3-3-1-32-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-32-16

Otsuse kuupäev

14. september 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Guntars Kaziksi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti ning

Riigiprokuratuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

seoses ebamõistlikult kaua kestnud kriminaalmenetlusega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2015. a otsus haldusasjas

nr 3-14-51751

Menetlusosalised

Kaebaja Guntars Kaziks

Vastustajad Politsei- ja Piirivalveamet ning Riigiprokuratuur

Menetluse alus Riigikohtus

Guntars Kaziksi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2015. a otsus ja Tartu Halduskohtu

26. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-14-51751.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt ning Riigiprokuratuurilt ebamõistliku menetlusaja eest

solidaarselt välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

5. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt ning Riigiprokuratuurilt menetluskuluna solidaarselt

välja riigilõiv 45 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Guntars Kaziks esitas 8. mail 2014 Siseministeeriumile taotluse hüvitada ebamõistlikult kaua

kestnud kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju 1000 euro ulatuses ning ajavahemikul

2. märts 2006-4. mai 2006 saamata jäänud tulu 1340 eurot. Siseministeerium edastas G. Kaziksi

taotluse Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium jättis 4. juuli 2014. a otsusega nr 13-5/14-4513-2

G. Kaziksi taotluse rahuldamata.

2. G. Kaziks esitas 13. augustil 2014 halduskohtule kaebuse, milles taotles alusetult vahi all

viibimisega 2. märtsist 2006 - 4. maini 2006 saamata jäänud tulu 1340 euro hüvitamist ning

ebamõistliku kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot.

Kaebuses toodi välja järgnevad põhjendused:

1) kaebaja mõisteti Tartu Maakohtu 19. novembri 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-1270

õigeks. Otsus on jõustunud;

2) kaebaja viibis vahi all 64 päeva, millest 44 olid tööpäevad. Kaebajal jäi saamata tulu 1340 eurot;

3) menetlus kriminaalasjas nr 1-13-1270 kestis alates 2. märtsist 2006 - 30. aprillini 2014;

4) kuna kriminaalasja menetlus kestis üle kaheksa aasta, rikuti kaebaja põhiseaduse (PS) §-dest 14

ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklist 6 tulenevaid

õigusi;

5) 2007. aasta sügisest kuni 2012. aasta sügiseni ei tehtud kriminaalasjas ühtegi menetlustoimingut;

6) pika menetlusaja jooksul avaldasid meediakanalid seda kriminaalasja käsitledes pidevalt kaebaja

nime ja fotot, samuti mõjusid kaebajale rusuvalt artiklid ja saated.

3. Tartu Halduskohus tagastas 24. septembri 2014. a määrusega G. Kaziksi varalise kahju nõude

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna halduskohtu hinnangul oli varalise kahju nõue ilmselgelt

perspektiivitu, ning võttis mittevaralise kahju hüvitamise nõude menetlusse.

4. Tartu Halduskohus jättis 26. veebruari 2015. a otsusega G. Kazikzi kaebuse rahuldamata. Kohtu

põhjendused olid järgmised:

1) kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada PS § 25 alusel;

2) kriminaalmenetlus kestis 8 aastat, 1 kuu ja 28 päeva. Pidades silmas kriminaalasja kestust ning

seda, et aastail 2008, 2010 ja 2011 menetlustoiminguid läbi ei viidud, rikkus kriminaalmenetlus

kaebaja suhtes mõistlikku menetlusaega. Vaidlusaluses kriminaalasjas oli süüdistuse aluseks nn

modus operandi põhimõte. Selle põhimõtte kohaldamiseks olulised asjaolud pidid selguma hiljemalt

kaebaja suhtes teise, sarnaste faktiliste asjaolude alusel läbiviidava kriminaalmenetluse süüdistusakti

koostamise ajaks (27. aprilliks 2010). Hiljemalt 2009 pidi selguma, et tavapärase kriminaalasjade

kohtueelse ja kohtumenetluse kestuse tõttu ei ole teises kriminaalasjas jõustunud kohtuotsust oodates

võimalik menetlust mõistliku aja jooksul lõpule viia;

3) mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral tuleb üldjuhul eeldada isikule mittevaralise kahju

tekkimist. Kaebuse kohaselt oli kaebajale mittevaralist kahju tekitatud sellega, et meedia kajastas

vaidlusalust kriminaalmenetlust ning käsitas kaebajat pika aja jooksul kriminaalasjas süüdlasena.

Kaebaja taotleb hüvitist au ja hea nime teotamise tõttu. Kohus nõustus kaebajaga, et kahtlustatava

staatus kriminaalmenetluses toob iseenesest kaasa PS §-s 17 sätestatud õiguste riive. Riive

intensiivsust võib suurendada avalikkuse huvi kuriteoepisoodi või kahtlustatava isiku vastu;

4) esinevad asjaolud, mis oluliselt vähendasid kaebajale menetlusest põhjustatud riive intensiivsust.

Kaebaja on juba enne 2. märtsi 2006 korduvalt süüdi mõistetud vägivalla kasutamise ning seksuaalse

enesemääratluse vastu suunatud kuritegude toimepanemises. Kahtlustus ei saanud väga oluliselt

mõjutada kaebaja varasemate tegudega kujunenud kuvandit lähedaste ja tuttavate ega ka avalikkuse

jaoks. Vaidlusalune kriminaalasi kvalifitseeriti algselt KarS § 136 lg 2 järgi, s.o alaealiselt seadusliku

aluseta vabaduse võtmisena, mistõttu ei saanud menetlus, vähemalt esialgu, oluliselt halvendada

kaebaja kuvandit nii enda pereliikmete kui ka avalikkuse ees. 21. oktoobril 2011 jõustus kaebaja

suhtes kohtuotsus, millega ta mõisteti süüdi teises, 2009. a-l alustatud kriminaalmenetluses

seksuaalse enesemääratluse vastu suunatud tegude toimepanemises. Arvestades kaebaja eelnevaid

kriminaalkaristusi ning ka hiljem jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, on kaebaja isikuõiguste riive

vaidlusaluse kriminaalasja raames olnud väheintensiivne;

5) vaatamata kriminaalmenetluse ülemäärasele kestusele ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine

kaebajale põhjendatud. Vabadusõiguse piiramisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks oli Rahandusministeerium riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamise seaduse (AVVKS) alusel kaebajale määranud hüvitiseks 2863,24 eurot.

5. G. Kaziks taotles apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist,

millega tema kaebus täies ulatuses rahuldataks.

6. Tartu Ringkonnakohus leidis 17. detsembri 2015. a otsuses, et halduskohtu otsus tuleb jätta

muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgnevalt:

1) kaebuse kohaselt seisnes ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju

selles, et menetluse kestel ei tehtud mitmel aastal ühtegi menetlustoimingut, kuid samal ajal kirjutasid

meediakanalid kaebaja nime ja fotot kasutades temast mitmeid artikleid ja tegid saateid, mis mõjus

kaebajale rusuvalt. Kaebust saab lugeda kaebaja au ja hea nime väidetava teotamise tõttu esitatud

kahju hüvitamise kaebuseks;

2) PS §-ga 25 on kooskõlas olukord, kus halduskohus tuvastas kaebaja suhtes kriminaalasja

menetlemisel mõistliku menetlusaja rikkumise, kuid ei mõistnud kaebaja kasuks välja rahalist

hüvitist. Halduskohus oli piisavalt põhjalikult analüüsinud nii seda, milliseid põhiseaduslikke õigusi

on kaebaja suhtes mõistliku menetlusaja ületamine rikkunud, kui ka seda, kui intensiivne see

rikkumine oli;

3) alates 2009 viidi vaidlusaluse kriminaalmenetlusega samaaegselt kaebaja suhtes läbi teine

kriminaalmenetlus, milles teda süüdistati seksuaalse enesemääratluse vastu toime pandud

kuritegudes, mis lõppes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega 2011. a-l. Kaebaja suhtes 2007. ja

2011. a-l jõustunud süüdimõistvate kohtuotsuste tulemusel kandis kaebaja ja kannab siiani

vanglakaristust. Kaebajal oli vangistuse ajal raskendatud paljude enda põhiõiguste teostamine.

Vaidlusalune kriminaalmenetlus ei saanud oluliselt mõjutada kaebaja põhiõiguste teostamist.

Arvestades kaebaja suhtes teisi samal ajal läbiviidud kriminaalmenetlusi pole usutav, et vaidlusaluse

kriminaalmenetluse osas pälvitud meediakajastus oleks kaebaja suhtes ainukene, mis talle väidetavalt

rusuvalt mõjus;

4) vaatamata mõistliku menetlusaja ületamisele on kaebaja isikuõiguste riive väike. Kaebuse aluseks

olnud asjaolude kogum oli sedavõrd erandlik, see ei õigusta kaebajale rahalise hüvitise

väljamõistmist;

5) põhjendatud ei ole kaebaja väide, et juhul kui talle hüvitist vaatamata rikkumisele välja ei mõisteta,

ei ole talle tagatud tema õiguste tõhusat kaitset vastava kohtumenetluse näol. Kaebajal oli kaebuse

esitamise ajal halduskohtumenetluse kaudu tagatud võimalus esitada hüvitamiskaebus ka seonduvalt

kriminaalasja mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Halduskohus on kaebust sisuliselt menetlenud. Asjaolu, et halduskohus ei pidanud kaebaja õiguste

rikkumist sedavõrd intensiivseks et õigustada kahjuhüvitise väljamõistmist rahas, ei tähenda seda, et

hüvitamiskaebuse rahuldamata jätmisega oleks rikutud kaebaja õigust tõhusale menetlusele oma

õiguste kaitseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja hüvitamiskaebuse

rahuldamist. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) haldus- ja ringkonnakohtu menetlus on olnud ühekülgne ja kaebaja õigusi kitsendav,

menetlusnorme on rikutud;

2) rikutud on kaebaja põhiõigust tõhusale menetlusele. Õigus tõhusale menetlusele ei sõltu sellest,

kas kaebaja on mõnes muus asjas uurimise all või kinnipeetav. Kaebaja leiab jätkuvalt, et PS §-

dest 14 ja 15 tulenevat kohustust vastustajale ei saa piirata sellega, et kaebaja kandis vahepeal

vangistust;

3) kuna haldus- ja ringkonnakohus tuvastasid, et kaebaja suhtes viidi läbi ebamõistlikult pika

menetlusajaga kriminaalmenetlus, tulnuks kaebajale mittevaralise kahju hüvitis välja mõista PS §-

st 25 tulenevalt. Ilma hüvitiseta ei ole kohtulik uurimine efektiivne ja riik rikub EIÕK artiklit 1;

4) kaebaja ei pea tõendama, et ebamõistliku menetlusajaga kriminaalmenetlus põhjustab vaimseid

kannatusi või stressi;

5) ringkonnakohus leidis, et kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses mittevaralise kahju

alusena välja toonud asjaolu, et kaebaja pidi kaheksa aastat elama teadmatuses ning teda ähvardas

eluaegne vangistus ja selline moraalne surve ning pinge oli tema psüühikale laastav. Kaebaja väitel

on ta juba halduskohtus psüühilistele kannatustele viidanud (tl 55). Vastustajad poleks tohtinud seda

väidet tähelepanuta jätta;

6) hüvitis kanda kontole EE 932200221023778606 või EE 891010220034796011, saaja

Rahandusministeerium, viitenumber 10588000582399.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu

otsus tuleb materiaalõiguse rikkumise tõttu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1

alusel tühistada. Kuivõrd antud olukorras ei ole halduskolleegiumi hinnangul vaja täiendavaid

tõendeid koguda ega neile apellatsiooniastmes antud hinnangut muuta, teeb Riigikohus antud

vaidluses HKMS § 230 lg 5 p 5 kohaselt uue otsuse asja uueks arutamiseks saatmata.

9. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et kaebaja suhtes toimunud

kriminaalmenetlus oli ebamõistlikult pikk. Halduskohus oli seisukohal, et hiljemalt 2009. a-l pidi

selguma, et kriminaalasjade tavapärase kohtueelse ja kohtumenetluse kestuse tõttu ei olnud võimalik

menetlust mõistliku aja jooksul lõpule viia. Kohtute hinnangul võis kaebaja õiguste rikkumine

seisneda eelkõige tema au ja hea nime teotamises. Samas ei rahuldanud kohtud kaebaja mittevaralise

kahju hüvitamise nõuet, kuna kaebaja õiguste rikkumine ei olnud piisavalt intensiivne. Kohtute

hinnangul on kaebaja õiguste rikkumise vähene intensiivsus tingitud eelkõige kaebaja varasematest

kriminaalkaristustest (kahe naise vägistamises) ja ka vaidlusaluse kriminaalmenetluse ajal jõustunud

kohtuotsusest, milles kaebaja tunnistati KarS § 141 lg 2 p 1 ja 6 järgi süüdi nelja naise vägistamises,

kasutades selleks vägivalda.

10. Kohtud tuginesid Riigikohtu varasemas praktikas tunnustatud seisukohale, et

kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada PS § 25 alusel ja arvestades kahju

hüvitamise üldiseid põhimõtteid (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus nr 3-3-1-85-09, p-

d 125, 131; sama seisukoht on toodud ka üldkogu 31. augusti 2011. a otsuses nr 3-3-1-35-10, p 62).

Samas on ringkonnakohtule jäänud tähelepanuta, et 1. mail 2015 jõustus süüteomenetluses tekitatud

kahju hüvitamise seadus (SKHS).

11. Kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest kaebaja taotleb mittevaralise kahju

hüvitamist, lõppes enne kui jõustus SKHS. SKHS § 23 lg 3 sätestab, et kui SKHS näeb ette

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida AVVKHS ette ei näe, kohaldatakse SKHS-i

tagasiulatuvalt. AVVKHS ei näinud ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist ette.

Seevastu SKHS § 5 lg 1 p 6 kohaselt võib isik, kes mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks, nõuda

kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati ebamõistliku menetlusajaga. Seadusandja tahteks oli seadusele

soodsa tagasiulatuva jõu andmisega leevendada põhiseadusevastast olukorda (vt süüteomenetlusega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu seletuskiri, 635 SE, § 23 selgitus). Reeglina oleks selline

nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse

menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). Seega oleks ringkonnakohtul tulnud asja lahendamisel

kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt.

12. SKHS § 23 lg 4 alusel tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada vastavalt halduskohtumenetluse

seadustikus hüvitamiskaebusele ettenähtud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul

alates SKHS jõustumisest 1. mail 2015. Kaebaja on SKHS kohaselt taotluse ebamõistliku

menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitanud tähtaegselt.

13. SKHS § 5 lg 1 p 6 sätestab, et kui isik mõistetakse süüteomenetluses õigeks, on tal õigus nõuda

ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel hüvitatakse

füüsilisele isikule mittevaraline kahju, kui rikuti isiku õigust mõistlikule menetlusajale. Riigikohus

lähtub mõistliku menetlusaja hindamisel SKHS kontekstis jätkuvalt nii Riigikohtu kui ka Euroopa

Inimõiguste Kohtu varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus;

2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on

kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, 621).

13.1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes alustati kriminaalmenetlust kriminaalasjas

nr 06260100441 KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 114 p 2 järgi 2. märtsil 2006, mil ta kahtlustatavana kinni

peeti, ning süüdistus esitati talle 11. veebruaril 2013. Süüdistusakt kaebaja kohta koostati ca 7 aastat

pärast kriminaalmenetluse alustamist. Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2014. a otsusega, mis jõustus

30. aprillil 2014, mõisteti kaebaja selles kriminaalasjas õigeks. Seega kestis kriminaalmenetlus

G. Kaziksi suhtes kokku 8 aastat, 1 kuu ja 28 päeva.

Kolleegium nõustub kohtutega, et vaidlusalune kriminaalasi oli tõenduslikult keeruline, eelkõige

seetõttu, et tegemist oli KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 114 p 6 järgi kvalifitseeritava raske isikuvastase

kuriteoga, milles puudusid otsesed tõendid (vahetud tunnistajad ning surnukeha). Sellest tulenevalt

tuli läbi viia mitmeid menetlustoimingud, et koguda kaudseid tõendeid.

13.2. Vaidlusaluses kriminaalasjas viidi menetlustoimingud valdavalt läbi 2006. ja 2007. a-l. Kuni

2012. a-ni aktiivset menetlust ei toimunud, v.a lühiajaline periood 2009. a-l, mil erinevatele asutustele

esitati 6 päringut.

13.3. Kaebaja peeti 18. novembril 2009 teises kriminaalasjas nr 09230119225 kinni kahtlustatavana

nelja naise vägistamises. Prokuratuur ootas 2009. a märtsist kaebaja suhtes algatatud kriminaalasjas

nr 09230119225 tehtud lahendi jõustumist selleks, et kasutada kuriteo toimepanemise viisi (modus

operandi) kaebajale kriminaalasjas nr 06260100441 esitatava süüdistuse tõendamisel.

Kriminaalmenetlus asjas nr 09230119225 lõppes kaebaja süüdimõistmisega, mis jõustus Riigikohtu

21. oktoobri 2011. a otsusega asjas nr 3-1-1-74-11.

Seega märtsist 2009 kuni 2011. a sügiseni oodati kaebaja suhtes otsuse jõustumist teises

kriminaalasjas, millest võis tekkida täiendavaid kaudseid tõendeid vaidlusaluses kriminaalasjas juba

kogutud tõenditele. Tulenevalt Riigikohtu praktikast võivad kaudsete tõendite pinnalt kuriteo

asjaolude tõendamiseks vajaliku süsteemi kujundamise moodused olla erinevad. Kuritegude uurimise

praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes

olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms.

Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete

tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et

mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 11).

Kolleegium jagab prokuratuuri seisukohta, et n-ö modus operandi-tõendi kogumine ei olnud

praeguses asjas ilmselgelt põhjendamatu, kuna teod, milles G. Kaziksit kummaski kriminaalasjas

kahtlustati, olid sarnased ja samas väga rasked. Kuigi vaidlusaluses kriminaalasjas ei olnud otseseid

tõendeid, olid kogutud tõendid (kriminaalasja nr 06260100441 nt tunnistajate ülekuulamise

protokollid, äratundmiseks esitamise protokoll, asitõendi vaatlusprotokoll jm tõendid) piisavad, et

kaebajat kuriteos kahtlustada ja tema suhtes kriminaalmenetlust mitte lõpetada. Ulatuslik avalik huvi

selgitada raske isikuvastase kuriteo osas välja tõde, võis õigustada menetlusaja teatud pikenemist.

Samas tuleb märkida, et vaidlusalusaluses kriminaalmenetluses koostati kaebaja kohta süüdistusakt

11. veebruaril 2013 ehk üle seitsme aasta pärast kriminaalmenetluse alustamist ning üks aasta ja

ca neli kuud pärast kriminaalasjas nr 09230119225 tehtud kohtuotsuse jõustumist.

Ühtlasi ei nähtu asjale lisatud materjalidest, et prokuratuur oleks vähemalt kaalunud vaidlusaluse

kriminaalasja ja kriminaalasja nr 09239119225 ühendamist üheks kriminaalasjaks (KrMS § 216 lg 3

p 1). Kriminaalasjade ühendamise kaalumine oleks võinud tõenäoliselt tagada, et vaidlusalust

kriminaalasja oleks menetletud kiiremini, säilitades samas võimaluse lähtuda modus operandi

põhimõttest. Vaidlusaluse kriminaalasja menetlus oli kestnud teise kriminaalasja alguseks kolm aastat

ja ca seitse kuud, mis oleks võinud prokuratuurile tekitada põhjendatud kahtluse, et seda ei pruugita

ilma kriminaalasju ühendamata mõistliku aja jooksul lõpetada.

13.4. 2012. a-l viidi kriminaalasjas nr 06260100441 läbi 10 menetlustoimingut: kontrolliti, kas

kannatanu on olnud vahepealsel ajal tegev interneti suhtlusportaalides ja kas ta võib olla Eestist

lahkunud; kuulati üle kaks tunnistajat ja kahtlustatav; tehti päringuid krediidiasutustele ja Eesti

Haigekassa Tartu osakonnale; teise kahtlustava suhtes kriminaalasi lõpetati.

Pärast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse jõustumist prokuratuuri poolt 2012. a-l läbi viidud

menetlustoimingute hulgas ei olnud selliseid menetlustoiminguid, mida ei oleks saanud teha

varasemalt, nt perioodil 2009-2012.

13.5. Kriminaalasjas nr 06260100441 ähvardas kaebajat suurima võimaliku karistuse korral eluaegne

vangistus. Kriminaalasja menetluse pikkus ei olnud tingitud kaebaja tegevusest.

13.6. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtuga, et vaidlusaluse

kriminaalasja menetlemisel rikuti mõistliku menetlusaja nõuet.

14. Kohtud on kaebajale ebamõistliku menetlusega tekitatud mittevaralise kahju sidunud kaebaja au

ja hea nime teotamisega. Kahjuhüvitise välja mõistmata jätmist on kohtud põhjendanud õiguse

rikkumise vähese intensiivsusega. Kolleegium märgib, et tõendada tuleb asjaolusid, millega seadus

seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari

2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine SKHS § 11

lg-s 3 ette nähtud ebamõistliku menetlusaja ületamise korral. Seega, kui tegemist on ebamõistliku

menetlusajaga ületamisega, ei ole täiendavalt vaja teiste põhiõiguste rikkumise tuvastamist.

II

15. SKHS § 11 lg 5 sätestab, et ebamõistliku menetlusaja korral on mittevaralise kahju hüvitis iga

viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali

keskmine brutokuupalk.

15.1. Tulenevalt otsuse punktis 13 märgitud asjaoludest ja kaalutlustest on kolleegiumi hinnangul

praeguses asjas menetleja kohtueelses menetluses viivitanud ebamõistlikult ca kaks aastat.

Vaidlusaluse kriminaalasja kohtulikku arutelu ei saa aga pidada ebamõistlikult pikaks, kuna

kriminaalasjas esitati süüdistusakt kohtule 11. veebruaril 2013 ja kaebaja suhtes tehtud otsus jõustus

30. aprillil 2014. Kohtumenetluse kogukestus oli seega üks aasta ja ca kaks kuud.

15.2. Nõude esitamise ajaks tuleb käesoleval juhul lugeda 8. maid 2014, mil kaebaja esitas

hüvitamisnõude Siseministeeriumile. Hüvitise suuruse arvutamisel tuleb lähtuda seega enne

2014. aasta maikuud Statistikaameti poolt viimase avaldatud kvartali keskmise brutopalga suurusest.

2014. aasta aprilli seisuga oli Statistikaamet avaldanud 2013. aasta IV kvartali keskmise

brutokuupalga, mis oli 986 eurot.

Kuivõrd kolleegium on eelnevalt käsitlenud, et kaebaja suhtes oli menetlusega viivitatud 2 aasta

vältel, kuuluks kaebajale SKHS § 11 lg 5 alusel hüvitamisele mittevaraline kahju 2x986=1972 eurot.

16. SKHS § 11 lg-s 5 toodud hüvitismäär on sätestanud mitte piirmäära, vaid juhisena tüüpjuhtumite

lahendamiseks. SKHS § 9 lg 1 ja RVastS § 13 lg 1 alusel on lisaks SKHS § 9 lg-ga 2 antud võimalus

ka SKHS § 11 lg-s 5 fikseeritud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades

üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Muutmine hõlmab endas seejuures nii

suurendamise kui ka vähendamise (vt süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu

seletuskiri, 635 SE, § 9 lg 2 selgitus).

17. Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 1000 euro ulatuses. Kaebaja hinnangul on talle

tekkinud kahju just eelnimetatud ulatuses.

Esmalt on oluline silmas pidada, et üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub

nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Teiseks ei mõista kohus kaebajale välja

suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1

teine lause).

18. Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguses asjas asjaolusid, mis õigustaksid 1000 euro suuruse

hüvitise vähendamist SKHS § 9 lg-tes 1 ja 2 ja RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud alustel.

19. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused. Kolleegium teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja mõistab kaebajale

välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1000 eurot.

20. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel 15 eurot,

mis tuleb Politsei- ja piirivalveametilt ning Riigiprokuratuurilt solidaarselt välja mõista

(HKMS § 108 lg 1).

Hüvitis kanda kontole EE932200221023778606 või EE891010220034796011. Märkida saajaks

Rahandusministeerium ning viitenumbriks 10588000582399.

Ivo Pilving, Viive Ligi, Jüri Põld