3-2-1-70-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-70-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. september 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Villu Kõve ja Malle

Seppik

Kohtuasi

Raila Söödi hagi Atria Eesti AS-i vastu töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-16728

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raila Söödi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4800 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Raila Sööt, esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus

Kostja Atria Eesti AS, esindaja vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

5. september 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-16728 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raila Sööt (hageja) esitas 13. veebruaril 2013 Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni

töövaidluskomisjonile Atria Eesti AS-i (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Töövaidluskomisjon

jättis hageja avalduse 18. märtsi 2013. a otsusega rahuldamata.

2. Hageja esitas 15. aprillil 2013 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus tuvastada

töölepingu ülesütlemise tühisuse, tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada ja mõista kostjalt hageja

kasuks välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. septembril 2005 töölepingu, mille alusel hageja töötas

kostja juures planeerijana kuni 17. septembrini 2008, mil ta jäi rasedus- ja sünnituspuhkusele ning

seejärel lapsehoolduspuhkusele. Hageja naasis 1. novembril 2012 tööle. 18. jaanuaril 2013 sai hageja

kostjalt töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega kostja ütles hageja töölepingu üles

TLS § 88 lg 1 p 2 alusel töövõime vähenemise tõttu. Kostja hinnangul ei ole hageja vaatamata

korduvale juhendamisele ja soovituste ning selgituste saamisele suutnud kohaneda töökoha

muudatustega. Kostja heitis hagejale ülesütlemisavalduses ette, et hageja on pidevalt muutnud

tootmisplaane, mille tagajärjel on kostja ettevõtte töö olnud oluliselt häiritud, kostjale on tekkinud

lisatööd ja -kulutusi. Avalduse kohaselt ei ole kostjal hagejale teist tööd pakkuda.

Töölepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, sest kostjal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda,

ta ei pakkunud hagejale teist tööd ega hoiatanud hagejat enne töölepingu ülesütlemist. Hageja

tööoskused on piisavad, ta on kohanenud ja sobib tööle, ta ei ole kostjale olulist kahju tekitanud.

Kostja oleks pidanud arvestama hageja valmidust asuda tööle raamatupidajana. Kostjal oli võimalus

hageja koondada, mitte öelda leping TLS § 88 lg 1 p 2 alusel erakorraliselt üles. Pärast tööle naasmist

ei ole kostja teinud hageja töö kohta märkusi ega teda vajadusel täiendavalt juhendanud.

3. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu.

Töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Hageja tööks oli planeerida tootmist. Hageja ei

tulnud tööülesannetega toime, tekitades töökorralduses segadust ja sellega kostjale kahju. Kostjal ei

olnud alust hagejat koondada, sest tema töö jäi alles. Kostja juhtis enne töölepingu ülesütlemist

hageja tähelepanu tema töö puudustele. Tööülesannete täitmine ajavahemikus novembrist 2012 kuni

jaanuarini 2013 andis kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et hageja ei täida töökohustusi ka edaspidi

kostja kasu silmas pidades ja töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Kostjal ei olnud pakkuda

hagejale teist samaväärset tööd. Ei ole oluline, et hageja teatas tööle naastes kostjale valmidusest

asuda tööle raamatupidajana. Vale on hageja väide, et tööle naasmisel ei võimaldatud talle täiendavat

väljaõpet. Hageja ei ole tõendanud, et ta tuli tööga toime, ta on oma eksimusi tunnistanud. Hageja ei

suutnud vaatamata korduvatele juhendamistele, soovitustele ja selgitustele tööga kohaneda.

Alternatiivselt hagi rahuldamata jätmisega palus kostja vähendada hagejale väljamõistetavat hüvitist

ühe kuu keskmise töötasuni.

4. Tartu Maakohus jättis 30. jaanuari 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ütles kostja hagejale töölepingu 18. jaanuaril 2013 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel

erakorraliselt üles põhjendusega, et vaatamata korduvale juhendamisele, soovitustele ja selgitustele ei

ole hageja alates tööle naasmisest suutnud töö ja selle muudatustega kohaneda. Kostjal ei olnud

hagejale teist tööd pakkuda ning ta luges töölepingu lõppenuks 18. jaanuarist 2013.

Tõendeid hinnates tuvastas maakohus, et hageja töötas tootmise planeerijana ja tema peamisteks

ülesanneteks oli planeerida ja kontrollida klienditellimuste tootmist, planeerida päevade kaupa

toodete tootmist eelolevaks nädalaks ja kohandada iga päev tootmisplaani vastavalt lao seisule,

tellitud koguste erinevusele, klientidega kokkulepitud kampaaniatele ja muudele asjaoludele.

Tellimuste esitamise ja täitmise vaheline tähtaeg on mitte vähem kui kolm tööpäeva, kusjuures

tootmisosakonna töö sõltub täielikult planeerijast. On tõendatud, et hageja ei tulnud töökohustuste

täitmisega 1. novembrist 2012 kuni jaanuarini 2013 toime, ning see andis kostjale mõistliku põhjuse

eeldada, et hageja ei täida töökohustusi ka edaspidi kostja kasu silmas pidades ja töö iseloomust

tuleneva vajaliku hoolsusega. Meilivahetusest nähtub, et hageja ei pidanud korduvalt kinni

tellimisgraafikust ega tellimuste esitamise kellaajast ning muutis sageli juba töösse antud

tootmistellimusi. Hagejale anti üle kõik töövahendid, koostati sobilik planeerimistabel ning talle olid

kättesaadavad tööks vajalikud müügiprognoosid. Ka oli hagejal iga päev võimalik saada juhiseid,

esimesel töönädalal tegi hageja tellimusi koos teise töötajaga. Tõenditest nähtub ka, et hageja on oma

eksimusi korduvalt tunnistanud.

2,5 kuu pikkune ajavahemik, mille vältel hageja ei saanud tööülesannete täitmisega hakkama, on,

arvestades hageja töökoha eripära ja asjaolu, et hageja oli sama tööd teinud enne puhkusele jäämist,

käsitatav pika ajavahemikuna TLS § 88 lg 1 p 2 mõttes.

Kostja juhtis 28. novembri 2012. a e-kirjas hageja tähelepanu töö puudustele, andes sellega hagejale

võimaluse oma töö kvaliteeti parandada. Hageja pidi arvestama võimalusega, et kui ta ei rakenda ka

edaspidi töös vajalikku hoolsust, võib sellega kaasneda töölepingu ülesütlemine (TLS § 88 lg 3).

Hageja tööülesannete olulisust ja kostja konkurentsis püsimise vajadust arvestades ei saanud hageja

eeldada, et temaga oleks töösuhet jätkatud kuni etteteatamistähtaja lõpuni. Seega oli kostjal õigus

öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata (TLS § 97 lg 3).

Kostjal ei olnud pakkuda hagejale teist samaväärset tööd. Kostjal ei olnud kohustust pakkuda

hagejale raamatupidaja ametikohta. Samuti ei olnud kostjal alust hagejat koondada, sest planeerija

töökoht säilis ja hageja asemele võeti uus töötaja.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud töölepingu erakorralise ülesütlemise eeldused täidetud. Lisaks

on maakohtu otsus vastuoluline. Maakohus on viidanud, et tööandja peab juhtima töötaja tähelepanu

puudustele ja andma võimaluse ennast parandada, vastasel korral ei pruugi ta puudulikust tööst teada.

Kostja ei teinud hagejale etteheiteid, mida saaks käsitada hoiatusena TLS § 88 lg 3 mõttes, ega

tõendanud, et hoiatust ei olnud vaja esitada eriti raske rikkumise tõttu.

6. Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebusega ja vaidles sellele vastu. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

Kostja arvates oli tal õigus tööleping üles öelda TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, täidetud olid nii

ülesütlemise formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Kostja 28. novembril 2012 hagejale saadetud

e-kiri, milles selgitatakse töö puudujääke ja antakse juhiseid edasiseks töökvaliteedi parandamiseks,

on käsitatav hoiatusena TLS § 88 lg 3 mõttes.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse 13. jaanuari 2016. a otsusega muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Otsuse kohaselt hindas

maakohus õigesti kõiki asjas esitatud tõendeid. Kostja on tõendanud, et hageja ei sobinud töölepingus

kokku lepitud tööd tegema. TLS § 88 lg 1 p-s 2 sätestatud tööülesannete täitmisega toimetulematus

on olemuselt töökohustuste rikkumine. Hageja rikkus alates tööle naasmisest novembris 2012 kuni

töölepingu ülesütlemiseni jaanuaris 2013 korduvalt tööülesandeid, mis on kogumis kvalifitseeritavad

tööülesannetega pikaajalise toimetulematusena. Hageja edastas sel ajavahemikul järjepidevalt

tellimusi kiireloomulistena (nt toota, pritsida ja pakendada tooteid samal päeval), korduvalt esines

vigu tootmise planeerimisel. Ringkonnakohus kirjeldas otsuses tõenditele tuginedes 21 sellist

juhtumit ja märkis, et sedavõrd sagedased muudatused, kiireloomulised tellimused ja segadused

planeerimisel viitavad töötaja suutmatusele oma ülesandeid nõuetekohaselt täita ning see mõjutab

ettevõtte tööd negatiivselt. Põhjendatud ei ole hageja väited, et tööülesanded ja töökorraldus olid

tema tööle naasmise ajaks muutunud selliselt, et see tinginuks uue ametijuhendi koostamise, või et

ametijuhend ei vastanud hageja tegelikele tööülesannetele. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi

etteheidetega, nagu ei oleks maakohus analüüsinud apellandi esitatud tõendeid ja väiteid, mille

kohaselt olevat tellimuste muutmine tingitud objektiivsetest asjaoludest, ning nagu ei oleks

põhjendatud heita talle ette tellimuste edastamist liiga lühikese tähtaja jooksul. Ringkonnakohus

tuvastas, et tootmise spetsiifika tõttu ei saa tooteid valmistada ja pakendada ühel ja samal päeval ning

see pidi olema ka apellandile teada.

Maakohus sisustas õigesti „pika aja" kriteeriumi TLS § 88 lg 1 p 2 tähenduses. Selle tingimuse

sisustamine sõltub töösuhtest ja selle eripärast. Arvestades planeerija töö olulisust kostja

tootmisettevõttes, andis ca 2,5 kuu pikkune ajavahemik, mille vältel tuli hageja oma ülesannetega

toime puudulikult, kostjale aluse öelda tööleping erakorraliselt üles. Hageja sai kostjalt piisavalt

tagasisidet töökohustuste täitmise viisi ja korra ning tekkinud probleemide kohta ning selle alusel oli

tal võimalik oma töösse suhtumist parandada, kuid hageja ei teinud seda.

Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja ei hoiatanud teda kooskõlas TLS § 88 lg-ga 3. Kostja

on 28. novembril 2012 hagejale saadetud kirjas viidanud tema töö puudustele. Seadusest ei tulene, et

TLS § 88 lg 3 järgi tehtav tööandja hoiatus peab sisaldama sõnaselget viidet töölepingu ülesütlemise

võimalusele. Kostja e-kirjas on märgitud: „Praegune olukord ei ole normaalne tootmise jaoks, kus iga

päev on kiiresti vaja midagi juurde teha või pakendada ning lihasid ei tellita kokkulepitud päeval."

Kirjast nähtub selgelt, et hageja tööga toimetulekut ei saanud pidada rahuldavaks.

Hageja ei ole lükanud ümber kostja selgitusi ja tõendeid, millest nähtub, et kostja juhtis hageja

tähelepanu tema töö puudustele ja pakkus võimalust saada abi ja juhendamist teistelt töötajatelt.

Kostjal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles etteteatamistähtaega järgimata (TLS § 97 lg 3).

Hageja töö olulisust arvestades ei saanud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte järgi eeldada, nagu oleks

töösuhe pidanud jätkuma etteteatamistähtaja vältel ning kostja pidanud leppima sel ajal hageja

puuduliku tööülesannete täitmisega, millega kaasnes lisakoormus teistele töötajatele ja varaline

kahju. Kuna kostjal oli õigus öelda hagejaga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles TLS § 97 lg 2 p-

s 4 sätestatud etteteatamistähtaega järgimata, ei ole kostjal kohustust maksta hagejale hüvitist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonna- ja maakohtu otsused tühistada ja teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda, mõistes temalt

hageja kasuks välja õigusabikulu 388 eurot.

Kassatsioonkaebuse kohaselt nõustus ringkonnakohus valesti maakohtu järeldusega, et töölepingu

erakorraline ülesütlemine on kehtiv, st kostjal oli õigus öelda tööleping üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel

ning ta ei pidanud järgima etteteatamistähtaega. Ainult paari eksimuse tõttu ei ole tööandjal õigust

öelda tööleping erakorraliselt üles tööülesannetega toimetulematuse tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et

hageja tegevus tekitas talle kahju või mõjutas ettevõtet negatiivselt. Hageja ei ole olnud

tööülesandeid täites hooletu, tema töö sõltus ka teistest töötajatest, kostja ei juhendanud hagejat ega

olnud teda hoiatanud. Kohtud on hinnanud tõendeid ühekülgselt ega ole neid omavahel seostanud.

Kohtud on andnud TLS § 88 lg 1 p-s 2 sätestatud „pika aja" mõistele vale hinnangu. 2,5 kuu pikkust

töötamist ei saa lugeda pikaajaliseks, eriti kui töötaja on tulnud lapsepuhkuselt ning viibinud pikka

aega kodus, töökorraldus on muutunud ja töötajat ei ole seetõttu jõutud piisavalt juhendada.

Hagejale ei ole tehtud etteheiteid, mida saaks käsitada hoiatusena TLS § 88 lg 3 tähenduses. Samuti

ei ole tõendatud, et hoiatust ei olnud vaja esitada, kuna tegemist oli eriti raske rikkumisega.

9. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda, mõistes

viimaselt kostja kasuks välja õigusabikulu 1065 eurot.

Kostja arvates tuvastasid kohtud õigesti hageja tööülesanded ja selle, et hageja ei saanud tööga

hakkama vaatamata kostja juhendamisele. „Pika aja" kriteeriumi hindamine on kohtu pädevuses ja

kohtud arvestasid selle sisustamisel kõiki asjaolusid. Kohtud järeldasid õigesti, et kostja hoiatas

hagejat, juhtides tähelepanu tema puudulikule tööle. Isegi kui kohus peab hagi töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks põhjendatuks, on hageja hüvitise nõue ebamõistlikult suur.

Vaidluse asjaolusid arvestades ei saa hagejale väljamõistetav hüvitis ületada ühe kuu töötasu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu ette teatamata

erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, kuna kostja hinnangul ei tulnud hageja 2,5 kuu jooksul

tööülesannete täitmisega toime. Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu erakorraline ülesütlemine

on kehtiv ning kas kostjal oli õigus öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata. Pooled

vaidlevad ka selle üle, kas kostjal on kohustus maksta hagejale hüvitist.

12. Töölepingu ülesütlemise kehtivust vaidlustades on hageja tuginenud mh sellele, et kostjal ei olnud

seadusest tulenevat alust töölepingut TLS § 88 lg 1 p 2 järgi üles öelda.

TLS § 88 lg 1 p 2 annab tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles, kui töötaja ei ole pikka

aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või

kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine). Selle sätte järgi on

töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse eelduseks, et töötaja ei ole tulnud toime tööülesannete

täitmisega ning tööga toimetulematus on kestnud pikka aega.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu tuvastatuga, et hageja ei tulnud tööülesannete täitmisega toime.

Seejuures märkis ringkonnakohus konkreetsetele kuupäevadele ja puudustele osutades, milles hageja

tööga toimetulematus seisnes ja milliste tõenditega on see tõendatud. Kassatsioonkaebusest ei nähtu,

millise asjaolu tuvastamisel on ringkonnakohus hageja arvates menetlusõiguse norme rikkunud ning

milles rikkumine seisneb. See, et hageja ei nõustu kohtute tuvastatuga, ei anna teistsuguseks

järelduseks alust. Isegi kui kõigi ringkonnakohtu otsuses tuvastatud puuduste kohta ei olnud kostja

hagejale pretensioone esitanud, nagu hageja kassatsioonkaebuses väidab, ei saa sellest järeldada,

nagu ei oleks neid puudusi hageja töös olnud. Kolleegium ei tuvastanud selliseid menetlusõiguse

normide rikkumisi, mis võimaldaksid hageja tööga toimetulematuse kohta asuda ringkonnakohtust

erinevale seisukohale. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3-5 sätestatuga arvestab kolleegium

kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilisi

asjaolusid ning ise asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei hinda.

Ringkonnakohus oli nõus maakohtu seisukohaga, et 2,5 kuu pikkune ajavahemik on hageja tööd ja

kostja ettevõtte eripära arvestades pikk aeg TLS § 88 lg 1 p 2 tähenduses. Kuna seaduses ei ole

TLS § 88 lg 1 p-s 2 nimetatud pika aja kriteeriumi täpsustatud, hindab kohus seda konkreetse

vaidluse asjaolusid arvestades. Ringkonnakohus on maakohtu seisukohaga nõustumist piisavalt

põhjendanud.

13. Hageja leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ka seetõttu, et kostja ei täitnud

TLS § 88 lg-s 2 ettenähtud teise töö pakkumise kohustust. Kostja vastuväite kohaselt ei olnud tal

hagejale teist samaväärset tööd pakkuda. Maakohus leidis, et kostja ei rikkunud TLS § 88 lg-s 2

ettenähtud kohustust, sest selle sätte järgi oli kostjal kohustus pakkuda hagejale teist samaväärset tööd

ning kostjal ei olnud hagejale samaväärset tööd pakkuda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

põhjendusega seda kordamata, ei selgitanud aga, miks ta leidis, et pakutav töö pidi olema

samaväärne.

TLS § 88 lg 2 sätestab tööandja kohustuse pakkuda enne töölepingu ülesütlemist, eelkõige TLS § 88

lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud alusel, töötajale võimaluse korral teist tööd. TLS § 88 lg 2 teise lause järgi

pakub tööandja töötajale teist tööd, sh korraldab vajadusel töötaja täiendusõppe, kohandab töökohta

või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri

kulusid ning teise töö pakkumist võib asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada. Nimetatud sätte

kohaselt on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse eelduseks asjaolu, et tööandja pakub

töötajale võimaluse korral teist tööd. Sättest ei nähtu aga, nagu peaks pakutav töö olema varasema

tööga samaväärne.

Kolleegium on enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS analoogiliste sätete kohaldamisel selgitanud, et teise

töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja

juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd (vt Riigikohtu 8. novembri

2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-01). Samuti on kolleegium varem leidnud, et tööandja kohustus

pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu

lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on

võimeline tegema. Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega

vabadele töökohtadele (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-06, p 13).

Kolleegiumi varasema seisukoha järgi kehtivad need seisukohad ka alates 1. juulist 2009 kehtiva

töölepingu seaduse kohaldamisel (vt Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-

11, p 10). Eeltoodu juurde jääb kolleegium ka praeguses asjas.

Kolleegiumi arvates võib tõlgendus, mille järgi on tööandjal selle sätte järgi kohustus pakkuda

töötajale enne töölepingu ülesütlemist üksnes samaväärset, s.o nt sarnaste tööülesannete, sama või

ligilähedase suurusega töötasu või muude samade või sarnaste tingimustega tööd, takistada teise töö

pakkumise eesmärgi saavutamist. Kolleegium selgitab, et TLS § 88 lg 2 esimesest lausest tuleneb

tööandjale kohustus pakkuda töötajale tööd, mida viimane on võimeline tegema. Seega peab tööandja

pakkuma töötajale sellist tööd, millega viimane saab tööandja hinnangul hakkama. Lisaks tuleb

TLS § 88 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades pakkuda töötajale teist tööd juhul, kui teise töö

pakkumine oleks asjaolusid arvestades mõistlik.

Kolleegium märgib ka seda, et olukorras, kus töötaja vaidlustab töölepingu erakorralise ülesütlemise

TLS § 88 lg 2 kohase teise töö pakkumise kohustuse rikkumise tõttu ja tööandja leiab, et tal oli õigus

jätta see kohustus täitmata, peab tööandja tõendama, et tal ei olnud töötajale teist sobivat tööd

pakkuda või teise töö pakkumine oleks põhjustanud talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid või ei

oleks see asjaolusid arvestades mõistlik. Seega peab tööandja tooma esile asjaolud, mille kohaselt ei

võinud töötaja teise töö pakkumist eeldada.

Praeguses asjas on hageja leidnud, et kostja oleks pidanud pakkuma talle raamatupidaja tööd,

tuginedes seega kostja töö pakkumise kohustuse rikkumisele. Kostja on väitnud, et raamatupidajate

ametikohad on täidetud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus TLS § 88 lg-t 2 kohaldades

otsustama, kas kostja pidi pakkuma hagejale teist tööd, st kas tal oli pakkuda hagejale tööd, mida

viimane oleks olnud võimeline tegema ning mille pakkumine oleks olnud asjaolusid arvestades

mõistlik. Kostja ei pidanud pakkuma tööd, millega hageja ilmselt hakkama ei saaks või mis eeldab

eriteadmisi või -haridust, mida hagejal ei ole. Nt raamatupidaja töö eeldab vastavaid kutseoskusi.

14. Hageja on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivust vaidlustades väitnud ka seda, et kostja

rikkus TLS § 88 lg-s 3 sätestatud kohustust teda enne ülesütlemist hoiatada. Kostja vastuväite järgi

juhtis ta enne töölepingu ülesütlemist hageja tähelepanu tema töö puudustele. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga, et kostja hoiatusena on käsitatav 28. novembri 2012. a e-kiri, milles selgitati

hagejale töö puudujääke ja anti juhiseid edasiseks töökvaliteedi parandamiseks. Seejuures on

ringkonnakohus leidnud, et tööandja hoiatusest ei pea sõnaselgelt nähtuma võimalus öelda tööleping

üles.

TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime

vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Sama lõike teise lause

järgi ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise

erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Seega eeldab

töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 2 alusel üldjuhul töötaja hoiatamist.

Kolleegium on varem TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatamiskohustuse kohta leidnud, et kuna

hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda,

peab hoiatuses kui tööandja tahteavalduses selgelt avalduma tahe öelda tööleping üles, kui töötaja ei

paranda oma käitumist. Eeltoodust on kolleegium järeldanud, et hoiatus saab olla väljendatud üksnes

otsese tahteavaldusena, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 68 lg-d 1 ja 2). Samas on kolleegium leidnud ka seda, et kuna TLS § 88 lg-s 3 ei

sisaldu hoiatuse vorminõuet, võib tööandja hoiatada töötajat mis tahes vormis, olgu siis suuliselt,

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või kirjalikult (Riigikohtu 16. märtsi 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 13). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt väljendas kostja rahulolematust hageja tööga. Samas ei ole

ringkonnakohus tuvastanud, et kostja oleks teinud hagejale avalduse, millest nähtuks selge tahe öelda

tööleping üles, kui hageja ennast ei paranda. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus tegema

kindlaks, kas kostja hoiatas hagejat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist kooskõlas TLS § 88 lg 3

esimeses lauses sätestatuga. Kostja vabaneb hoiatamiskohustusest üksnes juhul, kui tuvastatud on

TLS § 88 lg 3 teises lauses nimetatud asjaolud, mille tõttu hageja ei saanud temalt hoiatamist oodata.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud seda, kas puudused hageja töös võimaldasid kostjal hagejaga

sõlmitud töölepingu erakorraliselt eelneva hoiatuseta üles öelda.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TLS § 88 lg 3 teise lause sisustamisel tuleb arvestada

TLS § 97 lg-s 3 töölepingu etteteatamistähtaega järgimata ülesütlemise õiguse kohta sätestatut. Kui

kohus on tuvastanud asjaolud, mis võimaldavad tööandjal öelda töölepingu kooskõlas TLS § 97 lg-

s 3 sätestatuga üles TLS § 97 lg-s 2 ettenähtud tähtaega järgimata, võib tööandjal olla üldjuhul õigus

öelda tööleping TLS § 88 lg 3 teise lause järgi üles ka töötajat enne hoiatamata.

15. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt on hageja menetluses väitnud, et kostjal ei olnud õigust öelda

tööleping üles TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaega järgimata. Maakohus leidis, et kostja

võis hageja tööd ja rikkumisi arvestades öelda töölepingu üles TLS § 97 lg 3 alusel

etteteatamistähtaega järgimata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ning märkis lisaks, et kuna

kostjal oli õigus öelda tööleping üles ette teatamata, ei ole kostjal kohustust maksta hagejale hüvitist.

TLS § 97 lg 1 järgi võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles sama paragrahvi teises lõikes

sätestatud etteteatamistähtaegu järgides. TLS § 97 lg 3 järgi võib tööandja töölepingu TLS § 88 lg-s 1

nimetatud alusel üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi

arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja

lõppemiseni.

Kolleegium järgib oma varasemat seisukohta, et TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata

jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki

asjaolusid ja mõlema poole huve (Riigikohtu 25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-14,

p 12). Kolleegiumi hinnangul on kohtud töölepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtaja

järgimata jätmise asjaolusid ja poolte huve piisavalt kaalunud.

Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada, et TLS § 97 lg-s 2 ettenähtud etteteatamistähtaegade

järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu ülesütlemise tühisust. Kui tööandja ütleb töölepingu üles

etteteatamistähtaega järgimata, ilma et vaidluse asjaolud seda õigustaksid, on selle õiguslikuks

tagajärjeks töötaja TLS § 100 lg-s 5 sätestatud õigus saada tööandjalt hüvitist. Hüvitisnõude

lahendamise ja rahuldamise eelduseks on asjaolu, et töötaja on sellise nõude kohtule või

töövaidluskomisjonile esitanud. Maa- ega ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et hageja oleks nõudnud

kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.

16. Hageja on palunud mõista kostjalt välja rahalise hüvitise töölepingu ülesütlemise tühisuse tõttu.

Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et töölepingu ülesütlemine on tühine, ning

lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, on kostjal TLS § 109 lg 1 järgi kohustus maksta hagejale

hüvitist (vt ka nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 35). Seega peab

ringkonnakohus töölepingu ülesütlemise tühisuse korral lahendama ka hageja hüvitisnõude.

17. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel hagejale tagastada.

Tambet Tampuu, Villu Kõve, Malle Seppik