3-1-1-54-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-54-16

Otsuse kuupäev

30. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi

Kent Kuntseli süüdistuses KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2, § 136

lg 1, § 424 ja § 418 lg 2 p 2 järgi;

T.A süüdistuses KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 ja § 136 lg 1

järgi;

R.L süüdistuses KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2, § 136 lg 1 ja §

424 järgi;

V.Z-i süüdistuses KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 ja § 136 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a otsus kriminaalasjas

nr 1-15-599

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kent Kuntseli kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, T.A kaitsja

vandeadvokaat Aivar Ennok, R.L kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Andrus Repnau, V.Z-i kaitsja vandeadvokaat Mart

Missik, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita

Siniväli

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

1. juuni 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a otsus osas, millega:

1.1. T.A, R.L ja V.Z tunnistati süüdi KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 ning KarS § 136 lg 1 järgi;

1.2. T.A-le mõisteti KarS § 60 ja § 63 lg 1 alusel karistuseks 6 aastat vangistust;

1.3. R.L-ile mõisteti KarS § 60 ja § 63 lg 1 alusel karistuseks 5 aastat vangistust ning moodustati liitkaristus KarS §

64 lg 1 alusel;

1.4. V.Z-ile mõisteti KarS § 60 ja § 63 lg 1 alusel karistuseks 5 aastat vangistust ja moodustati liitkaristus KarS § 65

lg 2 alusel;

1.5. T.A-lt, R.L-ilt ja V.Z-ilt mõisteti välja sundraha 975 eurot;

1.6. jäeti muutmata Harju Maakohtu 24. septembri 2015. a otsus määrata Kent Kuntseli, T.A ja V.Z-i

kriminaalmenetluses arestitud vara kohtuotsuse jõustumisel tsiviilhagi katteks;

1.7. Kent Kuntselilt, T.A-lt, R.L-ilt ja V.Z-ilt mõisteti solidaarselt välja K. P. kasuks tsiviilhagi summas 20 987 eurot

ja 68 senti.

2. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt R.L kasuks välja 900 (üheksasada) eurot (sh käibemaks 150 eurot)

kassatsioonimenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi tasu katteks.

6. Mõista Eesti Vabariigilt V.Z-i kasuks välja 1 312 (üks tuhat kolmsada kaksteist) eurot ja 50 (viiskümmend) senti

(sh käibemaks 218 eurot ja 75 senti) kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar kassatsioonimenetluses Kent Kuntselile osutatud riigi õigusabi

suuruseks 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot (sh käibemaks 32 eurot). Jätta see menetluskulu Eesti

Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kent Kuntsel, T.A, R.L ja V.Z anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 136 lg 1 ning § 114 p-de 1 ja 5 –

§ 25 lg 2 järgi. Süüdistusakti sisu on järgmine.

1.1. Ajavahemikul 7. augustist 2014 kell 17.00 kuni 8. augustini 2014 kell 01.13 võtsid T.A, R.L, V.Z ja K. Kuntsel

viimase ettepanekul G. K-lt seadusliku aluseta liikumisvabaduse, et tuvastada, kuhu on G. K. peitnud K. Kuntseli toast

kaduma läinud sularaha summas ca 40 000 eurot.

1.2. Süüdistatavad tungisid 7. augustil 2014 kella 17.00 paiku G. K. elukohta ja peksid kannatanut rusikatega, jalgadega

ning eeluurimisel tuvastamata terava esemega pea ja keha erinevatesse piirkondadesse, et saada kannatanult teada raha

asukoht. Kui G. K. lubas raha asukoha ette näidata, andis J. Kiirend kannatanule korralduse riidesse panna ning viis

seejärel kannatanu tema tahte vastaselt korterist maja ees asuvasse sõiduautosse Volkswagen, kus G. K. pandi istuma juhi

kõrvalistmel istunud T.A taha, G. K. kõrvale istus V.Z, sõidukit juhtis R.L. K. Kuntsel võttis kannatanule kuuluva

sõiduauto Volvo ja sõitis ees ning näitas teed, kuna ta teadis, kus kannatanu suvila asub.

1.3. G. K. sõidutati Harku valda Tabasalu külla, kus täpselt tuvastamata kohas tehti peatus. Peatumise järel peksid

süüdistatavad kannatanut, lüües teda korduvalt käte ja jalgadega pähe ja keha erinevatesse piirkondadesse. Kannatanu

proovis põgeneda, kuid ta püüti kinni ning K. Kuntsel sidus tema käed ja jalad toruteibiga kinni. Seejärel tõstsid K. Kuntsel

ja J. Kiirend kinniseotud kannatanu sõiduauto Volvo pagasiruumi ning K. Kuntseli ettepanekul sõideti kannatanule

kuuluvasse suvilasse aadressil Harjumaa, Harku vald, M küla, Xxxxx xxx XX. Enne suvilasse jõudmist tehti maanteel

peatus, kus T.A korraldusel tõsteti kinniseotud kannatanu pagasiruumist välja ja pandi sõiduauto Volvo juhi kõrvalistmele

istuma, roolis oli K. Kuntsel, kannatanu taga istus J. Kiirend, kes hoidis kannatanu põgenemise vältimiseks tema turvavööst

kinni. Edasi sõideti kannatanu suvilasse, kus jätkati kannatanu peksmist, kuni ta kaotas teadvuse.

1.4. Suvilas leidis K. Kuntsel 10 000 eurot sularaha. Pärast seda lahkusid V.Z, J. Kiirend ja R.L suvilast, jättes K. Kuntseli

suvilasse kannatanut valvama.

1.5. 7. augusti 2014 öösel enne kella 00.00 naasid R.L ja T.A aadressile Harjumaa, Harku vald, M küla, Xxxxx xxx XX,

kust leiti kinniseotud ja teadvusetu G. K. Pärast seda, kui T.A oli kannatanu lahti sidunud, saabus suvilasse ka V.Z, kes

tõstis koos T.A-ga teadvusetu kannatanu Volvo pagasiruumi. Sõiduki rooli istus K. Kuntsel. Sõideti G. K. koju aadressil

Tallinn, Xxxxxx xxx XX, kus teadvusetu kannatanu tõsteti auto pagasiruumist välja ja lohistati kannatanu elukohta.

Kannatanut jäeti valvama K. Kuntsel ning ülejäänud süüdistatavad lahkusid korterist. Kannatanule esmaabi ei osutatud ja

kiirabi ei kutsutud.

1.6. 8. augustil 2014 kella 01.13 paiku märkas juhuslik pealtnägija teadvuseta olekus kannatanu majja lohistamist. Ta

kutsus kiirabi ja politsei. Kuna K. Kuntsel korteriust ei avanud, murdis politsei korterisse sisse ning kannatanu toimetati SA

Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse (PERH) operatsioonile. Kohtumeditsiinilise ekspertiisi akti kohaselt olid temale tekitatud

vigastused eluohtlikud. Kannatanu pidi korduva peksmise käigus, kui ta osutas ka aktiivset vastupanu ja püüdis põgeneda,

tundma pikema aja jooksul tugevat füüsilist valu ja hirmu.

1.7. Kirjeldatud tegevusega panid K. Kuntsel, T.A, R.L ja V.Z toime KarS § 136 lg 1 ning KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja 5 – §

25 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

1.8. Lisaks süüdistati K. Kuntselit KarS § 418 lg 2 p 2 ja § 424 järgi ning R.L KarS § 424 järgi.

2. Harju Maakohtu 24. septembri 2015. a otsusega tunnistati K. Kuntsel süüdi KarS § 136 lg 1, § 114 p-de 1, 5 – § 25 lg 2,

§ 424 ja § 418 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 10 aastat vangistust. T.A, R.L ja V.Z mõisteti

süüdistuses KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi õigeks. T.A mõisteti süüdi KarS § 136 lg 1 ja § 121 järgi ning talle

mõisteti liitkaristuseks 2 aastat vangistust; R.L tunnistati süüdi KarS § 136 lg 1 ja § 424 järgi, liitkaristuseks mõistis kohus

talle 1 aasta ja 6 kuud vangistust; V.Z tunnistati süüdi KarS § 136 lg 1 järgi ning lõplikult ärakantavaks karistuseks mõisteti

talle 1 aasta 5 kuud ja 11 päeva vangistust. Maakohtu põhjendused olid järgmised.

2.1. Kohus leidis, et G. K. mõrvakatse pani toime K. Kuntsel üksiktäideviijana. Just tema alustas kannatanu peksmist. Ka

suvilas peksis kannatanut ainult K. Kuntsel, teised süüdistatavad lahkusid. Suvilas tekitas K. Kuntsel kannatanule peksmise

tagajärjel eluohtlikud kehavigastused. Kohtuistungil väitis K. Kuntsel paljasõnaliselt, et suvilast lahkudes oli G. K.

teadvusel ja adekvaatne. T.A ütluste kohaselt nägi ta suvilasse naastes, et kannatanut oli pekstud, ta oli teadvuseta, korises

ning tema käed olid dressipluusiga kinni seotud. R.L rääkis istungil, et pärast seda, kui ta suvilasse tagasi jõudis, nägi ta, et

kannatanu olukord oli katastroofiline, teda oli pekstud ja ta kere oli üleni paistes. Sellega haakuvalt lisas V.Z, et kannatanul

olid tõsised vigastused ning ta oli teadvuseta. SA PERH ravidokumentidest nähtub, et kiirabi saabudes 8. augustil 2014 oli

G. K. koomas ning tal tuvastati ajuverevalum. Ekspertiisiakti nr 14E-PõI0168 kohaselt ei olnud G. K. suure tõenäosusega

pärast vigastuste tekitamist võimeline iseseisvalt liikuma ega suhtlema, tekkisid teadvushäired. Politseiametnikust tunnistaja

P. I. sõnul kuulis ta Xxxxxx xxx korterist mingeid hääli, nagu keegi oleks korisenud. Koridoris nägi ta teadvusetut inimest,

kes vajas kiirabi. Anonüümne tunnistaja „A“ kirjeldas, kuidas ta nägi 8. augustil 2014, et Xxxxxx xxx XX trepikotta tassiti

inimest, kes ei liigutanud.

2.2. K. Kuntseli tegu on süüdistuses õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p-de 1, 5 – § 25 lg 2 järgi. Piinavaks tuleb lugeda

kannatanule pikema aja jooksul tekitatud füüsilist valu. Omakasu motiivil on tegu toime pandud siis, kui süüdlane tegutseb

mistahes ainelise kasu saamise eesmärgil. Kuna K. Kuntsel arvas, et ta nõuab tagasi talle kuuluvat sularaha, omamata

seejuures tõendeid, et raha varastas G. K., tegutses ta omakasu motiivil. Kohus leidis, et K. Kuntsel pani teo toime

vähemalt kaudse tahtlusega. Kannatanu piinamine ei pea olema süüdlase eesmärk, piisab, kui ta peab ohvri kannatusi või

brutaalset surma võimalikuks ja möönab seda.

2.3. Tõendatuks tunnistas maakohus ka selle, et peale K. Kuntseli lõi kahel korral kannatanut 7. augustil 2014 korteris ka

T.A, kelle kohus mõistis seetõttu süüdi KarS § 121 lg 1 järgi. Maakohus ei tuvastanud, et V.Z ja R.L oleksid kannatanut

löönud.

2.4. Küll panid süüdistatavad grupis toime seadusliku aluseta vabaduse võtmise KarS § 136 lg 1 järgi. Alates sellest, kui

T.A sisenes korterisse, pidi kannatanu alluma tema ja K. Kuntseli meelevallale, G. K-lt võeti vabadus, teel suvilasse seoti ta

teibiga kinni ja teda veeti auto pagasiruumis. T.A tunnistas end KarS § 136 lg 1 järgi toimepandud kuriteos süüdi, andes

ütlusi, et ta hoidis G. K.e autos ohutusrihmaga kinni, et viimane ei saaks rooli haarata ja avariid põhjustada. R.L oli

kuriteosündmustes osaline, olles T.A autojuht. Istungil rääkis R.L, et ta nägi, kuidas kannatanu käed seoti teibiga kinni ja ta

topiti pagasiruumi. Ka V.Z oli alates G. K. korterisse tungimisest teiste süüdistatavatega koos. Ta nägi korteris kannatanu

peksmist. G. K. kartis kõiki nelja isikut ning ei julgenud neile vastupanu osutada. Lisaks pandi kannatanu autosse istuma

just V.Z-i kõrvale.

