3-2-1-63-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-63-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. september 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Aarne Ollo hagi Udo Kelgu vastu 12 782 euro 32 sendi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-12-30488

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Udo Kelgu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

14 854 eurot 28 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aarne Ollo, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Toomas Kõiv

Kostja Udo Kelk, lepinguline esindaja vandeadvokaat Nikolai

Kõiv

Asja läbivaatamise kuupäev

29. august 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-12-30488. Saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Udo Kelgule kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aarne Ollo (hageja) esitas 6. augustil 2012 Tartu Maakohtule hagi Udo Kelgu (kostja) vastu

võlgnevuse 200 000 krooni, s.o 12 782 eurot 32 senti ja viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt andis kostja hagejale kirjaliku omakäelise võlakirja (võlakiri), milles kinnitas,

et ta on hagejalt laenanud 22. juunil 2008. a 50 000 krooni ja 25. juunil 2008. a 150 000 krooni.

Võlakirjas kinnitas kostja, et on raha hagejalt kätte saanud. Seega on kostja hagejalt laenanud kokku

12 782 eurot 32 senti ja kinnitanud võlgnevuse olemasolu võlakirjas. Hageja ütles laenulepingu üles.

Kostja ei ole laenu tagastanud. Kostja on võlatunnistusega võtnud endale iseseisva ja abstraktse

võlakohustuse tasuda hagejale 200 000 krooni võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõistes, selle

kehtivus ei sõltu tehingu aluseks olnud tehingu kehtivusest. Asja lahendamise seisukohalt ei ole

tähendust, kas kostja viibis 22. juunil ja 25. juunil 2008 Eestis. Võlakiri on antud pärast raha

üleandmist. Kostja kirjutas kuupäevad võlakirja oma käega ning välistada ei saa tema eksimust või

pahauskset väärkirjutust. Kostja välismaal viibimine ei ole ka tõendatud.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et võlanõue on alusetu. Hageja ei ole kunagi kostjale laenu andnud. Võlakiri on

ilmselgelt fabritseeritud. Võlakirjas viidatud kuupäevadel ei viibinud kostja Eestis. Seda kinnitavad

kostja konto väljavõtted. Kostja sai hageja poolt OÜ-le Romb esitatud töövõtulepingu ülesütlemise

avalduse. Kostja on OÜ Romb juhatuse liige. OÜ Romb tegi hageja elamus renoveerimistöid. Hageja

on tasunud kostjaga seotud osaühingule ainult remonttööde eest. Kui tegemist on võlakirjaga, siis on

see deklaratiivne. Raha üleandmine kostjale ei ole tõendatud. Kohtule esitatud deklaratiivset võlakirja

ei ole kostja koostanud ega allkirjastanud.

3. Tartu Maakohus rahuldas 17. veebruari 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja võlgnevuse 12 782 eurot 32 senti ja viivise. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis

kostjalt välja menetluskulud 1416 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja võlgnik peab

tõendama, et võlakirjas tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Maakohus leidis, et tõendamata

on laenu ja raha üleandmise seos töövõtulepinguga. Kostja on hageja saadetud laenulepingu

ülesütlemise avalduse kätte saanud. Hageja esitas tõendi, millest nähtub kostja kirjalik juhis raha

ülekandmise kohta ja mis on kaudne tõend võlatunnistuse käekirja võrdlemiseks. Maakohus ei

rahuldanud kostja taotlust teha võlakirja kohta käekirjaekspertiis, tuvastamaks, kas võlakiri on kostja

kirjutatud. Kostja ütlused, et tema ei ole võlakirja kirjutanud, ei ole usaldusväärne tõend ja on

vastuolus kostja eelmenetluses esitatud väidetega. Kostja väitis oma vastuses, et võlakiri on

ilmselgelt fabritseeritud, aga ei esitanud väidet, et ta seda ei kirjutanud. Kostja ei ole esitanud ühtegi

asjaolu, mis viitaks või tõendaks hageja huvi võlakirja fabritseerida. Tsiviilasjas ei ole tähtsust, millal

hageja laenas ja millal kostja raha kätte sai. Samuti ei ole tähtsust, millal on võlatunnistus koostatud.

Võlatunnistusega võttis kostja iseseisva ja abstraktse võlakohustuse VÕS § 30 lg 1 mõistes.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda ning mõistis kostjalt

menetluskuludena välja 576 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlusalune dokument käsitatav deklaratiivse

võlatunnistusena. Võla puudumise tõendamiskoormis lasub kostjal. Kui kostja soovis tugineda

võlakirja võltsitusele (s.o asjaolule, et võlakirjal ei ole kostja allkiri), tuli seda asjaolu tõendada

kostjal. Kohtul ei olnud kohustust võlakirja õigsust kontrollida ainuüksi seetõttu, et kostja eitas

võlakirja koostamist ja selle allkirjastamist. Kostja ei esitanud maakohtu menetluses konkreetset

ekspertiisitaotlust. Kostja märkis menetlusdokumendis võimalikku vajadust taotleda

käekirjaekspertiisi. Istungil esitas kostja esindaja taotluse üksnes tingimuslikuna. Tsiviilasja menetlus

oli kestnud juba kaks ja pool aastat ning kostjal tulnuks oma taotlus esitada varem. Kostja ei esitanud

vastuväidet kohtu tegevuse kohta ega taotlenud ekspertiisi ka ringkonnakohtus. Kuni kostja ei ole

tõendanud, et ta võlakirja ei kirjutanud ja/või võlakirjal ei ole tema allkiri, tuleb kohtul juhinduda

sellest, et võlakiri on ehtne. Võlausaldajal ei tule täiendavalt tõendada, et võlakiri on kehtiv, millal on

see koostatud, millal, mil viisil ja kui suur laen on täpselt üle antud jne. Asjaolu, et kostja viibis

välisriigis, ei anna alust lugeda tõendatuks, nagu ei oleks võlatunnistuses märgitud raha tegelikult üle

antud ning võlasuhet tekkinud. Hageja on põhistanud, et raha anti üle osaliselt kolmandate isikute

vahendusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus kohus ekslikule seisukohale, et tegemist on kostja

omakäelise võlakirjaga. Selle kohta ei ole usutavaid tõendeid. Kostja ei tunnistanud võlakirja algusest

peale. Võlakiri ei ole kostja koostatud ja võlakirjal puudub tema allkiri. Ekslik on ringkonnakohtu

seisukoht, et võlgnik peab tõendama asjaolu, et ta ei ole võlakirja koostanud. Kui võlausaldaja

tugineb võlakirjale, siis vaidluse korral peab ta tõendama, et võlakiri on kehtiv ja selle on

allkirjastanud võlgnik. Hageja ei ole tõendanud, et võlakirja oleks andnud ja isiklikult allkirjastanud

kostja. Kostja püüdis kohtus ka dokumentaalselt tõendada, et ta ei ole võlakirja kirjutanud, esitades

kohtule taotluse määrata võlakirja kohta käekirjaekspertiis. Kohus jättis põhjenduseta

ekspertiisitaotluse rahuldamata. Kohus oleks pidanud võlakirja olemasolu hindama koos kõigi teiste

tõenditega. Kohus on ekslikult märkinud, et asjas ei ole tähtsust, millal hageja laenas ja millal kostja

raha kätte sai või võlatunnistuse koostamise aeg. Deklaratiivse võlakohustuse aluseks on mingi

võlasuhe. Hageja ei ole vaidlustanud kostja viibimist välismaal vaidlusalustel kuupäevadel. Kohus ei

ole välja selgitanud, kuidas on raha laenulepingu alusel sellisel juhul üle antud. Hageja ütlused ja

tõendid raha üleandmise kohta on vastuolulised. Hageja väidete järgi kostja võlakirjas märgitud ajal

raha ei saanud. Kostja on piisavalt tõendanud, et võlga ei ole. Kohtud on rikkunud

selgitamiskohustust. Kohtud ei ole pooltele selgitanud tõendamist vajavaid asjaolusid. Samuti on

kohtud jätnud tähelepanuta kostja tõendatud asjaolud. Kostja selgitas vande all, et ei ole võlakirja

kirjutanud.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on kehtiv võlakiri, milles kostja

tunnistab oma võlga. Eelkõige on vaidluse all, kes peab tõendama, et võlakiri ja sellel olev allkiri on

ehtsad. Kolleegium leiab, et kohtud on asja lahendamisel jaganud valesti tõendamiskoormise.

Kuivõrd tõendamiskoormise ebaõige jaotus võis kaasa tuua eksliku lahendi, tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

10. Maakohus leidis, et võlgnik peab deklaratiivse võlatunnistuse korral tõendama, et tunnustatud

võlga ei ole või see on lõppenud. Hageja ei pea tõendama laenu andmist ega seda, et võlatunnistust ei

ole kirjutanud kostja (maakohtu otsuse p 4). Kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et võlakiri ei ole

tema koostatud ja milline võlasuhe tal hagejaga oli (maakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohus leidis

samuti, et kui kostja soovis tugineda võlakirja võltsitusele, tuli seda tõendada kostjal (ringkonnakohtu

otsuse p 12).

Kohtud ei ole piisavalt eristanud vaidluse lahendamiseks vajalike asjaolude tõendamiskoormist ning

dokumendi kui menetluses esitatud tõendi ehtsuse tõendamiskoormist. Iseenesest on kohtud õigesti

leidnud, et deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab

tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 13). Samas tsiviilkohtumenetluses kehtiva põhimõtte järgi peab kumbki

pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited

(TsMS § 230 lg 1), st ka asjaolu, et võlgnik on andnud kehtiva võlatunnistuse. Kui hageja tugineb

võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama

(Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 25). Kui isik väidab, et tema

nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse

vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise

põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine

vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Seega tuleks kohtul üldjuhul käekirjaekspertiis ka

määrata (Riigikohtu 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Kolleegium

rõhutab, et ekspertiisi määramisele peab üldjuhul hagimenetluses eelnema siiski poole või poolte

vastav taotlus (vt TsMS § 293 lg 1).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama menetlusosalistele tõendamiskoormist ja

andma TsMS § 652 nõudeid järgides võimaluse esitada uusi tõendeid ja taotlusi.

11. Kuigi eelnevast tulenevalt pidi võlatunnistuse ehtsust tõendama hageja, mitte kostja, juhib

kolleegium tähelepanu, et maakohtu põhjendused ekspertiisist keeldumisel olid mitmeti asjakohatud.

Maakohus heitis kostjale käekirjaekspertiisi taotluse lahendamisel ette, et kostja ei ole varem väitnud,

et võlakiri ei ole tema kirjutatud. Kohus pidas kostja väidet ebausaldusväärseks, kuna kaheaastase

kohtumenetluse jooksul ei olnud kostja seni väitnud, et ta võlakirja ei kirjutanud (tl 55).

Esiteks avaldas kostja oma esimeses vastuses seisukohta, et võlakiri on ilmselgelt fabritseeritud

(tl 19). Arvestades kostja vastust, jääb kolleegiumile arusaamatuks maakohtu seisukoht, et kostja ei

ole menetluse jooksul väitnud, et ta võlakirja ei kirjutanud.

Teiseks nähtub tsiviilasja toimikust, et maakohtu viidatud kaheaastase kohtumenetluse ajast aasta ja

kolm kuud ei tehtud menetluses sisuliselt ühtegi toimingut ja seda just maakohtust tulenevatel

asjaoludel (vt tl-d 27-29, 33). Sellises olukorras on kohatu heita menetlusosalisele ette taotluse

esitamata jätmist.

12. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

13. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Kolleegium märgib, et kostja on kassatsioonkaebuse esitamisel määranud valesti tsiviilasja hinna.

Maa- ja ringkonnakohus määrasid õigesti hagi hinnaks 14 854 eurot 28 senti. TsMS § 137 lg 1

kohaselt on kassatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes,

arvestades kaebuse ulatust. Seega on ka kassatsioonkaebuse hinnaks 14 854 eurot 28 senti. Kostja

tasus kautsjonit 15 eurot 76 senti nõutust enam. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kogu

tasutud kautsjon aga igal juhul tagastada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik