3-2-1-75-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-75-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Age Kogerma hagi Novatours OÜ vastu 2017 euro 8 sendi

ja viivise saamiseks, Margus Järve hagi Novatours OÜ

vastu 1223 euro 38 sendi ja viivise saamiseks ning Keili

Hiiobi hagi Novatours OÜ vastu 1673 euro 37 sendi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2016. a otsus ja

9. märtsi 2016. a täiendav otsus tsiviilasjas nr 2-15-2358

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Age Kogerma, Margus Järve ja Keili Hiiobi ühine

kassatsioonkaebus ning Novatours OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Age Kogerma kassatsioonkaebuse hind 1168 eurot 94 senti

Margus Järve kassatsioonkaebuse hind 774 eurot 38 senti

Keili Hiiobi kassatsioonkaebuse hind 940 eurot 70 senti

Novatours OÜ kassatsioonkaebuse hind Age Kogerma hagi

osas 570 eurot 48 senti, Margus Järve hagi osas 610 eurot

80 senti ja Keili Hiiobi hagi osas 410 eurot 84 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Age Kogerma, Margus Järv ja Keili Hiiob, ühised

esindajad vandeadvokaadid Maria Mägi-Rohtmets ja Madis

Vinni

Kostja Novatours OÜ, esindaja vandeadvokaat Urmas Volens

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-15-2358 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2016. a otsuse ja

9. märtsi 2016. a täiendava otsuse resolutsioonid muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Tasutud kautsjonid arvata riigituludesse.

4. Poolte hagiga seotud menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus ning kõik

menetluskulud Riigikohtus jätta nende endi kanda.

5. Vastuhagiga seotud kulud maakohtus jätta Novatours OÜ kanda, määrata nendeks kuludeks

1728 eurot ning mõista Novatours OÜ-lt vastuhagiga seotud menetluskulud Age Kogerma

kasuks välja 691 euro 20 sendi ulatuses, Margus Järve kasuks 518 euro 40 sendi ulatuses ja

Keili Hiiobi kasuks 518 euro 40 sendi ulatuses. Kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Age Kogerma (hageja I), Margus Järv (hageja II) ja Keili Hiiob (hageja III) esitasid 13. veebruaril

2015 Harju Maakohtule Novatours OÜ (kostja) vastu ühise hagi, milles:

hageja I palus kostjalt enda kasuks välja mõista 2017 eurot 8 senti, viivise 70 eurot 9 senti ja viivise

põhinõudelt 8,05% aastas (võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 määras) edasiulatuvalt hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni;

hageja II palus kostjalt enda kasuks välja mõista 1223 eurot 38 senti, viivise 42 eurot 51 senti ja

viivise põhinõudelt 8,05% aastas (VÕS § 113 lg 1 määras) edasiulatuvalt hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni;

hageja III palus kostjalt enda kasuks välja mõista 1673 eurot 37 senti, viivise 79 eurot 82 senti ja

viivise põhinõudelt 8,05% aastas (VÕS § 113 lg 1 määras) edasiulatuvalt hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni.

Menetluskuludena palus hageja I mõista kostjalt enda kasuks välja 2194 eurot, hageja II 2144 eurot ja

hageja III 2169 eurot. Riigilõivuna on hagejad tasunud 675 eurot ja esindajakuludena 5832 eurot (sh

käibemaks). Täiendavalt palusid hagejad endi kasuks välja mõista kohtuistungil kantud esindajakulud

144 eurot (sh käibemaks). Lisaks palusid hagejad mõista menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras. Hagejad vaidlesid vastu kostja menetluskulude hüvitamise taotlusele, kuna

taotlus esitati hilinenult ja esindajakulud on põhjendamatult suured.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ja kostja pakettreisilepingud, millega kostja võttis endale

kohustuse organiseerida hagejatele ja nende pereliikmetele puhkusereis Egiptusesse algusajaga

30. märts 2014. Hagejale I ja tema kolmele pereliikmele korraldatav reis pidi kestma 8. aprillini 2014,

ja hageja I tasus selle eest kostjale 2565 eurot 94 senti. Hagejale II ja tema kahele pereliikmele

korraldatav reis pidi kestma 6. aprillini 2014, ja hageja II tasus selle eest kostjale 1302 eurot 58 senti.

Hagejale III ja tema kolmele pereliikmele korraldatav reis pidi kestma 6. aprillini 2014, ja hageja III

tasus selle eest kostjale 2018 eurot 97 senti. 1. aprilli 2014. a pärastlõunal teavitas kostja SMS-i teel

hagejaid, et pakettreisileping on ohuolukorra tõttu üles öeldud ning hagejatele ja nendega koos

puhkavatele pereliikmetele garanteeritakse ohutu tagasilend Eestisse 1. aprilli 2014. a õhtul kell 21.05

väljuva lennuga. Kostja maksis pärast reisi lõppu hagejale I tagasi 548 eurot 86 senti, hagejale II

79 eurot 20 senti ja hagejale III 345 eurot 60 senti kasutamata jäänud majutuse kulude arvel.

Hagejad leidsid, et nende kahjuks on kogu kostjale makstud reisitasu, mida kostja ei ole hüvitanud.

Lisaks peab kostja maksma viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Kostja rikkus lepingueelsetes

läbirääkimistes teavitamiskohustust, mille sisustamisel tuleb lisaks võlaõigusseaduse sätetele

(VÕS § 23, § 14 lg 2 esimene lause) kohaldada enne 1. märtsi 2016 kehtinud tarbijakaitseseaduse

(TKS) sätteid (TKS § 3 p 3, § 4 lg-d 1 ja 2, § 9 lg-d 1 ja 4). Kostja ei informeerinud hagejaid olukorra

pingestumisest Egiptuses enne lepingu sõlmimist ega enne teenuse osutamist. Kostja on igapäevases

majandustegevuses Egiptusesse pakettreiside müüja ja peab olema teadlik ohuolukorrast sihtriigis ja

seda sõltumata Välisministeeriumi tegevusest, kasvõi ajakirjanduses ilmuva informatsiooni põhjal.

Hagejatel oli oluline huvi igasuguse teabe vastu, mis võis mõjutada nende otsustust lepingu

sõlmimise kohta ning selle kohta, mis võib mõjutada osutatavate reisiteenuste mahtu ja kvaliteeti.

Selle info põhjal oleks hagejad saanud teha teadliku valiku, kas sõlmida leping või juba sõlmitud

lepingust taganeda.

Kostjal puudus ka õigus lepinguid üles öelda VÕS § 879 alusel. Vääramatu jõuna ei saa käsitleda

asjaolusid, kui neid ei saa pidada kohustust rikkunud poole jaoks ebatavaliseks või ettenägematuks.

Kostja tugines teenuse ohtlikkuse osas üksnes Välisministeeriumi ohuhinnangule neljanda ohutaseme

kehtestamisel, mis on soovitusliku iseloomuga. Isegi, kui lugeda tekkinud olukorda vääramatuks

jõuks, on tegemist kostja õiguste kuritarvitamisega.

Hagejad vaidlesid vastu kostja tasaarvestuseks esitatud kulude nõudele. Muu hulgas ei olnud 1. aprilli

2014. a lend Tallinnast Egiptusesse lisalend, sest selle lennuga pidid Tallinnasse tagasi lendama ka

need turistid, kelle puhkus lõppes plaanipäraselt 1. aprillil 2014. Arusaamatu on lennujaamamaksude

arvestus. Põhjendatud ei ole kulude jaotamine vastavalt reisijate arvule.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Alternatiivselt palus ta tasaarvestada

hageja I nõue 506 euro 66 sendi ulatuses ning hagejate II ja III nõuded kummagi osas 380 euro

ulatuses.

Kostja esitas 4. mail 2015 uue tasaarvestuse avalduse ja vastuhagi, milles palus teha hagejate

nõuetega tasaarvestus tervikuna ning lisaks mõista hagejalt I välja 807 eurot 16 senti ja hagejalt II

ja III kummaltki 605 eurot 37 senti. 17. juulil 2015 esitas kostja vastuhagist loobumise avalduse, kuid

jäi samas dokumendis tasaarvestusavalduse juurde, mida siiski täpsustas. Kostja teatas

lõppkokkuvõttes, et tasaarvestab hageja I nõude 1619 euro 55 sendi ulatuses, hageja II nõude

1139 euro 72 sendi ulatuses ja hageja III nõude 1264 euro 37 sendi ulatuses.

Menetluskuludena palus kostja mõista hagejatelt välja vastuhagi riigilõivuna tasutud 425 eurot ja

esindajakulud 7435 eurot 60 senti (käibemaksuta) ning viivise neilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Kostja vaidles vastu hagejate esindajakulude hüvitamise taotlusele kulude osalise

põhjendamatuse tõttu.

Kostja väitel ei ole ta teavitamiskohustust rikkunud. Lepingute sõlmimise ajaks oli meedia Egiptuses

toimuvaid rahutusi laialdaselt kajastanud, see oli üldtuntud asjaoluks ja meedias kajastatud 2011. a-st.

Kostjal ei ole informatsiooni taasesitamise kohustust ja kostja lepingueelne informeerimiskohustus on

ammendavalt reguleeritud VÕS §-dega 867 ja 868. Hagejad suundusid reisile 30. märtsil 2014 ja olid

teadlikud olukorrast Egiptuses. Sellel ajal ei olnud ohutase Egiptuses selline, mis oleks andud põhjust

arvata, et reis ohustaks reisijate turvalisust. Ka puudub võimaliku kohustuse rikkumise ja kahju vahel

põhjuslik seos.

Kostjal oli õigus lepingud üles öelda seetõttu, et reisiteenuse osutamine oli vääramatu jõu tõttu

muutunud reisijatele ohtlikuks. 31. märtsil 2014 teatas Välisministeerium, et julgeolekuoht Egiptuses

on ootamatult suurenenud, mistõttu tuleks vältida igasugust reisimist Egiptusesse,

sh turismikuurortidesse Hurghadasse ja Sharm el Sheikhi. Välisministeerium tõstis Egiptuse ohu

hinnangu neljandale ehk punasele tasemele. 1. aprillil 2014 tegi Tarbijakaitseamet avalduse, milles

teavitas tarbijaid ja reisikorraldajaid, et tegemist on olukorraga, millele kohaldub VÕS §-s 879

sätestatu, ning pakettreisilepingud võib üles öelda vääramatu jõu tõttu. Osutamata teenuseks jäänud

majutuskulud on kostja hagejatele hüvitanud.

Kui hagejate nõuded siiski rahuldatakse, tasaarvestab kostja need oma nõuetega hagejate vastu.

Lepingu ülesütlemisel kaotab kostja õiguse reisitasule, kuid võib nõuda mõistlikku hüvitist osutatud

reisiteenuste ees. Mahaarvamisele kuuluvad lennureisi kulud sihtriiki (Tallinn - Sharm el Sheikh),

sihtriiki reisimisega seotud transfeeri ja viisakulud ning majutuskulud, mida hagejad on tarbinud.

1. aprillil 2014 toimunud tagasilend oli nn lisalend (lennuk lendas tühjalt Egiptusesse) ning ühe

reisija lennureisikuluks oli xxx eurot xxx senti. Lisaks kandis kostja kulutusi viisale, majutusele ja

transfeerile ning bürookulu. Lähtudes tasaarvestusavaldusest, saab hageja I kostjalt nõuda 397 euro

53 sendi hüvitamist, hageja II 83 euro 66 sendi hüvitamist ja hageja III 409 euro hüvitamist.

3. Harju Maakohus rahuldas 25. septembri 2015. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja I kasuks välja 397 eurot 53 senti ning viivise 25. septembri 2015. a seisuga 34 eurot 68 senti ja

edasi protsendina tasumata põhinõude summalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja II kasuks mõistis maakohus kostjalt välja 83 eurot 66 senti ning

viivise 25. septembri 2015. a seisuga 7 eurot 30 senti ja edasi protsendina tasumata põhinõude

summalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja III kasuks

mõistis maakohus välja 409 eurot ning viivise 25. septembri 2015. a seisuga 49 eurot 11 senti ja edasi

protsendina tasumata põhinõude summalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni. Maakohus lõpetas ka menetluse vastuhagis hageja I vastu 807 euro 16 sendi, hageja II

vastu 605 euro 37 sendi ja hageja III vastu 605 euro 37 sendi saamiseks.

Maakohus jättis hagiga seotud menetluskulud hagejate kanda ja vastuhagiga seotud menetluskulud

kostja kanda. Maakohus määras kostja menetluskuludeks 2098 eurot 40 senti ja hagejate

menetluskuludeks 1728 eurot. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus hagejalt I kostja kasuks

menetluskuludena välja 166 eurot 84 senti, hagejalt II 2 eurot ja hagejalt III 201 eurot 56 senti ning

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivise neilt summadelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on pooltel lepingust tulenev võlasuhe ning kostja täitis VÕS §-

dest 867 ja 868 tulenevad nõuded. Kostja ei ole rikkunud informeerimiskohustust. Kuigi

tarbijakaitseseaduse täitmise jälgimine on riigi avalik-õiguslik funktsioon ja tarbijakaitseseaduse

rikkumisi käsitletakse väärtegudena, on TKS § 3 p-st 2 tulenev kohustus lepingupoolte kohustus

(VÕS § 23 lg 1 mõttes). Lepingute sõlmimise ajal sai lugeda olukorra Egiptuses üldtuntuks meedia

kajastuste kaudu. Seega oli hagejatel piisavalt infot, et teha kaalutletud otsus teenuse ostmiseks ja

kasutamiseks. 3. märtsi 2014. a kohtumisel Välisministeeriumis ei leitud, et ohuhinnangu taset

Egiptuses tuleks tõsta. Kostjal ei olnud lisaks meedias kajastatule lisainformatsiooni, mida lepingute

sõlmimisel hagejatele avaldada. Vaatamata üldise teavitamiskohustuse tunnustamisele on

lepingupoolel endal samuti kohustus teavet hankida, et oma huve kaitsta. Puuduvad andmed, et

hagejad ise oleksid küsinud kostjalt infot teenuse ohutuse kohta.

Hagejad ei teinud ka usutavaks, et isegi, kui kostja oleks meedias avaldatud asjaoludest hagejaid

täiendavalt enne lepingu sõlmimist või teenuse osutamise alustamist teavitanud, ei oleks nad

lepinguid sõlminud ega reisile läinud. Pigem nähtub hagejate esitatud asjaoludest, et nad vaidlesid

vastu sellele, et kostja otsustas ohu tõttu teenuse osutamise lõpetada ja nad tagasi Eestisse tuua.

Hagejate esindaja avaldas kohtuistungil, et kostja pidi välja selgitama hagejate tahte ja hagejad

tahtsid Egiptusesse jääda. Lisaks sellele avaldas hagejate esindaja mitmes menetlusdokumendis, et

Välisministeeriumi hoiatused on soovitusliku iseloomuga ja isegi neljas ohutase ei olnud piisav, et

hagejad Egiptusest ära tuua. Seega ühelt poolt väitsid hagejad, et neile on tekitatud kahju sellega, et

nad ei oleks informeerimiskohustuse täitmisel lepingut sõlminud, ning teisalt vaidlesid vastu lepingu

ülesütlemisele vääramatu jõu tõttu.

1. aprillil 2014 esines reisi sihtpunktis vääramatu jõud lepingute ülesütlemiseks VÕS § 879 lg 1

mõttes, mil reisi jätkumine oli reisijatele ohtlik. Lepingute ülesütlemise asjaolu tekkepõhjus oli

objektiivne, st kostja ei ole seda oma tegevuse või tegevusetusega ise põhjustanud. Vääramatu jõu

alla kuulub ka terrorismi- ja julgeolekuoht. See on tõendatud Välisministeeriumi 31. märtsi 2014. a

teatega, et julgeolekuoht Egiptuses on ootamatult suurenenud, mistõttu tuleks vältida igasugust

reisimist Egiptusesse, sh turismikuurortidesse Hurghadasse ja Sharm el Sheikhi. Ei vaieldud selle üle,

et Välisministeerium tõstis ohutaset nn punase ohutasemeni. Ohtu tuleb pidada piisavaks, kui

esinevad objektiivsed asjaolud, mille tõttu võib ohuolukorra tekkimist pidada piisavalt tõenäoliseks.

Ohtu sattus reisijate elu ja tervis. Kostja ei pidanud ootama, kuni Välisministeerium hindab olukorra

Egiptuses vääramatuks jõuks. Asjaolu, et oht tegelikkuses ei realiseeru, ei välista, et tegemist oli

vääramatu jõuga. Kostjale ei olnud asjaolu ettenähtav 31. märtsini 2014. Välisministeeriumi infot

saab pidada usaldusväärseks ja kostja ei pidanud seda rohkem kontrollima. Enne seda, nt 3. märtsil

2014, ei olnud Välisministeerium turismikuurortidesse sõitu pidanud ohtlikuks. Teiste Euroopa

reisikorraldajate käitumine ei anna alust kostja käitumist ümber hinnata.

Kuigi hagejad on esitanud kahju hüvitamise nõude, saab nende nõuet käsitada ka reisitasu

tagastamise nõudena VÕS § 879 lg 2 mõttes. Kostja hüvitas hagejatele osutamata jäänud

majutusteenuse maksumuse. Kostja esitas alternatiivselt tasaarvestuse avalduse.

Kostja pakettreisile kohaldatakse reisitingimusi. Reisitingimuste p 10.2 kohaselt tuleb ülesütlemisel

reisikorraldajal tagastada reisijale reisiteenuste eest makstud summad, millest on maha arvatud

hüvitis reisikorraldajale reisi ettevalmistamise ja korraldamise eest tehtud kulutuste eest 60 eurot

inimese kohta ning reisikorraldaja poolt vahetult reisijaga kantud kulud - viisa hankimine, reisija

väljavalitud hotellile tasutud ettemakse jne.

Lennureisikulud on osutatud reisiteenused ja kostja saab nende hüvitamist nõuda VÕS § 879 lg 2

alusel. 30. märtsi 2014 lennureisikulud suunal Tallinn - Sharm el Sheikh - Tallinn olid kokku xxx

eurot xxx senti, mis sisaldab lennuki fikseeritud hinda xxx eurot, kütusekulu xxx eurot xxx senti ja

lennujaamamakse xxx eurot xxx senti. Kostja jagas kulud lennukis viibinud reisijate arvuga 89 ja sai

reisija edasi-tagasi lennureisi kuluks xxx eurot xxx senti. See omakorda tuleb jagada kaheks, sest

hagejad lendasid ainult ühel suunal. Ühe suuna maksumuseks reisija kohta on xxx eurot xxx senti.

Kulude arvestamisel tuleb lähtuda sellest, kui palju on lennureisil reisijaid.

Maakohus ei nõustunud hagejatega, et tagasilend oli nn planeeritud reis ning selle osas kostja

tasaarvestust reisitasuga teha ei saa. Tagasireisiga seotud lisakuludele kohaldub VÕS § 879 lg 3.

VÕS § 879 lg 3 kohaselt lepingu ülesütlemisel sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel kannavad

lepingupooled reisija tagasireisiga seotud lisakulud võrdsetes osades. Tagasireisiga seotud kulud

kokku olid xxx eurot xxx senti, mis sisaldab lennuki fikseeritud hinda xxx eurot, kütusekulu xxx

eurot xxx senti ja lennujaamamakse xxx eurot xxx senti. Lennukis oli 65 reisijat ning kostja jagas

põhjendatult kulu lennukis viibinud reisijate arvuga. Ühe reisija tagasireisi kuluks oli seega xxx eurot

xxx senti. Kostjal on õigus pool nimetatud kulust jätta reisija kanda. Kostja nõuab põhjendatult

hagejatelt tagasireisiga seotud lisakulusid 50% ulatuses.

Kostja tõendas viisa maksumuse, majutus- ja transfeerikulud. Hageja I ja hageja III eest tasutud viisa

maksumus oli 11 eurot 63 senti inimese kohta. Majutus- ja transfeerikulud olid hageja I osas kokku

xxx eurot xxx senti, hageja II osas xxx eurot xxx senti ja hageja III osas xxx eurot xxx senti.

Kostja nõudis igalt hagejalt mõistliku hüvitisena bürookulu 60 eurot reisitingimuste p 10.2 alusel.

Tegemist on tüüptingimusega VÕS § 37 lg 1 mõttes, kuid mitte hagejaid ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega. Nimetatud tingimus sätestab kindlas suuruses kostja kulu seoses reiside

korraldamisega. Bürookulu ei ole hagejaid ebamõistlikult kahjustav ning tegemist ei ole

ebamõistlikult suure kindlaksmääratud suuruses tasuga (VÕS § 42 lg 1).

Eeltoodust tulenevalt on kostjal õigus VÕS § 879 lg-te 2 ja 3 alusel hagejate tasutud reisitasust maha

arvata:

hageja I osas: 30. märtsi 2014. a lend xxx eurot xxx senti, viisa 46 eurot 52 senti, majutus ja transfeer

xxx eurot xxx senti, 1. aprilli 2014 tagasilend xxx eurot xxx senti ja bürookulud 60 eurot, kokku

1619 eurot 55 senti;

hageja II osas: 30. märtsi 2014. a lend xxx eurot xxx senti, majutus ja transfeer xxx eurot xxx senti,

1. aprilli 2014. a tagasilend xxx eurot xxx senti, bürookulu 60 eurot, kokku

1139 eurot 72 senti;

hageja III osas: 30. märtsi 2014. a lend xxx eurot xxx senti, viisa 34 eurot 89 senti, majutus ja

transfeer xxx eurot xxx senti, 1. aprilli 2014. a tagasilend xxx eurot xxx senti, bürookulu 60 eurot,

kokku 1264 eurot 37 senti.

Tulenevalt kostjapoolsest lepingu ülesütlemisest vääramatu jõu tõttu on hagejatel kostja vastu nõuded

järgmises ulatuses: hagejal I (2017,08 - 1619,55) 397 eurot 53 senti, hagejal II (1223,38 - 1139,72)

83 eurot 66 senti ja hagejal III (1673,37 - 1264,37) 409 eurot. Rahuldatud nõuetelt tuleb maksta ka

seadusjärgset viivist kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiga seotud menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 alusel

hagejate kanda võrdsetes osades, kuna nad ei nõustunud kostja pakutud kompromissiga. Vastuhagiga

seotud kulud jäävad TsMS § 168 lg-te 2 ja 4 alusel hagist loobumise tõttu kostja kanda. Maakohus

analüüsis kulude põhjendatust ja tegi ka nende osas tasaarvestuse.

4. Hagejad palusid apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise ja

menetluskulude jaotuse osas, rahuldada hagi kogu ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Menetluskuludena apellatsioonimenetluses palusid hagejad kostjalt välja mõista 2761 eurot (riigilõiv

625 eurot ja esindajakulud 2136 eurot, sh käibemaks), millest hageja I palus enda kasuks välja mõista

937 eurot ning hageja II ja III kumbki 912 eurot. Lisaks palusid hagejad mõista kostjalt välja viivise

hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagejad vaidlesid osaliselt vastu

ka kostja menetluskulude nimekirjale, esindajakulude põhjendatuse tõttu.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning hagejatelt välja mõista oma esindajakulude

eest ringkonnakohtus 3043 eurot (käibemaksuta) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Hagejate menetluskulude hüvitamise taotlusele vaidles kostja osaliselt vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. veebruari 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

muutis maakohtu otsust, suurendades rahuldamisele kuuluvaid hagejate põhinõudeid ja ühekordselt

väljamõistetavat viivist ning jättes menetlusosaliste menetluskulud mõlemas kohtuastmes nende endi

kanda. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja 968 eurot 1 sendi põhivõlga, viivise

25. septembri 2015. a seisuga 84 eurot ja 26. septembrist 2015 protsendina põhinõudelt VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni. Hageja II kasuks mõistis ringkonnakohus kostjalt

välja põhivõla 528 eurot 92 senti, viivise 25. septembri 2015. a seisuga 44 eurot ja 26. septembrist

2015 protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

Hageja III kasuks mõistis ringkonnakohus kostjalt välja põhivõla 853 eurot 53 senti, viivise

25. septembri 2015. a seisuga 71 eurot ja 26. septembrist 2015 protsendina põhinõudelt VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni. Ülejäänud osas jäid hagejate nõuded

rahuldamata.

9. märtsi 2016. a täiendava otsusega nägi ringkonnakohus ette, et menetlusosaliste hagiga seotud

menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad nende endi kanda. Vastuhagiga seotud kulud jättis

ringkonnakohus kostja kanda, määras nendeks kuludeks 1728 eurot ja mõistis kostjalt vastuhagiga

seotud menetluskulud hageja I kasuks välja 691 euro 20 sendi ulatuses ning nii hageja II kui ka III

kasuks 518 euro 40 sendi ulatuses. Lisaks mõistis ringkonnakohus hüvitatavatelt menetluskuludelt

välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi tuvastas maakohus õigesti, et kostjal oli

pakettreisilepingute ülesütlemiseks VÕS § 879 lg-s 1 sätestatud alus, kuna reisteenuste osutamine

muutus ohtlikuks vääramatu jõu tõttu. Kostja ütles lepingud üles pärast seda, kui Välisministeerium

tõstis 31. märtsil 2014 ohutaset nn punase ohutasemeni, teatades, et julgeolekuoht Egiptuses on

ootamatult suurenenud. Vääramatuks jõuks ei ole ohutaseme tõstmine. Julgeolekutaseme hindamine

reisimiseks välisriikidesse on Välisministeeriumi üheks ülesandeks ja nende soovituste ignoreerimine

oleks reisikorraldaja poolt vastutustundetu. Kui julgeolekurisk on tõusnud, kehtib see ka juba

sihtkohta toimetatud reisijate ohutuse suhtes. Sellega maakohus ühtlasi tuvastas, et kostja

tahteavaldus reisilepingute ülesütlemiseks on kehtiv, st lepingud on kehtivalt üles öeldud. Seega ei

ole alust nõuda makstud reisitasude täielikku tagasimaksmist lepingu rikkumisega (lepingute alusetu

ülesütlemisega) tekitatud negatiivse kahju hüvitisena.

Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu otsuse põhjendustega, mis puudutasid kostja väidetavat

teavitamiskohustuse rikkumist ja hagejate nõuet reisitasude täielikuks hüvitamiseks

nn usalduskahjuna VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 järgi. Analoogia korras VÕS § 876 lg 2

kohaldamiseks ei ole alust, sest VÕS § 876 reguleerib õiguslikke tagajärgi juhuks, kui reisija ütleb

lepingu üles lepingu olulise rikkumise korral reisikorraldaja poolt. Maakohus järeldas õigesti, et

hagejate reisitasude tagasinõuetele kohalduvad VÕS § 879 lg-d 2 ja 3. Tegemist on pooltevahelise

õigussuhte kvalifitseerimisega, s.o seaduse kohaldamisega.

Vastuhagist loobumine ja selles osas asja menetluse lõpetamine ei võta kostjalt õigust tugineda

tagastamisele kuuluva reistasu määramisel oma nõudeõigusele reisija vastu, mis on suunatud osutatud

reisiteenuste või reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste hüvitamisele. Menetluse lõpetamine

välistab küll sama nõudega uuesti kohtusse pöördumise, kuid ei lõpeta kostja nõudeõigust reisija

vastu.

Maakohus on alusetult kohaldanud kostja reisitingimuste p 10.2 osas, millega lepingu ülesütlemisel

vääramatu jõu tõttu, kui reisiteenust ei ole veel osutatud, tuleb reisijale reisiteenuste eest

tagastatavatest summadest maha arvata reisikorraldajale reisi ettevalmistamise ja korraldamise eest

tehtud kulutused (bürookulud) 60 eurot inimese kohta. Reisitingimuste p-s 10.2 sätestatu järgi tekib

nimetatud õigus siis, kui leping öeldakse üle enne reisi, s.o reisiteenust ei ole üldse osutatud. Kostja

bürookulud ei kujuta endast ka osutatud reisiteenust, mistõttu nende hüvitamist ei saa nõuda

VÕS § 879 lg 2 kohase mõistliku hüvitisena osutatud või osutatavate reisiteenuste eest, nagu seda

hindas maakohus. Kui märgitud bürookulusid hinnata ülesütlemisest tulenevate lisakuludena, tuleb

VÕS §-st 882 tulenevalt imperatiivselt kohaldada VÕS § 897 lg-t 3, mille kohaselt muud lepingu

ülesütlemisest tekkivad lisakulud kannab kumbki lepingupool ise.

VÕS § 879 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et tagasireisiga seotud kulud peavad lepingupooled kandma

võrdsetes osades, nn tühilennu ehk lennuki Tallinnast Sharm el Sheikhi lendamise kulu aga peab

jääma kostja kanda. Kostja lennureisidega seotud kulutuste arvutamisel tuleb lähtuda lennuki

mahutavusest, s.o. reisijakohtade arvust, kuivõrd kostja jaoks ei sõltu lennureisi kulu lennuki

tegelikust täituvusest (veetavate reisijate arvust). Lennujaamamaksud on lennureisiga vältimatult

kaasnev kulu, neid tuleb arvestada kostja korraldatud lennureiside vajalike kulutustena.

Ülaltoodut arvestades tuleb hageja I suhtes tunnustada kostja tasaarvestusnõuet järgmiselt.

Arvestades sihtkohta reisimise lennukuluks xxx eurot xxx senti, tuleb see jagada reisikohtade

arvuga 90. Saame ühe reisija kohta reisikuluks xxx eurot xxx senti, ja arvestades, et see tuleb jagada

kahega tulenevalt sellest, et reisiteenust osutati ühes suunas, saame xxx eurot xxx senti. See

korrutades neljaga (hageja I ja tema kolm pereliiget), saame xxx eurot xxx senti. Tagasilennukulu xxx

eurot xxx senti jagades 90-ga saame xxx eurot xxx senti. Kuna tegemist oli vaid tagasilennuga, siis

reisikulu ühe inimese kohta tuleb jagada kaheks, mis on xxx eurot xxx senti. Sellest jääb kostja kanda

pool, seega tuleb see summa omakorda jagada kaheks, mis teeb xxx eurot xxx senti. Korrutades selle

neljaga, saame xxx eurot xxx senti. Hageja I majutus ja transfeerikulu oli xxx eurot xxx senti ja

viisakulu 46 eurot 52 senti. Liites märgitud summad (xxx + xxx + 46,52 + xxx), saame hageja I osas

tema reisitasu nõudest mahaarvamisele kuuluvaks summaks 1049 eurot 7 senti.

Hageja II (ja hageja III) suhtes on sihtkohta reisimise lennukulu kolme isiku kohta xxx eurot xxx

senti (xxx). Lisades sinna majutus- ja transfeerikulud xxx eurot xxx senti ja tagasilennukulu kolme

isiku kohta (xxx eurot xxx senti inimese kohta) xxx eurot xxx senti, saame 696 eurot 68 senti.

Hageja III osas on kostja õigustatud saama sihtkoha lennukulu xxx eurot xxx senti. Sinna tuleb lisada

viisakulu 34 eurot 89 senti, majutus- ja transfeerikulu xxx eurot xxx senti ja kolme inimese

tagasireisikulu xxx eurot xxx senti. Kokku saame 821 eurot 56 senti.

Seega hageja I põhinõue kuulub rahuldamisele 2017,08-1049,07 = 968 euro 1 sendi ulatuses,

hageja II osas 1223,38-696,68 = 526 euro 70 sendi ulatuses ja hageja III osas 1673,37-821,56 =

851 euro 81 sendi ulatuses.

Arvestades ringkonnakohtu otsusega tuvastatud põhivõla suurust, tuleb hageja I kasuks välja mõista

viivis maakohtu otsuse tegemise kuupäeva seisuga 83 eurot 74 senti, hageja II osas 44 eurot ja

hageja III osas 71 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused nii hagejad (ühiselt) kui ka kostja.

Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti muutmata

maakohtu otsus haginõuete osaliselt rahuldamata jätmise kohta, ning rahuldada nõuded täielikult või

saata asi tühistatud osas uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsus.

7. Hagejate väitel ei piirdu kostja kohustused hagejaid informeerida mitte üksnes VÕS §-des 867

ja 868 sätestatuga, vaid kostja on kohustatud ka lepingu kestel avaldama teavet asjaoludest, mis

võivad mõjutada reisiteenuste mahtu ja kvaliteeti. See kohustus on tuletatav VÕS § 23 lg-st 1 ja TKS

asjakohastest sätetest. Kostjal oli eelinfo ohutaseme tõstmise võimaluse kohta (3. märtsi 2014. a

kohtumiselt Välisministeeriumist), kuid hagejaid sellest ei teavitatud. Tuleb arvestada ka

mõistlikkuse põhimõtet. Paljude teiste riikide reisikorraldajad olid reisijad Egiptusest 2014. a

veebruaris ja märtsis ära toonud.

Maakohus on vääralt lugenud üldtuntuks meedias Egiptuse kohta avaldatud asjaolud ning et kostjal

puudus selles osas teavitamiskohustus. Maakohtu see järeldus on ka vastuoluline, sest kui pidada

olukorda Egiptuses üldtuntult ohtlikuks, jääb arusaamatuks, milles väljendub vääramatu jõud, mis

õigustas kostjat lepinguid üles ütlema. Kostja jaoks oli äriliselt soodsam toimetada reisijad sihtkohta,

kui lepingud enne lõpetada, sest reisi katkestamine võimaldab märkimisväärses ulatuses tekkinud

kulutusi katta saadud reisitasude arvel, sest lennureisid moodustavad valdava osa reisiteenusega

seotud kuludest.

Täidetud on kõik kahju hüvitamise eeldused (VÕS § 127 lg-d 2-4). Analoogia korras tuleks

kohaldada § 876 lg-t 2, kuna hagejatel ei olnud olulist huvi üksnes lennureisi ja kahe öö veetmise

vastu hotellis.

Kostjal ei olnud õigust öelda lepingud üles VÕS § 879 alusel. See tugines üksnes Välisministeeriumi

soovitusele, mille sisu ei olnud aga riigist lahkumine, vaid tungiva vajaduseta reisimise vältimise

soovitus. Kostja ei ole tõendanud ega põhistanud, milles seisnes muutus asjaoludes võrreldes juba

varem meedias kajastatud teabega olukorrast Egiptuse kohta perioodil 30. märts 2014 kuni 1. aprill

2014. Kostjale oli juba varem teada, et ohutaset võidakse tõsta.

Isegi kui lepingute ülesütlemine on põhjendatud, on ebaõige VÕS § 879 lg-te 2 ja 3 järgne

kuluarvestus. Lennujaamamaksud on arvesse võetud ka reiside eest, millel hagejad ei osalenud.

1. aprilli 2014. a lend ei ole käsitatav lisalennuna ega selle kulud lisakuludena VÕS § 879 lg 3

mõttes, kuivõrd see lend pidi toimuma sõltumata lepingu ülesütlemisest. 1. aprillil 2014 pidid tagasi

reisima ka isikud, kellega lepingut üles ei öeldud. Lisaks võttis kostja isikutelt, kes pidid lendama

Egiptusesse 1. aprillil 2014 (ja kelle reis tühistati) hüvitist 90 eurot või 80% reisi maksumusest. Seega

üritab kostja hagejate arvel rikastuda. Arvestamata on jäetud lastele lepingu sõlmimisel tehtud

soodustused.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 432, leides, et vastuhagi osas menetluse lõpetamine ei takista

vastuhagis esitatud nõude kasutamist tagastamisele kuuluva reisitasu arvutamisel.

8. Kostja arvates on ringkonnakohus VÕS § 879 lg 2 sisustamisel ekslikult leidnud, et lennukulude

arvestamisel tuleb kogukulu jagada lennuki kohtade arvuga. Reisikorraldaja tegelik kulu (mille reisija

peab hüvitama) selle sätte tähenduses saab olla vaid reisija lähtepunktist sihtpunkti toimetamise kulu,

mis saadakse transpordikulu jagamisega tegelike reisijate arvuga. Vastupidine seisukoht tähendaks

lennuki täituvuse riski täielikult reisikorraldaja kanda jätmist. Ühe suuna maksumuseks reisija kohta

on seega 147 eurot 88 senti, mitte 145 eurot 74 senti, nagu leidis ringkonnakohus.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud ka VÕS § 879 lg-t 3, leides, et reisikorraldaja ei või nõuda

hüvitist kulude eest, mis on vajalikud selleks, et tühi lennuk reisi lähtepunktist reisi sihtkohta

reisijatele järele saata. Reisikorraldaja peaks sel juhul kandma täielikult riski, et vääramatu jõu

ilmnemisel reisi sihtkohas ei ole võimalik seal leida mõistlikku transpordivõimalust reisijate

tagasitoomiseks reisi lähtekohta. Samuti on ringkonnakohus asunud VÕS § 879 lg 3 sisustamisel

ebaõigele seisukohale, et tagasilennu kulud tulnuks jagada lennuki istekohtade arvuga. See seisukoht

tähendaks, et reisikorraldaja peaks suutma hankida täpselt õige istekohtade arvuga lennuki.

Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht reisitingimuste p 10.2 tühisuse kohta. Ka reisi korraldamise

teenuse, mille kulusid bürookulu hõlmab, on reisija tegelikult saanud, kuna ta ei pidanud ise lende

broneerima ja majutuskohta otsima.

9. Kostja palub jätta hagejate kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Hagejad paluvad jätta kostja kassatsioonkaebuse läbi vaatamata osas, milles kostja vaidlustab

ringkonnakohtu otsuse 1. aprilli 2014. a tagasilennuga seotud kulude jaotamise osas, kuna vastuhagist

loobumise järel ei saa nimetatud nõuet enam menetleda. Ülejäänud osas paluvad hagejad jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude nimekirju ei ole pooled kassatsiooniastmes esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse (sh täiendava otsuse) resolutsioon tuleb jätta

muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebused jäävad

rahuldamata.

11. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I). Edasi analüüsib kolleegium hageja nõuet

teavitamiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks (II) ning lepingute kostjapoolset

ülesütlemist (III), seejärel aga ülesütlemisest tulenevaid poolte nõudeid (IV). Lõpetuseks lahendab

kolleegium menetluslikud küsimused (V).

I

12. Hagejad on ühises hagis esitanud kostja vastu eraldi nõuded:

· hageja I palub välja mõista 2017 eurot 8 senti ning viivise 70 eurot 9 senti ja protsendina

põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras hagi esitamisest (13. veebruar 2015)

põhinõude täitmiseni;

hageja II palub välja mõista 1223 eurot 38 senti ning viivise 42 eurot 51 senti ja protsendina

põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras hagi esitamisest põhinõude täitmiseni;

hageja III palub välja mõista 1673 eurot 37 senti ning viivise 79 eurot 82 senti ja protsendina

põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras hagi esitamisest põhinõude täitmiseni.

13. Kostja haginõudeid küll ei tunnistanud, kuid tegi alternatiivselt tasaarvestusavalduse, leides, et tal

on õigus tasaarvestada hagejate nõuded järgmiselt:

hageja I nõue 1619 euro 55 sendi ulatuses;

hageja II nõue 1139 euro 72 sendi ulatuses;

hageja III nõue 1264 euro 37 sendi ulatuses.

14. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tunnustades sisuliselt hagejate reisitasu tagastamise nõudeid,

kuid tegi osaliselt tasaarvestuse kostja nõuetega.

Maakohtu otsuse vaidlustasid hagejad, paludes haginõuded tervikuna rahuldada. Ringkonnakohus

rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja suurendas kostjalt väljamõistetavaid summasid.

Hagejad vaidlustavad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas.

Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsus.

Kohtuotsus on seega TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus hagejate

nõuded rahuldas.

15. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

hagejad ja kostja sõlmisid pakettreisilepingud, millega kostja võttis endale kohustuse organiseerida

hagejatele ja nende pereliikmetele puhkusereis Egiptusesse algusajaga 30. märts 2014;

hageja I ja tema pereliikmetele korraldatav reis pidi kestma 8. aprillini 2014, reisi eest tasus hageja I

kostjale 2565 eurot 94 senti;

hageja II ja tema pereliikmetele korraldatav reis pidi kestma 6. aprillini 2014, reisi eest tasus hageja II

kostjale 1302 eurot 58 senti;

hageja III ja tema pereliikmetele korraldatav reis pidi kestma 6. aprillini 2014, reisi eest tasus

hageja III kostjale 2018 eurot 97 senti;

väljalend Egiptusse toimus kokkulepitud ajal 30. märtsil 2014;

31. märtsil 2014 tõstis Välisministeerium Egiptuse ohu hinnangu neljandale ehk punasele tasemele ja

teatas, et julgeolekuoht Egiptuses on ootamatult suurenenud, mistõttu tuleks vältida igasugust

reisimist Egiptusesse, sh turismikuurortidesse Hurghadasse ja Sharm el Sheikhi;

1. aprilli 2014. a pärastlõunal teavitas kostja SMS-i teel hagejaid, et pakettreisileping on ohuolukorra

tõttu üles öeldud ning hagejatele ja nendega koos puhkavatele pereliikmetele garanteeritakse ohutu

tagasilend Eestisse 1. aprilli 2014. a õhtul kell 21.05 väljuva lennuga, mida hagejad ka kasutasid;

kostja maksis pärast reisi lõppu hagejale I tagasi 548 eurot 86 senti, hagejale II 79 eurot 20 senti ja

hagejale III 345 eurot 60 senti kasutamata jäänud majutuse kulude arvel.

II

16. Pooled on sõlminud pakettreisilepingud, mille sõlmimisele, täitmisele ja vaidluste tekkimisele

tuleb eelkõige kohaldada VÕS §-des 866 jj sätestatut.

17. Hagejad tuginesid oma nõude alusena esmajoones sellele, et kostja rikkus teavitamiskohustust,

kuna ei informeerinud neid olukorra pingestumisest Egiptuses enne lepingu sõlmimist ega enne

teenuse osutamist.

Rikkumise tulemusena tekkis hagejatel endi väitel kahju asjatute kulutustena, milleks oli tasutud

reisitasu, mille tagastamist nad nõuavad.

18. Hagejate esitatud asjaoludel saaks nende nõuete õigusliku alusena tulla kõne alla VÕS § 115 lg 1,

mille esmaseks eelduseks on mõne kohustuse rikkumine kostja poolt.

Kostja kui reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige

VÕS §-d 869 ja 870) ja kostja tüüptingimustes märgituga, vaid reisikorraldajal on ka muid seadusest

tulenevaid üldisi kohustusi. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt hagejatega, et kostjal kui

reisikorraldajal oli kohustus teavitada neid reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast

sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2

esimese lause järgi, ning seda sai järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti oli

kostjal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab

järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2.

19. Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud

olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt

teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 92 või 94 alusel).

Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel.

Lepingueelse teavitamiskohustuse rikkumisel, mis mõjutas oluliselt lepingu sõlmimise otsust, tuleb

reisija VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitise maksmise kaudu paigutada olukorda, kus ta oleks olnud

kohustuse rikkumiseta. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks

lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud

kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada

hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada

reisitasu VÕS § 112 alusel.

20. Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu

sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1

alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda

lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel.

Teavitamiskohustuse rikkumisel tuleb reisijale kahju hüvitamise kaudu VÕS § 127 lg 1 järgi

võimaldada olukord, kus ta oleks teavitamiskohustuse järgimisel eelduslikult olnud. Kui reisija oleks

teavitamiskohustuse täitmisel eelduslikult kasutanud mingit õiguskaitsevahendit, tuleb kahju hüvitist

maksta sellest lähtudes, mis olukorras oleks reisija õiguskaitsevahendit kasutades võinud rahaliselt

olla.

21. Kohtud on leidnud, et kostja hagejate suhtes teavitamiskohustust ei rikkunud, ei enne lepingu

sõlmimist ega pärast seda. Seda põhjendasid kohtud esmajoones sellega, et olukord Egiptuses oli

meediakajastuste kaudu üldtuntud, mistõttu oli hagejatel piisavalt teavet kaalutletud otsuse

tegemiseks nii lepingu sõlmimisel kui ka reisile minekul, ning et kostjal mingit lisainfot edastada ei

olnud.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud selle asjaolu tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme. Riigikohus ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3-5).

Kolleegium märgib õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks siiski, et reisikorraldaja asi on teavitada

reisijaid konkreetse reisiga seotud riskidest ka siis, kui neist on meedias üldiselt juttu olnud. Seda

tuleb teha ka siis, kui nn riskantsetele reisidele pakutakse nt kampaania korras sooduspileteid. Lisaks

on reisikorraldajal ka kohustus hoida end reisidega seotud ohtudest teadlikuna (vt nt TKS § 9 lg 4

p 1) ja mitte võtta reiside korraldamisega ohupiirkondadesse liigseid riske reisijate jaoks.

22. Lisaks leidsid kohtud, et hagejad ei teinud usutavaks, et isegi kui kostja oleks neid meedias

avaldatud andmetest ka eraldi teavitanud, ei oleks nad lepinguid sõlminud või reisile läinud.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud selle asjaolu tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme. Riigikohus ise aga asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3-5).

Seega isegi kui teavitamiskohustust rikuti, ei ole tuvastatud, et rikkumisest oleks hagejatele tekkinud

kahju.

Samuti märgib kolleegium, et kui reisikorraldaja küll rikkus oma teavitamiskohustust, kuid reisija

oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võinuks see

olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel.

III

23. Hagejad tuginesid hagis lisaks sellele, et kostjal puudus õigus pakettreisilepinguid üles öelda

VÕS § 879 alusel, kuna vääramatu jõu asjaolusid ei esinenud või kuritarvitas kostja oma lepingu

ülesütlemise õigust.

Sisuliselt väitsid hagejad kolleegiumi arvates sellega, et kostja rikkumine seisnes kokkulepitud

reisiteenuse osutamise ennetähtaegses lõpetamises ja hagejate kahjuks on tasutud reisihind, kuna reis

sisuliselt nurjus.

24. Kui kostja oleks hagejatega sõlmitud lepingud alusetult üles öelnud, ei saaks ülesütlemist lugeda

toimunuks ja hagejad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist

nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel.

Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel kolleegiumi arvates võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876

lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise

lepingurikkumise tõttu.

25. Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega, et tuvastatud asjaoludel esines lepingute

ülesütlemiseks vääramatu jõu situatsioon VÕS § 879 lg 1 mõttes, mis andis kostjale õiguse lepingud

üles öelda. Kohtud ei ole asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusnorme rikkunud ja kolleegium ise

asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3-5).

26. VÕS § 879 lg 1 annab mõlemale lepingupoolele õiguse leping üles öelda, kui reisiteenuse

osutamine osutub võimatuks või oluliselt raskendatuks või ohtlikuks vääramatu jõu tõttu. Seega võib

vääramatu jõud mõjutada reisiteenuse osutamist VÕS § 879 lg-s 1 kirjeldatud kolmel viisil, mis ei

pea esinema korraga. Praegusel juhul on kohtud leidnud, et vääramatu jõu tagajärjel muutus reis

ohtlikuks, ohtu sattus reisijate elu ja tervis.

Ka kostja reisitingimuste p 10.1 kohaselt vääramatu jõu tõttu, mille tagajärjel on reisiteenuste

osutamine võimatu või raskendatud, võivad nii reisikorraldaja kui ka reisija reisiteenuste lepingu igal

ajal üles öelda.

27. Kohtud on tuvastanud, et Välisministeerium tõstis 31. märtsil 2014 (s.t päev pärast reisi algust)

ohutaset nn punasele tasemele suurenenud terrorismiohu tõttu ning soovitas vältida reisimist ka

Egiptuse turismikuurortidesse.

Kolleegiumi arvates võib turismikuurortides ootamatult suurenenud terroriohtu pidada VÕS § 879

lg 1 järgseks vääramatu jõu asjaoluks, mistõttu reisiteenuse osutamine võib muutuda ohtlikuks ja

seeläbi ka raskendatuks. Välisministeeriumi hoiatus kinnitab seda ja selle soovituse eiramist saanuks

vähemasti üldjuhul pidada reisikorraldaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. Ei ole tuvastatud, et hoiatus

oleks antud põhjendamatult või kergekäeliselt. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et sellises

olukorras soovituse vältimine oleks olnud kostja poolt vastutustundetu.

Sisuliselt heidavad hagejad kostjale tagantjärele ette, et kuna terrorismiakti ei toimunud, oli

ülesütlemine alusetu. Sellise etteheitega ei saa nõustuda. Kindlaim tee reisijatest klientide elu ja

tervise kaitseks oli nad pärast ohutaseme tõstmist viivitamata Egiptusest tagasi tuua ja seda kostja ka

tegi. Kolleegium märgib, et kuigi üldjuhul võib eeldada, et reisikorraldajal on tavalisest reisijast

rohkem infot sihtkohariigi olukorra kohta (nt kohapealsete reisiesindajate või teiste reisikorraldajate

kaudu), ei ole praegu sellise lisateabe olemasolu kostjal tuvastatud. Ei saa eeldada, et reisikorraldajal

oleks rohkem infot kui Välisministeeriumil, kes saab infot mh välis- ja sisejulgeoleku eest vastutavate

ametkondade rahvusvahelise suhtluse kaudu. Kui Välisministeerium annab sellise soovituse nagu

praeguses asjas, võib vääramatu jõu olemasoluks piisavalt suure tõenäosusega eeldada, et reisija peab

sihtkohas arvestama tõsise võimalusega sattuda terrorirünnaku ohvriks. Seetõttu ei ole ka oluline, et

soovitades ohupiirkonda mitte reisida, ei soovitanud Välisministeerium otse reisijaid ohupiirkonnast

kohe tagasi tuua.

Seega nõustub kolleegium kohtutega, et Välisministeeriumi hoiatusele tuginedes võis kostja lepingud

üles öelda. Vääramatu jõu olemasolu on mõistagi võimalik ka juhtudel, mil Välisministeerium ei ole

hoiatust andnud.

28. Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas kostja

reisikorraldajana nägi terroriohtu ette või pidi ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne

lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus

tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme.

Kolleegium märgib seaduse kohaldamiseks lisaks, et kui reisikorraldaja siiski ei järginud reisijaid

ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele

anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja

hooletust või n.ö liigset riskijulgust kolleegiumi arvates võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause

järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See

tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama

ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel.

IV

29. Kohtud ei tuvastanud kostjapoolse lepingu rikkumisega kahju tekitamist hagejatele, kuid

kvalifitseerisid hagejate nõuded reisihinna tagastamiseks VÕS § 879 lg 2 esimesest lausest tulenevalt.

Nimelt kaotab reisikorraldaja nimetatud sätte järgi õiguse reisitasule. Nõude õiguslikuks aluseks saab

kolleegiumi arvates olla VÕS § 195 lg 5. Hagejad ei ole ümberkvalifitseerimist ka vaidlustanud.

Kohtud on lugenud hagejate reisitasu tagastamise nõuded põhjendatuks ja kostja ei ole seda

vaidlustanud.

30. Vaidluse all on siiski osaliselt kostja vastunõuded hagejate vastu tulenevalt VÕS § 879 lg 2

esimesest lausest, mille järgi võib reisikorraldaja nõuda reisijalt mõistlikku hüvitist osutatud või reisi

lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest, ning VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest, mille järgi

kannavad lepingupooled lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu reisija tagasireisiga seotud

lisakulud võrdsetes osades.

Nimetatud sätete alusel jagatakse riske reisikorraldaja ja reisija vahel lepingu ülesütlemisel vääramatu

jõu tõttu.

31. Kolleegiumi arvates ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel põhjendatud kohaldada VÕS § 876

lg 2 teist lauset, mille järgi ei või reisikorraldaja nõuda reisijalt hüvitist osutatud või reisi

lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest, kui reisijal puudub lepingu ülesütlemise tõttu huvi

osutatud või veel osutatavate teenuste vastu.

See säte reguleerib lepingu reisijapoolset ülesütlemist reisikorraldaja poolse lepingu olulise rikkumise

korral, mida käesolevas asjas ei ole tuvastatud. Kolleegium ei näe põhjust kohaldada nimetatud sätet

ka analoogia korras. See võiks kõne alla tulla VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse hüvitise suuruse

määramisel, kui lepingu ülesütlemiseni oleks viinud kostjapoolsed rikkumised,

mh teavitamiskohustuse rikkumine. Vaid sel juhul on põhjendatud, et reisikorraldaja peab rangemalt

vastutama lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede eest.

Iseenesest võib praegusel juhul mõista hagejate huvi puudumist vaid Egiptusesse lendamise ja seal

üksnes kahe öö veetmise vastu, kuid VÕS § 879 ei anna reisijale sellist õigust, nagu on ette nähtud

VÕS § 876 lg-s 2. See on omakorda põhjendatav sellega, et lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu

ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel.

Seega ei ole praegu õiguskorras lünka, mida saaks täita VÕS § 876 lg 2 analoogia abil kohaldamise

teel.

Kolleegium märkis eespool (otsuse p 24), et VÕS § 876 lg 2 kohaldamine ei olnuks välistatud reisija

kahju hüvitise arvutamisel, kui kostja ülesütlemine ei kehtinuks ja reisiteenuste osutamine oleks

katkestatud.

32. Kostja on tasaarvestanud hagejate nõuded oma järgmiste nõuetega hagejate vastu VÕS § 879 lg 2

alusel järgmiste kulude hüvitamiseks (I kd, tl 137):

hageja I suhtes 1619 euro 55 sendi ulatuses, sh viisade eest 46 eurot 52 senti, majutuse ja transfeeri

eest xxx eurot xxx senti, 30. märtsi 2014. a lennu eest xxx eurot xxx senti, 1. aprilli 2014. a lennu eest

xxx eurot xxx senti ning bürookuludena 60 eurot;

hageja II suhtes 1139 euro 72 sendi ulatuses, sh majutuse ja transfeeri eest xxx eurot xxx senti,

30. märtsi 2014. a lennu eest xxx eurot xxx senti, 1. aprilli 2014. a lennu eest xxx eurot xxx senti ning

bürookuludena 60 eurot;

hageja III suhtes 1264 euro 37 sendi ulatuses, sh viisade eest 34 eurot 89 senti, majutuse ja transfeeri

eest xxx eurot xxx senti, 30. märtsi 2014. a lennu eest xxx eurot xxx senti, 1. aprilli 2014. a lennu eest

xxx eurot xxx senti ning bürookuludena 60 eurot.

Kostja hüvitas hagejatele enne kohtumenetlust Egiptuses kasutamata jäänud majutuse kulutused, mis

ei kuulunuks kolleegiumi hinnangul VÕS § 879 lg 2 järgsete hüvitatavate mõistlike kulutuste hulka,

kuna ka kostja ei pidanud eelduslikult neid kulutusi kandma.

33. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et viisa-, transfeeri- ja reisijate kasutatud majutuse

kulutused on mõistlikud kulutused VÕS § 879 lg 2 esimese lause tähenduses, mille hüvitamist võis

kostja põhimõtteliselt nõuda.

Kohtud on need nõuded hagejate nõuetest põhjendatult maha arvanud ja hagejad ei ole seda ka

kassatsioonimenetluses vaidlustanud.

34. Sarnaselt eespool mainitud kulutustega on kostja teinud ka kulutused lennureisi korraldamisele

sihtkohta, hagejad reisijatena on seda teenust tarbinud ja need kulud tuleb mõistlikus ulatuses

hüvitada. VÕS § 879 lg 2 esimese lause alusel tuleb hüvitada sihtkohta lendamise kulud. Maakohus

leidis, et 30. märtsi 2014. a lennukulud Tallinnast Sharm el Sheikhi tuleb jaotada lennuki kohtade

arvu järgi, ringkonnakohus aga, et reisijate arvu järgi.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. Kuna 30. märtsi 2014. a lend toimus plaanipäraselt

ning sel ajal puudus vääramatu jõu situatsioon, pidi kostja kui reisikorraldaja arvestama tavapärase

majandustegevuse käigus sellega, et ta peab maksma lennuki kulud olenemata sellest, mitu kohta ta

suudab lennukis välja müüa. Kostja ei kasutanud õigust reisilepingust taganeda reisijate arvu

vähesuse tõttu, mis õigusele viitab VÕS § 867 lg 2 p 7. Pakettreisilepingu hilisem ülesütlemine

vääramatu jõu tõttu ei saa panna kostjat sihtkohta reisikulude kandmise (jaotamise) osas paremasse

positsiooni.

35. Sihtkohta reisi kulude juures on hagejad nii ringkonnakohtus kui ka kassatsioonkaebuses

vaidlustanud ka selle, et kohtud jätsid nende kanda lennujaamamaksud mõlema suuna eest, kuigi

VÕS § 879 lg 2 esimese lause kohaldamisel oleks võimalik olnud jätta vaid ühe suuna maksud.

Ringkonnakohus ei ole apellatsioonkaebuse väitele sisuliselt vastanud, leides, et lennujaamamaksud

on lennureisiga vältimatult kaasnev kulu (ringkonnakohtu otsuse lk 17), kuid jättes analüüsimata, kas

põhjendatud oli jätta see kulu hagejate kanda ka lennuki Egiptusest Tallinna lennu eest.

Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata,

mistõttu oleks alust saata asi ringkonnakohtusse lennujaamamaksudega seonduva selgekstegemiseks.

Samas saab see tähendada reisija kohta hagejate endi väitest lähtudes 10 euro 50 sendi mahaarvamist.

Menetlusökonoomiast lähtudes ja edasiste menetluskulude suurenemise vältimiseks leiab kolleegium,

et ainuüksi selline võimalik viga ei õigusta asja tagasisaatmist.

36. Pakettreisilepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu võib reisikorraldaja VÕS § 879 lg 2 esimese

lause järgi nõuda mõistlikku hüvitist mh reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest, s.t ka

tagasilennukulude eest. VÕS § 879 lg 3 esimese lause järgi kannavad pooled sel juhul tagasireisiga

seotud lisakulud võrdsetes osades. Lisakulusid tuleb hinnata korralise tagasireisi kuludega võrreldes.

Kostja arvestas 1. aprilli 2014. a tagasireisikuluks (Tallinn - Sharm el Sheikh - Tallinn) kokku xxx

eurot xxx senti, mille kostja jagas lennukis olnud 65 reisija vahel, saades ühe reisija kuluks xxx eurot

xxx senti. Hagejate vastu nõuet esitades jagas kostja iga reisija kohta tagasireisikulud (enda väitel

VÕS § 879 lg 3 esimese lause alusel) kahega, st arvestas iga reisija kohta xxx eurot xxx senti (I kd,

tl 137).

Maakohus nõustus kostja arvestusega (vt maakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohus jagas aga

tagasireisikulu 90 lennukikohaga, saades ühe reisija kuluks xxx eurot xxx senti, mille jagas kahega

(kuna tegu oli vaid tagasilennuga), saades kuluks reisija kohta xxx eurot xxx senti, mille jagas

omakorda kahega, s.t arvestas reisija kohta xxx eurot xxx senti (ringkonnakohtu otsuse lk 17).

37. Kolleegiumi hinnangul on nii pooled kui ka kohtud mõistnud VÕS § 879 lg-te 2 ja 3 vahekorda

ebaõigesti.

Nagu märgitud (vt otsuse p 36), saab reisikorraldaja nõuda reisijalt tagasireisi hüvitamist mõistlikus

ulatuses. VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest (koostoimes VÕS § 879 lg 2 esimese lausega) järeldub, et

vähemasti üldjuhul tähendab see, et reisijalt võib nõuda erakorralise tagasireisi eest kuludena kuni

sama suurt tasu, kui korralise tagasireisi eest. Seega sõltub kulude hüvitamise ulatus ka reisija

makstud reisitasu suurusest ja võib eri reisijate puhul olla erinev. Kui erakorralise tagasireisiga

tekivad reisikorraldajale aga lisakulud võrreldes korralise tagasireisiga, saab ta ka nende hüvitamist

nõuda, kuid VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest tulenevalt vaid pooles ulatuses. Põhjendamatu ja

vääramatu jõu olemusest tingitud riskijaotusega vastuolus on hagejate arusaam, et tagasireisi

lugemisel korraliseks reisiks ei peaks nad selle eest midagi maksma.

Seega pidanuks kostja oma arvutustes esmalt tegema kindlaks tagasireisikulude osa, mille hüvitamist

ta saanuks reisijatelt VÕS § 879 lg 2 esimese lause ja lg 3 esimese lause alusel nõuda, s.t jagama

kulud reisijate vahel, kellelt tal on õigus VÕS § 879 lg 2 esimese lause alusel hüvitist nõuda. Kui see

jäänuks allapoole iga reisija kohta arvutatud korralise tagasireisi hinda või olnuks sellega võrdne,

saanuks seda ühtlasi lugeda ka mõistlikuks hüvitiseks tagasireisi eest.

Kui kulud on reisija kohta tema korralise tagasireisi kuludest suuremad, kuid kulusid saab vaatamata

sellele pidada mõistlikeks VÕS § 879 lg 2 esimese lause mõttes, saab ületavast osast lisakuludena

nõuda VÕS § 879 lg 3 esimese lause alusel poole hüvitamist. Lisakulude pidamine mõistlikuks sõltub

paljuski asjaoludest, mh valitud veovahendist, reisijate äratoimetamise vajaduse pakilisusest jms.

Reisikorraldajalt ei saa eeldada ka vaba tühja lennuki olemasolu sihtkohariigis, st hüvitis võib

hõlmata ka lennuki tühjalt sihtriiki lendamise kulusid. Kolleegiumi arvates võib seejuures arvestada

ka riske, mis reisi korraldamisega olid seotud, s.t n.ö riskipiirkonda reise korraldades peab

reisikorraldajal olema ka suurem valmisolek reisijate kiireks tagasitoimetamiseks ja seega ka õigus

reisijatelt vähem kulude hüvitamist nõuda.

38. Kuigi tagasireisiga seotud kulud ei ole eelnevast lähtudes (vt otsuse p 37) arvutatud täpselt ja

kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 tõttu ise tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada, ei saada

kolleegium asja tagasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul on

võimalik summaliselt tõenäoliselt ebatäpne lahend erandlikult jätta muutmata, kuna vaidlusalune

summa on väike ja asjaga seotud põhimõttelised õigusküsimused lahendatud. Seda põhjendab

kolleegium vajadusega lahendada asi kiiremini ja säästlikumalt, vältides mh menetluskulude edasist

suurenemist. Seejuures arvestab kolleegium ka poolte juba ainuüksi ringkonnakohtus kantud

menetluskulusid (vt otsuse p 4), mis ületavad vaidlusaluseid nõudeid.

Kostja enda arvutuse järgi saab tulla reisija kohta nõutavaks hüvitiseks xxx eurot xxx senti,

ringkonnakohus luges selleks xxx eurot xxx senti, st erinevus on reisija kohta 125 eurot 48 senti. Ka

arvutuse muutmisel ei saaks ringkonnakohus suurendada kostjale hüvitatavat summat maakohtuga

võrreldes, sest kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Kolleegium arvestab ka kohtute võimalikke

eksitusi reisijate kahjuks Egiptusesse reisi lennujaamamaksude arvutamisel (vt otsuse p 35), aga ka

tagasireisi lennujaamamaksude arvutamisel. Lisaks on kohtud jätnud välja selgitamata, kas

tagasireisil viibis ka n.ö korralisi reisijaid, tagasireisikulude võimalikku osalist hüvitatust isikute

poolt, kes pidid 1. aprillil 2014 Egiptusse korraliselt lendama ja kelle lend tühistati, ning kas lastele

anti reisitasu osas soodustusi ning kas ja kuivõrd võiks need mõjutada tagasireisi hüvitist. Sellele

kõigele on hagejad juhtinud apellatsioonkaebuses tähelepanu, kuid ringkonnakohus ei ole neid väiteid

hinnanud. Need võivad aga olla aluseks hüvitise vähendamiseks. Samas ainuüksi eelnev ei mõjutaks

kokkuvõttes asja summalist lahendust oluliselt.

39. VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgsete kuludena on kostja palunud arvestada ka 60 euro suurust

bürookulu reisija kohta, mis tuleneb kostja kasutatud tüüptingimuste p-st 10.2. Ringkonnakohus ei

ole pidanud p 10.2 kohaldatavaks, kuna see kehtivat sõnastuse järgi vaid juhul, mil reisiteenuseid ei

ole veel osutatud. Alternatiivselt leidis ringkonnakohus, et bürookulud on lisakulud, mida pooled

peavad VÕS § 879 lg 3 teise lause alusel ise kandma.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust kasutaja kahjuks

(VÕS § 39 lg 1 teine lause). Samuti on fikseeritud kulukokkulepe vastuolus VÕS § 882 tõttu reisija

kasuks imperatiivse nii VÕS § 879 lg 2 esimese lausega (kuna ei võimalda kohtul kulude

mõistlikkust hinnata) kui ka VÕS § 879 lg 3 teise lausega muude lisakulude kandmise kohta.

V

40. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud rikkunud TsMS § 432 esimest lauset, mille kohaselt ei saa

menetluse lõpetamisel (praegusel juhul vastuhagi osas sellest loobumise tõttu) pöörduda uuesti

kohtusse vaidluses sama hagiga sama kostja vastu samal alusel sama hagieseme üle. Kostja

kassatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust.

Kostja tugines menetluses esmalt tasaarvestusele (mis puudutas mh 1. aprilli 2014. a lennukulusid,

I kd, tl 49) ning alles seejärel esitas vastuhagi. Vastuhagist loobumisega loobus kostja üksnes neist

nõuetest, mis ületasid hagejate nõudeid. Just selles osas on maakohus ka vastuhagi menetluse

lõpetanud. Vastuhagist loobumisega ei lõpe kolleegiumi hinnangul varasema tasaarvestuse õiguslikud

tagajärjed. Tasaarvestusavalduse aluseks olevaid arvutusi on aga võimalik menetluses vastavalt

üldistele taotluste ja avalduste tähtaegade regulatsioonidele täpsustada.

41. Kuna kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja menetluskulude nimekirju ei esitatud, jätab

kolleegium mõlema kaebusega seotud menetluskulud poolte endi kanda.

42. Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel riigituludesse.

Henn Jõks, Villu Kõve, Jaak Luik