3-2-1-57-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-57-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. september 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Vaivara valla hagi AAS BTA Baltic Insurance Company

Eesti filiaali vastu kahjuhüvitise 242 322 euro ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 2-14-50446

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali

kassatsioonkaebus

OÜ NB Kindlustusmaakler kassatsioonkaebus

Vaivara valla vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali

kassatsioonkaebuse hind 281 147 eurot 98 senti

OÜ NB Kindlustusmaakler kassatsioonkaebuse hind

281 147 eurot 98 senti

Vaivara valla vastukassatsioonkaebuse hind 36 622 eurot

16 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vaivara vald, Vaivara Vallavalitsuse kaudu, esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu

Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel UAB DK PZU

Lietuva Eesti filiaal (õiguseellane Codan Forsikring A/S Eesti

filiaal), esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel

Kostja AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal

(endine ärinimi BTA Insurance Company SE Eesti filiaal),

esindaja vandeadvokaat Marit Toom

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel OÜ NB

Kindlustusmaakler, esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

22. august 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-50446.

Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3. OÜ NB Kindlustusmaakler kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

4. Vaivara valla vastukassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

5. Tagastada AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalile kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

6. Tagastada AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalile OÜ NB Kindlustusmaakler

eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

7. Tagastada Vaivara valla vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vaivara vald (hageja) esitas 19. märtsil 2014 Harju Maakohtule BTA Insurance Company SE Eesti

filiaali (praegune ärinimi AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal) (kostja) vastu hagi,

milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 242 322 eurot ja viivise, samuti kohtueelsed

õigusabikulud 2088 eurot ja viivise. Menetlusse on iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel

kaasatud UAB DK PZU Lietuva Eesti filiaal (õiguseellane Codan Forsikring A/S Eesti filiaal)

(kindlustusandja) ja iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel OÜ NB Kindlustusmaakler

(maakler).

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja maakleri vahendusel Codan Forsikring A/S Eesti filiaaliga

kindlustuslepingu, millega oli muuhulgas kindlustatud Sinimäe põhikooli hoone tule-, veeavarii-,

vandalismi- ja tormikindlustusriski vastu. Kindlustussummaks põhikooli osas oli 1 688 112 eurot

koos käibemaksuga. Sinimäe põhikoolis toimus 20. septembril 2012 põleng, mille tagajärjel sai

koolihoone oluliselt kahjustada. Pärast tulekahju antud ekspertide hinnangute kohaselt oli

kindlustusleping Sinimäe põhikooli hoone osas sõlmitud alakindlustuse tingimusel, kuna hoone

taastamisväärtus ületab kindlustussummat. Kindlustusandja nõustus kindlustushüvitisega

762 042 eurot, kuid vähendas väljamakstavat hüvitist 32% võrra alakindlustuse tõttu ja maksis

hüvitisena välja 519 720 eurot. Kuna kindlustusleping sõlmiti alakindlustuse tingimusel maaklerist

tulenevalt, on ta põhjustanud hagejale kahju 242 322 eurot. Maakler jättis välja selgitamata põhikooli

hoone kindlustusväärtuse. Ta sisestas kindlustusandja arvutiprogrammi põhikooli kindlustussummana

767 eurot/m2 soovitatava 959 eurot/m2 asemel ja jättis kasutamata samas programmis pakutava

võimaluse kontrollida kindlustussumma vastavust nõuetele. Samuti ei juhtinud maakler kordagi

hageja tähelepanu alakindlustuse ohule. Kindlustusandja teatas esimest korda pärast

kindlustusjuhtumit, et kindlustusleping on sõlmitud alakindlustuse tingimustel. Maakler rikkus

lepingust ja seadusest, samuti Finantsinspektsiooni 2. augustil 2007. a kinnitatud juhendist „Nõuetest

kindlustusvahendusega tegelemiseks" (juhend) tulenevaid kohustusi. Lisaks on hagejale tekkinud

2088 eurot kahju kohtuväliste õigusabikulude tõttu. Kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 179 lg 1

järgi peab maakler sõlmima kohustusliku vastutuskindlustuslepingu. Kostja on maakleri

kindlustusandja ning nõue on esitatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 521 lg 1 alusel.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et kindlustusmaakler ei ole kohustatud välja selgitama mitte kindlustusväärtust, vaid

kindlustusvõtja huvi, ja kogub lähtuvalt sellest kindlustuspakkumused. Kindlustusväärtuse ja

-summa esitas hageja. Alakindlustuse riisiko lasub kindlustusvõtjal. Kindlustussumma vastas

kindlustusturul kehtivate ruutmeetrihindade keskmisele. Objektil ei olnud tehtud parendusi ega

renoveerimistöid, mis kindlustusväärtust oleks suurendanud. Maakleril ei ole kohustust selgitada

alakindlustuse olemust. Kindlustuslepingu sõlmimisel ei olnud teada, et tegemist on alakindlustusega.

Kindlustussumma oli õige. Kindlustusandja ei tohi teadlikult alakindlustusega lepingut sõlmida. Kui

ta on seda siiski teinud, peab ta hüvitama sellest tekkinud kahju. Eksperdid on lähtunud

taastamismaksumusest 959 eurot/m2, mis on kaasaegse koolimaja ehitise maksumus. See ei ole

kooskõlas kahju hüvitamise põhimõtetega. Taastada tuleb kahjujuhtumieelne, mitte sellest parem

olukord. Hageja ei saa viivist nõudes tugineda VÕS § 113 lg-le 2. Kuna tegemist on

vastutuskindlustusjuhtumiga, siis muutub kahjunõue sissenõutavaks hetkest, mil kindlustusandja on

teinud otsuse kahju hüvitamisest keeldumise kohta. Seega saab hageja tugineda vaid VÕS § 113 lg-

le 1. Kohtueelsete kulude nõue ei ole põhjendatud.

3. Kindlustusandja leidis, et hageja nõue tema kui kindlustusandja vastu on lõppenud nõude esitamise

tähtaja möödumise tõttu. Hageja ja kostja vaidlus ei puuduta kolmandat isikut. Kindlustusandja ja

-võtja lähtusid kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustussummast, kindlustusmaksest ning hageja

esitatud andmetest kahjusumma ja kindlustusväärtuse kohta. Hageja nõustus makstud hüvitisega.

Kindlustusmaakler rikkus oma kohustusi, kuna ei pööranud kindlustuslepingu vahendamisel

alakindlustusele tähelepanu.

4. Maakler toetas kostja seisukohti ja leidis, et hageja ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid

tõendanud, sh on tõendamata hagejale tekitatud kahju ja kindlustuslepingu sõlmimine alakindlustuse

tingimusel. Maakler ei rikkunud kindlustuslepingu vahendamisel seadusest tulenevaid kohustusi, ei

jätnud täitmata selgitamiskohustust ega sisestanud arvutiprogrammi andmeid, mis põhjustasid

alakindlustusega kindlustuslepingu sõlmimise. Maakleril ei ole kindlustusväärtuse väljaselgitamise

kohustust. Ta tegutses hagejalt saadud teabest lähtudes ning hageja antud volituste piires.

5. Harju Maakohus rahuldas 18. juuni 2015. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 244 410 eurot, sh 242 322 eurot kahjuhüvitis ja 2088 eurot kohtueelselt kantud

õigusabikulu. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitiselt 242 322 eurot välja viivise

seaduses sätestatud määras alates kahe nädala möödumisest kohtulahendi jõustumisest kuni

põhinõude täieliku tasumiseni, kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise

212 eurot 68 senti õigusabikulult 2088 eurot ja lisaks õigusabikulult ka tulevikus sissenõutavaks

muutuva viivise seaduses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni

täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja ja kostja poolele kaasatud iseseisva nõudeta

kolmanda isiku kanda. Samuti määras kohus kindlaks hageja ja kindlustusandja menetluskulud.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud kindlustuslepingu sõlmimine alakindlustuse

tingimusel. Kindlustustingimustes leppisid pooled VÕS § 479 lg-ga 3 ja § 480 lg-ga 4 võrreldes

teisiti kokku. Tingimuste järgi makstakse üldjuhul hüvitisena uue samaväärse ehitise taastamiseks

vajaminevad kulud, millest arvatakse VÕS § 479 lg-s 3 toodud kulum maha ainult siis, kui kahjustada

saanud kindlustusobjekti kulum on üle 50%. Hoone kulum oli ekspertide hinnangute kohaselt

väiksem kui 50%, kuid hoone kui terviku taastamisväärtus oli oluliselt suurem kui kindlustussumma.

Seega puudus kindlustustingimuste kohaselt alus arvata taastamisväärtuse määramisel maha ehitise

kulumit või amortisatsiooni.

Maakler rikkus lepingust tulenevat hoolsuskohustust. Kindlustusväärtuse määratlemisel on aluseks

kindlustushuvi. Kindlustusvõtja esmaseks huviks on saada kindlustusjuhtumi korral väärilist hüvitist.

KindlTS §-st 141 ei tulene kindlustusmaaklerile kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti

kindlustusväärtus. Küll aga tuleneb KindlTS-st maaklerile hoolsus- ja hoiatuskohustus selgitada

kliendile alakindlustust, alakindlustuse ohtu ja hüvitamise põhimõtteid alakindlustuse korral.

Kindlustusmaakleril lasus kohustus selgitada kliendile, millised kindlustusväärtuse määramise ja

hüvitise maksmise põhimõtted tulenevad valitud kindlustusandja lepingutingimustest. Isegi kui klient

ei oska maaklerile selgitada, milliste andmete või teabe põhjal ta just pakkumises märgitud

kindlustusväärtust soovib, on maakleril kohustus klientidele selles nõu anda ja viidata hinnangu

tellimise vajadusele. KindlTS-st tulenevate kohustuste tõlgendamisel on võimalik lähtuda

Finantsinspektsiooni juhendist, millest tuleneb, et õige kindlustusväärtuse määramine ja selle alusel

õige kindlustussumma kokkuleppimine on sedavõrd oluline kindlustuslepingu komponent, et maakler

oleks pidanud omal algatusel tundma huvi selle vastu, kuidas on saadud kindlustusväärtus ja milliste

andmete alusel on see arvutatud.

Maakler peab juhtima kliendi tähelepanu kindlustusväärtuse õige suuruse tähtsusele ja

alakindlustusega seonduvale. Maakler ei tundnud huvi, kuidas on riskiülevaatesse märgitud

kindlustussummad arvutatud, milliste andmete alusel ja kas need vastavad tegelikele

kindlustusväärtustele. Kindlustusandja müügiprogrammis oli nupp, mis andis maaklerile võimaluse

kontrollida tema sisestatud kindlustussumma vastavust kindlustusandja soovitatud summale. Maakler

ei kasutanud seda võimalust. Maakler sisestas soovitatust väiksema kindlustussumma.

Müügiprogramm on üksnes andmete sisestamist võimaldav keskkond, mis ei taga kindlustusvõtjale

või -maaklerile seda, et kindlustusandja on andmed täielikult üle kontrollinud. Tegelikke andmeid

hoone seisundi kohta sai teada kindlustusvõtja, kes pidi esitama kindlustusandjale õiged andmed.

Kindlustusandja võis eeldada esitatud andmete õigsust. Kindlustusmaakler oleks pidanud välja

selgitama, millised on hoone konkreetsed parameetrid ning kuidas ja miks on kindlustusvõtja nende

alusel pidanud õigeks kindlustussummaks 1 688 112 eurot, või kasutama müügiprogrammi. Kostja

oleks hoolsuskohustust täites pidanud hagejat teavitama, et tal puudub pädevus hinnata põhikooli

kindlustusväärtust. Lepingut vahendanud maakler R. Burk oli alakindlustuse ja kindlustusväärtuse

määramise asjus ilmselt ebapädev, sest ta ei osanud kohtuistungil selgitada, mida kujutab endast

alakindlustus. Sisuliselt ei ole R. Burki ütlused mistahes selgituste andmise kohta ka usutavad, sest

need ei ühti M. Kaljuranna ütlustega ja R. Burki ütlustes on mitmed vastuolud. Kindlustusvõtja peab

otsuste vastuvõtmiseks olema piisavalt informeeritud ja teadlik kõikidest asjaoludest ja riskidest.

Kostja ja kolmas isik leidsid, et hageja on maaklerile antud allkirjastatud volituse ja kinnituskirjaga

kinnitanud, et kõik maakleri kohustused on nõuetekohaselt täidetud. Eelnimetatud dokumendid on

käsitatavad tüüptingimustel allkirjastatud täitmise kviitungina. Maakleril tuli sõltumata volituse sisust

täita hoolsuskohustust ja KindlTS-st tulenevaid kohustusi. Hageja on tõendanud, et maakler rikkus

oma lepingulisi kohustusi. Seetõttu ei ole kinnitustel enam õiguslikku tähendust.

Hageja sai kindlustusjuhtumi toimumise tõttu väiksema hüvitise. Kahju on põhjuslikus seoses

maakleri kohustuse rikkumisega, hõlmatud kohustuste kaitse-eesmärgiga ja pidi olema ettenähtav.

Õigusabikulud on põhjendatud ja seotud nõude esitamise ning kahju kindlakstegemisega.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

242 322 eurolt alates kahe nädala möödumisest kohtulahendi jõustumisest (VÕS § 515 lg 1) kuni

hüvitise täieliku tasumiseni. Õigusabikulude nõudelt on võimalik välja mõista viivis alates

hagiavalduse esitamisest, sest hageja õigusabikulud on seotud nõude esitamisega nimelt kostja ja

mitte tema kindlustusvõtja vastu.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja ja kindlustusandja vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

7. Maakler esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja ja kindlustusandja vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud maakleri kanda.

8. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata põhivõlalt seadusjärgse viivise alates

28. maist 2013 kuni kahe nädala möödumiseni hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumisest, ja teha uus

otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgne viivis põhivõlalt 242 322 eurot alates

28. maist 2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas rahasummas ja edasi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Kostja ja maakler vaidlesid vastuapellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Kindlustusandja toetas vastuapellatsioonkaebust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. detsembri 2015. a otsusega OÜ NB Kindlustusmaakler

apellatsioonkaebuse osaliselt ning jättis AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali

apellatsioonkaebuse ja Vaivara valla vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis menetluskulud kostja poolel kaasatud iseseisva nõudeta

kolmanda isiku kanda ning mõistis OÜ-lt NB Kindlustusmaakler välja hageja menetluskulud.

Ringkonnakohus jättis nimetatud menetluskulud kostja AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti

filiaali kanda ja mõistis need temalt hageja ja hageja poolel esinenud kolmanda isiku kasuks välja.

Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti kindlustuslepingu sõlmimise

alakindlustusega ja maakleri lepinguliste kohustuste rikkumise. Kohus kontrollis kahju hüvitamise

eeldusi ja hindas tõendeid seaduse kohaselt. Maakohus ei ületanud hagi piire ja jaotas õigesti

tõendamiskoormise. OÜ Ehitusekspertiisibüroo võttis oma arvamuses hoone valmimise ajana aluseks

tõesti 1960. a, kuigi ehitusregistri andmete kohaselt valmis hoone 1958. a. Tõendites on avaldatud

hoone valmimise aja kohta erinevaid andmeid. Kostja ega maakler ei ole esile toonud arvutusi ega

tõendanud, et 1958. a valminud hoone puhul oleks olnud kulum üle 50%. Alusetu on väide tõendite

ebausaldusväärsusest. Kostja on vääralt viidanud sellele, et alakindlustuse määraks on

kindlustusmaakleri sisestatud summa ja kindlustusandja soovitusliku summa suhe. Tegemist on

VÕS § 482 järgi kindlustussumma ja kindlustusväärtuse suhtega.

Maakohus leidis õigesti, et maakler oleks pidanud juhtima hageja tähelepanu sellele, et hageja võiks

tellida kindlustusväärtuse kindlakstegemiseks spetsialisti hinnangu. Tähtsust ei ole asjaolul, et hageja

oli pikaajaline kindlustusvõtja. See ei tähenda iseenesest, et hageja oleks ehitise taastamisväärtuse

hindamise asjatundja, kel on olemas vajalik teave ja kogemused. Maakohus leidis ebaõigesti, et

tõenditest ei nähtu, kuidas märgiti kindlustusväärtus 1 688 111 eurot 2010. a kindlustuslepingusse,

kuid see ei mõjuta maakohtu otsuse lõppjäreldust. Hageja ei määranud 2010. a kindlustuslepingu

sõlmimisel kindlustusväärtust ise, vaid seda tegi kindlustusmaakler R. Burk. Maakler rikkus oma

hoolsuskohustust muu hulgas sellega, et ei sisestanud müügiprogrammi kindlustusandja soovitatud

kindlustussummat ja ei kasutanud kindlustusandja müügiprogrammi soovitusliku kindlustussumma

kontrollimiseks. Maakleril oleks olnud võimalus saada teavet alakindlustuse ohu kohta. Maakohus

andis hageja volikirjale ja kinnitusele õige hinnangu. Volikiri ei tähenda maakleri tegevuse

heakskiitmist ega välista hageja nõuet. Kostja ja maakler leiavad vääralt, et võlausaldaja

kindlustushuvi väljaselgitamisel tuleb kindlaks teha üksnes see, milliste riskide vastu milliseid

objekte soovitakse kindlustada. Kindlustushuvi seostub ka kindlustusväärtusega. Kindlustusmaakler

on kohustatud muu hulgas juhtima kindlustusvõtja tähelepanu alakindlustuse ohule ja andma

soovitusi ohu kõrvaldamiseks. Kindlustusvõtja esmaseks huviks on saada kindlustusjuhtumi korral

hüvitist, mis võimaldab tekkinud kahjustused kõrvaldada.

Põhjendatud on maakleri apellatsioonkaebus osas, kus ta vaidlustab temalt menetluskulude

väljamõistmise hageja ja kindlustusandja kasuks. Kostjalt tuleb maakohtu menetluses kantud

menetluskuludena täiendavalt välja mõista hageja kasuks 1056 eurot ja hageja poolel kaasatud

kolmanda isiku kasuks 840 eurot ning viivis.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja vastuapellatsioonkaebuse seisukohaga, nagu oleks maakohus

pidanud kostjalt välja mõistma seadusjärgse viivise 242 322 euro suuruselt kahjuhüvitiselt alates

kostjale nõude esitamisest või alternatiivselt mõistliku aja möödumisest. Maakohus kohaldas selle

viivisenõude lahendamisel õigesti VÕS § 515 lg-s 1 sätestatud erinormi, mis reguleerib hüvitise

maksmist vastutuskindlustuse juhtumi korral.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi

rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud vääralt jaganud tõendamiskoormise küsimuses,

kas kannatada saanud hoone kulum oli 50% või alla selle. Hoone kulumit kui hagi aluseks olevat

asjaolu pidi tõendama hageja. Kohtud tuvastasid kulumina piiripealse 47,26%. Ringkonnakohus

tuvastas, et ekspert lähtus hinnangu andmisel ekslikult hoone kasutuselevõtust 1960. a, kuigi hoone

valmis 1958. a. Üldteada on asjaolu, et hoone kasutusaeg mõjutab selle kulumi suurust. Sellises

olukorras ei saa eksperdi järeldusele kulumi osas enam tugineda. Seega ei ole hageja hoone kulumit

tõendanud. Tõendamiskoormise täitmiseks ei piisa tõendi esitamisest. Kohtud on vaid oletanud, et

eksperdi eksimus kulumi suurust eriliselt ei mõjutanud. Sellises olukorras ei saa kostjalt nõuda hageja

väidete ümberlükkamist ja oma väidete tõendamist. Kohtud ei saanud kulumi tuvastamisel lähtuda ka

AS-i Telora-E eksperdiarvamusest, kuna tuvastasid, et see läks vastuollu OÜ Ehitusekspertiisibüroo

arvamusega.

Kohtud on jätnud arvestamata, et kindlustusandja sõlmis hagejaga teadlikult alakindlustuse lepingu.

Seetõttu ei saanud kindlustusandja tulenevalt hea usu põhimõttest hagejale makstavat hüvitist

vähendada. Kindlustusandja kindlustusprogramm saatis hoiatuse alakindlustuse kohta vaid siis, kui

erinevus oli üle 30%. Seega sõlmis kindlustusandja lepingu teadliku alakindlustusega siis, kui

erinevus soovitusliku kindlustussummaga oli 10-29%. Kindlustusandja kontrollis alakindlustuse ohu

olemasolu, kuid jättis sellest teavitamata.

Maakler ei ole oma kohustusi rikkunud. Esiteks on kohtud jaganud valesti tõendamiskoormise hageja

28. augusti 2012 kinnituse hindamisel. Kohtud tuvastasid õigesti, et tegemist on täitmiskviitungiga.

Kviitungist nähtuvaid asjaolusid ei saa ümber lükata kviitungi allkirjastanud või seotud isikute

vastupidiste väidetega. Kohtud ei ole välja selgitanud, miks kviitungid allkirjastati. Teiseks on kohtud

vääralt lugenud usaldusväärseks täitmiskviitungiga vastuolus olevad tunnistajate ütlused. Kohtud on

jätnud arvestamata hageja kogemused vara kindlustamisel ning lugenud asjakohatutel kaalutlustel

ebausaldusväärseks R. Burki ütlused. Tunnistaja selgituste õiguslikud ebatäpsused ei anna alust jätta

ütlustega arvestamata.

Kohtud on valesti määratlenud maakleri kohustused ning tuvastanud nende rikkumised. Maakleril ei

olnud kohustust välja selgitada, milliste andmete alusel on kindlustusvõtja määranud

kindlustusväärtuse. Maaklerile avaldatud andmete õigsuse eest vastutab kindlustusvõtja. Maakler ei

pea kõiki andmeid üle kontrollima. Maakleril ei ole kohustust teatada, et tal puudub pädevus hinnata

kindlustusväärtust. Maakleril ei ole kindlustusväärtuse kindlaksmääramise kohustust. Maakler ei pea

ka viitama võimalikule vajadusele tellida spetsialisti hinnang. Seadusest ega lepingust ei tulene

maaklerile kohustust kasutada konkreetse kindlustusandja programmi spetsiifilisi funktsioone. Samuti

puudub kohustus selgitada alakindlustuse põhimõtteid ja tähendust. Maakleri teenuse kasutamise

kaudu ei pea kindlustusvõtja saama endale nn lisakindlustust juhuks, kui kindlustusandja jätab kahju

mingis osas hüvitamata. Maakleriteenus ei vabasta kindlustusvõtjat kohustusest lepingu tingimustega

tutvuda. Maakler võis kindlustusvõtja asjatundlikkusega arvestada.

Kohtud on jätnud nõuetekohaselt põhjusliku seose tuvastamata. Puuduvad sellekohased põhjendused

ja tõendite analüüs. Hageja ei ole sellekohaseid asjaolusid ka tõendanud. Hageja ei oleks teisiti

käitunud, kui maakler oleks alakindlustuse põhimõtteid selgitanud.

11. Maakler palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus

jättis maakleri apellatsioonkaebuse rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Maakler palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palub maakler jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata.

Ringkonnakohus jättis vaidlustatud tõendid uuesti hindamata. Sealjuures hindas ringkonnakohus

osaliselt ka tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus jättis mitmetele maakleri

apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamata või vastas äärmiselt üldsõnaliselt.

Kohtud on vääralt tuvastanud alakindlustuse olemasolu. Esiteks on eksperdid põhikooli hoone kulumi

arvutamisel ehitise valmimise ajaks valesti lugenud 1960. a, mitte ehitusregistris märgitud 1958. a.

Kohtud on valesti jaganud tõendamiskoormise. Hoone kulumit pidi tõendama hageja. Kostja ei

pidanud tõendama, kas ja kuidas hoone valmimise vale aeg kulumit mõjutas. Eksperdi arvutatud

kulum on vale aastanumbri tõttu väär ja kohtud ei saanud sellest arvutusest lähtuda. Kostjal ei ole ka

võimalik arvutuse ebatäpsust tõendada, sest eksperdiarvamusest ei nähtu, kuidas kulum arvutati.

Hageja oleks pidanud tõendama, et ka õigete andmete korral oleks kulum alla 50%. Teiseks on

kohtud põhjendamatult lähtunud AS-i Telora-E arvamusest. Kohtud on tuginenud arvamuses esitatud

asjaoludele, mille tõendamiseks hageja seda ei esitanud. Lisaks on kaks hageja esitatud arvamust

vastuolulised. Kolmandaks on hageja esitatud arvamused ja eksperdi selgitused ebausaldusväärsed,

sest need ei ole kontrollitavad ning lähteandmed on puudulikud.

Hagejale ei ole kahju tekkinud. Teadlikult alakindlustuse tingimusel lepingu sõlmimisel ei olnud

kindlustusandjal alust kindlustushüvitist vähendada ning hagejal on õigus nõuda tasumata hüvitise

maksmist kindlustusandjalt. Kindlustusandja arvutiprogrammis kontrollitakse automaatselt kõiki

kindlustussummasid. Kui kindlustussumma erineb 30% programmi sisestatud taastamismaksumusest,

lisatakse märkus alakindlustuse ohu kohta. Kindlustussumma automaatse kontrolli tõttu oli

kindlustusandja teadlik alakindlustuse ohust, kuid jättis sellele tähelepanu juhtimata. Sõltumata

arvutiprogrammi olemasolust oli kindlustusandjal kohustus informeerida hagejat VÕS § 14 lg-te 1

ja 2 alusel.

Maakler ei ole oma kohustusi rikkunud. Maakohtu otsusest ei selgu, milliseid kohustusi ja kuidas

maakler rikkus. Esiteks ei ole kohtute seisukohti spetsialisti hinnangu tellimise vajaduse kohta

võimalik hagi aluseks olevate asjaoludega seostada. Lisaks oli hagejal kogemusi kindlustusvõtjana.

Teiseks ei saa maaklerile ette heita toimingute tegemata jätmist kindlustusandja arvutiprogrammis.

Sellist kohustust maakleril ei olnud. Maakleril ja kindlustusandjal oli kujunenud praktika, et

arvutiprogramm informeerib alakindlustuse ohust. Kohtud on jätnud arvestamata arvutiprogrammi

kasutamist käsitlevad tõendid. Maakler ei teadnud, et KS-nupu kasutamine on alakindlustuse ohu

vältimiseks vajalik, kui pakkumises alakindlustuse ohule ei viidata. Kolmandaks on kohtud valesti

hinnanud hageja täitmise kinnitust. Kohtud ei ole selgitanud, miks kinnitus allkirjastati. Kohus on

põhjendamatult lugenud usaldusväärseks tunnistajate ütlused, mis olid vastuolus kviitungis

märgituga. Neljandaks jättis kohus põhjendamatult hindamata ja arvestamata R. Burki ütlused.

Viiendaks sisustasid kohtud valesti kindlustushuvi mõistet. Huvi saada kindlustushüvitist ei ole

kindlustushuvi VÕS § 478 lg 1 tähenduses. Hageja kindlustati hageja soovitud kindlustusriskide

vastu. Kuuendaks on kohtud valesti järeldanud, et ühelgi kindlustusandjal ei olnud võimalik varem

alakindlustuse olemasolu tuvastada. 2011. a toimunud kindlustusjuhtumil alakindlustuse probleemi ei

tekkinud. Seitsmendaks jätsid kohtud hagi rahuldades tähelepanuta, et hageja on kindlustuslepingusse

märgitud kindlustussumma heaks kiitnud. Viimaks ei ole maakler rikkunud ka muid kohustusi.

Kindlustusmaakler ei pea kontrollima kindlustusvõtja avaldatud andmeid ning maaklerile ei saa ette

heita seda, et maakler ei teatanud hagejale kindlustusväärtuse väljaselgitamise pädevuse puudumisest.

Vaidlusega seostamatud on ringkonnakohtu seisukohad, mis puudutavad 2010. a kindlustuslepingut.

Kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud põhjuslikku seost. Puuduvad analüüs ning viited tõenditele.

Maakleri tegutsemine kohtuotsustes kirjeldatud viisil ei oleks vältimatult kaasa toonud alakindlustuse

tekkimist välistava kindlustussumma määramist. Vajalikud oleksid olnud ka hageja lisatoimingud, sh

eksperdiarvamuste tellimine ehitiste taastamisväärtuse väljaselgitamiseks. Hageja on kogenud

kindlustusvõtja, tal on ehitiste taastamisväärtuse hindamiseks vajalik teave ja kogemus, tal oli

ülevaade oma vara väärtusest ja ta teadis põhikooli taastamisväärtust. Kohtud jätsid eelnimetatud

asjaolude tõendamiseks esitatud tõendid alusetult vastu võtmata. Lisaks oleks kahju tekkinud ka

seetõttu, et kindlustusandja rikkus kohustust informeerida hagejat alakindlustuse ohust.

Ringkonnakohus on valesti jaotanud menetluskulud. Kuna maakleri apellatsioonkaebus rahuldati

osaliselt, oleks pidanud kulud vähemalt osaliselt hageja ja kindlustusandja kanda jätma.

Vastuapellatsioonkaebuse koostamise kulu oleks pidanud jätma hageja kanda.

12. Hageja palub vastukassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse viivise nõude rahuldamata jätmise osas ning

mõistis hagejalt maakleri kasuks välja menetluskulu. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista

kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt alates 28. maist 2013 või 9. augustist, samuti mõista

maaklerilt ja kostjalt välja hageja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulud. Alternatiivselt palub

hageja saata asi vaidlustatud osas uueks läbivaatamiseks alama astme kohtusse. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja ja maakleri kanda.

Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud viivisenõude lahendamisel jätnud

tähelepanuta VÕS § 113 lg 2 esimese lause. Praegusel juhul ei ole rahalise kohustuse täitmise aega

kindlaks määratud. Seetõttu oleks viivise pidanud välja mõistma alates 28. maist 2013. Alternatiivselt

on ringkonnakohus valesti kohaldanud VÕS § 515 lg-t 1. Selle sätte järgi sai hageja nõuda viivist

hiljemalt alates 9. augustist 2013.

Ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud osaliselt hageja apellatsioonimenetluse kulud kindlaks

määramata.

13. Kostja palub jätta vastukassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

Maakler toetab kostja kassatsioonkaebust, kuid palub jätta hageja vastukassatsioonkaebuse

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja palub jätta kostja ja maakleri kassatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud kassaatorite

kanda.

Kindlustusandja toetab hageja vastukassatsioonkaebuses esitatud alternatiivse viivisenõude

rahuldamist ja viivise kostjalt väljamõistmist alates 9. augustist 2013. Kostja ja maakleri

kassatsioonkaebused palub kindlustusandja jätta rahuldamata ning menetluskulud kassaatorite kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tervikuna tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kostja ja maakleri kassatsioonkaebused ning hageja vastukassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

15. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· maakler vahendas aastatel 2010 kuni 2012 suulise maaklerilepingu alusel kindlustuslepingute

sõlmimist hageja ja kindlustusandjate vahel, muuhulgas Sinimäe põhikooli osas;

· hageja sõlmis 9. augustil 2012 maakleri vahendusel kindlustusandja õiguseellasega

kindlustuslepingu ajavahemikuks 16. augustist 2012 kuni 15. augustini 2013;

· kindlustuslepingu kohaselt oli Sinimäe põhikooli kindlustussummaks 1 688 112 eurot;

· 20. septembril 2012 toimus Sinimäe põhikooli hoone põleng, mille tagajärjel sai hoone

kahjustada;

· kindlustusandja teatas hagejale 28. oktoobril 2012, et Sinimäe põhikooli osas on

kindlustusleping sõlmitud alakindlustusega; kindlustusandja tellitud AS-i Telora-E arvamuse

kohaselt oli põhikooli taastamisväärtuseks 2 190 000 eurot (ilma käibemaksuta); hageja tellis

OÜ-lt Ehitusekspertiisibüroo arvamuse, mille kohaselt oli Sinimäe põhikooli

taastamisväärtuseks 2 060 235,35 eurot;

· hageja tellitud eksperdihinnangu kohaselt oleks tulekahju tagajärgede kõrvaldamiseks

kulunud 762 042 eurot (koos käibemaksuga);

· kindlustusandja teatas hagejale, et hüvitab kahju, kuid alakindlustuse tõttu vähendas hagejale

makstavat hüvitist 32% võrra 519 720 euroni.

16. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kindlustusleping on sõlmitud alakindlustuse

tingimusel (I), kas maakler rikkus maaklerilepingust tulenevaid kohustusi kindlustuslepingu

vahendamisel ning kas sellest tulenevalt saab hageja maaklerilt nõuda kahju hüvitamist (II), samuti

selle üle, millisest hetkest saab hageja nõuda kahjuhüvitiselt viivist (III).

I

17. Hageja leiab, et maakler tekitas temale kahju, mis seisneb alakindlustuse tingimusel sõlmitud

kindlustuslepingu alusel makstud kindlustushüvitise vähendatud osas. Seega on kohtud õigesti

leidnud, et vaidluse lahendamiseks tuli tuvastada, kas leping oli sõlmitud alakindlustuse tingimusel.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et alakindlustusega kindlustuslepingu sõlmimine

on põhjendatud ja tõendatud (maakohtu otsuse p 174; ringkonnakohtu otsuse p 92). Kostja ja maakler

leiavad, et kohtute järeldus alakindlustuse tingimusel lepingu sõlmimisest on väär.

18. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu tuvastatu kohaselt tuli kindlustuslepingu üldtingimuste

p 7.3.1 järgi taastamisväärtusega kindlustusväärtuse puhul (st kui ehitise kulum on kuni 50%) maksta

välja uue samalaadse ehitise taastamise kulud amortisatsiooni arvestamata (maakohtu otsuse p 172).

VÕS § 480 lg 4 võimaldab erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata

kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni (Riigikohtu 7. novembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23). Maakohus on leidnud, et ehitise kindlustusväärtuse

hindamisel on pooltel õigus leppida kokku teisiti, kui on märgitud VÕS § 479 lg-s 3 (maakohtu

otsuse p 180). Ringkonnakohus on maakohtu otsuse põhjendust järginud. Kolleegium nõustub

kohtute selle seisukohaga.

19. Nii kostja kui ka maakler leiavad, et kuna eksperdid lähtusid valest ehitusaastast, siis ei ole

tõendatud, et hoone kulum oli alla 50% ja sellest tulenevalt, et tegemist oli alakindlustusega. Kostja

ja maakleri arvates jagasid kohtud kulumi tõendamise osas tõendamiskoormise valesti. Kolleegium

kassaatorite väitega ei nõustu.

Maakohus asus seisukohale, et kulumi arvestamine, lähtudes 1958. aastast 1960. aasta asemel, ei ole

põhjendatud. Järeldust põhjendades tugines maakohus AS-i Telora-E ja OÜ Ehitusekspertiisibüroo

eksperdiarvamustele ning ehituseksperdi H. Kase selgitustele, mille kohaselt arvamust andes oli

arvestatud sellega, et ehitusregistrisse oli ehitise valmimisaastaks märgitud 1958, kuid projekti

kohaselt oli ehitise tegeliku valmimise aastaks 1960 (mil mh tehti ehitisele ka juurdeehitis) ning

enamik hoone tarindeid ja osi oli 1999. a olulises mahus renoveeritud või remonditud. Kostja ega

maakler ei tõendanud, et kool valmis suures osas juba 1958. a ning et see oleks oluliselt mõjutanud

kulumi arvestamist (maakohtu otsuse p 193). Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega ja

leidis, et kostja või maakler oleks pidanud tõendama, et kulum oli üle 50%, ei ole seda aga teinud

(ringkonnakohtu otsuse p 93). Ringkonnakohus märkis ka, et kostja ega maakler ei ole arvutustega

põhjendanud ega tõendanud, et 1958. a valminud hoone puhul oleks selle kulum olnud üle 50%.

Eespool toodust nähtub, et hageja esitas kulumi suuruse tõendamiseks kaks eksperdiarvamust.

Kohtud on neid tõendeid hinnanud ja oma hinnangut põhjendanud. Menetlusõiguse normide

rikkumist seejuures kolleegium ei tuvastanud. Kolleegium ei nõustu kostja ja maakleri seisukohaga,

et olukorras, kus hoone valmimise aja kohta on tõendites avaldatud erinevaid andmeid

(ringkonnakohtu otsuse p 93), oleksid kohtud pidanud eksperdiarvamused kõrvale jätma. Maakler on

heitnud ette eksperdiarvamustest metoodika puudumist. Samas nähtub ringkonnakohtu otsusest, et

ekspert H. Kase selgitas maakohtu istungil kulumi arvutamise metoodikat (p 93). Lisaks juhib

kolleegium tähelepanu sellele, et isegi asjatundja arvamusest metoodika puudumine ei anna

iseenesest veel alust pidada arvamust tõendina kõlbmatuks (vt ka Riigikohtu 30. septembri 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 29). Kohtud on eksperdiarvamusi TsMS § 232 lg 1 järgi hinnanud

seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõrvuti teiste tõenditega (vt ka Riigikohtu

23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 12). Ekspertide arvamused ühtisid nii selles

osas, et kulum oli alla 50%, kui ka selles osas, et hoone kindlustusväärtus ületas kokkulepitud

kindlustussummat. Kassatsioonkaebuste väited ei anna alust järeldada, et kohtud oleksid kulumi

suuruse valesti tuvastanud.

20. Kolleegium nõustub ka kohtute järeldusega, mis puudutab kindlustusandja poolt väidetavalt

teadlikult alakindlustusega lepingu sõlmimist. Maakohus ei nõustunud kostja ja maakleri väidetega,

et kindlustusandja sõlmis lepingu alakindlustuse tingimustel teadlikult (maakohtu otsuse p 234).

Ringkonnakohus selle järelduse osas maakohtu otsust ei muutnud. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et

alakindlustus oli 32%, mistõttu ei ole tähtsust sellel, kas kindlustusandja programm viitab alla 30%-

lisele alakindlustusele (ringkonnakohtu otsuse p 100). Kohtud ei ole nende asjaolude tuvastamisel

rikkunud menetlusõiguse norme. Seega ei mõjuta kostja vastutust väide, et kindlustusandja sõlmis

teadlikult alakindlustuse lepingu.

