3-2-1-91-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-91-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Andres Soosaare hagi Mati Luha ja Paap Toonela vastu

67 072 euro 98 sendi, intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-14-61601

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Soosaare kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

60 705 eurot 53 senti

Hageja Andres Soosaar, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Siiri Malmberg

Kostja Mati Luht

Kostja Paap Toonela, kostjate lepinguline esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61601.

2. Jätta jõusse Riigikohtu otsuse põhjendusi arvestades Harju Maakohtu 8. septembri 2015

otsus samas asjas osas, milles maakohus mõistis Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt

Andres Soosaare kasuks välja põhivõlgnevuse 67 072 eurot 98 senti, intressi 565 eurot 41 senti

ja kuni nõude loovutamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 169 eurot 69 senti.

3. Tühistada Harju Maakohtu 8. septembri 2015 otsus samas asjas osas, milles maakohus

mõistis Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres Soosaare kasuks välja

20. detsembrist 2013 kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise ja

hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlgnevuselt

25% aastas kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, samuti menetluskulude osas.

4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt

Andres Soosaare kasuks välja viivis 20. detsembrist 2013 kuni 26. oktoobrini 2016 39 851 eurot

34 senti, samuti 83,25% 27. oktoobrist 2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni

põhivõlgnevuselt 67 072 eurot 98 senti määras 25% aastas arvutatud viivisest ning piirata Mati

Luhalt ja Paap Toonelalt väljamõistetavat põhivõlgnevuse, intressi ja viivise summat kummagi

suhtes 140 000 euroga.

5. Menetluskuludest jätta 16,75% hageja ja 83,25% solidaarselt kostjate kanda. Mõista Mati

Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres Soosaare kasuks välja menetluskulu 4331 eurot

86 senti. Mõista Andres Soosaarelt välja menetluskulu Mati Luha kasuks 681 eurot 73 senti ja

Paap Toonela kasuks 351 eurot 75 senti. Tasaarvestada pooltelt vastastikku väljamõistetud

menetluskulud, mõistes selle tulemusena Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres

Soosaare kasuks välja menetluskulu 3298 eurot 38 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

6. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

„1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres Soosaare kasuks välja

107 659 eurot 42 senti, millest põhivõlgnevus on 67 072 eurot 98 senti, intressivõlgnevus

565 eurot 41 senti ja kuni 26. oktoobrini 2016 sissenõutavaks muutunud viivis

40 021 eurot 3 senti.

3. Mõista Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres Soosaare kasuks välja

83,25% 27. oktoobrist 2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni põhivõlgnevuselt

67 072 eurot 98 senti määras 25% aastas arvutatud viivisest.

4. Mati Luhalt ja Paap Toonelalt kummaltki eraldi ei või nõuda kohtuotsuse täitmist

suuremas ulatuses kui 140 000 eurot.

5. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskuludest 16,75% Andres Soosaare ja 83,25%

solidaarselt Mati Luha ja Paap Toonela kanda.

6. Mõista Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres Soosaare kasuks

menetluskulude hüvitamiseks välja 4331 eurot 86 senti (käibemaksuga).

7. Mõista Andres Soosaarelt Mati Luha kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja

681 eurot 73 senti (käibemaksuga).

8. Mõista Andres Soosaarelt Paap Toonela kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja

351 eurot 75 senti (käibemaksuga).

9. Tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude nõuded (tervikresolutsiooni p-d 6-

8) ja mõista selle tulemusena Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres

Soosaare kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 3298 eurot 38 senti, samuti viivis

nendelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni."

7. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

8. Tagastada Soos Investments OÜ-le Andres Soosaare eest kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Soosaar (hageja) esitas 26. novembril 2014 Harju Maakohtule Mati Luha (kostja I) ja Paap

Toonela (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 80 568 eurot 15 senti, samuti intressi ja viivise. 26. veebruaril 2015 vähendas hageja

oma nõuet ja palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 67 072 eurot

98 senti, intressi 565 eurot 41 senti ja viivise 25% aastas tasumata põhivõlgnevuselt ja intressilt kuni

kohustuste täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt laenas Nordea Bank Finland Plc (Nordea Bank Finland Eesti filiaali kaudu)

(laenuandja) Kroonikate OÜ-le (laenusaaja) 21. juuli 2011 laenulepingu (laenuleping) alusel

140 000 eurot. Samal päeval sõlmis laenuandja kostjaga II käenduslepingu, mille alusel tagas

kostja II laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. 3. oktoobril 2012 sõlmis laenuandja

kostjaga I käenduslepingu, mille alusel tagas kostja I laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmist. Mõlema käenduslepingu järgi oli käendaja vastutuse rahaliseks ülempiiriks 140 000 eurot.

Lisaks tagasid laenulepingu kohaselt laenulepingust tulenevat nõuet hageja kinnistule seatud

hüpoteegid, kokku 113 504 eurot 40 senti, OÜ Mmuah ja OÜ Massimo garantiid. Kokku oli tagatiste

väärtus 677 604 eurot 40 senti. 18. oktoobril 2013 ütles laenuandja laenulepingu üles ning teatas

sellest 28. novembril 2013 mõlemale käendajale, nõudes käenduskohustuse täitmist.

20. detsembril 2013 loovutas laenuandja nõude loovutamise lepingu alusel laenulepingust tulenevad

laenuandja nõuded, k.a käenduslepingutest tulenevad nõuded, hagejale. Loovutatud nõue oli

81 451 eurot 18 senti. Sama palju maksis hageja ka nõude loovutamise eest. Kuna hageja antud

hüpoteekide väärtus tagatiste koguväärtusest oli 16,75%, on hagejal käendajate vastu nõue 83,25%

ulatuses. Kuna hageja ei kavatsenud täita endale kuuluvat nõuet oma kinnistu arvel, siis leppisid

laenuandja esialgse võlausaldajana ja hageja kokku hüpoteekide kustutamises. Hageja esitab hagi

nõude loovutamise lepingu alusel. Menetluse käigus leidis hageja, et tema nõue on olemuslikult

võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 2 järgne tagasinõue ning tagasinõude suurust ei mõjuta asjaolu, et

hageja varale seatud hüpoteegid on kustutatud. Käendajad ei vabane vastutusest seetõttu, et

võlausaldaja nõude tagamiseks oli seatud mitu tagatist ning üks tagatise andja täitis võlausaldaja

nõude. Kostjad vastutavad solidaarvõlgnikena. Hagejal on õigus esitada viivisenõue laenulepingus

sätestatud määras. Hageja ei ole muutnud pärast hagi esitamist hagi alust ja eset.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja I leidis, et käenduse andmine oli tingitud asjaolust, et kostja, hageja, laenusaaja ja selle

osanikud olid sõlminud ühise tegutsemise lepingu. Kostja I kui käendaja vastutuse välistab

VÕS § 145 lg 5. Hageja kui võlausaldaja on kokkuleppel senise võlausaldajaga laenu tagatisi

vähendanud, millega on vähenenud ka käendajate vastutus. Laenulepingust võis käendaja eeldada, et

võlausaldaja realiseerib esmalt hüpoteegid ja põhivõlgniku varale seatud kommertspandi. Ebaselge

on võlgnevuse arvestus. Viivise arvestus ei saa olla korrektne. Hageja on muutnud hagi alust ja eset.

Algselt tugines hageja laenulepingule, kuid hiljem sellele, et ta on solidaarvõlgnikuna täitnud

kohustuse ja tal on regressiõigus teiste võlgnike vastu.

Kostja II leidis, et hagi võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, sest hagejale loovutati ka laenusaaja

varale seatud kommertspant. Laenusaajal on piisavalt vara, mille arvel kohustust täita. Arvestades

kõigi tagatiste väärtust, oleks kummagi kostja osa 15,64%. Hageja saaks kummaltki kostjalt nõuda

üksnes 10 605 eurot 18 senti. Kostja II ei nõustunud ka kõrvalnõuete arvutusega.

3. Harju Maakohus rahuldas 8. septembri 2015. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja 83 473 eurot 62 senti, sh põhivõlgnevus 67 072 eurot 98 senti,

sissenõutavaks muutunud intress 565,41 eurot, viivis 169 eurot 69 senti kuni nõude loovutamiseni ja

15 665 eurot 54 senti kuni hagiavalduse esitamiseni, samuti edasiulatuva viivise 25% aastas

põhivõlgnevuselt hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast 27. novembrist 2014 kuni selle täieliku

tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja 2491 eurot 40 senti ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei muutnud hageja menetluse käigus hagi alust ega eset.

Hageja ei muutnud neid faktilisi asjaolusid, millele tuginedes ta nõude esitas. Hageja on kogu aeg

nõudnud raha väljamõistmist kostjatelt. Hageja on täiendanud oma õiguslikku käsitlust.

Seadus ei välista tagatise andja võimalust omandada võlausaldajalt nõue kirjaliku lepingu alusel.

Sellises olukorras tuleb nõude põhjendatuse hindamisel lähtuda eeskätt lepingust, arvestades

seejuures VÕS-i sätteid, mis tagavad teistele tagatiste andjatele teatud õigused. Nõude loovutamise

lepinguga astus hageja senise võlausaldaja asemele ning hagejal oli õigus valida, kas ta esitab

käendajate vastu osavastutusest tuleneva nõude seaduse alusel või solidaarse nõude loovutamise

lepingu alusel. Tegemist ei ole enam ainult tagatise andnud isikute vahelise sisesuhtega. Kostjad

vastutasid käendajatena solidaarselt. Kuivõrd nõuet ei taganud enam hageja kinnistule seatud

hüpoteegid, vähendas hageja nõuet summa võrra, mis oleks seaduse alusel jäänud hageja kanda.

Ainuüksi ühe tagatise andja kohustuse täitmine ei toonud kaasa käenduslepingust tuleneva kohustuse

peaaegu täielikku lõppemist. Käendaja vastutus ei saanud väheneda rohkem, kui oli hageja enda

kohustuse osa, arvestades teisi kehtivaid käendusi. Kostjale I ei saanud nõude loovutamise lepingu

sõlmimisest ja hüpoteekide kustutamisest tekkiv kahju olla suurem kui olukorras, kus nõude

loovutamise lepingut ei oleks sõlmitud ja hageja oleks tagatise andjana nõude rahuldanud, misjärel

oleks hagejale nõue üle läinud seaduse alusel. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu peaks käendaja

nõude loovutamise lepingu sõlmimisel olema paremas olukorras, kui nõude loovutamise lepinguta.

Kostja kui käendaja vastutus vähenes sama summa võrra, mille ulatuses ei oleks hageja saanud kostja

vastu nõuet esitada siis, kui nõue oleks üle läinud seaduse alusel, ehk 16,75% võrra. Tagatiste

koguväärtuse hulka ei pidanud arvutama laenusaaja varale seatud kommertspanti, sest laenusaaja

pankrotimenetlus lõpetati raugemise tõttu.

Kuivõrd hageja põhinõue kostjate vastu tuleb nõude loovutamise lepingu alusel rahuldada, tuleb

rahuldada ka hageja intressi- ja viivisenõue. Hageja viivisenõue lepingulise viivise määra alusel on

põhjendatud. Hageja ei saa nõuda kostjatelt viivist tasumata jäänud intressilt ja viivisenõue tuleb

rahuldada osaliselt.

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. veebruari 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja

võlgnevuse 16 827 eurot 81 senti, samuti sissenõutavaks muutunud viivise 2940 eurot 36 senti ja

edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni, kuid

kokku mitte enam kui 16 827 eurot 81 senti. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jättis kohus

66,43% hageja ja 33,57% kostjate kanda. Menetluskulude tasaarvestuse tulemusel mõistis kohus

hagejalt välja menetluskulud kostja I kasuks 2111 eurot 41 senti ja kostja II kasuks 802 eurot 74 senti,

samuti viivise.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja muutnud hagi eset ega alust. Kuivõrd

nõuet ei taganud enam hageja enda kinnistule seatud hüpoteegid, vähendas hageja ka õigesti oma

nõuet 16,75% võrra. Solidaarse nõude esitamisest ei saa aga järeldada, et hageja on

õiguskaitsevahendina valinud solidaarse nõude ehk nõude loovutamise lepingu alusel omandatud

nõude. Seaduse alusel on hagejal osavastutusest tulenev nõue eraldi kummagi kostja vastu. Et

seaduse alusel solidaarse nõude esitamine oli ekslik, siis ei saa järeldada, et hageja valis

õiguskaitsevahendina nõude loovutamise lepingu alusel. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et

nõue läks hagejale üle esmajoones nõude loovutamise lepingu alusel. Kui mitu isikut annavad

tagatise kolmanda isiku kohustuse täitmiseks, tekib tagatise andjate vahel võlasuhe, mis vastab

solidaarvõlgnike sisesuhte tunnustele. Hageja, vähendades oma nõuet kostjate vastu tema enda

kinnistule seatud hüpoteekide väärtuse võrra, on nõude esitamisel lähtunud tagatise andjate vahelisest

osavastutusest. Maakohus on möönnud, et praegusel juhul ei ole tegemist tavalise solidaarsuhtega,

vaid hageja vastutus on piiratud talle kuuluva tagatise väärtusest lähtudes. Rahuldades hageja

solidaarse nõude, on maakohus põhjendamatult suurendanud kostjate vastutust nende tagatise andjate

osade võrra, kelle vastu ei ole hageja nõuet esitanud. Tagasinõude lahendamisel tuleb kostjate

vastutuse ulatuse osas arvesse võtta kummagi kostja tagatise väärtust. Kummagi kostja vastutus on

piiratud 16 827 euro 81 sendiga (20,66%), selles osas tuleb hagi osavastutuse alusel rahuldada.

Kuivõrd hagejale on nõue kostjate vastu üle läinud seaduse alusel, ei saa hagejal olla kostjate vastu

viivisenõuet lepingulise viivisemäära alusel. Kuna kummagi kostja vastutus on piiratud, ei ole

piirsummat ületav viivisenõue põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus

muutis maakohtu otsust, ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub

hageja jätta kostjate kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru saada, miks

tuleb hagi rahuldada seaduse, mitte lepingu alusel. Otsusest ei ole selge, millistel põhjustel

prevaleerib praeguses asjas VÕS § 69 sama seaduse § 164 lg 2 kohaldamise üle. Hageja tugines

nõude loovutamise lepingule ja soovis omandatud nõude realiseerimist käenduste arvel. Kuigi hageja

avaldas, et nõue läks üle ka seaduse alusel, ei ole hageja avaldanud, et ta ei tugine nõude loovutamise

lepingule. Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus, et hageja ei esitanud nõuet nõude loovutamise

lepingu alusel. Kui ringkonnakohtul tekkis küsimus nõude õiguslikust alusest, siis oleks kohus

pidanud laskma hagejal oma seisukohta selgitada. Õiguslikult on võimalik esitada nõue

konkureerivatel õiguslikel alustel. Käendajad ei ole halvemas olukorras võrreldes sellega, kui nõue

läheks üle seaduse alusel, sest käendajate vastutuse lõplik ulatus VÕS § 69 alusel ei muutu.

VÕS § 145 lg 5 ei kohaldu olukorras, kus esialgse võlausaldaja asemele astub nõude loovutamise teel

esialgsele võlausaldajale tagatise andnud isik, s.o koormatud kinnistu omanik, ja koormatud kinnistu

omanik otsustab hüpoteegi kustutada. Ei ole mõistlik ega loogiline eeldada, et võlausaldaja täidaks

teise isiku vastu suunatud nõude oma vara arvel. Hageja möönab, et teisi tagatise andjaid ei saa seada

selles osas halvemasse olukorda, et hüpoteegi olemasoluga ei arvestata teiste tagatise andjate

vastutuse ulatuse määramisel. Praeguse asja eripäraks on asjaolu, et põhivõlgnik on lõppenud

raugemisega pankrotti välja kuulutamata. Seetõttu vähendas hageja oma nõuet selle summa võrra,

mis oleks jäänud tema kui ühe tagatise andja kanda.

7. Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 5 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium peab võimalikuks jätta jõusse maakohtu otsuse osas, milles

maakohus rahuldas hagi põhivõlgnevuse, intressi ja kuni nõude loovutamiseni välja mõistetud viivise

osas. Materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistab Riigikohus maakohtu otsuse alates nõude

loovutamisest välja mõistetud viivise osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Menetluskulud jaotab

kolleegium ümber, määrates kindlaks menetlusosaliste menetluskulud. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

9. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagi tuli rahuldada nõude loovutamise lepingu

alusel või VÕS § 69 lg 7 alusel ning kas kostjad vastutavad sellest tulenevalt hageja ees solidaar- või

osavõlgnikena. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kuidas mõjutab käendajate vastutust hageja

esialgsele võlausaldajale põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks antud hüpoteegi kustutamine.

10. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· 21. juulil 2011 sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu 140 000 euro laenamiseks;

· 21. juulil 2011 sõlmisid laenuandja ja kostja II käenduslepingu, mille alusel tagas kostja II

laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kuni 140 000 euro ulatuses;

· 4. augustil 2011 seati laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks hagejale kuuluvale

kinnistule esimesele järjekohale hüpoteek 1 365 000 krooni ja teisele järjekohale hüpoteek

26 265 eurot;

· laenulepingu järgi tagasid laenulepingust tulenevaid nõudeid lisaks kommertspandid

laenusaaja varale, Taavi Aunre käendus ja Pomme OÜ garantii;

· 3. oktoobril 2012 sõlmis laenuandja kostjaga I käenduslepingu, mille alusel tagas kostja I

laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kuni 140 000 euro ulatuses;

· 3. oktoobril 2012 sõlmitud laenulepingu muudatuslepingu nr 2 kohaselt tagasid lisaks hageja

kinnistule seatud hüpoteekidele ja kostjate käendusele laenulepingust tulenevaid nõudeid veel

kommertspandid laenusaaja varale ja OÜ Massimo ning OÜ Mmuah garantiid;

· 28. novembril 2013 teavitas hageja kostjaid laenulepingu ülesütlemisest alates 9. detsembrist

2013;

· 20. detsembril 2013 sõlmis laenuandja hagejaga nõude loovutamise lepingu, millega loovutas

hagejale laenulepingust tulenevad nõuded koos kostjate käendustega;

· hageja tasus laenuandjale nõude loovutamise eest 81 451 eurot 18 senti;

· 1. aprillil 2014 kustutati hageja kinnistule laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks

seatud hüpoteegid.

11. Kolleegiumi hinnangul on kohtud õigesti leidnud, et hageja ei muutnud menetluse käigus hagi

eset ega alust. Küll on ringkonnakohus põhjendamatult jätnud kontrollimata hageja nõude

loovutamise lepingu alusel esitatud nõude põhjendatuse.

Nõude õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata

poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja täpselt soovib ja millised on mingi

õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Näiteks on Riigikohus varem leidnud, et kui

kohus jõudis järeldusele, et kostja ei vastuta kahju eest lepingu alusel, siis pidi kohus kaaluma, kas

hagi ese ja esitatud asjaolud võimaldavad vaidluse lahendada süül põhineva deliktilise vastutuse

sätete alusel (Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13).

Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi hinnangul võimalik, et võlausaldajal on nõue nii lepingu kui ka

seaduse alusel ning menetluses on tal võimalik valida, kummal alusel ta nõude esitab. Samuti võib

võlausaldaja tugineda erinevatele nõudealustele alternatiivselt. Sellisel juhul ei ole tegemist

alternatiivsete nõuete esitamisega TsMS § 370 lg 2 mõttes, vaid hageja kasutab oma nõude

põhjendamiseks erinevaid asjaolusid ja vastavaid norme.

Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on juba maakohtu menetluses tuginenud nii nõude

loovutamise lepingule kui ka seadusest tulenevale solidaarvõlgniku tagasinõudele teiste tagatiste

andjate vastu (I kd, tl-d 2-4; II kd, tl-d 27-28). Hagi muutmiseks ei peeta esitatud faktiliste või

õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi

asjaolusid (TsMS § 376 lg 4 p 1). Maakohtu istungil väljendas hageja seisukohta, et nõue tugineb

esiteks seadusele ning alternatiivselt nõude loovutamise lepingule (II kd, tl 69). Sellises olukorras

kontrollis maakohus põhjendatult esiteks, kas hageja solidaarnõuet on võimalik rahuldada VÕS § 69

alusel kui solidaarvõlgniku tagasinõuet teiste tagatiste andjate vastu. Kui kohus tuvastas, et hageja

solidaarset nõuet kostjate vastu ei ole võimalik rahuldada seaduse alusel, oli kohtul kohustus

kontrollida, kas seda nõuet (sama suurt solidaarset nõuet) on võimalik rahuldada lepingu alusel.

Eelnevast tulenevalt lahendas maakohus põhjendatult hageja nõude loovutamise lepingu alusel.

Ringkonnakohus on põhjendamatult hagi lahendamisel nõude loovutamise lepingu kõrvale jätnud.

12. Kolleegium märgib, et kostja on iseenesest õigesti leidnud, et sama nõue saab kehtivalt üle minna

vaid üks kord. See tähendab, et kui hageja nõue on üle läinud nõude loovutamise lepingu alusel, siis

ei saa sama nõue enam üle minna seaduse alusel. Eelnimetatut kinnitab VÕS § 164 lg 3, mille

kohaselt juhul, kui sama võlausaldaja loovutab korduvalt sama nõude, loetakse kehtivaks varasem

loovutamine. VÕS § 173 lg 2 kohaselt kohaldatakse seaduse alusel nõude üleminekule nõude

loovutamise kohta sätestatut. Praegusel juhul on lepingupooled aga kokku leppinud, et nõue loetakse

hagejale üle läinuks hetkest, mil kogu ostuhind on debiteeritud hageja arvelduskontolt (nõude

loovutamise lepingu p 1.6, I kd, tl 47). Seega läks nõue lepingu alusel üle samal ajal, kui võlgniku

kohustuse täitmine (ostuhinna ulatuses). Sellises olukorras ei ole alust asuda seisukohale, et nõude

üleminek seaduse alusel oleks olnud VÕS § 164 lg 3 järgi välistatud. Samuti on Riigikohus näiteks

kindlustusandja tagasinõude kontekstis varem leidnud, et võlausaldajal võivad olla paralleelselt

lepinguliselt loovutatud nõue ja seaduse alusel üle läinud nõue (Riigikohtu 18. novembri 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14).

13. Kohtud on põhjendatult leidnud, et hageja esitatud solidaarnõuet ei olnud alust rahuldada

VÕS § 173 lg 3 p 2 ja VÕS § 69 järgi.

VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaselt läheb nõue seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et

tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine. VÕS § 69 lg 2 kohaselt läheb

solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku

tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. VÕS § 69 lg 7 järgi kohaldatakse VÕS § 69 lg-

tes 1-6 sätestatut vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku

kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises

suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene

teisiti.

VÕS § 69 kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud tagatised võlgniku

kohustuse täitmise tagamiseks. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast

isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles osas solidaarvõlgnikega

(Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 19). Solidaarvõlgnikel on sisesuhtes

osavastutus (Riigikohtu 8. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10, p 10). VÕS § 69 lg 7

eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka

erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Tagasinõude väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks

üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes (Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 20).

Eelnevast tulenevalt saaks hageja VÕS § 173 lg 3 p 2 ning VÕS § 69 järgi tagasinõude esitamisel

nõuda kummaltki käendajalt vaid tagatise andjate sisesuhtes neile langeva osa tasumist.

14. Küll aga on maakohus õigesti leidnud, et kostjad käendajatena vastutavad hageja ees

solidaarvõlgnikena nõude loovutamise tulemusel.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu

alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui

loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita

kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus

võlausaldaja senise asemele. VÕS § 167 lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel nõude tagamiseks

antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused

pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad,

üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega

mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused.

Praegusel juhul on nõude loovutamise lepingus kokku lepitud ka käenduste üleminek (nõude

loovutamise lepingu p 1.3). Seega on hageja astunud võlausaldaja asemele ning põhimõtteliselt võib

nõuda käendajatelt käenduskohustuse täitmist. Kaaskäendajad vastutavad võlausaldaja ees

solidaarselt (VÕS § 150).

15. Kolleegium ei nõustu siiski hageja väitega, nagu ei oleks VÕS § 145 lg 5 kohaldatav juhul, kui

esialgse võlausaldaja asemele astub nõude loovutamise teel esialgsele võlausaldajale tagatise andnud

isik. Seadus ei näe ette olukorda, kus käendajal ei oleks võimalik esitada võlausaldajale vastuväiteid

tulenevalt võlausaldaja enda tegevusest.

VÕS § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu

sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb

käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et

käendaja kahju on väiksem.

VÕS § 145 lg 5 järgi on käendaja vastutuse vähenemise kontrollimisel määrav käenduslepingu

sõlmimise aeg, mil käendaja jaoks selgub, millise nõude eest ta vajaduse korral vastutama peab.

Samuti selgub käenduslepingu sõlmimisel eelduslikult see, kas võlausaldajal on oma nõude

tagamiseks ka muid tagatisi (Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 14).

Praegusel juhul oli nii kostjaga I kui ka II käenduslepingu sõlmimise ajal laenuandja kasuks seatud

laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks hageja kinnistule hüpoteegid. Vaidlust ei ole ka selle üle,

et pärast nõude loovutamist on hüpoteegid kustutatud. Seega on võlausaldaja tegevuse tulemusena

vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud

tagatised. VÕS § 145 lg 5 järgi käendaja vastutuse vähenemisel on siiski määrav käendajale tekkinud

kahju.

Kolleegiumi arvates tuleb sellises olukorras kahju arvestamiseks võrrelda käendaja positsiooni

olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ühele tagatise andjatest, kes

hüpoteegi vastavalt kustutas. Kui hüpoteegid oleksid säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku

nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud VÕS § 69 lg-te 1, 2 ja 7 alusel esitada tagasinõude

muuhulgas pantija vastu temale langeva osa ulatuses (vt ülal p 13). Eelnevast tulenevalt vähendas

hageja põhjendatult põhinõuet kostjate vastu temale VÕS § 69 järgi langeva osa ulatuses.

Kuivõrd maakohtu otsuse järeldused põhivõlgnevuse, intressi ja kuni nõude loovutamiseni

sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmisel on õiged, siis peab kolleegium võimalikuks jätta

maakohtu otsuse selles osas jõusse, arvestades põhjenduse osas kolleegiumi seisukohti.

16. Küll aga peab kolleegium vajalikuks tühistada maakohtu otsuse osaliselt viivise väljamõistmise

osas. Kuivõrd õiguslikult põhjendatud viivise väljamõistmiseks ei ole vaja täiendavaid asjaolusid

tuvastada, peab kolleegium võimalikuks teha alates nõude loovutamisest viivise väljamõistmise osas

uue otsuse.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja kinnisasjale kantud hüpoteek oleks katnud ka

põhivõlgnevuselt arvestatava viivise vähemalt osas, mille eest hageja oleks VÕS § 69 järgi tagatise

andjate sisesuhtes vastutanud (ülal p 13). Kolleegiumi arvates tuleb vastavalt kostjatelt

väljamõistetava viivise summat vähendada. Sealjuures vähendas hageja ka ise maakohtu menetluses

16,75% ulatuses nõude sissenõutavaks muutumisest kuni nõude loovutamiseni arvutatud viivise

summat (II kd, tl 29). Maakohtu otsuse kohaselt oli hageja osa tagatise andjate omavahelisest suhtest

16,75% (maakohtu otsuse p 69). Seda kostjad apellatsioonimenetluses ka ei vaidlustanud. Lepingus

sätestatud viivise määr on 25% aastas. Põhivõlgnevus oli 67 072 eurot 98 senti. Viivise määr ühes

päevas oli seega 45 eurot 94 senti. Nõude loovutamisest (20. detsember 2013) on käesoleva otsuse

tegemise päevaks (26. oktoober 2016) möödunud 1042 päeva. Arvates sissenõutavaks muutunud

viivisest maha 16,75%, tuleb Riigikohtu otsuse tegemise seisuga kostjatelt välja mõista 39 851 eurot

34 senti. Samuti jääb edasiulatuvalt arvutatavast viivisest kostjate kanda 83,25%.

Kuivõrd mõlema kostja vastutus on käenduslepingu kohaselt piiratud 140 000 euroga, siis tuleb

vastavalt piirata ka kummaltki kostjalt väljamõistetavat kogusummat. Seega ei tohi kummaltki

kostjalt nõuda põhivõlgnevuse, intressi ja viivise katteks rohkem kui 140 000 eurot.

17. Kuna vaidluse lahendamise tulemusena rahuldatakse nii hagi kui ka kassatsioonkaebus osaliselt,

tuleb poolte kõigi kohtuastmete menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi ja § 171 lg-s 1 sätestatut

arvestades jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seda arvestades jääb hageja kanda 16,75%

ja solidaarselt kostjate kanda 83,25% kuludest. TsMS § 165 lg 2 esimese lause kohaselt vastutavad

kostjad juhul, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, menetluskulude eest samuti

solidaarselt.

