3-3-1-43-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-43-16

Otsuse kuupäev

6. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Sergei Veselovski kaebus Tallinna Vangla vastu ebainimlike

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest

1340 euro suuruse hüvitise saamiseks

Menetlusosalised

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebaja Sergei Veselovski

Vastustaja Tallinna Vangla

Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-15-992

Menetluse alus Riigikohtus

Sergei Veselovski kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sergei Veselovski kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-992.

3. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 14. septembri 2015. a otsus samas asjas. Muuta halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta halduskohtu otsus

muutmata.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 2. veebruaril 2015 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse.

S. Veselovski väitel oli temale kambrites tagatud vähem kui 1,5 m² põrandapinda. S. Veselovski pidas

õiglaseks kahjutasuks 500 eurot iga Tallinna Vanglas veedetud kuu eest.

2. S. Veselovski esitas 16. aprillil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna

Vanglalt välja hüvitis mittevaralise kahju eest 1340 eurot ebainimlike kinnipidamistingimuste tõttu.

3. Tallinna Vangla teatas vastuses kaebusele, et kuna kaebaja on pöördunud kaebusega kohtusse,

lõpetab vangla kaebaja kahju hüvitamise nõude menetluse vastust koostamata.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 14. septembri 2015. a otsusega kaebuse osaliselt. Halduskohus asus

seisukohale, et kaebaja viibis 110 päeva ebainimlikes kinnipidamistingimustes ning mõistis Tallinna

Vanglalt tema kasuks välja 330 eurot hüvitist mittevaralise kahju eest ning riigilõivu 9 eurot 90 senti.

Kuna kaebaja oli vahistatu, viibis ta vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 kohaselt ööpäev läbi

lukustatud kambris. Väljaspool kambrit võimaldati kaebajal viibida üks tund ööpäevas jalutuskäigu

ajal. Kaebajale ei võimaldatud spordisaali minekut, kuna vahistatu staatus ei näe seda ette. 8. juulist

9. novembrini 2013 viibis kaebaja 110 päeva tingimustes, kus kambripind oli alla 3 m², mida saab

käsitada isiku minimaalse isikliku ruumi nõude rikkumisena ja saab pidada Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri

põrandapinna määramisel arvesse võtta.

5. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, sest ta ei nõustu halduskohtu välja mõistetud hüvitise

summaga, pidades piisavaks 1100 eurot. Tartu Ringkonnakohus tagastas 16. novembri 2015. a

määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse, kuna kaebaja jättis tasumata riigilõivu. Riigikohus jättis

20. jaanuari 2016. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 16. novembri 2015. a

määruse peale menetlusse võtmata.

6. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 14. septembri

2015. a otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 5. aprilli 2016. a otsusega Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse,

tühistas halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise 330 eurot. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega jättis

kaebaja kaebuse rahuldamata ja muutis halduskohtu otsuse põhjendusi. Kaebaja poolt halduskohtus

kantud menetluskulud (riigilõivu) 40 eurot 20 senti jättis ringkonnakohus kaebaja enda kanda.

Vaidlust ei ole asjas selle üle, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata mööblialust pinda.

Tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse. Sellise arvestusega viibis kaebaja kokku

110 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m². Talle oli tagatud vaidlus-

alusel ajavahemikul kehtinud redaktsioonis vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 nimetatud

minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Lisaks viibis kaebaja 25 päeva kambrites, kus

kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m².

Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude

asjaoludega ning mis võib Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) esile toodud EIÕK art 3 rikkumise

eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 21).

Vastustaja esitatud andmetest (tl 32–33) nähtuvalt ei viibinud kaebaja alla 3 m² suuruses kambris 110

päeva järjepanu, vaid vahepeal olid ka perioodid, mil kambris oli põrandapinda isiku kohta üle 3 m².

Kaebaja viibis alla 3 m² suuruse põrandapinnaga kambris järgmiste perioodide kaupa: 31 päeva, 32

päeva, 7 päeva, 27 päeva ja 13 päeva. Kaebaja osales sotsiaalprogrammis kokku üheksal päeval ning

kokkusaamistel seitsmel päeval. Perioodide pikkusi arvesse võttes tuleb kambri isikliku pinna mõju

kaebaja õigustele pidada sedavõrd väheseks, et selle põhjal ei ole võimalik järeldada, et kaebajale sai

osaks inimväärikust alandav kohtlemine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja esitas 20. aprillil 2016 Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub mõista Tallinna

Vanglalt enda kasuks välja inimväärikust alandava kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest

hüvitise 1100 eurot. Tualett on eraldi ruum, mistõttu ei saa seda lugeda eluruumiks ega arvestada

kambripinna hulka. Lisaks tund kestvale päevasele jalutuskäigule toimus asjassepuutuva aja jooksul

viis lühiajalist kohtumist ja mõni sotsiaalprogrammi tund. Alla 3 m2 pinnal viibitud perioodid

vaheldusid lühiajaliselt pisut suuremal pinnal viibimisega üksnes siis, kui mõnda kambrikaaslast uude

kambrisse viidi. Kaebuse esitamine aasta pärast vaidlustatud sündmusi oli tingitud kaebuse

tõlkimisele ja dokumentide koostamisele kulunud ajast ja soovist esitada kaebus riigikeeles.

9. Tallinna Vangla palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema

enda kanda. Ringkonnakohus arvestas õigesti WC-aluse pinna kambripinna hulka. Kaebaja väited

kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK praktikast. Võttes arvesse asjaolu, et kaebaja

viibis alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris vaid 110 päeva ja seda mitte järjest, vaid erinevatel

perioodidel maksimaalselt 32 päeva järjest, tuleb kambri isikliku pinna mõju kaebaja õigustele pidada

sedavõrd väheseks, et see ei põhjustanud inimväärikust alandavat kohtlemist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb

kambris olev WC-alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17, ja 3-3-1-

21-16, p 8). Kolleegium jääb nendes asjades avaldatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohus on

seega põhjendatult arvestanud põrandapinna suuruse arvestamisel WC-aluse pinnaga.

11. Eeltoodust tulenevalt hoiti kaebajat kahjunõudes märgitud ajavahemikel 110 päeva kambrites,

milles ühe isiku kohta oli isiklikku ruumi 2,78 m2. Kaebaja ei olnud küll sellisel kambripinnal

järjestikku, kuid vahepealsed perioodid, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2 põrandapinda, olid

lühikesed (1 päev, 13 päeva, 3 päeva ja 8 päeva). Seejuures eraldas kahte kõige pikemat alla 3 m2

pinnal viibitud perioodi (vastavalt 31 ja 32 päeva suvisel ajal) vaid üks päev.

12. Vahistatu kinnipidamisrežiimi tõttu oli kaebajal üldjuhul võimalik liikuda väljaspool kambrit

üksnes tunniajase jalutuskäigu ajal (VangS § 90 lg 3), välja arvatud lühiajalised kokkusaamised

(VangS § 94) ja suitsetamisest loobumise nõustamised. Ülejäänud ajal viibis kaebaja ööpäev läbi

ülerahvastatud lukustatud kambris. Arvestades kohtlemise küllaltki pikka kestust ja asjaolu, et

kaebajale kambris tagatud põrandapinna suurus jäi olulisel määral alla 3 m² ning isiku liikumis-

võimalused väljaspool kambrit olid vähesed ega saanud kompenseerida kambri ülerahvastatusest

tingitud negatiivseid mõjutusi, tunnistab kolleegium oma senisele praktikale tuginedes kambri kinni-

pidamistingimused õigusvastaseks ning inimväärikust alandavaks (vt nt RKHKo nr 3-3-1-16-16).

13. Arvestades eeltoodud asjaoludega ning kaebaja õiguste riive intensiivsusega, peab kolleegium

põhjendatuks halduskohtu poolt riigivastutuse seaduse § 9 lg-te 1 ja 2 alusel määratud 330 euro

suurust hüvitist kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju eest.

14. Eelnevale tuginedes tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja ringkonnakohtu otsus

tühistada. Kolleegium jätab jõusse halduskohtu otsuse, mille põhjendusi muudab vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.