3-1-1-90-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-90-16

Otsuse kuupäev

15. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Starõhi süüdistuses KarS § 114 p-de 2 ja

7 − § 25 lg-te 1 ja 2, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

23. märtsi

2016.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-12-12366

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei

Starõhi

kaitsja

vandeadvokaat

Toomas

Kõiv,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Endla

Ülviste

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2016. a otsus muutmata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Sergei Starõhi kasuks välja 1224 (üks tuhat kakssada kakskümmend

neli) eurot kriminaalasja teistkordsel arutamisel apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Starõhh tunnistati Harju Maakohtu 21. juuni 2013. a otsusega süüdi ning teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 2 ja 7 − § 25 lg-te 1 ja 2 järgi 9-aastase vangistusega,

§ 414 lg 2 p 2 järgi 3-aastase vangistusega ja § 415 lg 1 järgi 4-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1

alusel mõisteti S. Starõhile liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Sama otsusega tunnistati süüdi ka R. M.

ja M. Š., kuid nende suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.1. KarS § 114 p-de 2 ja 7 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi tunnistati S. Starõhh süüdi I. S-i mõrva katses.

Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt laenas R. M. I. S-ile raha, kuid viimane jättis laenu

tagastamata. Soovides I. S-ile selle eest kätte maksta, paigaldasid R. M. ja S. Starõhh ööl vastu

31. maid 2012 I. S-i kasutuses oleva sõiduauto alla isevalmistatud lõhkeseadeldise, mis koosnes

kahest granaadist ja 205,8-grammisest trotüüliklotsist. Lõhkeseadeldis pidi plahvatama sõiduki

liikuma hakkamise hetkel, kuid granaatide niiskuskahjustuse tõttu seda ei juhtunud. Kuna kannatanu

kasutuses olev sõiduauto oli lõhkeseadeldise paigaldamise ajal pargitud 110 korteriga ja 7 äripinnaga

korterelamu all asuvasse 117 parkimiskohaga parklasse ning kuna kannatanu sõitis 31. mai 2012

hommikul enne lõhkeseadeldise avastamist erinevaid vahepeatusi tehes läbi tiheda liiklusega Tallinna

kesklinna, seadsid süüdistatavad oma tegevusega ohtu ka kolmandate isikute elu ja tervise.

1.2. KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi tunnistati S. Starõhh süüdi selles, et ta kasutas koos R. M-

iga lõhkeseadeldise valmistamiseks 205,8-grammist trotüüliklotsi ja kahte granaati, omamata

lõhkematerjali käitlemise luba.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Starõhi kaitsja Alik Karajev, kes taotles maakohtu

otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja mõistetud karistuse

kergendamist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2013. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 21. juuni 2013. a

otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. Starõhi kaitsja vandeadvokaat Toomas Kõiv,

kes taotles nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Alternatiivselt taotles kaitsja mõistetud karistuse kergendamist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2014. a otsusega nr 3-1-1-29-24 tühistati maa- ja

ringkonnakohtu otsus osaliselt S. Starõhi ja R. M-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p-

de 2 ja 7 − § 25 lg-te 1 ja 2, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi, süüdistatavatele liitkaristuste

mõistmises ja neilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises. Tühistatud osas saadeti kriminaalasi

uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jäeti maa- ja ringkonnakohtu

otsus muutmata.

6. Kriminaalasja uue arutamise tulemusena mõistis Harju Maakohus 8. oktoobri 2015. a otsusega

S. Starõhi KarS § 114 p-de 2 ja 7 − § 25 lg-te 1 ja 2, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi õigeks,

hüvitas talle 8280 eurot õigusabikulusid ning jättis 134 eurot ja 40 senti määratud kaitsja tasu riigi

kanda. Kokkuvõtlikult olid maakohtu seisukohad järgmised.

6.1. R. M. valmistas ja paigaldas lõhkeseadeldise I. S-i auto alla üksi või koos tuvastamata isikuga.

DNA-ekspertiisiaktide kohaselt avastati lõhkeseadeldise korpuselt, teibikihist ja teibikihi alt

S. Starõhi bioloogilist materjali. Samuti avastati S. Starõhi bioloogilist materjali kannatanu auto põhja

alt leitud valget värvi nöörilt, Paljassaarelt garaažide juurest leitud lõiketangidelt, isoleerpaela rullilt

ja musta värvi vasaku käe kindalt. Seejuures leiti kiuekspertiisi akti ja värvkatteekspertiisi akti

kohaselt S. Starõhi poolt kasutatud kinnastelt ning lõhkeseadeldise ümber olnud teibitükkidelt ka

samaliigilisi polüvinüülkloriidi sisaldavaid osakesi. Ainuüksi eeltoodu ei tõenda aga S. Starõhi süüd.

S. Starõhi ütluste kohaselt hoidis ta ükskord R. M-i palvel paljakäsi pommitaolist eset, nöörile ja

kindale võis tema bioloogiline materjal aga sattuda R. M-i külastamise ajal või auto remontimise

käigus.

6.2. S. Starõhh võis aidata küll R. M-il granaatidest mingit seadeldist valmistada ja seda kannatanu

auto alla paigaldada, kuid seda tehes ei pruukinud S. Starõhil olla tahtlust kannatanut tappa.

S. Starõhh polnud trotüüli olemasolust teadlik ja R. M. oli talle kinnitanud, et granaadid on

kasutuskõlbmatud.

7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Endla

Ülviste, kes taotles S. Starõhi süüditunnistamist ja karistamist.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2016. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 8. oktoobri 2015. a

otsus S. Starõhi õigeksmõistmises, talle 8280 euro õigusabikulude hüvitamises ja kohtueelses

menetluses määratud kaitsja tasu riigi kanda jätmises. Samuti tühistati maakohtu otsus R. M-ilt

13 617 euro ekspertiisikulu väljamõistmises. Uue otsusega tunnistati S. Starõhh süüdi ning teda

karistati KarS § 114 lg 1 p-de 2 ja 7 − § 25 lg 4 järgi 9-aastase vangistusega, § 414 lg 2 p 2 järgi 3-

aastase vangistusega ja § 415 lg 1 järgi 4-aastase vangistusega, mõistes KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Juhindudes KarS § 68 lg-st 1 loeti eelvangistuses viibitud aeg

karistusaja hulka ja märgiti, et S. Starõhil tuleb ära kanda veel 5 aastat 9 kuud ja 21 päeva vangistust.

Sama otsusega mõisteti S. Starõhilt välja sundraha, kohtueelses menetluses määratud kaitsja tasu ning

6808 eurot ja 50 senti ekspertiisikulu. Teine pool ekspertiisikulust (s.o 6808 eurot ja 50 senti) mõisteti

välja R. M-ilt. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati täielikult.

Kokkuvõtlikult märkis ringkonnakohus järgmist.

8.1. S. Starõhhi puudutavad maakohtu järeldused on vastuolulised ega lange kokku kriminaalasjas

uuritud tõenditega. Kuna S. Starõhi bioloogilist materjali avastati lõhkeseadeldise korpuselt,

teibikihist ja teibikihi alt, samuti kannatanu auto põhja alt leitud valget värvi nöörilt ning

lõhkeseadeldise valmistamiseks kasutatud töökindalt, puutus S. Starõhh kokku nii lõhkeseadeldise

algdetailidega, selle valmistamisega kui ka kannatanu auto alla paigaldamisega. Võimalus, et

S. Starõhi bioloogiline materjal sattus uuritud esemetele muul viisil kui lõhkeseadeldise valmistamise

ja paigaldamise käigus, on välistatud.

8.2. S. Starõhi süüd tõendavad ka R. M-i ütlused, mille kohaselt osales S. Starõhh lõhkeseadeldise

valmistamises ja paigaldamises. Kuigi R. M-i ütlused on menetluse vältel mitmetes aspektides

muutunud, ei ole põhjust neid täielikult ebausaldusväärseks lugeda. Teatud asjaolude (sh S. Starõhi

rolli) osas on R. M. andnud läbivalt samasisulisi ütlusi ja need langevad kokku ka teiste tõenditega.

8.3. S. Starõhh tegutses kannatanu tapmise tahtlusega. Ta osales terves protsessis ning sai aru, et

tegemist on lõhkeseadeldisega ja et see paigutatakse kannatanu auto alla tema tapmise eesmärgil.

Kuna maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt mõtles R. M. versiooni granaatide deaktiveerimisest

välja pärast seda, kui ta oli mõrvakatse ebaõnnestumisest teada saanud, polnud tal võimalik enne

lõhkeseadeldise valmistamist S. Starõhile granaatide deaktiveerimisest rääkida.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. Starõhi kaitsja vandeadvokaat T. Kõiv, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, maakohtu otsuse jõustamist ja S. Starõhile

apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist. Alternatiivselt palub kaitsja kergendada mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu S. Starõhile mõistetud karistust, hüvitada kriminaalasja esmakordsel

arutamisel kantud kulud ning jätta ekspertiisikulu ja kohtueelses menetluses määratud kaitsja tasu

riigi kanda. Kokkuvõtlikult märgitakse kassatsioonis järgmist.

9.1. DNA-eksperdi arvamus, mille kohaselt puutus S. Starõhh kokku kannatanu auto põhja alt leitud

valget värvi nööriga, ei ole tõendina lubatav. Kuna ekspertiisiaktide nr 12E-GE0571 ja nr 15E-

GE0027 kohaselt ei avaldunud DNA-proovis nr A123054 meessugukromosoomi Y, ei ole võimalik

kõnealust proovi ühegi konkreetse isikuga seostada. Ekspert selgitas maakohtu istungil, et ta kasutas

eksperdiarvamuses märgitud järelduseni jõudmiseks interpreteerimise meetodit, kuid see meetod

kujutab endast uute asjaolude loomist ega ole lubatav. Interpreteerimise käik ei ole jälgitav.

9.2. S. Starõhi sõnul ütles R. M. talle, et granaadid on kahjutuks tehtud, ja S. Starõhh jäi R. M-i

uskuma. Seega ei teadnud S. Starõhh, et granaadid on plahvatusohtlikud. Samuti ei paigaldanud

S. Starõhh lõhkeseadeldist kannatanu auto alla. Kuna S. Starõhi ütlused on kogu kohtumenetluse

vältel olnud ühesugused, oleks ringkonnakohus pidanud need usaldusväärseks lugema.

9.3. Kuna prokurör ei taotlenud apellatsioonimenetluses kriminaalmenetluse kulude väljamõistmist

S. Starõhilt, väljus ringkonnakohus ekspertiisikulu ja kohtueelses menetluses määratud kaitsja tasu

väljamõistmisel lubamatult apellatsiooni piiridest. S. Starõhilt ja R. M-ilt ekspertiisikulu

väljamõistmine võrdsetes osades pole põhjendatud ka seetõttu, et S. Starõhi süü on R. M-i omast

väiksem. Lisaks pole S. Starõhil olnud alates 2012. aastast legaalset sissetulekut ja seetõttu tuleb

menetluskulud KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

9.4. S. Starõhi kaitsja esitas 17. septembri 2015. a istungil maakohtule taotluse hüvitada 8280 eurot

õigusabikulusid, millest 5616 eurot moodustasid kriminaalasja esmakordsel arutamisel tekkinud

kulud. Mõistes S. Starõhi õigeks, rahuldas maakohus kaitsja taotluse. Ringkonnakohus tühistas küll

maakohtu otsuse ja tunnistas S. Starõhi süüdi, kuid oleks siiski pidanud kriminaalasja esmakordsel

arutamisel tekkinud kulud hüvitama.

9.5. Samuti esitas S. Starõhi kaitsja 12. jaanuari 2016. a istungil ringkonnakohtule taotluse hüvitada

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1224 eurot. Ringkonnakohus jättis selle

taotluse lahendamata.

10. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör E. Ülviste, kelle

hinnangul on ringkonnakohtu otsus seaduslik. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.

