3-1-1-60-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-60-16

Otsuse kuupäev

6. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Saale Laos ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Sulev-Heldur Landi süüdistuses KarS § 121

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

4. veebruari

2016.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-15-4704

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sulev-Heldur Landi kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Terje

Aleksašin

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsus ja Tartu Maakohtu

15. detsembri 2015. a otsus täies ulatuses.

2. Mõista Sulev-Heldur Land talle esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks.

3. Jätta A. V-i tsiviilhagi läbi vaatamata.

4. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

5. Määrata Advokaadibüroole Karl Saavo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sulev-Heldur

Landile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 192 (ükssada üheksakümmend

kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot.

6. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu, samuti kõik ülejäänud kriminaalmenetluse

kulud Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sulev-Heldur Land tunnistati Tartu Maakohtu 15. detsembri 2015. a otsusega süüdi ning teda

karistati KarS § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi rahalise karistusega

100 päevamäära (s.o 320 eurot), mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 1-aastase katseajaga tingimisi

täitmisele pööramata. Sama otsusega rahuldati osaliselt kannatanu A. V-i tsiviilhagi ja S-H. Landilt

mõisteti A. V-i kasuks välja 147 eurot ja 34 senti varalise kahju katteks ning 1300 eurot mittevaralise

kahju katteks.

S.-H. Land tunnistati süüdi selles, et ta lõi 22. mail 2013 kella 20.00 paiku Võru maakonnas

Xxxxxxxxx vallas Yyyyy külas labidaga neli korda vastu A. V-i käsi, õlga, jalasäärt ja

ristluupiirkonda ning tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused, mis kestavad enam kui

neli nädalat.

Kokkuvõtlikult tuvastas maakohus järgmist. Yyyyy külas on mitme aasta vältel hulkunud ringi A. V-i

ketistamata koerad, kes häirivad ja hirmutavad külaelanikke ning ründavad nende loomi. Ka praeguse

kriminaalasja aluseks olevad sündmused said alguse sellest, kui A. V-i koerad ründasid S-H. Landi

rihma otsas jalutanud koera, süüdistatav ja kannatanu jõudsid purelevate koerteni ning asusid koeri

lahutama. Süüdistatav üritas kaasas olnud labidaga ründavaid koeri tõrjuda ja tabas selle tegevuse

käigus neli korda kannatanut. Kuna tegemist polnud inimese ründega, ei viibinud S-H. Land

kannatanu löömise ajal hädakaitseseisundis. Samuti on inimese elu ja tervis looma tervisest olulisem

ning seetõttu oleks süüdistatav pidanud lõpetama koerte lahutamise ja labidaga löömise pärast seda,

kui esimene hoop kannatanut tabas. Süüdistatav oleks pidanud mõistma, et inimene võib labidaga

pihta saada ja selle tagajärjel võivad talle tekkida tervisekahjustused. Kuna S-H. Land ei teostanud

hädakaitset, siis teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

2. Tartu Maakohtu 15. detsembri 2015. a otsuse peale esitas apellatsiooni S-H. Landi kaitsja

vandeadvokaat Karl Saavo, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu,

märkides kokkuvõtlikult järgmist.

2.1. S-H. Landi süü ei ole tõendatud. Fotod, millelt nähtuvad väidetavalt kannatanu kehavigastused,

pole tõenditena lubatavad. Pole teada, millal ja kus fotod tehti ning keda on fotodel kujutatud. Samuti

ei hoitud fotosid kriminaalasja juures ja neid ei esitatud kaitsjale tutvumiseks.

2.2. Eksperdiarvamus kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanismi ja tekitamise aja kohta

ei ole usaldusväärne tõend, sest ekspert tugines arvamuse andmisel ülalkirjeldatud fotodele ja sisult

vastuolulisele tervisekaardile. Samuti pole ekspert kontrollinud, kas kannatanul tuvastatud

verevalumid võisid tekkida purelevate koerte lahutamise käigus.

2.3. Maakohus jättis süüdistatava ütlused alusetult kõrvale. S-H. Landi ütluste kohaselt ei löönud ta

kannatanut ning ka tunnistajad ei näinud kannatanu löömist. Süüdistatav üritas üksnes oma koera

kaitsta ja purelemist lõpetada. Kannatanu oli alkoholijoobes ja agressiivne ning tunnistajate ütluste

kohaselt olid tal ilmsed tasakaalu- ja reaktsioonihäired. Seega võis kannatanu saada verevalumid ja

kriimustused enne koerte purelemist. Samuti kukkus ta koerte lahutamise käigus.

2.4. Apellatsioonis leidis kaitsja veel seda, et kannatanu tsiviilhagi rahuldamine ei ole põhjendatud

ning kriminaalasja menetlemine on kestnud ebamõistlikult pikalt.

3. Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 15. detsembri 2015. a

otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad

järgmised.

3.1. Maakohus pole tõendite hindamisel vigu teinud. Apellatsioonis kirjeldatud fotod on küll

nummerdamata ja kuupäevadeta ning puudub selgitus, keda neil kujutatakse, kuid ainuüksi see ei

õigusta fotode kõrvalejätmist. Kuna ekspert kinnitas maakohtu istungil, et fotodel kujutatud

vigastused kattuvad Lõuna-Eesti Haigla AS-i poolt väljastatud tervisekaardil kirjeldatud vigastustega,

on selge, et fotodel kujutatakse kannatanut. Asjaolu, et kaitsjale ei esitatud fotosid koos

kriminaaltoimiku koopiaga tutvumiseks, ei tingi samuti fotode kõrvalejätmist. Kuna süüdistataval ja

kaitsjal oli võimalik maakohtus fotodega tutvuda ja nende kohta oma seisukoht kujundada, on

kaitseõiguse riive kõrvaldatud.

3.2. Tervisekaart on tõendina lubatav. Eksperdi sõnul ei ühti tervisekaardil kirjeldatud vigastused küll

ladinakeelsete diagnoosidega, kuid anamneesis on kannatanu kehavigastused fikseeritud. Maakohus

ei eksinud ka tunnistajate ütluste hindamisel. Kuigi tunnistajad ei näinud, et S-H. Land lõi

kannatanut, nägid nad siiski, et süüdistatav vehkis labidaga koerte suunas ja et kannatanu viibis

koerte vahetus läheduses. Tunnistajad möönsid, et labidahoobid võisid tabada ka kannatanut, ja nägid

pärast purelemise lõppemist kannatanul vigastusi.

3.3. Kannatanu alkoholijoove ei ole objektiivselt tuvastatud ja tal ei ole kriminaalasja lahendamisel

tähtsust. Versiooni, et kannatanu võis saada verevalumid ja kriimustused enne koerte purelemist või

koerte lahutamise käigus, ei kinnita ükski kriminaalasjas uuritud tõend.

3.4. Süüdistatav pani KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime kaudse tahtlusega. Tõenditest

nähtuvalt läks süüdistatav labidaga purelevaid koeri lahutama ja võis esimesel korral tabada

kannatanut kogemata. Seejärel jätkas süüdistatav aga labidaga vehkimist ja löömist ning tabas

kannatanut erinevatesse kehapiirkondadesse veel kolmel korral. Kuna kannatanu viibis koerte vahetus

läheduses, pidi süüdistatav möönma, et kannatanu võib labidaga pihta saada. Samuti lahutas

kannatanu koeri paljakäsi ja andis häälekalt teada, et teda tabasid labidalöögid.

3.5. Apellatsiooni väited ei anna alust arvata, et kannatanu kulutused ravimitele ja arsti visiitidele olid

põhjendamatud. Samuti pole mittevaralise kahju katteks välja mõistetud hüvitis ebamõistlikult suur.

Põhjendamatuks pidas ringkonnakohus ka kaitsja väiteid mõistliku menetlusaja möödumise kohta.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsuse peale esitas kassatsiooni S-H. Landi kaitsja

vandeadvokaat K. Saavo, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist. Valdavalt kordab kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid, leides jätkuvalt, et

kannatanu ütlused ja eksperdiarvamus on ebausaldusväärsed ning fotod, millelt nähtuvad väidetavalt

kannatanu kehavigastused, pole tõenditena lubatavad. Varasematele argumentidele lisab kaitsja

kokkuvõtlikult järgmist.

4.1. Isegi juhul, kui oletada, et S-H. Land tabas kannatanut labidaga, juhtus see ettevaatamatusest.

Sellisel viisil toime pandud kehaline väärkohtlemine ei ole karistatav.

4.2. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kohtud jätsid tähelepanuta, et

kannatanu on olnud alates 2010. aastast 60% ulatuses töövõimetu, ta oli sunnitud oma füüsilist

aktiivsust piirama ja seega pole tema elukvaliteet langenud. Viited depressioonile ja

meeleoluhäiretele on paljasõnalised ning koerte ketistamata jätmisega tekitas kannatanu ise olukorra,

kus koerad purelema läksid. Sekkudes paljakäsi koerte purelemisse, asetas kannatanu end ise ohtlikku

olukorda.

5. Kassatsioonile esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin,

kelle hinnangul on vaidlustatud kohtuotsused seaduslikud. Maakohus tugines otsuse tegemisel

lubatavatele tõenditele, hindas neid kogumis ja tuvastas nõuetekohaselt kannatanule kehavigastuste

tekitamise. Samuti analüüsis maakohus kuriteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid ja jõudis õigesti

järeldusele, et S-H. Land pani kehalise väärkohtlemise toime kaudse tahtlusega. Keskmise inimese

tavapärase arusaama kohaselt on labidalöökidega koeri lahutades reaalne võimalus tabada ka koerast

kinni hoidvat inimest. Ringkonnakohus vastas põhjalikult apellatsiooni väidetele ja jättis maakohtu

otsuse õigustatult muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegiumi hinnangul analüüsisid kohtud põhjalikult kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavust

ja usaldusväärsust, selgitasid arusaadavalt, miks ja millistele tõenditele kannatanu löömise

tuvastamisel tugineti, ning kummutasid kõik teo tõendatust puudutavad kaitseväited. Samuti peatuti

etteheidetava teo subjektiivsetel tunnustel ja leiti, et süüdistatav pani kehalise väärkohtlemise toime

kaudse tahtlusega. Kokkuvõtlikult tuvastasid kohtud nõuetekohaselt KarS § 121 objektiivsed ja

subjektiivsed tunnused ning asusid õigustatult seisukohale, et S-H. Land pani toime koosseisupärase

teo.

7. Kolleegium ei nõustu aga maa- ja ringkonnakohtu otsusega süüdistatavale etteheidetava teo

õigusvastasuse käsitlemisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem küll selgitanud, et

koosseisupärase teo õigusvastasust eeldatakse ning et see ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet.

Kui aga esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu

saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kohtul

obligatoorselt kontrollida (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2013. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-108-13, p 8). Praeguses kriminaalasjas on maakohus süüdistatava teo

õigusvastasust välistavaid asjaolusid kontrollides märkinud üksnes seda, et looma rünne ei põhjusta

hädakaitseseisundit ja seetõttu ei saa süüdistatava tegu hädakaitsega õigustada. Eelnevast

järeldatakse, et kuna süüdistatav ei viibinud kannatanu löömise ajal hädakaitseseisundis, tuleb eitada

ka tema teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid tervikuna (vt maakohtu otsuse lk 16). Kolleegium

eeltoodud mõttekäiguga ei nõustu ning juhindudes KrMS § 3602 lg-st 2 peab vajalikuks selgitada

järgmist.

8. Iseenesest on õige, et hädakaitseseisundi tekkimine eeldab inimesest lähtuvat õigusvastast rünnet,

millega ohustatakse õigushüve. Kui selline rünne puudub, siis pole tõesti võimalik rääkida

hädakaitsest KarS § 28 lg 1 mõttes. Seega ei teki hädakaitseseisundit kodu- või metslooma ründe

tagajärjel, sest loom ei ründa õiguskorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-06, p 10). Kohtud on aga jätnud tähelepanuta, et hädakaitse pole

ainus õigusvastasust välistav asjaolu ning looma ründest õigushüvele lähtuva ohu kõrvaldamisele

suunatud teo puhul saab õigustava asjaoluna tulla kõne alla hädaseisund KarS § 29 tingimustel.

9. KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või

vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu

kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on nentinud, et hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda

(s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu

kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve

kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid

mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud

päästmistahtest. Samuti on hädaseisundi korral õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui

hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda.

Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks

peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. mai 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-42-09, p 11).

10. Süüdistuses kirjeldatud sündmused said alguse sellest, kui kannatanu A. V-i kaks ketistamata

koera ründasid süüdistatava rihma otsas jalutanud koera ja tekitasid viimasele erinevaid vigastusi, sh

ka kõri piirkonnas (vt maakohtu otsuse lk 11). Kohtud on tuvastanud, et seda nähes haaras 77-aastane

süüdistatav labida, jooksis purelevate koerteni ja asus labidaga võõraid koeri peletama. Koerte

lahutamise käigus sai labidaga pihta ka kannatanu, kes jõudis samuti purelevate koerteni ja üritas

kummargil olles ühte enda koertest eemale tõmmata.

11. Kirjeldatud situatsiooni analüüsides tuleb seega esmalt jaatada hädaolukorra olemasolu

KarS § 29 mõttes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse

üldpõhimõttena loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, s.o koer oli õiguslikus mõttes käsitatav

süüdistatava varana. Kuna kannatanu koerad tekitasid ründe käigus süüdistatava koerale erinevaid

vigastusi, on ilmne, et süüdistatava koera elu ja tervis (ning seeläbi ka süüdistatava vara) oli akuutses

ohus ning objektiivselt oli ka põhjust karta vara edasist kahjustumist. Seega viibis süüdistatav

tõrjeliigutusi tehes ning A. V-i tabades kannatanu koertest lähtunud ohu tõttu hädaolukorras, s.t ta oli

õigustatud päästmistoiminguks.

12. Tuleb asuda ka seisukohale, et labidaga tõrjeliigutuste tegemine oli süüdistatava jaoks

konkreetses olukorras ainus võimalus oma vara päästa. Kohtud on tuvastanud, et labidaga

tõrjeliigutuse tegemine lõpetas võõraste koerte ründe. Seega oli süüdistatava valitud päästmistoiming

ohu kõrvaldamiseks sobiv. Kuivõrd kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, et S-H. Landil oli

võimalus langetada valik leebema, kuid sama efektiivse kaitsevahendi kasuks (vt süüdistatava ütlused

I kd, tl 118, millest on välja loetavad viited kaitsevahenditena veel käeulatuses olnud rehale ning

teravale hangule), siis oli valitud kaitsevahend ex ante-vaatleja seisukohalt kahjustatud õigushüve

jaoks ka säästvaim. Akuutset ohuolukorda silmas pidades (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. oktoobri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-15, p 11) ei saa seega süüdistatavale ette heita

päästmistoiminguks just labida valimist. Asjaolu, et kannatanu sekkus süüdistatava tegevusse,

üritades sel viisil üht enda koera eemale tõmmata, ja sai seetõttu mitmel korral labidaga pihta,

eeltoodud hinnangut ei muuda. Süüdistataval oli õigus valida päästmistoimingu tegemiseks vahend,

mis kõrvaldab täielikult ja kindlalt ohu tema õigushüvele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. oktoobri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-81-12, p 17.2). Mõlemad kohtuastmed on jaganud

seisukohta, et tõrjeliigutuste tegemine, millega kaasnes kannatanu tabamine, oli kantud päästetahtest.

Ka need hädaseisundi eeldused tuleb seega lugeda täidetuks.

13. Kuid nagu eelnevalt p-s 9 märgitud, ei tarvitse vajalikuks osutunud päästmistoiming

koosseisupärast tegu siiski veel lõplikult õigustada, sest KarS § 29 järgi peab kaitstav huvi olema

kahjustatud huvist ka ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse KarS § 29 teise lause järgi

eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ja päästmistoimingu ohtlikkust.

Selline proportsionaalsuse nõude kohaldamine on erinevalt hädakaitsest vajalik hädaseisundi korral

eeskätt seetõttu, et hädaseisundi kui õigusinstituudi abil legitimeeritakse reegeljuhtumil käitumist,

kus koosseisupärase teoga kahjustatakse asjasse puutumatu kolmanda isiku õigushüve (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-06, p 11), kellel lasub

seejuures üldisel solidaarsuspõhimõttel rajanev talumiskohustus. On arusaadav, et kui isik ise ei pane

toime õigusvastast rünnet, peab tema talumiskohustuse jaatamiseks eksisteerima kaitstava huvi ilmne

ülekaalukus, võrreldes kahjustatava huviga.

14. Lahendatavas kriminaalasjas näib esmapilgul olevat keeruline väita, et kaitstav huvi

(süüdistatava omand) oli ilmselt olulisem kahjustatud huvist (kannatanu tervis). Sellele

proportsionaalsuse nõudele on kaude viidanud ka maakohus, võrreldes küll omavahel inimese ja

koera tervist ning järeldades, et seetõttu oleks süüdistatav pidanud lõpetama koerte lahutamise ja

labidaga löömise pärast seda, kui esimene labidalöök kannatanut tabas (vt maakohtu otsuse lk 16).

Seoses märgituga rõhutab kolleegium, et võrdlemisel olevate õigushüvede väärtus ja neid ähvardava

ohu suurus on kõigest üks aspekt, mida tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta. Huvide kaalumine

peab hõlmama tervikhinnangut konkreetsele olukorrale ning seejuures tuleb ühe aspektina pöörata

tähelepanu ka päästmistoimingus kannatada saanud isiku käitumisele, sh tema võimalikule seotusele

hädaseisundi tekkimisega.

15. Sarnast hädaseisundi tekkimises osalemist süülise hädaseisundi kujul on varasemas praktikas

käsitlenud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, asudes mh seisukohale, et isiku õigust vabandada enda

käitumist hädaseisundiga piirab või teatud juhtudel suisa välistab see, kui isik on oma süülise

käitumisega ise viinud end olukorda, kus ta peab päästma oma õigushüve teise hüve kahjustamise

hinnaga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-95-06, p 13). Sama tuleb silmas pidada ka proportsionaalsuse põhimõtte ning sellega

seotud talumiskohustuse analüüsimisel, kui vajaduse kõrvaldada oht teise õigushüvele on kutsunud

esile isik, kelle huvisid päästmistoiminguga kahjustatakse. Õigusdogmaatikas tuntaksegi rohkem

hädakaitse regulatsiooniga külgneva nn kaitsehädaseisundina olukorda, kus hädaseisundi loonud oht

lähtus inimesest, ilma et viimane oleks siiski olnud vahetu õigusvastane ründaja (vt nt K. Kühl.

Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2002, § 8, vnr 134 jj). Sellisel juhul kujutab inimene endast ohuallikat

ja ta on koosseisupärase päästmistoimingu käigus kohustatud taluma oma õigushüvede kvalitatiivselt

ja kvantitatiivselt suuremat kahjustamist kui asjasse puutumatu kolmas isik. Kuna ohu loomist

kannatanu poolt tuleb tõlgendada ühe kaalumiskriteeriumina päästmistoimingu tegija kasuks, võib

olulist huvide ülekaalu päästetava õigushüve suhtes eeldada hõlpsamalt kui tavalise hädaseisundi

korral.

16. Praegusel juhul oli päästmistoiminguga kaitstav õigushüve süüdistatava omand ja kahjustatud

õigushüveks kannatanu tervis. Siiski ei saa kaitstava ja kahjustatava huvi olulisust puudutavale

küsimusele vastata abstraktselt, et inimese tervis on alati väärtuslikum õigushüve kui ohustatud asi

või asjade kogum, mis välistaks hädaseisundi regulatsioonile tuginemise sellistel juhtudel juba eos

(nagu leidis maakohus). Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes

kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena

TsÜS § 49 lg 1 mõttes. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et olemasoleva seadusregulatsiooni sooviks

on toonitada, et loomad ei ole tavalised asjad, vaid valu tundvad, inimesega teatud määral sarnased

elusolendid (P. Varul jt. TsÜS. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, komm 3.3). Seega ei saa

isikule ette heita mõnevõrra intensiivsemat sekkumist omandi kaitseks, kui selle eesmärgiks on enda

kodulooma päästmine.

17. Kolleegium märgib arutatavat kriminaalasja silmas pidades esmalt, et süüdistatava teo

tagajärjed olid kannatanu jaoks küll märkimisväärsed, kuid mitte ülemäära rasked − süüdistatav tabas

kannatanut labidaga tahtlikult kolmel korral, tekitades kannatanule nahaaluseid verevalumeid,

nahamarrastusi ning põrutuse. Huvide kaalumisel räägib kannatanu kahjuks asjaolu, et süüdistatava

omandit ähvardanud oht pärines kannatanu ketistamata koerte agressiivsest käitumisest ja seega

kannatanu mõjusfäärist. Märkida tuleb sedagi, et kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on A. V-i

ketistamata koerad hulkunud juba aastaid Yyyyy külas ringi, häirinud ja hirmutanud külaelanikke

ning rünnanud nende loomi, samuti kahjustanud muul viisil nende omandit. Vaatamata eeltoodule

jättis kannatanu oma koertest lähtuvale ohule reageerimata ja koerad ketistamata. Sellise

hoolsusvastase käitumisega põhjustas kannatanu süüliselt ka akuutse ohu süüdistatava varale ja oli

seetõttu kohustatud taluma ohu kõrvaldamise käigus mõnevõrra suuremat õigushüvede kahjustamist

kui asjasse mittepuutuv kolmas isik. Viimaks selgub kohtute tuvastatud asjaoludest seegi, et

kannatanu sekkus oma tervise kahjustamisega päädinud sündmuste käiku omavastutuslikult siis, kui

süüdistatav oli asunud labidaga ründavaid koeri peletama. Kohtud on tuvastanud sedagi, et purelevate

koerte lahutamine ei kestnud kauem kui paar minutit. Võttes arvesse eelloetletud asjaolusid, leiab

kolleegium, et praegusel juhul oli süüdistatava huvi oma koera elu päästmise vastu KarS § 29 mõttes

ilmselt olulisem kui kannatanu huvi oma kehalise puutumatuse vastu. Kokkuvõtlikult tabas

süüdistatav kannatanut labidaga koerte suunas tõrjeliigutuste tegemisel hädaseisundis ja see välistab

KarS § 29 alusel tema teo õigusvastasuse. Eelkirjeldatu tõttu tuleb S-H. Land talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista.

18. Kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks siiski eraldi toonitada, et hädaseisundi süüline

põhjustamine ei anna alust süüliselt käitunud isiku ründamiseks, s.o see ei legitimeeri kättemaksu

vale käitumise eest (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas

nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Võõra õigushüve kahjustamine hädaseisundi käigus on lubatud vaid siis,

kui see aitab kaasa kaitstava õigushüve päästmisele. Nagu käesolevas kriminaalasjas kohtud on

tuvastanud, saigi A. V. kannatada ründavate koerte vastu suunatud kaitsetegevuse käigus, s.o S-H.

Landi tõrjetegevus ei olnud suunatud otse kannatanu vastu. Kui oleks tuvastatud vastupidine, oleks

hädaseisundi regulatsioonile tuginemine välistatud.

19. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 3602 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsuse ja Tartu

Maakohtu 15. detsembri 2015. a otsuse täies ulatuses ning mõistab S-H. Landi talle esitatud

süüdistuses KarS § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi õigeks. A. V-i tsiviilhagi

jääb KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtu-

menetluse korras. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni.

20. S-H. Landi kaitsja K. Saavo esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu

suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Karl Saavo summas 192 eurot (sh käibemaks 32

eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 2 pooltundi ja

kassatsiooni koostamiseks 6 pooltundi. Kokku osutas kaitsja S-H. Landile kassatsioonimenetluses

õigusabi 8 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi

seaduse § 23 lg-st 1, §-st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-

st 10 ja § 6 lg-st 3 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb

KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel

jätta riigi kanda. Õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu jäävad KrMS § 181 lg 1 kohaselt riigi kanda ka

kõik ülejäänud kriminaalmenetluse kulud.

(allkirjastatud digitaalselt)