3-2-1-109-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-109-16

Määruse kuupäev

Tartu, 2. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

Maris Jõesaare kaebus kohtutäituri Oksana Kutšmei tegevuse

peale täiteasjas nr 084/2013/1468

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-15-16002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maris Jõesaare määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Maris Jõesaar

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei

(kaebuse esitas asendaja, kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei)

Puudutatud isik (sissenõudja) Swedbank AS, seaduslik esindaja

Kaie Metsla

Puudutatud isik (võlgnik) Janno Jõesaar

Asja läbivaatamise kuupäev

3. oktoober 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16002 osas,

millega maakohtu määrus tühistati, ja jätta jõusse Tartu Maakohtu 26. novembri 2015. a määrus

samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi.

2. Maris Jõesaare määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Maris Jõesaarele määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maris Jõesaar (avaldaja) esitas 27. oktoobril 2015 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäituri Oksana

Kutšmei asendaja Vladimir Kutšmei (kohtutäitur) tegevuse peale, paludes tunnistada ebaseaduslikuks

kohtutäituri tegevus avaldajalt teabe nõudmisel ja tühistada kohtutäituri 28. septembri 2015. a otsus

sunniraha määramiseks täiteasjas nr 084/2013/1468.

Kaebuse kohaselt nõuab kohtutäitur teavet, mis ei ole täitemenetluses vajalik, ning avaldajal on

põhiseaduslik õigus keelduda teavet avaldamast. Kaebusest nähtuvalt kohustas kohtutäitur sunniraha

ähvardusel avaldajat esitama andmed OÜ-lt Tartumets alates 28. maist 2013 Janno Jõesaarele (võlgnik)

kuuluvate summade avaldaja kontole tasumise kohta, samuti teavitama laekunud summade võlgnikule

üleandmise viisist. 24. septembril 2015 teatas avaldaja kohtutäiturile, et tema valduses ei ole võlgnikule

kuuluvat vara, millele saaks sissenõuet pöörata. Avaldaja keeldus teavet avaldamast, kuna soovitud teabel

ei ole toimuva täitemenetluse seisukohast tähtsust ning avaldajal kui võlgniku abikaasal on õigus keelduda

ütlusi andmast. Kohtutäitur määras 28. septembri 2015. a otsusega avaldajale sunniraha. Avaldaja esitas

30. septembril 2015 kohtutäiturile kaebuse ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseks teabe nõudmisel ja

sunniraha määramise otsuse tühistamiseks. Kohtutäitur jättis 15. oktoobri 2015. a otsusega kaebuse

rahuldamata.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus selle 15. oktoobri 2015. a otsust puudutavas osas jätta

rahuldamata. Ülejäänud osas palus kohtutäitur jätta kaebuse läbi vaatamata, kuna avaldaja saab kaebuse

esitada vaid 15. oktoobri 2015. a otsuse peale. Kohtutäiturile sai teatavaks, et võlgnik tõenäoliselt töötab

OÜ-s Tartumets ja talle maksti töötasu avaldaja konto vahendusel. Täiteasjas nr 084/2013/1468 tuvastati, et

OÜ Tartumets on 20. märtsist 2015 kuni 27. juulini 2015 teinud makseid avaldaja kontole muu hulgas

selgitusega „Janno Jõesaar". 27. augustil 2015 arestis kohtutäitur avaldaja kontol oleva võlgniku vara

12 907 eurot 52 senti. Krediidiasutus täitis arestimise akti vaid 301 euro 96 sendi ulatuses, kuna ülejäänud

OÜ-lt Tartumets avaldaja kontole kantud raha oli arestimise hetkeks juba ära kasutatud. Avaldaja viited

õigusele keelduda teabe andmisest abikaasa vastu on alusetud. Tõendamaks, et avaldaja keeldus rahalise

nõude arestimise akti täitmast alusetult, taotles kohtutäitur maakohtult tõendite kogumist, kohustades

avaldajat või Swedbank AS-i esitama avaldaja konto väljavõtte.

3. Tartu Maakohus jättis 26. novembri 2015. a määrusega läbi vaatamata avaldaja taotluse tunnistada

kohtutäituri tegevus teabe nõudmisel ebaseaduslikuks, tühistas kohtutäituri 15. oktoobri 2015. a otsuse

täiteasjas nr 084/2013/1468 ning jättis kohtutäituri tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Maakohus

jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Maakohus leidis, et kohus ei saa tühistada kohtutäituri 28. septembri 2015. a sunniraha määramise otsust.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) §-de 217 ja 218 järgi vaatab kohus läbi kohtutäituri otsuse, mis on tehtud

esialgse otsuse peale esitatud kaebuse kohta. Praeguses asjas saab maakohus läbi vaadata kohtutäituri

15. oktoobri 2015. a otsuse. Kui kohus leiab, et see otsus tuleb tühistada, vaatab kohtutäitur kaebuse

28. septembri 2015. a otsuse peale uuesti läbi. Maakohus jättis läbi vaatamata avaldaja taotluse tunnistada

kohtutäituri tegevus teabe nõudmisel ebaseaduslikuks, kuna avaldaja ei saa esitada kohtule üldist taotlust,

vaid pidi TMS § 217 lg 1 järgi vastava kaebuse esitama kohtutäiturile ning kohtus saab vaidlustada ainult

kaebuse lahendamiseks tehtud kohtutäituri otsust.

Maakohus märkis, et 28. septembri 2015. a otsusega määrati avaldajale sunniraha 500 eurot põhjendusel, et

avaldaja vastus ei olnud piisav ja tal puudus õigus keelduda teabe andmisest. Sunniraha ei määratud

põhjusel, et avaldaja ei ole täitnud võlgnikule kuuluva raha arestimise akti või tähtaegselt vastanud teabe

nõudmise taotlusele.

Kohtutäituri 4. septembri 2015. a teabe nõudmise akti võib pidada TMS 28. septembril 2015. a

kehtinud § 261 lg-s 7 nimetatud otsuseks. TMS § 26 sätestas, et kohtutäituril on õigus pöörduda

täitemenetluseks vajaliku suulise ja kirjaliku teabe saamiseks kolmanda isiku poole, kui on alust arvata, et

kolmandal isikul on sellist infot. Kohtutäituril on õigus nõuda täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku

tasunõude kohta võlgniku tööandjalt ja teistelt võlgniku suhtes kohustatud isikutelt. Kolmas isik on

kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui tal on seaduse alusel õigus andmete esitamisest

keelduda.

Maakohus leidis, et kuna TMS ei sätesta täpsemalt, kellel ja millises olukorras on õigus andmete

esitamisest keelduda, ning selles viidatakse korduvalt tsiviilkohtumenetluse seadustikule (TsMS), tuleb ka

TMS § 26 tõlgendamisel analoogia korras kohaldada TsMS-i. Kolmas isik, kelle poole täitur pöördub, on

praegusel juhul oma menetluslikult staatuselt võrreldav tunnistajaga tsiviilkohtumenetluses. TsMS § 257

lg 1 p 5 järgi on abikaasal õigus keelduda ütluste andmisest. Avaldaja on vastanud kohtutäituri

pöördumisele ning teatanud, et ta kasutab õigust keelduda ütluste andmisest. Seega ei oleks kohtutäitur

võinud kasutada TMS § 261 lg 1 p-s 1 sätestatud võimalust määrata sunniraha. Kuna kohtutäitur ei

tuginenud sunniraha määramisel asjaolule, et avaldaja ei teatanud ütluste andmisest keeldumisest õigel ajal,

on 15. oktoobri 2015. a otsus tühine.

4. Kohtutäitur esitas 11. detsembril 2015 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

määruse osas, millega kohus tühistas kohtutäituri 15. oktoobri 2015. a otsuse täiteasjas nr 084/2013/1468,

ja teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata. Menetluskulud

ringkonnakohtus palus kohtutäitur jätta avaldaja kanda.

5. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

6. Swedbank AS (sissenõudja) leidis, et kohtutäituri kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

7. Võlgnik määruskaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 8. veebruari 2016. a määrusega kohtutäituri määruskaebuse osaliselt

ning tühistas maakohtu määruse osas, millega kohus tühistas kohtutäituri 15. oktoobri 2015. a otsuse

täiteasjas nr 084/2013/1468. Ringkonnakohus jättis kohtutäituri otsuse muutmata. Muus osas jättis

ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäeti poolte endi kanda.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtutäitur palub maakohtu määruse tühistada osaliselt -

kohtutäituri 15. oktoobri 2015. a otsuse tühistamise osas.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et TMS § 261 lg-s 7 nimetatud otsusena, mille täitmata jätmise eest

võib sunniraha rakendada, tuleb lahendatavas vaidluses käsitleda kohtutäituri 4. septembri 2015. a rahalise

nõude arestimise akti ja sunniraha määramise hoiatust, millega kohtutäitur arestis võlgnikule kuuluvad OÜ-

lt Tartumets avaldajale tasutud rahalised vahendid ning kohustas avaldajat teavet andma.

Maakohus leidis aga vääralt, et avaldajal oli õigus keelduda teavet avaldamast. Maakohus jättis

tähelepanuta TsMS § 258 p 3, mille järgi ei tohi tunnistaja, vaatamata TsMS §-s 257 sätestatule, keelduda

ütluste andmisest asjaolu kohta, mis puudutab perekonnasuhtest tingitud varalist suhet. Praeguses asjas on

täitemenetluse käigus selgunud, et OÜ Tartumets on kandnud avaldaja kontole raha, märkides saajaks

avaldaja võlgnikust abikaasa. TsMS § 257 eesmärk on mitte sundida tunnistajat edastama teavet, mis tema

lähedast isikut võiks kahjustada. Kui huvide konflikt on tingitud perekondlikest varalistest suhetest, ei saa

lähedastel isikutel olla TsMS § 258 p 3 järgi sarnast kaitset, kuna tegemist on menetluses üldjuhul ainsa

võimalusega teavet saada. Kui kohtutäituril on täitemenetluses olulise teabe saamiseks võimalused piiratud,

aitaks perekonnaliikme õigus keelduda teabe andmisest kaasa põhjendamatule täitemenetluse venitamisele.

Seda seisukohta kinnitab muu hulgas TMS § 59 lg 2, mille järgi on võlgniku vara kohta teabe andmise

kohustus ka kolmandatel isikutel, kelle valduses on võlgnikule kuuluv vara või kellel on võlgniku suhtes

varalisi kohustusi.

Ringkonnakohus selgitas, et vale on kohtutäituri seisukoht, et kuivõrd avaldaja ei ole 4. septembri 2015. a

akti peale kaebust esitanud, ei saa ta enam tugineda oletatavale õigusele keelduda kohtutäituri teabenõudele

vastamast. TMS § 261 järgi on hoiatus sunniraha määramise eelduseks, milleta ei saa täitur sunniraha

määrata, kuid hoiatusega ei kaasne täitemenetluse osalisele negatiivseid tagajärgi, mille vastu ta peaks end

kaebuse esitamisega kaitsma ja mille vastu ta ei saaks kaitset sunniraha määramise otsust vaidlustades

(Riigikohtu 17. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 58).

Ringkonnakohus leidis, et kohtutäitur ei määranud avaldajale sunniraha mitte rahalise nõude arestimisest

keeldumise tõttu TMS § 261 lg 1 p 2 järgi, vaid teabe andmisest keeldumise pärast TMS § 261 lg 1 p 1

alusel. Asjaolule, et sunniraha on määratud vaid teabe andmisest keeldumise tõttu, on viidanud ka

kohtutäitur ise 15. oktoobri 2015. a otsuses. Kohtutäitur on selles otsuses selgitanud, et avaldajalt nõutud

teave on oluline, otsustamaks, kas nõuda avaldajalt 4. septembri 2015. a rahalise nõude arestimise akti

täitmist või mitte.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Avaldaja esitas 22. veebruaril 2016 ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse

tühistada ja jätta uue määrusega jõusse maakohtu määrus.

Avaldaja leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt TsMS § 258 p 3. Abikaasade ja teiste lähikondsete

varalised suhted ei põhine ainult perekonnasuhetel. Avaldaja ei pea oma põhiseaduslikust õigusest loobuma

üksnes asjaolu tõttu, et võlgnik on avaldaja abikaasa.

TsMS § 258 p 3 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 mõttega ning moonutab oluliselt

selles sätestatud väärtusi. PS § 22 lg-s 3 sätestatud põhiõigus seostub ka PS §-s 26 sätestatud õigusega

perekonna ja eraelu puutumatusele. Tegemist on paratamatult inimese moraalsete kohustuste (hoida

lähedasi ja mitte „kanda keelt" oma pereliikmete peale) ja avaliku huvi (tõe tuvastamise soov) konflikti

lahendusega, milles on eelistatud isiku ja lähedaste puutumatust. Avaldajat ei saa moraalselt kohustada

aitama kohtutäiturit, tema huvi on eelkõige kaitsta oma peret ja perekondlikke väärtusi. Avaldaja jaoks on

arusaamatu, et kriminaal- või maksumenetlusega võrreldes on täitemenetluses ülekaalukam avalik huvi

perekonna ja eraelu puutumatuse rikkumiseks. Kuigi täitemenetluses (ja maksumenetluses) ei toimu

materiaalses mõttes karistamist, ei ole riik loonud garantiisid, et sunni ähvardusel kogutud tõendeid mõnes

teises situatsioonis avaldaja või tema lähedaste vastu ära ei kasutataks.

Lisaks ei selgu, kuidas kohtutäituri nõutud teave aitaks kaasa avaldaja abikaasa suhtes toimuvale

täitemenetlusele. Avaldaja on kinnitanud, et tema valduses ei ole abikaasa vara (sellel, kas kunagi on olnud,

ei ole tähtsust). TMS § 26 lg 2 annab kohtutäiturile õiguse küsida üksnes teavet, mis on täitemenetluses

vajalik.

10. Kohtutäitur vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

Täitemenetluse primaarseks eesmärgiks on täitmisele esitatud nõude tõhus ja võimalikult kiire täitmine.

Sunniraha on kohtutäituri sunnivahend, mille eesmärgiks on mõjutada avaldajat täitma kohtutäituri

4. septembri 2015. a rahalise nõude arestimise akti. TMS § 261 lg 1 p-s 2 sätestatud sunniraha kohaldamise

eeldused olid täidetud ning sellisel juhul ei ole tähtis, et avaldaja on võlgniku abikaasa. Samale tulemusele

peab olema võimalik jõuda ka TMS § 26 lg 2 koosmõjus TMS § 59 lg-ga 2 ja § 261 lg 1 p-ga 1. Kohtutäitur

nõudis, et avaldaja põhjendaks, miks ta ei täida 4. septembri 2015. a rahalise nõude arestimise akti. TMS-ist

ega muudest kohaldamisele kuuluvatest õigusaktidest ei tulene avaldajale õigust põhjendamatult keelduda

kohtutäituri arestimisakti täitmast. Kui avaldajal oleks seaduslik alus keelduda kohtutäituri nõutud teavet

avaldamast, oleks sunniraha määramine siiski õigustatud TMS § 261 lg 1 p 2 alusel ehk rahalise nõude

arestimise akti põhjendamatu täitmata jätmise tõttu. Kohtutäitur on sunniraha määranud põhjusel, et

määruskaebuse avaldaja ei esitanud kohtutäiturile andmeid selle kohta, kas ja millisel viisil on avaldaja

kontole laekunud rahasummad võlgnikule üle antud, ehk ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta keeldub

arestimisakti täitmast.

11. Sissenõudja ei pea avaldaja määruskaebust põhjendatuks, vaidleb sellele vastu ning palub

ringkonnakohtu määruse jätta muutmata. Menetluskulud palub sissenõudja jätta avaldaja kanda.

12. Võlgniku arvates on määruskaebus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtutäituri otsus, millega määrati

meelevaldne sunniraha, on põhiseadusvastane.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et TsMS § 695, § 691 p 5, § 692 lg 1 p 1 ja § 701 lg 3 järgi tuleb ringkonnakohtu

määrus tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus maakohtu

määruse tühistas. Kolleegium jätab jõusse maakohtu määruse resolutsiooni, arvestades Riigikohtu määruse

põhjendusi. Avaldaja määruskaebus rahuldatakse.

Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusega ei olnud maakohtu määrust vaidlustatud muus kui täituri

15. oktoobri 2015. a otsust puudutavas osas, seega jõustus maakohtu määrus ülejäänud osas TsMS § 456

lg 2 p 1 ja § 463 lg 2 koostoimes.

14. Vaidlusaluse 15. oktoobri 2015. a otsusega jättis kohtutäitur rahuldamata avaldaja kaebuse, mis oli

esitatud 28. septembri 2015. a sunniraha määramise otsuse peale. Kohtud tuvastasid, et sunniraha määras

kohtutäitur avaldajale TMS § 261 lg 1 p 1 alusel põhjendusel, et avaldaja vastus kohtutäituri 4. septembri

2015. a teabenõudele ei olnud piisav ja avaldajal puudus õigus teabe andmisest keelduda. Otsuses märkis

kohtutäitur, et kohustas avaldajat esitama talle viie päeva jooksul teabenõude kättesaamisest andmeid OÜ-

lt Tartumets alates 28. maist 2013 Janno Jõesaarele kuuluva raha avaldaja kontole tasumise kohta (sh

tasumise kuupäevad ja summad), samuti teavitama laekunud summade võlgnikule ülekandmise viisist.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kohtutäitur selgitanud, et pidas avaldajalt nõutud teavet oluliseks,

otsustamaks, kas nõuda avaldajalt 4. septembri 2015. a rahalise nõude arestimise akti täitmist või mitte.

15. TMS § 261 lg 1 p 1 järgi teeb kohtutäitur otsuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha määramise

hoiatuse TMS §-s 26 sätestatud kohustuse täitmata jätmise korral teavet andma kohustatud isikule.

Ajal, mil täitur avaldajalt teavet nõudis ja 28. septembri 2015. a sunniraha määramise otsuse tegi, kehtis

TMS § 26 lg 2 redaktsioonis, mille järgi on kohtutäituril õigus pöörduda täitemenetluseks vajaliku suulise

ja kirjaliku teabe saamiseks kolmanda isiku poole, sealhulgas nõuda andmeid võlgniku elu- või asukoha

ning kontaktandmete kohta, kui on alust arvata, et kolmandal isikul on sellist infot. Kohtutäituril on õigus

nõuda täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta võlgniku tööandjalt ja teistelt

võlgniku suhtes kohustatud isikutelt. Kolmas isik on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui

tal on seaduse alusel õigus andmete esitamisest keelduda. TMS § 59 lg-st 2 tuleneb lisaks, et võlgniku vara

kohta teabe andmise kohustus on lisaks võlgnikule ka kolmandatel isikutel, kelle valduses on võlgnikule

kuuluv vara või kellel on võlgniku suhtes varalisi kohustusi.

Enne 1. jaanuari 2008 kehtinud TMS § 26 lg 2 sätestas üldsõnaliselt, et kohtutäituril on õigus pöörduda

täitemenetluseks vajaliku suulise ja kirjaliku teabe saamiseks kolmanda isiku poole. Elatisabi seaduse

eelnõuga (1076 SE I) täiendati olulisel määral TMS § 26 lg 2 sõnastust ning täpsustati andmete nõudmise

õigust. Eelnõu seletuskirja kohaselt oli muudatuse eesmärgiks muuta elatisnõuete sissenõudmine senisest

efektiivsemaks. Seletuskirjas märgiti, et seaduses oli täpsustamata kohtutäituri õigus nõuda teavet

tööandjalt või isikutelt, kellele võlgnik osutab tasu eest teenust. Eelkõige on nende andmete nõudmise

õigus vajalik juhul, kui on alust arvata, et kolmas isik teeb võlgnikule makseid tasuna teenuse osutamise

eest ning ainus võimalus täitemenetluse edukaks korraldamiseks on arestida võlgniku nõue. Kolleegiumi

hinnangul saab eelnevast mh järeldada, et TMS § 26 lg 2 sõnastust täpsustati ennekõike selleks, et tagada

kohtutäiturile õigus nõuda võlgniku töötasuga seotud teavet tööandjalt või isikutelt, kellele võlgnik osutab

tasu eest teenust.

16. Eespool viidatud sätetes on määratud kindlaks, millistelt isikutelt ja milliste andmete esitamist võis

kohtutäitur nõuda: võlgniku tasunõude kohta võis täitur nõuda andmeid võlgniku suhtes kohustatud

isikutelt, sh tööandjalt; andmeid võlgniku vara kohta võis täitur nõuda võlgniku suhtes kohustatud isikutelt

ja isikutelt, kelle valduses on võlgniku vara.

Kolleegium on seisukohal, et kohtud kohaldasid vääralt TMS § 26 lg-t 2 ja § 59 lg-t 2, kui leidsid, et

viidatud sätetest tuleneb kohtutäituri õigus nõuda avaldajalt ehk võlgniku abikaasalt täitemenetluseks

vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. Kohtud ei kontrollinud sätte kohaldamise eeldusi ning

ringkonnakohus jättis TMS § 26 lg 2 teise lause üldse tähelepanuta.

Kolleegium leiab, et avaldaja puhul ei ole täidetud TMS § 26 lg-st 2 tulenev eeldus, mille järgi tasunõudega

seotud andmete nõudmisel peab tegemist olema võlgniku tööandja või võlgniku suhtes kohustatud isikuga.

Asjaolusid, mis võiksid anda alust pidada võlgniku abikaasast avaldajat võlgniku suhtes kohustatud isikuks,

ei ole tuvastatud.

17. Lisaks ei ole kohtud kolleegiumi hinnangul praeguses asjas tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks

asuda seisukohale, et täidetud oli TMS § 26 lg-s 2 sätestatud teine eeldus, mille järgi peab nõutav teave

olema täitemenetluseks vajalik. Kohtutäitur nõudis avaldajalt teavet OÜ-lt Tartumets avaldaja kontole

võlgniku väidetava töötasuna kantud summade kohta, kuigi see oli kohtutäiturile juba teada.

18. Maakohus, seadmata küll kahtluse alla kohtutäituri õigust avaldajalt andmeid küsida, leidis siiski, et

avaldaja võis keelduda teavet andmast TsMS § 257 lg 1 p 5 alusel, mille kohaselt on õigus keelduda

tunnistajana ütluste andmisest mh hageja või kostja abikaasal ja mis kohaldub vastavalt kohtutäiturile teabe

andmisele analoogia alusel. Ringkonnakohus kohaldas seevastu TsMS § 258 p 3, mille järgi ei tohi

tunnistaja vaatamata TsMS §-s 257 sätestatule keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis puudutab

perekonnasuhtest tingitud varalist suhet, ja leidis, et kui huvide konflikt on tingitud perekondlikest

varalistest suhetest, ei saa lähedastel isikutel olla sarnast kaitset.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ja peab ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks

märkida, et TsMS § 258 p-s 3 ei ole silmas peetud, nagu peaks abikaasa andma ütlusi iga asjaolu kohta,

millel on mingi puutumus perekonnasuhtega seotud varalise suhtega, sealhulgas abikaasade varaga.

Kolleegiumi hinnangul on sättes silmas peetud ütluste andmise kohustust vaidlustes, mis ise käivad

perekonnasuhtest tingitud varalise suhte üle, teisisõnu, mille sisuks ongi perekonnasuhetest tingitud

varaline vaidlus. Seejuures on TsMS § 257 lg 1 p-s 5 sätestatud privileegi eesmärgiks just vältida lähedaste

isikute vastu tunnistamisest tekkivat huvide konflikti vaidlustes, kus ei lahendata perekondlikest varalistest

suhetest tekkinud vaidlusi, mille puhul sellise konflikti vältimine ei ole juba vaidluse olemusest tulenevalt

võimalik. Sarnaselt on abielusuhetest tingitud huvide konflikti välditud ka kriminaalmenetluses

(kriminaalmenetluse seadustiku § 71 lg 1 p 5 järgi on kahtlustatava või süüdistatava abikaasal õigus

keelduda tunnistajana ütluste andmisest) ja maksumenetluses (maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p 5 järgi

on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, välja arvatud juhul,

kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega).

19. Kohtutäitur on vastuses määruskaebusele väitnud, et kui avaldajal oleks seaduslik alus keelduda

kohtutäituri nõutud teavet avaldamast, oleks sunniraha määramine siiski õigustatud TMS § 261 lg 1 p 2

alusel ehk 4. septembri 2015. a rahalise nõude arestimise akti põhjendamatu täitmata jätmise tõttu.

Ringkonnakohus tuvastas, et sunniraha määras kohtutäitur avaldajale teabe andmisest keeldumise tõttu

TMS § 261 lg 1 p 1 alusel, mitte rahalise nõude arestimise akti täitmata jätmise tõttu TMS § 261 lg 1 p 2

järgi. Ringkonnakohus märkis mh, et asjaolule, et avaldajale sunniraha määramisel lähtus kohtutäitur vaid

teabe andmisest keeldumisest, on viidanud ka kohtutäitur ise oma 15. oktoobri 2015. a otsuses. Selles

otsuses on kohtutäitur selgitanud, et avaldajalt nõutud teave on oluline, otsustamaks, kas nõuda avaldajalt

täiteasjas nr 084/2013/1468 tehtud 4. septembri 2015. a rahalise nõude arestimise akti täitmist või mitte.

Sellele, nagu oleks ringkonnakohus seejuures menetlusnorme rikkunud, ei ole tuginetud. TsMS § 688 lg-

st 5 tulenevalt puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti

tuvastanud, tuvastada asjas tähtsaid asjaolusid ning hinnata tõendeid, kui need ei ole esitatud

menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks ringkonnakohtus. Kuna ringkonnakohus on tõendite

hindamisel järginud seadust, lähtub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest.

20. Riigikohus jätab apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda. Kuivõrd menetlusosalistel ei ole olnud lepingulisi esindajaid, ei ole neil

õigusabikulusid ka tekkinud.

21. Avaldaja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kautsjon

tagastada.

Tambet Tampuu, Ants Kull, Malle Seppik