10.1. DNA-eksperdi arvamus tugineb teaduslike uuringute käigus kogutud andmetele ja on tõendina

lubatav. Ekspert selgitas maakohtu istungil põhjalikult, et proovis nr A123054 oli DNA kogus

suhteliselt väike ja seetõttu ei tulnud uuringute käigus kõik alleelid (sh Y-tunnus) ilmsiks. Ainuüksi

see ei takistanud aga kõnealust proovi S. Starõhiga seostada. Eksperdi selgituste kohaselt ei mõjuta

DNA-proovis sisalduv informatsioon X ja Y kromosoomide kohta oluliselt eksperdi arvamust ning

tõenäosuse arvutus ei võta X ja Y kromosoome üldse arvesse. Ekspert lähtub arvamuse kujundamisel

kõikidest teistest alleelidest ja praegusel juhul esinesid kõik proovis nr A123054 ilmsiks tulnud

alleelid ka S. Starõhi võrdlusproovis.

10.2. Vaidlustades S. Starõhi ütluste usaldusväärsusele antud hinnangut ja eitades tema osalemist

kuritegude toimepanemises, taotleb kaitsja tõendite ümberhindamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei

tohi Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada.

10.3. Kaitsja etteheited apellatsiooni piiridest väljumise kohta on samuti alusetud. Kuigi prokurör ei

taotlenud apellatsioonis menetluskulude väljamõistmist S. Starõhilt, nähtub KrMS § 180 lg-st 1, et

süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kui ühes kriminaalasjas

mõistetakse süüdi mitu isikut, otsustab sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kulude jaotuse kohus,

arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Eelnevast tulenevalt kaasneb

süüdimõistva kohtuotsusega kohustus mõista süüdimõistetult välja kriminaalmenetluse kulud ja

ringkonnakohus pidi seda tegema prokuröri apellatsioonist sõltumata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegiumi hinnangul on DNA-eksperdi arvamust puudutav kriitika alusetu. Ekspertiisiaktides

nr 12E-GE0571 ja nr 15E-GE0027 on kirjeldatud DNA analüüsimiseks kasutatud meetodeid, toodud

ära nende meetodite tulemusel saadud andmed ja esitatud arvamus uuritud DNA-proovide kohta

(vt I kd, tl 45-51 ja IV kd, tl 178-208). Täiendavalt selgitas ekspert maakohtu istungil, et proovis

nr A123054 oli DNA kogus suhteliselt väike ja seetõttu ei tulnud uuringute käigus kõik alleelid (sh Y-

tunnus) ilmsiks. Ainuüksi see ei takistanud aga kõnealust DNA-proovi S. Starõhiga seostada.

Arvestades muu hulgas asjaolu, et kõik proovis ilmsiks tulnud alleelid esinevad S. Starõhil, asus

ekspert seisukohale, et uuritud DNA kuulumine S. Starõhile on 6,1*107 korda tõenäolisem kui

võimalus, et kõnealune DNA ei kuulu S. Starõhile (vt I kd tl, 106-108 ja 49). Eelnevast nähtuvalt on

ekspert selgitanud, kuidas ta ekspertiisiaktides märgitud järeldusteni jõudis, ja selle pinnalt oli nii

kohtumenetluse pooltel kui ka kohtutel võimalik veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses.

Kokkuvõtlikult on kõnealused ekspertiisiaktid tõenditena lubatavad. Ülejäänud osas kordab kaitsja

S. Starõhi süüditunnistamist vaidlustades üksnes varasemas menetluses juba esitatud väiteid ja taotleb

Riigikohtult tõendite ümberhindamist. Kuna KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei tohi Riigikohus faktilisi

asjaolusid tuvastada, jätab kolleegium kaitsja sellekohased argumendid edasise tähelepanuta.

12. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ka S. Starõhilt ekspertiisikulu ja kohtueelses menetluses

määratud kaitsja tasu väljamõistmise osas. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab

süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu ja sama paragrahvi 2. lõikest nähtub,

et kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, siis otsustab kulude jaotuse kohus,

arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Praegusel juhul märkis

ringkonnakohus põhjendatult, et S. Starõhh pani kuriteod toime R. M-iga ühiselt ja kooskõlastatult

ning seetõttu tuleb ekspertiiside kulud mõista mõlemalt süüdistatavalt välja võrdsetes osades. Kuna

KrMS 191 lg 3 lubab ringkonnakohtul teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates uue

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata, polnud

ringkonnakohus ekspertiisikulu ja kohtueelses menetluses määratud kaitsja tasu hüvitamise

otsustamisel seotud ka prokuröri apellatsiooni piiridega.

13. KrMS § 180 lg 3 kohaldamist puutuvalt on Riigikohus selgitanud, et süüdimõistva kohtuotsuse

korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates tuleb arvesse võtta

süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Olukorras, kus süüdistatav taotleb

menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid

tõendeid

või

vähemalt

taotleda

kohtult

vastava

teabe

väljanõudmist

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Kuna

praeguses asjas pole S. Starõhh ega tema kaitsja esitanud kohtule süüdistatava varatuse kohta ühtki

tõendit ega taotlenud kohtult ka vastava teabe väljanõudmist, polnud ringkonnakohtul põhjust

kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise küsimust vaagida.

14. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga selleski, et ringkonnakohus oleks pidanud süüdistatavale hüvitama

kriminaalasja esmakordsel arutamisel tekkinud kulud. Nimelt nähtub kohtute infosüsteemi lisatud

kohtuistungi protokollidest, et S. Starõhh ega tema kaitsja ei ole kriminaalasja esmakordsel

arutamisel maa- ega ringkonnakohtult kaitsjatasu hüvitamist taotlenud. Riigikohus on korduvalt

selgitanud, et menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase

taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses

kulud on tekkinud ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel

jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

25. veebruari 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-16, p 49). Kuna praegusel juhul ei taotletud

kaitsjatasu hüvitamist kriminaalasja esmakordsel arutamisel õigeaegselt, polnud kriminaalasja

teistkordsel arutamisel võimalik enam seda taotlust lahendada ning maakohtul tulnuks vastavasisuline

taotlus 8. oktoobri 2015. a õigeksmõistvast otsusest sõltumata jätta läbi vaatamata.

15. Kaitsja etteheited on aga põhjendatud S. Starõhile kriminaalasja teistkordsel arutamisel

apellatsioonimenetluses tekkinud kulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmise osas. Kriminaalasja

materjalist nähtuvalt esitas S. Starõhi kaitsja A. Karajev 12. jaanuari 2016. a istungil ringkonna-

kohtule taotluse hüvitada S. Starõhile apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu (vt VI kd

tl 120-121 ja 189 pöördel). Ringkonnakohus jättis selle taotluse suhtes aga seisukoha võtmata ning

rikkus sellega KrMS § 331 lg-st 1, § 306 lg 1 p-st 14 ja § 189 lg-st 2 tulenevaid nõudeid. Kõnealune

viga on kõrvaldatav kassatsioonimenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem märkinud, et

KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus või Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud

apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse

kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab ka ringkonnakohtu ja

Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus juhul, kui

madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt lahendamata

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-11, p 33).

Seetõttu lahendab Riigikohus S. Starõhi kaitsja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse

ise, kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata.

16. S. Starõhi kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale seoses kriminaalasja

teistkordse arutamisega ringkonnakohtus valitud kaitsjale makstud tasu 1224 eurot (sh käibemaks 204

eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja erinevate menetlusdokumentidega tutvumiseks ja

kaitsealusega konsulteerimiseks kokku 10 tundi, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks 5

tundi, ringkonnakohtu istungil osalemiseks 1 tunni ja ringkonnakohtu istungi järgselt kaitsealusega

konsulteerimiseks 1 tunni. Kokku osutas kaitsja S. Starõhile apellatsioonimenetluses õigusabi 17

tunni vältel. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud

toimingud S. Starõhi kaitsmiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg

põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu 72 eurot (sh käibemaks) mõistliku suurusega. Kuna

ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb nimetatud menetluskulu

KrMS § 185 lg 1 alusel S. Starõhile hüvitada.

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2016. a otsuse S. Starõhi süüditunnistamises ja karistamises

muutmata ning mõistab Eesti Vabariigilt S. Starõhi kasuks välja 1224 eurot kriminaalasja teistkordsel

arutamisel apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsja kassatsioon

rahuldatakse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)