3-3-1-9-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-9-16

Otsuse kuupäev

29. september 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate

Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit kaebus Vabariigi Valitsuselt

831 416 euro väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebajad MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti

Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit,

volitatud esindaja vandeadvokaat Priit Lätt

Vastustaja Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja

vandeadvokaat Urmas Kiik, nõustaja Toomas Seppel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-13-366

Menetluse alus Riigikohtus

Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tallinna Ringkonna-

kohtu 30. aprilli 2015. a vaheotsus haldusasjas nr 3-13-366 ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Eesti Autorite Ühing (EAÜ), MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ja MTÜ

Eesti Esitajate Liit (EEL) esitasid 18. veebruaril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes

Vabariigi Valitsuselt aastatel 2010–2013 tekitatud kahju eest hüvitist 831 416 eurot (nõude suurus

11. märtsil 2014 muudetud seisuga). Kaebuses leiti, et Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2006. a

määruse nr 14 "Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise

kompenseerimise tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmi-

kultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks

muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord" (määrus nr 14) § 3 lg-ga 1 on rikutud Euroopa

Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate

õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (infoühiskonna direktiiv) art 5 lg 2

punkti b (liikmesriigi kohustus tagada õiglane hüvitis loometöö kasutamise korral) ülevõtmise

kohustust ning põhiseaduse (PS) §-e 3 ja 39 ulatuses, milles see jätab nimetamata muud

salvestusseadmed ja -kandjad, mis on tehtud füüsilistele isikutele isiklikul eesmärgil kasutamiseks

kättesaadavaks. Kaebajad olid seisukohal, et määrus nr 14 ei taga autoritele teoste kasutamise eest

piisava hüvitise maksmist.

2. Tallinna Halduskohus jättis 9. juuni 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebajate kaebeõigus tuleneb autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 77 lg 1 p-st 5 ning lg-test 3 ja 4,

samuti kaebajate põhikirjadest. Kaebeõigus on kõigil kollektiivse esindamise organisatsioonidel,

kellele makstakse tasu AutÕS § 27 lg-s 11 sätestatud jaotuskava alusel. Õiguste omajal pole võimalik

kaebust oma nimel ise esitada, kuna saamata jäänud tulu arvestamisel ei ole võimalik

individualiseerida, millise konkreetse autori õigusi tasustamata jätmine riivas. AutÕS § 27 lg 12

kohaselt kinnitab justiitsminister tasu koguja, kelleks on kollektiivse esindamise organisatsioon. Kuni

31. detsembrini 2011 määras tasu koguja kultuuriminister. Alates süsteemi rakendamisest on tasu

kogunud EAÜ. Jaotuskava alusel on tasu makstud erinevatele organisatsioonidele, muu hulgas ka

EAÜ-le, EFÜ-le ja EEL-ile. Praeguse kaebusega ei saa kahju hüvitamist nõuda organisatsioonid, kes

ei ole kaebust esitanud või kaebusega ühinenud;

2) kaebus on esitatud kahel alternatiivsel alusel. Arvestades riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14

lg-t 1 ja Euroopa Kohtu praktikat, peab rikutud kohustuse aluseks olev norm olema otsekohalduv.

Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkt b ei ole otsekohalduv. Normi otsekohalduvuseks on vaja, et

norm oleks selge, täpne ja tingimusteta. Otsekohalduv ei saa olla ulatusliku kaalutlusruumiga norm.

Vaidlusaluse normi kohta on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriikidel on infoühiskonna direktiivi art

5 lg 2 punkti 6 osas lai kaalutlusruum (kohtuasi C-521/11). Infoühiskonna direktiiv ei näe ette,

milliste salvestusseadmete ja -kandjate eest tuleb liikmesriigil tasu koguda, kui liikmesriik on

otsustanud võimaldada isiklikuks otstarbeks muusikat ja filme reprodutseerida ilma, et isikud peaksid

õiguste omajalt selleks iga kord litsentsi saama. Samuti ei näe direktiiv ette tasu suurust. Asjaolu, et

teistes liikmesriikides on taolistesse nimekirjadesse kantud rohkem salvestusseadmeid ja -kandjaid,

kui on sätestatud määruse nr 14 § 3 lg-s 1, ei anna õigust arvata, et need salvestusseadmed ja -

kandjad peaksid olema määruse nr 14 § 3 lg 1 loetelus ning nende eest tuleb ilma lisaanalüüsita tasu

maksta;

3) AutÕS § 26 lg 1 sätestab, et autori nõusolekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või

teose helisalvestist kasutaja enda isiklikeks vajadusteks. AutÕS § 27 järgi on autoril, aga samuti teose

esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada teose või fonogrammi sellise kasutamise eest õiglast tasu.

AutÕS § 27 lg 14 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada määrus, kus on kindlaks määratud

salvestusseadmed ja -kandjad, mille eest autoritele tasu makstakse. Volitusnorm annab Vabariigi

Valitsusele laiaulatusliku kaalutlusõiguse otsustamaks, millised salvestusseadmed ja -kandjad määruse

loetelus kajastuvad ning milliste kaudu tagatakse õiglase tasu maksmine autoritele. Õige ei ole

kaebajate seisukoht, et määruse nr 14 § 3 lg 1 loetelu koostamine ei eelda analüüsi tegemist.

Vastustaja on õigesti välja toonud, et suur osa uuest tehnikast on seotud tarbimisharjumuste

muutumisega, mida ei pea tingimata hüvitama vaidlusaluses tasusüsteemis, mistõttu ei ole Vabariigi

Valitsusel kohustust iga turule tulevat seadet tasuga koormata. Direktiivist ei tulene, kuidas tuleb

"õiglane hüvitis" õiguste omanikele garanteerida. Praktika on küll selline, et see tasu kogutakse

lõpptarbijatelt salvestusseadmete ja -kandjate müümisel, kuid see ei ole ainuvõimalik lähenemine.

Näiteks maksab Eesti autorile tasu rahvaraamatukogudest teose laenutamise eest. Iga liikmesriik

määrab kindlaks kõige sobivamad kriteeriumid, et tagada direktiivi täitmine. Kuni infoühiskonna

direktiivi art 5 lg 2 punkti b rakendamiseks on määramatu hulk võimalikke alternatiive ning normi

eesmärgi saavutamiseks tuleb teha analüüse, ei saa normi lugeda otsekohalduvaks. Vaidlus on

sisuliselt selles, millised salvestusseadmed ja -kandjad peaksid määruse nr 14 § 3 lg-s 1 sisalduma

ning milliste eest peaks autoritele tasu maksma. Sellele küsimusele vastamiseks peaks kohus asuma

vastustaja asemel tegema valikuid, sh tuleks kohtul seejuures analüüsida määruse laiendamise mõju

majandusele, tarbimisharjumustele, litsentsitasude piisavust õiguste omajatele tekitatud kahju

kompenseerimiseks, teoste seadusliku ja ebaseadusliku allalaadimise osakaalu jne. Selliste hinnangute

andmine ning valikute ja prognooside tegemine ei ole kohtu pädevuses;

4) tegemist ei ole autorite õiguste erakordse piiramisega. Määrusandja on kehtestanud loetelu

salvestusseadmetest ja -kandjatest, mis tema hinnangul tagab autoritele õiglase tasu. Vabariigi

Valitsusel on määruse andmisel laiaulatuslik kaalutlusruum. See, et määruse muutmise eelnõud ei ole

realiseerunud, ei näita, et Eesti on direktiivi valesti üle võtnud. Pigem annab see tunnistust sellest, et

tegemist on laiaulatuslikku diskretsiooni omava otsusega, mida ei saa teha lihtsakäeliselt;

5) kuna selles asjas puuduvad RVastS § 14 lg 1 kohaldamise alused, ei ole asja lahendamiseks vaja

tuvastada, kas määrus võib olla põhiseadusega vastuolus.

3. Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid halduskohtu otsuse tühistada ning teha

asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi

vaheotsuse, millega tunnustas kaebajate õigust nõuda Eesti Vabariigilt Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari

2006. a määruse nr 14 § 3 lg-s 1 sisalduva salvestusseadmete ja -kandjate loetelu täiendamata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ja jättis vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata Vabariigi

Valitsuse 17. jaanuari 2006. a määruse nr 14 § 3 lg 1 osas, milles see ei taga autoriõiguse seaduse § 26

lg-s 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebeõigust puudutavad halduskohtu otsuse põhjendused on õiged ning ringkonnakohus ei korda

neid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4);

2) määrus nr 14 on antud AutÕS § 27 lg 14 p 1 alusel, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus

audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimise tasu

maksmise korra ning salvestusseadmete ja -kandjate loetelu. AutÕS § 26 näeb ette, et autori nõus-

olekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja isiklikeks

vajadusteks, kusjuures autoril, samuti teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu

teose või fonogrammi sellise kasutamise eest. Tasu maksmist ja arvestamist reguleerib AutÕS § 27,

mille lg 7 sätestab, et salvestusseadmete puhul on tasu suurus 3% ning salvestuskandjate puhul 8%

kauba väärtusest;

3) infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkt b näeb ette, et reprodutseerimisõiguse puhul võib liikmes-

riik näha ette erandeid ja piiranguid, kui kõne all on mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille

füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise;

4) kaebajad on seisukohal, et määruse nr 14 § 3 lg 1 ei võimalda autoritel ja teistel õigustatud isikutel

saada AutÕS §-s 26 ning infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punktis b ette nähtud õiglast tasu/hüvitist.

Ringkonnakohus kontrollis esmalt, kas see eeldus on täidetud. Kaebuses on esitatud andmed selle

kohta, kui palju on aastate kaupa kogutud nn tühja kasseti tasu. Alates 2009. aastast on näha selget

langustendentsi. Kui 2008. aastal koguti jaotusfondi 3 229 330 krooni, siis hilisematel aastatel oli see

summa 1 508 918 krooni (2009. a-l), 715 747 krooni (2010. a-l), 20 550 eurot (2011. a-l), 10 604

eurot (2012. a-l). Kohtuistungil esitatud andmete kohaselt kuulub 2014. aasta eest jaotusfondist

väljamaksmisele 0 eurot, sest tasu kogumiskulud olid laekunud tasust suuremad. Alates 2006. aastast

ei ole määruses nr 14 salvestusseadmete ja -kandjate loetelu muudetud. Võib pidada üldteadaolevaks,

et sellest ajast arvates on toimunud oluline tehnika, sealhulgas salvestusseadmete ja -kandjate areng.

Kaebajad on välja toonud loetelu seadmetest, mida maksustatakse nn tühja kasseti tasuga teistes

liikmesriikides. Selles loetelus on nt mälukaart, floppy disk, HD DVD, Blu-ray, USB-mälupulk, CD-

kirjutaja, DVD-kirjutaja;

5) seega on piisavalt põhistatud kaebajate väide, et määrus nr 14 ei võimalda maksta õiglast hüvitist.

Usutav pole vastustaja väide, et tasud vähenesid üksnes tarbimisharjumuste muutumise tõttu.

Tarbimisharjumuste väljaselgitamiseks ei ole tehtud mingit uuringut või analüüsi;

6) kaebajate hinnangul jäi neil aastatel 2010–2013 saamata 831 416 eurot. Tegeliku õiglase hüvitise

väljaselgitamine kujuneb kohtumenetluses väga keerukaks, mistõttu on õigustatud teha nõude

põhjendatuse kohta vaheotsus (HKMS § 171 lg 1);

7) halduskohtul on õigus, et riigil on suur kaalutlusruum otsustamaks, milliste abinõudega õiglase

hüvitise maksmine tagada. Praegusel juhul on suur oht, et kohus sekkub kahjuhüvitise suuruse

määramisel seadusandja ja täitevvõimu diskretsiooni. Eeltoodu ei saa aga olla argument, mis välistab

kahjunõude kohtuliku menetluse. Eesmärgi, milleks on õiglane tasu/hüvitis, üle kaalutlusõigust pole ja

kohus saab anda selle kohta hinnangu. RVastS § 14 lg 1 järgi võib isik nõuda õigustloova akti või selle

andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja

kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohalduv ja isik kuulub

õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kahju hüvitamise

need eeldused on täidetud. Määruse nr 14 § 3 lg-s 1 sisalduv salvestusseadmete ja -kandjate loetelu

takistab õigustatud isikutele tasu maksmist kõigi võimalike nüüdisaegsete salvestusseadmete ja -

kandjate eest. Seega on määrusel nr 14 kaebajatele vahetu mõju. Kaebajad on isikud, kellele

makstakse jaotuskava alusel tasu. Seega on nad eriliselt kannatanud isikuteks RVastS § 14 lg 1

tähenduses. Vastustaja on oma kohustusi oluliselt rikkunud, jättes määruse nr 14 täiendamata, olgugi

et on näinud tasude olulist vähenemist. Vastustaja ei ole teinud analüüsi, millele tuginedes ta võis

eeldada, et tasude vähenemine on paratamatu ja määruse täiendamisega ei ole võimalik seda muuta;

8) selleks, et kaebajal tekiks õigus saada nn tühja kasseti tasu määruses nr 14 reguleeritust suuremas

ulatuses, tuleb selle § 3 lg 1 jätta kohaldamata osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lg-s 1 nimetatud

isikutele õiglase tasu maksmist. HKMS § 162 lg 2 kohaselt saab kohus jätta õigustloova akti

kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega või EL-i õigusega. Praegusel juhul on kaebaja

tuginenud mõlemale alusele. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vastuoluga põhiseadusega, sest

infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punktis b sisalduv õiglase hüvitise põhimõte sisaldub ka AutÕS §-s

26, mistõttu on küsimus eelkõige selles, kas AutÕS § 27 lg 14 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

määrus on seaduse eesmärgiga kooskõlas;

9) PS § 39 sätestab, et autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule ja riik kaitseb autori õigusi. See

põhiõigus hõlmab ka autori õigust saada tasu. Vaidlusaluses küsimuses tagab autori õigusi AutÕS

§ 26 lg 1, mis näeb ette õiguse saada õiglast tasu teose või fonogrammi kasutamise eest. Määruse

nr 14 § 3 lg 1 ei taga seda õigust. Järelikult riivab norm PS § 39 kaitseala. Lisaks ei ole määrus

kooskõlas AutÕS § 26 lg-ga 2, sest ei võimalda autoritele ja teistele õigustatud isikutele maksta

õiglast tasu. Seadusega ette nähtud õigust saada õiglast tasu ei saa piirata määrusega (PS § 3 lg 1 ja

§ 87 p 6). Määruse nr 14 § 3 lg 1 on põhiseadusvastane osas, milles see ei võimalda õigustatud

isikutel saada teose või fonogrammi autori nõusolekuta kasutamise eest õiglast tasu. Puuduvad

põhjendused, mis selliseid riiveid õigustaksid. Õigustuseks ei saa olla õiglase tasu suuruse

kindlakstegemise keerukus. Samuti ei saa vastustaja tugineda fiskaalsetele argumentidele.

5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 7. oktoobri 2015. a määrusega asjas

nr 3-4-1-22-15 ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata. Kolleegium pidas võimalikuks põhi-

seaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist vaheotsusega. Samas leidis kolleegium, et

ringkonnakohus märgib vaheotsuses üksnes seda, et kaebajate hinnangul on aastatel 2010–2013

jäänud neil saamata 831 416 eurot, kuid ei ole tuvastanud, kas kaebajatele on kahju tekkinud. Samuti

ei ole kohus hinnanud põhjuslikku seost avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja

kaebajatele väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kuna ringkonnakohus ei ole vaheotsuses välja

selgitanud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud RVastS §-st 14 tuleneva kahju hüvitamise nõude

põhjendatuks lugemiseks, ei saa kolleegium võtta seisukohta, kas vaidlustatud säte on kohtuasja

lahendamisel asjassepuutuv.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Vabariigi Valitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu vaheotsuse.

Kassaator väidab järgmist:

1) Riigikohus analüüsis 31. oktoobril 2013 asjas nr 3-3-1-84-13 tehtud otsuse punktides 42–48 sätte

otsekohalduvuse eeldusi ja leidis, et normi otsekohalduvuseks on vaja, et norm oleks selge, täpne ja

tingimusteta; norm peab olema nii selge ja täpne, et isikul on võimalik sellele kohtus otse tugineda.

Ulatusliku kaalutlusruumiga norm ei ole otsekohalduv norm. Norm, mis annab ulatusliku kaalutlus-

ruumi (normi eesmärgi saavutamiseks tuleb teha keerukaid analüüse ja poliitilisi valikuid ning normi

rakendamiseks on määratlemata hulk võimalikke alternatiive), ei ole otsekohaldatav RVastS § 14 lg 1

mõttes, st piisavalt selge ja täpne, et sellele kohtumenetluses tugineda. See välistab kaebuse

rahuldamise, sõltumata kahju hüvitamise koosseisu muudest elementidest;

2) seega on Riigikohus RVastS § 14 lg 1 kohaldamise kohta selgitanud, et kahjuhüvitist ei ole

võimalik välja mõista, kui Vabariigi Valitsusel on olnud normi loomisel ulatuslik kaalutlusruum.

Halduskohus ja ringkonnakohus tuvastasid, et Vabariigi Valitsusel on määruse kohaldamisel ulatuslik

kaalutlusruum. Vaatamata Riigikohtu seisukohale ja kohtute tuvastatud asjaoludele, jõudis

ringkonnakohus järelduseni, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud;

3) ringkonnakohus jättis hindamata vastustaja väite, et AutÕS § 27 lg 11 ja § 77 lg 1 p 5 kohaselt ei

tulene kaebajate kaebeõigus HKMS § 44 lg-st 2, sest seadus ei anna otsevolitust, vaid viitab

põhikirjadele ja liikmelepingutele. Kui kaebeõigus tuleneb siiski viiteliselt läbi organisatsioonide

põhikirjade, mis omakorda annavad väidetavaid volitusi liikmete nimel kohtusse pöörduda, siis peaks

kaebus olema esitatud hoopis HKMS § 44 lg 1 järgi ehk esindatavate nimel. Kaebajad esitasid

halduskohtule kaebuse aga selgelt endi nimel. Seetõttu pidanuks halduskohus kaebuse HKMS § 121

lg 2 p 1 alusel tagastama. Ringkonnakohus jättis need väited hindamata, tekitades sellega olukorra,

kus vastustajad said esitada kaebuse ja apellatsiooni vale normi alusel.

7. Kaebajad on vastuses kassatsioonkaebusele seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja ringkonnakohtu vaheotsus muutmata. Vastuses väidavad nad järgmist:

1) asjakohased ei ole vastustaja väited, et direktiiv ei ole otsekohaldatav, sest vaidlusküsimuseks ei

ole vastuolu Euroopa Liidu õigusega, vaid põhiseadusega. Küsimus on selles, kas AutÕS § 27 lg 14

alusel antud määrus on kooskõlas seaduse eesmärgiga, milleks on tagada autoritele õiglane hüvitis.

Kahju tekitati määrusega nr 14, sest see näeb ette hüvitise ainult määruses loetletud seadmete eest.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et delegatsiooninormi eesmärgi osas – tagada õiglane hüvitis –

Vabariigi Valitsusel kaalutlusruum puudub;

2) ringkonnakohus on kaebeõigust käsitanud, nõustudes HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtuga, kes

tunnustas kaebeõigust;

3) Riigikohtu halduskolleegium peaks ise algatama põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse.

Kaebajad nõustuvad Priit Pikamäe eriarvamusega, mille kohaselt on ringkonnakohtu põhjendused

piisavad, et lahendada põhiseaduslikkuse järelevalve asi sisuliselt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. AutÕS § 27 kohaselt makstakse autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele tasu üksnes nende

salvestusseadmete ja -kandjate eest, mille Vabariigi Valitsus on AutÕS § 27 lg 14 p 1 alusel

2006. aastal vastu võetud määruses nr 14 sätestatud loetellu.

Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas määruse nr 14 hilisema täiendamata jätmisega on

kaebajatele aastatel 2010 kuni 2013 tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada RVastS § 14 alusel. Kaebajate

vastusest kassatsioonkaebusele nähtub, et kaebajad ei väida Riigikohtus enam seda, et riigisisene

regulatsioon pole kooskõlas infoühiskonna direktiiviga. Kaebajad väidavad Riigikohtus, et kahju on

tekitatud sellega, et määrus nr 14 ei ole kooskõlas selle aluseks oleva delegatsiooninormiga – AutÕS

§ 27 lg 14 p-ga 1.

Kassatsiooniastmes on vastustaja uuesti tõstatanud ka kaebeõiguse küsimuse.

9. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) määruses nr 14 esitatud salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ei ole alates määruse jõustumisest

muudetud ning selle aja jooksul on pea igal aastal lisandunud uusi salvestusseadmeid ja -kandjaid

ning vanade turuosa on vähenenud, samuti on tekkinud uusi võimalusi selleks, et isiklikuks ots-

tarbekas reprodutseerida autori loomingut;

2) vaidlusalusel ajavahemikul ja ka enne seda on jaotusfondi laekunud rahasumma tõsiselt vähenenud

ning 2014. aasta eest ei tehtud jaotusfondist autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele

väljamakseid, sest tasu kogumiskulud olid laekunud tasust suuremad.

II

10. Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtuga (käesoleva otsuse punkti 2 alap 1 ja punkti

4 alap 1), et kaebajatel on kaebeõigus ning praeguse kaebusega ei saa kahju hüvitamist nõuda

organisatsioonid, kes ei ole kaebust esitanud või kaebusega ühinenud. Kolleegium märgib ka seda, et

EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel

tasu kogujal.

III

11. Praeguse vaidluse lahendamiseks on asjakohane riigisisene õiguslik regulatsioon autosiõiguse

seaduses kokkuvõtlikult järgmine:

1) autoril, teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu selle eest, et teine füüsiline

isik reprodutseerib oma isiklikeks vajadusteks teost või fonogrammi ilma autori nõusolekuta (§ 26).

Sättes viidatakse sama seaduse §-le 27;

2) tasuks kogutava summa suuruseks on salvestusseadmete puhul 3% kauba väärtusest ning salvestus-

kandjate puhul 8% kauba väärtusest (§ 27 lg 7). Vabariigi Valitsus kehtestab nende salvestusseadmete

ja -kandjate loetelu, mille eest tuleb tasu maksta (§ 27 lg 14 p 1). See loetelu on kehtestatud määruse

nr 14 § 3 lg-ga 1 ning sinna kuuluvad videokassetid (VHS) – salvestuseta, audiokassetid –

salvestuseta, CD-R, CD-RW, DVD-R ja DVD-RW – salvestuseta, minidiskid (MD) – salvestuseta,

VHS ja DVD videosalvestusseadmed, audiokassettidele, CD-R-le ja CD-RW-le salvestavad

audiosalvestusseadmed;

3) tasu maksavad salvestusseadmete ja salvestuskandjate tootja, importija, müüja või isik, kes toob

salvestusseadmeid ja -kandjaid Euroopa Ühenduse tolliterritooriumilt EÜ Nõukogu määruse

2913/92/EMÜ ühenduse tolliseadustiku kehtestamine (EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1–50) mõistes

Eestisse (§ 27 lg 1);

4) tasu jaotatakse autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate vahel, lähtudes teoste ja

fonogrammide kasutamisest (§ 27 lg 8) jaotuskava alusel, mille kinnitab valdkonna eest vastutav

minister (§ 27 lg-d 9 ja 11);

5) tasu makstakse tagasi § 27 lg-s 5 nimetatud juhtudel § 27 lg-s 6 sätestatud korras;

6) tasu kogujaks on valdkonna eest vastutava ministri kinnitatud kollektiivse esindamise

organisatsioon (§ 27 lg 12). Tasu kogujal on õigus kogutud tasust maha arvata tasu kogumise ja

maksmisega seotud kulutused (§ 27 lg 12).

12. AutÕS §-d 26 ja 27 ning määrus nr 14 on kehtestatud infoühiskonna direktiivi ülevõtmise korras.

Direktiivi artikli 5 lg 2 punktis "b" sätestatakse, et liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud

reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on

"mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille

kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad

õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole

kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid".

IV

13. Eestis kehtiva regulatsiooni järgi ei olnud autoril, esitajal või fonogrammitootjal vaidlusalusel

ajavahemikul ega ole ka praegu võimalik saada tasu nende salvestusseadmete või -kandjate eest, mis

kaebuses nimetatud aastatel ei olnud määrusega nr 14 kinnitatud loetelus.

Seega tuleb vastata küsimusele, kas määruse nr 14 muutmata jätmisega rikuti autoriõiguse seadust või

infoühiskonna direktiivi. Olgugi et kaebajad kassatsiooniastmes infoühiskonna direktiivi rikkumist

enam ei nimeta, peab Riigikohus kontrollima ka riigi tegevusetuse kooskõla Euroopa Liidu õigusega,

sest probleem on otseselt seotud infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 punktiga "b".

EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu

jaoks soodsam. Mõlemas olukorras tuleb küll juhinduda RVastS §-st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist

nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-84-12,

p-d 20–21).

14. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega

riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada

kogu selle territooriumil ühetaoliselt. Viimati esitas Euroopa Kohus selle seisukoha 9. juunil 2016

asjas nr C-470/14 tehtud otsuse punktis 38 (vt ka käesoleva otsuse punkti 16 alap 1).

Kolleegium on seisukohal, et kuna tegemist on Euroopa Liidu õiguse autonoomse mõistega, siis tuleb

praeguse vaidluse lahendamisel mõõta määruse nr 14 kooskõla mitte autoriõiguse seaduse ja

põhiseadusega, vaid infoühiskonna direktiiviga. Seega tuleb võtta seisukoht, kas tegemist on info-

ühiskonna direktiivi puuduliku ülevõtmisega tekitatud kahjuga.

V

15. Euroopa Kohus on õiglast hüvitist infoühiskonna direktiiviga seoses käsitlenud kahes alust-

panevas kohtuotsuses: asjades nr C-467/08 ja C-462/09 ning järgnevalt veel näiteks liidetud asjades

nr C-457/11-C-460/11 ja asjades nr C-521/11, C-435/12, C-463/12, C-572/13, C-470/14. Eel-

nimetatud lahenditest saab juhinduda ka praeguses asjas.

16. Kolleegiumi arvates on Euroopa Kohus praeguse asja lahendamiseks kõige olulisemate küsimuste

kohta leidnud järgmist:

1) artikli 5 lg 2 punktis "b" kasutatav mõiste "õiglane hüvitis" on liidu õiguse autonoomne mõiste,

mida tuleb kõikides isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise erandi ette näinud liikmes-

riikides tõlgendada ühetaoliselt, sõltumata sellest, kas liikmesriigid on liidu õigusega, eelkõige

nimetatud direktiiviga ette nähtud piirides pädevad kindlaks määrama õiglase hüvitise vormi,

rahastamise üksikasjad, sissenõudmise ning suuruse (C-467/08, punkt 37);

2) kuna direktiivis ei ole õiglase hüvitise süsteemi erinevaid elemente rohkem täpsustatud, siis on

liikmesriikidel nende kindlaksmääramisel lai kaalutlusõigus (näiteks C-463/12, p 20). Liikmesriikide

ülesanne on kindlaks määrata kõige sobivamad kriteeriumid selleks, et tagada direktiivi täitmine liidu

õiguses ja eelkõige selles direktiivis ette nähtud piiranguid järgides (C-521/11, p 21);

3) õiglase hüvitise eesmärk on kompenseerida autoritele kaitstud teoste nende loata reprodutseerimine

isiklikuks tarbeks, mistõttu tuleb seda hüvitist lugeda kompensatsiooniks kahju eest, mis on autorile

tekkinud sellise loata reprodutseerimise tagajärjel (näiteks C-467/08, p-d 39 ja 40; C-457-460/11,

p 31);

4) saab eeldada, et isikud, kellele vastavad seadmed on tehtud kättesaadavaks, kasutavad nende

seadmete kõiki võimalikke funktsioone. Kuid ei saa eeldada, et need isikud kasutavad seadmete

tehnilise võimekuse ära täiel määral. Ülekompenseerimine ei ole kooskõlas nõudega tagada tasakaal

õiguste omajate ja kaitstud teoste kasutajate vahel (C-572/13 p-d 72–74 ja 86). Funktsiooni peamine

või teisene tähtsus ning andmekandja reprodutseerimismahu suhteline suurus võivad avaldada mõju

õiglase hüvitise summale. Kui õiguste omajatele tekkivat kahju saab lugeda minimaalseks, ei pruugi

kõnealuse funktsiooni kättesaadavaks tegemisega hüvitise maksmise kohustust tekkida (C-463/12,

resolutsiooni punkt 1);

5) selleks, et direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt "b" ja põhjenduste p 35 ei kaotaks igasugust kasulikku

mõju, kohustavad need sätted liikmesriiki, kes on oma riigisiseses õiguses teinud isikliku kasutamise

eesmärgil reprodutseerimise suhtes erandi, saavutama sellise tulemuse, et see liikmesriik tagab oma

pädevuse piires õiglase hüvitise sissenõudmise, millega hüvitatakse autori kantud kahju, eelkõige kui

see kahju on tekkinud kõnealuse liikmesriigi territooriumil (C-462/09, p 34). Kui liikmesriik on oma

riigisiseses õiguses teinud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes erandi ja kui selle

territooriumil elavad lõppkasutajad, kes reprodutseerivad kaitstud teost isikliku kasutamise eesmärgil,

siis peab see liikmesriik oma territoriaalse pädevuse alusel tagama õiglase hüvitise sissenõudmise,

millega hüvitatakse kõnealuse liikmesriigi territooriumil autoritele tekkinud kahju (samas punkt 36);

6) liidetud asjades C-457/11-460/11 leidis kohus kokkuvõtvalt, et liikmesriik peab tagama, et autorid

saaksid tõepoolest õiglast hüvitist, millega hüvitatakse see kahju. Isiklikuks tarbeks reprodutseerimise

erandi liikmesriigi poolt õige kohaldamise tagamata jätmine ei saa kuidagi tingida selle õiglase

hüvitise äralangemist, mida peavad saama õiguste omajad, kellele võib pealegi tekkida täiendav kahju

just nimelt liikmesriigi sellise tegevusetuse tõttu (p 54).

17. Riigikohtu halduskolleegium on direktiivi puuduliku ülevõtmisega tekitatud kahju hüvitamise

üldisi põhimõtteid käsitlenud 28. novembri 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-37-12 ning sama vaidlusega

seonduvalt 26. veebruaril 2015 tehtud otsuses asjas nr 3-3-1-80-14.

18. Kolleegiumi arvates annab infoühiskonna direktiiv üksikisikule õigusi. Artikli 5 lg 2 punkti "b"

sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus

saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise

kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud

mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. Kolleegium

rõhutab siinkohal veelkord liidetud asjade C 457/11-460/11 punktis 54 esitatud seisukohta (vt käes-

oleva otsuse p 16 alap 6).

19. Infoühiskonna direktiiv jätab liikmesriikidele õiglase hüvitise süsteemi elementide kindlaks-

määramisel tõepoolest suure kaalutlusruumi. Kaalutlusruumi pole aga selles, et tuleb luua

mehhanism, mis tagaks raha õiglase hüvitise saamiseks, st direktiivi eesmärgi täitmise. Selles osas on

direktiivi artikkel 5 lg 2 punkt "b" piisavalt täpne, selge ja tingimusteta.

VI

20. Praeguses asjas on kolleegiumi jaoks ilmsed vähemalt kaks tõsiasja:

1) riik ei ole pärast 2006. aastat täiendanud määrusega nr 14 kinnitatud loetelu nüüdisaegsete

salvestusseadmete ja -kandjatega ega kehtestanud täiesti uut, tehnika arengu tõttu muutunud olukorda

arvesse võtvat õiguslikku regulatsiooni;

2) määruse nr 14 alusel kogutud nn tühja kasseti tasu suurus on suhteliselt lühikese aja jooksul

drastiliselt vähenenud (vt käesoleva otsuse p 4 alap 4).

21. Eluliselt ebausutav on, et inimeste tarbimisharjumused on lühikese aja jooksul sedavõrd kiiresti

muutunud, et teoste isiklikuks otstarbeks reprodutseerimine on drastiliselt vähenenud ning et vaidlus-

alusel ajavahemikul ei kasutatud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimiseks üldse selliseid

salvestusseadmeid ja -kandjaid, mille eest tasu võtmist määrusega nr 14 ette ei nähta.

Tõenäoline on, et autoritele makstud hüvitise vähenemise tingisid koosmõjus järgmised tegurid.

Esiteks, tarbijad kasutavad teoste isiklikuks otstarbeks reprodutseerimiseks määruses nr 14 sätestatud

vahendite asemel teistsuguseid (mälupulgad, nutiseadmed) ning nendega oleks tulnud määrust

täiendada. Teiseks, tarbijad ei reprodutseerigi enam teoseid varasemas mahus viisil, mille eest autorid

peavad saama direktiivi järgi hüvitist. See võib omakorda olla tingitud nii Eesti elatustaseme üldisest

kasvust (tarbijate majanduslikud võimalused teoste soetamiseks ilma reprodutseerimata on kasvanud)

kui ka uute teenuste levimisest (nt Spotify teenused, mille kasutamise eest autorid saavad tasu

teenusepakkujalt).

Kolleegium peab ilmselgeks, et autoritel on aastatel 2010 kuni 2013 vähemalt osa tulust jäänud

saamata just määruse täiendamata jätmise (direktiivi rikkumise) tõttu. On ebausutav, et eespool

nimetatud teguritest vaid teine oleks lühikese aja jooksul põhjustanud autoritele makstud hüvitiste

drastilise vähenemise. Teisalt ei saa eeldada, et määruse nr 14 muutmine oleks autoritele taganud

2006. aastal makstud hüvitiste taseme säilimise kõigil vaidlusalustel aastatel.

Hüvitatava kahju suuruse ligikaudnegi kindlakstegemine eeldab vastust kahele küsimusele: millised

seadmed oleks valitsus aastatel 2010 kuni 2013 pidanud määruses loetlema ning millises mahus oleks

tulnud eeldada nende kasutamist teoste reprodutseerimiseks. See omakorda eeldab süvenemist

viidatud ajavahemikku iseloomustanud tarbimisharjumustesse. Hüvitatavat kahju ei ole võimalik teha

kindlaks vaid teose reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete ja tarvikute müügikäivet uurides.

Esiteks ei ole teada, kui palju moodustab sellisest käibest müük füüsilistele isikutele ja kui palju

juriidilistele isiktule. Teiseks, tänapäeval teoste reprodutseerimiseks kasutatavaid seadmeid

(ennekõike arvuteid sh nutitelefone) kasutatakse ka paljudel muudel otstarvetel kui teoste

reprodutseerimiseks direktiivi art 5 lg 2 p-s b sätestatud viisil (vrd kohtujuristi arvamus asjas C-

470/14, p-d 43–45).

22. Kolleegium on selgitanud, et RVastS § 14 lg-st 1 tulenevalt peab rikutud norm olema hüvitise

saamiseks piisavalt täpne ja selge, st riik peab olema rikkunud ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlus-

õiguse piire, nõnda et sellele oleks võimalik kohtus tugineda (otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p-d 42–43).

Kolleegium peab direktiivi artikkel 5 lg 2 p b piisavalt selgeks, et järeldada, et autoritele aastatel 2010

kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge

küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus.

Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt võlaõigusseaduse

§ 127 lg 6 alusel. Praegune juhtum ei sarnane asjas nr 3-3-1-84-12 käsitletule, kus seadusesätte

ebamäärasuse tõttu polnud üldse selgust, kas isikutel oli seaduse rikkumise tõttu kahju tekkinud.

Praegune asi sarnaneb asjale nr 3-3-1-80-14, kus oli kindel, et riik on isikutele kahju tekitanud, kuid

polnud selgust, kui suur see kahju oli. Esimesel juhul jättis kolleegium kaebuse rahuldamata, teisel

juhul rahuldas kaebuse hüvitist vähendades.

VII

23. Ehkki Vabariigi Valitsus soovib kassatsioonkaebuse sõnastusest nähtuvalt üksnes ringkonnakohtu

vaheotsuse tühistamist, on vaidluse asjaoludest nähtuvalt kassaatori tegelikuks sooviks, et jõustuks

halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus ei rahuldanud kaebust, sest leidis,

et infoühiskonna direktiiv ei ole selles asjas otsekohaldatav. Käesoleva otsuse IV osa põhjendustest

nähtuvalt peab kolleegium materiaalõiguse kohaldamise osas ebaõigeks nii ringkonna kui ka

halduskohtu otsust. Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus tuleb seepärast rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohtu vaheotsus tuleb tühistada ja asi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kassatsioonkaebuse osaline rahuldamine ja vaheotsuse tühistamine tähendab seda, et tuvastatud ei ole

Vabariigi Valitsuse tegevusetuse põhiseadusvastasust ega ole kohtuotsust kaebajate autoriõiguse

seadusel tugineva nõude põhjendatuks tunnistamise kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vastata

küsimusele, kas Vabariigi Valitsus on nõutaval viisil taganud infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2

punktis "b" silmas peetud hüvitise saamise ning kui ta seda teinud ei ole, siis kui suurt hüvitist on

kaebajatel õigus saada.

Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld