3-1-1-58-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-58-16

Otsuse kuupäev

6. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Andres Kulmu (Kulm) süüdistuses KarS § 169

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 1-15-7991

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur

(esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ainar Koik), kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Andres Kulmu kaitsja vandeadvokaat Mart Missik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2016. a otsus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Andres Kulm anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 169 järgi oma lapse

ülalpidamise kohustusest kuritahtlikus (teadvas) kõrvalehoidumises. Tallinna Ringkonnakohtu

16. veebruari 2012. a otsuse kohaselt on A. Kulm kohustatud maksma endise abikaasa M. K.

arvelduskontole igakuist elatist nende ühise poja A kasuks ja tema ülalpidamiseks. Elatise suurus

on 296 eurot 73 senti kuus ja seda tuleb maksta kuni lapse täisealiseks saamiseni. Alates 2013. a

aprillist hoidub A. Kulm süstemaatiliselt ja kuritahtlikult elatise maksmisest kõrvale. Selle aja

jooksul on A. Kulm maksnud elatist vähem kui 1/30 kohtuotsusega välja mõistetud summast.

Arvestades A. Kulmu elustandardit ja talle kuuluvaid suurosalusi mitmes kasumlikus äriühingus,

on süüdistataval elatise maksmiseks piisavalt vara. Lisaks pole A. Kulm töövõimelise inimesena

teinud mõistlikke jõupingutusi elatise maksmiseks vajaliku igakuise sissetuleku (palga)

saamiseks. A. Kulmul ei ole olnud mõjuvaid põhjuseid igakuise elatise maksmata jätmiseks.

Samuti pole A. Kulm vähendanud oma üle 10 000 euro suurust elatisvõlgnevust.

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohtu 21. detsembri 2015. a otsusega tunnistati A. Kulm KarS § 169 järgi süüdi ja teda

karistati vangistusega kuueks kuuks. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus selle vangistuse

tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

3. Maakohus

tuvastas,

et

A. Kulm

on

alaealise

A

isa,

kellelt

on

Tallinna

Ringkonnakohtu 16. veebruari 2012. a jõustunud otsusega välja mõistetud igakuine elatis 296

eurot 73 senti. Süüdistatav on elatise maksmise kohustusest teadlik.

4. A. Kulmu käitumises esinevad asjaolud võimaldavad seda pidada ülalpidamiskohustuse

kuritahtlikuks ja teadvaks rikkumiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-84-12).

5. Süüdistatav on aprillist 2013 kuni juunini 2015 maksnud kohtutäituri vahendusel elatist

vahemikus 93 eurosendist 9 euro 32 sendini. A. Kulmu ametlik sissetulek on miinimumpalk 350

eurot kuus, tal pole kinnisvara ega sõidukeid, tema pangakontod ja talle kuuluvad äriühingute

osad on täitemenetluses arestitud. Samas järeldub äriregistri teabesüsteemi kantud majandusaasta

aruannetest, pangakonto väljavõtetest ja ekspert A. V-i arvamusest, et A. Kulm on osanik mitmes

majanduslikult heal järjel olevas äriühingus. M. K. ütlustega on tõendatud, et A. Kulm käib

pojaga 2–3 korda aastas suusareisidel. Sellised reisid on kulukad ja üksnes miinimumpalgast

elatuv mees ei saaks neid endale ning lapsele lubada. M. K. ütluste kohaselt on süüdistatava

kasutatavad sõidukid, purjekas ja kinnisvara registreeritud tema sugulaste ja firmade nimele. On

alust arvata, et A. Kulm varjab kolmandate isikute abil oma tegelikku varanduslikku seisundit,

kasutades ostude tegemiseks sularaha või kolmandate isikute pangakontosid. Tema tegelik

varanduslik seisund võimaldaks raskusteta elatist maksta. Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari

2012. a otsuses on viidatud nii välismaa suusareisidele kui ka A. Kulmu maja juures hoitavale

avamerejahile. 27. märtsi 2013. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on menetleja

märkinud, et A. Kulm osaleb aktiivselt poja kasvatamises, käies pojaga sportimas (suusatamine,

kardisõit), organiseerib üritusi, käib pojaga reisimas. Seega on süüdistatav püüdnud vältida

lapsele elatise maksmist, tuues ettekäändeks vara puudumise, kuigi tema tegelik elustandard vara

puudumisele ei viita.

6. Eesti Töötukassa andmetel ei ole A. Kulm kunagi olnud registreeritud töötuna ega tööotsijana.

Sotsiaalkindlustusameti vastuse kohaselt ei ole A. Kulm arvel pensioni ega toetuse saajana. Seega

ei ole süüdistatava võime tööga elatist teenida piiratud. Süüdistatava esitatud väljavõte

haigusloost ei anna alust väita, et A. Kulmu tervis takistab tal tööd teha. A. Kulmu passiivsus

ülalpidamiskohustuse täitmisel ei ole vabandatav asjaoluga, et elatise maksmine käib kohtutäituri

kaudu. Vaatamata asjaolule, et süüdistatava osad äriühingutes on arestitud, saab ta kaasa rääkida

dividendide jaotamisel või tegutseda selle nimel, et tema juhatuse liikme tasu oleks

miinimumpalgast suurem. Täisealine, töövõimeline ja kõrgharidusega inimene on soovi ja

tahtmise korral võimeline leidma miinimumpalgast tasuvamat tööd. Seega tuleb asuda

seisukohale, et süüdistataval on võimalik ülalpidamiskohustust täita.

7. A. Kulm teadis, et ta peab igakuist elatist maksma, kuid hoidis oma varanduslikku olukorda

sellisena, mis välistab elatise täieliku tasumise. Seega on süüdistatav kavatsetult hoidunud kohtu

poolt lapsele välja mõistetud elatise tasumisest.

Apellatsioon

8. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Kulmu kaitsja vandeadvokaat Mart Missik,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Ringkonnakohtu otsus

9. Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja A. Kulm

mõisteti KarS § 169 järgi õigeks.

10. Ringkonnakohus märkis, et lapsele elatusraha ehk perekonnaseaduse (PKS) §-s 100 nimetatud

elatise maksmata jätmine ei ole KarS § 169 järgi karistatav mitte kõikidel juhtudel, vaid üksnes

siis, kui see on vaadeldav elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena. 1. jaanuaril 2015

jõustunud karistusseadustiku muudatuste kohaselt asendati KarS §-s 169 mõiste "kuritahtlik"

mõistega "teadev". Seega eeldab isiku süüditunnistamine KarS § 169 järgi muu hulgas seda, et

oleks tuvastatud faktilised asjaolud, mis võimaldavad kvalifitseerida süüdistatava käitumise

koosseisulise tunnuse "teadev kõrvalehoidumine" ("kuritahtlik kõrvalehoidumine") alla.

11. Leides, et süüdistatav on elatise maksmisest teadvalt (kuritahtlikult) kõrvale hoidnud, hindas

maakohus tõendeid kallutatult ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohus jättis nõuetekohaselt

hindamata kaitsja esitatud tõendid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 kohaselt

saab kohtuotsus tugineda asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

Maakohus rajas süüdimõistva otsuse aga suures osas süüdistusversiooni elulisele usutavusele,

tuginemata vahetult uuritud tõendite kogumile. Kohus pööras tõendamiskoormise ümber, lugedes

kuriteo tuvastatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta ei ole elatise

maksmisest teadvalt (kuritahtlikult) kõrvale hoidunud. Nii toimides läks kohus vastuollu süütuse

presumptsiooniga.

12. Leides, et süüdistatava elatustase võimaldab lapsele elatist maksta, on maakohus tuginenud

eelkõige M. K. ütlustele. Samas jättis kohus tähelepanuta, et M. K. ütlused põhinevad oletustel ja

arvamustel. Nii on M. Kulm üksnes arvanud, et suusareiside eest tasus süüdistatav. M. Kulm

möönis, et tal ei ole mingeid fakte selle kohta, et süüdistatav on ostnud asju oma firma nimele, ja

märkis, et üldiselt ta firmadest midagi ei tea. Enamik M. K. ütlusi süüdistatava väidetava

elatustaseme kohta kajastavad M. K. poolt teistelt isikutelt kuuldut. M. Kulm ise ei tea, milline

süüdistatava vara on ostetud teiste isikute või äriühingu nimele. M. K. ütlused tõendamiseseme

nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole KrMS § 66

lg 21 kohaselt tõend.

13. Kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, kes ja mille arvelt süüdistatava ja tema lapse ühiste

reiside või kardisõidu eest tasus. Samuti ei ole tõendatud, et süüdistatav üksinda pidevalt reisiks

ja tasuks nende reiside eest. Samas ei saa jätta märkimata, et M. K. ütlustes kajastuv süüdistatava

reisimine koos lapsega ja lapsele taskuraha andmine on käsitatavad lapse ülalpidamiseks tehtud

kulutustena. Maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogum ei kinnita süüdistusversiooni, et

süüdistatava elatustase võimaldaks lapsele elatist maksta.

14. Maakohus tugines A. Kulmu elatustaseme kindlakstegemisel Tallinna Ringkonnakohtu

16. veebruari 2012. a otsusele ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele, mis kajastavad

süüdistatava majanduslikku olukorda enne süüdistuses käsitletavat ajavahemikku. Nende

tõenditega ei ole võimalik tõendada süüdistatava elatustaset alates aprillist 2013.

15. A. Kulmul ei ole registreeritud vara (autot, laevu, kinnisvara vmt). Süüdistatava varalist olukorda

on kontrollinud ka kohtutäitur. Seega on tõendatud, et süüdistataval ei ole vara, millest lapsele

elatist maksta. Kohtutäitur on arestinud kogu süüdistatava vara, sh miinimumpalga, arvestades

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 132 sätestatut. Selle vara arvelt toimub ka elatise maksmine.

A. Kulm maksab elatist küll mitu korda vähem, kui kohtuotsusega välja mõistetud, kuid ta teeb

seda ulatuses, mida tema varaline seisund võimaldab.

16. A. Kulm on osaühingute K, T, P, H, U ja V juhatuse liige. Samuti on A. Kulm osanik

osaühingutes K (1250/25000 suurune osa), P (56881/113990), H (1278/3834) ja U (1278/2556).

Samas ei ole A. Kulm ühegi nimetatud äriühingu ainu- ega enamusosanik. Järelikult ei saa

süüdistatav dividendide maksmist ainuisikuliselt otsustada. Prokuratuur ei ole esitanud tõendeid

selle kohta, et A. Kulmu osalusega äriühingud on maksnud dividende, mida süüdistatav saanuks

kasutada elatise tasumiseks. Samuti ei nähtu süüdistusest ega prokuratuuri esitatud tõenditest, et

süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud pingutused selleks, et tema osalusega äriühingud

dividende maksaksid, või et ta oleks seda kuidagi takistanud. Maakohus pole selgitanud, kuidas

võimaldab äriühingute hea majanduslik olukord süüdistataval elatise maksmise kohustust täita.

A. Kulmule kuuluvad osad on juba 2012. aastal elatisnõude sissenõudmiseks täitemenetluses

arestitud. Osade müük kohtutäituri poolt on ostjate puudumise tõttu nurjunud. Sellises olukorras

ei anna osade olemasolu alust käsitada elatise maksmata jätmist sellest teadva (kuritahtliku)

kõrvalehoidumisena.

17. Prokuratuur on viidanud asjaolule, et A. Kulm tegi 2014. a korduvalt sularaha sissemakseid OÜ P

pangakontole (kogusummas 25 000 eurot). Samas pole prokuratuur tõendanud, et selle sularaha

puhul oli tegemist süüdistatava isikliku varaga, mida ta saanuks kasutada elatise maksmiseks.

KrMS §-st 7 lähtudes tuleb eeldada, et 25 000 eurot sularaha, mis kanti OÜ P pangakontole,

kuulus sellele äriühingule.

18. Asjakohatu on maakohtu tõdemus, et süüdistatav pole olnud arvel töötu ega tööotsijana ja et ta

pole töövõimetu. Süüdistatav töötab OÜ-s U, mistõttu ei saagi töötuna arvel olla. Samuti pole

prokuratuur tõenditega kummutanud kaitsja väidet, et süüdistataval diagnoositud haigus piirab

tema töövalikuid.

19. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, mille kohaselt pole süüdistatav teinud mõistlikke

jõupingutusi, et saada elatise maksmiseks vajaliku suurusega igakuist sissetulekut. Prokuratuur

pole sellise asjaolu kinnituseks tõendeid esitanud. Elatise maksmisest teadva (kuritahtliku)

kõrvalehoidumisega on tegemist siis, kui kohustatud isik keeldub tööle asumast, ei otsi piisava

intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat. A. Kulm töötab OÜ-s U. Seega ei saa

talle ette heita, et ta ei otsi piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekut. Maakohtu

veendumus, et süüdistatav on soovi ja tahtmise korral võimeline leidma miinimumpalgast

tasuvamat tööd, ei põhine tõenditel, vaid pelgalt oletusel.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

20. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

21. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu kriitika M. K. ütluste aadressil on põhjendamatu.

Ringkonnakohus ei arvestanud tõendusliku olukorra spetsiifikaga. Kuna M. Kulm süüdistatavaga

vahetult ei suhtle (ja miks ta peakski ise otsima kontakti mehega, kes järjekindlalt väldib temale

elatise kohustuse täitmist), siis ei saagi tal olla täpset ülevaadet süüdistatava varalisest seisundist.

Eeldatavalt rohkem infot valdava süüdistatava ja M. K. ühise alaealise lapse küsitlemine

tunnistajana oleks viimasele liiga koormav. Kuigi A. Kulmu kohtueelses menetluses antud ütlused

on M. K. ütlustega vastuolus, keeldus süüdistatav kohtus ütluste andmisest. Seetõttu puudus ka

võimalus ristküsitluse käigus süüdistatava ütluste usaldusväärsust kontrollida. Sellise

kaitsetaktika tõttu tuleks süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi pidada tõendina

ebausaldusväärseteks, M. K. ütlusi aga usaldusväärseks. M. K. ütlused, mida süüdistatav pole

pidanud vajalikuks enda ütlustega ümber lükata, tõendavad süüdistatava heaolu järjekindlat

paranemist või vähemalt mitte selle halvenemist. Fakt, et A. Kulmule on usaldatud kasutamiseks

kallihinnalised sõidukid, lükkab ümber kaitseväite, et süüdistatav oli nii maksevõimetu, et temaga

ei tahetud äri teha ja ta elas sisuliselt vaesuses.

22. A. Kulm maksis 2014. aastal OÜ P pangakontole sularahas kokku 25 000 eurot. See kinnitab, et

tal oli piisavalt raha elatise maksmiseks. Süüdistatav ei ole pidanud vajalikuks sularaha

sissemaksete kohta ütlusi anda, mida prokuratuur tõlgendab süüdistusversiooni vaikiva

omaksvõtuna. Kaitsev pool ei ole esitanud ka muid tõendeid, mis süüdistusversiooni selles osas

ümber lükkaksid. Just kaitsja peaks tõendama, et A. Kulmu poolt OÜ P pangakontole kantud raha

ei kuulunud sissemakse tegijale, vaid mõnele muule isikule. Ringkonnakohus tegi süüdistatava

vaikimisest meelevaldse järelduse süüdistatava kasuks. Prokuratuur esitas maakohtule OÜ A+

pangakontode väljavõtted, mis tõendavad, et nendel kontodel on 2013. aastal liikunud sajad

tuhanded eurod. Seejuures on selgelt näha äriühingu arvel kulutuste tegemist isiklikuks

tarbimiseks, nt söömiseks erinevates toitlustusasutustes.

23. A. Kulm ei ole esitanud tõendeid oma jõupingutuste kohta saada suuremat sissetulekut.

24. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui jättis tõendites kajastuvate

asjaolude elulise usutavuse hindamata ja selle hinnangu tõendite usaldusväärsuse üle otsustamisel

arvesse võtmata.

Kassatsioonivastus

25. Kassatsioonivastuses palub A. Kulmu kaitsja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata.

26. Kaitsja märgib, et A. Kulm ei ole elatise maksmisest teadvalt kõrvale hoidnud, sest tal ei olnud

objektiivselt võimalik elatist maksta. Prokuratuuri ülesanne olnuks tõendada vastupidist.

Kassatsioon on rajatud oletuslikele väidetele. Asjaolu, et A. Kulm on OÜ P juhatuse liikmena

maksnud äriühingu sularaha äriühingu arvelduskontole, ei tõenda, et panka viidud raha oli

A. Kulmu kui eraisiku omandis. Samuti on prokuratuur ekslikult samastanud

OÜ-le P kuuluva vara ja selle äriühingu tehtud tehingud A. Kulmu enda vara ja tehingutega.

A. Kulmu osalus OÜ-s P ei võimalda tal sellest tulu saada, samuti pole täitemenetluses

õnnestunud osa müük. M. K. väited süüdistatava laeva, autode, majade, kalliste hobide jms kohta

on spekulatiivsed ja osaliselt vahendlikud. Samuti on need ütlused vastuolus tõenditega, mille

kohaselt ei ole A. Kulmul raha ega registrisse kantavat vara. Olukorras, kus kassaator ise möönab,

et M. K-l ei saagi olla ülevaadet süüdistatava varalisest seisundist, pole M. K. ütlustega võimalik

tõendada ka seda, et süüdistataval on varjatud vara, mida saaks kasutada elatise maksmiseks.

Kohtutäitur on juba aastaid jälginud A. Kulmu ning tema varalist seisu ega ole siiani tuvastanud

selliseid varalisi võimalusi, millest kassaator kirjutab.

27. Prokuratuur ei ole tõendanud oma väidet, et A. Kulm pole teinud jõupingutusi suurema

sissetuleku saamiseks. A. Kulmul on töökoht ja ta saab palka. Pole tõendeid A. Kulmu

passiivsusest ega sellest, nagu oleks ta vältinud suurema töötasu saamist. A. Kulmule ei saa ette

heita seda, et tema palk ei ole kõrge.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

28. Käesolevas asjas taandub vaidlus sellele, kas A. Kulm hoidis temalt kohtuotsusega välja

mõistetud elatist maksmata jättes elatusraha maksmisest KarS § 169 mõttes kõrvale ehk kas

süüdistataval oli – või võinuks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik

ülalpidamiskohustust täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses (elatusraha maksmisest

kõrvalehoidumise mõiste kohta lähemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2016. a

otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p-d 25–26).

29. Süüdistuse kohaselt oli A. Kulmul, arvestades tema elustandardit ja talle kuuluvaid osalusi

kasumlikes äriühingutes, elatise maksmiseks piisavalt vara. Samas märgiti süüdistuses sedagi, et

töövõimelise inimesena ei teinud A. Kulm mõistlikke jõupingutusi, et saada elatise maksmiseks

vajalikku igakuist sissetulekut. Kolleegium tõdeb, et kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt

nõuetekohaselt elatist maksta, pole põhjust talle KarS § 169 järgi täiendavalt ette heita seda, et ta

ei ole piisavalt pingutanud elatise maksmise jaoks vajaliku sissetuleku saamiseks. Siiski pole

välistatud, et süüdistuses tuginetakse elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades samal

ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele,

et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks

vajaliku vara hankimiseks. Sisuliselt väidetakse sellises süüdistuses, et isikul oli elatise

maksmiseks piisavalt vara, kuid isegi, kui see nii ei olnud, vastutab isik KarS § 169 järgi, sest ta

jättis tegemata mõistlikud jõupingutused oma sissetuleku suurendamiseks. Nii koostatud

süüdistus tagab süüdistatavale ja kaitsjale piisavalt tõhusa võimaluse esitada vastuväiteid ja neid

kinnitavaid tõendeid karistusõigusliku vastutuse kõigi võimalike eelduste kohta. Süüdistatav saab

samal ajal väita ja tõendada nii elatise maksmist võimaldava vara puudumist kui ka piisava

lisasissetuleku hankimise võimatust. Kohtul aga on võimalik kontrollida esmalt süüdistuse väidet

süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis

seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise

maksmiseks piisavalt vara.

30. Käesolevas asjas leidis maakohus nii seda, et A. Kulmu tegelik varaline seisund võimaldanuks tal

raskusteta ülalpidamiskohustust täita, kui ka seda, et süüdistataval oli reaalne võimalus suuremat

sissetulekut saada. Seevastu ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus rikkus eeltoodud

järeldusi tehes tõendite hindamise reegleid ja A. Kulmul polnud vara, millest lapsele elatist

maksta; samuti pole prokuratuur tõendanud, et A. Kulm jättis tegemata jõupingutused piisava

sissetuleku saamiseks.

31. Kolleegium leiab, et ehkki kassaator tugineb apellatsioonikohtu otsust vaidlustades mitmele

õiguslikult ebapädevale argumendile, on tal siiski õigus, et ringkonnakohus ei järginud faktiliste

asjaolude tuvastamisel täiel määral kriminaalmenetluse nõudeid ja rikkus kohtuotsuse

põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Lisaks eksis teise astme kohus osaliselt ka

tõendamiskoormise jaotamisel ja tõlgendas vääralt materiaalõigust.

32. Meelevaldne on kassaatori seisukoht, et süüdistatava poolt kohtus ütluste andmata jätmist saab

käsitada (mingis osas) "süüdistusversiooni vaikiva omaksvõtuna". Erinevalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 231 lg-test 2–4 ei näe kriminaalmenetlusõigus isiku süüküsimuse lahendamisel

tõendamisest vabastamise alusena ette asjaolu(de) omaksvõttu. Veel vähem on põhjust rääkida

"süüdistusversiooni omaksvõtust" olukorras, kus süüdistatav, nagu A. Kulm, end süüdi ei tunnista

ja kasutab KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust keelduda ütluste andmisest.

33. Samuti on väär prokuratuuri järeldus, et ainuüksi ristküsitlusest keeldumine annab aluse lugeda

A. Kulm ebausaldusväärseks tõendiallikaks ja eelistada M. K. ütlusi KrMS § 294 p 1 alusel

avaldatud A. Kulmu kohtueelses menetluses antud ütlustele.

34. Samas ei jaga Riigikohus ringkonnakohtu arvamust, et maakohus rajas süüdimõistva otsuse

suures osas vaid süüdistusversiooni elulisele usutavusele, tuginemata vahetult uuritud tõendite

kogumile. Ringkonnakohus, heites maakohtule ette süüdistatava varalist seisundit kajastavate

tõendite kogumis hindamata jätmist, on ise langenud selle vea ohvriks, jättes ühtlasi osa

maakohtu otsuse aluseks olevatest tõenditest tähelepanuta või välistanud need põhjendamatult

tõendikogumist.

35. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et maakohus tegi M. K. ütlustest liiga

kaugeleulatuvaid järeldusi, lugedes nende alusel tõendatuks ka selliseid asjaolusid, millest

M. Kulm rääkis kohtus üksnes kuulduste põhjal, näiteks et A. Kulm soetas vara kolmandate

isikute nimele (kohtutoimik (KoTo) kd 1, tl 150 pöördel – 151). KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole

tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku

vahendusel, tõend, välja arvatud sama lõike punktides 1–4 nimetatud erandjuhtudel. Neid

erandeid pole käesolevas asjas tuvastatud.

36. Eelmises punktis märgitu ei anna aga alust M. K. ütluste tervikuna tõendikogumist väljajätmiseks.

Maakohus tugines M. K. ütlustele ka osas, milles need kajastavad asjaolusid, millest tunnistaja sai

vahetult teadlikuks. Nii luges maakohus M. K. ütluste alusel tõendatuks, et A. Kulm käib koos

nende ühise poja A-ga 2–3 korda aastas välismaal suusareisidel, mille eest lapse ema pole

maksnud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et M. K. sellistel ütlustel pole A. Kulmu

majandusliku olukorra kindlakstegemisel tõenduslikku väärtust, kuna ütlustest ei nähtu, kes

süüdistatava ja tema lapse reiside eest maksis. Olukorras, kus alaealine laps käib koos isaga

reisidel, mille eest lapse ema ei tasu, on teistsuguse teabe puudumise korral põhjust eeldada, et

reisikulud kannab isa, mitte laps või tundmatu kolmas isik. See omakorda viitab kaudselt sellele,

et isa majanduslik olukord võimaldab selliseid reise ette võtta.

37. Maakohus tugines A. Kulmu tegeliku majandusliku olukorra tuvastamisel muu hulgas Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. veebruari 2012. a otsusele ning Politsei- ja Piirivalveameti

27. märtsi 2013. a määrusele, millega A. Kulmu suhtes lõpetati KarS § 169 tunnustel toimunud

kriminaalmenetlus. Ringkonnakohus jättis kõnealused dokumendid tõendikogumist välja

põhjusel, et need kajastavad A. Kulmu majanduslikku olukorda aastatel 2010–2012 ehk perioodil,

mis eelneb süüdistuses nimetatud ülalpidamiskohustuse rikkumise ajale (alates aprillist 2013).

Kolleegium ringkonnakohtu sellise käsitlusega ei nõustu. Tuvastamaks, milline oli mingil

perioodil isiku tegelik varaline seisund, saab tavaliselt ühe – kaudse – tõendina kasutada ka

tõendeid, mis kajastavad isiku majanduslikku olukorda uuritavale perioodile eelneval ajal. Seda

eriti siis, kui ajaline erinevus tõendites kajastuva ning uuritava perioodi vahel on suhteliselt väike,

on tekkinud kahtlus, et isik on asunud oma vara varjama ja tema väidetud varaline seisund erineb

varasemast drastiliselt, kusjuures pole andmeid sellise muudatuse põhjuste kohta. Mõistetavalt

pole välistatud, et isiku majanduslik olukord muutub (sh halveneb) lühikese aja jooksul väga

suurel määral, kuid tavaliselt on sellisel muudatusel selgelt tuvastatavad põhjused.

38. Maakohus tugines süüdistatava varalise seisundi hindamisel riiklikult tunnustatud eksperdi A. V-i

koostatud hinnangule (KoTo, kd 1, tl 45 pöördel – 54), mille kohaselt oli A. Kulmule kuuluvate

OÜ P ja K OÜ osade väärtus 20. detsembri 2013. a seisuga vastavalt 190 287 – 258 790 eurot

(punktväärtus 224 539 eurot) ja 5732–9170 eurot (punktväärtus 7451 eurot). Apellatsioonikohus

jättis kõnealuse tõendi täielikult tähelepanuta. See on oluline lünk ringkonnakohtupoolses

tõendite analüüsis.

39. Nii kaitsja kui ka ringkonnakohus on põhjendanud A. Kulmu varatust mh sellega, et

süüdistatavale kuuluvate osade (sh OÜ P ja K OÜ osa) sundmüük on täitemenetluses ostjate

puudumise tõttu nurjunud. Samas ei lükanud ringkonnakohus ümber maakohtu järeldust, et

A. Kulmu osalusega äriühingud on heal majanduslikul järjel ja kasumlikud. Kolleegiumi

hinnangul ei saa ainuüksi osade sundmüügi ebaõnnestumise faktist järeldada, et tegemist on

väärtusetu varaga, mida süüdistataval pole olnud võimalik ülalpidamiskohustuse täitmiseks

kasutada. Siinkohal tuleb arvestada, et börsil noteerimata väärtpaberite käibevõimelisus ja hind

võib suuresti sõltuda tehingu asjaoludest. Osaühingu osa sundmüügi korral võib ostuhuvi oleneda

väga suurel määral ühingu majandustegevuse läbipaistvusest ja sellega seotud riskidest, mis

avalduvad eriti olukorras, kus müüdav osa ei anna ainu- ega enamusosalust ja teiste osanike

valmidus võimaliku uue osanikuga koostööd teha on ebaselge. Seetõttu on osa müügi

õnnestumise seisukohalt eriti oluline, et osa senine omanik aitaks müügile aktiivselt kaasa, mh nt

TMS §-s 102 sätestatud korras. Ühtlasi ei arvestanud ringkonnakohus, et kõnealused osad pole

olnud arestitud mitte kogu selle perioodi vältel, mil A. Kulm süüdistuse kohaselt elatusraha

maksmisest kõrvale hoidis, vaid alates 11. juunist 2013 (KoTo, kd 1, tl 128–129).

40. Eeltoodust tulenevalt pole ringkonnakohtu argumendid piisavad, järeldamaks, et A. Kulmule

kuuluvaid osaühingute osasid ei saa käsitada varana, mis võimaldanuks süüdistataval

ülalpidamiskohustuse täitmiseks raha saada. Tegemist on kohtuotsuse põhistamise kohustuse

rikkumisega.

41. Kohtute tuvastatu kohaselt maksis A. Kulm 2014. aastal OÜ P pangakontodele sularahas kokku

25 000 eurot. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, nagu tuleks KrMS §-st 7 lähtudes eeldada,

et see sularaha ei kuulunud enne sissemaksete tegemist mitte A. Kulmule, vaid OÜ-le P. Sularaha

kui vallasasja puhul kehtib valdaja omandi eeldus, mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja,

samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist

(asjaõigusseaduse § 90 lg 1). Seetõttu leiab kolleegium, et kui sularahasissemakse tegemisega

seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole

alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid

kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole

makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt

looma

menetlejale

reaalse

võimaluse

selle

kontrollimiseks

(vrd

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 25 ja 20. jaanuari 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 23). Praegusel juhul ei ole tuvastatud selliseid

sularahasissemaksetega seotud asjaolusid, mis annaksid esmapilgul alust arvata, et OÜ P

pangakontole sisse makstud sularaha ei kuulunud sissemakse tegemiseni A. Kulmule, vaid hoopis

OÜ-le P või mõnele muule isikule. Samuti ei ole süüdistatav ega kaitsja andnud menetlejale

reaalset võimalust sellise versiooni paikapidavust kontrollida. Seetõttu ei nõustu kolleegium

ringkonnakohtuga, et prokuratuur pidanuks täiendavalt tõendama, et A. Kulmu poolt OÜ P

pangakontole sisse makstud sularaha oli sissemakse tegemiseni süüdistatava isiklik vara. Sellisele

seisukohale asudes tõlgendas ringkonnakohus vääralt KrMS § 7 lg-t 3 ja eksis sellest tulenevalt

tõendamiskoormise jaotamisel.

42. Ringkonnakohus tuvastas – ja seda on kinnitanud ka kaitsja –, et süüdistatav teenis süüdistuses

käsitletaval ajavahemikul (2013–2015) iga kuu miinimumpalgale vastavat sissetulekut ehk

umbes 350 eurot. Samas tasus süüdistatav kohtute kindlakstehtu kohaselt lapsele elatist

summades, mis jäävad vahemikku 93 eurosendist 9 euro 32 sendini kuus. Kolleegiumi hinnangul

on elatise maksmine sedavõrd väikeses ulatuses üldjuhul vaadeldav elatusraha maksmisest

kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes isegi juhul, kui kohustatud isiku igakuine sissetulek

piirdub miinimumpalgaga. Sellist järeldust kinnitab TMS § 132 lg 11, mille esimene lause

sätestab, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii

lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni pool sama paragrahvi lõikes 1

nimetatud sissetulekust (selleks on ühe kuu eest ettenähtud palga alammäär või vastav osa nädala

või päeva sissetulekust). Osutatud sätte mõtte kohaselt peab miinimumpalka saav isik kulutama

ülalpidamiskohustuse täitmiseks üldjuhul vähemalt poole oma igakuisest sissetulekust. Samuti

järeldub PKS §-st 102, et olukorras, kus vanem ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda

ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Miinimumpalgale vastavast sissetulekust iga kuu kõigest ca

1–10 euro tasumisest tavaliselt selle nõude täitmiseks ei piisa. Ringkonnakohus eelnevale

tähelepanu ei pööranud ega selgitanud, millisel põhjusel süüdistatav – isegi, kui ta teenis vaid

miinimumpalka, – ei maksnud elatist suuremas ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on tegemist

kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumisega.

43. Sõltumata eeltoodust ei nõustu kolleegium teise astme kohtuga ka järgnevas. Ringkonnakohtu

arvates pidanuks prokuratuur, väites süüdistuses, et A. Kulm jättis töövõimelise inimesena

tegemata mõistlikud jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku sissetuleku saamiseks, tõendama

ise nii süüdistatava töövõimet pärssivate haiguste kui ka sissetuleku suurendamisele suunatud

jõupingutuste puudumist. Kõnealusel juhul on tegemist negatiivsete asjaoludega, mille tõendamist

ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 35 ja 3. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-

10-16, p 37). Kolleegiumi hinnangul ei pea mitte prokuratuur tõendama, et KarS § 169 järgi

polnud süüdistataval ühtegi töötamist piiravat terviseriket, vaid süüdistatav ja kaitsja peavad

tõendama töötamist häiriva haiguse olemasolu. Niisamuti lasub süüdistataval ja kaitsjal kohustus

tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud

süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult,

(tasuvamat) tööd. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on siiski

see, et prokuratuur on järginud nn kirjeldamiskohustust, s.t näidanud süüdistuses ära, milliste

sissetulekute suurendamisele suunatud jõupingutuste tegemata jätmist süüdistatavale ette

heidetakse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16,

p 28). A. Kulmule esitatud süüdistusest on arusaadav, et talle heidetakse ette tasuvama töö

otsimata jätmist. Eeldades prokuratuurilt eelnevalt nimetatud negatiivsete asjaolude tõendamist,

kohaldas ringkonnakohus vääralt KrMS § 7 lg-t 3, tõlgendades seda sätet liiga laialt.

44. Kolleegium käsitab ringkonnakohtu vigu tõendamiskoormise jaotamisel, tõendite lubatavuse

hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

45. Lisaks eksis ringkonnakohus materiaalõiguse tõlgendamisel, kui leidis, et isikule, kes töötab, ei

saa ette heita elatise maksmiseks piisava sissetuleku otsimata jätmist. Riigikohus on varem

selgitanud, et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes võib tegemist olla ka

siis, kui kohustatud isik ei tee mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks

"määrani", mis võimaldaks tal täita elatise maksmise kohustust "võimalikult suures ulatuses" (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 8). Seega

saab elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena käsitada ka seda, kui tööl käiv, kuid sellele

vaatamata puuduliku maksevõimega isik jätab elatise osaliselt või täielikult maksmata olukorras,

kus ta pole astunud usutavaid samme tasuvama töö leidmiseks, ehkki viimane oleks arvestatava

tõenäosusega võimalik.

46. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, § 362 p-dest 1 ja 2 ning

§ 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari

2016. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Riigikohus ei nõustu prokuratuuri

taotlusega jõustada KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel maakohtu süüdimõistev otsus. Maa- ja

ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud on omavahel (osaliselt) vastuolus. Riigikohus

leidis eelnevalt küll seda, et ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel –

konkreetsemalt lubatavate tõendite ringi kindlaksmääramisel, tõendamiskoormise jaotamisel ja

kohtuotsuse põhistamisel – kriminaalmenetlusõigust. See ei anna aga Riigikohtule alust

tõsikindlalt järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme

asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Nii toimides satuks kolleegium vastuollu

KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga. Seetõttu tuleb kriminaalasi

saata uueks arutamiseks kohtule, kellel on faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus.

47. Andmeid kassatsioonimenetluse kulude kohta ei ole Riigikohtule esitatud.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)