3-1-1-78-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-78-16

Otsuse kuupäev

3. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kolmanda isiku N. T. vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-16-4468

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. T. esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Riigiprokuratuuri abiprokurör Evelin Ansip-

Kukk

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2016. a määrus ja saata määruskaebus uueks

läbivaatamiseks samale kohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 31. mai 2016. a määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus ja arestiti kolmandale

isikule N. T-le kuuluv sõiduauto Porsche Cayenne karistusseadustiku (KarS) § 832 järgi laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks. Määruse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

1.1. Asjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad arestimistaotluses kirjeldatud kahtlustust, et

S. K. (ik XXXXXXXXXXX) koos teiste süüdistuses nimetatud kahtlustatavatega võib olla toime

pannud 2015. a jaanuarist kuni märtsini KarS § 376 lg-s 1 kirjeldatud teo, s.o maksumärgiga

märgistamata ja nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise ja

edasitoimetamise suures koguses. Sigaretid, mis N OÜ territooriumil S. K. osalusel toodeti, toimetas

N. M. M. B. kaasabil plastnõude nime all Eestist välja. Põhjendatud kahtlust kinnitavad kriminaalasja

materjalid, sh jälitustoimingute kokkuvõtted, tunnistajate ja teiste kahtlustatavate ütlused, mida pole

aga kriminaalasja uurimise huvides võimalik lähemalt refereerida.

1.2. Kuigi sõiduki Porsche Cayenne omanikuks on märgitud N. T., kasutab seda tema tütre Ž. P.

elukaaslane S. K. S. K-l pole aastatel 2014–2016 legaalseid sissetulekuid olnud. Arvestades N. T.

enda sissetulekut (pension), sõiduki maksumust (ca 21 000 eurot) ja S. K. eluviisi, on alust arvata, et

sõiduk on soetatud kahtlustatava kuritegelikul teel saadud vahendite arvel ja registreeritud N. T.

nimele konfiskeerimise vältimiseks. Ka on olemas oht, et vara võidakse võõrandada, kuna see on

juba müüki pandud. Järelikult on olemas vara arestimise alused kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 142 kohaselt.

2. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kolmas isik N. T., kes taotles maakohtu määruse

tühistamist ja sõiduki aresti alt vabastamist. Määruskaebuses leiti, et kuriteokahtlus on

arestimistaotluses ja kohtumääruses täielikult põhjendamata. Kaebuse esitaja ei ole saanud kohtule

esitatud tõenditega tutvuda. Samuti pole kolmandale isikule antud võimalust enda legaalsete

sissetulekute (abikaasa palga ja laenu) tõendamiseks. Prokuratuuri väited sõiduki kasutamise kohta S.

K. poolt on paljasõnalised. Sõiduk on vajalik liikumispuudega isikule ja selle arestimine pole

lubatud.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaitsja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määruses tuginetud erinevatele

tõenditele, sh läbiotsimise protokollidele, jälitustoimingute kokkuvõtetele ja ülekuulamise

protokollidele, mille põhjal leiab kinnitust S. K-le esitatud kahtlustus. Samas pole eeluurimise

huvides võimalik nende tõendite sisu avada. Kolmas isik ei ole ka määruskaebuses tõendanud, et

sõiduk soetati legaalsetest vahenditest. N. T. abikaasa võttis laenu 2013. aastal ja laenu

kasutussevõtmise tähtaeg oli 22. märts 2013. Esitatud tõendid ei võimalda kontrollida väidet, et laenu

oleks kasutud 2015. aastal Porsche Cayenne’i soetamiseks. Kui arvestada ka seda, et kolmanda isiku

abikaasa igakuine sissetulek palga ja pensionina on olnud alla Eesti keskmise ning sellest on tal

tulnud täita esiteks laenulepingust tulenevat kohustust koos kõrvalkohustustega ning teiseks tasuda

muid igapäevaseid kulutusi, sh eluasemele, pole abielupaari sissetulek olnud selline, mis võimaldab

21 000 eurot maksva sõiduauto ostmist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse N. T. esindaja, kes taotleb menetlusõiguse

olulise rikkumise tõttu maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse põhjendused on

lühidalt järgmised.

4.1. Ka ringkonnakohus ei ole põhjendanud kuriteokahtluse olemasolu. Jälitustoimingutega saadud ja

teiste tõendite sisu täielik salastamine on kolmanda isiku õiguste oluline rikkumine. Kuna pole teada,

mis teabel põhinevad kohtu järeldused S. K. käitumises põhjendatud kuriteokahtluse sedastamisel,

puudub N. T-l võimalus määrust sisuliselt vaidlustada.

4.2. Samuti pole kolmandale isikule võimaldatud arestitud vara seaduslikku päritolu tõendada, kuna

ta pole selle kohta ütlusi andnud. Kohtud pole ka viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et S. K.

oleks saanud väidetavate kuritegude toimepanemisest tulu. Seega puudusid tal võimalused arestitud

Porsche Cayenne’i ostmiseks.

4.3. Suurem osa laenurahana saadud summast, s.o 18 000 eurot, on sularahana 7. märtsil 2013 välja

võetud, mistõttu seda sai 2015. aastal sõiduki ostmiseks kasutada.

5. Määruskaebusele esitas kirjalikud seisukohad Riigiprokuratuuri abiprokurör Evelin Ansip-Kukk.

Prokuratuur leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtute määrused N. T. sõiduki

arestimiseks muutmata.

5.1. Kohtumäärustes on analüüsitud taotluses esitatud teavet ja leitud, et S. K. suhtes esineb

põhjendatud kuriteokahtlus. S. K. seotusele sigarettide ebaseadusliku tootmisega viitab ka tema

elukoha läbiotsimise protokoll, millest nähtub muu hulgas tema elukohast võtme leidmine, mille

ripatsil on kirje „XXXX XX XXXX“ ja pöördel „XXX XXXXX XXX“, samuti 13. juuni 2016. a

ekspertiisiakt nr 16E-GE0386S (DNA-ekspertiis) ning tunnistajate S.L.-i ja O.L.-i ütlused. Nende

tunnistajate ütlustest nähtub nii eespool nimetatud YYY kinnistul sigarettide ebaseaduslik tootmine

kui ka S. K. seotus sellega. Vara arestimisel ei pea teo tõendatus olema sellisel tasemel nagu

süüküsimust lahendava kohtuotsuse korral.

5.2. Asjaolu, et sõiduki tegelik kasutaja oli S. K., kinnitab 17. juuni 2016. a jälitustoimingu protokoll

nr xxxxxxxxxxxxxxxxxx. Samuti kinnitavad seda AS-i T broneeringu nr xxxxxxxx väljatrükk ja

Xxxxxxxxxx X-terminali kaamera salvestise väljatrükk, millelt nähtub, et S. K. suundus 24.

veebruaril 2016 kõnealuse sõidukiga Rootsi Kuningriiki. Peale selle on Ž. P. pangakontolt tehtud

sõidukiga seotud makseid (19. detsembril 2015 E SE-le liikluskindlustuse eest, 5. novembril 2015

Tartu Linnavalitsusele trahvi tasumine). Sõiduki kasutamisele S. K. poolt ei ole ringkonnakohtule ja

Riigikohtule esitatud määruskaebuses vastu vaieldud, mõlemal juhul on vaid õigustatud S. K. poolt

sõiduki kasutamist. Nii S. K-l ja Ž. P-l kui ka N. T-l ei olnud aastatel 2014‒2016 legaalseid

sissetulekud, mille arvelt oleks olnud võimalik soetada 21 000 eurot maksev sõiduk. Ei ole eluliselt

usutav, et N. T. on 2015. aastal soetanud sõiduki Porsche Cayenne I. T. 2013. aastal võetud laenu

arvelt.

5.3. N. T. on kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isikuna. Talle on tutvustatud vara arestimise

määrust ja ta on saanud seda kõrgema astme kohtus vaidlustada. Seega on ebaõige väide, et kolmas

isik pole saanud oma sõiduki legaalset päritolu tõendada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab nähtuma põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja

vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse

kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja

et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara

arestimata

osutuda

võimatuks

või

muutuda

oluliselt

raskemaks

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-52-15, p 24).

7. Ehkki vara arestimise üheks eelduseks oleva kuriteokahtluse kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud

tõendamisstandard, peab vara arestimise määrusest siiski alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud

kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Seejuures ei piisa

üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Määruses tuleb esitada selged

põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud

kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara

päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema

kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et

toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud

kuriteokahtluse olemasolus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus

asjas nr 3-1-1-1-12, p 9 ja 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p-d 8 ja 9). Samuti ei ole

välistatud, et kolmas isik vaidlustab enda vara arestimise menetluses ka kuriteokahtluse põhjendatuse

kui vara arestimise ühe eelduse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a määrus asjas

nr 3-1-1-10-16, p 27). KrMS § 402 lg 2 sätestab, et kui kriminaalmenetluses otsustatakse kolmanda

isiku vara konfiskeerimine, on kolmandal isikul KrMS § 34 lg 1 p-des 1, 2 ja 5 sätestatud

kahtlustatava õigused, arvestades konfiskeerimise erisustega.

8. Käesolevas asjas on maakohus esitanud üksnes loetelu tõenditest, mis väidetavalt kinnitavad

põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Seda, mis on nendes tõendites sisalduv teave ja mil moel

tuleneb nendest tõenditest kuriteokahtlus S. K. suhtes, kohtumäärusest ei selgu. Ringkonnakohus pole

maakohtu sellist põhjendust täiendanud, deklareerides samuti kuriteokahtluse kohta käivate tõendite

piisavust, ja on leidnud, et maakohus on need oma määruses õigustatult välja toonud. Seega ei vasta

kohtute põhjendused kuriteokahtluse olemasolu kohta seadusest ja kohtupraktikast tulenevatele

nõuetele.

9. Kohtud on tõendite sisu avamata ja kuriteokahtlusega seostamata jätmist põhjendanud kohtueelse

uurimise eesmärkide kaitsmisega. Kolleegium möönab, et kriminaalmenetluse varases staadiumis,

kui toimub veel tõendite aktiivne kogumine, võib osa teabe (nt jälitustoiminguga saadud teabe)

avaldamine, kahjustada tõe tuvastamist. Samas pole võimalik vara arestimise vaidlustamisel

kaitseõigust efektiivselt teostada, kui kuriteokahtlust kinnitavaid tõendeid sisuliselt ei avaldata või

tehakse seda üksnes sellisel määral, mis ei seo isiku käitumist jälgitavalt kahtlustuse esemeks oleva

kuriteoga (vt ka tõenditele juurdepääsu piiramise tingimuste kohta vahistamistaotluse lahendamisel

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-110-15, p 16).

10. Selles kriminaalasjas on kohtud peamiselt loetlenud prokuratuurile ja kohtule teadaolevaid

tõendeid. Üksnes viide S. K. elukohast leitud võtmehoidjale on ka lihtsustatud tõendamisstandardi

korral ebapiisav, kuna ei võimalda kahtlustataval ega kolmandal isikul reaalselt enda kaitseõigust

teostada. Ringkonnakohtu määruse põhistuste puudulikkus on veelgi ilmsem, kuna prokuratuur on

21. juunil 2016 ringkonnakohtu istungil esitanud ja avaldanud mõnede tõendite sisu, sh pärast

maakohtu määruse tegemist saabunud DNA-ekspertiisi tulemused. Eeltoodu alusel sedastab

kolleegium kohtulahendi põhjendamise kohustuse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes ja

tühistab kohtute määrused. Kuna kohtumäärus tühistatakse kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu, ei käsita kolleegium teisi määruskaebuses esitatud väiteid.

11. Prokuratuuri arestimistaotlusele põhjendatud hinnangu andmine eeldab praegusel juhul faktiliste

asjaolude tuvastamist, mida Riigikohus KrMS § 390 lg 1 ja § 363 lg 5 kohaselt teha ei või. Olukorras,

kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või

puudulik, või kui kohtud on jätnud mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu välja

selgitamata, tuleb kohtuasi ‒ juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada ‒ saata uueks

arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine

sai alguse juba maakohtust. (Vt Riigikohtu 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p-d 22‒

26 ja 26. novembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-75-14, p-d 42 ja 43).

12. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2016. a määruse ja saadab kolmanda isiku

määruskaebuse uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. N. T. esindaja ei ole määruskaebemenetluse kulude

hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)