3-1-1-57-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-57-16

Määruse kuupäev

21. september 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Leonard Špongoltsi ja Reimo Suigussaare

süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ning 9 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-6356

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne

Pruus, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Leonard Špongoltsi kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas ja

Reimo Suigussaare kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2016. a määrus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. augustil 2015 saatis Lääne Ringkonnaprokuratuur Pärnu Maakohtule üldmenetluses

lahendamiseks süüdistusakti Leonard Špongoltsi ja Reimo Suigussaare kriminaalasjas süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 7, 8 ning 9 järgi.

2. Samal kuupäeval tegi Pärnu Maakohus määruse, millega andis L. Špongoltsi ja R. Suigussaare

süüdistatavatena kohtu alla, jättis nende suhtes vahistamisena kohaldatud tõkendid muutmata ning

otsustas kannatanute tsiviilhagid menetlusse võtta. Ühtlasi määras maakohus, et kriminaalasja

eelistung toimub 2. septembril 2015. Tegelikult sellel kuupäeval eelistungit ei toimunud.

3. R. Suigussaare ja L. Špongoltsi kaitsjad esitasid kaitseaktid maakohtule vastavalt 4. ja 7.

septembril 2015.

4. Kriminaalasja eelistung toimus 9. septembril 2015. Eelistungil lahendati kaitsjate taotlusi ja

määrati kindlaks kohtuistungite toimumise kuupäevad.

5. Pärnu Maakohtu 22. detsembri 2015. a otsusega tunnistati L. Špongolts süüdi KarS § 199 lg 2 p-

de 4, 7 ja 8 järgi ajavahemikul 4.–9. maini 2014 ning 10. novembril 2014 toimepandud vargustes.

Muus osas mõisteti süüdistatav õigeks. L. Špongoltsi karistati vangistusega 3 aastaks ja 6 kuuks.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 3 päeva. KarS § 64

lg 1 ja § 65 lg 1 kohaselt mõisteti L. Špongoltsile liitkaristuseks vangistus 3 aastat 5 kuud ning 27

päeva. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 11. november 2014.

6. Sama otsusega tunnistati R. Suigussaar süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi 8. oktoobril 2014

toimepandud varguses. Muus osas mõisteti süüdistatav õigeks. R. Suigussaart karistati

vangistusega 2 aastat ja 6 kuud ning karistuse kandmise aja alguseks loeti 8. aprill 2015.

7. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid L. Špongoltsi ja R. Suigussaare kaitsjad ning

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus. Kaitsjad taotlesid süüdistatavatele

kergema karistuse mõistmist. Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega L. Špongolts ja

R. Suigussaar mõisteti õigeks, samuti osas, millega nende käitumine kvalifitseeriti KarS § 199 lg

2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi, ning neile karistuse mõistmise ja kahe kannatanu

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2016. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja KrMS §-s 226

nimetatud

kriminaalasja

materjal

saadeti

samale

kohtule

uueks

arutamiseks

teises

kohtukoosseisus alates eelmenetluse staadiumist. Muus osas tagastati kohtutoimik prokuratuurile.

Süüdistatavate suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata. Ringkonnakohus leidis

kokkuvõtlikult järgmist.

8.1 Maakohus andis süüdistatavad kohtu alla eelistungit korraldamata ja ajal, mil kaitseakte ei olnud

veel kohtule esitatud. Kuna sellel ajal ei olnud teada, millised on kaitsjate seisukohad

süüdistusakti, tsiviilhagide menetlusse võtmise ja tõkendite kohta, ei sisalda kohtu alla andmise

määrus kõiki KrMS §-s 263 loetletud andmeid. Määruse kohaselt pidi eelistung toimuma 2.

septembril 2015, kuid nimetatud kuupäeval eelistungi toimumise kohta puuduvad andmed.

Kaitseaktid laekusid kohtule pärast kohtu alla andmisel kindlaks määratud eelistungi toimumise

kuupäeva ja eelistung toimus alles 9. septembril. Lisaks edastati maakohtule pärast süüdistusakti

kohtusse saatmist L. Špongoltsi kaebus, mida maakohus eelmenetluses ei käsitlenud.

8.2 Riigikohtu praktika kohaselt on need kohtu alla andmisel ilmnenud vead käsitatavad

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna süüdistatava kohtu

alla andmine ei saa üldmenetluses toimuda lahutatuna eelistungist ning sellel lahendatavatest

küsimustest.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör A. Pruus, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebuse

esitaja põhiseisukohad on järgmised.

9.1 Kriminaalasjas nr 3-1-1-86-15 tehtud määruses väljendatud seisukohti ei saa praegusel juhul

kohaldada, kuna väidetava rikkumisega ei kaasnenud süüdistatavate ebaseaduslikku vahi all

pidamist. Samuti ei antud süüdistatavaid eelistungita kohtu alla selleks, et vältida kuritegude

aegumist. Kohtu alla andmise määruse tegemine ja eelistungi korraldamine erinevatel päevadel ei

too tingimata kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust. Eelistungil ega hilisema

menetluse käigus süüdistatavad ja kaitsjad kohtu alla andmise määrust ei vaidlustanud ega

osutanud ka KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele.

9.2 Eelistungi toimumiseks olid täidetud kõik vajalikud tingimused, mille tõttu on meelevaldne

järeldada, et kui kohtu alla andmine ja eelistung oleksid toimunud samal päeval, võinuks

maakohus teha teistsuguse otsuse. KrMS § 258 lg-s 1 ei nähta enam otsesõnu ette kohustuslikku

eelistungi korraldamist kohtu alla andmise otsustamiseks.

