3-2-1-58-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-58-16

Määruse kuupäev

Tartu, 14. september 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OÜ Halinga saneerimismenetlus. Saneerimiskava

kinnitamise vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-5064

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi „Dimela", AS-i Baltic Agro, AS-i Dimedium,

Agrochema Eesti OÜ, AGROTRADE OÜ, EESTI

TÕULOOMAKASVATAJATE ÜHISTU, AS-i Oilseeds Trade

ja Older Grupp Osaühingu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja OÜ Halinga, esindaja juhatuse liige Raul Peetson

Võlausaldajad Aktsiaselts „Dimela"; AS Baltic Agro;

AS Dimedium (endine ärinimi Aktsiaselts Remedium),

Agrochema Eesti OÜ, AGROTRADE OÜ, EESTI

TÕULOOMAKASVATAJATE ÜHISTU, AS Oilseeds Trade

ja Older Grupp Osaühing, esindaja vandeadvokaat Anton

Sigal

Asja läbivaatamise kuupäev

22. august 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-5064 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo Primus OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Halinga (avaldaja) esitas 1. aprillil 2015 saneerimisavalduse (kohtutoimiku I kd, tl 3-11),

milles palus algatada enda saneerimismenetluse ja määrata saneerimisnõustajaks vandeadvokaat

Veikko Toomere.

2. Pärnu Maakohus algatas 7. aprilli 2015. a määrusega avaldaja saneerimismenetluse, nimetas

saneerimisnõustajaks Veikko Toomere (saneerimisnõustaja), määras saneerimiskava vastuvõtmise

tähtpäevaks 1. juuni 2015 ja selle kohtule kinnitamiseks esitamise ajaks 5. juuni 2015 ning kohustas

avaldajat tasuma kohtu deposiiti 7000 eurot saneerimisnõustaja esialgse tasu ja kulutuste katteks.

3. 13. mail 2015 koostati saneerimiskava ning saadeti see võlausaldajatele tutvumiseks ja seisukoha

kujundamiseks.

29. mail 2015 edastasid Aktsiaselts „Dimela", AS Baltic Agro, AS Dimedium, Agrochema Eesti OÜ,

AGROTRADE OÜ, EESTI TÕULOOMAKASVATAJATE ÜHISTU, AS Oilseeds Trade ja Older

Grupp Osaühing kohtule kirjaliku seisukoha, milles palusid saneerimiskava kinnitamata jätta (I kd,

tl 119-123). Põhjendusena tõid võlausaldajad välja, et nende õigusi rikutakse võlausaldajate

rühmitamata jätmisega oluliselt, sest tegelikult ei kohelda pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid

(AS SEB Pank ja Urusalu OÜ) ja tagamata nõudega võlausaldajaid saneerimiskava alusel võrdselt.

Saneerimiskava aluseks olevas pankrotihinnangus on eeldatud, et pandiga tagatud nõudega

võlausaldajate nõuded rahuldatakse täies ulatuses. Seega ei vähendata pandiga tagatud nõudega

võlausaldajate nõudeid, kuid ülejäänud võlausaldajate nõudeid vähendatakse kuni 50% ulatuses.

Nõuete ajatamine mõjutab negatiivsemalt tagamata nõudega võlausaldajaid, sest nende vastu on

avaldajal lühiajalised kohustused. Samuti leidsid võlausaldajad, et pankrotihinnang ja võlgniku

kinnistuid puudutav kinnisvara hindamise akt (II kd, tl 55-75) on põhjendamatult negatiivsed.

Ka võlausaldaja Scandagra Eesti Aktsiaselts palus enda 5. juuni 2015. a avalduses (I kd, tl 232-236)

saneerimiskava kinnitamata jätta, leides, et: 1) tema ja avaldaja vahel olevast kestvuslepingust

tulenevaid kohustusi ei saa ümber kujundada; 2) võlausaldajaid tuleks hääletamise korraldamiseks

rühmitada; 3) kaalutud ei ole võlausaldajate nõuete asendamist osalusega; 4) vallasvara on hinnatud

vastuoluliselt; 5) saneerimiskava täitmise tähtaeg on vastuoluline; 6) saneerimiskava ei arvesta vara

välistamise võimalusega pankrotimenetluses.

