3-2-1-31-16 · Riigikohus

Riigikohtuniku Malle Seppiku eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16

Ma ei nõustu koosseisu enamuse seisukohaga, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata. Leian,

et kohtud on ennatlikult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Nii ringkonna- kui

maakohtu määrused tuleks tühistada, asi saata aga maakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Koosseisu enamus on nõustunud kohtute järeldusega, et praeguses asjas tuleb võlgniku

kohustustest vabastamise menetlus lõpetada PankrS § 175 lg 2 p 2 ja lg 5 ning § 173 lg 2 alusel

seetõttu, et võlgnik on oma sissetulekute süülise varjamise ning väljamaksete tegemata jätmisega

kahjustanud võlausaldajate huve. Selle järeldusega ei saa nõustuda järgneval põhjendusel.

2. Nõustun kolleegiumi seisukohaga, et mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole,

mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara

või tulusid PankrS § 173 lg 2 mõttes varjanud (otsuse p 15). Samas ei nähtu alama astme kohtu

lahenditest, milliseid muid tegusid võlgnikule oma sissetulekute varjamisena ette heidetakse.

Maakohus on tulude varjamist järeldanud just üksnes sellest, et võlgnik on jätnud aruandes oma

sissetulekuna kajastamata äriühingult saadud majandusavansi (maakohtu otsuse lk 8). Ka

ringkonnakohtu otsus ei sisalda muid etteheidetavaid tegusid, mida võiks pidada tulude varjamiseks

(otsuse p 54). Nii jääbki ebaselgeks, mida tegi võlgnik sellist, mida saab pidada oma tulude

varjamiseks. Seda enam, et ringkonnakohtu otsuse kohaselt on võlgnik koos aruandega esitanud

kohtule oma pangakontode väljavõtted (kd II, tl 112-129), milles kajastuvad nii kõik aruandeperioodil

võlgnikule laekunud rahasummad (sh äriühingult majandusavansina saadud raha) kui väljaminekud

(ringkonnakohtu otsuse p 54). Kui võlgnik on esitanud kohtule lünkadeta andmed oma sissetulekute

ja väljaminekute kohta, siis ei saa minu õigusliku arusaamise kohaselt juba iseenesest talle ette heita,

nagu oleks ta kohtu eest oma sissetulekuid varjanud.

3. Põhjendatud on võlgniku määruskaebuses esitatud seisukoht, et tulude varjamist ei saa järeldada

asjaolust, et kohus on äriühingult saadud majandusavansi makseid erinevalt võlgnikust pidanud

võlgniku sissetulekuks põhjusel, et võlgnik ei ole suutnud tõendada saadud raha kasutamist äriühingu

huvides. Tegemist on tõendite (või nende puudumise) alusel antud õigusliku hinnanguga raha

ülekannetele, mille laekumise kohta on võlgnik ise esitanud andmed kohtule. Ainuüksi sellest, et

võlgnik hindas laekunud makseid kohtust erinevalt ega suutnud tõendada, et kasutas saadud raha

äriühingu huvides, ei saa veel järeldada tulude varjamist.

4. Nõustun koosseisu enamuse seisukohaga, et sissetulekuid ja vara varjata saab üksnes tahtlikult.

PankrS § 175 lg 2 p-s 2 on viidatud süülisele rikkumisele ega ole süüvormi diferentseeritud, see ei

tähenda aga, nagu olekS § 173 lg-s 2 märgitud kohustusi võimalik rikkuda ükskõik mis vormis süüga.

PankrS § 173 lg-s 2 on nimetatud erinevaid kohustusi, sh kohustust mitte varjata saadud tulusid ning

vara. Selle kohustuse rikkumiseks on oma tulude varjamine, mida on rikkumise olemusest tulenevalt

võimalik teha üksnes tahtlikult. Sõna „varjamine" tähendab juba iseenesest millegi salajas hoidmist,

mis on võimalik üksnes teadliku eesmärgipärase tegevusega. Samale järeldusele viib võrdlus

karistusseadustiku (KarS) §-ga 385, mis sisaldab sarnast teokoosseisu - vara varjamist pankroti- ja

täitemenetluses - ja eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (vt Karistusseadustik.

Kommenteeritud väljaanne, § 385 komm 7). Järeldusele, et võlgniku kohustustest vabastamisest

keeldumisele annavad alust eelkõige tahtlikud rikkumised, viitab ka PankrS § 177 lg-s 1 sätestatu,

mille kohaselt võidakse võlgniku kohustustest vabastamise määrus tagantjärele tühistada, kui selgub,

et võlgnik on menetluse kestel kohustusi tahtlikult rikkunud. Raske oleks põhjendada ühesuguse

rikkumise toime pannud võlgnike erinevat kohtlemist olenevalt sellest, kas rikkumine avastatakse

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel või pärast seda, kui võlgnik on kohustustest juba

vabastatud. Samas ei saa nõustuda sellega, nagu oleks praeguses asjas tuvastatud, nagu oleks võlgnik

oma vara tahtlikult varjanud.

5. Kritiseeritava lahendi p-s 15 on leitud, et vara varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ka ise

aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Samas ei ole kohtud aga

tuvastanud seda, et võlgnik oleks aru saanud, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada

võlausaldajate huvides. Maakohtu lahend sisaldab vaid üldsõnalist lauset vara tahtliku varjamise

kohta, ilma et oleks mõistetav, milliste asjaolude alusel on kohus sellisele järeldusele jõudnud.

Ringkonnakohus on vastupidi leidnud, et asjas esitatud asjaolud ei anna alust järeldusele, nagu oleks

võlgnik seaduses sätestatud keeldu teadlikult rikkunud ehk nagu ta oleks oma kohustusi rikkunud

tahtlikult (ringkonnakohtu otsuse p 53). Koosseisu enamus on nõustunud maakohtu järeldusega

võlgniku tahtluse kohta, kuid ei ole märkinud, milliste alama astme kohtute tuvastatud faktiliste

asjaolude alusel on sellisele järeldusele jõutud. Leian, et selliselt on kritiseeritav kohtulahend

nõutavalt põhjendamata.

6. Nõustuda ei saa kolleegiumi lahendi p-s 17 sisalduva seisukohaga, et võlgnik rikkus lisaks

PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud teabe andmise kohustust, kui jättis täitmata kohtu nõudmise tõendada

äriühingult laekunud majandusavansi kulutamist äriühingu huvides. PankrS § 173 lg 2 kohaselt peab

võlgnik mh andma kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara

kohta. Sellist teavet on võlgnik kohtule andnud (kd II, tl 185-186). Menetluse üldiste põhimõtete

kohaselt peavad andmed faktiliste asjaolude kohta olema tõesed (TsMS § 328 lg 1). Kohtud ei ole

tuvastanud, nagu ei vastaks võlgniku esitatud andmed tõele. Viidatud sättes ei ole aga pandud

võlgnikule kohustust oma väiteid tõendada, juba sellest tulenevalt ei saa oma väidete tõendamata

jätmist pidada PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustuse rikkumiseks. Menetlusõiguse üldistest

põhimõtetest oma väidete tõendamise kohustuse kohta (TsMS § 230 lg 1) ei saa järeldada

PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustuste rikkumist. Seda ei muuda asjaolu, et kohus on võlgnikule

vajadust oma väiteid tõendada selgitanud, isegi kui seda on tehtud korduvalt.

7. Lahendi p-s 17 on kolleegium leidnud, et võlgnik on võlausaldajate huve kahjustanud sel teel, et

võlausaldajatele on jäetud välja maksmata raha, mida nad olid õigustatud saama. Maakohus on

tuletanud võlausaldajate huvide kahjustamise ainuüksi tulude varjamisest, milleks on pidanud

võlgniku suutmatust tõendada majandusavansi kulutamist äriühingu huvides (vt eriarvamuse p 2).

Ringkonnakohus on maakohtu lahendit küll sõnaselgelt muutmata pidanud võlausaldajate huvide

kahjustamiseks tegelike sissetulekute varjamist ja väljamaksete tegemata jätmist (ringkonnakohtu

otsuse p 56). Nõustun kolleegiumi lahendi p-s 14 märgituga, mille kohaselt on võlgniku kohustustest

vabastamisest keeldumiseks lisaks kohustuse rikkumisele vajalik tuvastada ka võlausaldajate huvide

kahjustamine. Seega ei saa võlausaldajate huvide kahjustamist järeldada üksnes rikkumisest endast.

Võlausaldajatele väljamaksete tegemine on usaldusisiku kohustus (PankrS § 172 lg 2). Kohus oli

määranud võlgniku iseenda usaldusisikuks. Seega oli võlgnik kahes menetluslikus rollis ja

väljamaksete tegemata jätmisega heidetakse talle ette võlausaldajate huvide kahjustamist usaldusisiku

ülesannete täitmisel. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest

vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma sama seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja on

kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Seega eeldab sätte kohaldamine võlausaldajate huvide

kahjustamist PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste rikkumisega, usaldusisiku ülesannete ebakohane

täitmine selleks juba iseenesest alust ei anna.

8. Kui kohus määras usaldusisikuks võlgniku enda, oli kohtul kohustus kontrollida, kas võlgnik oma

kohustusi täidab (PankrS § 172 lg 6 teine lause). Kui kohus leidis, et võlgnik ei tule usaldusisiku

ülesannete täitmisega toime, oli tal võimalik vabastada võlgnik usaldusisiku ülesannete täitmisest ja

asendada ta teise usaldusisikuga (PankrS § 172 lg 5). Nõustun määruskaebuses märgituga, et

praeguse asja asjaolusid arvestades on ülimalt tõenäoline, et kui usaldusisikuks oleks määratud teine

isik, oleks see võimaldanud praegusi probleeme vältida. Tähelepanuta jätta ei saa ka seda, et

kohustustest vabastamise menetluse tavapärane kestus on viis aastat (PankrS § 175 lg 1), praeguses

asjas oli võlausaldaja taotluse esitamise ajaks menetluse algusest möödunud vaid napilt üle aasta.

Niisugustel asjaoludel oleks kohus pidanud kaaluma võlgnikule teise usaldusisiku nimetamist, seda

enam, et sama oli alternatiivselt taotlenud ka võlausaldaja.

Malle Seppik