10. Vastuses määruskaebusele leiab R. Suigussaare kaitsja vandeadvokaat N. Suvorova, et selle

kohta, kas süüdistatavate kohtu alla andmise ja eelistungi toimumise ajaline lahutatus annab aluse

lugeda kohtuotsust ebaseaduslikuks, puuduvad konkreetsed õigusnormid ning kohtupraktika.

Samas saab ringkonnakohtu määruse seisukohtadega nõustuda ja seetõttu tuleks prokuröri

määruskaebus jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus tugines maakohtu otsuse tühistamisel ja kriminaalasja uueks arutamiseks

saatmisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukohale, mille

järgi ei tohi kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud. Kõnealuse

seisukoha järgi tuli eelmenetlust toimetaval kohtunikul kohtu alla andmise määruse tegemisel

lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-

1-1-69-08, p 12).

12. Pärast vaidlustatud ringkonnakohtu määruse tegemist on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 eespool osutatud lahendites väljendatud seisukohta muutnud, leides,

et kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti

saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks

ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (KrMS § 28 lg 1) või

Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (KrMS § 28 lg 3); teiseks KrMS § 154 nõuetele

mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (KrMS § 262 lg 1 p 2) ja kolmandaks

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (KrMS § 262 lg 1 p

3). Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus

kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise

eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada ka pärast

kohtu alla andmise määruse koostamist. Seega kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse

seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus

edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja

muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Öeldu tähendab ühtlasi, et kohtu

eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina

(määrusena), s.t võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus.

Kolleegium on käsitletavas määruses kokkuvõtlikult sedastanud, et vaatamata kohtuliku

eelmenetluse korra mõningasele ebaselgusele toetavad selle mitmed sätted, eriti aga seadusandja

tahte kujunemist kirjeldavad materjalid, siiski tõlgendust, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda

süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste

lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–

37). Sama seisukohta on kolleegium korranud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-

16 (p 47).

13. Eelmises punktis märgitut arvestades ei ole alust nõustuda ringkonnakohtuga selles, et praegusel

juhul on maakohus süüdistatavaid kohtu alla andes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Kuna maakohus ei tuvastanud ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154

nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, olid olemas kõik süüdistatavate kohtu

alla andmiseks vajalikud eeldused. Eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses pole

ükski menetlusosaline ka selliste asjaolude ilmnemisele osutanud. Järelikult toimis maakohus

seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste

taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi.

14. Menetlusõiguse rikkumist ei saa näha selleski, et kuigi kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi

kriminaalasja eelistung toimuma 2. septembril 2015, toimus see hoopis 9. septembril 2015.

Eelistungi protokolli kohaselt võtsid eelistungist osa nii prokurör kui ka kaitsjad, mis tähendab, et

KrMS § 259 lg 2 nõuete ega ka muude kohtulikku eelmenetlust reguleerivate sätete eiramisest ei

saa kõneleda. Ringkonnakohus ei ole ka selgitanud, kuidas mõjutas kohtuliku eelmenetluse

seaduslikkust asjaolu, et eelistung toimus kohtu alla andmise määruses nimetatud kuupäevast

erineval ajal.

15. Viimaks on ringkonnakohus maakohtule ette heitnud, et kohtuliku eelmenetluse käigus ei võetud

seisukohta L. Špongoltsi kaebuse suhtes, mis oli esitatud Riigiprokuratuurile, kuid mis edastati

KrMS § 228 lg 6 alusel lahendamiseks maakohtule. Kolleegiumi hinnangul ei saa kaebuse väidete

hindamata jätmist käsitada menetlusõiguse rikkumisena.

16. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses leidis süüdistatav esiteks, et prokuratuur on rikkunud

KrMS § 226 lg 6 nõudeid, kuna süüdistusakt saadeti kohtusse kolm päeva enne vahistustähtaja

lõppu. Kriminaalkolleegium märgib, et asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määruse kohaselt on

KrMS § 226 lg-s 6 sisalduv nõue seotud asjaoluga, et kohus jõuaks KrMS § 257 lg-s 3 märgitud

tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla

andmise. Menetlusseaduses pole aga reguleeritud küsimust, missugused on KrMS § 226 lg-s 6

ette nähtud tähtaja rikkumise tagajärjed. Kuigi võib möönda, et vaadeldavas sättes toodud tähtaja

eiramine võib tekitada olukorra, kus maakohtul tuleb KrMS § 257 lg 3 nõuete järgimiseks

otsustada kohtu alla andmine ebamõistlikult lühikese aja jooksul (vt viidatud määruse p 26), ei

saa eelnevast järeldada, et KrMS § 226 lg 6 nõuete rikkumine toob endaga kaasa süüdistusakti

tagastamise prokuratuurile või muudab kohtu alla andmise sisuliselt õigustühiseks. Kirjeldatud

järeldus on ka loogiline, kuna see ei kõrvaldaks tähtaja rikkumist. Järelikult ei saanud kohtulikus

eelmenetluses sellele süüdistatava etteheitele vastamata jätmine kuidagi mõjutada kohtuliku

eelmenetluse ja kohtuotsuse seaduslikkust. Teiseks vaidlustas L. Špongolts kõnealuses kaebuses

ka äratundmiseks esitamise protokollide ja fototabelite tõendina lubatavust, mille puhul

Riigikohtu hinnangul on tegemist kriminaalasja sisulise arutamise esemesse kuuluvate

küsimustega.

17. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on maakohtu otsust tühistades ja

kriminaalasja uueks arutamiseks saates tuginenud ebaõigetele kaalutlustele, mida tuleb käsitada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 341

lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2016. a

määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)