3-1-1-67-16 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-67-16

Otsuse kuupäev

3. oktoober 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Mihkel Majori süüdistuses KarS § 209 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas

nr 1-15-7700

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mihkel Majori kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Enn

Pustak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

14. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 26. novembri 2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016. a

otsus Mihkel Majori süüditunnistamises ning karistamises ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 26. novembri 2015. a otsusega tunnistati Mihkel Majori lühimenetluses süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega üheks aastaks.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra ja süüdistatava karistuseks jäi 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati

karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva, ja ärakantavaks karistuseks loeti 7 kuud

ning 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus 1-aastase

katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja M. Majorilt

mõisteti A OÜ kasuks välja 14 016 eurot 34 senti.

2. M. Majori tunnistati KarS § 209 lg 1 järgi süüdi selles, et 18. märtsil 2015 ajavahemikul kell

14.15 kuni 14.45 esitas ta varalise kasu saamise eesmärgil A OÜ seaduslikule esindajale E. K-le

OÜ N logodega saatelehe. Kuivõrd E. K. ootas sama äriühingu autot, tekitas süüdistatav talle

ebaõige ettekujutuse, et tema ongi OÜ N autojuht. Pettuse tulemusena andis E. K. loa laadida

süüdistatava kasutuses olnud veoki haagisesse 37 tonni A OÜ-le kuuluvat rapsi, mille M. Majori

ära viis. Kuriteoga tekitati kannatanule 14 016 euro 34 sendi suurune varaline kahju.

3. Maakohus leidis kokkuvõtlikult, et M. Majorile esitatud süüdistus on tõendatud ja õigesti

kvalifitseeritud. Süüdistatav tunnistas ennast süüdi, kuid ei nõustunud tsiviilhagis esitatud nõude

suurusega. Tsiviilhagi kohaselt tekitati kannatanule kelmusega 15 000 eurot varalist kahju. See

nõue tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldada osaliselt, s.o 14

016 euro 34 sendi suuruses summas. Kannatanu esindaja tuletas vilja koguse süüdistatava veoauto

koorma suurusest ja sellest, et samal päeval anti ülejäänud vili OÜ N autojuhile. Sellele veokile

laaditi 11 500 kg vilja, sest rohkem kuivati punkris ei olnud. Süüdistatav kinnitas, et tema

kasutuses olnud veok võib täismassiga vedada 44 tonni vilja, kuid ära viidud koormas nii suurt

kogust ei olnud. Kannatanu esindaja ja süüdistatava ütluste põhjal on usutav, et M. Majori viis ära

37 tonni rapsi. Välja petetud vilja koguse kohta M. Majori ühtegi tõendit ei esitanud ja selles osas

on tema ütlused ennastõigustavad. Eesti Statistikaameti koostatud tera- ja kaunvilja ning

rapsiseemne kokkuostu hindade poolaastaaruande kohaselt on 37 tonni rapsiseemne väärtus 14

016 eurot 34 senti.

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Majori kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu,

kes taotles otsuse tühistamist osas, millega süüdistatavalt mõisteti kannatanu kasuks välja 14 016

eurot 34 senti kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks, ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

5.1 Maakohus tugines rapsi hinna kindlaksmääramisel tera- ja kaunvilja ning rapsiseemne kokkuostu

poolaastaaruandele. Samuti lähtus ta õigustatult kannatanu esindaja ütlustest, milles on

kirjeldatud, et M. Majori kasutuses olnud veokil oli umbes 60 kantmeetrine haagis, mille kast

laaditi vilja täis. Põhjendatult osutas maakohus ka süüdistatava kohtulikul arutamisel antud

ütlustele, milles M. Majori selgitas, et tema kasutuses olnud veokiga võib vedada 44 tonni raskust

koormat, kuid täismassi veokil ei olnud.

5.2 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta

esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 652 lg 7 järgi kehtib esimese

astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine ka

apellatsioonimenetluses. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa

kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus. Seejuures ei saa

tsiviilhagi jääda rahuldamata üksnes põhjusel, et prokuratuur on hoolimata hagi aluseks olevate

faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavad tõendid kogumata või kohtule

esitamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p

18).

5.3 Maakohtu arutluskäik on tsiviilhagi rahuldamise osas jälgitav, sest süüdistatava ütlused haakuvad

loogiliselt kannatanu esindaja ütluste ja varalise kahju suurusega. Menetlusökonoomiat arvestades

oleks rapsi koguse osas uute tõendite hankimine selgelt perspektiivitu olukorras, kus seda on

kinnitanud nii kannatanu esindaja kui ka süüdistatav.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Majori kaitsja vandeadvokaat M.

Reinsalu, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Maakohus tugines süüdistatava ütlustele, milles viimane rääkis veoki täismassist.

Ringkonnakohus luges need ütlused nõude omaksvõtuks TsMS § 231 lg 2 mõttes. Süüdistatav

tegi aga üksnes oletusi. Veoki tehniliste andmete ja koorma suuruse kohta pole andmeid ja selle

kohta ei kogutud tõendeid ka kriminaalasja eeluurimisel. Seega ei ole tegemist hagi õigeksvõtuga.

6.2 Koorma massi püüdsid kohtud tuletada ka selle kaudu, et OÜ N autole laaditi 11 500 kg rapsi,

sest rohkem vilja punkrisse ei jäänud. Ütluste olustikuga seostamise protokollile lisatud fotode

kohaselt oli kuivatis punkreid rohkem, mille tõttu ei ole selge, missugusest punkrist laaditi vilja

M. Majori ja millisest OÜ N autole. Samuti pole teada, missugune oli punkrite mahutavus ja palju

seal oli vilja enne süüdistatava saabumist. Kuna M. Majoril puuduvad andmed tema kasutuses

olnud veoautole laaditud vilja koguse kohta, ei saanud ta esitada ka lisatõendeid äraviidud

koorma suuruse kohta.

6.3 Riigikohtu praktika kohaselt juhindutakse tsiviilhagide lahendamisel kriminaalmenetluses

tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste

põhimõtetega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-87-

09 ja 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-23-07). TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt

seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui

seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilhagi tõendavad üksnes kannatanu esindaja ütlused, mis ei ole

piisav tõend. Samas peab hageja enda nõuet tõendama.

6.4 Ringkonnakohtu otsusest saab välja lugeda et kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi rahuldamiseks

puuduvad tõendid ja kannatanu ei ole täitnud TsMS § 230 lg-s 1 ette nähtud tõendamiskohustust.

Vaidlus puudub selle üle, et M. Majori pani toime kuriteo, tekitas sellega kahju ja kahju tuleb

hüvitada. Kuna aga hageja ei ole enda nõuet tõendanud, tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud kohtute järeldust, mille kohaselt pettis M. Majori

varalise kasu saamise eesmärgil kannatanult välja rapsi ja tekitas talle sellega varalist kahju.

Samuti ei seata kassatsioonis kahtluse alla, et kelmuse esemeks olnud rapsi puhul ei ole tegemist

väheväärtusliku asjaga KarS § 218 lg 4 mõttes ja et süüdistatava käitumine on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 209 lg 1 järgi. Kassatsiooni lahendamiseks tuleb hinnata üksnes seda, kas

kannatanu tsiviilhagi osaline rahuldamine oli põhjendatud ja seaduslik.

8. Kaitsja osutab õigesti, et tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse

tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 13.2).

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

9. Kannatanu nõue põhineb sellel, et süüdistatav pettis temalt välja 37 tonni rapsi. Tsiviilhagi

kohaselt on hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud kahju tõendatud kriminaaltoimikusse kogutud

tõenditega. Maakohtu otsuses sisalduvad tsiviilhagi osalist rahuldamist käsitlevad järeldused

rajanevadki eeskätt süüdistusaktis nimetatud tõenditel, s.t kannatanu esindaja E. K. ja

süüdistatava ütlustel. Ringkonnakohus, kes maakohtu otsuste põhjendustega nõustus, pidas nende

tõendite puhul eriti kaalukaks, et süüdistatava ütlused haakuvad loogiliselt kannatanu esindaja

ütluste ja varalise kahju suurusega. Seejuures osutati vaidlustatud otsuses ka TsMS § 231 lg-le 2

ja § 652 lg-le 7, mis reguleerivad faktilise asjaolu omaksvõttu ning selle kehtivust

apellatsioonimenetluses, ja VÕS § 127 lg-le 6 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.

novembri 2015. a otsuses asjas nr 3-1-1-90-15 väljendatud seisukohale, mis puudutab tsiviilhagi

rahuldamise võimalikkust juhul, kui prokuratuur pole hoolimata hagi aluseks olevate faktiliste

asjaolude kokkulangemisest süüdistusega piisavalt tõendeid kogunud või neid kohtule esitanud.

Rapsi väärtuse kindlakstegemisel tuginesid kohtud aga kriminaaltoimikus olevale rapsiseemne

kokkuostu poolaastahinda kajastavale tõendile.

10. Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised

asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis

loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui

ka tsiviilhagi aluse hulka (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2015. a otsus asjas nr

3-1-1-90-15, p 18). Kaitsja märgib siinkohal aga põhjendatult, et praeguses kohtuasjas ei

võimalda kohtuotsustes nimetatud ja süüdistuse aluseks olevad tõendid kuriteoga välja petetud

rapsi kogust tuvastada.

11. Kannatanu esindaja kohtueelsel menetlusel antud ütlustest nähtub, et pärast süüdistatava

lahkumist saabunud OÜ N veoki koormasse laaditi 11 500 kg rapsi, sest rohkem vilja kuivati

punkrites ei olnud. Seega viis süüdistatav kannatanu hinnangul arvestuslikult ära 37 tonni rapsi.

E. K. märkis, et visuaalselt oli M. Majori auto ülekaalus (tl 5). Hiljem antud ütlustes lisas

kannatanu esindaja, et veok oli umbes 60 kantmeetrise haagisega ja selle kast oli triiki täis (tl 69).

Süüdistatav väitis eeluurimisel antud ütlustes seevastu, et kuigi ta ei tea äraviidud rapsi kogust, ei

pannud ta veoki haagist päris täis (tl 27). Kohtuistungil antud ütlustes lisas M. Majori, et rapsi

veoks kasutatud sõiduki täismass võib olla 44 ja tühimass 16–17 tonni (tl 69–70). Ka seadis

süüdistatav kahtluse alla E. K. väite, mille kohaselt oli tegemist 60 kantmeetrit mahutava

haagisega.

12. Eelmises punktis refereeritud ütlustest nähtub selgelt esiteks see, et välja petetud rapsi täpne

kogus pole teada ja tsiviilhagis esitatud nõue on arvestuslik. Samuti on õige kaitsja seisukoht, et

süüdistatav tegi veoki täis- ja tühimassi kohta oletusi ning vaidles vastu nii sellele, et koormaga

sõiduk oli ülekaalus, kui ka väitele, et tema kasutuses olnud sõidukil oli 60 kantmeetrit mahutav

haagis. Süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega

tingimusteta ning selgesõnaliselt ei nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna

TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-2-

1-129-11, p 12). Teisalt pole kohtuotsustes sisalduva arutluskäigu põhjal ühemõtteliselt arusaadav,

kuidas rapsi kogus kindlaks määrati ja kas arvesse võeti näiteks ka veoki tühimassi. Kolleegium

osutab seejuures, et kuigi E. K. ütlused loeti usaldusväärseks ja ta on rääkinud veoki ülekaalust,

leidis maakohus siiski, et 44-tonnise täismassiga sõidukiga viidi ära üksnes 37 tonni rapsi.

Eelnevast järeldub, et kohus nõustus sisuliselt hoopis süüdistatava väitega, milles viimane

võimalikku ülekaalu eitas. Samal ajal nähtub aga otsuse põhjendustest, et M. Majori ütlusi ei

peetud äraviidud vilja koguse osas usutavaks. Seda vastuolu ringkonnakohus ei kõrvaldanud.

13. Põhjendatud on samuti kaitsja seisukoht, et kuriteoga tekitatud kahju kindlakstegemiseks

kohtueelsel uurimisel lisatõendeid ei kogutud. Nii ei ole tehtud sündmuskoha vaatlust, mille

käigus olnuks võimalik selgitada, missugust viljakogust kuivati punkrid mahutavad. Samuti ei

esitanud kannatanu tõendeid selle kohta, missugune kogus vilja tal kuriteo toimepanemise ajal

varutud oli. Kuna E. K. andis ühtlasi ütlusi selle kohta, missugust veokit ja haagist süüdistatav

kuriteo toimepanemiseks kasutas, oli võimalik koguda dokumentaalseid tõendeid ka sarnaste

veokite ja neil kasutatavate haagiste massi ning mahutavuse kohta. Lisatõendite olemasolu korral

saanuks kohtud objektiivsemalt kontrollida kannatanu esindaja arvestuse usaldusväärsust.

14. Kahju nõuetekohasele tuvastamata jätmisele osutavad kolleegiumi hinnangul ka ringkonnakohtu

otsuse põhjendustes ilmnevad vastuolud. Nimelt, kuigi apellatsioonikohus on tsiviilhagi

rahuldamist puudutavas küsimuses maakohtu põhjendustega nõustunud, on ta samal ajal

tuginenud VÕS § 127 lg-le 6, mis käsitleb kohtu õigust määrata hüvitise suurus siis, kui kahju

täpset suurust ei saa kindlaks teha. Viidatud on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri

2015. a otsusele asjas nr 3-1-1-90-15. Kolleegium märgib, et olukorras, kus ringkonnakohtu

hinnangul tuvastas maakohus kahju suuruse õigesti, jääb VÕS § 127 lg-le 6 osutamine

arusaamatuks. Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal järeldati aga

vääralt, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on

hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud

piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata. Nagu kolleegium käesoleva otsuse edasises

osas selgitab, puudutab käsitletav seisukoht kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust

lühimenetluses. Kõnealuses lahendis väljendatud seisukohast ei järeldu, et kohus võib üksnes

menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad

tõendid puuduvad. Öeldut kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et kuivõrd prokuratuuri

esitatud tõendid kannatanult välja petetud rapsi kogust ei kinnita, rikkusid kohtud tsiviilhagi

rahuldades oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

15. Erinevalt kaitsja kassatsioonis esitatud taotlusest ei anna aga tuvastatud menetlusõiguse

rikkumine alust jätta tsiviilhagi rahuldamata. Tuleb silmas pidada, et käesolev kriminaalasi

saadeti kohtusse lühimenetluse korras. KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja

lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja

arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud

KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud

seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite

esitamist. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-

10, p 7.5.6).

16. Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia

selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale

õiguskaitsele. Nii ongi kolleegium senises praktikas asunud seisukohale, et kui lühimenetluses

kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus

tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile

põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses.

KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib

kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 21).

17. Arvestades, et menetlusõiguse rikkumise tõttu tuleb kohtuotsused tühistada ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks maakohtule, on vajalik kriminaalasja uuel arutamisel otsustada, kas

kriminaaltoimiku materjal on kriminaalasja, sh mõistetavalt ka kannatanu tsiviilhagi

lahendamiseks piisav. Kui materjal ei ole küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja

tagastada kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 26. novembri 2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi

2016. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises

kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)