3-2-1-101-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-101-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Jaak Luik

Kohtuasi

Svea Finance AS hagi CHARLOT OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-58450

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Svea Finance AS kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

27 894 eurot 87 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Svea Finance AS, esindaja vandeadvokaat Alo

Pormeister

Kostja CHARLOT OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige

Kuno Pindmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

3. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58450 osas,

milles Tartu Ringkonnakohus jättis Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2015. a otsuse muutmata ja

Svea Finance AS (õigusvastaselt tekitatud) kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ning osas,

milles ringkonnakohus jaotas menetluskulud ja määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suuruse. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58450 muutmata osas,

milles ringkonnakohus jättis rahuldamata Svea Finance AS müügilepingu täitmise nõude.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Svea Finance AS kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Svea Finance AS (hageja) esitas 3. oktoobril 2014 Tartu Maakohtule hagi CHARLOT OÜ (kostja)

vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 860 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

3199 eurot 21 senti ning alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise

põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Alternatiivse nõudena taotles hageja kostjalt

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja ITMM OÜ-ga (kustutatud) 8. novembril 2012 nõude

loovutamise lepingu, mille alusel loovutas ITMM OÜ hagejale enda nõuded kostja vastu 22 860 euro

ulatuses, mis olid tekkinud kostjale nutitaskute/kaante müügist ja põhinesid esitatud arvetel

(15. novembri 2012 arve nr 2012000909 suurusega 17 400 eurot maksetähtajaga 30. detsember 2012

ning 29. novembri 2012 arve nr 29112 suurusega 5460 eurot maksetähtajaga 14. jaanuar 2013). Enne

ITMM OÜ finantseerimist küsis hageja vaidluste vältimiseks kostjalt kui nutitaskute/kaante ostjalt

kinnitused selle kohta, et kaup on talle arvete alusel kätte toimetatud ning arvetele ei ole tehtud

kreeditarveid ega ole ka vastastikku tasaarvestatavaid nõudeid. Kostja juhatuse liige on

kinnituskirjadega kinnitanud arvete alusel kauba saamist ning hagejale tasumise kohustust. Hageja

tegi ITMM OÜ-le väljamaksed kostjalt saadud kinnitustest lähtudes.

Kostja arveid tähtaegselt ei tasunud, mistõttu võttis hageja kostjaga ühendust. Kostja lubas arved

kohe maksta, kui saab SEB Pangast uuesti arvelduskrediiti (nimelt oli ta väidetavalt unustanud

arvelduskrediidilepingu lõppemise ning pank ka sellest ei teavitanud). Korduvatele meeldetuletustele

vaatamata kostja arveid ei tasutud. Hageja nõuab kostjalt ülalnimetatud tehingutest tulenevate

rahaliste kohustuste täitmist. 11. veebruari 2013 hommikul saatis kostja juhatuse liige hagejale

üllatuslikult ITMM OÜ kreeditarved ja väitis, et ei maksa hagejale midagi, kuna pole ITMM OÜ-lt

nutitaskuid/kaasi üldse saanudki.

Hageja on seisukohal, et pärast seda kui ITMM OÜ loovutas kostja vastu oleva nõude hagejale ei

saanud ITMM OÜ ja kostja nõude loovutamisega seotud tehingute tingimusi muuta ja kostja

kohustub täitma lepingust tuleneva kohustuse hagejale. Kostja peab oma rahalised kohustused hageja

ees täitma (VÕS § 208 lg 1, § 170, § 76 lg-d 1 ja 3, § 101 lg 1 p 1 ja § 108). Alternatiivselt vastutab

kostja hagejale tekkinud kahju eest (VÕS § 1045 lg 1 p 7 koostoimes KarS § 209 lg-tega 1-3).

3. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele täies ulatuses vastu, leides, et esitatud hagi tuleb jätta

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustunud kahju suuruse arvestusega.

ITMM OÜ juhatuse liige I. Taukar selgitas kostjale, et kuna nutitaskute tootmine on kulukas ja tal

tuleb tasuda tootjale ettemakse, peab ta kasutama faktooringut. Juhatuse liige palus kostjal anda

hagejale kinnituse selle kohta, et kostja on nõus ITMM OÜ-ga kokkulepitud tehingu tegema. Kuivõrd

juhatuse liige kinnitas, et kaup on valmis ja antakse kohe üle kostjale, siis nõustus kostja andma

hagejale nõutud kinnituse. ITMM OÜ kostjale tooteid ei tarninud ning tühistas arved tehes esitatud

arvetele kreeditarved. Kreeditarved olid koostatud kohe peale esialgsete arvete väljastamist ja need

digiallkirjastas ITMM OÜ juhatuse liige. See näitab, et juhatuse liikmel ei olnud kavaski tooteid

kostjale tarnida ning ta pettis ja tekitas olulist kahju nii hagejale kui ka kostjale.

Kostja selgitas olukorda hagejale. ITMM OÜ juhatuse liige ei vaidlustanud hageja õigust raha tagasi

saada ja soovis sõlmida maksegraafikut, kuid hageja keeldus, sest pooled ei jõudnud kokkuleppele

graafiku pikkuses, samuti ei olnud ITMM OÜ juhatuse liikmel võimalik anda hagejale soovitud

tagatist. Hageja ja kostja on suhelnud, kuid mõistlike kokkulepeteni ei jõudnud.

Hagejal puudub kostja suhtes tehingust tulenev nõudeõigus. Hageja väidab, et on ITMM OÜ-lt

omandanud nõude kostja vastu, kuid tõenditest nähtub, et ITMM OÜ juhatuse liige digiallkirjastas

kõnealuste arvete kreeditarved enne nende hagejale loovutamist. Seega ei olnud ITMM OÜ-l nõuet,

mida hagejale loovutada, I. Taukar jättis üksnes mulje nõude loovutamisest. Isegi kui hageja oleks

nõude omandanud, ei oleks kostjal kohustust arveid tasuda, sest ITMM OÜ ei ole nutitaskuid/kaasi

kostjale üle andnud.

Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Kahjunõue põhineb väitel, et ITMM OÜ juhatuse liige ja

kostja juhatuse liige tegid koostööd eesmärgiga petta hagejalt välja raha. Ühtegi tõendit oma väidete

kinnituseks ei ole hageja esitanud ega saagi seda teha, kuna nimetatud väide ei vasta tõele. Kostja

tegevus või tegevusetus ei olnud põhjuseks, miks hageja raha ei saanud. Hagejale põhjustas kahju

I. Taukari tegutsemine ning tema vastu peaks hageja ka oma nõuded esitama.

4. Tartu Maakohus jättis 9. oktoobri 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1865 eurot.

Maakohus tühistas 6. oktoobri 2014. a hagi tagamise määruse TsMS § 386 lg 4 alusel, sest hagi jäi

rahuldamata.

Maakohus leidis, et kuna hageja ja kostja vahel ei ole lepingulisi suhteid, ei saa hagejal olla ka

lepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu.

Maakohtu otsuse põhjendustes on välja toodud, et kuigi ITMM OÜ ei ole käesolevas tsiviilasjas

pooleks, tuleb kohtul hageja ja kostja õigussuhetele hinnangu andmiseks käsitleda hageja ja

ITMM OÜ vahelisi õigussuhteid. Maakohus viitas, et VÕS § 256 sätestab, et faktooringulepinguga

kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda

isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb

faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga

kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu

kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest

tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja ja ITMM OÜ sõlminud ehtsa faktooringulepingu

(VÕS § 256), mille kohaselt on faktoor hageja, faktooringu klient on ITMM OÜ ja

faktooringuvõlgnik on kostja. Ehtsal faktooringul on müügilepingu tunnused ja õiguslikult on ehtne

faktooringuleping nõude loovutamine, mille sisuks on võlausaldaja vahetus. Nõude saab loovutada

nõudeõigust omav isik ehk võlausaldaja (VÕS § 164 lg 2). Faktooringu klient ja kostja on sõlminud

müügilepingu, mille kohaselt pidi faktooringu klient müüma kostjale nutitaskuid. Hageja kui faktoor

saab nõuda kostjalt kui faktooringuvõlgnikult rahalise nõude täitmist juhul, kui faktooringu kliendi ja

kostja vahel sõlmitud müügileping on täidetud. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et

faktooringu klient oleks nutitaskud kostjale üle andnud.

Hageja väidete kohaselt tuleneb tema nõudeõigus kostja vastu kahest nutitaskute müügiga seotud

arvest, mille faktooringu klient vormistas kostjale tasumiseks (arve nr 2012000909 ja arve

nr 291112).

Maakohus märkis, et on üldteada asjaolu, et kreeditarvega tühistatakse eelmine arve täielikult ja seda

saab kasutada ka juhul, kui kaupa ei ole ostjale üle antud. Maakohus tuvastas, et faktooringu klient on

16. novembri 2012. a kreeditarvega nr 2012000909-1 tühistanud arve nr 2012000909 enne seda, kui

kostja seaduslik esindaja kinnitas hageja saadetud kinnituskirja ja arve. Kohus leiab, et kostjale ei saa

ette heita asjaolu, et faktooringu klient ei informeerinud hagejat koostatud kreeditarvest. Faktooringu

klient tühistas arve nr 2012000909 kreeditarvega, seega ei saanud hageja faktooringu kliendilt kostja

vastu nõuet omandada. Faktooringu klient on ka arve nr 291112 enne selle loovutamist tühistanud

ning hageja ei ole omandanud kehtivat nõuet kostja vastu.

Hageja ja kostja vahel ei tekita lepingulisi suhteid ka asjaolu, et kostja seaduslik esindaja on

allkirjastanud hageja saadetud arved ja kinnituskirjad. Hageja saadetud kinnituskirjadest ei nähtu

üheselt, millised õigused või kohustused kaasnevad arvete ja kinnituskirjade allkirjastamisega.

Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et pigem oli kostja ise samuti eksituses, kinnitas e-postiga

laekunud konteineris olevad dokumendid faktooringu kliendi seadusliku esindaja I. Taukari palvel ja

soovil kiirendada nutitaskute ostu finantseerimist, ning saades kreeditarved, sai aru, et müügitehing

müüja ehk faktooringu kliendiga ei teostu.

VÕS § 238 lg 1 kohaselt võivad pooled müügilepingus kokku leppida, et müüjal on asja

tagasiostuõigus. Hageja ja faktooringu klient on 8. novembril 2011 sõlmitud nõuete loovutamise

lepingu nr 12081 p-s 7 kokku leppinud hageja õiguses nõuda faktooringu kliendilt nõude

tagasiostmist. Hageja on esitanud avalduse, et faktooringu klient nõude tagasi ostaks, ja faktooringu

klient on selle kätte saanud, seega on hageja lepingust nr 12081 tulenevad nõuded faktooringu

kliendile tagasi müünud ning hageja ei saa enam lepingust tulenevaid nõudeid käsutada.

Maakohus jättis hageja alternatiivselt esitatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude

(VÕS § 1043) rahuldamata, leides, et hageja ei ole esile toonud sellist kostja tegu, mida saaks hinnata

hagejale kahju õigusvastase põhjustamisena.

Maakohus viitas, et ei anna hinnangut kriminaalmenetluses toimuvale. Hageja ei ole tõendanud

väidet, mille kohaselt kostja juhatuse liige ja faktooringu kliendi juhatuse liige on omavahel sõbrad ja

tuttavad. Kostja on ise olnud nutitaskute/kante müügilepinguga seotud arvete ja faktooringulepingu

kinnituskirja allkirjastamisel eksituses. Kostjale saadetud kinnituskirjadest ei nähtu, millised

õiguslikud tagajärjed kinnitamine kaasa toob. Kuivõrd maakohus ei tuvastanud kostja tegu, mis oleks

kaasa toonud hagejale kahju õigusvastase tekitamise, ei hinnanud ta kahju, põhjuslikku seost ja teo

õigusvastasust.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsiooniastme

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludena 675 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja ja faktooringu klient sõlminud ehtsa

faktooringulepingu, mille sisuks on nõude loovutamine, kus uus võlausaldaja astub senise asemele

(VÕS § 164 lg 2). Nõude loovutamise tagajärjel läksid faktooringu kliendi nõuded kostja vastu

hagejale üle ning hageja astus uue võlausaldajana faktooringu kliendi asemele. Lähtudes eeltoodust,

leidis ringkonnakohus, et hageja ja kostja vahel olid lepingulised suhted, ning ei nõustunud maakohtu

vastupidise seisukohaga.

Nõude loovutamine ei too kaasa muudatusi nõude sisus, võlgnik saab uue võlausaldaja vastu esitada

samu vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu (VÕS § 171 lg 1). Kostja on välja toonud, et

faktooringu klient ei täitnud müüjana enda müügilepingujärgset kohustust anda üle nutitaskud, seega

ei ole kostjal tekkinud ostuhinna tasumise kohustust. Ringkonnakohus leidis, et kuna faktooringu

klient on müüjana väljastanud kostjale kreeditarved samas summas, milles ta kostjale arved esitas ja

mis ulatuses ta hagejale kui faktoorile nõuded loovutas, ei ole müüja andnud kostjale üle nutitaskuid.

Kuna faktooringu klient on hagejale loovutatud nõuded kreeditarvega tühistanud, ei omandanud

hageja arvete nr 2012000909 ja 291112 alusel mingeid rahalisi nõudeid kostja vastu.

Ringkonnakohus leidis, et ekslik on hageja seisukoht, et kreeditarve ei vabasta ostjat kohustuse

täitmisest. Faktooringu klient asus müüjana seisukohale, et tal ei ole arvetest tulenevat nõuet kostja

vastu, mistõttu ei olnud tal võimalik selliseid nõudeid hagejale loovutada.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kostja allkirjastatud kinnituskirjad on käsitatavad

deklaratiivsete võlatunnistustena, millest tulenevalt muutub tõendamiskoormis. Kostja peab

tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja on seda tõendanud faktooringu

kliendi kreeditarvetega. I. Stranbergi ütlused ja E. Puulmanni vande all antud seletused ei tõenda, et

kostjal tekkis kohustus tasuda müügilepingust tulenev ostuhind.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu käsitlusega, mis puudutas nõuete tagasiostmist hageja ja

faktooringu kliendi vahelises suhtes. Hageja ei ole nõudeid, mille faktooringu klient talle loovutas,

tagasi müünud. Üksnes asjaolu, et hageja esitas faktooringu kliendile nõuete tagasiostmise avalduse,

mille faktooringu klient kätte sai, ei tähenda, et hageja oleks nõuded faktooringu kliendile tagasi

andnud, asja materjalidest ei nähtu teisiti.

Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja ei saa allkirjastatud kinnituskirjade tõttu

tugineda vastuväitele, et ta ei ole kaupa kätte saanud, sest see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt

lubamatu. Hea usu põhimõttele viidates ei ole võimalik nõuda isikult sellise kohustuse täitmist, mida

tal tekkinud ei ole.

Ringkonnakohus leidis, et hageja alternatiivse deliktilise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üldised

eeldused puuduvad. Hageja ei ole esitanud menetluse kestel selliseid asjaolusid, mis näitaksid, et

kostja kinnituskirjade allkirjastamise tulemusena tekkis hagejale kahju. Rahaülekanded on hageja

teinud faktooringu kliendiga sõlmitud lepingu alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha

asja alama astme kohtutele uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista

kostjalt hageja kasuks välja 22 860 eurot, viivised 3199 eurot 21 senti, hagi esitamisest kohtuotsuseni

viivised seaduses sätestatud määras kindla summana ning kohtuotsuse tegemisest kohase täitmiseni

viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kõikides

kohtuastmetes kostja kanda, kostja menetluskulud tema enda kanda.

Ringkonnakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme

ning see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjal ei lasu hageja ees rahalisi kohustusi ei arvete tasumiseks

ega kahju hüvitamiseks. Olukorras, kus kostja juhatuse liige on hagejale enne faktooringu kliendi

finantseerimist kinnitanud, et on arvetel toodud kauba kätte saanud, arvetele ei ole esitatud

kreeditarveid ja et tal on arvete tasumise kohustus, ei saa kostja hiljem vabaneda arvete tasumise või

kahju hüvitamise kohustusest pelgalt väitega, et ta tegelikult siiski arvetel märgitud kaupa ei saanud.

Selline praktika halvab tsiviilkäibe.

Võlgnik on teadlikult ja tahtlikult andnud vale kinnituse selle kohta, et tal on faktooringu kliendi ees

kohustused, seetõttu peaks VÕS § 171 lg 1 alusel vastuväidete esitamine olema hea usu põhimõttest

lähtuvalt lubamatu. Hea usu põhimõtte vastane saab olla kostja tuginemine võla puudumisele

(Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15 p 15). Kostja alguses kinnitas ja

hiljem eitas seniselt võlausaldajalt kauba saamist. Õigusi võib kuritarvitada ka vastuolulise

käitumisega (Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16).

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 186, sest senise võlausaldaja kreeditarve esitamine

ei muuda faktooringu kliendi ja kostja vahel sõlmitud müügilepingut tagantjärele olematuks ega

lõpeta lepingust tulenevaid rahalisi nõudeid (Riigikohtu 28. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

43-04; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 30; vt ka VÕS-I komm, lk 680). Nii

faktooringu klient senise võlausaldajana kui ka kostja kinnitasid enne seda, kui faktooringu klient

hagejale nõuded loovutas, et senine võlausaldaja on kohustused kohaselt täitnud ja kauba üle andnud.

Isegi kui käsitada kreeditarve väljastamist nõudest loobumisena, esitas kostja kreeditarved hagejale

veebruaris 2013, seega pärast seda, kui faktooringu klient nõuded hagejale loovutas.

Nõude tunnustamine (võlatunnistuse andmine) toob kaasa õiguslikud tagajärjed ja see on käsitatav

tehinguna. Kinnituskirja andmisega on kostja vastuväidetest loobunud. Võlatunnistuse andmisega

kaasnevatest tagajärgedest vabanemiseks peab võlatunnistus olema tühine või see tuleb tühistada

(Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 27), kostja ei ole võlatunnistust

tühistanud. Isegi kui kostja seniselt võlausaldajalt kaupa ei saanud, ei vabane ta ostuhinna tasumise

kohustusest, ka juhul, kui müüja oleks lepingut rikkunud. Kostja peab esitama nõuded faktooringu

kliendi vastu.

Kohtud oleksid pidanud rahuldama hageja alternatiivse õigusvastase kahju hüvitamise nõude, sest

kostja seaduslik esindaja kinnitas istungil, et teadis, et kinnituskirja allkirjastamine on aluseks, et

hageja maksab faktooringu kliendile raha. Teo õigusvastasus tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p-dest 7 ja 8,

kaitsenormid on VÕS § 6, § 76 lg 2, TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2. Kahju on raha, mille hageja faktooringu

kliendile välja maksis ning ei ole tagasi saanud. Kui kostja ei oleks hagejale ebaõigeid kinnitusi

andnud, ei oleks hagejal kahju tekkinud.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja üllatuslik, sest ringkonnakohus ütles esmalt, et

loovutuspakkumuses märgitud faktooringu kliendi nõuded kostja vastu läksid hagejale üle, ning

samas ütleb ringkonnakohus, et faktooringu kliendil ei ole nõuet kostja vastu, seetõttu ei olnud tal

võimalik nõuet hagejale loovutada.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei

pea kaebust põhjendatuks ja vaidleb sellele vastu.

Ringkonnakohus ei leidnud, et faktooringu kliendi ja kostja vahelised lepingulised suhted on

lõppenud, vaid leidis, et kreeditarvete väljastamisega on tõendatud, et faktooringu klient ei ole

müüjana kostjale kaupa üle andnud, seetõttu on asjakohatud hageja viited Riigikohtu praktikale.

Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et kuna senine võlausaldaja kostjale kaupa üle ei andnud,

ei ole hagejal uue võlausaldajana rahalisi nõudeid kostja vastu.

Nõude loovutamine ei muuda lepingulist suhet, vaid see jääb kehtima samadel tingimustel mis enne.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi kauba eest tasuma pärast kauba kättesaamist, kui kostja ei ole

kaupa kätte saanud, ei pea ta tasuma ei faktooringu kliendile ega hagejale uue võlausaldajana

ostuhinda. Kostja vastuväide ei tulene mitte kreeditarve esitamisest, vaid müüja kohustuse

rikkumisest. Vastuväite saab kostja esitada nii enne kui ka pärast nõude loovutamist.

Kostja võib esitada hagejale vastuväite, et ta kaupa kätte ei saanud, kinnituskiri (deklaratiivne

võlatunnistus) ei tekita hageja ja kostja vahel eraldiseisvat õigussuhet, vaid kindlaks tuleb teha, kas

võlg on olemas või mitte (Riigikohtu 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Kui

põhikohustust ei ole, ei teki kohustusi ka deklaratiivsest võlatunnistusest, seetõttu ei tule ka

deklaratiivset võlatunnistust eraldi tühistada. Hageja viide lahendile asjas nr 3-2-1-147-15 on väär,

sest seal käsitletakse konstitutiivset võlatunnistust.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et hea usu põhimõttele viidates ei ole võimalik nõuda isikult sellise

kohustuse täitmist, mida tal tekkinud ei ole. Faktooringulepingu täitmata jätmise riski kannab hageja

kui faktoor. Hageja ja faktooringu kliendi vahelises õigussuhtes piisas tagasiostukohustuse

realiseerimiseks lepingu p 7.2 kohaselt sellest, kui hageja saadab teate faktooringu kliendile.

VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt ei saa hageja esitada lepinguväliseid nõudeid, vaid saab tugineda

üksnes kostjaga sõlmitud müügilepingule. Kostja nõudis faktooringu kliendilt ehk müüjalt kohustuse

täitmist, kuid kreeditarvete esitamisega sai kostjale selgeks, et müüja enda kohustust ei täida. Kahju

on tekitanud faktooringu klient, sest just tema lõi enda käitumisega hagejale ebaõige ettekujutuse

tegelikest asjaoludest, mistõttu hageja oli eksimuses ja sai varalist kahju.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles

ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus jättis hageja õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ning osas, milles ringkonnakohus jaotas

menetluskulud ja määras menetluskulud kindlaks. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles

ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja müügilepingu täitmise nõude. Hageja kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt müügilepingu

täitmisena ostuhinna tasumist või alternatiivselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ebaõige

kinnituse andmise tõttu. Kolleegium käsitleb esmalt hageja ostuhinna tasumise nõuet (I) ja seejärel

kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat nõuet ja teeb menetluslikud otsustused (II).

I

12. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele.

Maakohtu otsuse resolutsioonis on jäetud hagi rahuldamata, kuid selles pole eristatud hageja

alternatiivseid nõudeid. Seda viga pole parandanud ka ringkonnakohus. Kui rahuldamata jäetakse

alternatiivseid nõudeid sisaldav hagi, tuleb need nõuded kohtuotsuse resolutsioonis märkida. See

tagab mh TsMS § 371 lg 1 p 4 järgimise edaspidi.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hagejal ei ole kostja vastu müügilepingust tulenevat

ostuhinna tasumise nõuet, sest müüja ei ole kostjale müügilepingujärgseid nutitaskuid üle andnud.

Kolleegium arvestab kassatsiooninõude kontrollimisel TsMS § 688 lg 3 esimese lause ja lg 4 järgi

faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud menetlusõiguse normi järgides alama astme kohtu otsusega.

Hageja väitis kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja üllatuslik, sest

ringkonnakohtu otsuse kohaselt läksid faktooringu kliendi nõuded kostja vastu hagejale üle, kuid

samas märkis ringkonnakohus, et faktooringu kliendil ei ole nõuet kostja vastu, mistõttu ei olnud tal

võimalik nõuet hagejale loovutada. Kolleegium nõustub, et iseenesest on kassaatori etteheide õige,

kuid see ei ole kohtuotsuse tühistamise alus, sest ringkonnakohus on otsuse punktides 9-12 üheselt

asunud seisukohale, et faktooringu kliendil ei olnud loovutatavat ostuhinna tasumise nõuet, sest ta ei

olnud kostjale kaupa üle andnud.

13. Hageja väidab kassatsioonkaebuses, et analoogia korras VÕS § 258 lg-ga 1 ei ole kostjal

VÕS § 171 lg-st 1 tulenevat õigust tugineda sellele, et ta kaupa ei saanud, ja kostja peab esitama oma

nõuded faktooringu kliendi, ITMM OÜ vastu. Kolleegium leiab, et viide VÕS § 258 lg-le 1 on

asjakohatu. Ringkonnakohus tuvastas otsuse p-des 9-12, et mh kreeditarvetega on tõendatud, et

müüja ei ole kostjale kokkulepitud kaupa (s.o nutitaskuid) tarninud. Seega nõustub kolleegium

ringkonnakohtuga, et kostjal ei ole tekkinud ostuhinna tasumise kohustust ning sellele vastuväitele on

kostjal võimalik VÕS § 171 lg 1 kohaselt tugineda ka faktoori kui uue võlausaldaja suhtes. Lisaks ei

nõua praeguses asjas faktooringuvõlgnik faktoorilt raha tagastamist.

Kuna ringkonnakohus ei pidanud kreeditarvete esitamist nõudeõigusest loobumiseks, ei ole

asjakohane hageja väide, et kreeditarved esitati pärast nõude loovutamist. Sõltumata nõude

loovutamise ja kreeditarvete väljastamise ajast, ei ole kostjal ostuhinna tasumise kohustust, sest

faktooringu klient ei ole nutitaskuid kostjale üle andnud.

Hageja väitis samuti, et kinnituskirja andmisega on kostja vastuväidetest loobunud. Kolleegium leiab,

et ka juhul kui kostja kinnituskirjad olid käsitatavad deklaratiivse võlatunnistusena, ei saa sellest

vähemalt eelduslikult järeldada, et võlgnik oleks loobunud aluskohustuse puudumise vastuväitest.

II

14. Alternatiivselt on hageja nõudnud kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043,

§ 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 ning VÕS § 6, § 76 lg 2 ning TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 alusel.

Hageja heidab kostjale ette kinnituskirja allkirjastamist, milles kostja kinnitas, et tal on müüjale arve

tasumise kohustus, arvele ei ole väljastatud kreeditarvet ning ta on kauba kätte saanud. Hageja leiab,

et see kostja tegu on õigusvastane, sest kostja ei olnud kaupa kätte saanud ning teadis, et tema

kinnituse alusel teeb hageja väljamakse senisele müügilepingujärgsele müüjale ehk faktooringu

kliendile. Hageja käsitluse kohaselt on kahju raha, mis ta faktooringulepingu alusel faktooringu

kliendile välja maksis ning mida ta ei ole tagasi saanud. Hageja tõi välja, et tekkinud kahju on

põhjuslikus seoses kostja teoga, sest kui kostja ei oleks ebaõigeid kinnitusi andnud, ei oleks hageja

faktooringu kliendile raha üle kandnud.

Maakohus märkis, et kuna ei ole tuvastatud kostja tegu, mis oleks kaasa toonud hagejale kahju

õigusvastase tekitamise, ei hinda kohus ka kahju olemasolu hagejal, põhjuslikku seost ja teo

õigusvastasust (maakohtu otsuse p 21). Sealjuures leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud väidet,

mille kohaselt kostja juhatuse liige ja faktooringu kliendi juhatuse liige on omavahel sõbrad

(maakohtu otsuse p 20.2). Ringkonnakohus märkis üldsõnaliselt, et deliktilise kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks puuduvad üldised eeldused. Samuti märkis ringkonnakohus, et hageja ei ole

esitanud asjaolusid, mis annaks aluse asuda seisukohale, et kostja teo (kinnituskirjade allkirjastamine)

tulemusena tekkis tal kahju kolmandale isikule (faktooringu klient) ülekannete tegemisega.

15. Kolleegium on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et kahju õigusvastasest tekitamisest

tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja

teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on

tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta

tõendab oma süü puudumise (Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11;

16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14).

Kostjale etteheidetav tegu on hageja väitel see, et kostja viis arvete ja kinnituskirja kinnitamisega

hageja eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud, ja sellele tuginedes tegi hageja

rahaülekanded faktooringu kliendile.

Teo õigusvastasuse tuletab hageja kahest alusest: kostja on rikkunud seadusest tulenevat kohustust

või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8). Kolleegiumi arvates ei

ole maakohus kostja teo õigusvastasust hinnanud, ringkonnakohus on üldsõnalise seisukoha võtnud

üksnes põhjusliku seose kohta. Sellega on rikutud TsMS § 442 lg-t 8.

16. Hageja väitel on kostja tegu esmalt õigusvastane seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu

VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et

kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama

(Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10; 1. juuni 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14).

Hageja viitas kaitsenormidena, millest tulenevat kohustust on kostja rikkunud, hea usu põhimõttele

(VÕS § 6, § 76 lg 2; TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2) ning leidis, et VÕS § 1045 lg 3 mõttes õigusvastasust

välistavaid asjaolusid ei ole, sest hea usu põhimõtte üks eesmärk on kaitsta hagejaga sarnaseid isikuid

sarnase kahju eest. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045

lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid ja hageja on selles osas eksinud.

Seega ei ole kolleegiumi hinnangul alust pidada kostjat kinnituskirja allkirjastamisega seadusest

tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes rikkunuks.

17. Teise alternatiivina väidab hageja, et kostja tegu on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, sest

kinnituskirjade allkirjastamisega on hageja tahtlikult heade kommete vastase käitumisega viinud

hageja eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud, ning hageja on sellele tuginedes teinud

rahaülekanded faktooringu kliendile.

Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette

heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et

heade kommete vastane on siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, ning lisanud, et

VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat

kahjustada (Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas on kolleegium leidnud, et teo õigusvastasuse tuvastamiseks

VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi piisab, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see

võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10).

Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole välistatud, et kauba kättesaamise kinnitamist olukorras, kus

isik ei ole tegelikkuses kaupa kätte saanud, võiks lugeda tahtlikult ebaõige informatsiooni andmise

tõttu heade kommete vastaseks, kui isik möönis, et sellest võib tekkida kinnituse saajal kahju.

Kuivõrd kohtud jätsid hindamata kostja tahtluse kinnituskirjade andmisel ja selle tagajärgede suhtes

ja riigikohtul puudub pädevus faktiliste asjaolude tuvastamiseks (TsMS § 688 lg 5), siis tuleb

ringkonnakohtu otsus kahju hävitamise nõude osas tähistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

18. Ringkonnakohtu hinnangu kohta, et põhjuslikku seost ei ole, märgib kolleegium järgmist.

Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 16, et kostja ei tekitanud iseenesest ainuüksi kinnituskirjade

kinnitamisega hagejale õigusvastaselt kahju. Ringkonnakohus lisas, et hageja ei ole esitanud

menetluse kestel selliseid asjaolusid, mis annaks aluse asuda seisukohale, et kostja teo

(kinnituskirjade allkirjastamine) tulemusena tegi ta kolmandale isikule (faktooringu klient)

ülekandeid ja selle tõttu tekkis talle kahju. Ringkonnakohus märkis, et hageja tegi rahaülekandeid

faktooringu kliendiga sõlmitud lepingu alusel.

Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn

conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema

sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui

kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (Riigikohtu 8. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

42-16, p 19).

Käesolevas asjas tuleb seega anda hinnang sellele, kas hageja oleks rahaülekanded teinud ka siis, kui

kostja ei oleks hageja saadetud kirjale vastuseks kinnituskirjas kinnitanud, et ta on kauba kätte

saanud. Kui hagejale oleks kahju tekkinud ka juhul, kui kostja ei oleks kauba kättesaamist kinnitanud,

siis ei ole kinnituskirjade allkirjastamine ja kahju tekkimine põhjuslikus seoses.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus analüüsima, kas hagejal on kostja vastu kahju

õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, arvestades käesoleva otsuse p-des 15-18 toodut.

19. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kuna asi saadetakse

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

20. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tuleb kassatsioonikautsjon

tagastada menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik