3-1-1-75-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-75-16

Otsuse kuupäev

28. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Peeter Roosma

Kohtuasi

U.K väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 3 ja § 224 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. märtsi 2016. a otsus väärteoasjas nr 4-16-235

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Politsei- ja Piirivalveamet, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

28. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. märtsi 2016. a otsus U.K-le mõistetud karistuse osas ja saata väärteoasi Harju

Maakohtule samas kohtukoosseisus uue karistuse mõistmiseks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 28. detsembri 2015. a otsusega karistati U.K liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3

ja § 224 lg 2 järgi ning karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühikut, s.o 900 eurot, ja

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega viieks kuuks. U.K karistati selle eest, et ta juhtis 5. detsembril 2015 kell 9.22

Harjumaal Tallinna-Narva mnt 29. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 135 km/h, ületas suurimat lubatud

sõidukiirust vähemalt 45 km/h ja juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis – tema väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus vähemalt 0,40 mg ühe liitri kohta –, rikkudes sellega LS § 15 lg 1 p 1 ja § 69 lg 3 nõudeid.

2. Väärteootsuse peale esitas U.K kaebuse Harju Maakohtule, milles palus asendada juhtimisõiguse äravõtmine LS § 224

lg-s 2 võimaldatud rahatrahviga. Autojuhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmiseks ja pere sissetuleku tagamiseks.

3. Harju Maakohtu 10. märtsi 2016. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus mõistetud karistuse osas. Maakohus

karistas U.K KarS § 63 lg-st 1 juhindudes rahatrahviga 140 trahviühikut, s.o 560 eurot, ja lisakaristusena mõistis kohus

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise üheks kuuks. Kohtuotsuse põhistused olid lühidalt järgmised.

3.1. Põhikaristust tuleb vähendada, kuna väärteootsusest ei nähtu, kas U.K puhtsüdamlikku kahetsust arvestati kergendava

asjaoluna. Samuti on kohtuväline menetleja liialt arvestanud üldpreventiivseid eesmärke ega ole lähtunud eripreventiivsetest

kaalutlustest. U.K joove oli alla keskmise määra, alkoholi tarvitamisest oli möödunud palju aega ja menetlusalune isik võis

enda terviseseisundit valesti hinnata. Tema viimane õigusrikkumine jäi 2011. aastasse.

3.2. Mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ei vasta U.K süü suurusele. LS § 224 lg-le 2 vastava teo toime pannud

isiku süü võib olla märksa suurem kui U.K. Kohtuväline menetleja on ka lisakaristuse kohaldamisel tuginenud valdavalt

üldpreventiivsetele kaalutlustele, jättes arvestamata eripreventiivse eesmärgi. U.K ei seadnud kedagi vahetult ohtu. Samuti

võib pikaajaline juhtimisõiguse äravõtmine kahjustada oluliselt tema viie ülalpeetava pereliikme elukvaliteeti. Lisakaristust

tuleb kohaldada KarS § 61 lg 1 ja § 50 lg 1 p 2 alusel alla sanktsiooni alammäära. Kuna kuriteo (KarS § 424) eest saab

miinimumkaristusena mõista vaid ühe kuu pikkuse juhtimisõiguse äravõtmise, väärteo eest lisakaristusena aga

kolmekuulise, tuleb U.K-lt võtta juhtimisõigus ära üheks kuuks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur, kes taotleb väärteoasja saatmist

maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsiooni väited on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Maakohus on ebaõigelt järeldanud, et U.K tuvastati joove alla LS § 224 lg-s 2 kirjeldatud keskmise määra (0,4 mg/l)

ning et menetlusalune isik pani talle inkrimineeritava väärteo toime alkoholi intoksikatsioonist põhjustatud terviseseisundis.

Arvestades alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, pidi U.K nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse põhjal aru

saama, et ta on juhile keelatud seisundis.

4.2. Karistuse mõistmisel ei ole kohus järginud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse kohaldamise aluseid. Maakohus on

pööranud tähelepanu üksnes LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemisele ja jätnud tähelepanuta, et U.K

täitis ka LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo koosseisu. Määratud karistus ei ole seetõttu kooskõlas seaduse nõuetega

ega ole väärteo asjaolusid arvestades selle raskusele ja isiku süüle vastav.

4.3. Maakohus ei ole otsuses kirjeldanud, millised asjaolud ta on lugenud erandlikeks ja seega karistuse vähendamist

tingivateks. Üksnes viide elukvaliteedi taseme langusele ei ole käsitatav erandliku asjaoluna.

4.4. U.K oli väärteo toimepanemise ajal teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik tööle jõudmiseks, kuid ei teinud

sellest vajalikke järeldusi või suhtus võimalikesse tagajärgedesse ükskõikselt. Võsalõikaja ameti eelduseks ei ole

mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Väärteoasjas ei ole vaidlust tegude toimepanemise tuvastatuse ja neile antud õigusliku hinnangu üle. Kassatsiooni

esemeks on U.K-le maakohtu otsusega määratud karistus. Kolleegium märgib, et KarS § 61 sätestab võimaluse kohaldada

karistust alla alammäära. See on iseseisev karistuse kergendamise alus ja selle kohaldamine annab kohtule lisavõimaluse

karistuse individualiseerimiseks selle kergendamise kaudu juhtudel, mida ei ole võimalik karistusseadustiku üldosas otseselt

ette näha. Kaalumaks isiku karistuse kergendamist KarS § 61 alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud,

mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2004. a otsus

asjas nr 3-1-1-29-04, p 12). KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu,

mis tuleb tuvastada süüteomenetluse käigus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a

otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 32).

6. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates vähendas maakohus U.K-le LS § 227 lg 3 ja § 224 lg

2 järgi lisakaristusena määratud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kestust ja kohaldas lisakaristust KarS § 61 lg 1 alusel

alla sanktsiooni alammäära. Maakohus põhjendas oma otsustust U.K teos vahetu ohu puudumise, perekondlike asjaoludega

(võimalik töökaotus ja ülalpeetavate elukvaliteedi halvenemine) ning vastuoludega kuriteo ja väärteo eest karistusena

mõistetava juhtimisõiguse äravõtmise alammäära vahel. LS § 224 lõike 2 kui võrreldes LS § 227 lg-ga 3 raskemat karistust

ettenägeva sätte järgi võib lisakaristusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut

ei ole varem selles paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud (LS § 224 lg 3 p 1). KarS § 50 lg 1 p 1 ja § 67 lg 3 kohaselt

võib mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega

seotud kuriteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme aastani.

7. Kolleegium on seisukohal, et ükski maakohtu otsuses toodud asjaoludest ei ole erandlik KarS § 61 lg 1 tähenduses. Muu

hulgas ei ole asjakohased maakohtu põhistused, mis puudutavad väärteo eest mõistetava lisakaristuse alammäära võrdlust

kuriteo eest mõistetava juhtimisõiguse äravõtmise alammääraga. Seega on maakohus karistuse mõistmisel kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust.

8. Kolleegium selgitab, et LS § 224 lg-tega 2 ja 3 on väärteokaristuse kohaldajale antud lai kaalutlusruum isiku süüle

vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse, sh lisakaristuse leidmiseks. Menetlusalusele isikule on

võimalik kohaldada põhikaristusena nii rahatrahvi (kuni 300 trahviühikut), aresti kui ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist

(kuni 12 kuuni). Samuti saab sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist lisakaristusena kohaldada kolmest kuust kuni üheksa

kuuni esmakordse teo puhul või kuni 12 kuuni korduva teo puhul. Kui maakohus leidis, et väärteo eest kohaldatav

lisakaristus pole proportsionaalne võrreldes kuriteo eest kohaldatava lisakaristusega (KarS § 50 lg 1 p 1; vt ka nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 45), oleks LS § 224 lg 3 p 1

tulnud jätta lisakaristuse alammäära osas kohaldamata põhiseaduse § 152 lg 1 alusel ja algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus. Kuigi raske on leida põhjendusi väär- ja kuriteo eest lisakaristusena kohaldatava juhtimisõiguse

äravõtmise erinevale alammäärale, ei ole viidatud säte kolleegiumi hinnangul eeltoodud põhjustel siiski põhiseadusega

vastuolus.

9. Jõudes järeldusele, et U.K-le mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ei vasta tema süüle (viitega Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsusele asjas nr 3-1-1-122-13, p 9; vt ka 18. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-

59-15, p-d 11‒13), oleks maakohus saanud vähendada põhikaristusena mõistetud rahatrahvi või mõista juhtimisõiguse

äravõtmise põhikaristusena. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoht, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes

mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta

lisakaristuse kohaldamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-55-07, p 6), ei

välista liiklusväärtegude eest juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena. KarS § 424, mis sätestab kuriteona mootorsõiduki,

maastikusõiduki või trammi juhtimise joobeseisundis, ei näe erinevalt nt LS §-st 224 juhtimisõiguse äravõtmist ette

põhikaristusena.

10. Lisaks märgib kolleegium, et kohtuvälise menetleja ja maakohtu otsustega tuvastatu kohaselt pani U.K ideaalkogumis

(KarS § 63 lg 1) toime kaks väärtegu, s.o. nii mootorsõiduki lubatud alkoholi piirmäära ületades juhtimise kui ka juhi poolt

lubatud sõidukiiruse ületamise üle 40 km/h. Kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib

ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2015. a otsus

asjas nr 3-1-1-59-15, p-d 9 ja 11). Maakohtu otsusest paraku ei nähtu, kuidas mõjutas kohtu hinnangut isiku süüle ja sellele

vastava karistuse valikut U.K käitumises kahe väärteokoosseisu tuvastamine.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 1 ja § 149 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 10. märtsi 2016. a otsuse U.K-le karistuse mõistmise osas ja saadab väärteoasja

Harju Maakohtule uue karistuse mõistmiseks samas kohtukoosseisus. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Hannes Kiris, Saale Laos, Peeter Roosma