3-2-1-16-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-16-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Kull,

Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Eesti Gaas hagi Osaühingu TALLINNGAAS

vastu 7866 euro 24 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-21395

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Eesti Gaas kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7866 eurot 24 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Eesti Gaas, esindajad vandeadvokaat Allar

Jõks ja vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Kostja Osaühing TALLINNGAAS, esindaja vandeadvokaat

Taimar Ehrlich

Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21395

muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aktsiaseltsi Eesti Gaas kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Eesti Gaas (hageja) esitas 5. juunil 2014 Osaühingu TALLINNGAAS (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja võla 7728 eurot 22 senti. 18. septembri 2014. a

avaldusega suurendas hageja oma nõuet 138 euro 2 sendi võrra ja tema lõplikuks nõudeks jäi

7866 eurot 24 senti.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tegeleb hageja maagaasi impordi ja müügiga. Hagejal on

maagaasi müügilepingud lõpptarbijatega, kes tasuvad müüdud maagaasi eest otse hagejale. Maagaasi

lõpptarbijatele jaotamise teenust (võrguteenust) hageja ei osuta. Hagejale kuuluvas gaasivõrgus

osutavad maagaasi jaotamise teenust AS Gaasivõrgud (hageja jagunemisel 11. juulil 2013 tekkinud

uus äriühing), kes toimetab hagejalt saadud gaasi kostja võrguga liitumise punktini, ning kostja, kes

toimetab saadud maagaasi edasi lõpptarbijatele Tallinnas Nõmme linnaosas kahes võrgupiirkonnas.

Lõpptarbijad tasuvad kostja võrgus osutatud võrguteenuse eest tasu kostjale.

Kostjale üleantud maagaasi koguseid mõõdetakse nii maagaasi kostja võrku sisenemisel kui ka sealt

väljumisel. Hageja ja kostja võrkude ühenduskohas mõõdetakse hageja võrgust kostja võrku siseneva

maagaasi kogust (sisendmõõtepunkt) ning kostja võrgu ja tarbijapaigaldiste ühenduskohtades

mõõdetakse kostja võrgust väljuva maagaasi kogust (väljundmõõtepunktid). Kostja edastab hagejale

lõpptarbijate mõõtepunktide näidud, sest lõpptarbijad tasuvad müüdud maagaasi eest hagejale

lõpptarbijate mõõtepunktide näitude alusel. Ühelt poolt hageja ja AS-i Gaasivõrgud ning teiselt poolt

kostja vahel on aga võrguteenuse eest arvete esitamise aluseks hageja ja kostja võrkude

liitumispunkti, s.o sisendmõõtepunkti näidud.

Kostjale kuuluva gaasivõrgu sisendmõõtepunktide näidud ei kattu alati kostja võrgust väljuva

maagaasi kogusega väljundmõõtepunktides, st kostjale on osal kuudel üle antud suurem kogus

maagaasi kui antakse üle lõpptarbijatele. Nende kuude kohta on hageja esitanud alates 2008. aastast

kostjale lõpptarbijatele müüdud maagaasikogusest suurema maagaasi koguse saamise eest arved,

mida kostja ei ole tasunud. Kokku võlgneb kostja hagejale arvete alusel 7866 eurot 24 senti.

Pooltevahelistes suhetes tuleb lähtuda sisendmõõtepunktis mõõdetud maagaasi kogustest. Kostja on

nõustunud sisendmõõtepunktis mõõdetud maagaasi kogustega, sest tasub iga kuu selle alusel AS-le

Gaasivõrgud võrguteenuse eest. Kuna sisendmõõtepunkti näitude järgi on maagaas kostjale üle antud,

peab kostja hüvitama hagejale maagaasi hinna osas, milles see on kostjale üle antud, kuid ei ole üle

antud lõpptarbijatele. Hageja ei vastuta kostja gaasivõrgus tekkivate kadude eest, sest kostja peab

tagama võrgu korrashoiu. Samuti vastutab kostja maagaasi koguste mõõtmise eest.

Kuigi hageja ja kostja ei ole sõlminud kirjalikku lepingut ning hageja on sõlminud müügilepingud

lõpptarbijatega, on poolte vahel lepingulaadne võlasuhe, mis on olemuselt sarnane maagaasi

müügilepinguga. Kostjale on maagaas üle antud, kuid ta keeldub selle eest hagejale tasumast. Juhul,

kui poolte vahel ei ole müügilepingut või lepingulaadset suhet, tuleneb hageja nõue käsundita

asjaajamisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Mõõteandmete erinevus ei anna hagejale alust nõuda kostjalt maagaasi koguste vahe hüvitamist.

Kostja osutab hageja esiletoodud võrgupiirkonnas lõpptarbijatele üksnes võrguteenust ega müü neile

maagaasi.

Hageja väidetud sisendmõõtepunkt asub AS-i Gaasivõrgud võrgus 4,7 meetrit enne kostja võrguga

liitumise punkti. Kostjal ei ole juurdepääsu hageja omandis olevale mõõtevahendile. Seega puudub

mõõtepunkt, milles mõõdetakse kostja võrku siseneva maagaasi kogust. Ka võrguteenuse eest

esitatakse arveid lõpptarbijate mõõtepunktide näitude summa alusel.

Hageja toob välja, et osal kuudel ületab väidetav sisendmõõtepunkti näit tarbijamõõtepunktide

näitude summat, kuid ei arvesta seda, et osal kuudel on see vastupidi.

Kuna kostja ei osta ega tarbi selles võrgupiirkonnas maagaasi ning kostja gaasivõrgus ei ole lekkeid,

mida kinnitab ka kostja gaasivõrgu tehnilise kontrolli protokoll, ei nõustu kostja hagejale

mõõtetulemuste vahet hüvitama.

Mõõteandmed võivad erineda mitmesugustel põhjustel. Nii müüb hageja lõpptarbijatele

müügilepingute järgi maagaasi temperatuuril 20 °C absoluutse rõhuga 1,01325 baari, kuid kostjale

üleantav gaas neile parameetritele ei vasta. Samuti teisendatakse hageja väidetavas

sisendmõõtepunktis mõõdetud maagaasikoguseid, kuid tarbijate mõõtepunktides seda ei tehta. See

tingib mõõdetud maagaasikoguste erinevuse, kuigi tegelikult ei pruugi kostjale üleantud

maagaasikogus lõpptarbijatele üleantud kogusest erineda.

Samuti ei arvesta hageja lubatud mõõteveaga. Kuna hageja väidetav mõõtetulemuste erinevus jääb

lubatud mõõtetäpsuse piiridesse, ei ole hagejal alust kostja vastu nõudeid esitada. Mh ei erine

mõõtetulemused üksnes kostja võrgus, vaid ka teiste gaasiettevõtjate võrkudes.

Kuna hageja on võrgupiirkonnas ka bilansihaldur, peab ta piirkonnas tekkinud mõõteseadmete

erinevustest tulenevad küsimused lahendama süsteemihalduriga.

Kostjal ei ole hagejaga müügilepingut ega sellelaadset lepingulist suhet. Samuti ei ole kostja

kohustatud hagejaga müügilepingut sõlmima, kuna kostja osutab selles võrgupiirkonnas üksnes

võrguteenust ega müü või tarbi maagaasi. Kostjal ei ole soovi maagaasi omandada.

Kostja ei ole ka soodustatud isik käsundita asjaajamise mõttes, sest ta ei ole lõpptarbija ning ei müü

ega vahenda maagaasi lõpptarbijatele. Kostja osutab üksnes võrguteenust.

Nõuded, mis tulenevad enne 2012. aastat esitatud arvetest, on aegunud.

3. Harju Maakohus jättis 30. juuni 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

hageja on gaasiettevõtja, kelle põhitegevuseks on maagaasi import ja müük;

kostja on gaasiettevõtja, kelle põhitegevuseks on maagaasi jaotus ja müük ning kelle

tegevuspiirkonnaks on Mahla 14 võrgupiirkond ja Mahla 83 võrgupiirkond;

hageja tütarettevõte AS Gaasivõrgud jaotab hageja müüdavat maagaasi kostja mõlemasse võrku

ning kostja jaotab gaasi edasi lõpptarbijatele;

Mahla 14 võrgupiirkonnas müüb lõpptarbijatele maagaasi hageja (maagaasi müügilepingud on

sõlmitud hageja ja lõpptarbijate vahel) ja Mahla 83 võrgupiirkonnas müüb lõpptarbijatele

maagaasi kostja (maagaasi müügilepingud on sõlmitud kostja ja lõpptarbijate vahel);

28. augustil 2007 sõlmitud tähtajatu maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu alusel osutas

kostjale Mahla 14 võrgus gaasi jaotamise teenust kuni 11. juulini 2013 AS EG Võrguteenus ja

alates 11. juulist 2013 osutab AS Gaasivõrgud;

AS-i Gaasivõrgud Mahla 14 võrgu mõõtepunkt asub ca 4,7 meetri kaugusel kostja liitumispunktist

AS-i Gaasivõrgud võrguga;

kostja on jätnud hageja 6. märtsist 2008 kuni 4. juunini 2014 esitatud arved osaliselt tasumata,

s.o osas, milles hageja esitas arved mõõtepunktide gaasikoguste vahe (kokku 7866 euro 24 sendi)

hüvitamiseks.

Hoolimata kirjaliku lepingu puudumisest on hageja ja kostja vahel Mahla 14 võrgupiirkonna gaasiga

varustamisel lepingulaadne võlasuhe. Ei ole välistatud, et pooltevaheline õigussuhe vastab

müügilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 3 kohaselt, kuid Mahla 14 võrgupiirkonna

puhul tuleb siiski arvesse võtta, et gaasi müüjaks lõpptarbijatele on selles võrgupiirkonnas hageja, kes

saab tarbitud maagaasi eest tasu vahetult lõpptarbijatelt, mitte kostja. Seetõttu sarnaneb poolte

õigussuhe enam vastastikusele käsunduslepingule (VÕS § 619), mille puhul mõlemad pooled

osutavad teineteisele teenuseid. Käsunduslepingu puhul peab käsundisaaja käsundiandjale välja

andma selle, mis ta käsundi täitmise tõttu on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi

täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud (VÕS § 626 lg 1). Seega kostja, võttes

hagejaga sõlmitud kokkuleppe alusel endale kohustuse toimetada hagejalt saadud maagaas hageja

klientidele ja osutada neile võrguteenust, on kohustatud hagejale välja andma (hüvitama) selle koguse

maagaasist, mida ta lõpptarbijatele ei jaotanud.

Selleks tuleb tuvastada, kas kostja on täitnud oma kohustuse toimetada kogu hageja üleantud

maagaas lõpptarbijateni või mitte. Õige ei ole hageja ja kostja käsitus, et pooltevahelises õigussuhtes

on tähtsust ainult sellel, milline kogus gaasi on üle antud kostja võrku või millise koguse maagaasi on

tarbijad ära tarbinud. Kuna hageja nõue tuleneb mõõtepunktide näitude erinevusest, tuleb tuvastada,

kui õiged, objektiivsed ja võrreldavad on mõlema mõõtepunkti andmed ja kas nende alusel saab teha

põhjendatud järelduse selle kohta, et tarbijatele on üle antud vähem maagaasi, kui hageja kostja võrku

tarnis.

Mõlemas mõõtepunktis asuvad mõõteseadmed vastavad tehnilistele nõuete. Seetõttu tuleb eeldada

mõõteseadmete usaldusväärsust. Asjas on tõendatud, et kostja omandis olev võrk on liitumispunktist

kuni tarbijapaigaldisteni korras ja toimib nõuetekohaselt.

Samas ei saa jätta arvestama, et hageja on arvestanud kostja võrku üleantud maagaasi koguseid

leppekoguse mõõturi EK 260 abil kokkuleppeliste näitajate alusel, mitte temperatuuri ja rõhu

faktiliste näitajate alusel. Tarbijate mõõtepunktides analoogilisi mõõtureid ei kasutata.

Konkurentsiameti tellimusel valminud Tallinna Tehnikaülikooli eksperdiarvamuse kohaselt ei saa

tarbijatega sõlmitud lepingutingimustele vastavatele näitajatele teisendatud mõõteandmeid kõrvutada

tarbijate juures toimunud mõõtmiste andmetega, mis juhul sellist teisendamist ei toimu.

Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et gaasi temperatuuri ja rõhku arvestava leppekoguse mõõturite

kasutamine või mittekasutamine tarbijate mõõtepunktides on kostja valik ja risk ning et juhul kui

kostjal ei ole võimalik täpsemaid mõõteseadmeid kasutada, peab ta kasutama tavaliste

gaasiarvestitega leitud andmete teisendamiseks leppenäitajatega võrreldavateks andmeteks

matemaatilisi korrigeerimisvalemeid. Ilma kokkuleppeta ei saa selliseid kohustusi kostjale panna.

Maagaasiseaduse (MGS) § 24 lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja tagama võrgust tarbitud gaasikoguste

mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning pidama sellekohast arvestust. Kehtiva õiguse

kohaselt on tarbitud maagaasikoguste kindlaksmääramise aluseks eelkõige mõõtmisandmed, mitte

nende andmete teisendamine korrigeerimisvalemite abil. Korrigeerimisvalemi kasutamist tarbijate

mõõtepunktidest saadud andmete suhtes ei ole aktsepteerinud ka majandus- ja

kommunikatsiooniminister 4. oktoobri 2013. a kirjas Konkurentsiametile.

Asjaolu, et mõõtepunktide näidud ei ole objektiivselt võrreldavad, ei saa kostjale õiguslikult ette

heita, vaid tegemist on valdkonna õigusliku regulatsiooni eripärast tingitud nn süsteemse puudusega,

mille eest kostja ei vastuta. Õige ei ole hageja seisukoht, et vastutus mõõteandmete mittevõrreldavuse

eest lausub MGS § 22 lg 2 järgi kostjal. Kostjalt ei saa nõuda tarbijapaigaldiste juures lisaks

tavapärastele gaasiarvestitele kallihinnaliste leppemõõturite kasutamist, samuti ei saa kostja omal

äranägemisel kehtestada tarbijate mõõteandmete teisendamiseks korrigeerimisvalemeid. Kuna

puuduvad tõendid selle kohta, et kostja võrgust oleks vaidlusalusel ajavahemikul gaasi tarbitud teisiti

kui hageja lepinguliste klientide tarbijapaigaldiste kaudu ja tarbimise kogused on õigusaktides

lubatud mõõtevahenditega kindlaksmääratud, ei saa lugeda tõendatuks väidet, et kostja on tarbijatele

üle andnud maagaasi vähem, kui ta seda on hagejalt saanud. Seega ei ole tõendatud, et kostja oleks

oma lepingulist kohustust (toimetada hagejalt saadud gaas lõpptarbijateni) rikkunud, mistõttu ei ole

hagejal alust lisaks tarbijatelt saadud tasule kostjalt lisatasu saada. Kuna hageja on MGS § 12 lg 2

kohaselt Mahla 14 võrgupiirkonnas bilansihalduriks ja MGS § 12 lg-s 7 ja lg-s 8 sätestatust tulenevalt

peab hageja võrku antud ning võrgus tarbitud gaasi koguste erinevuste esinemisel tegema tehinguid

süsteemihalduriga, siis peab hageja lahendama selle küsimuse süsteemihalduriga.

Kuna hagi esitati 5. juunil 2014, olid 2008-2010 esitatud arvetest tulenevad nõuded kogusummas

2391 eurot 91 senti hagi esitamise ajaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi

aegunud.

Kuna hageja nõue on käsitatav lepingust tuleneva nõudena, ei tule käsitleda hageja alternatiivset

nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. oktoobri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, milline on nendevaheline

õigussuhe. Seejuures ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: Tallinnas Mahla 14 võrgupiirkonnas

müüb lõpptarbijatele maagaasi hageja, lõpptarbijad maksavad gaasi eest hagejale, AS Gaasivõrgud

jaotab hageja müüdavat gaasi kostja võrku, kostja jaotab maagaasi edasi lõpptarbijatele, kostja

edastab hagejale lõpptarbijate mõõtepunktide näidud, kostja osutab lõpptarbijatele võrguteenust ning

lõpptarbijad maksavad kostjale võrguteenuse eest. Eeltoodust järeldub, et pooltevahelises suhtes on

hageja huviks müüa tarbijatele kostja võrgu kaudu maagaasi ja saada selle eest tarbijatelt raha. Kostja

huviks on jaotada hageja maagaasi lõpptarbijatele ja saada viimastelt tasu võrguteenuse osutamise

eest.

Õige ei ole hageja väide, et poolte vahel on müügileping. Lõpptarbijatele müüb maagaasi hageja,

mitte kostja. Kostja ei osta hagejalt midagi. Seega ei saa pooltel olla müügilepingut. Õige on

maakohu käsitus, et poolte vahel on käsundusleping. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga

kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid

(täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

Käsunduslepingu sisuks on kostja kohustus jaotada hageja maagaasi lõpptarbijatele ja edastada

hagejale lõpptarbijate näidud. Lepingulise suhte olemasolu kinnitab asjaolu, et kostja on jaotanud

tarbijatele hageja maagaasi vähemalt alates 2008. aastast.

Asja materjalidest nähtuvalt fikseeritakse kostja gaasivõrku edastatava maagaasi kogus hageja võrgus

asuvas mõõtepunktis. Lõpptarbijatele müüdava maagaasi kogust mõõdetakse tarbijapaigaldiste

asukohas. Hageja võrgus asuvas mõõtepunktis ja lõpptarbijate mõõtepunktides fikseeritud

gaasikogused ei kattu alati. Sageli on hageja võrgus asuvas mõõtepunktis fikseeritud gaasikogus

suurem kui tarbijate mõõtepunktides mõõdetud gaasikogus kokku.

Asjas ei ole tõendatud, et mõõteandmete erinevuse põhjuseks on gaasikaod. Inspecta Estonia OÜ

3. septembri 2014. a gaasipaigaldise tehnilise kontrolli aktist nähtub, et hageja gaasipaigaldis vastab

nõuetele (I kd, tl 193). 28. juulil 2014 on Inspecta Estonia OÜ teinud kostja gaasipaigaldise tehnilise

kontrolli ning akti kohaselt vastab ka see gaasipaigaldis nõuetele (I kd, tl 136). Eeltooduga on

tõendatud, et mõlemad gaasivõrgud on nõuetekohased ning puudub alus arvata, et võrkudes esineks

lekkeid.

Maakohus tuvastas õigesti, et nii hageja gaasimõõtja kui ka lõpptarbijate mõõtevahendid vastavad

tehnilistele nõuetele. Õige on ka maakohtu seisukoht, et mõõtetulemuste erinevus on tingitud

asjaolust, et hageja võrgus asuva mõõtepunkti gaasimõõtur ja tarbijapaigaldiste gaasimõõturid

mõõdavad gaasi erinevate meetodite alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et esimeses mõõtepunktis

lähtutakse gaasikoguse mõõtmisel gaasi temperatuurist 20 °C ja rõhust 101,325 kPa.

Tarbijapaigaldiste mõõteseadmed viidatud temperatuuri ja rõhu näitajaid arvesse aga ei võta.

VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundi laadist tuleneva

vajaliku hoolsusega. Kolleegium leiab, et kostja on täitnud käsundi vajaliku hoolsusega, kuna on

toimetanud maagaasi tarbijateni ja edastanud tarbijapaigaldiste näidud hagejale. Gaasikadude

esinemist ei ole tõendatud. Mõõtmismeetodite erinevusest tingitud gaasikoguste erinevus ei ole aga

kostjale etteheidetav. Kostjale kuuluvad lõpptarbijate gaasimõõturid vastavad tehnilistele nõuetele.

Hageja oli lepingu sõlmimise ajal teadlik sellest, milline on tarbijapaigaldiste mõõteseadmete

mõõtemetoodika, st ta oli teadlik sellest, milliste mõõteseadmetega kostja käsundit täidab. Hagejal ei

ole alust eeldada, et käsundi täitmiseks peaks kostja mõõteseadmed välja vahetama hageja võrgus

asuva mõõturiga sarnaste mõõteseadmete vastu, eriti olukorras, kus see on väga kulukas.

Konkurentsiameti 23. aprilli 2014. a kirja kohaselt on selliste mõõtevahendite hind väga kõrge ja

nende kasutamine majanduslikult põhjendatud üksnes suurte gaasikoguste mõõtmisel (II kd, tl 78, 85-

86). Samuti ei ole kostjal võimalik mõõdetud gaasi kogust korrigeerida vastava valemiga, kuna

majandus- ja kommunikatsiooniministri 1. veebruari 2013. a määrus nr 8 „Gaasikoguste

energiaühikutesse teisendamise metoodika" ei võimalda mõõteseadme tegelikku näitu korrigeerida.

Eeltoodut arvestades ei ole kostja käsunduslepingut rikkunud.

Õige on maakohtu seisukoht, et TsÜS § 146 lg 1 järgi on hageja 2008-2010 esitatud arvetest

tulenevad nõuded aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole MGS § 22 lg 2 kohtute tõlgendatud viisil kooskõlas

põhiseadusega. Viidatud sätte järgi vastutab võrguettevõtja tema omandis või valduses oleva võrgu

toimimise ja korrasoleku eest, kuid kohtute tõlgenduse järgi ei vastuta kostja mõõteandmete

võrreldamatuse eest ning õiguslikust regulatsioonist tuleneva puuduse (süsteemivea) risk jääb igal

juhul gaasimüüja kanda. Juhul, kui MGS § 22 lg-t 2 ei saa tõlgendada põhiseaduskonformselt, tuleb

asjas algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Kohtud kohaldasid asjas vääralt VÕS § 619 ja käsitasid poolte õigussuhet vääralt käsunduslepinguna.

Kohtud selgitasid poolte õigussuhte sisu välja üksnes osaliselt. Kohtulahenditest ei selgu hageja

nõude õiguslik alus. Poolte suhe on käsitatav müügilepinguna, sest hageja soovib saada tasu kostjale

üleantud maagaasi eest, mis ei ole lõpptarbijateni jõudnud. Kostja rikkumiseks on sellise tasu

maksmata jätmine. Kirjaliku lepingu puudumise tõttu võib kostja tegevus olla käsitatav ka maagaasi

ebaseadusliku kasutamisena MGS § 25 lg 1 p 3 mõttes, mille eest tuleb kostjal tasuda.

Kohtud jagasid poolte vahel vääralt tõendamiskoormise. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata mh

põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et mõõteandmete erinevuseks on gaasikaod, kuid see asjaolu ei

puutu asjasse. Oluline on tuvastada, millise mõõteseadme näit tuleb pooltevahelises suhtes aluseks

võtta. Hagejal tuleb tõendada üksnes seda, et ta on maagaasi kostjale üle andnud, mitte aga seda, et

kostja on lõpptarbijatele vähem maagaasi üle andnud.

Võimaliku gaasikao eest vastutab kostja kui maagaasi edastaja. Hageja kasutab koguste mõõtmisel

täpset leppekoguse mõõturiga gaasiarvestit. Hageja ei vastuta võimalike võrgukadude eest sõltumata

selle võimalikest põhjustest. Selle eest vastutab kostja, kuna kostja valib lõpptarbijate asukohas

mõõteseadmed ning tal on kohustus kasutada nõuetekohaseid mõõtmisvahendeid. Kui kostja kasutab

mittenõuetekohaseid mõõtmisvahendeid, siis tuleb tal hüvitada mõõtmisvahendite näitude vahe

hagejale. Võimalikud kaod peavad sisalduma võrguteenuse hinnas või peab võrguettevõtja võtma

kasutusele muud vajalikud meetmed.

Kohtud jätsid arvestamata, et sarnases olukorras kasutavad teised võrguettevõtjad konkurentsiametiga

kooskõlastatult maagaasi koguste korrigeerimist, et saaks arvesse võtta maagaasi temperatuuri ja rõhu

mõju kogustele, mis on alternatiiviks mõõteseadmete vahetamisele. Seega saab kostja lahendada

mõõteseadmete näitude erinevuse probleemi ning kujundada mõõteseadmete erinevusi arvestades

vastavaks oma võrguteenuse hinna. Väär on kohtute seisukoht, et hageja peab lahendama selle

probleemi süsteemihalduriga. Seda tehes on kohtud keeldunud tsiviilasja lahendamast. Hageja on

üksnes lõpptarbijate bilansihaldur, mitte aga kostja bilansihaldur.

Kohtud jätsid põhjendamatult võtmata seisukoha hageja alternatiivse nõude kohta.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

MGS § 22 lg 2 ei ole põhiseadusega vastuolus ja kohtud tõlgendasid sätet põhiseaduskonformselt.

Säte ei käsitle võrguettevõtja kohustust vastutada erinevate seadmete mõõteandmete vahe eest.

Kohtud ei ole kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Poolte vahel ei ole sellist õigussuhet, mis

annaks hagejale alust nõuda kostjalt kostja võrku siseneva ja võrgust väljuva maagaasi koguste vahet.

Pooltel ei ole müügilepingut ning hagejal ei ole alust nõuda kostjalt talle võrguteenuse osutamiseks

üleantud maagaasi eest tasu. Kostja ei ole maagaasi ebaseaduslikult kasutanud.

Kohtud jagasid tõendamiskoormise õigesti. Kuna hageja tugines nõudes gaasi puudujäägile, tuli

hagejal ka see asjaolu tõendada. Kohtud ei ole analüüsinud maagaasi puudujäägi põhjuseid, vaid

seda, kas puudujääki üldse on. Asjakohatud on hageja väited, mis puudutavad lõpptarbijate koguste

mõõtmist teistsuguste mõõturitega ja kostja vastutust võrgukadude eest, kuna kostja võrgus ei ole

kadusid ning kostjal ei ole kohustust kasutada teistsuguseid mõõtureid lõpptarbijate puhul.

Ringkonnakohus võttis seisukoha hageja väitetud praktika ja tavade kohta, kuid hageja väited on

põhjendamatud. Kohtud viitasid õigesti hageja võimalusele pöörduda süsteemihalduri poole. Kohtud

ei pidanudki käsitlema hageja nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel, kuna kvalifitseerisid hageja

nõude lepingust tulenevaks nõudeks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust

tühistada.

10. Vastusena kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kohtud leidsid poolte õigussuhet

kvalifitseerides õigesti, et pooled ei ole sõlminud müügilepingut, samuti ei ole nende vahel

müügilepingulaadset võlasuhet.

Pooled ei vaidle selle üle, et nad on MGS § 4 tähenduses gaasiettevõtjad, kes peavad MGS § 8 lg 1

järgi tagama tarbija gaasiga varustamise vastavalt maagaasiseadusele, tegevusloa kõrvaltingimustele

ja tarbijaga sõlmitud lepingule.

Hageja on maagaasi müüja, s.o ettevõtja, kes müüb lõpptarbijatele maagaasi (MGS § 2 p 10). Gaasi

müük tähendab MGS § 7 lg 4 järgi isikule gaasi tasu eest üleandmist. Selleks sõlmib maagaasi müüja

üldjuhul lõpptarbijatega müügilepingu (MGS § 101).

Kostja on võrguettevõtja, kes osutab võrguteenust (MGS § 2 p 9). Võrguteenus on MGS § 23 lg 1

järgi võrgu kaudu gaasi ülekande või jaotamise teenuse osutamine. Võrguettevõtja peab

lõpptarbijatega sõlmima liitumis- ja võrgulepingu (MGS § 101).

11. Pooled vaidlevad selle üle, milline õigussuhe nende vahel on ning kelle kanda peaks jääma GV

mõõtepunktis fikseeritud kostja võrku antud gaasi ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasi

tarbimise mõõteandmete vahele vastava gaasikoguse eest tasumine.

Hageja on sõlminud lõpptarbijatega maagaasi müügilepingud ja kostja võrgulepingud. Omavahel ei

ole hageja ja kostja lõpptarbijate gaasiga varustamise kohta kirjalikus vormis lepingut sõlminud.

Arvestades asjaolu, et hageja müüb maagaasi lõpptarbijatele ja on sõlminud selleks nendega

müügilepingud, samuti seda, et kostja on seadusest tulenevalt kohustatud hageja lõpptarbijatele

müüdavat maagaasi üle kandma ja jaotama, ei saa pooltevahelist õigussuhet pidada müügilepinguks,

sest sellises olukorras ei olnud hageja ega kostja tahe see, et kostja omandaks mingis osas maagaasi ja

kohustuks selle eest hagejale maksma (VÕS § 208).

Nii hagejal kui ka kostjal on seadusest tulenev kohustus tagada tarbijate gaasiga varustamine. Kostjal

kui võrguettevõtjal on seadusest tulenev kohustus hageja müüdavat maagaasi edastada. Kolleegium

on seisukohal, et kuivõrd lepingu olemasolu müüja ja võrguteenuse pakkuja vahel ei ole seaduse järgi

korraldatud maagaasi müügi ja vahendamise eelduseks, on käesolevas asjas hageja ja kostja vahel

seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6).

Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlasuhte põhisisu on, et hageja varustab kostjat piisavas

koguses maagaasiga, et võimaldada kostjal kui tarbijapaigaldisega ühendatud võrku omaval

gaasiettevõtjal tagada seaduses ettenähtud kohustuse täitmine ehk tarbijate gaasiga varustamine

(MGS § 8 lg 1).

Kostja on kohustatud osutama hageja klientidest tarbijatele tasulist võrguteenust ja toimetama hageja

üleantud maagaasi lõpptarbijateni, mille kaudu saab hageja täita enda seadusest tulenevat kohustust ja

müüa vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele kõigile selles võrgupiirkonnas võrguühendust

omavatele kodutarbijatele nende soovi korral maagaasi (MGS § 9 lg 1). Võrguettevõtjana on kostja

kohustatud tagama tarbijapaigaldiste võrku ühendamise, võrguühendust omavate isikute varustamise

gaasiga, paigaldama projektikohase mõõtesüsteemi, võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise,

mõõteandmete kogumise, töötlemise ja teisendamise energiaühikutesse vastavalt määrusele ja pidama

sellekohast arvestust (MGS § 22 lg-d 1 ja 3, § 24 lg-d 1-3) ning edastama lõpptarbijatelt saadud

näidud hagejale. VÕS § 620 lg 1 ei kohaldu.

12. MGS § 22 lg 2 sätestab, et võrguettevõtja vastutab tema omandis või valduses oleva võrgu

toimimise ja korrasoleku eest. Seega on õige hageja väide, et võimaliku gaasikao eest vastutab

võrguettevõtjana kostja. Samas on hageja seisukohal, et tema nõude rahuldamiseks piisab, kui ta on

tõendanud kostja võrku üleantud maagaasi koguse, mistõttu on kohtud jaganud poolte vahel vääralt

tõendamiskoormise. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Hageja nõude rahuldamiseks on vajalik

tuvastada, et kostja on pooltevahelisest võlasuhtest tulenevat kohustust rikkunud ja vastutab selle

eest.

Kohtud tuvastasid asjas, et kostja võrk on tehniliselt töökorras ja gaasikadusid ei ole. Kolleegium

arvestab kassatsiooninõude kontrollimisel TsMS § 688 lg 3 esimese lause ja lg 4 järgi faktilisi

asjaolusid, mis on tuvastatud menetlusõiguse normi rikkumata alama astme kohtu otsusega.

Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud seda asjaolu tuvastades menetlusõiguse normi rikkunud.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaatamata sellele, et on tuvastatud, et sisend- ja

väljundmõõtepunktide andmed ei ole objektiivselt võrreldavad, ei saa seda puudust kostjale ette heita,

sest tegemist on valdkonna õigusliku regulatsiooni eripärast tuleneva puudusega. Põhjendatud ei ole

ka hageja väide, et kostja vastutab mõõturite näitude vahe eest, kuna kostja saab valida, millised

mõõturid ta lõpptarbijatele paigaldab. Kuna kostja mõõdab lõpptarbijatele edastatavat maagaasi

kogust kooskõlas seadusega (MGS § 22 lg-d 1 ja 3, § 24 lg-d 1-3) ning pooled ei ole kokku leppinud,

milliste parameetrite juures mõõdetakse lõpptarbijatele müüdava maagaasi koguseid, ei saa hageja

nõuda kostjalt hüvitist seetõttu, et lõpptarbijatele müüdava maagaasi summeeritud kogus alati ei kattu

ning on tarbijate mõõturite järgi vahel väiksem kui kostja võrku siseneva maagaasi kogus hageja

mõõturi järgi.

13. Asjaolul, et sarnases olukorras kasutavad teised võrguettevõtjad konkurentsiametiga

kooskõlastatult maagaasi koguste korrigeerimist, et saaks arvesse võtta ka maagaasi temperatuuri ja

rõhu mõju maagaasi kogusele, ei ole praeguses asja tähtsust. Kostjal on küll MGS § 24 lg 1 järgi

kohustus tagada võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmine, mõõteandmete kogumine ja töötlemine

ning arvestuse pidamine, kuid kostjal ei ole võrguettevõtjana seadusest tulenevat kohustust koguseid

korrigeerida (vrdl võrguettevõtja kohustused suhtes tarbijaga Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p-d 17-25). Pooled saaksid mõõteandmete korrigeerimise kohustuses

kokku leppida, ent ei ole seda teinud.

14. Hageja käsitus MGS § 22 lg 2 põhiseadusvastasusest ei ole põhjendatud. Viidatud sätte järgi

vastutab võrguettevõtja tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise ja korrasoleku eest. Asjas

on tuvastatud, et kostja võrk toimib ja on tehniliselt töökorras. Asjaolu, et kostja võrgus paiknevad

lõpptarbijate gaasimõõturid ei arvesta koguste mõõtmisel maagaasi temperatuuri ega rõhku, ei

tähenda, et kostja võrk ei vastaks seaduses sätestatud nõuetele või et kostja ei oleks taganud oma

võrgu korrektset toimimist ja korrasolekut. Seetõttu ei ole MGS § 22 lg 2 kostja nõuet lahendades

asjassepuutuv.

15. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kassatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon riigituludesse.

16. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.

Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks

määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks

kassatsiooniastme menetluskulusid (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

147-14, p 22).

TsMS § 177 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja

jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu