3-1-1-64-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-64-16

Otsuse kuupäev

9. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi I. T. süüdistuses KarS § 308 (kehtivas

redaktsioonis KarS § 308 lg 1) järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas

nr 1-15-2231

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marge Voogma, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

I. T. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

14. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2016. a otsus I. T. õigeksmõistmises süüdistuses

KarS § 308 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 28. oktoobri 2015. a otsusega tunnistati I. T. süüdi karistusseadustiku (KarS) § 308

järgi ja karistati teda rahalise karistusega 300 päevamäära, s.o 960 eurot. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

jäeti rahaline karistus tingimisi kohaldamata, kui I. T. ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime

uut tahtlikku kuritegu. Lisaks mõisteti I. T-lt välja tsiviilhagi summas 440 eurot Ü. H. kasuks.

1.1. I. T. tunnistati KarS § 308 järgi süüdi selles, et ta ajavahemikus 8. oktoobrist kuni 8. novembrini

2012, olles 2. novembril 2011 kätte saanud täitemenetluses nr 158/2011/1550 koostatud kinnisasja

arestimise akti, milles oli üles kirjutatud Rakvere linnas Xxxxx XX asuv kinnistu koos selle

päraldiste ja oluliste osadega, sealhulgas küttesüsteemiga (mh õhksoojuspump), võttis ära tema

vastutavale hoiule antud vara, s.o küttesüsteemi hulka kuuluva õhksoojuspumba, ilma kohtutäitur R.

P. ja kinnistu omaniku Ü. H. loata ning jättis selle enda kasutusse. Seega I. T., käsutades ja kasutades

täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara õigustatud isiku loata ning olles ise isik, kelle

vastutavale hoiule vara oli antud, pani toime KarS § 308 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Alates

1. jaanuarist 2015 on sama tegevus kvalifitseeritav KarS § 308 lg 1 järgi.

1.2. Maakohus leidis, et tegu on tõendatud tunnistajate Ü. H. ja R. P. usaldusväärsete ütluste ja

kinnisasja arestimise akti ja kinnisasja hindamise aktiga. Kohus luges usaldusväärseks kohtutäitur R.

P. kinnituse selle kohta, et kinnisasja arestimise juures viibis I. T., kelle kohalolekul tehti akti ka

käsikirjalised juurdekirjutused. Kohus ei lugenud usaldusväärseks süüdistatava versiooni, et need

käsikirjalised juurdekirjutused, sh õhksoojuspumba olemasolu kohta, on akti lisatud hiljem. Kohus ei

tuvastanud, milline olnuks R. P. kui kohtutäituri huvi seda teha, samuti sai I. T. koopia kinnisasja

arestimise aktist, mida ta oma väidete kinnituseks aga esitanud ei ole. Kohus leidis kokkuvõtlikult, et

õhksoojuspump oli üleskirjutatud vara nimekirjas loetletud ning oli seega täitemenetluse objekt.

1.3. Õhksoojuspump oli kinnistu oluline osa või päraldis. KarS § 308 objektiivse koosseisu täidab

igasugune lubamatu arestitud vara kasutamine või käsutamine, mis ületab volitusi, mis vara

hoiulevõtjale on antud. Pole tõendeid selle kohta, et Ü. H. oleks andnud I. T-le loa õhksoojuspump

ära viia, seega pani I. T. toime KarS § 308 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Mõlemad apellandid

taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

2.1. Süüdistatav leidis, et maakohus oleks pidanud jätma tõendina kõrvale kinnisvara arestimise akti,

sest see on hilisemate täiendustega ning nende täienduste juures puudus apellandi allkiri. V OÜ-le

kuuluv õhksoojuspump on alles, süüdistatava valduses ja seda on ka maakohtus näidatud.

Kohtutäituril puudus õigus arestida kolmandale isikule kuuluvat vara ning kinnistu arestimise juures

apellant ei viibinud. Kohtutäitur ei ole kinnistul käinud ning õhksoojuspump oli lahti ühendatud

rohkem kui aasta tagasi ning väljas oli vaid selle väline osa.

2.2. Kaitsja apellatsiooni väited olid kokkuvõtlikult järgmised. Kohtuotsusest ei nähtu, et I. T. oleks

vaidlusalust õhksoojuspumpa kuidagi endale kasulikul viisil kasutanud. Samuti ei nähtu

kohtuotsusest ega leidnud ka kohtumenetluses tõendamist, et I. T. oleks korraldanud õhksoojuspumba

saatust selle käsutamise mõistes, mille sisusse kuulub näiteks pantimine, võõrandamine või muul

viisil omandi muutmine. Vaidlusalune õhksoojuspump on alles ja on praeguseni I. T. valduses. Kuna

maakohtus leidis tõendamist, et I. T. ei ole asja õiguslikus tähenduses käsutanud ega kasutanud, on

maakohus andnud süüdistatava tegevusele ebaõige õigusliku hinnangu. Tegemist on vaidlusega V OÜ

ja Ü. H. vahel, mis tuleks lahendada tsiviilkorras. Õhksoojuspump ei ole peaasja päraldis

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 57 lg 1 tähenduses ega hoone oluline osa TsÜS § 53 lg 1

tähenduses.

3. Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus täielikult, I. T. mõisteti

süüdistuses KarS § 308 järgi õigeks ja apellatsioonid rahuldati. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi

vaatamata. Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt järgmised.

3.1. Kinnisasja arestimise akti täiendusi ja parandusi ei tuleks õiendada erinevalt ning tehtud

juurdekirjutused tuleb vormistada nagu parandused. Vastasel juhul koosneb akt nii trükitud kui ka

käsikirjalisest tekstist, mille puhul ei ole võimalik tuvastada täienduste aegsust. Allkiri lehekülje

lõpus ei välista, et käsikirjalised märkused on juurde kirjutatud pärast seda, kui süüdistatav on andnud

aktile allkirja sellega tutvumise ja kättesaamise kohta. Praegusel juhul on juurdekirjutuste hetke puhul

tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava

kasuks. Seega ei ole täitemenetluses kinnisasja arestimise akt koostatud nõuetekohaselt, mis

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 55 p 1 kohaselt tähendab arestimise tühisust. Kuna arestimist ei

ole toimunud, siis ei saa rääkida ka, et I. T. oleks täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara

kasutanud ja käsutanud, kui see vara oleks talle vastutavale hoiule antud.

3.2. Ei saa nõustuda maakohtu väitega, et kohtutäituril puudus igasugune alus valetada, sest tegemist

on paljasõnalise väitega, mis ei tugine ühelegi tõendile. Arvestades, et OÜ U (köide 1, tl-d 1–3) esitas

oma eksperdiarvamuse 25. oktoobril 2011, siis ei saa nõustuda maakohtuga, et kinnisasja arestimise

akti koostamisel lähtuti eksperdiarvamusest ning juurde kirjutati üksnes need andmed, mida varem ei

olnud võimalik juurde kirjutada. Jääb arusaamatuks, miks ei olnud eksperdiarvamuses esitatud

andmed trükitud akti, sest need olid teada enne kinnisasja arestimise akti koostamist, sh kinnisasja

hind ja info ehitise mõõtmete, ruumide arvu ja otstarbe kohta.

3.3. Isegi kui leida, et kinnisasja arestimise akt on nõuetekohaselt koostatud, ei ole põhjendatud

kinnisasja arestimise akti osaks lugeda õhksoojuspumpa. Kinnisasja arestimise eesmärgiks oli tõsiasi,

et I. T. oli võlgu sissenõudja OÜ-le M, mille tõttu pöördus OÜ M kohtutäituri poole. Vaidluse eseme

– õhksoojuspumba – on maakohtus avaldatud tõendite kohaselt (köide 1, tl 13) ostnud I. T-le kuuluv

ettevõte V OÜ, kelle nimele on vormistatud ka õhksoojuspumba ostu-müügileping koos

paigaldusega. Vaatamata sellele, et V OÜ tegutses aadressil Xxxxx XX, Rakvere üürilepingu alusel ja

firma kuulus I. T-le, ei ole võimalik soojuspumpa käsitada I. T. kinnisasja olulise osana TsÜS § 53 lg

1 mõttes, kuna see ei kuulu I. T-le. Seega tulenevalt erinevatest kinnisasja arestimise akti puudustest

ja rikkumistest ei ole KarS § 308 koosseis täidetud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Marge Voogma. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.

Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Vääralt on mõtestatud materiaalõigust, kuna kinnisasja arestimise akti ei saagi täielikult enne

arvutiga valmis teha, sest siis kaob ära vara üleskirjutamise mõte. Kõnealusel juhul juhul ongi

tegemist sellise toiminguga, kus akt võib olla kirjutatud käsitsi, kui ei ole võimalik kasutada printerit,

kuid akt toimingu kohta tuleb vormistada kohe. Kinnisasja arestimiseks kirjutab kohtutäitur

TMS § 142 lg 1 kohaselt üles kinnisasja ja selle päraldised ning muud esemed, millele ulatub

hüpoteek, keelab nende käsutamise ja laseb kinnistusraamatusse kanda kinnistu käsutamise

keelumärke. Käsitsi täidetud osa ei saa kassaatori hinnangul käsitada parandustena, mida peaks

allkirjaga õiendama, vaid tegemist ongi akti vastava osaga.

4.2. Ringkonnakohus on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et puuduvad igasugused tõendid selle

kohta, et see õhksoojuspump, mida Rakvere Xxxxx XX asuval kinnistul kasutati, oli sama

õhksoojuspump, mille V OÜ 30. mail 2009 ostis. Kinnistu hindamine ja vara üleskirjutamine

toimusid 2011. aastal ja siis käsitati küttesüsteemi hulka kuuluvat õhksoojuspumpa kinnisasja olulise

osana ning I. T. varana. Juhul kui tegemist oli kolmanda isiku varaga, siis oleks süüdistatav pidanud

kinnisasja arestimise akti vaidlustama. I. T. väide, et ta ei teadnud kuni selle ajani, kui ta politseisse

kutsuti, et õhksoojuspumbaga on probleeme, on alusetu ja paljasõnaline, sest kohe pärast

õhksoojuspumba kadumist võttis kohtutäitur temaga ühendust ja informeeris teda probleemi

olemasolust. Seega oleks I. T. saanud siis kohe asuda arestimist vaidlustama ja esitada ka tema käes

oleva akti koopia, milles tema väidete kohaselt ei olnudki õhksoojuspumpa üles kirjutatud. Seega

leiab kassaator, et I. T. vastupidised ütlused selles osas on eluliselt mitteusutavad ja paljasõnalised.

4.3. Kannatanu Ü. H. ütlused ja kirjalikud tõendid haakuvad omavahel ja on kooskõlas tunnistaja R.

P. ütlustega, mis omakorda vastavad tuvastatud tehioludele, samas kui I. T. ütlusi ei kinnita kellegi

teise ütlused ega ka ükski kirjalik tõend. Ringkonnakohus on jätnud kogumis hindamata kõik tõendid,

millele hinnangut andes saab öelda, et ei ole mingit alust kahelda kohtutäituri ütlustes. Sellega rikkus

ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus ei ole arutatavas kriminaalasjas

täiel määral järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetluse nõudeid ja on rikkunud ka

KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, samuti on õige kassaatori viide

materiaalõiguse

väärale

kohaldamisele.

Kolleegium

leiab,

et

erinevad

materiaal-

ja

menetlusõiguslikud minetused kogumis toovad kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise.

6. Kriminaalasja peamiseks vaidlusküsimuseks on kujunenud hinnangu andmine arestimisakti

usaldusväärsusele, s.o küsimusele, kas I. T. poolt väidetavalt minema viidud õhksoojuspump oli

arestimisaktis algusest peale kirja pandud kinnisasja olulise osa või päraldisena või mitte. Maakohus

on vastanud sellele küsimusele jaatavalt, ringkonnakohus aga eitavalt. Praktikas on kinnistunud

arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele

antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta

sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult

motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused

mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb

apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p 17).

Kriminaalkolleegium leiab, et praegusel juhul ei vasta ringkonnakohtu lahend neile nõuetele,

osutades konkreetselt järgnevale.

7. Ringkonnakohtu üheks keskseks argumendiks eespool viidatud küsimuse käsitlemisel on olnud

tõik, et kohtutäitur R. P. koostatud kinnisasja arestimise akt sisaldab lisaks arvutikirjas tekstile käsitsi

kirjutatud teksti. Kohtuotsuses on kinnisasja arestimise akti usaldusväärsuse hindamine rajatud

sellele, kas see vastab justiitsministri 15. detsembri 2009. a määrusega nr 42 (RTL 2009, 98, 1456)

kehtestatud kohtutäiturimäärustiku (edaspidi: määrustik) nõuetele või mitte. Viidatud määrustiku § 20

lg 5 kohaselt peab kohtutäituri koostatud dokument, sh kinnisasja arestimise akt, olema arvutikirjas.

Määrustiku § 20 lg 6 kohaselt tuleb dokumenti tehtavad hilisemad parandused õiendada, märkides

paranduste tegemise aja ja allkirjastades selle. Ringkonnakohus on leidnud, et kuna käsikirjaliste

osade juures puuduvad kuupäevad ning allkirjad, ei saa välistada, et need on sinna lisatud hiljem, s.o

pärast akti allkirjastamist süüdistatava poolt. Kuigi seda ei ole sõnaselgelt väljendatud, võib

kohtuotsusest välja lugeda apellatsioonikohtu tõstatatud kahtluse, mille kohaselt ei saa välistada, et

vaatlusalune kinnisasja arestimise akt on (hilisemaid märkusi puudutavas osas) võltsitud.

Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.

8. Kolleegium jätab siinkohal kõrvale küsimuse sellest, kas ja kuivõrd põhjendatud oli praegusel

juhul käsikirjaliste lisanduste tegemine vaatluse all olevasse arestimisakti. Nõustuda saab

ringkonnakohtuga selles, et enamik käsikirjaliselt lisatud tekstist puudutab asjaolusid, mis olid

täiturile teada juba enne kinnisasja arestima (üles kirjutama) asumist ning mis võinuks seega olla

olemas juba arvutikirjas. See oleks ühtlasi välistanud juba eos praeguse vaidluse. Eeltoodu ei muuda

siiski fakti, et käsikirjaliste märkuste tegemine ei ole määrustiku kohaselt välistatud (vt määrustiku

§ 20 lg 5 ls 2) ning ei kahanda seetõttu ka arestimisakti usaldusväärsust. Kriminaalkolleegium jagab

kassaatori seisukohta, et apellatsioonikohtu viidatud parandused, mis tuleb õiendada kuupäeva ning

allkirja lisamisega, ei puuduta arestimisakti koostamisel tehtud käsikirjalisi märkusi, vaid ainuüksi

hiljem ettevõetavaid parandusi (vt määrustiku § 20 lg 6 ls 1). Seega sõltub parandusele kuupäeva ja

allkirja lisamise nõue sellest, kas käsikirjaline märkus on tehtud arestimisakti koostamise ajal või

alles pärast seda. Esmalt tuleneb selline arusaam juba määrustikust endast, mille § 20 lg 6 ls 1

kasutab sõna „hilisem“. Peamise tähendusega on siinkohal aga TMS § 75 lg 3 ls-s 2 ja lg 4 ls-s 1

sätestatu, mille kohaselt tuleb arestimisakti ärakiri (koopia) võlgnikule anda kas kohe või kui ta ei

viibinud arestimise juures, siis toimetada talle see kätte (vt ka TMS § 137). Arestimisakti identse

ärakirja (koopia) samaaegne üleandmine või kättetoimetamine võlgnikule tagabki õiguskindluse, et

käsikirjalised märkused, kui need on olemas, ei ole lisatud hiljem ning võlgniku suhtes pahatahtlikult

(vt ka A. Alekand. Täitemenetlusõigus. 2. trükk, Tallinn 2011, lk 72). Nimetatud regulatsioon teeb

ühtlasi üleliigseks ringkonnakohtu esitatud nõude, et iga käsikirjaline lisa tuleb samal ajal

kuupäevaliselt ning allkirjaga õiendada, kuna samasisuline garantiifunktsioon on täiel määral

realiseeritav võlgnikule vahetult üleantava või talle hiljem kättetoimetatava koopiaga. Seega tekib

vajadus õiendada parandusi määrustiku § 20 lg 6 ls 2 tingimustel ehk siis kuupäeva ning allkirja

lisamisega alles siis, kui parandused lisatakse akti pärast selle algse ärakirja üleandmist või

edastamist võlgnikule. Ühtlasi märgib kolleegium, et menetlusosaliste vahel ei ole kogu

kohtumenetluse vältel olnud vaidlust selle üle, et arestimisakti ärakiri edastati arestimise päeval ka

I. T-le.

9. Eelneva kokkuvõtteks leiab kriminaalkolleegium seega, et ringkonnakohus on kehtestanud

vaatlusaluse dokumendi suhtes põhjendamatult range ning materiaalõiguslikust regulatsioonist irduva

usaldusväärsuse standardi.

10. Teise keskse argumendina on ringkonnakohtu otsuses sedastatud, et kuna I. T. ei esitanud

kohtule talle edastatud arestimisakti ärakirja, on nende käsikirjaliste juurdekirjutuste tõesust

puudutavas osas tegemist nn sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus kahtlused tuleb KrMS § 7 lg-st 3

juhindudes tõlgendada süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka selle käsitlusega.

11. Sellisele seisukohale asudes on ringkonnakohus muutnud praktiliselt sisutühjaks juba viidatud

TMS § 75 lg-tes 3 ja 4 sisalduva regulatsiooni, millega on kehtestatud kohtutäituri koostatud

arestimisakti võlgnikule edastamise nõue, kuna võlgnik saaks sellisel juhul talle edastatud ärakirja nt

pahatahtliku kõrvaldamise või lihtsalt esitamata jätmise korral alati osutada täitetoimikus sisalduva

arestimisakti võltsitusele ning in dubio pro reo-põhimõtte rakendamist nõudes jõuda selle dokumendi

kui tõendi ebausaldusväärsuseni ning tõendikogumist kõrvaldamiseni. Kolleegium meenutab, et nn

põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav

tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et

kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon

olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). Iseenesest ei ole

välistatud, et selline arestimisakti ühepoolselt hilisemate täienduste lisamine võib aset leida, kuid

kindlasti ei saa sellekohast järeldust rajada pelgalt faktile, et võlgnik ei võimalda akti autentsust

kontrollida, jättes oma väidete kinnitamiseks esitamata talle antud või kätte toimetatud arestimisakti

ärakirja. Ühtegi teist kandvat argumenti, millele tuginevalt saaks rajada sellise hüpoteesi kinnisasja

arestimise akti tagantjärele täiendamise kohta, ringkonnakohtu otsusest aga ei leia.

12. Samal ajal põhjendas maakohus arestimisaktile tuginemist kogumis teiste tõenditega.

Apellatsioonikohus maakohtu sellekohaseid argumente, millega lükati ümber juba maakohtus

kõlanud versioon arestimisakti hilisemate käsikirjaliste lisanduste tegemise kohta, oma otsuses

hinnanud ei ole. Nii on maakohus arestimisakti analüüsides nt märkinud, et käsitsi kirjutatud sõna

„soojuspump“ ei ole mitte vaatlusaluse käsikirjalise teksti viimane sõna, vaid asetseb käsikirjalise

teksti vahel. See omakorda tähendab, et kohtutäitur pidanuks jätma algusest peale spetsiaalselt kahe

sõna vahele tühiku, et sinna lisada hiljem sõna „soojuspump“, mida kohus ei pidanud aga kuigivõrd

usutavaks versiooniks (vt maakohtu otsuse lk 9). Millistel kaalutlustel on ringkonnakohus leidnud, et

selline versioon on tema hinnangul siiski täiesti usutav, kohtuotsusest aga ei nähtu.

13. Kolmandaks suhtub kriminaalkolleegium kriitiliselt ringkonnakohtu poolt isikuliste

tõendiallikate usaldusväärsuse käsitlusse, täpsemalt selle puudumisse. Kuigi ringkonnakohtu otsuses

ei ole seda selge sõnaga välja öeldud, on versiooniga selle kohta, et vaatlusalust arestimisakti on

kohtutäitur hiljem ühepoolselt täiendanud, teda sisuliselt süüstatud nii dokumendi võltsimises kui ka

valeütluste andmises nii eel- kui ka kohtumenetluses. Sellekohase kahtluse põhjendatuse kohta leiab

ringkonnakohtu lahendist aga vaid ühe asjasse puutuva lause: „Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu

väitega, et kohtutäituril puudus igasugune alus valetada, sest tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei

tugine ühelegi tõendile“ (vt ringkonnakohtu otsuse p 7.4). Sellise lakoonilise väite esitamisel on

kriminaalkolleegiumi hinnangul jäetud vastamata mitmele samal ajal paratamatult tekkivale

küsimusele, mis seisnevad järgnevas.

14. Nagu eespool korduvalt mainitud, antakse kohtutäituri koostatud arestimisakti ärakiri

TMS § 75 lg 3 ls 2 ja lg 4 ls 1 kohaselt üle ka võlgnikule. Ka I. T. enda kinnitusel edastati talle

arestimisakti ärakiri, kusjuures temale antud koopias käsikirjalist märkust soojuspumba kui kinnisasja

olulise osa kohta ei sisaldunud (vt kd 1, tl 34 pöördel). Sellises situatsioonis tähendab ringkonnakohtu

esitatud versioon aga seda, et kohtutäitur otsustas – millisel iganes põhjusel – pärast arestimisakti

ärakirja üleandmist I. T-le enda kätte jäänud arestimisakti täiendada tegelikkusele mittevastavate

andmetega. Sellist versiooni ei saa mõistagi lõpuni välistada, kuid asudes maakohtust erinevale

seisukohale, pidanuks ringkonnakohus seda millegagi põhjendama. Samuti tuleb silmas pidada, et

kohtutäitur, kes tegi väidetavalt ühepoolseid täiendusi enda käes olevale arestimisakti originaalile, ei

saanud kuidagi teada ega kontrollida seda, kas I. T. käsutuses olev ärakiri on jätkuvalt olemas või

mitte. Seega nende tegelikkusele mittevastavate juurdekirjutuste tegemisel ning arestimisakti

pärastisel uurimisasutusele edastamisel pidi kohtutäitur tegutsema teadmises, et tema võltsing saab

ilmsiks samal hetkel, kui I. T. esitab tema käsutuses oleva arestimisakti ärakirja kas uurimisasutusele

või kohtule. Millised asjaolud pidanuks sellise ebaloogilise käitumise kohtutäituri poolt tingima,

ringkonnakohus enda otsuses ei ava. Täiendavalt märgib kolleegium, et maakohus on kohtutäitur R.

P. ütluste usaldusväärsuse hindamisel viidanud mh kannatanu Ü. H. ütlustele ning põhjendanud

süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust ka ülejäänud tõendikogumi taustal. Ringkonnakohtu otsusest

sellekohast sisulist analüüsi paraku ei nähtu, puudub igasugune I. T. ütluste ja nende usaldusväärsuse

analüüs, sh haakuvus ülejäänud tõendikogumiga jne. Ka neid minetusi loeb kriminaalkolleegium

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.

15. Viimasena viitab kriminaalkolleegium mitmele materiaal- ja menetlusõigust puudutavale

momendile, mida tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidada.

16. Materiaalõiguslikult on väär arusaam, et kinnisvara arestimise akti puudused toovad kaasa vara

arestimise tühisuse tervikuna. Ringkonnakohtu otsuses osutatud TMS § 55 p 1 kohaselt on arestimine

tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise

rikkumise korral vaid juhul, kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Täitedokumendid

on aga loetletud TMS § 2 lg-s 1 ja vara arestimise akti pole selles kataloogis nimetatud (vt ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 2014 otsus asjas nr 3-2-1-1-14, p 15). Seega isegi juhul, kui

arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning

välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise

karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi.

17. Kohtumenetluse käigus on tekkinud vaidlus ka selle üle, kas õhksoojuspump, mille

eemaldamist I. T-le ette heidetakse, oli kinnisasja oluliseks osaks TsÜS § 53 lg 1 tähenduses. Nii on

ringkonnakohus märkinud, et vaidlusaluse õhksoojuspumba puhul tuleb seda eitada, kuna see ei

kuulunud I. T-le (vt ringkonnakohtu otsuse p 7.5). Siinkohal on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta

TsÜS § 53 lg 2 ls-s 1 märgitu, mille kohaselt ei saa asi ja selle olulised osad olla erinevate isikute

omandis. Isegi kui ringkonnakohus leidis, et õhksoojuspump ei saa olla arestitud kinnisasja oluline

osa, oleks tulnud edasiselt kontrollida, kas see võis olla kinnisasja päraldiseks TsÜS § 57 lg 1

tähenduses. Kolleegium osutab siinkohal, et sellisele võimalusele on alternatiivselt viidatud ka I. T-le

esitatud süüdistuses (nn alternatiivse süüdistuse võimalikkuse kohta vt nt Riigikohtu 6. oktoobri

2016. a otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 29). Jaatava vastuse korral tuleb kohtul omakorda hinnata, kas

päraldise eemaldamine hoonest võib olla selle loata käsutamine TMS § 142 lg 1, § 146 lg 1 ja § 147

lg 1 ning KarS § 308 mõttes.

18. Ringkonnakohus on kriminaalasja lahendamise seisukohalt ühe keskse probleemina nimetanud

ka seda, kas süüdistatav viibis arestimisakti koostamise juures või mitte (vt ringkonnakohtu otsuse

p 7.2), sellele otsuse motiivides aga vastust andmata. Nimelt on I. T. kohtus eitanud, et ta viibis

kinnisasja arestimise juures, kohtutäitur R. P. on tema kohalolekut aga kestvalt kinnitanud. Nimetatud

asjaolu on olulise tähendusega seetõttu, et kui teha kindlaks, et I. T. siiski viibis kinnisasja arestimise

juures ning talle edastati arestimisakti ärakiri, kuhu tal kohtu käsutuses oleva akti koopia kohaselt

avaldusi ja märkusi lisada ei olnud (kd 2, lk 16 pöördel), siis TMS § 75 lg 5 kohaselt ei või võlgnik

või sissenõudja, kes viibis vara arestimise juures ja ei teinud arestitava vara kohta avaldusi ega

märkusi, kaevata akti ebaõige koostamise peale ega tugineda hiljem akti ebaõigsusele. Nagu öeldud,

ei ole ringkonnakohus ka sellele küsimusele kriminaalasja menetlemisel vastanud.

19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2016. a otsuse ning saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuratuuri

kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Prokuratuuri taotlus jõustada maakohtu otsus jääb rahuldamata.

Kuigi ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel – konkreetsemalt tõendikogumi

kindlaksmääramisel ja kohtuotsuse põhistamisel – oluliselt kriminaalmenetlusõigust, ei anna see veel

alust tõsikindlalt järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme

asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Nii toimides satuks kolleegium vastuollu

KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga. Seetõttu tuleb kriminaalasi

saata uueks arutamiseks kohtule, kellel on faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus (vt ka Riigikohtu

6. oktoobri 2016. a kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-58-16, p 46).

20. Andmeid kassatsioonimenetluse kulude kohta ei ole Riigikohtule esitatud.

Paavo Randma, Saale Laos, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)