18. TsMS § 174 lg 5 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud.

Maakohtule esitatud avalduse kohaselt oli hageja menetluskuluks riigilõiv 1306 eurot 66 senti ja

õigusabikulu 3534 eurot 10 senti. Oma menetluskuludest palus hageja kostjatelt välja mõista 83,25%.

Maakohus pidas hageja põhjendatud õigusabikuluks 1686 eurot (käibemaksuga) ja pooled seda

apellatsiooniastmes ei vaidlustanud, seega saab ka kolleegium sellisest põhjendatud õigusabikulust

lähtuda. Arvestades tasutud riigilõivu ja hageja taotlust kulude osaliseks hüvitamiseks, mõistis

maakohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulu 2491 eurot 40 senti. Kuigi

maakohus leidis valesti, et kõik maakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta kostjate kanda, on

menetluskulud kostjatelt vastavalt hageja taotlusele tegelikult välja mõistetud 83,25% ulatuses ehk

hagi rahuldamise proportsiooni arvestades. Seega tuleb kostjatel solidaarselt hüvitada hagejale

maakohtu menetluskuludest 2491 eurot 40 senti.

Ringkonnakohus määras kindlaks kostjate põhjendatud menetluskulud maakohtus, leides, et kostjal I

oli selleks õigusabikulu 4070 eurot (käibemaksuga) ja kostjal II õigusabikulu 2100 eurot

(käibemaksuga). Kulude sellist kindlaksmääramist ei ole pooled kassatsiooniastmes vaidlustanud,

seega saab ka kolleegium sellest lähtuda. Arvestades kulude jaotust, tuleb hagejal hüvitada maakohtu

menetluskuludest kostjale I 681 eurot 73 senti ja kostjale II 351 eurot 75 senti.

Hageja apellatsioonimenetluse põhjendatud menetluskuluks määras ringkonnakohus õigusabikulu

754 eurot 86 senti (käibemaksuga). Hageja apellatsioonimenetluse kulude põhjendatust ei ole

kassatsiooniastmes vaidlustatud, seega saab kolleegium sellest lähtuda. Hageja

apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb kostjatelt solidaarselt kulude jaotust arvestades

välja mõista 628 eurot 42 senti (käibemaksuga).

Kostjad ringkonnakohtus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist ei taotlenud.

Hageja kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

Hageja palus mõista kostjatelt kassatsiooniastme õigusabikulude katteks välja 2352 eurot 90 senti

(käibemaksuga). Taotluse kohaselt kulus hageja esindajal 2 tundi ringkonnakohtu istungi protokolli ja

ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ning suhtlusele kliendi ja teiste pooltega, 8 tundi 30 minutit

kassatsioonkaebuse koostamiseks ning 6 tundi ja 30 minutit täiendavate seisukohtade koostamiseks.

Õigusteenuse tunnihind oli 115 eurot (käibemaksu arvestamata). Kostjad ei ole hageja

menetluskulude kohta seisukohta esitanud.

Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud.

Riigikohus ei nõudnud hagejalt täiendavat seisukohta, lisaks on selles korratud juba varem esitatud

seisukohti. Seda arvestades saab hageja kassatsioonimenetluse põhjendatud õigusabikuluks pidada

1455 eurot 90 senti (käibemaksuga). Arvestades kulude jaotust, tuleb kostjatel hüvitada sellest

hagejale 1212 eurot 4 senti.

Kostjad ei ole kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Kokku tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja mõista

4331 eurot 86 senti (käibemaksuga). Hagejalt tuleb kostjatele menetluskulude hüvitamiseks välja

mõista kostja I kasuks 681 eurot 73 senti (käibemaksuga) ja kostja II kasuks 351 eurot 75 senti

(käibemaksuga). Vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele lausele tuleb poolte vastastikused menetluskulude

nõuded tasaarvestada, selle tulemusena tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista

menetluskulude hüvitis 3298 eurot 38 senti. Tasaarvestus ei puuduta kostjate omavahelist suhet

hagejale menetluskulude hüvitamisel.

Pooled on taotlenud vastaspoolelt väljamõistetavatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist

VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. Et tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte vastastikused nõuded

kattuvas osas, tuleb viivis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista tasaarvestuse tulemusena

hüvitamata jäävalt menetluskulude osalt 3298 eurot 38 senti.

19. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Malle Seppik