4. Saneerimiskava vastuvõtmisel oli hääleõiguslikke võlausaldajaid 117, kelle häälte arv kokku oli

11 050 174,53. Hääletas kokku 103 võlausaldajat, kellest 85 oli saneerimiskava vastuvõtmise poolt ja

18 kava vastu, 14 võlausaldajat jättis hääletamata. Seega võtsid võlausaldajad SanS § 24 lg 3 kohaselt

saneerimiskava vastu.

5. Saneerimisnõustaja esitas 5. juunil 2015 maakohtule kinnitamiseks saneerimiskava ja arvamuse

saneerimiskava kohta (I kd, tl 266). Arvamuses tõi saneerimisnõustaja välja, et enamik

võlausaldajatest on selgelt väljendanud oma heakskiitu saneerimiskavale (poolt 72,65%

võlausaldajatest, kellel 74,72% kõikidest häältest). Saneerimisnõustaja pidas saneerimiskava

rakendamisega avaldaja kasumlikkuse taastamist ja jätkusuutlikku tegutsemist tulevikus võimalikuks

ning ei nõustunud võlausaldajate etteheidetega rühmitamise vajaduse, võlausaldajate erineva

kohtlemise ja vara põhjendamatult negatiivse hindamise kohta. Saneerimisnõustaja soovitas

kokkuvõttes kohtul saneerimiskava kinnitada.

6. Pärnu Maakohus kinnitas 3. juuli 2015. a määrusega saneerimiskava.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt koheldakse saneerimiskavas võlausaldajaid võrdselt ja

saneerimiskava vastab ettenähtud nõuetele. Kava vastuvõtmisel on järgitud SanS §-s 24 sätestatut,

saneerimiskava poolt on antud nõutav arv hääli ja hääletamisel ei ole rikutud võlausaldajate õigusi,

samuti ei nähtu SanS § 28 lg 2 kohaseid protseduurilisi rikkumisi. Maakohus nõustus

saneerimisnõustaja arvamusega saneerimiskava täitmise võimalikkuse ja mõistliku sisu osas ka

sisuliselt ning leidis, et saneerimiskavas esile toodud erinevad meetmed võimaldavad avaldajal

kasumlikkuse taastada ja tulevikus jätkusuutlikult tegutseda.

Aktsiaseltsi „Dimela", AS-i Baltic Agro, AS-i Dimedium, Agrochema Eesti OÜ, AGROTRADE OÜ,

EESTI TÕULOOMAKASVATAJATE ÜHISTU, AS-i Oilseeds Trade ja Older Grupp Osaühingu

23. mai 2015. a väidete osas nõustus maakohus täielikult saneerimisnõustaja seisukohaga ja leidis, et

Riigikohtu 9. mail 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11 tehtud määruse p-des 49 ja 61 on öeldud, et

ühtegi võlausaldajat ei tohi saneerimismenetluses kohelda oluliselt halvemini, kui neid koheldaks

pankrotimenetluses, ja selle kontrollimiseks tuleb teha pankrotihinnang. Saneerimisnõustaja tegi

pankrotihinnangu ja leidis selle alusel summad, mis igale võlausaldajale pankrotimenetluses

tõenäoliselt välja makstaks.

Ei ole alust arvata, et pankrotihinnang oleks koostatud valedel eeldustel või arvnäitajatel.

Pankrotihinnang arvestab ja peab arvestama võlausaldajate nõuete tagatust. Pandiga tagatud nõudega

võlausaldaja saab pankrotimenetluses oma nõude rahuldatud suuremas ulatuses kui pandiga tagamata

nõudega võlausaldaja, seetõttu ei saa pidada sarnast olukorda saneerimismenetluses pandiga tagamata

nõudega võlausaldajate õigusi rikkuvaks. Kui saneerimiskavas vähendada ka pandiga tagatud

nõudega võlausaldajate nõudeid 50%-ni põhinõudest, oleks see nende õiguste rikkumine ega läheks

kokku Riigikohtu lahendi põhimõtetega. Seega ei ole vastuväited rühmitamise osas asjakohased ega

põhjendatud.

Maakohus ei nõustunud ka Scandagra Eesti AS-i vastuväidetega. Maakohus leidis, et

saneerimisnõustaja viitas õigesti, et tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11 Riigikohtu tehtud määruses peeti

silmas, et saneerimiskavas ei saa ümber kujundada kestvuslepingu tingimusi, kuid saab ümber

kujundada nõudeid, mille maksetähtpäev ei ole saabunud. Võlausaldaja nõude ümberkujundamine ei

muutnud lepingutingimusi, vaid nõude tasumise tähtaega sarnaselt teiste võlausaldajate nõuetega.

Maakohus märkis lisaks, et ei näe põhjust, miks oleks pidanud osaluse andmist eelistama teistele

abinõudele, viitas, et vallasvara hinnangus on arvestatud pankrotimenetluse eripäraga (varade

kiirmüük), ning leidis, et saneerimiskava täitmise tähtaega ei muuda vastuoluliseks 15-aastane

annuiteetgraafik, sest viieaastase maksegraafiku alusel summade tasumine käinuks avaldajale üle jõu.

Maakohus pani saneerimisnõustajale kohustuse esitada igal poolaastal aruanne ning märkis avaldaja

ja saneerimisnõustaja palvel kohtumääruse resolutsiooni saneerimiskava täitmise tagamise abinõud.

Maakohus mõistis saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks saneerimiskava kinnitamiseni välja

21 771 eurot ja 70 senti + käibemaks, kokku 26 126 eurot ning määras saneerimiskava täitmise järele

valvamise eest saneerimisnõustaja tasuks maksimumsummades esimese poolaasta eest 9000 eurot ja

järgnevatel poolaastatel saneerimismenetluse lõpuni 4500 eurot. Muud menetluskulud, sh avalduselt

tasutud riigilõivu jättis kohus avaldaja kanda.

7. Aktsiaselts „Dimela", AS Baltic Agro, AS Dimedium, Agrochema Eesti OÜ, AGROTRADE OÜ,

EESTI TÕULOOMAKASVATAJATE ÜHISTU, AS Oilseeds Trade ja Older Grupp Osaühing

esitasid 20. juulil 2015 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid tühistada maakohtu

3. juuli 2015. a määruse, jätta avaldaja saneerimiskava kinnitamata ning menetluskulud avaldaja

kanda.

Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud

määruskaebuse esitajate kanda.

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5

alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

26. augustil 2015 saatis ringkonnakohus tsiviilasja tagasi maakohtule, sest maakohus ei olnud

toimetanud määruskaebust kõigile võlausaldajatele kätte ega küsinud neilt vastust. Pärast

määruskaebuse kättetoimetamist esitasid selleks soovi avaldanud võlausaldajad oma seisukoha.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. jaanuari 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

võlausaldajate määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisega

seotud menetluskulud võrdsetes osades määruskaebuse esitajate kanda ning avaldaja taotluse

hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määruskaebuse esitajatelt väljamõistmiseks

rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et peamiselt vaidlustavad võlausaldajad määruskaebuses AS-i SEB Pank

nõude ümberkujundamist ja tema hääletamisõigust, pannes kahtluse alla, kas võlausaldajaid koheldi

saneerimiskava vastuvõtmisel võrdselt. Ringkonnakohus leidis, et saneerimismenetlus on

võlgnikukeskne ning suunatud eelkõige majanduskäibe kaitsele, mistõttu võivadki võlausaldaja huvid

olla ettevõtja huvidest veidi vähem olulised. Seejuures viitas ringkonnakohus Riigikohtu

18. novembril 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09 tehtud määruse p-le 19.

Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väidetega, et AS-i SEB Pank nõue jäeti

saneerimiskavas ümber kujundamata, ega sellega, et hääletada oleks tulnud rühmades, sest

saneerimisabinõud olid kõikide võlausaldajate suhtes identsed ja seadusest ei tulene rühmitamise

kohustust. Ainuüksi asjaolu, et AS-ile SEB Pank makstav summa on sama mis pankrotimenetluses, ei

anna alust väita, et nõue jäi ümber kujundamata ja pank ei oleks pidanud osalema hääletamisel.

Kohus võib jätta saneerimiskava kinnitamata olulise rikkumise korral (SanS § 28 lg 5) ning olulise

rikkumise mõiste sisustamine on kohtu otsustada. Kavas tuleb adekvaatselt hinnata, mis saaks

nõuetest saneerimiskava kinnitamata jätmisel. Pankrotimenetluses saaksid pandiga tagatud

võlausaldajad nõude rahuldatud samas ulatuses nagu saneerimise korral. Tagamata nõudega

võlausaldajatel on võimalik saada oma nõue rahuldatud vähemalt 50% ulatuses, kui pankroti korral

oleks reaalne nõude rahuldamine oluliselt väiksemas ulatuses. Tulemuste võrdlust arvestades ei olnud

rühmade moodustamata jätmine isikute huve oluliselt kahjustav.

Vastusena määruskaebusele tõi ringkonnakohus välja, et etteheide, et maakohus jättis kontrollimata

AS-i SEB Pank nõude pandiga tagatuse, ei ole asjakohane, sest nõude õiguspärasuse esmase kontrolli

kohustus on saneerimisnõustajal. Pank ei ole enda nõuet ega saneerimiskava vaidlustanud (SanS § 13

lg 1), mistõttu puudub kohtul põhjus saneerimiskavas märgitud andmetes kahelda. Samuti oli kohus

seisukohal, et ei ole alust kahelda kinnisvara hindamisakti koostajate pädevuses, võimalikke

saneerimisabinõusid on kohaselt kaalutud ning väited määruskaebuse edukuse ja valitud abinõude

kohta on vastuolulised. Kohus oli veendunud, et ettevõtte jätkusuutlikkuse eesmärgil on võimalik

saneerimismenetluses rahuldada nõuded kavas toodud ulatuses.

Määruskaebuse esitamisest tingitud kulud jättis kohus määruskaebuse esitajate kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Aktsiaselts „Dimela", AS Baltic Agro, AS Dimedium, Agrochema Eesti OÜ, AGROTRADE OÜ,

EESTI TÕULOOMAKASVATAJATE ÜHISTU, AS Oilseeds Trade ja Older Grupp Osaühing

esitasid 2. veebruaril 2016 Riigikohtule määruskaebuse, milles palusid ringkonnakohtu määruse

tühistada, teha asjas lahend, millega jätta avaldaja saneerimiskava kinnitamata või saata asi

läbivaatamiseks madalama astme kohtule. Menetluskulud palusid võlausaldajad jätta avaldaja kanda.

Määruskaebuses heidavad võlausaldajad kohtutele ette, et kohtud on jätnud tuvastamata, kas pandiga

tagatud suurima võlausaldaja AS-i SEB Pank nõue kujundatakse ümber. Kui panga nõuet ei

kujundata sisuliselt ümber, ei saanud pank saneerimiskava kinnitamisel hääletada ning panga häälteta

ei oleks saneerimiskava vastu võetud. Kohtud on ümberkujundamise mõistet vaikimisi ebaõigesti

sisustanud, eeldades, et ümberkujundamine võib seisneda mistahes muudatustes nõude tingimustes,

mitte vaid võlausaldaja järeleandmistes. Võlausaldajad on leidnud läbivalt, et võlausaldaja õigus

osaleda hääletamisel sõltub sellest, kas võlausaldajal on saneerimismenetluses üldse midagi kaotada.

Kohtud ei ole nõuete õiguspärasust hinnanud ja on kontrollikohustust sõnaselgelt eitanud, viidates, et

nõuete õiguspärasust peab kontrollima saneerimisnõustaja. Võlausaldajate ainsaks võimaluseks

vaidlustada teiste võlausaldajate nõudeid on vaidlustada saneerimiskava kinnitamist. Ainuüksi

saneerimisnõustaja seisukoht ja tema isiklik vastutus ei võta võlausaldajatelt kohtuliku kontrolli

õigust. Kontrollikohustuse täitmata jätmine on menetlusõiguse oluline rikkumine.

Kui pandiga tagatud nõudega võlausaldajad oleksid hääletanud eraldi rühmas, ei oleks

saneerimiskava vastu võetud. Pandiga täielikult tagatud nõude omanikul ei ole saneerimismenetluses

midagi kaotada ning ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks selline võlausaldaja saama

otsustada teiste võlausaldajate nõuete vähendamise üle. Nii nagu pankrotimenetluses sõlmitava

kompromissi puhul, ei peaks ka saneerimismenetluses pandiga tagatud nõudega võlausaldajad saama

vastavalt saneerimiskava kinnitamise üle hääletada. Riigikohtu praktika kohaselt moodustuvad

võlausaldajate erineva kohtlemise puhul rühmad automaatselt, seega on ringkonnakohus rühmade

moodustumise kohustust põhimõtteliselt valesti mõistnud ja see võis mõjutada lõpplahendit.

Kohus ei saa piirduda üksnes tõdemusega, et saneerimisabinõud annavad parema tulemuse kui

pankrot, hinnata tuleks, millised saneerimisabinõud on vältimatult vajalikud. Lubatud ei ole mistahes

abinõud, mis on pankrotiolukorraga võrreldes paremad, vaid väiksemat vajalikku riivet kaasa toovad.

Kohtud ei ole hinnanud saneerimismenetluse eduväljavaateid, vaid on piirdunud üksnes viidetega

saneerimisnõustaja arvamusele. Saneerimiskavas ei ole esitatud selgeid finantsprognoose. Olukorras,

mil suur hulk võlausaldajaid on saneerimise edukuse kahtluse alla seadnud, oleksid kohtud pidanud

vastavad asjaolud välja selgitama või määrama omalt poolt eksperdi.

11. Avaldaja ei nõustunud määruskaebuses toodud seisukohtadega ning tõi välja, et saneerimiskava

kinnitamine oli seaduslik ja kohtu kaalutlusõigusel põhinev, viidates Riigikohtu 18. novembri 2009. a

määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09 p-le 19. Kohtu roll on anda hinnang, kas esitatud kujul on kava

täitmine tõenäoline. Kohus ei peagi hindama iga üksiku võlausaldaja subjektiivset seisukohta.

Määruse tühistamine tooks kaasa kohtu kaalutlusõiguse põhjendamatu piiramise.

SanS ei näe ette kohustust välja tuua detailselt võlausaldaja nõude kujunemise aluseid, oluline on, et

ettevõtja ja võlausaldaja saavad üheselt aru võlausaldaja nõude suurusest saneerimise algatamise

hetkel ning nõude tagatusest. Kohtu kontrollikohustuse võib tingida see, kui ettevõtja ja võlausaldaja

jäävad nõude suuruse või selle kujunemise osas eri meelt (SanS § 13 lg 1), kuid praegu selle üle ei

vaielda.

Kohus peab andma n-ö pankrotihinnangu. Kuivõrd pankrotihinnang arvestas proportsionaalselt ka

võlausaldajate nõuete tagatust, ei olnud erinevate saneerimismeetmete kohaldamiseks vajadust.

Rühmade moodustamise kohustust saneerimismenetluses ei ole ning saneerimiskava ei näe ette

võlausaldajate oluliselt erinevat kohtlemist. See ei ole oluline puudus, mis annaks alust

saneerimiskava tühistada. Võlausaldajate rühmitamise kohustus ei teki mitte asjaolust, kas

võlausaldajate nõuded on pandiga tagatud või tagamata, vaid sellest, kui võlausaldajate suhtes

kohaldatakse erinevaid saneerimisabinõusid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ning asi tuleb saata uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus

rahuldatakse.

13. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd võlausaldajate suhtes kohaldati identseid saneerimismeetmeid

ja võlausaldajate huve oluliselt ei kahjustatud, ei olnud vajadust hääletamisel võlausaldajaid

rühmitada. Ringkonnakohus lisas, et arvestades, milline oleks võlausaldajate olukord alternatiivse

pankrotimenetluse korral, s.o pandiga tagatud võlausaldajad saaksid nõuded rahuldatud samas

suuruses ning ülejäänud võlausaldajad oluliselt vähem kui saneerimismenetluses, ei olnud rühmade

moodustamata jätmine puudutatud isikute õigusi ja huve oluliselt kahjustav. Ringkonnakohus oli

seisukohal, et olukorda, kus saneerimismenetluses makstakse pandiga tagatud nõudega võlausaldajale

välja proportsionaalselt suurem väljamakse, ei saa pidada pandiga tagamata nõudega võlausaldaja

õigusi rikkuvaks (vt ringkonnakohtu otsuse p 36; kohtutoimiku VII kd, tl 193). Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu.

14. SanS § 21 lg 2 sätestab, et saneerimiskavas võib ette näha, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse

võlausaldajate rühmade kaupa ning ühe rühma moodustavad ühesuguste õigustega võlausaldajad.

Võlausaldajate nõuete rühmitamine saneerimiskavas muudab saneerimiskava üle toimuva hääletuse

tingimusi ja saneerimiskava vastuvõtmise eeldusi. SanS § 24 lg 3 sätestab, et kui võlausaldajad on

saneerimiskava alusel jaotatud rühmadesse, siis on kava vastu võetud, kui igas rühmas hääletas

saneerimiskava poolt vähemalt pool kõigist ühte rühma kuuluvatest võlausaldajatest, kellele kuulub

vähemalt kaks kolmandikku rühmas esindatud häältest.

Kolleegium on 9. mail 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11 tehtud määruse p-s 40 selgitanud, et kuigi

võlausaldajate rühmade moodustamise kohustust SanS § 21 lg 2 esimesest lausest ei tulene, ei

tähenda see, et faktiliselt võlausaldajaid saneerimiskavas õiguste kaupa grupeerides võiks vältida

rühmitamisest tulenevaid tagajärgi üksnes seeläbi, et seda rühmadeks jagamiseks ei nimetata. Samas

punktis on kolleegium rõhutanud, et kui kavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajaid oluliselt

erinevalt, olgu nende nõuete suhtes rakendatavate saneerimisabinõude olemuse, maksete ajatamise

erineva tähtaja, nõude rahuldamise protsendi vms osas, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja

sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Kolleegium on seisukohal, et kui pandiga tagatud nõudega võlausaldajale makstakse saneerimiskava

kohaselt välja proportsionaalselt suurem väljamakse kui pandiga tagamata nõudega võlausaldajatele,

koheldakse pandiga tagatud ja pandiga tagamata nõudega võlausaldajaid oluliselt erinevalt. Sellest, et

saneerimiskava järgi ei kohaldata pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid halvemini, kui neid oleks

koheldud pankrotimenetluses, ei saa järeldada, et puudub alus pandiga tagatud nõudega

võlausaldajaid käsitada eraldi võlausaldajate rühmana SanS § 21 lg 2 järgi. Rühmitamiseks annab

alust asjaolu, kas ka saneerimiskava järgi koheldakse pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid

erinevalt muudest võlausaldajatest.

15. Võlausaldajate määruskaebuses leitakse, et kui pandiga tagatud nõuetega võlausaldajad oleksid

hääletanud eraldi rühmas, ei oleks saneerimiskava vastu võetud. Määruskaebuses väidetakse veel, et

saneerimiskavaga loodi käesoleval juhul pandiga tagatud ja pandiga tagamata nõudega võlausaldajate

jaoks sisuliselt eraldi rühmad, mistõttu oleks tulnud saneerimiskava kinnitamisel järgida

rühmitamisest tulenevaid nõudeid.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima, kas saneerimiskava kinnitamisel on

järgitud SanS § 28 lg-s 2 sätestatud nõudeid. Muu hulgas peab ringkonnakohus juhinduma käesoleva

otsuse p-s 14 toodud kolleegiumi seisukohadest ning lähtuma sellest, et SanS § 24 lg-st 3 tulenevalt

peab saneerimiskava vastuvõtmiseks hääletama saneerimiskava poolt nii pandiga tagatud kui ka

pandiga tagamata nõudega võlausaldajate rühmast vähemalt pool kõigist ühte rühma kuuluvatest

võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku rühmas esindatud häältest.

16. Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause

järgi ringkonnakohtu otsustada.

17. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Tambet Tampuu