II

21. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, millised olid maakleri kohustused ja kas praegusel

juhul on maakler oma kohustusi rikkunud. Kolleegium leiab, et kohtud on osaliselt valesti

määratlenud maakleri kohustused. Ringkonnakohtu lahend tuleb selles osas materiaalõiguse väära

kohaldamise tõttu tühistada.

22. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja maakler sõlmisid maaklerilepingu suuliselt. Puudub kirjalik

kokkulepe selle kohta, millised toimingud pidi maakler vahendusteenuse osutamisel tegema. Seetõttu

on kohtud põhjendatult maakleri kohustuste määratlemisel lähtunud VÕS ja KindlTS sätetest.

VÕS § 658 lg 1 kohaselt kohustub maaklerilepinguga üks isik (maakler) vahendama teisele isikule

(käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise

võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). VÕS § 658 lg 2

kohaselt kohaldatakse maaklerilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui VÕS 37. ptk-s

sätestatust ei tulene teisiti. VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema

käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama sätte teise lõike

kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks

parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste

tasemel. VÕS § 624 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi

täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist

muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta.

Lepingu vahendamise ajal kehtinud KindlTS § 141 lg 1 p-de 4 ja 7-10 kohaselt peab

kindlustusmaakler iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajaduse korral ka enne sõlmitud

kindlustuslepingu muutmist või pikendamist muu hulgas selgitama kliendi antud teabe alusel välja

tema kindlustushuvi ning nõudmised kindlustuslepingule; põhjendama kliendile antud nõuandeid ja

soovitusi põhjalikkusega, mis vastab kindlustuslepingu keerukusele; tutvustama sõlmitava

kindlustuslepingu tingimusi, eelkõige kindlustusmaksete suurust ning lepinguga seotud piiranguid ja

välistusi; teavitama klienti hüvitamise põhimõtetest kindlustusjuhtumi toimumisel, sealhulgas sellest,

millisele kohtule võib kindlustuslepingu alusel esitada nõude.

Kolleegium nõustub kohtutega, et seaduses sätestatud kohustuste sisustamisel on võimalik lähtuda ka

Finantsinspektsiooni juhendist. Finantsinspektsiooni juhendis on väljendatud kindlustusvahenduse

üldiselt tunnustatud kutseoskuste tase. Juhendi p 2.1.5 järgi tähendab kindlustusmaakleri hoolsus- ja

lojaalsuskohustus, et kindlustusmaakleri kasutamine kliendi poolt loob kliendile täiendava kindluse

oma huvide kaitseks kindlustuslepingu sõlmimisel, võrreldes kindlustuslepingu sõlmimisega

kindlustusagendi vahendusel või kindlustusandjaga otse. Juhendi p 4.1.4 kohaselt selgitab

kindlustusmaakler kliendi kindlustushuvi väljaselgitamiseks kliendile muu hulgas

kindlustustingimuste erisusi, sh piiranguid ja välistusi, mis konkreetse kindlustusliigi osas kliendi

jaoks tähtsust omavad. Juhendi p 7.3 kohaselt peab kindlustusvahendaja nõuannete ja soovituste

andmisel kliendile lähtuma sellest, et mida keerukam on kindlustusleping või mida asjatundmatum on

klient, seda põhjalikumalt peab kliendile antud nõuandeid ja soovitusi selgitama. Lisaks võib

kindlustusmaakler juhendi p 3.4.2 kohaselt täita osaliselt või jätta täitmata juhendis sätestatud

kindlustusmaakleri kohustusi, mis ei tulene otseselt imperatiivsest õigusakti nõudest, kui see tuleneb

asjaolust, et klient (välja arvatud tarbija VÕS § 34 tähenduses) on piisavalt asjatundlik.

23. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti järeldanud, et kindlustusmaakleril ei ole seadusest

tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust (maakohtu otsuse

p 210). Samas on ekslik kohtute järeldus (vt maakohtu otsuse p 235, mida ringkonnakohus ei ole

muutnud), nagu oleks kindlustusmaakleril kohustus selgitada välja, milliste andmete või teabe põhjal

soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel.

VÕS § 479 lg 1 kohaselt on kindlustusväärtus kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise

ajal. VÕS § 478 lg 1 kohaselt on kindlustushuvi kindlustusvõtja huvi kindlustada ennast kindla

kindlustusriski vastu. Kuna kindlustushuvi sõltub üksnes kindlustusvõtjast ning kindlustusvõtjal on

ka ülevaade kindlustatavatest objektidest, siis on kindlustuslepingu raames kindlustusvõtjal kohustus

teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. Sama on sätestatud ka vaidlusaluse kindlustuslepingu

üldtingimuste p-s 7.2. Iseenesest ei tulene KindlTS-st ega juhendist, et kindlustusmaakleri teenuse

kasutamisel vastutaks kindlustusmaakler selle eest, et kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtus

oleks õige või välistaks alakindlustuse olukorra. Kuna kindlustusväärtuse määramine ei ole maakleri

kohustus, siis ei saa üldjuhul maaklerile ka ette heita seda, et ta ei selgita välja, milliste andmete või

teabe põhjal soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel.

24. Vaatamata eespool toodule tuleneb maaklerile seadusest ja juhendist siiski hoolsus- ja

selgitamiskohustus kindlustushuvi väljaselgitamisel ning kindlustustingimuste tutvustamisel, pidades

silmas kliendi huve. Hoolsus- ja selgitamiskohustust tuleks sisustada juhtumi kõiki asjaolusid

arvestades.

Kindlustusmaakleril on kohustus selgitada lepinguga seotud piiranguid ja välistusi, samuti kahju

hüvitamise põhimõtteid (vt KindlTS § 141 lg 1 p-d 8 ja 9, juhendi p 4.1.4). Kolleegium nõustub

seetõttu kohtute järeldusega, et maakleril on kohustus selgitada kliendile alakindlustuse olemust,

alakindlustuse ohtu ja kahju hüvitamise põhimõtteid alakindlustuse korral (maakohtu otsuse p 210).

Sealjuures võib maakler oma hoolsus- ja teavitamiskohustuse täitmisel arvestada siiski

kindlustusvõtja kogemusi ja asjatundlikkust (juhendi p-d 3.4.2, 7.3). Eksitav on ringkonnakohtu

seisukoht, et tähtsust ei ole asjaolul, et hageja oli pikaajaline kindlustusvõtja. Liiga väiksele

kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata

üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt

ebamõistlik. Vastavalt kliendi asjatundlikkuse tasemele ning selgelt ebamõistliku kindlustussumma

pakkumisel võib olla vajalik selgitada kindlustusvõtjale ka asjaolu, et maakleril ei ole pädevust

kindlustusväärtust hinnata, selgitades mh ka eksperdilt hinnangu tellimise vajadust.

25. Kohtud on tuvastanud, et hagejast kindlustusvõtja ei avaldanud kindlustusmaaklerile, milline

peaks olema tema hinnangul põhikooli kindlustusväärtus (maakohtu otsuse p 242). Kolleegiumi

hinnangul ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja

kindlustusvõtja koostöös. Muu hulgas ei ole välistatud, et esialgse pakkumise teeb maakler. Samas

tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid sellega kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse

kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just

selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. Lisaks alakindlustuse põhimõtetele tuleks selgitada

ka KindlTS § 480 lg-le 4 vastavast kokkuleppest tulenevaid erisusi, st kui amortisatsiooni

arvestamine on seotud ehitise kulumiga, nagu praegusel juhul, siis kuidas see mõjutab võimaliku

kindlustushüvitise suurust (vt ülal p 18).

26. Maakohus tuvastas, et kindlustusvõtja ei avaldanud maaklerile kindlustusväärtust (maakohtu

otsuse p 242). Ringkonnakohus tuvastas lisaks, et 2010. a kindlustuslepingu sõlmimisel määras

kindlustusväärtuse kindlustusmaakler R. Burk (ringkonnakohtu otsuse p 99). Seda asjaolu tuvastades

ei ole ringkonnakohus aga põhjendanud, millistele tõenditele ta oma järelduse rajab. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tõendeid hinnates tuvastada, kuidas määrati kindlustuslepingus

kasutatud kindlustusväärtus ning kas maakler, arvestades tema rolli väärtuse määramisel, täitis

hoolsus- ja selgitamiskohustust (ülal p-d 22-25).

27. Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakler on oma kohustusi rikkunud, tuleb tuvastada põhjusliku

seose olemasolu või puudumine iga rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Kolleegium nõustub

kassaatorite väitega, et kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud kahju hüvitamise eeldusena

põhjuslikku seost. Maa- ega ringkonnakohus ei ole faktilistele asjaoludele tuginedes selgitanud, miks

nad leiavad, et hageja kahju on kohtute tuvastatud rikkumiste tagajärg VÕS § 127 lg 4 mõttes.

Kindlustusmaakleri kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb

põhjusliku seose hindamiseks lahendada hüpoteetiline olukord. Kohus peab hindama, kas juhul, kui

maakler oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks hagejal kahju tekkinud, st kas maakleri

selgitused oleksid viinud teistsuguse kindlustussummaga lepingu sõlmimiseni ning kas hageja oleks

seetõttu saanud suurema kindlustushüvitise. Sealjuures tuleb kohtul kontrollida kahju seost kõigi

tuvastatud rikkumistega, seega nii alakindlustusega seotud kui ka kindlustusväärtuse määramise ning

kulumi kohta antud või andmata jäänud selgitustega, kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel

peaks niisugused rikkumised tuvastama. Üksnes hüpoteetilise olukorra lahendamisega saab lugeda

põhjusliku seose kindlustusmaakleri tegevuse või tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel

olemasolevaks või puuduvaks (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-

15, p 12; põhjusliku seose tuvastamise meetodite kohta vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul kontrollida ka kõikide teiste kahju hüvitamise eelduste täidetust

(vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15).

28. Kolleegium ei nõustu kostja ja maakleri hinnanguga, nagu oleksid kohtud jaganud valesti

tõendamiskoormise hageja 28. augusti 2012 kinnituse hindamisel.

Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et 28. augusti 2012 kinnituse puhul on tegemist

täitmise kviitungiga VÕS § 95 lg 1 mõttes. Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et

võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormis selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud,

läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et

võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

137-09, p 10). Seega oli hagejal võimalik tõendada, et maakler ei täitnud kinnituses märgitud

kohustusi nõuetekohaselt. Kohtud on selle asjaolu kohta käivaid tõendeid hinnanud ning kolleegium

ei ole selles osas menetlusnormide rikkumist tuvastanud.

III

29. Hageja vastukassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud valesti määranud viivise arvutamise algusaja.

Kolleegium leiab, et kohtud on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud VÕS § 515 lg-t 1.

Hageja esitas 27. mail 2013 kostjale kohtuvälise kahju hüvitamise nõude. Seetõttu leiab hageja

esiteks, et põhinõude rahuldamisel on tal VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel õigus nõuda viivist

alates 28. maist 2013. Alternatiivselt leiab hageja, et kahju tuleb VÕS § 515 lg 1 järgi hüvitada

viivitamata, mistõttu hagejal on õigus nõuda viivist alates 9. augustist 2013, mil kostja oli keeldunud

nõuet rahuldamast. Kohtud on VÕS § 515 lg-st 1 lähtudes mõistnud viivise kostjalt välja alates kahe

nädala möödumisest kohtulahendi jõustumisest.

VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud,

muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva

väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

VÕS § 515 lg 1 esimese lause kohaselt peab kindlustusandja maksma hüvitise viivitamata, kuid mitte

hiljem kui kahe nädala jooksul ajast, mil kahjustatud isiku nõue kindlustusvõtja poolt rahuldati, või

ajast, mil kahjustatud isiku nõue on tuvastatud kohtulahendi, nõude tunnustamise või

kompromissilepinguga.

Kohtud on ekslikult leidnud, et VÕS § 515 lg 1 on praegusel juhul erinorm VÕS § 113 lg 2 suhtes.

VÕS § 515 kohaldub vabatahtliku vastutuskindlustuse korral, kui kannatanul puudub otsenõue

kindlustusandja vastu. Kolleegium leiab, et praegusel juhul tuleb viivise arvutamise algusaeg määrata

VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi.

30. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada. Sestap ei pea kolleegium vajalikuks vastata kassatsioonkaebuste väidetele maa- ja

ringkonnakohtu menetluses menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta.

31. Kassatsioonkaebuste ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjonid. Hageja ei ole vastukassatsioonkaebuses

märkinud, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada, mistõttu tuleb tal Riigikohtule

teatada, kellele ja kuhu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tagastada.

Henn Jõks, Jaak Luik, Malle Seppik