3-3-1-59-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-59-16

Otsuse kuupäev

27. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Nele Parrest, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri

Põld

Kohtuasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla vastu jalutusbokside

libedusest tulenenud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr

3-15-1002

Menetluse alus Riigikohtus

Aleksei Pokrase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aleksei Pokrase kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1002.

3. Saata asi Tartu Ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

4. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase taotlus tõlkida Viru Vangla 4. oktoobri 2016. a vastus

kassatsioonkaebusele ja saada Aleksei Pokrase 11. oktoobril 2016 Riigikohtusse saabunud

pöördumisest koopia.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Pokras esitas 2. jaanuaril 2015 Viru Vanglale kahjunõude vangla tekitatud mittevaralise

kahju eest 5000 euro suuruse hüvitise saamiseks. Kaebaja heidab vanglale ette, et jalutusboksid on

jääs, mistõttu ta ei ole saanud värskes õhus füüsilisi harjutusi teha ning on kukkunud ja saanud

vigastuse. Kaebajale ei ole väljastatud talvejalatseid ja villaseid sokke, mistõttu ta pidi seisma mõne

korra kuni poolteist tundi botastega –13ºC külmaga jääl. Jääl olnud vee tõttu on ta jalad saanud

märjaks ja külmunud.

2. Viru Vangla jättis 19. märtsi 2015. a otsusega kahjunõude rahuldamata.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Halduskohus jättis kaebuse 16. juuli 2015. a

otsusega rahuldamata.

4. Kaebaja apellatsioonkaebuse jättis Tartu Ringkonnakohus 14. juuni 2016. a otsusega rahuldamata.

Ühtlasi jättis ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks,

menetlusdokumendi tõlkimiseks ja kaebaja enda esitatud menetlusdokumendist koopia saamiseks.

Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes jäeti Eesti Vabariigi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses vaidlustab kaebaja Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2016. a otsuse tervikuna

ning taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist täies ulatuses.

6. Tartu Vangla palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Riigikohtusse saabus 11. oktoobril 2016 kaebaja taotlus tõlkida Viru Vangla vastus kassatsioon-

kaebusele. Ühtlasi palus kaebaja koopiat oma pöördumisest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Tartu Ringkonnakohus märkis 18. mai 2016. a määruse resolutsiooni punktis 4, et ringkonnakohus

teeb asjas otsuse koosseisus M. Lokk, E. Vene ja T. Saar. 14. juuni 2016. a otsuse on teinud ja

otsusele on alla kirjutanud ringkonnakohus koosseisus M. Lokk, T. Pappel ja T. Saar. Seega on

kohtukoosseis apellatsioonimenetluse kestel muutunud. Toimik ei sisalda menetlusdokumente,

millest nähtuks kohtukoosseisu muutmise õiguslik alus, aeg, põhjus ja menetlusosaliste sellest

teavitamine.

9. Halduskolleegium on korduvalt selgitanud (viimati nt haldusasjas nr 3-3-1-14-14), et menetlus-

osalisi tuleb teavitada kohtukoosseisu muutumisest. Koosseisu muutumisest teavitamata jätmine (sh

kirjalikus menetluses) on oluline menetlusnormide rikkumine, mis tingib kaebuse ja vastuväidete

põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ning asja uueks läbivaatamiseks

saatmise. Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Sama põhimõte kehtib ka tsiviilkohtu-

menetluses (vt nt tsiviilasi nr 3-2-1-177-12, p 9) ja kriminaalmenetluses (vt nt kriminaalasi nr 3-1-1-

24-15).

10. Lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg-st 2 koosmõjus HKMS § 199 lg 1

p-ga 1, tuleb Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1002 tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt,

sest kaebaja soovis asjas sisulise lõpliku otsuse tegemist, kuid kolleegium saadab asja uueks läbi-

vaatamiseks ringkonnakohtule.

11. Lisaks eeltoodule peab halduskolleegium oluliseks juhtida tähelepanu kaebuses sisalduvale

väitele, et talvejalatsite andmata jätmisega on vangla tekitanud kaebajale kahju.

Kohtud ei ole kujundanud seisukohta, kas kaebaja on pärast vangla keeldumist väljastada talvesaapad

kasutanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, sh vaidlustades vangla keeldumise kohtus.

Halduskohus piirdus tõdemusega, et õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust jalatseid väljastada.

Kolleegium nõustub, et vangistust reguleerivad õigusaktid nimetavad sõnaselgelt üksnes riietust

(vangistusseaduse (VangS) § 46). Seejuures ei ole justiitsminister senini täitnud kohustust anda

VangS § 46 lõike 3 volitusnormi (kehtestada vangla riietuse kirjeldus ja kandmise kord) täitmiseks

rakendusmäärust. Viru Vangla kodukorra p-st 8.3.1.3 võib siiski järeldada, et riietuse all peab vangla

silmas ka jalanõusid. Euroopa vanglareeglistik (kinnitatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusega nr Rec(2006)2) ja uuendatud ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard- miinimumreeglid

(Nelson Mandela reeglid, vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr A/RES/70/175)

käsitlevad samuti üksnes riietuse (ingl.k. clothing) tagamist. Arvestades Eesti klimaatilisi tingimusi

ning seda, et avalik võim on kohustatud tagama põhiõiguse tervise kaitsele (põhiseaduse § 28) ja

kinnipeetavate inimväärika kohtlemise (VangS § 41), tuleks vanglal tagada ka ilmastikule vastavate

jalatsite olemasolu vähemasti neile kinnipeetavatele, kellel endal need puuduvad.

12. Arvestades eeltoodud põhjusi Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2016. a otsuse tühistamiseks ning

silmas pidades kaebaja õiguskaitsevajadust, jääb rahuldamata kaebaja taotlus tõlkida (sh anda selleks

kaebajale menetlusabi) Viru Vangla vastus kassatsioonkaebusele (HKMS § 82 lg-d 1 ja 3 koostoimes

HKMS § 110 lg 1 p-ga 1 ja § 111 lg-tega 1 ja 2).

13. Halduskolleegium on varem korduvalt asunud seisukohale, et menetlusosalisel puudub üldjuhul

põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist.

Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on enamasti enne dokumendi kohtule esitamist

võimalik teha sellest ärakiri. Tuginedes HKMS § 28 lg 2 ja § 88 koostoimele, jääb kaebaja taotlus

koopia saamiseks rahuldamata.