3-3-1-13-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-13-16

Otsuse kuupäev

18. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tõnu Tsarentsi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. augusti

2014. a käskkirja nr 1.3-3/97-d õigusvastaseks

tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja

hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2015. a otsus haldus-

asjas nr 3-14-51991

Menetluse alus Riigikohtus

Menetlusosalised

Tõnu Tsarentsi kassatsioonkaebus

Kaebaja Tõnu Tsarents, esindaja vandeadvokaat Peep

Rajavere

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Sandra

Raudsepp ja Anneli Blitner

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tõnu Tsarentsi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. aprilli 2015. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

1. detsembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-51991 ning teha asjas uus otsus.

3. Tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti 8. augusti 2014. a käskkiri nr 1.3-3/97-d

õigusvastaseks osas, millega Tõnu Tsarents vabastati politsei ja piirivalve seaduse § 88 p 5

alusel politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo eest. Muuta Tõnu Tsarentsi teenistusest

vabastamise alus teenistusest lahkumiseks omal soovil avaliku teenistuse seaduse § 87 lg 1 järgi.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Tõnu Tsarentsi kasuks välja 15 000 eurot hüvitist ja 2893

eurot 86 senti menetluskulude katteks.

5. Tasutud kautsjon 25 eurot tagastada Tõnu Tsarentsi pangakontole

nr EE152200001102077354.

6. Enamtasutud riigilõiv 250 eurot (tasunud Peep Rajavere 5. septembril 2014 viitenumbriga

00714000008699) tagastada Tõnu Tsarentsi pangakontole nr EE152200001102077354.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor määras 8. augusti 2014. a käskkirja nr 1.3-

3/97d p-ga 1 Põhja prefektuuri valvebüroo Vabariigi Presidendi valveteenistuse vanemvalve-

politseinik Tõnu Tsarentsile politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-de 1 ja 3 järgi

kvalifitseeritavate distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks PPVS § 88 p 5

järgi teenistusest vabastamise.

Käskkirja kohaselt tuvastasid PPA sisekontrollibüroo ametnikud 12. mail 2014. a-l, et T. Tsarents

viibis väljaspool teenistusaega umbes pool tundi enne vahetuse algust oma teenistuskohas Ärma talus

ebakaines seisundis. T. Tsarentsi suust oli kella 8.23 ajal tunda alkoholilõhna, tema silmad punetasid

ja indikaatorvahendiga tuvastati, et tema väljahingatavas õhus oli alkoholi kontsentratsioon 0,61

mg/l. T. Tsarents rikkus selle teoga Põhja prefektuuri töökorra p-s 62 ja PPA töökorra p-s 59

teenistujale sätestatud keeldu viibida tööl, haldushoones või haldushoone territooriumil

joobeseisundis, samuti avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg-s 4 ja avaliku teenistuse eetika-

koodeksi p-s 18 sätestatud ametniku kohustust käituda väärikalt ning kohuse- ja vastutustundlikult.

Käskkirjas märgiti, et T. Tsarents pani süüteo toime tahtlikult. Ametniku teo õigusvastasust või süüd

ei välista asjaolu, et alkoholi tarbimisele viitavaid tunnuseid võisid tekitada ametniku poolt teadlikult

manustatud alkoholi sisaldavad ravimid, kuna alkohol ei saanud tema organismi sattuda tema

teadmata ja tahte vastaselt. Enne ravimi tarvitamist peab ametnik veenduma, milliseid kõrvalnähte ja

tagajärgi see endaga kaasa toob. Rõhutati, et T. Tsarentsil lasus kõrgendatud vastutus ja

hoolsuskohustus, mis tulenes tema tööülesannetest presidendi elukohas. Pika ja laitmatu teenistuse

tõttu peab ta olema eriti hästi kursis teenistust reguleerivate õigusaktidega, seepärast ei välista eelnev

laitmatu teenistuskäik ametniku teenistusvälise rikkumise toimepanekut. Karistuse määramisel võeti

arvesse ametniku selgitusi ning suhtumist toimunusse tervikuna, süüteo olemust, raskusastet,

toimepanemise kohta ja asjaolu, et rikkumise toimepanekut oli T. Tsarentsil võimalik vältida, ning

asuti seisukohale, et usalduse kaotuse tõttu pole teenistussuhte jätkamine temaga võimalik.

2. T. Tsarents esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 1) PPA 8. augusti 2014. a käskkirja p 1

õigusvastaseks tunnistamiseks; 2) teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, lugedes kaebaja

teenistusest lahkunuks omal soovil ATS § 87 lg 1 ja § 105 lg 1 alusel; ning 3) hüvitise välja-

mõistmiseks a) igakuise maksena, mille suurus võrdub T. Tsarentsi eluajal alates 27. novembrist 2014

summaga, mis tuleks temale maksta PPVS § 101 lg-te 1, 2, 3 ja § 117 lg 1 alusel väljateenitud aastate

pensionina; või b) fikseeritud summana 121 500 eurot (väljateenitud aastate pensioni kogusumma

kuni kaebaja jõudmiseni vanaduspensioniikka); või c) kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitisena

3324 eurot ja 39 senti. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

Kaebaja viibimine 12. mail 2014. a-l kell 8.23 teenistuskohas alkoholijoobes pole usaldusväärselt

tõendatud. Kaebaja avaldas indikaatorvahendi näidu üle imestust ja esitas taotluse testiks mistahes

muu vahendiga. Kaebaja puhul ei kontrollitud ega tuvastatud väliselt tajutavaid häireid tema

kehalistes või psüühilistes funktsioonides.

Alkoholilõhn suus ja indikaatorvahendi näit on seletatavad sellega, et kaebaja oli vahetult enne

kontrolli tarvitanud alkoholi sisaldavaid ravimeid, teadmata nende alkoholisisaldust.

Isegi kui nõustuda sellega, et süüteo toimepanemine on tõendatud, ei vasta karistus süüteo raskusele.

Kaebaja ei teadnud ravimite kõrvalmõjust ja tema tegevus polnud tahtlik. Kui isik on teenistusvälisel

ajal teenistusobjektil alkoholi tarvitamise tunnustega, kuid seejuures kedagi ei häiri, ei ole tegemist

raske rikkumisega, mis õigustaks teenistusest vabastamist. Kaebajal on olnud laitmatu teenistuskäik.

Karistuse põhistamisel on tehtud olulisi põhjendamis- ja kaalutlusvigu.

3. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja ei väitnud kontrolli teostanud ametnikele, et tarvitas enne suure etanoolisisaldusega ravimit.

Samuti ei soovinud kaebaja pärast indikaatorvahendisse puhumist lisakontrolli. Sisekontrolli

ametnike sekkumiseta oleks kaebaja asunud presidendi residentsis teenistusse ebakaines olekus.

Eluliselt ebausutavad on kaebaja väited, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et tarvitatud ravimid võivad

põhjustada alkoholi tarvitamisele viitavaid tunnuseid. Ravimi infolehelt nähtub lisaks, et ravimi

tarvitamise ajal ei ole soovituslik töötada masinate ja mehhanismidega. Kaebaja on töökohustuste

täitmisel iga päev varustatud relvaga.

Tingituna ohuhinnangus toodud riskidest on Ärma talus ka teenistusvälisel ajal viibival politsei-

ametnikul kõrgendatud valmisolek sündmustele reageerida. Samuti tekitas kaebaja ebakaine seisundi

tõttu segaduse valvebüroo töökorralduses, kuna tema juht pidi leidma teenistuskohale asendaja,

mistõttu pikenes juba 12 h teenistuses olnud politseiametniku vahetus veel 4 h võrra.

Range karistus valiti seetõttu, et kaebaja staažika politseiametnikuna pidi olema teadlik, et tema

suhtes kehtivad kõrgendatud normid ja ootused ning eetilised nõuded. Kaebaja selgitused annavad

aluse järeldada, et ta ei mõista oma teo tõsidust. Kaebaja kaotas juhtide usalduse ning temaga polnud

võimalik ametialast koostööd jätkata.

4. Tallinna Halduskohus jättis 17. aprilli 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohus nõustus käskkirjas, distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja kohtumenetluses toodud vastustaja

põhjendustega ega korranud neid.

Alkoholijoobe olemasolu on tõendatud indikaatorvahendi näidu ja sisekontrolli ametnike ette-

kannetega. Tähtsust ei oma, et joove võis olla tingitud ravimi manustamisest. Ettekannete kohaselt

olid kaebaja silmad punased ja suust tuli alkoholilõhna. Ettekannetest ei nähtu, et kaebaja oleks

indikaatorvahendi näitu vaidlustanud. Kaebaja ei rääkinud ametnikele ravimite tarvitamisest, vaid

nentis, et oli eelmisel õhtul kodus alkoholi pruukinud.

Kaebaja on oma seletusi muutnud. Ravimi tarbimist vahetult enne sisekontrolli ametnike saabumist

nimetas kaebaja esimest korda alles samal päeval hiljem koostatud seletuskirjas. Hiljem on kaebaja

oma seletustesse lisanud veel ühe alkoholi sisaldava ravimi tarvitamise. Ebausutav on kaebaja väide,

et ta ei teadnud, et nimetatud ravimid sisaldavad alkoholi.

Isegi kui eeldada, et kaebajal tuvastatud joove ei olnud põhjustatud eelmisel õhtul tarvitatud

alkoholist või alkoholi ja ravimite koosmõjust, vaid oli tingitud üksnes alkoholi sisaldavatest

ravimitest, on kaebaja neid (nii üht kui ka teist) teadlikult ja tahtlikult manustanud ning järelikult

põhjustanud alkoholijoobe süüliselt. Kaebaja väide, et teenistuse alguseks oleks joove kadunud, on

otseses vastuolus sellega, et ta palus vahetul juhil vahetuse algust kahe tunni võrra edasi lükata.

Ravimi tarvitamine arsti ettekirjutusel ei välista ametniku süüd. Kui haigusseisundi kõrvaldamiseks

määratud ravim ei sobi kokku teenistuskohustuste täitmisega, tulnuks kaebajal vormistada

töövõimetusleht.

Karistuse valikut on käskkirjas ja selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes piisavalt

põhjendatud. Rikkumine oli oluline ja tõi endaga kaasa usalduse kaotuse. Kaebaja süüd ei pehmenda

asjaolu, et Vabariigi President ei viibinud parasjagu kohal ja/või mingeid otseseid kahjulikke taga-

järgi, peale segaduse valvebüroo töökorralduses, ei tekkinud. Vabariigi Presidendi elukohas alkoholi-

lõhnadega või joobeseisundis politseiametniku viibimine on mõeldamatu nii turvalisuse tagamise

aspektist vaadatuna kui ka politsei usaldusväärsuse ja selle kaudu maine kujundamise tõttu.

5. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja saata asja halduskohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kohus tugines kaebaja joobe tõendatuks lugemisel ebaõigesti vastustaja väidetele ja jättis

põhjendamatult kõrvale tõendid, mis otseselt viitavad joobe ebakorrektsele tuvastamisele. Indikaator-

vahendi kasutamisest tekib nii süüteomenetluses kui ka korrakaitselises menetluses tõend üksnes

juhul, kui kontrollile allutatud isik nõustub indikaatorvahendi näiduga. Kaebaja näiduga ei

nõustunud. Teenistuskaaslaste seletustega on tõendatud, et kaebaja ei saanud alkoholi tarvitada alates

eelmise õhtu kella 19.00-st.

Kohus ei ole teinud vahet alkoholijoobel ja alkoholi tarvitamise lühiajalisel tunnusel (tugev

alkoholilõhn suus). Ravimi tarvitamisest tingitud alkoholi tarvitamise tunnus (alkoholilõhn suus)

möödub, sõltumata indikaatorvahendi arvnäidust, oluliselt kiiremini kui 0,6-promilline alkoholijoove.

Kohus ei ole ümber lükanud kaebaja selgitust, et ta ei olnud enne 12. maid 2014 pööranud tähelepanu

manustatava ravimi koostisele.

Enda ravimine töövälisel ajal ei ole, sõltumata ravimi kõrvalmõjust, vastuolus üldtunnustatud

kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ega diskrediteeri ametnikku või ameti-

asutust. Etanooli sisaldavate ravimite tarvitamisega ei saa endal joovet põhjustada süüliselt.

Karistuse määramise ettepanekus esitatud raskeima karistuse põhjendused olid kõik seotud ametniku

võimetusega täita joobeseisundis viibides teenistuskohustusi. Samas jäeti tähelepanuta, et väidetav

süütegu toimus teenistusvälisel ajal. Asjaolusid ja kaebaja isikut ja teenistuskäiku arvestades tulnuks

talle määrata kergem karistus.

Kohus on jätnud kontrollimata ja kummutamata kaebaja väite, et ülem ei ole talle tutvustanud PPA

töökorda, mille tahtliku rikkumise eest määrati talle distsiplinaarkaristus.

6. PPA vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning nõustus halduskohtu põhjendustega.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. detsembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

Sisekontrolli ametnike sedastatud joobe tunnused (alkoholilõhn suust, väsinud olek, punetavad

silmad) koosmõjus asjaoluga, et kaebaja tuli nende juurde kohvitass käes ja närimiskumm suus, mis

on ebaharilik ja võib viidata soovile vältida alkoholilõhna levimist suust, kinnitavad, et isik oli

joobeseisundis. Ehkki sisekontrolli ametnikud ei täheldanud kaebajal artikulatsiooni- või koordi-

natsioonihäireid ja tema käitumises ei avaldunud joobeseisundile iseloomulikke tunnuseid, ei välista

see muude tunnuste alusel tuvastatud joobeseisundit, vaid näitab pigem seda, et joove ei saanud olla

suur. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja sisekontrolli ametniku hinnangute usaldusväärsust

suurendab veelgi asjaolu, et ta on läbinud alkoholijoobe tuvastamise koolituse (18.11.2015 istungi

salvestus, 11.54.37). Tunnistajate ütlused kinnitavad, et kaebaja ei nõudnud joobe tuvastamist

tõendusliku alkomeetriga või tervishoiutöötaja tehtava veretestiga. Kaebaja teenistuskaaslase kohtu-

istungil antud ütlustest nähtub, et kaebaja oli sisekontrolli ametnike ees valmis tegema erinevaid

teste, kuid see pole sama, mis indikaatorvahendi näidu vaidlustamine. Kaebaja käitumisest võib

järeldada, et ta möönis pärast puhumist, et tal võib olla joobeseisund, kuid kergem. Sellele, et kaebaja

pidas võimalikuks joobeseisundi olemasolu, viitab tema pakutu, et vahetuse algust lükataks kahe

tunni võrra edasi, selleks et ta saaks jooksma minna.

Kaebaja väide, et joobetunnused võisid olla tingitud ravimite tarvitamisest, on vastuolus asjas

kogutud tõenditega. Oluline on, et kaebaja ei väitnud kohe sündmuskohal, et ta on ravimeid

tarvitanud. Hiljem seletuskirjades esitatud versioon ei haaku kaebaja enda seletuste ja käitumisega

sündmuskohal. Väide, et ravimite suur etanoolisisaldus ilmnes talle alles hiljem, ei ole eluliselt

usutav. Eeldatavasti on arst ravimi pikaajalist tarvitajat informeerinud või on tarvitaja ise saanud

muul viisil teadlikuks selle koostisosadest ja nendest tingitud kõrvalmõjudest. Väidetavalt tarvitatud

ravimites on alkoholi absoluutkogus väike ning nende tarvitamine ei saa põhjustada silmade punetust.

Kuna kaebaja versiooni joobetunnuste tekkimise põhjustest ei saa lugeda usutavaks, ei ole asjas

tähtsad kaebaja viited tema tehtud eksperimendile ega ka väited enese ravimise vajalikkuse kohta.

Asjaolu, et Vabariigi Presidendi elukohas ei ole lubatud viibida joobeseisundis ka teenistusvälisel

ajal, on sedavõrd elementaarne ja igaühele arusaadav, et ei olegi otsustavat tähtsust, kas isik on

andnud allkirja sellise keeluga tutvumise kohta.

Määratud karistuse osas nõustus ringkonnakohus PPA käskkirjas ja halduskohtu otsuses toodud

motiividega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada. Kassatsioon-

kaebuses tuuakse esile järgmist.

Joobe tuvastamise osas pole PPA ja kohtud järginud Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a otsuses asjas

nr 3-3-1-45-11 toodud juhtnööre. Joovet ei saa tuvastada pelgalt indikaatorvahendi näidu ja

alkoholilõhna alusel. Olukorras, kus kaebaja avaldas positiivse näidu üle imestust, oleks ametnikud

pidanud koguma lisatõendeid: leidma võimaluse mõõtevahendi või muu meetodi kasutamiseks

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6). Analoogne nõue tuleb kontrolli ajal kehtinud PPVS § 724

lg-st 4 ja praegu kehtiva korrakaitseseaduse § 38 lg-st 3: indikaatorvahendi näit on tõend üksnes

juhul, kui kontrollile allutatud isik indikaatorvahendi näiduga nõustub. Riigikohus on 15. märtsi

2013. a otsuses asjas nr 3-3-1-38-09 leidnud, et distsiplinaarmenetluses tagab seadus karistusõigusele

omase isiku kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni ning see laieneb ka tõendite kogumisele

ja asjaolude väljaselgitamisele.

Kohus poleks vaidlustatud käskkirjas tuvastatu valguses saanud asuda seisukohale, et usutav pole

joobe tunnuste tekkimine ravimite tarvitamisest. Kui haldusorgan pidas käskkirjas võimalikuks, et

alkoholi tarvitamise tunnused võisid tekkida ravimite tarvitamise tagajärjel, mis siiski ei välista

distsiplinaarsüüteo toimepanemist, pole kohtul volitust põhjendusi täiendada ja jätta kaebaja väited

hindamata. Kuna töökoht asus kaebaja elukohast iga päev tööl käimiseks liiga kaugel, viibis ta

valvataval objektil tihti ka töövälisel ajal, vahel viis kuni seitse päeva järjest. Seepärast ei olnud tal

võimalik vältida alkoholi sisaldavate ravimite tarvitamist teenistuskohas. Kohtud on ebaõigesti

asunud seisukohale, et teenistuskohustuste rikkumine süüteona on tuvastatav, sõltumata sellest, et

rikutud ametikohustust pole ametnikule allkirja vastu tutvustatud.

Isegi kui lugeda süütegu tõendatuks, on karistus igal juhul ebaproportsionaalne. Prefekt pole karistuse

valikul lähtunud asjaolust, et väidetav süütegu pandi toime töövälisel ajal, et joobetunnused põhjustas

ravimi tarvitamine, et kaebaja viibis ka valvetevahelisel ajal valvataval objektil ega saanud ravimi

tarvitamiseks koju minna, et kaebajal on laitmatu ja pikk teenistuskäik. ATS § 75 lg 2 p 5 näeb ette, et

karistuse määramisel arvestatakse rikutud teenistuskohustuse eesmärki. Kaebaja poolt väidetavalt

rikutud keeld viibida joobes valvataval territooriumil on kantud eesmärgist, et joobes ametnik ei

rikuks objektil rahu ega diskrediteeriks asutust. Haldusorgan on rikkunud kaalutlusreegleid ATS § 75

lg 5 asjaolu tuvastamisel, leides käskkirjas, et kaebaja on muu hulgas kaotanud usalduse oma

selgituste ja suhtumise tõttu toimunusse, st kaotanud usalduse seetõttu, et on end kaitsnud.

9. PPA vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium käsitleb esmalt joobe tuvastamist (I) ning seejärel süüteo kindlakstegemist ning

kaebaja karistamist (II). Viimaks lahendab Riigikohus kassatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud

(III).

I

11. Kaebaja vabastati teenistusest seetõttu, et tal tuvastati umbes pool tundi enne valvevahetuse algust

Vabariigi Presidendi elukohas alkoholijoove. Kaebaja leiab, et oluliste rikkumiste tõttu ei saa

alkoholijoovet lugeda tuvastatuks. Tal võis ravimite tarvitamise tõttu kontrolli hetkel olla välja-

hingatavas õhus alkoholi, kuid selline tunnus kaob kiiresti ega tähenda alkoholijoovet. Vaidluse all on

ka küsimus, kas alkoholijoobe tuvastamisel on tuginetud lubatavatele tõenditele.

12. Riigikohtu halduskolleegium on 26. oktoobri 2011. a lahendis asjas nr 3-3-1-45-11 leidnud, et

alkoholijoobe tuvastamisel ei ole põhjendatud lähtuda politseiseaduse, liiklusseaduse ja nende alusel

kehtestatud teiste õigusaktide regulatsioonist ning kuna ATS-s ega selle seaduse alusel antud

õigusaktides ei ole erikorda kehtestatud, on joobeseisundi tõendamisel tegemist tavapärase faktilise

asjaolu tõendamisega haldusmenetluses.

Politsei ja piirivalve seadus sisaldas vaidlusaluse süüteo toimepanemise ajal joobeseisundi

definitsiooni ning nägi ette ka järelevalve erimeetmed joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes. Isegi kui

möönda, et järelevalvemeetme kohaldamise adressaat võis PPVS kuni 30. juunini 2014 kehtinud

redaktsiooni § 79 lg 1 kohaselt olla avaliku korra eest vastutava isikuna ka kaebaja, ei andnud PPVS

tolleaegse redaktsiooni § 723 alust kaebaja joobeseisundi kontrollimiseks ja tuvastamiseks. PPVS

tolleaegse redaktsiooni § 723 nägi ette, et joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile

võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo,

mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine või narkootilise või

psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamine; isiku, kellel esinevad ilmsed

joobeseisundi tunnused, kui ta võib olla ohtlik endale või teistele; või alaealise, kellel esinevad

ilmsed alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamise

tunnused. Kaebaja ei vastanud PPVS §-s 723 sätestatud tingimustele ning tema suhtes polnud alust

kohaldada järelevalvemeetmeid. Seega tuleb ka praeguses asjas tõdeda, et PPVS-s toodud

joobeseisundi määratlus ja ette nähtud joobeseisundi tuvastamise menetlus ei ole kohaldatavad

teenistussuhetes. See ei välista aga väärteomenetluses PPVS järgi tuvastatud joobeseisundi

arvestamist hilisemas distsiplinaarmenetluses.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-d 13 ja 14 kohustavad tööandjat kõrvaldama alkoholijoobes

töötaja töölt ning keelavad alkoholijoobes töötajal töötada, kuid ei täpsusta, mida mõista

alkoholijoobe all.

Kolleegium jääb seetõttu eelpool viidatud asjas nr 3-3-1-45-11 tehtud otsuse p-s 13 võetud seisukoha

juurde, et joobnud oleku tuvastamine ei eelda kindlat alkoholikontsentratsiooni veres ega

väljahingatavas õhus, vaid eelkõige selle tuvastamist, et isiku tüüpilised kehalised või psüühilised

funktsioonid on alkoholi tarvitamise tagajärjel muutunud või häirunud. Indikaatorvahendiga saab

tõendada vaid asjaolu, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka.

Indikaatorvahendi näidu kasutamine teenistusvaidluses tõendina ei sõltu sellest, kas kaebaja oli

näiduga nõustunud või mitte, vaid vastavas menetluses (haldusmenetluses või halduskohtu-

menetluses) kehtestatud tõendi lubatavuse reeglitest.

13. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 26. märtsi 2010. a käskkirjaga nr 145 on kinnitatud

Politsei- ja Piirivalveameti töökord, mis kehtis ka vaidlusaluse distsiplinaarsüüteo toimepanemise

ajal. Tegemist on PPA siseaktiga, mis näeb enne 1. aprilli 2013 kehtinud ATS v.r § 77 ja alates sellest

kuupäevast kehtiva ATS § 67 kohaselt ette ametiasutuse töökorralduse ning sätestab siduvad

käitumisreeglid kõigile PPA teenistujatele.

PPA töökorda on kaebajale allkirja vastu tutvustatud, Põhja prefektuuri töökorra tutvustamise kohta

toimikus andmeid pole. Kuna mainitud töökorrad ei erine teineteisest, ei ole sellel määravat

tähendust, kas kaebaja oli ka Põhja prefektuuri töökorraga tutvunud või mitte.

Mõlemad töökorrad näevad ette reeglid joobeseisundis teenistujaga käitumiseks. Põhja Prefektuuri

töökorra p-d 64–67 ja PPA töökorra p-d 60–63 näevad ette, et teenistuja vahetu või kõrgemalseisev

juht on kohustatud joobeseisundis teenistuja selleks päevaks või vahetuseks töölt kõrvaldama, töölt

kõrvaldamisega võrdsustatakse ka tööle mittelubamine. Teenistujal joobeseisundile viitavate tunnuste

esinemise ja tema töölt kõrvaldamise kohta koostatakse vabas vormis akt, millele kirjutavad alla juht,

kõrvaldatav teenistuja ja vähemalt üks tunnistaja. Kui teenistuja keeldub aktile alla kirjutamast,

tehakse aktile sellekohane märge ja aktile kirjutavad alla juht ja vähemalt kaks tunnistajat.

14. Sellist akti praeguses asjas koostatud ei ole. Järelikult on vastustaja rikkunud enese kehtestatud

joobeseisundi tuvastamise ja töölt kõrvaldamise korda. Vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramise

käskkirjas märkinud, et töökorrast kinnipidamine on üks asutuse ja ametniku vahelise usaldussuhte

olulisemaid komponente. Tuleb rõhutada, et töökorra järgimine pole mitte üksnes ametniku kohustus.

Töökorras kindlaks määratud reegleid peab järgima ka asutus.

15. ATS § 4 kohaselt kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse

seaduse sätteid, arvestades sama seaduse erisusi. HMS § 58 näeb ette, et haldusakti kehtetuks

tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et

haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Seega tuleb kontrollida, kas menetluse puudused võisid mõjutada distsiplinaarmenetluse lõpp-

tulemust.

16. Kui sisekontrollibüroo ametnikud oleksid koostanud joobeseisundile viitavate tunnuste kohta akti

ning esitanud selle allkirjastamiseks kaebajale, saanuks kaebaja kohe teadlikuks neist asjaoludest,

mille põhjal tema joobeseisund tuvastati. Praegu selgub sündmuse kohta koostatud sisekontrollibüroo

ametnike ettekannetest, et kaebajale tehti kohapeal teatavaks üksnes indikaatorvahendi positiivne

näit. Muid tunnuseid (alkoholilõhn väljahingatavas õhus, punetavad silmad ning unine

väljanägemine) on nad esimest korda nimetanud hiljem peadirektorile koostatud ettekannetes.

Kogu menetlus alates hetkest, mil kaebajale tehti ettepanek puhuda indikaatorvahendisse, kuni

sisekontrollibüroo ametnike lahkumiseni kestis 11 minutit, kusjuures selle aja jooksul jõudis kaebaja

veel saavutada telefonitsi vahetult juhilt nõusoleku, et tema vahetus algab kaks tundi hiljem. Sise-

kontrollibüroo ametnike lahkumise hetkel polnud keegi kaebajale teatavaks teinud, et ta on joobe-

seisundi tõttu töölt kõrvaldatud, ametnikud soovitasid tal üksnes taotleda valve alguse edasilükkamist

paari tunni võrra. Teenistusest kõrvaldamisest teatati kaebajale kella kümne paiku telefoni teel

(kaebaja ettekanne tl 48 pöördel). Seega tegi töökorras ette nähtud protseduuri järgimata jätmine ja

olukorra ebaselgus kaebaja jaoks raskeks või ka võimatuks kohe vastuväidete ja ka näiteks tõendite

(joobe kontrollimine muu meetodiga) esitamise.

17. PPA on teenistusest vabastamise käskkirjas tuginenud sisekontrollibüroo ametnike kasutatud

indikaatorvahendi näidule ja ettekannetele, kaebaja, tema teenistuskaaslaste ja ülemuste ettekannetele

sündmuse kohta. Indikaatorvahendi positiivne näit näitab, et väljahingatavas õhus on alkoholi.

Alkoholi kontsentratsiooni selle näidu abil tõendada ei saa, sest tegu pole mõõtevahendi näiduga.

Kuna sisekontrollibüroo ametnikud on hiljem viidanud ka mõnele välisele alkoholijoobe tunnusele

(alkoholilõhn, punetavad silmad), erineb praegune kaasus mõnevõrra Riigikohtu halduskolleegiumi

otsuses asjas nr 3-3-1-45-11 kirjeldatud olukorrast, kus joobeseisund tuvastati üksnes

indikaatorvahendi näidu alusel. Samas ei saa eitada, et põhiliseks alkoholijoobele viitavaks tunnuseks

on ka praegusel juhul indikaatorvahendi näit. Punetavad silmad ja unine olek võivad viidata ka

magamatusele ning mingeid teste kaebaja tüüpiliste kehaliste ja psüühiliste funktsioonide või

reaktsioonide muutumise või häirumise tuvastamiseks ei tehtud. Ka visuaalsel vaatlusel ei tuvastatud

selliseid muutusi. Märkida tuleb ka seda, et indikaatorvahendit ei kasutatud mitte seetõttu, et kaebajal

oleksid avaldunud mingid alkoholijoobele viitavad tunnused, vaid rutiinse kontrolli käigus.

18. Käskkirjas on arvesse võetud kaebaja ettekandes esitatud seletust, et alkoholijoobe tunnused

tekkisid vahetult enne kontrolli manustatud etanooli sisaldavatest ravimitest, kuid peetud ravimite

manustamist tahtlikuks joobeseisundi tekitamiseks, mitte alkoholijoovet välistavaks asjaoluks. Seega

on kaebaja hiljem esitatud seletused ja lisatõendid distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võetud

ning menetluskorra rikkumine ei saanud mõjutada karistamise käskkirja sisu.

II

19. Kaebajale on käskkirjas süüks pandud ebakaines olekus väljaspool teenistusaega teenistuskohas

viibimist ning seda on loetud teenistuskohustuste süüliseks täitmata jätmiseks ja ühtlasi väärituks

teoks. Keeld viibida haldushoones joobeseisundis tuleneb PPA töökorra p-st 59. Haldushoonena võib

käsitada ka teenistuskohta ehk valvatavat objekti. PPVS § 86 p 1 näeb ette karistuse

teenistuskohustuste täitmata jätmise eest. PPVS § 86 p 3 näeb ette distsiplinaarsüüteona vääritu teo –

süülise teo, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste

nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi

toime teenistuses või väljaspool teenistust.

20. Küsitav on, kas sama tegu on vajalik käsitada nii teenistuskohustuste rikkumisena kui ka

väljaspool teenistust toime pandud vääritu teona, kuid seadusega vastuolus see ei ole. ATS § 51 lg 6,

mis laieneb politseiametnikele PPVS § 1 lg 4 alusel, näeb ette ametnike üldised kohustused: ametnik

peab käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma

tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Seega võib

väärika käitumise nõuet mõista ka kui teenistuskohustust ning selle nõude rikkumist

teenistuskohustuste rikkumisena.

21. Käskkirjas on leitud, et Vabariigi Presidendi elukohas viibimine alkoholijoobele viitavate

tunnustega on ebaväärikas ja diskrediteeris kaebajat. Riigikohus on 24. märtsi 2011. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-96-10 (p 10) leidnud, et diskrediteerimisega ATS § 84 p 3 (kuni 31. märtsini

2013 kehtinud redaktsioon) tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt

mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Diskrediteerimine kui

vääritu tegu eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku

kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik põhjuslik seos ametniku

õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Kuna ATS § 84 p 3 kuni

31. märtsini 2013 kehtinud regulatsioon on sarnane praeguses asjas rakendatava PPVS § 86 p 3

regulatsiooniga, on Riigikohtu seisukoht ka praegu asjakohane.

22. Ringkonnakohus tuvastas, et kaebajal ei olnud joobele viitavaid iseloomulikke tunnuseid,

artikulatsiooni- või koordinatsioonihäireid, samuti ei saanud tema käitumisest järeldada alkoholi-

joobes olekut. Kaebaja käitus korrektselt ning tema töökaaslased ei märganud tal alkoholijoobe

tunnuseid enne indikaatorvahendi testi. Samuti ei nähtu käskkirjast, et teenistuskohustuste rikkumine

oleks kaasa toonud vääritu teo kvalifitseerimist võimaldava järelmi. Vajadus korraldada teenistus

ümber ei ole praegusel juhul selliseks tagajärjeks. Seda, kas kaebajal oli alkoholijoobele viitavaid

tunnuseid ka kell üheksa, kui ta pidi teenistust alustama, ei ole kindlaks tehtud ega kaebajale süüks

pandud. Seepärast ei ole põhjendatud arvestada kaebaja käitumisest järelduste tegemisel seda, et

kaebaja pidi pool tundi pärast indikaatorvahendisse puhumist teenistusse asuma.

23. Eeltoodu tõttu on kolleegium seisukohal, et vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatud kaebaja

käitumine ei kujuta endast PPVS § 86 p-s 3 sätestatud ega kohtupraktikas väljakujunenud

määratlusele vastavat vääritut tegu ning ei ole samal põhjusel karistatav ka sama paragrahvi p-s 1

sätestatud teenistuskohustuste rikkumisena.

24. Lisaks märgib kolleegium järgmist. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristust põhjendati sellega,

et rikkumine oli tahtlik. PPA on eksinud süü vormi määramisel. Teenistuskohas viibimist

alkoholijoobele viitavate tunnustega ei saa praegusel juhul pidada tahtlikuks. Tahtlust ei tule

tuvastada mitte etanooli sisaldava aine tarvitamise suhtes, vaid teenistuskohustuste rikkumise suhtes.

Kaebaja käitumist saab pidada hooletuks, kui ta ilmus teenistuskohta alkoholijoobe jääknähtudega,

veendumata selles, et alkoholijoobele viitavad tunnused on kadunud, või ka siis, kui ta tarvitas enne

teenistuse algust teenistuskohas etanooli sisaldavaid ravimeid, veendumata nende koostises ja toimes.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest selgub, et kaebaja oli teeninud politseis üle 30 aasta ning teda

polnud kordagi distsiplinaarkorras karistatud. Teda iseloomustati kohusetundliku ja korrektselt

teenistuskohustusi täitva politseiametnikuna. Karistuse määramise käskkirjas on kaebaja pikaajalist ja

laitmatut teenistust loetud asjaoluks, mis ei välista rikkumise toimepanekut ja pigem toob kaasa

kõrgendatud nõudlikkuse tema suhtes. Kuigi tuleb nõustuda, et ka sellise teenistuskäiguga isikud

võivad toime panna rikkumisi ning kõrgendatud ootused nende suhtes on samuti õigustatud, ei saa

jätta rõhutamata, et esmakordse rikkumise eest teenistusest vabastamiseks peaks süütegu olema eriti

raske või põhjused teenistussuhte mittejätkamiseks olulised. Süüteo osas esitas kolleegium oma

seisukoha eespool. Teenistussuhte lõpetamist põhjendades on PPA lähemalt selgitamata leidnud, et

usaldus kaebaja vastu on kadunud, sest rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda

ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. Selline üldsõnaline põhjendus ei ole piisav.

25. Seega on kaebaja karistamine teenistusest vabastamisega õigusvastane.

III

26. ATS § 105 lg 1 näeb ette, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda

vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse

muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust

muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

27. Kaebaja nõue teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks ja vabastamise aluse

muutmiseks teenistusest omal soovil lahkumiseks ATS § 87 lg 1 alusel tuleb rahuldada.

28. Kaebaja on taotlenud alternatiivselt kas igakuise hüvitise väljamõistmist, mille suurus oleks

võrdne väljateenitud aastate pensioniga, millele oleks tal tekkinud õigus alates 27. novembrist 2014,

või ühekordse hüvitisena 121 500 eurot, mis kataks kaotatud 15 aasta pensioni, või hüvitist kolme

kuu keskmise palga ulatuses kokku 3324 eurot 39 senti. Kaebaja põhjendab seaduses ettenähtust

suurema hüvitise nõuet sellega, et ta kaotas teenistusest õigusvastase vabastamise tõttu õiguse saada

politseiniku väljateenitud aastate pensioni.

29. Teenistusse ennistamise nõuet kaebajal praegu kehtiva seaduse alusel ei ole. ATS eelnõu

seletuskirjast (http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/c99b9c50-6462-4182-a6ce-

d182400e1bae/Avaliku%20teenistuse%20seadus/) selgub, et ennistamise võimalusest loobuti

põhjusel, et see koormas oluliselt avalikke ressursse ning õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise

kulud olid suuremad kui kulud õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikule hüvitise maksmisel.

Seepärast nähti uues seaduses ette üksnes rahalise hüvitise maksmine. Seletuskirjas rõhutati, et kohtul

on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja

mõlema poole huvidele ning hüvitis peab olema kohane ja proportsionaalne.

ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei

ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse

määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju

suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

30. Kaebaja vabastati teenistusest 8. augustil 2014. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt oli

tema politseiteenistuse staaž 4. juuli 2014. a seisuga 30 aastat ja 6 kuud (tl 40 pöördel). PPVS § 117

lg 1 ja § 101 koostoimes oleks kaebajal tekkinud teenistuses olles õigus saada väljateenitud aastate

pensioni 27. novembril 2014, s.o 50-aastaseks saamisel.

Kaebaja nõuab hüvitise koosseisus sisuliselt saamata jäänud tulu, s.o "kasu, mida isik oleks vastavalt

asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju

hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu

saamise võimaluse kaotamises" (võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4). Kui kaebaja oleks olnud

politseiteenistuses, oleks tal tekkinud 27. novembril 2014 õigus saada väljateenitud aastate pensioni.

Ajavahemik kaebaja teenistusest vabastamise ja pensioni saamise õiguse tekkeks vajaliku vanuse

täitumise vahel oli lühike, seega on üsna tõenäoline, et kaebajal oleks vanuse täitumisel tekkinud

õigus saada väljateenitud aastate pensioni, sest vajalik staaž oli tal olemas. Seega välistas kaebaja

õigusvastane teenistusest vabastamine suure tõenäosusega tema õiguse saada väljateenitud aastate

pensioni .

31. Kaebajal tekkinud kahju ulatust on raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on kaebaja

eluiga ja kuidas muutub ajas pensioni suurus või pensionisüsteem. Samuti ei saa välistada, et kaebaja

naaseb pärast käesolevat kohtuotsust politseiteenistusse, sest piirvanus (55 aastat) pole tal veel

täitunud, ja tal tekib õigus saada väljateenitud aastate pensioni. Kaebaja väljateenitud aastate pension

võinuks tema enda arvestuste kohaselt olla 675 eurot kuus ja 8100 eurot aastas. Piisava tõenäosusega

saab kinnitada, et kaebajal on tekkinud kahju ajavahemikul väljateenitud aastate pensionile õiguse

tekkimisest kohtuotsuse tegemiseni. Tulevikus tekkida võiva kahju ulatus on üsna ebaselge. VÕS

§ 127 lg 6 näeb ette, et kui kahju tekkimine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa

kindlaks teha, muu hulgas tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.

32. Kolleegium peab põhjendatuks 15 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Sellise hüvitise

määramisel võtab kolleegium lisaks eelmises punktis toodud kaalutlustele arvesse ka kaebaja osa

teenistussuhte lõpetamisel ja kahju tekkimisel. Kuigi kaebaja alkoholijoobe tunnustega teenistus-

kohas viibimine ei olnud tahtlik ega andnud käesoleva otsuse põhjenduste II osas märgitud asjaoludel

välja teenistusest vabastamiseks alust andva süüteo mõõtu, oli tegemist hooletu ja taunitava

käitumisega. Teenistuskohaks, kus alkoholilõhnadega kaebaja väljaspool teenistusaega viibis, oli

Vabariigi Presidendi elukoht ning kaebaja viibis seal seoses peagi algava teenistusega. Välja-

mõistetavalt summalt tuleb kaebajal tulumaksuseaduse § 13 kohaselt tasuda ka tulumaks.

33. Kaebaja taotles halduskohtus 2259 euro 58 sendi suuruse menetluskulu hüvitamist (I kd, tl 162).

Menetluskuludeks on 250 euro suurune riigilõiv, tasu advokaadi abi eest 1938 eurot 30 senti ja

advokaadi sõidukulud 71 eurot 28 senti seoses 3. veebruaril 2015 kohtuistungil osalemisega. Kulud

on kantud.

34. Apellatsiooniastmes taotles kaebaja 884 euro 28 sendi suuruse menetluskulu hüvitamist.

Menetluskuludeks on tasu advokaadi abi eest 741 eurot 72 senti ja sõidukulud 142 eurot 56 senti, mis

on tekkinud kahel kohtuistungil (23. septembril 2015 ja 18. novembril 2015) osalemise tõttu. Kulud

on kantud.

35. Kassatsiooniastmes kaebaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud.

36. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 järgi on kaebaja riigilõivu tasumisest teenistusest

vabastamisega seotud vaidlustes vabastatud, seega on kaebaja tasunud 250 eurot riigilõivu enam, kui

seadus nõuab. Enamtasutud riigilõiv tuleb HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagastada kaebaja

pangakontole EE152200001102077354. Ülejäänud menetluskulude katteks tuleb vastustajalt välja

mõista 2893 eurot 86 senti.

37. Kassatsioonkaebusele lisatud maksekorralduse järgi on kaebaja tasunud kautsjoni 25 eurot. Kuna

kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kautsjon HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kaebaja pangakontole EE152200001102077354.

(allkirjastatud digitaalselt)