3-2-1-90-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-90-16

Määruse kuupäev

Tartu, 5. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ain Kalmeti (pankrotis) pankrotimenetlus. Võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-5485

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ain Kalmeti määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik Ain Kalmet

Võlausaldaja Swedbank AS

Võlausaldaja Swedbank Liising Aktsiaselts

Võlausaldaja Julianus Inkasso OÜ

Võlausaldaja Eesti Vabariik

Võlausaldaja Ott Reinaas

Võlausaldaja Argo Einamäe

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-5485 muutmata

ja määruskaebus rahuldamata.

2. Riigikohtus kantud menetluskulud jätta Ain Kalmeti kanda.

3. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus kuulutas 18. märtsi 2009. a määrusega välja Ain Kalmeti (võlgnik) pankroti ja

nimetas pankrotihalduri. 24. märtsi 2010. a määrusega kinnitas maakohus võlgniku

pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. Määruse järgi on rahuldamata seitsme

võlausaldaja nõuded, kokku 1 648 399 krooni 74 senti.

2. Pärnu Maakohus algatas 12. mai 2010. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

ja määras usaldusisikuks Noora Kalmeti. Usaldusisik esitas 22. veebruaril 2011, 2. veebruaril 2012 ja

1. veebruaril 2013 usaldusisiku aruanded, mille kohaselt ei ole nendel aastatel võlgniku tuludest

võlausaldajate nõudeid rahuldatud, sest sissetulek on olnud väiksem kui summa, millele ei saa

sissenõuet pöörata.

3. Swedbank AS (võlausaldaja I) esitas 5. juunil 2013 maakohtule avalduse, milles palus keelduda

võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. Avalduse

kohaselt on võlgnik rikkunud süüliselt pankrotiseaduse (PankrS) § 173 ja kahjustanud võlausaldajate

huve, sest ta ei ole oma sissetulekust teinud väljamakseid kooskõlas täitemenetluse seadustiku

(TMS) §-des 131 ja 132 sätestatuga. Maakohus keeldus 14. juuni 2013. a määrusega võlgniku

kohustustest vabastamise menetlust lõpetamast ja teda kohustustest vabastamast ning kohustas

võlgnikku ja tema usaldusisikut lähtuma tulu arvutamisel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud

töötasu alammäärast. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna

Ringkonnakohus jättis maakohtu 14. juuni 2013. a määruse muutmata ja võlgniku määruskaebuse

rahuldamata.

4. Pärnu Maakohus vabastas 13. jaanuari 2014. a määrusega N. Kalmeti võlgniku usaldusisiku

kohustustest ning kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi ja esitama iga aasta

1. veebruariks kohtule aruande PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste täitmise kohta.

Võlgnik esitas 31. jaanuaril 2014 ja 31. jaanuaril 2015 maakohtule usaldusisiku aruanded, mille järgi

on võlgnik saanud töötasu Soome Vabariigis. Aruannetes on võlgniku mittearestitava sissetuleku

arvestuse aluseks võetud Soome Vabariigis kehtiv töötasu alammäär. Maakohus kohustas võlgnikku

3. ja 17. veebruaril 2015 ning 23. märtsil 2015 ja 14. aprillil 2015 esitama kohtule usaldusisiku

aruande, milles on tehtud arvutused tema teenitud tulu ja sissetulekute kohta Vabariigi Valitsuse

määrusega kehtestatud töötasu alammäära järgi. Võlgnik ei täitnud seda kohustust. Võlgnik ei

esitanud maakohtule sellist aruannet.

5. Pärnu Maakohus keeldus 11. novembri 2015. a määrusega võlgnikku kohustustest vabastamast ja

lõpetas tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

Määruse kohaselt on võlgnik kahel viimasel aruandeaastal elanud ja töötanud Soome Vabariigis ning

teeninud tulu ulatuses, millest tal oleks olnud võimalik maakohtu 14. juuni 2013. a määruse alusel

teha võlausaldajatele väljamakseid. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel

võlausaldajatele kohustusi täitnud. Võlgnik avaldas ärakuulamisel, et kui asjas kohaldub Eesti

Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäär, ei ole tal võimalik Soomes elada. Eestis

ei ela võlgnik emotsionaalsetel põhjustel. Võlgnik on rikkunud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi

ja kahjustanud võlausaldajate huve, sest ta ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks.

6. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt ei kohaldu asjas TMS §-d 131 ja 132, sest võlgniku elu- ja töökoht asub

alates 30. novembrist 2010 Soome Vabariigis. Seega kohalduvad Soome Vabariigi seadused,

sh mittearestitava sissetuleku määrad. Kui asjas kohalduvad Eesti Vabariigi õigusaktid, jääks

võlgniku ja tema nelja ülalpeetava käsutusse üksnes 676 eurot 67 senti, mis ei ole nende

toimetulekuks Soome Vabariigis piisav. Võlausaldaja on kahe varasema aasta jooksul aktsepteerinud

Soome Vabariigis kehtiva töötasu alammääraga arvestamist.

7. Võlausaldaja I ja Julianus Inkasso OÜ (võlausaldaja II) palusid jätta võlgniku määruskaebuse

rahuldamata. Võlausaldaja I arvates rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-s 1 ettenähtud kohustusi. Võlgnik

pidi kohustuste täitmisel lähtuma Eesti Vabariigis kehtivast alampalga määrast.

Eesti Vabariik (võlausaldaja III) teatas, et tal ei ole vastuväiteid võlgniku kohustustest vabastamise

kohta.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2016. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni

muutmata, kuid täiendas määruse põhjendusi. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

jäid võlgniku kanda.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt jättis maakohus PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamisel tuvastamata,

kas võlgnik rikkus selle seaduse §-s 173 sätestatud kohustusi süüliselt, sh ei teinud maakohus

kindlaks võlgniku süü vormi. Välisriigis elamine ja töötamine ei välista Eestis kehtivate sissetuleku

arestimispiirangute kohaldamist. Võlgnik pidi hiljemalt septembriks 2013 teadma, et sõltumata

Soome Vabariigis töötamisest või elamisest kohalduvad tema kohta kohustustest vabastamise

menetluses Eesti Vabariigis kehtivad sissetuleku arestimise piirangud. Kuna maksejõuetusmenetlus

algatati Eesti Vabariigis, võlgnik asus Soome Vabariiki võlgadest vabastamise menetluse ajal ega ole

pankrotimenetluses Eesti kohtu pädevust vaidlustanud, kohaldatakse võlgadest vabastamise

menetlusele Eesti Vabariigi seadusi (Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000

maksejõuetusmenetluse kohta art 3 p 1 ning preambuli p 23 ja art 4 p-d 1 ja 2). Seejuures ei ole

oluline, et võlausaldaja aktsepteeris kaks aastat Soome Vabariigis kehtivast alampalgast lähtumist.

Võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud, ta on Soome Vabariigis elades teeninud tulu, mis ületab

TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud mittearestitava määra. Võlgnik asus välisriiki elama vabast tahtest

ning see ei vabastanud teda PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste täitmisest, ta pidi arvestama

välisriigi suuremate elamiskuludega. Võlgnik on rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi

süüliselt, s.o raske hooletusega: saades töötasu, ei ole ta oma tulu loovutanud, kuigi pidi teadma, et

kahjustab sellega võlausaldajaid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada.

Ringkonnakohus kohaldas valesti seadust, mistõttu jõudis ekslikule järeldusele, et võlgniku palga

alammäära määramisel tuleb lähtuda Eesti Vabariigis kehtivast töötasu alammäärast. Kuna võlgniku

elu- ja töökoht on alates 30. novembrist 2010 Soome Vabariigis, peab võlgniku kohustustest

vabastamisel lähtuma Soome seadustest, sh võlgnikule jääva alampalga osas. Võlausaldaja I on

varem aktsepteerinud Soome alampalgast lähtumist.

10. Võlausaldajad I ja II vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohus on PankrS § 173 ja § 175, samuti TMS § 132 õigesti kohaldanud.

Võlausaldaja III vaidleb vastu võlgniku seisukohale, et asjas kohalduvad Soome Vabariigi seadused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 695 ja § 691 p 1 järgi rahuldamata ja

ringkonnakohtu määrus muutmata.

12. Kolleegium järgib ringkonnakohtu määruse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 695 ja § 689

lg 5). Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille

järgi tuleb võlgniku sissetuleku määramisel lähtuda Eesti Vabariigis kehtivast töötasu alammäärast.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 art 3 p 1 ning

preambuli p 23 ja art 4 p-de 1 ja 2 alusel kohaldatakse maksejõuetusmenetlusele, sh PankrS-s

sätestatud füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele selle liikmesriigi seadusi,

kus menetlus algatati, kui pole sätestatud teisiti. Seda, et Eesti Vabariigis algatatud kohustustest

vabastamise menetlusele kohalduvad Eesti Vabariigi õigusaktid, kinnitab ka Euroopa Liidu Nõukogu

rakendusmäärus (EL) nr 663/2014, millega asendatakse määruse (EÜ) nr 1346/2000

(maksejõuetusmenetluse kohta) A, B ja C lisa. Praegusel juhul on võlgniku pankrotimenetlus

algatatud, toimunud ja lõpetatud Eesti Vabariigis. Samuti algatati võlgniku kohustustest vabastamise

menetlus Eesti Vabariigis. Seega on õige ringkonnakohtu järeldus, et võlgniku kohustustest

vabastamise menetlusele kohalduvad Eesti Vabariigi õigusaktid, mh PankrS § 173 lg 5 ja TMS § 132.

Ringkonnakohus selgitas õigesti võlgnikule võlgadest vabastamise menetluse ajaks ettenähtud

kohustusi, sh võlgniku õigust jätta PankrS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele

seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, on

reguleeritud TMS §-s 132. Selle paragrahvi esimese lõike järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa

ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui

võlgnik peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav

summa TMS § 132 lg 2 järgi. Lisaks näeb TMS § 132 lg 3 ette, et kuni viiele palga alammäära

suurusele summale vastavast osast võib arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu

sissetuleku, tingimusel et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. See ei

kohaldu, kui sundtäitmisel on elatise nõue. Kolleegium märgib lisaks, et TMS §-s 132 peetakse

silmas Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära kehtestamine" ettenähtud töötasu

alammäära. Kui seadusandja oleks soovinud anda võlgnikule õiguse arvestada tulu üleandmisel

muude kriteeriumidega, nt asjaoluga, et võlgnik elab ja/või töötab välisriigis, või lähtuda välisriigis

kehtivast töötasu alammäärast, oleks see seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Kohustustest vabastamise

menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus

võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt ka nt Riigikohtu

17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Kolleegiumi arvates ei oleks selle

eesmärgiga kooskõlas lubada võlgnikul vabaneda oma kohustustest ainuüksi seetõttu, et ta on asunud

elama ja töötama välisriiki.

13. PankrS § 175 lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastamise. Kolleegium järgib oma varasemat seisukohta, mille kohaselt ei ole

võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras eelduslikult iga võlgniku

õigus. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16,

p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud

süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve

(PankrS § 175 lg 2 p 2).

Ringkonnakohus tuvastas, et võlgnik rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg-s 3 sätestatud tulu loovutamise

kohustust, kahjustades sellega võlausaldajate huve. Kolleegiumil ei ole alust ringkonnakohtust

erinevale seisukohale asuda. Asjakohane ei ole võlgniku väide, et võlausaldaja I on varem

aktsepteerinud Soome Vabariigis kehtiva töötasu alammäärast lähtumist. Sellele, et võlgnik ei ole

teinud väljamakseid kooskõlas TMS §-s 132 sätestatuga, tugines võlausaldaja I juba 5. juuni 2013. a

avalduses, milles palus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Seda avaldust lahendades

kohustas maakohus võlgnikku 14. juuni 2013. a määrusega esitama usaldusisiku aruanded Eestis

kehtiva töötasu alammäära järgi (vt määruse p 3). Samasisulisi nõudekirju saatis maakohus enne

11. novembri 2015. a määruse tegemist võlgnikule korduvalt (vt määruse p 4). Viimases kirjas on

maakohus mh märkinud, et kui võlgnik seda kohustust ei täida, võib ta keelduda PankrS § 175 alusel

võlgnikku kohustustest vabastamast (tl 194).

14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad selle esitamisest tingitud menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda.

15. Määruskaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu