3-3-1-15-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-15-16

Otsuse kuupäev

11. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele

Parrest

Kohtuasi

Arne Albergi kaebus Varbla Vallavalitsuse 10. veebruari

2012. a ehituslubade nr 2449 ja 2450 õigusvastasuse

tuvastamiseks ning Varbla Vallavalitsuse 28. oktoobri 2013. a

kasutusloa nr 3183 ja 3. detsembri 2013. a kasutusloa nr 3207

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Arne Alberg

Vastustaja Varbla Vallavalitsus

Kolmas isik Tuuleenergia OÜ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-13-70194

Menetluse alus Riigikohtus

Arne Albergi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Arne Albergi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2015. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

16. veebruari 2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-70194.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada Arne Albergi kaebus osaliselt: tunnistada õigusvastaseks

10. veebruari 2012. a ehitusload nr 2449 ja 2450, tühistada 28. oktoobri 2013. a kasutusluba

nr 3183 ja 3. detsembri 2013. a kasutusluba nr 3207 ning ülejäänud osas jätta kaebus

rahuldamata.

4. Mõista Varbla vallalt Arne Albergi kasuks välja menetluskulud 6000 eurot. Ülejäänud

menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Varbla Vallavolikogu kehtestas Tamba tuulepargi detailplaneeringu 19. augusti 2003. a otsusega

nr 36. Detailplaneeringu menetluse käigus koostati keskkonnamõju hindamise (KMH) aruanne, mis

valmis 26. juunil 2002.

2. Varbla Vallavalitsus andis 25. jaanuaril 2006 ehitusload nr 212 ja 213 Tamba tuulegeneraatorite

nr 1 ja 2 püstitamiseks.

3. Vabariigi Valitsus võttis 18. mai 2007. a määrusega nr 154 kaitse alla Väinamere hoiuala. Seetõttu

toimus 2008. a Tamba tuulepargi Natura hindamine. Hindamisaruannet täiendati 2009. a-l.

4. Varbla Vallavalitsus andis 10. veebruaril 2012 ehitusload nr 2449 ja 2450 Tamba tuule-

generaatorite nr 1 ja 2 püstitamiseks. 28. oktoobril 2013 väljastas Varbla Vallavalitsus Tamba

tuulegeneraatorile nr 1 kasutusloa nr 3183 ja 3. detsembril 2013 Tamba tuulegeneraatorile nr 2

kasutusloa nr 3207.

5. Arne Alberg (kaebaja) esitas 13. detsembril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotles Varbla Vallavalitsuse 28. oktoobri 2013. a kasutusloa nr 3183 ja 3. detsembri 2013. a kasutus-

loa nr 3207 tühistamist, Varbla Vallavalitsuse 10. veebruari 2012. a ehituslubade nr 2449 ja 2450

õigusvastasuse tuvastamist ning Varbla Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemist viia läbi Tamba

tuulegeneraatorite osas uus keskkonnamõjude hindamine (sh täielik mürauuring) ja tuvastada

tuulegeneraatorite ohutsoon.

Kaebaja hinnangul on tuulegeneraatorite nr 1 ja 2 ehitamiseks väljastatud ehitusload nr 2449 ja 2450

vastuolu tõttu kehtestatud detailplaneeringuga õigusvastased. Kuigi kehtivast detailplaneeringust ja

KMH aruandest saab järeldada, et rajatavate tuulikute tüüp on SÜDWIND S-70 (kõrgus 85 m,

tiivaraadius 35 m, võimsus 1500 kw, ehitusalune pind 12,62 m2), on 2012. a-l ehituslubade alusel

püstitatud ning 2013. a-l kasutusload antud Enercon E-101 tuulegeneraatoritele (kõrgus 149,5 m,

võimsus 3000 kw, ehitusalune pind 416 m2). Selliste oluliselt kõrgemate ja võimsamate tuulikute

kohta ei ole KMH-d ega mürauuringut tehtud. Seda ei ole tehtud ka Natura hindamise käigus.

Kaebaja omandis olev maatulundusmaa sihtotstarbega Ilvese kinnistu (millel asub ka kaebaja elamu)

jääb tuulegeneraatorist nr 2 ca 337 m kaugusele ja tuulegeneraatorist nr 1 ca 714 m kaugusele.

Kaebajale kuuluva Pärnamäe kinnistu ja tuulegeneraatorite vahe on vastavalt 1,2 km ja 827 m.

Tuulikutest lähtuv müra on väga vali ja häiriv ning ületab kaebaja hinnangul kehtestatud

normtasemeid. Lisaks on detailplaneeringu joonistega võrreldes tuulegeneraatori nr 1 asukohta

nihutatud ca 200 m, tuulegeneraator nr 2 on aga ehitatud ehituskeeluvööndisse. Tuvastatud ei ole, kas

tuulegeneraatorite puhul on täidetud tingimused tiivikute jäätumisest tuleneva ohu vältimiseks.

Kaebajat ehitus- ja kasutuslubade väljastamise menetlusse ei kaasatud.

6. Varbla vald ja kolmas isik Tuuleenergia OÜ palusid jätta kaebuse rahuldamata.

7. Tallinna Halduskohus jättis 16. veebruari 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Samuti jättis

kohus rahuldamata menetlusosaliste taotlused menetluskulude hüvitamiseks.

Halduskohus osundas, et Tamba tuulepargi detailplaneeringu juurde 2002. a-l koostatud KMH

aruande kohaselt levib nelja tuuliku (1,5 MW võimsusega) tekitatud müra tasemega kuni 35 dB(A)

tuulekiirusel 10 m/s hinnanguliselt 600 m kaugusele, kriitilise müra piirnormi tagamiseks peab lähim

tuulik paiknema mitte enam kui 310 m kaugusel hoonest. Terviseameti 14. veebruari 2013. a

hinnangu ja eksperdi Jaan Järviku 6. detsembri 2013. a arvamuse järgi ei ole KMH aruandes toodud

mürahinnangut võimalik tekkiva mürasituatsiooni hindamiseks kasutada. Kolmas isik esitas

halduskohtumenetluses 17. detsembri 2013. a eksperdiarvamus Tamba kahe 3 MW Enercon E-101

tuuliku müra, varjutamise ja jäätumise kohta. Arvutuslik müra levik modelleeriti spetsiaaltarkvaraga,

arvutamisel kasutati rahvusvahelist standardit ning aluseks võeti müra levikut soodustavad tuuleolud.

Ilvese kinnistul oli modelleeritud müratase 37 dB ja Pärnamäe kinnistul 31 dB. Enim varjutatud

piirkond on Ilvese kinnistul – 11,5 tundi aastas. Jäätumise ohu vältimiseks on tingimused täidetud.

Kaebaja kaasatud ekspert kinnitas, et 17. detsembri 2013. a eksperdiarvamus on adekvaatne ja

usaldusväärne.

Halduskohtu hinnangul ei saa eeltoodut arvestades vaidlustatud haldusaktid kaebaja õigusi rikkuda.

Seetõttu puudub vajadus analüüsida väidetavaid menetlusnormide rikkumisi. Lisaks on tehniliselt

võimalik tuulikute mürataset vähendada ning kaebajal on välisõhu kaitse seaduse § 144 alusel õigus

nõuda ka kahju tekitajalt kahju korvamist.

Halduskohus otsustas jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Ka kolmanda isiku

menetluskulud jättis halduskohus kolmanda isiku kanda, sest kulude väljamõistmine kaebajalt oleks

tema suhtes liiga koormav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 11). Kaebaja on

füüsiline isik, kellele on määratud raske puue, millest tingituna vajab ta kolm aastat kõrvalabi.

Kolmas isik on äriühing, kellel oli võimalus rajada olulist investeeringut vajavad ehitised. Õigusabi-

kulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust.

8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu otsuse tühistada ning teha

uus otsus, millega kaebus rahuldada, või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Tuuleenergia OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu otsuse tühistada

osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise taotluse.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. novembri 2015. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja rahuldas Tuuleenergia OÜ apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas

halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus jättis rahuldamata Tuuleenergia OÜ menetluskulude

hüvitamise taotluse. Selles osas tehti uus otsus, millega mõisteti kaebajalt Tuuleenergia OÜ kasuks

välja menetluskulud 2000 eurot.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega kaebaja kaebuse rahuldamata jätmise

kohta ega korranud neid. Ringkonnakohus lisas, et halduskohtu otsus ei ole põhjendamispuudustega:

asudes seisukohale, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, ei pidanudki halduskohus andma hinnangut

kõigile kaebuse väidetele. Ehitus- ja kasutuslubade vaidlustamisel ei ole võimalik nn populaar-

kaebuse esitamine. Seega saab kaebaja tugineda vaid sellistele õigusnormide rikkumistele, mis

riivavad tema avalikke subjektiivseid õigusi. Praegusel juhul saab kaebaja õigusi rikkuda eelkõige

müra ning puutumus on kaebajal ka võimaliku ohuga, mis tuleneb tuulikulabade jäätumisest. Kaebaja

subjektiivseid õigusi ei saa rikkuda Natura hindamise õigusvastasus, vajalike kooskõlastuste

puudumine, ehituskeeluvööndisse ehitamine jms. Seega ei pidanud halduskohus nendele asjaoludele

hinnangut andma.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tuulikud

müranorme rikuvad. Seevastu on kolmas isik esitanud täiendava eksperdiarvamuse, mille kohaselt

ülenormatiivset müra ei esine. Kaebaja õiguste rikkumise seisukohast ei ole oluline, et see dokument

esitati alles kohtumenetluses. Ringkonnakohus rõhutas ka, et ehitus- ja kasutusload ei saa anda

kolmandale isikule õigust müranorme rikkuda. Kui kaebaja on müramõõtmistega tuvastanud, et

tuulikutest lähtuv müra ületab lubatud piire, saab ta kasutada kohaseid õiguskaitsevahendeid selleks,

et sundida kolmandat isikut müranorme järgima. Ka ei ole ühegi tõendiga tuvastatud, et tuulikulabade

jäätumisega seotud ning sellest tulenev jäätükkide lendamise risk oleks kaebaja kinnistul reaalne.

Kolmanda isiku apellatsioonkaebuse osas nõustus ringkonnakohus halduskohtuga, et kolmanda isiku

menetluskulude täies mahus (s.o 4496 eurot ja 33 senti) kaebaja kanda jätmine viiks ebaõiglase

tulemuseni. Kuigi nimetatud summa ei ole ringkonnakohtu hinnangul ülepaisutatud, on põhjendatud

kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista 2000 eurot. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta

asjaoluga, et kaebust ei ole põhjust pidada pahatahtlikuks. Ka ei ole tuulikute lähedus kaebajale

vaidluse all ning mõistetav on kaebaja rahulolematus, kui püstitati selliste parameetritega tuulikud,

mida kaebaja ei võinud detailplaneeringut usaldades ette näha. Samas ei ole kaebaja majanduslik seis

selline, mis üldse ei võimalda menetluskulusid kanda. Kuigi tema igakuine sissetulek on väike, on

kaebajal kinnisvara, mida ta saaks vajaduse korral võõrandada. Isikul ei ole alust eeldada, et

kohtumenetluse algatamisega ei kaasne tema jaoks üldse mingeid kulutusi.

Vastustaja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud jättis ringkonnakohus vastustaja kanda.

Kolmanda isiku apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest (õigusabikulud 1281 eurot 34 senti ja

riigilõiv 15 eurot) jäeti kaebaja kanda 800 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega saata asi halduskohtule tagasi

menetlusse võtmiseks ja sisuliseks lahendamiseks. Alternatiivselt taotles kaebaja Tallinna Ringkonna-

kohtu otsuse tühistamist osas, millega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus osaliselt ning mõisteti

temalt Tuuleenergia OÜ kasuks välja menetluskulud 2000 eurot ja apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud 800 eurot.

Kaebaja on seisukohal, et kui igaüks saab vaidlustada kehtestatud detailplaneeringut, peab isikul

olema kaebeõigus ka juhul, kui kohalik omavalitsus väljastab ehitusloa vastuolus kehtiva detail-

planeeringuga, s.o sisuliselt detailplaneeringut muutes. Kaebaja on näidanud oma subjetiivsete

õiguste rikkumist. Võrreldes detailplaneeringuga oluliselt kõrgemate ja võimsamate tuule-

generaatorite ehitamisega, ilma et oleks läbi viidud korrektne keskkonnamõju hindamine, rikutakse

tema subjektiivseid õigusi: müra kandub kaugemale, ohutsoon, varjutuse ulatus ja visuaalne reostus

on suuremad. Kui keskkonnamõju oleks korrektselt hinnatud, ei ole välistatud, et menetluse tulemus

oleks olnud teistsugune. Kohtute nõudmine, et kaebaja tõendaks oma subjektiivsete õiguste

rikkumist, tähendab sisuliselt seda, et ta peaks ise vastustaja asemel menetluse läbi viima. Ka on

kaebaja esitanud mitmeid vastuväiteid ja põhjendusi, miks ei saa pidada kolmanda isiku esitatud

eksperdiarvamust usaldusväärseks. Kohtud ei ole neid vastuväiteid analüüsinud.

Kaebaja on ka seisukohal, et ringkonnakohus rahuldas vääralt kolmanda isiku apellatsioonkaebuse.

Arvestades kassaatori sissetulekut, rasket puuet ja muid vaidlusega seotud faktilisi asjaolusid

(vaidlevad ebavõrdsed pooled, haldusmenetlus on läbi viidud ebakorrektselt keskkonda oluliselt

mõjutavas küsimuses), on põhjendatud jätta kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust. HKMS § 108 lg 11

kohaldamisel ei saa ainukeseks kaalukeeleks olla kaebaja sissetulek ja see, kas ta omab kinnisvara.

12. Varbla vald ja Tuuleenergia OÜ palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtud on

õigesti asunud seisukohale, et kaebajal puudub kaebeõigus. Seetõttu ei tulnud kohtutel analüüsida,

kas mingeid õigusnorme haldusmenetluses rikuti. Lisaks leidis Tuuleenergia OÜ, et ringkonnakohus

on õigesti mõistnud kaebajalt välja osa tema kantud menetluskuludest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium analüüsib esmalt kaebeõigust ja kohtuliku kontrolli ulatust (I). Teiseks käsitleb

kaebaja kaasamist ehitus- ja kasutuslubade andmise menetlusse (II). Seejärel kujundab kolleegium

seisukoha ehituslubade (III) ning kasutuslubade (IV) õiguspärasuse kohta. Lõpuks lahendab

Riigikohus kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (V).

I

14. Kaebaja on oma õiguste rikkumist näinud rajatud tuulikutest lähtuvas müras, tuulikutega

kaasnevas varjutuses ja jäätükkide lendamise riskis. Rikkumise kõrvaldamiseks on ta esitanud

2013. a-l väljastatud kasutuslubade tühistamise kaebuse, 2012. a-l antud ehituslubade õigusvastasuse

tuvastamise kaebuse ning kohustamiskaebuse keskkonnamõju hindamise korraldamiseks ja

tuulegeneraatorite ohutsooni tuvastamiseks.

15. Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise

ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-d 28,

32 ja 26). Vaidlust ei ole selle üle, et ka kehtestatud müranormid sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a

määruses nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja

mürataseme mõõtmise meetodid" loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele

saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide

kaitse (vt ka haldusasja 3-3-1-15-01, p 22). Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid

siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate

õigusnormidega (vt ka haldusasja 3-3-1-88-15, p 28).

16. Kohtuliku kontrolli ulatuse kohta on Riigikohus varem märkinud, et kui kaebus esitatakse

motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus

haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil

esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei

seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. (Vt haldusasja 3-3-1-87-11, p 28.)

17. Eeltoodust lähtudes tuleb nõustuda kohtutega, et nad ei pidanud ehitus- ja kasutuslubade õigus-

pärasust hinnates kontrollima nende menetlus- ja materiaalõiguslike nõuete järgimist, mis ei seondu

kaebaja subjektiivsete õigustega. Sellisteks kaebaja kassatsioonis esiletoodud menetlusnõueteks on

näiteks Natura hindamise avalikkus ning ehituslubade kooskõlastamine Vabariigi Valitsuse ja

Euroopa Liidu Komisjoniga, kuivõrd nende nõuete eesmärk ei ole kaebaja huvide kaitse.

18. Küll aga ei nõustu halduskolleegium kohtute järeldusega, et selles asjas võisid kohtud piirduda

kolmanda isiku poolt kohtumenetluses esitatud müra, varjutamise ja jäätamise kohta esitatud

eksperdiarvamuse analüüsiga. Kohtud oleks pidanud andma hinnangu kaebaja väidetele, mis

puudutavad tema kaasamata jätmist ehitus- ja kasutuslubade andmise menetlustesse ning ehitus- ja

kasutuslubade vastuolu kehtiva detailplaneeringuga.

II

19. Kaebaja heidab vastustajale ette enda kaasamata jätmist ehitus- ja kasutuslubade andmise

menetlustesse.

20. Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel

võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11, § 35

lg 2, § 40, § 62; vt nt haldusasja 3-3-1-56-02, p 9; 3-3-1-55-13, p 14). HMS § 11 lg 1 p 3 järgi on

menetlusosaliseks kolmas isik, kelle õigusi haldusakt võib puudutada. Kolmanda isikuna kaasamiseks

ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. On

selge, et tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele.

Kaebajale kuuluva elamuga Ilvese kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus (kinnistu lähimast punktist

ca 337 m, elamust ca 560 m) on piisavalt väike, et vastustajale pidi olema selge, et ehitus- ja

kasutusload võivad kaebaja õigusi puudutada ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada

haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). Kaebaja isiklikult teavitamata

jätmine oli menetlusviga, mille mõju menetlustulemusele tuleb hinnata koostoimes teiste võimalike

puudustega (HMS § 58).

III

21. Vaidlust ei ole küsimuses, et 2002. a-l hinnati nelja 1,5 MW võimsusega 85 m kõrguse 3-labalise

35 m rootorilaba raadiusega 12,62 m2 ehitusaluse pinnaga tuuleturbiini keskkonnamõju (kd 1 tl 37).

Detailplaneeringu kehtestamisel vähendati tuulikute arvu ühe võrra, kuid suurendati võimsust –

detailplaneering näeb ette kolm 2 MW võimsusega tuulikut (kd 1 tl 23 pöördel)). Detailplaneering ja

KMH aruanne sisaldavad viiteid konkreetsele tuulikugeneraatori tüübile – SÜDWEST S-70.

22. KMH aruanne valmis enne, kui jõustus sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrus nr 42 "Müra

normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise

meetodid" (jõust. 1.07.2002). Detailplaneering kehtestati küll pärast määruse jõustumist, kuid

muudatusi planeeringus ega KMH aruandes määruse jõustumisega seoses ei tehtud. Nii Terviseameti

14. veebruari 2013. a kirjas (kd 1 tl 71–72) kui ka kaebaja esitatud 6. detsembri 2013. a

eksperdiarvamuses (kd 1 tl 74) tõdetakse, et KMH aruannet ei ole võimalik kasutada tekkinud

mürasituatsiooni hindamiseks kaebaja kinnistutel.

23. Natura hindamisel võeti aluseks kaks 3 MW võimsusega ca 150 m kõrgust ja 50 m rootorilaba

raadiusega WinWinD tüüpi tuulikut, kuid aruandes puudub hinnang tuulikutega kaasneva müra,

varjutuse ja jäätükkide leviku kohta (kd 1 tl 99–126).

24. 2012. a ehituslubade alusel püstitati ja anti kasutusluba kahele 3 MW võimsusega 149,5 m

kõrgusega (ehituslubades 161 m) 3-labalisele 50,5 m rootorilaba raadiusega 416 m2 ehitusaluse

pinnaga tuulikule Enercon E-101.

25. Kolleegium nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et tuulikute asukohti puudutavas osas ei riku

ehitusload konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades kaebaja õigusi.

26. Kaebaja väide, et tuulegeneraator nr 2 paikneb ehituskeeluvööndis, on õige. Tuuliku asukoht

määrati aga detailplaneeringuga, mitte vaidlustatud ehitus- ja kasutuslubadega. Ka on kõnealusel

seadusest tuleneval ehituskeelu normil keskkonnakaitseline, mitte kaebaja huve kaitsev eesmärk.

27. Kaebaja heidab vastustajale ette, et tuulegeneraatori nr 1 asukoht ei ole vastavuses detail-

planeeringu asendiplaanil esitatuga ja planeeringus toodud geograafiliste koordinaatidega – tuulikut

on nihutatud ca 200 m rannikust kaugemale. Kaebaja väited on tõesed. Siiski asub tuulegeneraator

nr 1 detailplaneeringus toodud ristkoordinaatide järgses ja Natura aruande kaardil märgitud asukohas.

St detailplaneeringus endas oli ebatäpsus: ristkoordinaadid ühelt poolt ning detailplaneeringu joonis

ja geograafilised koordinaadid teiselt poolt lahknesid. Isegi kui jaatada, et kaebaja saaks

põhimõtteliselt tugineda detailplaneeringu ristkoordinaatide ja joonise vastuolule, muutus

ristkoordinaatide järgimisega ehituslubade väljastamisel tuulegeneraatori nr 1 kaugus kaebaja elamust

Ilvese kinnistul üksnes vähesel määral. Lisaks nähtus tuuliku asukoht juba 2006. a-l väljastatud

ehitusloast, selle loa alusel alustati ehitustööde ettevalmistamisega ning kõnealust ehitusluba kaebaja

ei vaidlustanud.

28. Planeerimisseaduse (PlanS) v.r (kohaldub tulenevalt PlanS v.r § 46 lõikest 1) § 9 lg 2 p 16

kohustas detailplaneeringuga määrama seadustest ja teistest õigusaktidest tulenevate kinnisomandi

kitsenduste ulatuse planeeritaval maa-alal. Samuti tuli detailplaneeringus seada hoonete ja rajatise

ehitusnõuded (PlanS v.r § 9 lg 2 p-d 2 ja 12, lg 4 p 4).

29. Kolleegium nõustub vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et üldjuhul ei oma detail-

planeeringu kehtestamisel õiguslikku tähendust see, kes on ehitisse paigutatava seadme tootja või

milline on selle tüüp. Pigem tuleb planeeringu elluviimisel lähtuda parima võimaliku tehnika

põhimõttest. Aja jooksul tehnika areneb. Teisisõnu, tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui

sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt

selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. Praegusel juhul on aga

lisaks tuulikutüübi muutumisele 2012. a ehituslubade andmisel võrreldes 2003. a detailplaneeringuga

muutunud ka mitmed ehitise parameetrid, sh tuulikute kõrgus. Nii on detailplaneeringus lubatud 85 m

asemel lubatud ehituslubades ehitada 149,5 m kõrgused tuulikud. Detailplaneeringus sätestatud

ehitise kõrguse piirangul on naabrite õigusi kaitsev toime (nt haldusasja 3-3-1-42-03, p 19), mille

järgimine on ehitusloa andmisel üks esmastest põhinõuetest. Lubatud kõrgusepiirangut ületati

oluliselt ja ilmselgelt. Seega on 2012. a-l välja antud ehitusload vastuolus detailplaneeringuga.

30. Kuna 10. veebruaril 2012 väljastatud ehitusload nr 2449 ja 2450 on vastuolus 19. augustil 2003

kehtestatud detailplaneeringuga ning kaebajat ei teavitatud isiklikult ehituslubade andmise

menetlusest ega ehituslubade andmisest, on nimetatud ehitusload nii formaalselt kui ka materiaalselt

õigusvastased.

IV

31. Ehitusseaduse (EhS) v.r § 32 lg 1 järgi on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse või riigi

nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada

vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Kasutusloaga antakse ka nõusolek, et valminud ehitis või

selle osa vastab ehitusloa või kirjaliku nõusoleku taotlemisel esitatud ehitusprojektile (EhS v.r § 32

lg 11). Kasutusluba väljastatakse, kui ehitis vastab õigusaktidega ettenähtud nõuetele (EhS v.r § 33

lg 3), sh müra puudutavatele nõuetele ja keelule, et ehitis ei või seada ohtu inimese elu ja tervist (vt

EhS v.r § 3).

32. Riigikohus on selgitanud, et kasutusloa andmisel ei kontrolli haldusorgan mitte üksnes ehitise

vastavust ehitusprojektile, vaid ka ehitise nõuetelevastavust laiemalt. Kui kasutusloa menetluses

ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks

tunnistamise või muutmise vajadust. (Vt haldusasi 3-3-1-63-10, p 20). Vaatamata EhS v.r §-s 34

sõnaselge sätte puudumisele, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel hinnata ka seda, kas

kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too

kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist (haldusasja 3-3-1-60-07, p 16).

Kolleegium rõhutab, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste

kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega (HMS § 53 lg 2 p 2),

reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi (nt töötamise aega ja/või võimsust vms).

33. Kolleegium tuvastas eespool ehituslubade õigusvastasuse, eeskätt põhjusel, et ehitusload olid

vastuolus detailplaneeringuga (vt p 29). Kuna vastupidist ei nähtu ei haldus- ega ka halduskohtu-

menetlusest, saab kolleegium lähtuda sellest, et vald pidas ehituslube õiguspäraseks. Asja

materjalidest ei nähtu, et vald oleks kaalunud võimalust jätta kasutusload ehituslubade puuduste ja

tuulikute mõjude tõttu andmata (nt ei tehtud täiendavaid jõupingutusi uurida tuulikute käitamisega

kaasnevaid mõjusid, sh müra). Tegu on olulise kaalumisveaga kasutuslubade andmisel. Samuti jäeti

kaebaja isiklikult teavitamata kasutuslubade andmisest ja nende menetlusest (vt p 20). Kõnealused

rikkumised on piisavad, asumaks seisukohale, et kasutusload on formaalselt ja materiaalselt

õigusvastased. Seetõttu tuleb 28. oktoobril 2013 antud kasutusluba nr 3183 ja 3. detsembril 2013

antud kasutusluba nr 3207 tühistada.

34. Kolleegium peab vajalikuks märkida veel järgmist.

35. Kohtud on mürataseme, varjutamise ja jäätamise hindamisel tuginenud kolmanda isiku ja

vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud 17. detsembri 2013. a eksperdiarvamusele. Eksperdi-

arvamus põhineb mh modelleeritud müraarvutustel, millest nähtub, et tuulikutest põhjustatud müra-

tase kaebaja elamu juures Ilvese kinnistul on 37 dB ja Pärnamäe kinnistu elamu juures 31 dB (kd 1

tl 93, 139). Kaebaja ei ole kohtute hinnangul esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber eksperdi-

arvamuses tehtud lõppjäreldused. Sellele tuginedes asusid kohtud seisukohale, et Ilvese ja Pärnamäe

kinnistu elamute juures ei tekita tuulikud selliseid mõjutusi, mis kaebaja õigusi rikuks.

36. Kui haldusorgan ei järgi menetlusnorme haldusmenetluses, mida iseloomustab ulatuslik otsustus-

ruum, lasub temal tõendamiskoormus, et ka menetlusnormide järgimisel oleks menetlustulem olnud

samasugune. Seetõttu on põhjendamatu ringkonnakohtu etteheide kaebajale, et tema tõendid on

suunatud vaid kolmanda isiku esitatud eksperdiarvamuse kritiseerimisele ning tõendeist ei nähtu, kui

tugev müra faktiliselt tuulikutest kaebaja elamuni jõuab. Kaebajal oli õigus vaielda vastu vastustaja ja

kolmanda isiku tõenditele (HKMS § 157 lg 2). Tagamaks tõendite hindamise igakülgsus, täielikkus ja

objektiivsus (HKMS § 61 lg 1), oli kohus seejuures kohustatud kaebaja esitatud vastuväiteid sisuliselt

analüüsima.

37. Vastustaja ja kolmanda isiku esitatud 17. detsembri 2013. a eksperdiarvamuse eesmärgiks oli

tõendada õigusvastaste mõjude, sh liigse müra puudumist. Kaebaja on kohtumenetluses püüdnud

kummutada eksperdiarvamuses tehtud järeldusi, esitades mh 13. jaanuari 2014. a eksperdiarvamuse

(mida ekspert täiendas – vastustaja 20. jaanuari 2014. a määruskaebusele esitatud vastuse lisa (kd 2 tl

131–133)) ja Terviseameti 16. jaanuari 2014. a kirja (kd 2 tl 154–155). Kohtud on hinnanud kaebaja

esitatud eksperdiarvamust ja selle täiendusi, kuid ei ole mingit tähelepanu pööranud Terviseameti

kirjale. Selles sedastatakse mh, et kolmanda isiku esitatud eksperdiarvamuse aluseks olnud

arvutusmeetodi õigsuse kontroll eeldab kontrollmõõtmisi (sh erinevatel tuulekiirustel) ning et

arvutuse aluseks olnud ISO 9613-2 arvutusviga on +/– 3 dB.

38. Ekslik on kohtute arusaam, et sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrus nr 42 "Müra normtasemed

elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid" seab

määruses sätestatud piirnormid sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest.

39. Praegusel juhul on kinnistu, millel asub kaebaja elamu ja mis paikneb tuulikutele lähemal,

sihtotstarve maatulundusmaa. Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 "Katastri-

üksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord" järgi tuleb maale, kus tegeletakse põllu-

majandussaaduste tootmise ja metsakasvatusega, määrata sihtotstarbeks maatulundusmaa (§ 6 p 9).

Seejuures määruse § 7 lõiked 3 ja 4 sätestavad küll keelu määrata katastriüksusele maatulundusmaa

sihtotstarbega koos sihtotstarbeks elamumaa, kuid võimaldavad maatulundusmaal moodustada

elamiseks kasutatava hoone ehitamiseks õuemaa kõlviku. Nii on see toimunud ka Ilvese kinnistu

puhul. Olukorras, kus hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat

seada halvemasse olukorda, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks

sotsiaalministri määruse mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik.

40. Seetõttu tuleb praegusel juhul kaebaja elamu juures lähtuda viidatud sotsiaalministri määruse § 5

lg 4 punktis 2 sätestatud tööstusettevõtte müra taotlustasemest uuel planeeritaval (s.o tuulikute

kinnistud) II kategooria alal (elamuala), mis on päeval 50 dB ja öösel 40 dB. Kuna tuulegeneraatorid

töötavad ööpäev läbi, siis tuleb järgida öist müra taotlustaset. Ka näeb sotsiaalministri määruse § 7

ette müra normtasemed elamu sees.

41. Iseenesest võib nõustuda vastustaja seisukohaga, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei

anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus

kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed

sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei

ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav

ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste

(võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute

põhiõiguste kaitseks oleks kohalikul omavalitsusel tulnud tegutseda ennetavalt ning hinnata lubade

andmisel ehitisega kaasnevat müra. (Vt ka haldusasja 3-3-1-88-15, p 16.)

42. On selge, et kasutuslubade tühistamine selles kohtuasjas toob kaasa kolmanda isiku ettevõtlus-

vabaduse (PS § 31) olulise riive. Kehtivaid ehituslubasid usaldades on ta teinud märkimisväärse

investeeringu, tuulikud on püstitatud ja need töötavad. Ka on Tamba tuulikupargi planeerimis- ja

ehitusprotsess kestnud aastaid. Kolleegium peab oluliseks rõhutada, et vastustajal on õigus ja

kohustus uuesti kaaluda kasutuslubade andmist, järgides kõiki kehtivaid õigusnorme. Seejuures on

vallal praeguses olukorras, kus ehitusload on õigusvastased, võimalik n-ö lõplike kasutuslubade

andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3;

ehitusseadustiku § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra.

Vastandlike õiguste ja huvide vahel kohase tasakaalu saavutamiseks võib n-ö lõplikes kasutuslubades

kehtestada ka kõrvaltingimused (vt ehitusseadustiku § 54 lg 3).

V

43. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse. Kolleegium teeb ise uue otsuse,

millega tuvastab 10. veebruari 2012. a ehituslubade nr 2449 ja 2450 õigusvastasuse ning tühistab

28. oktoobri 2013. a kasutusloa nr 3183 ja 3. detsembri 2013. a kasutusloa nr 3207. Kaebaja taotlus

teha vallale ettekirjutus viia läbi Tamba tuulegeneraatorite osas uus keskkonnamõjude hindamine ja

tuvastada tuulegeneraatorite ohutsoon jääb rahuldamata, kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus

seda nõuda.

44. Kuna enamus kaebaja kassatsioonkaebuse nõuetest rahuldatakse, jäävad HKMS § 108 lõigete 1 ja

2 järgi menetluskulud vastustaja ja kolmanda isiku kanda. Kaebaja palus vastustajalt välja mõista

järgmised kulud: halduskohtus kantud menetluskulud 5598 eurot (sh riigilõiv) ning 399 eurot kohtu-

istungil osalemise eest; ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1797 eurot (sh riigilõiv) ning 126

eurot kohtuistungil osalemise eest; Riigikohtus kantud menetluskulud 844 eurot (sh kautsjon).

Nimetatud summad sisaldavad käibemaksu. Kokku taotleb kaebaja menetluskulude katteks 8764

eurot (kd III, tl 104, 177; kd IV tl 39, 46). Riigikohus peab põhjendatuks ja vajalikuks (sh arvestades

kaebuse rahuldamise ulatust) välja mõista 6000 eurot. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.