3-1-1-81-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-81-16

Määruse kuupäev

2. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

M. J. D. vahistuse põhjendatuse kontroll

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

1. juuni

2016.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-16-562

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. J. D. kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokuratuuri abiprokurör Robert Laid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Harju Maakohtu 20. aprilli 2016. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni

2016. a määruse põhiosa, asendades M. J. D. kaitsja taotluse läbivaatamata jätmise põhistused

käesolevas määruses esitatud põhistustega.

2. Jätta M. J. D. kaitsja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 12. veebruari 2016. a määrusega loovutati M. J. D. süüdimõistva kohtuotsuse

täitmiseks Prantsuse Vabariigile ja tema suhtes kohaldati loovutamisvahistust kuni üleandmiseni.

Loovutamismäärus jõustus 7. märtsil 2016, mil Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse

muutmata ja selle peale esitatud kaebuse rahuldamata.

2. M. J. D. kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver esitas 14. aprillil 2016 Harju Maakohtule taotluse

kontrollida loovutamisvahistuse põhjendatust ja vabastada M. J. D. viivitamatult vahi alt.

Kokkuvõtlikult märkis kaitsja, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 505 lg 2 kohaselt antakse

loovutatud isik üle kümne päeva jooksul alates loovutamismääruse jõustumisest. Kui isik ei ole

tähtaegselt üle antud, vabastatakse ta sama paragrahvi 5. lõike alusel vahi alt. M. J. D.

loovutamismäärus jõustus 7. märtsil 2016, kuid teda ei ole seni Prantsuse Vabariigile üle antud.

3. Harju Maakohtu 20. aprilli 2016. a määrusega jäeti kaitsja taotlus läbi vaatamata. Maakohtu

hinnangul ei võimalda kriminaalmenetluse seadustik loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist.

Samuti on M. J. D. üleandmine viibinud tema enda käitumise tõttu. Nimelt tekkis vanglaarstil

kahtlus, et M. J. D. võib põdeda tuberkuloosi, kuid kuna isik keeldub analüüside andmisest, pole

võimalik seda kahtlust kontrollida. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 2 p 3 kohaselt on

tuberkuloos suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või

eluohtlik. Eelnevast tulenevalt võib M. J. D. üleandmine ohustada nii tema enda kui ka kolmandate

isikute elu ja tervist, kuid neid riske pole võimalik hinnata. Lisaks takistab M. J. D. üleandmist seegi,

et lennuettevõtted võivad keelduda lennupiletite müümisest reisijale, kes võib olla ohtliku

nakkushaiguse kandja.

4. Harju Maakohtu 20. aprilli 2016. a määruse peale esitas kaebuse M. J. D. kaitsja J. Tehver, kes

taotles maakohtu määruse tühistamist, loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist ja M. J. D.

vahi alt vabastamist. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist.

4.1. Maakohus oleks pidanud kaitsja taotluse läbi vaatama. Kriminaalmenetluse seadustiku

19. peatükk ei näe küll ette loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist, kuid isiku õiguste

kaitsmiseks tuleb sellises olukorras kohaldada analoogia korras KrMS § 137 lg 1 p 1. Vastasel juhul

võib isik viibida loovutamismenetluses vahi all tähtajatult ilma, et tal oleks võimalik taotleda kohtult

kinnipidamise

põhjendatuse

kontrollimist.

Selline

tõlgendus

on

vastuolus

põhiseaduse

(PS) §-dega 13, 14, 15 ja 20, Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 5

ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti

art 9 lg-ga 1.

4.2. Kuna loovutamismääruse jõustumisest on möödunud enam kui kümme päeva ja M. J. D. ei ole

Prantsuse Vabariigi ametivõimudele üle antud, tuleb ta vahi alt vabastada. Seejuures ei saa

üleandmise viibimist M. J. D.-le ette heita. Isik pole kohustatud terviseuuringutes osalema ja isegi

juhul kui M. J. D.-l oleks diagnoositud tuberkuloos, ei välistaks see tema üleandmist. Asjakohaseid

ettevaatusabinõusid kasutades on võimalik toimetada tuberkuloosihaige isik Prantsuse Vabariiki

viisil, mis ei ohusta tema ega teiste isikute elu ja tervist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2016. a määrusega jäeti Harju Maakohtu 20. aprilli 2016. a

määrus muutmata ja selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu

seisukohad järgmised.

5.1. Kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatükk ei näe ette loovutamisvahistuse põhjendatuse

kontrollimist ja kohtul pole võimalik tugineda analoogia korras ka KrMS § 137 lg 1 p-le 1. Esiteks

näeb kõnealune säte ette vahistuse põhjendatuse kontrollimise kriminaalasja kohtueelses menetluses

enne lõpliku lahendi tegemist. M. J. D. suhtes on jõustunud aga kohtumäärus, millega ta loovutati

Prantsuse Vabariigile.

5.2. Teiseks on isiku vahistamine loovutamismenetluses ja riigisiseses kriminaalmenetluses

olemuslikult erinevaid õigusinstituudid. Loovutamismenetluses on vahistamise eesmärk tagada isiku

üleandmine taotlevale riigile ja reeglina tuleb isik üle anda KrMS §-s 505 sätestatud lühikeste

tähtaegade jooksul. Seetõttu ei tõusetu loovutamismenetluses reeglina küsimust vahi all viibimise

ülemäärasest pikkusest. Erandlikes olukordades, kus loovutamisvahistus kestab pikemalt, pole

võimalik loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimisele riigisisese vahistamise põhimõtteid

kohaldada. Loovutamisvahistuse puhul on see küsimus lahendatud Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni

2002. a raamotsusega nr 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise

üleandmiskorra kohta (edaspidi raamotsus) ning Eesti on vastava regulatsiooni üle võtnud.

5.3. Viimaks saab loovutamismenetluses võtta isikult vabaduse eraldi alustel ja korras.

KrMS § 503 lg 4 kohaselt tuleb isiku loovutamise korral kohaldada tema suhtes loovutamisvahistust

kuni üleandmiseni. Seega pole loovutatud isiku vahistamine erinevalt KrMS §-s 130 sätestatud

vahistamisest kohtu diskretsiooniotsus.

5.4. Kuna M. J. D. loovutamismäärus on jõustunud, pole loovutamisvahistuse põhjendatuse

kontrollimine üldkohtu pädevuses. Loovutatud isiku üleandmine kujutab endast loovutamismääruse

täitmist ja seda toimetavad Justiitsministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet. Nimetatud asutused

korraldavad isiku üleandmise, lepivad kokku üleandmise tähtaja ja hindavad üleandmist takistavate

asjaolude esinemist. Kui isik leiab, et ta viibib kinnipidamisasutuses õigusvastaselt, on tal võimalik

pöörduda oma õiguse kaitsmiseks halduskohtusse.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2016. a määruse peale esitas kaebuse M. J. D. kaitsja J. Tehver,

kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning M. J. D. vahi alt vabastamist.

Alternatiivselt taotleb kaitsja loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimise taotluse maakohtule

sisuliseks läbivaatamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgitakse määruskaebuses järgmist.

6.1. Kohtud jätsid kaitsja taotluse alusetult läbi vaatamata. Loovutatud isiku õiguste kaitsmiseks tuleb

loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimisel lähtuda analoogia korras KrMS § 137 lg 1

p-st 1 ning sellist tõlgendust ei välista ükski kriminaalmenetluse seadustiku säte. Samuti ei sätesta

raamotsus korda, kuidas saab ebaseaduslikult loovutamisvahistuses viibiv isik taotleda enda

vabastamist, ega välista samuti loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist riigisisese õiguse

alusel. Nähtuvalt raamotsuse art-st 12 toimub isiku vahistamine ja vahi alt vabastamine Euroopa

vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt.

6.2. Loovutamismenetluses ja riigisiseses kriminaalmenetluses vahi all viibimise erinevused ei ole

niivõrd suured, et välistaksid analoogia korras KrMS § 137 lg 1 p 1 kohaldamise. Muu hulgas ei ole

kohtul loovutamismenetluses kohustust isikut vahistada. Nähtuvalt raamotsuse art-st 12 võib isiku

Euroopa vahistamismääruse alusel vahistada ja vahistatud isiku võib kooskõlas vahistamismäärust

täitva liikmesriigi riigisisese õigusega igal ajal vabastada. Samuti järgib raamotsus põhiõigusi ega

takista liikmesriigil kohaldamast oma põhiseaduse norme seoses õiglase menetlusega. Eelnevast

nähtuvalt tuleb KrMS § 503 lg-t 4 tõlgendada viisil, mis võimaldab loovutatud isiku vajadusel

vahistada. Järelikult tuleb ka loovutamisvahistuse kohaldamisel tuvastada konkreetne vahistamisalus

ja hinnata, kas isik võib enne üleandmist põgeneda või muul viisil loovutamismenetlusest kõrvale

hoida.

6.3. Loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist ei takista ka loovutamismääruse jõustumine.

Vahistuse põhjendatuse kontrollimisel otsustatakse, kas isiku jätkuv vahi all viibimine on

põhjendatud, ning see hinnang ei mõjuta loovutamismääruse kehtivust ega täitmist.

6.4. Loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimine on üldkohtu pädevuses. Loovutamisvahistus on

reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus ja KrMS § 499 lg 1 kohaselt otsustab loovutamis-

vahistuse kohaldamise maakohus.

6.5. Kaitsja märkis maakohtu määruse peale esitatud kaebuses sedagi, et kui kriminaalmenetluse

seadustik ei võimalda taotleda loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist analoogiliselt

KrMS § 137 lg 1 p-ga 1, on kriminaalmenetluse seadustik vastavas osas vastuolus PS §-dega 13, 14,

15 ja 20, Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 5 ning Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 9 lg-ga 1.

Ringkonnakohus jättis sellele väitele vastamata.

7. Määruskaebusele esitas vastuse Riigiprokuratuuri abiprokurör Robert Laid, kelle hinnangul on

vaidlustatud kohtumäärused seaduslikud. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.

7.1. Kohtud jätsid kaitsja taotluse loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimiseks õigustatult läbi

vaatamata. KrMS § 433 lg 3 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös

kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus

19. peatükis sätestatuga, ning vahistuse põhjendatuse kontrollimist puudutavad sätted ei ole

loovutamisvahistuse puhul kohaldatavad. Loovutamisvahistuse puhul asendavad vahistuse

põhjendatuse kontrollimist KrMS §-s 505 ettenähtud tähtajad. Kui isik pole nende tähtaegade jooksul

üle antud, tuleb ta vahi alt vabastada.

7.2. M. J. D. anti tähtaegselt üle. KrMS § 505 lg 4 alusel võib üleandmise ajutiselt edasi lükata, kui

on piisav alus arvata, et määruse täideviimine võib ohustada loovutatava elu või tervist. Euroopa

vahistamismäärus täidetakse kohe pärast eelnimetatud põhjuse äralangemist ja isik antakse üle kümne

päeva jooksul alates uuest kokkulepitud tähtpäevast. Praegusel juhul tekkis vanglaarstil 3. veebruaril

2016 kahtlus, et M. J. D. võib põdeda tuberkuloosi, kuid kuna isik keeldus edasistest uuringutest ja

ravimite võtmisest, polnud võimalik seda kahtlust kontrollida. Seega võis M. J. D. üleandmine

ohustada nii tema enda kui ka kolmandate isikute elu ja tervist ning neid riske polnud võimalik

hinnata. Täiendavalt takistas M. J. D. üleandmist seegi, et lennuettevõtted keeldusid müümast

lennupileteid reisijale, kes võis olla eriti ohtliku nakkushaiguse kandja. Eelnevast tulenevalt esitas

Tallinna Vangla 3. juunil ja 19. juulil 2016 taotlused isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks, kuid

need ei andnud soovitud õiguslikke tulemusi. Samuti võttis Riigiprokuratuur ühendust Prantsuse

Vabariigi ametivõimudega, et välja selgitada isiku üleandmise võimalused, ning M. J. D. anti

19. septembril 2016 Prantsuse Vabariigile üle. Selleks ajaks ei olnud KrMS § 505 lg-s 4 nimetatud

alus ära langenud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Alates 1. septembrist 2016 ei näe kriminaalmenetluse seadustik riigisiseses kriminaalmenetluses

enam ette kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja taotlusel vahistuse põhjendatuse kontrollimist. Selle

asemel annab eeluurimiskohtunik tulenevalt KrMS § 1311 lg-st 4 kahtlustatava või süüdistatava

vahistamisel isiku vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks. Nimetatud tähtaega võib

eeluurimiskohtunik pikendada prokuratuuri taotluse alusel korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades

sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid. Kuna KrMS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse

kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust, tuleb praeguses asjas

tõusetunud vaidluse lahendamiseks kõigepealt otsustada, kas maa- ja ringkonnakohtu määruste

tegemise ajal olid vahistuse põhjendatuse kontrollimist puudutavad sätted (KrMS § 137 kuni

31. augustini 2016 kehtinud redaktsioonis, v.r.) loovutamisvahistusele analoogia korras kohaldatavad.

9. Kolleegiumi hinnangul vastasid kohtud eeltoodud küsimusele õigesti eitavalt. Ringkonnakohus

märkis põhjendatult, et KrMS § 137 lg 1 p 1 nägi ette vahistuse põhjendatuse kontrollimise

kriminaalasja kohtueelses menetluses enne lõpliku lahendi tegemist. Kuna M. J. D.

loovutamisküsimus lahendati lõplikult Harju Maakohtu 12. veebruari 2016. a määrusega, mis jõustus

7. märtsil 2016, ei saanud praeguses asjas KrMS § 137 lg 1 p 1 (v.r.) kohaldamine kõne alla tulla.

10. Ringkonnakohus märkis õigesti sedagi, et loovutatud isiku üleandmine kujutab endast

loovutamismääruse täitmise etappi ja et loovutamismäärust täidavad Justiitsministeerium ning

Politsei- ja Piirivalveamet. Ainuüksi see ei välista aga loovutatud isikul oma õiguste kaitsmiseks

üldkohtu poole pöörduda ega õigusta tema taotluste läbi vaatamata jätmist. Kolleegiumi arvates tuleb

loovutamismääruse täitmise kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele vastavust puudutavad vaidlused

− nii nagu muud KrMS §-des 424−4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning kohtulahendi täitmisel

ilmnevad kahtlused ja ebaselgused − lahendada KrMS § 431 alusel lahendi teinud kohtu või

kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega. KrMS § 433 lg 3 lubab

lähtuda rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes

peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus 19. peatükis sätestatuga. Kolleegiumi

hinnangul on loovutamismääruse täitmise käigus tekkivate küsimuste (nt KrMS § 505 lg-tes 2-5

sätestatud nõuete järgimist puudutavate vaidluste) lahendamiseks kohtu poole pöördumine selle

nõudega kooskõlas. Kohtud keeldusid alusetult M. J. D. loovutamisvahistuses viibimise

seaduslikkuse kontrollimisest ja tema vahi alt vabastamise taotluse läbivaatamisest ning rikkusid

selliselt toimides oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

11. Olukorras, kus kohus jätab esitatud taotluse alusetult läbi vaatamata, tuleb kohtulahend üldjuhul

tühistada ning saata kohtuasi rikkumise kõrvaldamiseks samale kohtule uueks arutamiseks.

Käesolevas asjas ei ole see aga vajalik ega võimalik. Nimelt nähtub prokuröri vastusest, et M. J. D.

anti 19. septembril 2016 Prantsuse Vabariigi ametivõimudele üle. Seega ei viibi M. J. D. enam

loovutamisvahistuses ja Eesti Vabariigil pole võimalik teda vahi alt vabastada. Sellest tulenevalt jätab

Riigikohus taotluse M. J. D. vabastamiseks läbi vaatamata taotluse aluse äralangemise tõttu.

Riigikohus märgib ka, et raamotsuse art 26 lg 2 kohaselt arvestatakse loovutamisvahistuses viibitud

aeg Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava karistuse kogupikkusest maha.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 20. aprilli 2016. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni

2016. a määruse põhiosa, asendades M. J. D. kaitsja taotluse läbivaatamata jätmise põhistuse

Riigikohtu ülaltoodud põhistustega. Kaitsja määruskaebus jääb rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)