3-2-1-88-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-88-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

M. V (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma hagi

M. M-Vvastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-19403

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M-Vkassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. V (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma,

esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson

Kostja M. M-V, esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-19403 muutmata

ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta M. M-V kanda.

3. Määrata kindlaks M. V (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma kassatsiooniastme

menetluskulud ning mõista M. M-V-lt M. V (pankrotis) pankrotivarasse välja 72 eurot.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. V (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma (hageja) esitas 26. aprillil 2013 Harju Maakohtule

hagi võlgniku abikaasa M. M-V (kostja) vastu võlgniku ja kostja ühisvara jagamiseks. Hageja palus

jagada võlgniku ja kostja vahel võrdsetes osades nende ühise kohustuse, jätta kummagi abikaasa

kaasomandisse 1/3 mõttelist osa Saviaugu kinnistust või müüa see kinnistu ja jagada saadu

abikaasade vahel, müüa enampakkumisel Lillevälja kinnistu ja rahuldada saadust abikaasade

ühiskohustus ning jagada ülejääk abikaasade vahel või jätta sellest kinnistust kummagi abikaasa

kaasomandisse 1/2 mõttelist osa, jätta kinnistutele seatud isiklikud kasutusõigused kostja

ainuomandisse, kes peab hüvitama võlgnikule osa kinnistute väärtusest, kui kohus jätab rahuldamata

tagasivõitmise hagi, mida ei ole ühisvara jagamise hagi esitamise ajaks lahendatud. Lisaks palus

hageja jätta kummagi abikaasa omandisse 1/2 osaühingute osakapitalist, tuvastada kostja kohustus

võtta vastu osaühingute osade võrdselt jagamise otsused ja anda nõusolek kanda osanikud selle järgi

osanike nimekirja või müüa osad enampakkumisel ja jagada saadu abikaasade vahel võrdselt. Hageja

palus arvata kogu võlgnikule jääva vara tema pankrotivara hulka ning tuvastada kostja

kinnistusraamatu kannete muutmise nõusolekud ja asendada tema tahteavaldused kohtuotsusega.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 27. septembril 1997 võlgniku ja kostja abielu. Võlgniku võlausaldaja

esitas 14. detsembril 2011 võlgniku vastu pankrotiavalduse ning 27. aprillil 2012 kuulutati välja

võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihaldur. Võlgniku ja kostja ühisomandis oli 2/3 suurune

mõtteline osa Saviaugu kinnistust, Lillevälja kinnistu ning kahe osaühingu osad. Võlgniku

lahusvaraks oli Savipera kinnistu. 20. aprillil 2011 kinkisid võlgnik ja kostja kinnistud ja osaühingute

osad võlgniku isale, kes koormas kinnistud abikaasade isikliku kasutusõigusega. 31. oktoobril 2011

kinkis võlgniku isa kõik kinnistud ja osaühingute osad edasi kostja emale. Harju Maakohus tunnistas

18. oktoobri 2013. a otsusega kinnistute ja osaühingute osade kinkelepingud, kinnistute isikliku

kasutusõigusega koormamise lepingu ning asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused kehtetuks,

kohustas kostja ema andma kinnistusraamatu kannete muutmise nõusolekud ning tagastama tehingute

alusel saadud vara. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. mai 2014. a otsusega maakohtu otsuse

muutmata. Riigikohus keeldus 20. oktoobri 2014. a määrusega ringkonnakohtu otsuse peale esitatud

kassatsioonkaebust menetlemast.

Kuna võlgnikul ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamiseks piisavalt lahusvara, tuleb jagada

tagasivõitmise hagi rahuldamise tagajärjel võlgniku ja kostja ühisvarasse tagasi saadud ühisvara, s.o

Saviaugu ja Lillevälja kinnistud, osaühingute osad ja abikaasade ühine kohustus. Võlgniku

pankrotimenetluses tunnustati nõudeid kokku 122 617 euro 88 sendi väärtuses, lisaks on pärast

nõuete kaitsmise koosolekut kohtuotsusega tunnustatud 19 000 euro suurust nõuet ning vaieldakse

10 737 euro 16 sendi suuruse nõude tunnustamise üle. Võlgniku lahusvaraks oleva Savipera kinnistu

väärtus on ainult kuni 25 000 eurot.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta hagi läbi vaatamata, kuna hageja esitatud nõuetega ei

ole võimalik ühisomandi lõpetamist saavutada. Lisaks on hageja hagi muutnud, milleks kostja ei ole

andnud nõusolekut.

Kinnistu võõrandamine avalikul enampakkumisel kahjustab põhjendamatult abikaasade huve.

Lillevälja kinnistu on abikaasade ning nende laste elukoht. Olukorras, kus võlgnikul on lahusvara

ning abikaasade ühisvaras on lisaks äriühingu osadele ka Saviaugu kinnistu, on võlausaldajate

nõuded võimalik rahuldada abikaasasid vähem koormaval moel, jättes neile alles nende kodu. Hageja

väited kinnistute väärtuse kohta on valed ja tõendamata.

3. Harju Maakohus rahuldas 17. juuni 2015. a otsusega hagi ning jaotas võlgniku ja kostja ühisvara,

otsustades jagada võlgniku ja kostja laenulepingust tuleneva ühiskohustuse 77 977 eurot nende vahel

võrdsetes osades, jätta Lillevälja kinnistu väärtusega 125 000 eurot nende kaasomandisse võrdsetes

mõttelistes osades ja arvates pankrotivara hulka, müüa avalikul enampakkumisel võlgniku ja kostja

2/3 mõttelise osa Saviaugu kinnistust väärtusega 6500 eurot ja jagada müügitulem võlgniku ja kostja

vahel võrdsetes osades, asendada kostja nõusolek Lillevälja kinnistu kande kustutamiseks

kinnistusraamatus, mille kohaselt on Lillevälja kinnistu ühisomanikud võlgnik ja kostja ning kostja

nõusolek kanda kinnistusraamatusse Lillevälja kinnistu 1/2 mõttelise osa kaasomanikuna võlgnik

ja 1/2 mõttelise osa kaasomanikuna kostja, ning asendada viimase sellekohased nõusolekud

kohtuotsusega. Maakohus otsustas jätta võlgniku ja kostja kummagi omandisse Enersol OÜ ja

Osaühingu SACCO osad nimiväärtusega 1278 eurot, asendada kostja tahteavaldus võtta vastu nende

osaühingute osaniku otsused, millega jagatakse mõlema osaühingu osad nimiväärtusega 2556 eurot

kaheks võrdseks osaks, millest kumbki on 50% osaühingu osakapitalist, ning asendada kostja

nõusolek kanda võlgnik ja kostja selliselt osaühingute osanike nimekirja. Menetluskulud jäid kostja

kanda, kellelt mõisteti välja hageja menetluskulu 3084 eurot 60 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt abiellusid võlgnik ja kostja 27. septembril 1997. Harju Maakohus kuulutas

27. aprillil 2012 välja võlgniku pankroti. Võlgnikul on täitmata kohustusi 122 617 eurot 88 senti.

Võlgniku ja kostja ühisvara hulgas on 2/3 suurune mõtteline osa Saviaugu kinnistust, Lillevälja

kinnistu, võlgniku ja kostja ühine laenukohustus AS-i SEB Pank vastu 77 977 eurot, Enersol OÜ osa

nimiväärtusega 2556 eurot ja Osaühingu SACCO osa nimiväärtusega 2556 eurot.

Hageja nõuab pankrotiseaduse (PankrS) § 122 lg 1 alusel võlgniku ja tema abikaasa ühisvara

jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. Kostja saab nõuda hageja taotletust erinevat ühisvara

jagamise viisi üksnes vastuhagiga, mida ta ei ole esitanud. Võlgnik ja kostja ei ole ühisomandi

jagamises kokkuleppele jõudnud. Kuna ühisvara jagamisel ei ole alust abikaasade osade võrdsusest

kõrvale kalduda, tuleb ühisvara jagada võrdsetes osades.

Tõendatud ei ole kostja väide, et võlgniku lahusvaraks oleva Savipera kinnistu väärtus on

130 000 eurot. Selle kinnistu väärtus võib olla 20 000 kuni 25 000 eurot, mis ei kata võlgniku vastu

esitatud nõudeid. Maakohus määras Saviaugu kinnistu väärtuseks 6500 eurot ja Lillevälja kinnistu

väärtuseks 125 000 eurot.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 koos perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg-ga 3 võimaldavad jagada

abikaasade ühisvara mõtteliste osadena. Lillevälja kinnistu on võlgniku ja kostja ning nende laste

elukohaks. Sellele kinnistule on laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks seatud hüpoteegid AS-i

SEB Pank kasuks. Võlgniku ja tema pere elukoha säilimiseks tuleb Lillevälja kinnistu jagada

mõttelisteks osadeks ning arvata võlgnikule jääv mõtteline osa pankrotivara hulka.

Kuna Saviaugu kinnistuga ei ole kostjal ja võlgnikul sellist seost nagu Lillevälja kinnistuga, tuleb see

müüa avalikul enampakkumisel. 31. juulil 2003 sõlmitud laenulepingust tulenev 77 977 euro suurune

laenukohustus on võlgniku ja kostja ühine kohustus AS-i SEB Pank vastu ning tuleb jagada

abikaasade vahel võrdsete osadena. Enersol OÜ ja Osaühingu SACCO osade nimiväärtuseks on

kummalgi 2556 eurot. Kuna kumbki pooltest ei ole taotlenud osade tegeliku väärtuse määramist,

tuleb osade jagamisel lähtuda nende nimiväärtusest. Mõlemale abikaasale jagatakse osaühingute

osadest pool.

Hageja 29. aprillil 2014 esitatud nõuded muuta kinnistu registriandmeid ja asendada kohtuotsusega

kostja nõusolek abikaasade osanike nimekirja kandmiseks tuleb lahendada selles asjas, sest see

võimaldab hagi kiiremini lahendada. Mõistlik ei ole lahendada neid nõudeid teises kohtumenetluses.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlustanud maakohtu

otsust osas, milles maakohus jagas Saviaugu kinnistu müügiga avalikul enampakkumisel ja jaotas

osaühingute osad.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus muutis 22. märtsi 2016. a otsusega maakohtu otsust ja rahuldas

apellatsioonkaebuse osaliselt. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Maakohus jättis Lillevälja kinnistust kostjale 1/2 mõttelist osa ja otsustas ekslikult arvata selle osa

võlgniku pankrotivara hulka. Selles osas tuleb maakohtu otsust muuta, jättes otsusest välja kostjale

jääva Lillevälja kinnistu mõttelise osa arvamine võlgniku pankrotivara hulka. Kuna maakohus on

ilma materiaalõigusliku aluseta kohustanud kostjat võtma vastu osaniku otsuse osaühingute osade

jagamiseks kaheks võrdseks osaks ja asendanud kostja nõusoleku osanike nimekirja muutmiseks,

tuleb need otsustused otsuse resolutsioonist välja jätta. Väärtpaberiteregistri pidaja parandab kande

jõustunud kohtulahendi alusel.

Ühisvara jagamise nõude täiendamine kostjat tahteavaldust andma kohustamise nõudega

kinnistusraamatu kande muutmiseks on hagi muutmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 376 lg 1 järgi. Maakohtul oli õigus lahendada see sama paragrahvi teise lõike alusel.

Abikaasade ühisvarana ühisomandis olevat kinnistut saab abikaasade vahel jagada kinnistu

kaasomandisse jätmisega. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja

TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Varaesemete täpne väärtus ei ole praegusel

juhul oluline.

Maakohus võis mõista kostjalt menetluskulu välja koos käibemaksuga, kuna halduri tegevusest

tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik, kes ei ole käibemaksukohustuslane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Lisaks esitas kostja kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja, paludes mõista

hagejalt välja õigusabikulu 1404 eurot.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kohtles maakohus pooli ebavõrdselt, sest võimaldas hagejal hagi muuta,

täiendades seda uute nõuetega (tahteavalduste asendamine) enam kui kaks aastat pärast menetluse

algatamist, lisaks ei ole kohtud käsitlenud hageja tingimuslikku nõuet (hagi p 19). Kohtud kohaldasid

valesti PKS § 37 lg-t 3 koostoimes AÕS § 77 lg-ga 2. Ühisomandit ei saa jagada kinnisasja

kaasomandisse jätmisega, st mõttelisteks osadeks jagamisega. Ringkonnakohus oleks pidanud

jaotatud vara väärtuse maakohtu otsusest välja jätma. Kuna õigusabikulud on kandnud haldur, kes on

käibemaksukohustuslane, ei olnud maakohtul alust mõista kostjalt menetluskulusid välja koos

käibemaksuga.

8. Hageja palub jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda, kellelt

mõista välja hageja kassatsiooniastme menetluskulu 794 eurot.

Kohtud ei ole hageja nõuete käsitlemisel ja lahendamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

Abikaasade ühisvara on jaotatud õigesti AÕS § 77 lg 2 ja PKS § 37 lg 3 järgi selle jätmisega nende

kaasomandisse. Kui Riigikohus leiab, et abikaasade ühisvara ei saa jagada kaasomandisse, siis palub

hageja lahendada oma alternatiivse taotluse jagada see avalikul enampakkumisel müümise ja

müügitulemi jagamisega abikaasade vahel võrdselt, jättes poole sellest võlgniku pankrotivara hulka.

Kohtud määrasid hageja menetluskulud õigesti kindlaks ja mõistsid need kostjalt välja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 692 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad kostja kanda, kellelt tuleb

mõista välja hageja Riigikohtus kantud põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

10. Kolleegium nõustub TsMS § 689 lg 5 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium siiski järgmist.

11. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et tahteavalduste asendamise nõuet esitades muutis hageja

hagi ja seda tuleb lahendada TsMS § 376 lg 2 alusel. Ebamõistlik ja vastuolus TsMS §-s 2 sätestatud

menetlusökonoomia põhimõttega oleks olnud keelduda nende nõuete lahendamisest selles

menetluses.

12. Samuti järgib kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et maakohtul oli õigus jagada abikaasade

ühisvara kinnisasja jätmisega abikaasade kaasomandisse. PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara

abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. Kaasomandi jagamise üheks viisiks on anda asi

ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele välja nende osad

(AÕS § 77 lg 2 teine alternatiiv). Seadus võimaldab jätta asja kaasomandisse ega nõua, et

kaasomandis oleva asja jagamisel peab kaasomand igal juhul lõppema. Seega ei ole välistatud jagada

abikaasade ühisvara asja jätmisega nende kaasomandisse. Kolleegium selgitab, et PKS § 37 lg-s 3 ja

AÕS § 77 lg-s 2 sätestatu ei tähenda, et kaasomand igal juhul lõpeb. Ühisvara jagamise eesmärgiks

on lõpetada abikaasade ühisvara režiim. Seega on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et

abikaasade ühisvaraks olnud Lillevälja kinnistu oli võimalik jagada selle jätmisega võlgniku ja kostja

kaasomandisse. Maakohus on kooskõlas TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatuga põhjendanud

oma seisukohta, miks tuleb Lillevälja kinnistu jätta abikaasade kaasomandisse, mitte müüa

enampakkumisel. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustunud (TsMS § 654 lg 6).

13. Vastuseks kostja väitele, et kohtud jätsid käsitlemata hageja tingimusliku nõude, selgitab

kolleegium, et kuna hageja see nõue oli seotud tagasivõitmise hagi rahuldamata jätmisega, kuid

tagasivõitmise hagi rahuldati, ei pidanud kohtud seda alternatiivset nõuet käsitlema. Lisaks märgib

kolleegium, et hageja mõne nõude käsitlemata jätmise vaidlustamine oleks olnud hageja, mitte kostja

huvi, ning seda oleks vajadusel saanud teha hageja.

14. Ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei muutnud maakohtu otsust

varaesemete väärtuse ja menetluskulude kindlaksmääramise ning kostjalt väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et ühisvara jagati viisil, kus varaesemete täpne väärtus ei ole

oluline. Samuti nõustub kolleegium järeldusega, et kuna PankrS § 541 kohaselt on halduri tegevuse

tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks võlgnik, kes ei ole käibemaksukohustuslane, oli

põhjendatud kostjalt hageja kasuks väljamõistetavaid õigusabikulusid arvestada koos käibemaksuga.

15. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kassatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 172 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on palunud mõista kostjalt välja õigusabikulu

794 (km-ga) eurot (ajakulu kokku 6 tundi 31 minutit, õigusabitasu keskmine tunnihind 101 eurot

53 senti). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1

alusel välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses

esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 218 lg 3 esimese lause

järgi võib Riigikohtus menetlusosaline teha menetlustoiminguid ning esitada avaldusi ja taotlusi

üksnes vandeadvokaadi vahendusel. TsMS § 218 lg 4 esimese lause alusel võib hagimenetluses

Riigikohtus esitada menetlusabi saamise taotluse ning teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse

kohta seisukohti ja vastuväiteid ka menetlusosaline ise.

Kassatsiooniastmes esindas hagejat kooskõlas TsMS § 218 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga vandeadvokaat

Tarmo Peterson. Hageja esitatud taotluse järgi on vandeadvokaadi kuluks üksnes kostja

kassatsioonkaebusele esitatud advokaat Karl-Morten Jõgi koostatud vastuse ülevaatamine ja

täiendamine. Taotluses märgitud ülejäänud toimingud on teinud nimetatud advokaat, kes ei saanud

hagejat seaduse järgi Riigikohtus esindada ega ole seda ka teinud.

Kolleegium leiab eeltoodu alusel, et hageja kassatsiooniastme põhjendatud ja vajalikuks

menetluskuluks TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab olla üksnes kostja kassatsioonkaebusele koostatud

vastuse ülevaatamise ja täiendamise kulu. Kulunimekirjast nähtuvalt kulutas hageja lepinguline

esindaja selle toimingu tegemiseks 30 minutit ja tema tunnihind oli 120 eurot (ilma km-ta).

Kolleegium leiab, et esindaja ajakulu on asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ning

tunnihind on kolleegiumi varasema seisukoha järgi mõistlik (Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14; Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14,

p 14). Võlgnik ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb

hageja menetluskulu mõista kostjalt välja koos käibemaksuga. Seega tuleb mõista kostjalt välja

hageja kassatsioonimenetluse kulu 72 eurot. Hageja ei ole palunud mõista kostjalt välja

menetluskuludelt arvutatavat viivist (TsMS § 177 lg 4).

16. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel riigituludesse.

Henn Jõks, Ants Kull, Malle Seppik