3-1-1-85-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-85-16

Otsuse kuupäev

9. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Roosma, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Väärteoasi R.A karistamises jahiseaduse § 57 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. mai 2016. a otsus väärteoasjas nr 4-16-3455

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. oktoober 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 25. mai 2015. a otsus R.A väärteoasjas jahiseaduse § 57 järgi ja saata väärteoasi

Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsioon (KKI) koostas 15. aprillil 2016 väärteoasjas kiirmenetluse otsuse, millega karistas R.A

jahiseaduse (JahiS) § 57 järgi rahatrahviga 75 ühikut, s.o 300 eurot, selle eest, et 4. aprillil 2016 kella 20.00 paiku pidas ta

Jõgevamaal Pedja külas Metsise jahiseltsi jahimaadel jahti hanedele, rikkudes sellega jahiseaduse alusel keskkonnaministri

28. mai 2013. a määrusega nr 32 kehtestatud „Jahieeskirja“ § 3 lg 4 nõudeid. JahiS § 23 lg 2 sätestab, et jahipidamisega on

võrdsustatud mh jahisaaduse või jahitulirelvaga looduses viibimine. Jahieeskirja § 3 lg 4 sätestab, et hallhanele, rabahanele,

suur-laukhanele, kanada laglele ja valgepõsk-laglele võib jahti pidada 10. septembrist 30. novembrini. Sellega pani R.A

toime JahiS §-s 57 sätestatud väärteo. Väärteo toimepanemine on tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega. R.A

pani teo toime otsese tahtlusega. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses leidis menetlusalune isik, et talle mõistetud rahatrahv on liiga suur,

kuna kergendava asjaoluna pole arvestatud puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtuväline menetleja on faktilised asjaolud

tuvastanud ebaõigesti, kuna pole sündmust vahetult näinud ja on arvestanud üksnes tunnistaja ütlusi. Menetlusalune isik

soovis üksnes hanesid hirmutada ja kaitsta põlde lindude tekitatava kahju eest.

3. Tartu Maakohtu 25. mai 2016. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus, rahuldati menetlusaluse isiku kaebus ja

lõpetati väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuotsuse põhistused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Kiirmenetluse otsuses olev väärteokirjeldus on puudulik. Väärteokirjeldusest nähtuvalt osutatakse R.A tegevusele

üldsõnaliselt kui „hanedele jahi pidamine“. Seda, milles konkreetselt hanedele jahipidamine seisneb, ei ole

väärteokirjelduses märgitud.

3.2. Kohtuistungil ilmnes, et ka kohtuväline menetleja ise ei ole suutnud selgelt ja arusaadavalt öelda, milline R.A tegevus

on täitnud süüteokoosseisu, st on käsitatav jahipidamisena keelatud ajal. Ka R.A ei ole aru saanud, mida konkreetselt talle

ette heidetakse. Selle väärteoasja õigeks lahendamiseks on muu hulgas oluline ka asjaolu, kas ja millise tulirelvaga R.A

jahimaadel viibis. Samas puuduvad väärteokirjelduses sellekohased andmed. Kohtuväline menetleja oleks pidanud

kontrollima menetlusaluse isiku väiteid, mis võivad mõjutada tema teo õiguslikku hinnangut, samuti ka teisi selle

väärteoasja lahendamiseks olulisi asjaolusid, nagu jahitunnistuse ja jahitulirelva dokumentide olemasolu, tõendid, mis

kinnitaksid, et tegemist on tõepoolest Metsise jahiseltsile kuuluva jahimaaga jne.

3.3. Isegi kui väärteokirjeldus poleks puudulik, ei ole kohtus uuritud tõendite põhjal võimalik lugeda tuvastatuks R.A-le

süüksarvatav väärteokirjelduses märgitud teo toimepanemine, s.o hanedele jahipidamine väärteokirjelduses märgitud ajal ja

kohas. R.A tegevust saab käsitada jahipidamisena JahiS § 23 lg 2 tähenduses ja seda alates ajast, kui R.A võttis relvakotist

jahitulirelva ja laadis selle padrunitega (JahiS § 23 lg 3 p 4). Seega, kui R.A viibis põllul jahitulirelvaga, mis oli relvakotist

välja võetud ja laetud, laienesid tema suhtes jahipidamist reguleerivad normid. JahiS § 24 sätestab jahipidamiseks lubatud

viisid ja vahendid. Uuritud tõenditega ei ole tõendatud, et R.A kasutas „Jahieeskirja“ § 3 lg-s 4 sätestatut. Hanede laskmise

väidet sisaldavad tunnistaja ütlused on ebakindlad ega anna alust R.A versioonis toimunust kahelda. Asjas olevad kahtlused

tuleb aga tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Kohtuväline menetleja esitas Tartu Maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles vaidlustab maakohtu otsuse materiaal- ja

menetlusõiguse rikkumise argumendil. Kassatsiooni põhistused on lühidalt järgmised.

4.1. Väärteoasjas ei ole vaidlust, et R.A oli jahil, viibides jahitulirelvaga jahimaal, ning sooritas põllu serval, millel toitusid

rändel olevad haned, tulirelvast mitu lasku. Kuigi R.A põhjendas oma tegevust sooviga põllul toituvaid linde hirmutada, sai

ta üheselt aru talle esitatud etteheitest ja oli teadlik, et hanedele jahti pidada ei tohi. Seega on väärteo lühikirjeldus

menetlusalusele isikule arusaadav ning tema kaitseõigus tagatud.

4.2. Jahipidamise fakti tuvastamiseks piisab, kui tõendada, et isik viibis jahitulirelvaga jahimaal. Kohtuvälise menetluse

käigus ja kohtus nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistaja ütluste põhjal on kahtlusteta leidnud tõendamist, et R.A viibis

otsuses märgitud ajal jahirelvaga Pedja külas Metsise jahiseltsi jahimaal.

4.3. Samuti on nii tunnistaja kui ka menetlusaluse isiku ütlustega tõendatud, et R.A sooritas vähemalt kaks lasku põllu

ääres, millel olid haned. Lahknevus on vaid ütlustes, mis puudutab laskude tulemust. Menetlusaluse isiku ütluste ja skeemi

kõrvutamise tulemusel saab teha järelduse, et laskude suund ja lindude lennutrajektoor olid ristuvad, R.A ütlused oma

tegevuse ja paiknemise kohta langevad kokku tunnistaja ütlustega. Maakohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ta

leiab, et tunnistaja nähtud alla kukkunud lind ei pruukinud olla vigastatud. Asjaolu, et linnud ei kuku poole lennu pealt

lihtsalt alla, võib lugeda üldtuntuks. Seega tõendeid kogumis hinnates ei ole kahtlust, et R.A pidas jahti hanedele ja

maakohtu otsuses tehtud järeldused ei vasta menetluse käigus tuvastatud asjaoludele.

4.4. Kui kohtul tekkis kahtlusi, mida oleks saanud kohtusse kutsumata tunnistaja ütlustega kõrvaldada, oleks kohus

uurimisprintsiibist lähtuvalt pidanud vajaliku tunnistaja omal initsiatiivil ise kohtusse kutsuma.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kolleegium märgib, et VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse väärteomenetlus siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused.

Väärteokoosseisu tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab menetleja kontrolli, kas teo asjaolud vastavad

süüteokoosseisu kirjeldusele. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-66-08, p

11.) Kui tegu on koosseisupärane ja puuduvad ka õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud, on tegemist väärteoga ja

menetlust VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada ei saa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2016. a otsus asjas

nr 3-1-1-5-16, p 6).

6. Samuti on väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi vältimatu siis, kui väärteoprotokoll või kiirmenetluse

otsus on koostatud nii puudulikult, et see ei võimalda menetlusalusel isikul enda kaitseõigust teostada ja kohtul tegu talle

omistada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-34-14, p-d 9, 15 ja 17).

Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et arutatavas väärteoasjas tuleb nimetatud väärteomenetluse lõpetamist tingivate

asjaolude esinemist eitada.

7. Praegusel juhul heidetakse R.A-le kiirmenetluse otsuses ette seda, et ta pidas 4. aprillil 2016 kella 20.00 ajal Jõgevamaal

Pedja külas Metsise jahiseltsi jahimaadel jahti hanedele, rikkudes sellega jahiseaduse alusel keskkonnaministri 28. mai

2013. a määrusega nr 32 kehtestatud „Jahieeskirja“ § 3 lg 4 nõudeid. Kuigi otsuses pole täpselt avatud, mil viisil R.A

hanedele jahti pidas, on selles siiski märgitud, et talle heidetakse ette vähemalt JahiS § 23 lg-s 2 sätestatud jahipidamisega

võrdsustatud jahitulirelvaga looduses viibimist. Ka on kiirmenetluse otsuses kajastatud tunnistaja ütlusi, milles on samuti

avatud menetlusaluse isiku käitumise kirjeldus. Seejuures ei ole R.A ka ise eitanud neid sündmusi, vaid esitanud enda

käitumist õigustavaid väiteid. Seega ei saa nõustuda maakohtu väitega, et menetlusalune isik ei saanud talle kiirmenetluse

otsuses etteheidetud teokirjeldusest aru ega saanud teostada enda kaitseõigust.

8. Maakohtuga tuleb nõustuda küll selles, et väärteomenetluse esemeks oleva käitumisakti, s.o jahipidamise kirjeldus selles

asjas on pigem lakooniline – R.A kandis looduses jahirelva ja tulistas põllul olevate hanede suunas. Tulenevalt JahiS § 23

lg-s 2 avatud jahipidamise mõistest ei ole aga JahiS §-s 57 sätestatud väärteokoosseisu omistamisel selles väärteoasjas ka

tähtsust, kas menetlusalune isik tegelikult hanede pihta sihtis või mõnda neist tabas. Võimalikku tagajärge, s.o uluki

surmamist, tuleb küll arvesse võtta väärteo eest karistuse mõistmisel, kuid selle tuvastamatus ei välista väärteokoosseisu

objektiivse koosseisu täitmist ega anna alust väärteomenetluse lõpetamiseks.

9. Kirjeldatud põhjustel on jälgimatud maakohtu otsuse põhistused, mille kohaselt on kiirmenetluse otsuses olev väärteo

kirjeldus ebapiisav R.A karistamiseks JahiS § 57 järgi. Need puudused on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise

rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mistõttu maakohtu otsus tuleb tühistada.

10. Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Maakohtu otsuses on seatud kahtluse alla ka kohtumenetluses

üle kuulatud tunnistaja ütluste usaldusväärsus, kusjuures samal ajal märgitakse otsuses, et väidetavalt nägi sündmust pealt

veel üks isik, keda ei ole kohtueelselt aga üle kuulatud; tema ülekuulamist ei ole taotletud ka kohtumenetluses (maakohtu

otsuse lk 5). Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda senises praktikas kestvalt toonitanud, et lähtudes VTMS § 123 lg-s 2

sätestatud uurimispõhimõttest peab maakohus olukorras, kus kahtluse alla on seatud tõendiallika usaldusväärsus, vajadusel

astuma omal algatusel asjakohaseid samme selle tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks. Nii sätestab VTMS § 125 lg

1 teine lause otsesõnu, et maakohus võib lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda

lisatõendeid. Seega, lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja

otsuse tegemisel, tuleb kohtul vajaduse korral omal algatusel koguda ja kontrollida kohtumenetluse käigus veel lisatõendeid

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-125-12, p 6). Ka seda põhimõtet ei

ole maakohus praegusel juhul järginud, mida kriminaalkolleegium loeb samuti väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-dest 1 ja 2 ning § 149 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 25. mai 2016. a otsuse ja saadab väärteoasja Tartu Maakohtule uueks arutamiseks

teises kohtukoosseisus. Kassatsioon rahuldatakse.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Roosma, Eerik Kergandberg, Paavo Randma