3-1-1-50-16 · Riigikohus

Eriarvamus väärteoasjas nr 3-1-1-50-16

I

1. Nõustun kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2016. a otsusega asjas nr 3-1-1-50-16 selles, et

menetletavad väärteod ei ole aegunud tegude väidetava toimepanemise ajal kehtinud seaduse

kohaselt ega ole seda ka karistusseadustiku (KarS) § 81 ja maksukorralduse seaduse § 162 lg

1 alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt (otsuse p-d 19-29).

2. Arvan aga, et KarS § 81 lg 7 p 2 on vastuolus põhiseadusega (PS), rikkudes eelkõige PS § 12

lg-ga 1 tagatud võrdsuspõhiõigust. KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine

väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse

lõpetamiseni. See tähendab, et väärteo aegumistähtaeg võib pikeneda tulenevalt riigivõimu

ebaõigest süüteomenetluse liigi valikust. Väärteo tunnustega teo toimepannud isikuid, kelle

suhtes toimetatakse ebaõigesti kriminaalmenetlust, koheldakse ebasoodsamalt kui samal ajal

samasuguse teo toimepannud isikuid, kelle suhtes toimetatakse algusest peale ja ainult

väärteomenetlust. Esimeste suhtes võis enne 1. jaanuari 2015 toimepandud väärteo

aegumistähtaeg kriminaalmenetlusest tingitud väärteo aegumise peatumise tõttu pikeneda

kuni viie (kaheaastase aegumistähtajaga väärtegude puhul) või kuue (kolmeaastase

aegumistähtajaga väärtegude puhul) aastani. KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtivast redaktsioonist

tuleneb, et alates 1. jaanuarist 2015 toimepandud väärteo aegumistähtaeg võib samal põhjusel

pikeneda koguni seitsme aastani (kolmeaastase aegumistähtajaga väärtegude puhul).

3. Leian, et sellistele väärteo aegumistähtaja erinevustele – ja sellest tulenevalt isikute erinevale

kohtlemisele – on raske leida legitiimset eesmärki. On ju kriminaalasja menetlemise käigus

kogutud tõendid ja tehtud õiguslik analüüs kasutatavad ka väärteomenetluses ja see peaks

hilisemat väärteoasja menetlemist eelduslikult kiirendama. Selles osas, milles kriminaalasja

menetlemise raames on kulunud aega muuks otstarbeks, nt kohtumenetlusele, peaks

riigivõimu poolse menetluse liigi valiku risk minu arvates jääma riigi, mitte menetlusaluse

isiku kanda. Tähelepanuta ei saa jätta ka võimalikku menetlejapoolse kuritarvituse ohtu

tulenevalt aegumistähtaja pikendamise soovist. Seega, isegi kui lugeda isikute erineva

kohtlemise legitiimseks eesmärgiks õiguskorra kaitse vajadust, on väärteomenetluse

aegumistähtaja nii ulatuslik kriminaalmenetlusest tingitud pikenemine menetlusaluse isiku

võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt riivav. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et

põhiseaduses

puudub

põhiõigus

aegumisele

kui

niisugune

ja

seadusandjal

on

aegumistähtaegade kehtestamisel ulatuslik kaalumisruum. Viimane ei tähenda seadusandja

õigust jätta aegumise regulatsiooni kehtestamisel arvestamata PS §-ga 12.

4. On tõsi, et Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsusega asjas nr 3-1-1-54-15 lõpetati praeguses

väärteomenetluses käsitletavate Ivo Voori, Setu Põllud OÜ ja Uudismaa OÜ väidetavate

maksurikkumiste osas KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus seetõttu, et summa, mille

võrra süüdistuse kohaselt tagatisnõuet alusetult suurendati, oli väiksem, kui see, mis on alates

1. jaanuarist 2015 nõutav selleks, et KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis oleks täidetud

(vt viidatud otsuse p-d 35-43). Seega võiks väita, et käesolevas asjas ei olnud

kriminaalmenetluse toimetamine enne 1. jaanuari 2015 jõustunud seadusemuudatust ekslik.

Sellele vaatamata leian, et kui seadusandja hinnangul on mingi tegu etteheidetav üksnes

väärteona, mille aegumistähtaeg on kaks või kolm aastat, pole põhjendatud osade isikute

karistamine pikema aja vältel üksnes kunagise kriminaalmenetluse toimumise või kestuse

alusel.

II

5. Olen nõus kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et väärteomenetluses on kohaldatavad

kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, mis seonduvad mõistliku menetlusaja

ületamisega (otsuse p-d 39 ja 40).

6. Erinevalt kolleegiumi enamusest olen aga seisukohal, et Riigikohtu otsuse tegemise ajaks ei

olnud praeguses asjas mõistlik menetlusaeg ületatud. Kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse

koguaeg 3 aastat 10 kuud ja 15 päeva võib küll olla keskmisest menetlusajast pikem, kuid ei

ole minu hinnangul ülemäärane, vaagides asja keerukuse astet ja mahtu, menetlusaluste

isikute ja menetlejate käitumist ning seda, mis oli menetlusaluste isikute jaoks käesolevas

asjas kaalul. Lisaks eelnevale õigustab menetluse pikenemist praegusel juhul osaliselt ka

menetluse kestel jõustunud seadusemuudatus asjassepuutuva karistusnormi osas.

7. Eelnev ei tähenda aga, et sellistel asjaoludel toimuv menetlus ei võiks olla oluliselt kiirem ja

säästlikum – seda juhul, kui kriminaalmenetluse seadustik võimaldaks kriminaalasja

lahendaval kohtul hinnata, kas menetletav tegu, mis ei vasta kuriteokoosseisule, täidab

väärteokoosseisu tunnused, ning vajadusel kohaldada vääteokaristust. Selles osas jagan otsuse

p-s 35 väljendatud seisukohta.

Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)