2.5. Kannatanu esindaja tsiviilhagi rahuldas maakohus osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 310 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti K. Kuntselilt, T.A-lt, R.L-ilt ja V.Z-ilt K. P. kasuks välja hüvitis

mittevaralise kahju eest summas 10 000 eurot ja varalise kahju eest summas 987,68 eurot, kokku 10 987,68 eurot.

Maakohus jättis tsiviilhagi rahuldamata mittevaralise kahju nõude ülejäänud osas (15 000 eurot). Varalise kahju nõude

tulevikus tekkivaid kulusid puudutavas osas (42 887,80 eurot) jättis maakohus aga läbi vaatamata, selgitades K. P-le õigust

esitada see nõue tsiviilkohtumenetluse korras.

2.6. Maakohus jättis kuni kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilhagi tagamiseks aresti alla K. Kuntselilt äravõetud sularaha

summas 250,11 eurot ja Swedbank AS-i arvelduskontol 2086,58 eurot, T.A-lt äravõetud sularaha summas 2152,40 eurot

(sh ümber arvestatud 130 Leedu litti) ning V.Z-ilt äravõetud sularaha summas 719,64 eurot. Maakohus jättis tsiviilhagi

tagamiseks aresti alla ka K. Kuntselile kuuluva mobiiltelefoni Sony Xperia, käekellad Haas & Cie ja Emporio Armani,

vintraudse püstoli Tanfoglio-P-19-Compact, sileraudse püssi TOZ-34-EP, vintraudse püssi Sako-Hunter-IV, sileraudse

püssi TOZ-63, sileraudse püssi Benelli-Supervind ning sõiduauto Peugeot 406 registreerimismärgiga 698THX. Kohus

määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb arestitud summad kanda tsiviilhagi katteks ning arestitud esemed võõrandada ja

seejärel kanda tsiviilhagi katteks.

2.7. Maakohus ei rahuldanud K. Kuntseli taotlust vabastada aresti alt ja saada tagasi laskekõlbmatu jahipüss (TOZ-63) ja

käekell Haas & Cie. Arvestades tsiviilhagi suurust ning süüdistatavale mõistetud pikka vangistust, on tsiviilhagi vabatahtlik

hüvitamine raskendatud, samuti on nende väärtuslike esemete realiseerimisel võimalik tagada tsiviilhagi hüvitamine kõige

kiiremal ja kindlamal viisil.

2.8. Maakohus leidis, et K. Kuntseli ja V.Z-i suhtes KrMS § 1431 alusel kohaldatud lisapiirangud jäävad kehtima kuni

kohtuotsuse jõustumiseni.

3. Maakohtu otsuse vaidlustasid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli, kannatanu esindaja Irina

Solovjova ning süüdistatava K. Kuntseli kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar ja süüdistatava V.Z-i kaitsja vandeadvokaat

Mart Missik.

3.1. Prokurör taotles apelleeritud kohtuotsuse tühistamist T.A, V.Z-i ja R.L õigeksmõistmises KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25

lg 2 järgi ning T.A süüdimõistmises ja karistamises KarS § 121 järgi. Seejuures taotles prokurör uue otsuse tegemist,

millega mõista J. Kiirend, R.L ja V.Z süüdi KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi ja karistada neid vastavalt vangistusega

10 aastat, vangistusega 8 aastat ja vangistusega 8 aastat.

3.2. Kannatanu esindaja I. Solovjova vaidlustas maakohtu otsuse tsiviilhagi, täpsemalt mittevaralise kahju 25 000 euro

osalise väljamõistmise osas.

3.3. Kaitsja S. Sillar taotles maakohtu otsuse tühistamist K. Kuntseli süüdimõistmises KarS § 114 p‑de 1 ja 5 – § 25 lg 2

järgi ja uue otsuse tegemist, millega mõista K. Kuntsel süüdi KarS § 1191 või § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Lisaks taotles

kaitsja K. Kuntselile kohaldatud suhtlemispiirangute tühistamist, G. K. suvilast leitud 32 150 euro tagastamist K. Kuntselile

või selle raha omandiõiguse küsimuse tsiviilkohtu otsustada jätmist ning temalt tsiviilhagi tagamiseks ära võetud

laskekõlbmatu jahirelva ja käekella Haas & Cie tagastamist.

3.4. V.Z-i kaitsja M. Missik taotles maakohtu otsuse tühistamist V.Z-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 136 lg 1

järgi ja uue otsuse tegemist, millega mõista V.Z õigeks temale esitatud süüdistuses. Ka taotles kaitsja kohtuotsuse

tühistamist V.Z-i suhtes kohaldatud suhtlemispiirangute, temalt kannatanu kasuks väljamõistetud tsiviilhagi ja V.Z-ile

kuuluva sularaha 719,64 euro aresti alla jätmise osas. Alternatiivselt taotles kaitsja V.Z-ile KarS § 136 lg 1 järgi mõistetud

karistuse vähendamist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. Apellatsioonikohus tegi uue

otsuse, millega mõistis T.A, R.L ja V.Z-i süüdi KarS § 136 lg 1 ning § 114 p‑de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi.

Süüdistuses KarS § 121 järgi mõisteti T.A õigeks. T.A-le mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust, R.L-ile 5 aastat vangistust

ja V.Z-ile lõplikult ärakantavaks karistuseks 5 aastat 3 kuud ja 5 päeva vangistust. K. Kuntselile mõisteti KarS § 63 lg 1

alusel KarS § 136 lg 1 ja § 114 p 1, 5 – § 25 lg 2 järgi karistuseks 10 aastat vangistust. Kohus rahuldas kannatanu esindaja

apellatsiooni ja mõistis VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg-te 1 ja 3 alusel süüdistatavatelt solidaarselt kannatanu eestkostja

K. P. kasuks välja tsiviilhagi summas 20 987,68 eurot (mittevaraline kahju summas 20 000 eurot ja varaline kahju summas

987,68 eurot). Ringkonnakohus oli seejuures järgnevatel seisukohtadel.

4.1. Mõrvakatse toimepanemine on kohtu hinnangul omistatav üksnes K. Kuntselile. Kuni otsitava rahasumma leidmiseni

ei saa kannatanu vastu kasutatud vägivalda pidada tapmisele suunatud tegevuseks. Vastupidi, kui ollakse huvitatud suure

rahasumma kättesaamisest ja ei teata selle asukohta, siis ilmselgelt pidid süüdistatavad olema huvitatud sellest, et kannatanu

oleks elus ja võimeline avaldama, kus on raha. Pekstes aga kannatanut intensiivselt pikema aja vältel jalgadega ja erinevate

esemetega pärast seda, kui ta oli avaldanud raha asukoha, möönis K. Kuntsel mistahes tagajärje saabumist. Kannatanu

kaasavedamist tema tahte vastaselt saab hinnata tema edasise peksmise soovina.

4.2. Maakohus leidis põhjendatult, et süüdistatavad tegutsesid kannatanult vabadust võttes kaastäideviijatena. Kuna

kannatanu korterisse tungis neli meest, ei saa enam rääkida võimalusest, et G. K. nõustus vabatahtlikult suvilasse kaasa

sõitma. See, et ta nõudmisele allus ja ise koos süüdistatavatega autosse jalutas, ei tähenda veel, et ta tegi seda vabatahtlikult.

Kannatanul ei võimaldatud ise oma autoga suvilasse sõita. Kannatanu autoga sõitis K. Kuntsel, G. K. pandi istuma autosse,

kus olid R.L, J. Kiirend ja V.Z ning kust põgenemine ei olnud võimalik. Kestva hirmutunde tõttu ei olnud kannatanul ka

võimalust põgeneda Rimi juures autos istudes, kui teised läksid väidetavalt poodi ja V.Z jäi auto juurde valvama. Suvilas

jätkas G. K. kinnihoidmist K. Kuntsel, kes kannatanu kinni sidus.

4.3. T.A, R.L ja V.Z vastutavad lisaks vabaduse võtmisele ka mõrvakatsele kaasaaitamise eest. Kannatanult ebaseaduslikult

vabaduse võtmises seisnev kaasaaitamistegu on põhjuslikus seoses temale K. Kuntseli poolt eluohtlike kehavigastuste

tekitamisega. Vabaduse võtmine toetas täideviija tapmistahtlust. Kogu sündmuste jada, mis päädis G. K. jätmisega suvilasse

koos agressiivselt meelestatud K. Kuntseliga, annab aluse väita, et K. Kuntseli edasine käitumine suvilas, sh võimalus

kannatanu tapmiseks, ei olnud süüdistatavatele ootamatu, eriti olukorras, kus raha oli leitud. Tagasitulekut suvilasse on

süüdistatavad põhjendanud just sellega, et kardeti millegi tõsise juhtumist, sest K. Kuntseli käitumine oli olnud enne

agressiivne. Kaudset tahtlust kannatanu surma saabumise osas kinnitab ka süüdistatavate edasine käitumine: teadvusetu

kannatanu toimetati suvilast tagasi korterisse ja jäeti uuesti K. Kuntseliga.

4.4. K. Kuntseli ja V.Z-i kaitsjad vaidlustasid kohtuotsuse ka osas, millega jäid kehtima süüdistatavatele KrMS § 1431

alusel kehtestatud lisapiirangud. Ringkonnakohus jättis lisapiirangud kuni kohtuotsuse jõustumiseni kehtima, nagu seda

otsustas maakohus jõustunud kohtumäärustes ja kordas kohtuotsuses. Maakohtu määruseid ei ole edasi kaevatud.

Süüdistatavatele kehtestatud lisapiirangud ei kehti nende lähedaste suhtes, kelle andmed on maakohus süüdistatavate soovil

märkinud määrustesse. Seega pole alust rääkida ebaproportsionaalsest põhiõiguste riivest.

4.5. Ringkonnakohus soostus kannatanu esindaja apellatsiooniga ja mõistis mittevaralise kahju summa välja suuremas

ulatuses kui maakohus. Hüvitise suurust mõjutab kasutatud vägivalla intensiivsus ja ajaline kestus ning kannatanu

meditsiinilisest abist ilmajätmine. Kohus pidas mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 20 000 eurot ning määras, et

süüdistatavad vastutavad solidaarvõlgnikena.

4.6. Kohus jättis muutmata maakohtu otsustuse kanda G. K. suvilast leitud 32 150 eurot riigituludesse. K. Kuntsel ei ole

tõendanud, et väidetavalt temale kuulunud ning kuriteo ajendiks olnud rahasumma oli seaduslikku päritolu. Olukorras, kus

kannatanu ei pretendeeri tema suvilast leitud rahasummale ja millegagi ei ole tõendatud, et kõnealune summa kuulus

kellelegi teisele, tuleb see kanda riigituludesse.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid K. Kuntseli kaitsja S. Sillar, T.A kaitsja vandeadvokaat Aivar

Ennok, R.L kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau ja V.Z-i kaitsja M. Missik.

6. K. Kuntseli kaitsja S. Sillar taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ja asja saatmist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks, samuti kaitsealusele määratud suhtlemispiirangu tühistamist. Kaitsja on seisukohal, et

ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust. Lisaks jäeti menetlusõiguse rikkumise tõttu tühistamata siiani kehtiv

suhtlemiskeeld ning K. Kuntselile ei tagastatud kannatanu poolt äravõetud raha ja hagi tagamiseks konfiskeeriti väärtusetud

mälestusesemed (laskekõlbmatu jahirelv ja käekell Haas & Cie). Kassaatori põhjendused on järgmised.

6.1. Kassatsiooni kohaselt tarvitasid kannatanu vastu vägivalda kõik süüdistatavad ühiselt. Üksnes vastutusest vabanemise

eesmärgil osutavad teised süüdistatavad K. Kuntselile kui üksiktäideviijale. Kriminaalasja materjalide põhjal pole võimalik

järeldada, kelle tegevus põhjustas kannatanule rasked kehavigastused. Kassaator leiab, et kuriteo tehiolud vastavad KarS §

1191 teokirjeldusele. Kui asuda siiski seisukohale, et ainult K. Kuntsel tekitas kannatanule rasked tervisekahjustused, tuleb

hinnata tema vastutust KarS § 113 või § 118 järgi. Kannatanu peksmise eesmärk ei olnud varalise kasu saamine KarS § 114

lg 1 p 5 mõttes, vaid üksnes raha asukoha teada saamine.

6.2. Ka ei soostu kassaator sellega, et K. Kuntsel tekitas kannatanule rasked kehavigastused piinaval viisil. Kohtu

argumentatsioonis on ilmne loogikaviga. Juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest tapetud, ei oleks talle maakohtu hinnangul

KarS § 114 mõttes piinu tekitatud, kuna aga kannatanu tapmist ei viidud lõpuni, on tegemist piinamisega. Ringkonnakohus

ei lükanud maakohtu mõttekäiku ümber.

6.3. Kassaatori hinnangul määrasid kohtud ekslikult G. K. suvilast leitud 32 150 eurot riigituludesse kandmiseks. K.

Kuntsel on järjekindlalt väitnud, et G. K. võttis temalt ära umbes 40 000 eurot. Olles mingi osa rahast tõenäoliselt ära

kulutanud, peitis G. K. selle raha enda suvilasse. Kannatanu elatustase välistas võimaluse, et tal oli selline rahasumma.

Kaudselt kinnitab seda ka asjaolu, et G. K. õde ei taotle raha kannatanu kasuks väljamõistmist. KrMS § 126 lg 3 p 3 alusel

saab riigiomandisse konfiskeerida ainult asja, millele ükski isik ei pretendeeri. Riik pidanuks vaidlusaluse raha tagastama K.

Kuntselile või jätma raha omandiõiguse küsimuse lahendamiseks tsiviilkorras.

6.4. Kannatanu kasuks mõisteti välja moraalse kahju hüvitis 20 000 eurot. Kassaator peab seda summat liiga suureks ning

leiab, et põhjendatud hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest on maakohtu poolt välja mõistetud 10 000 eurot.

7. T.A kaitsja A. Ennok taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassaator

leiab, et apellatsioonikohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Süüdistatav on

kriminaalmenetluse kestel kategooriliselt eitanud oma süüd mõrvakatses või sellele kaasaaitamises. Tal ei olnud sellekohast

tahtlust ega motiivi. Tõendatud on, et T.A eesmärk oli kaduma läinud raha tagasisaamine, mis ei ole seostatav mõrvale

kaasaaitamisega. Lisaks ei saanud T.A tegu valitseda, sest ta viibis kannatanule eluohtlike vigastuste tekitamise ajal

sündmuskohast eemal. Suvilasse saabumisel oli T.A tegevus suunatud pigem kannatanu elu päästmisele.

8. Apellatsioonimenetluses tehtud otsuse tühistamist ja esimese kohtuastme otsuse jõustamist taotleb ka R.L kaitsja A.

Repnau, kes leiab, et apellatsioonikohus kohaldas vääralt materiaalõigust. Kaitsja on seejuures järgmistel seisukohtadel.

8.1. R.L ei tegutsenud teistega koos ühiselt ja kooskõlastatult, ta ei valitsenud tegu ega hoidnud sündmusi enda kontrolli all.

Isik, kes tegu ei valitse, kuid osaleb selle toimepanemises, võib vastutada osavõtu sätete alusel, s.o kihutaja või

kaasaaitajana. Ei ole tuvastatud kaitsealuse tahe tegutseda omakasu motiivil, samuti ei ole R.L mitte kuidagi seotud

kannatanu vastu piinaval viisil vägivalla toimepanemisega. Tema osavõtt piirdus kõigest juuresolekuga. Kriminaalasjas on

tuvastatud, et G. K. korterisse mindi selleks, et saada tagasi väidetavalt K. Kuntselilt varastatud raha. Puuduvad tõendid

selle kohta, et grupi teoplaaniks oli kannatanu tapmine.

8.2. Alles hiljem selgus, et ajal, mil teised olid suvilast lahkunud, tekitas K. Kuntsel kannatanule hulgaliselt vigastusi, mille

tõttu saabus ka raske tagajärg. Tegemist oli täideviija ekstsessiga, mida ei saa teistele omistada. Ringkonnakohus on

jõudnud kummastava järelduseni, et R.L esines kaudne tahtlus sooritada kannatanu mõrv, sest ta osales G. K-lt vabaduse

võtmises. Kui R.L koos T.A-ga tagasi tuli, oli K. Kuntseli kuritegu lõpule viidud. Kassaator on seisukohal, et kannatanu

hilisem linna toimetamine ei ole mõrvakatsele kaasaaitamine.

9. Kassatsiooni esitas ka V.Z-i kaitsja M. Missik, kelle hinnangul on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja

rikkunud oluliselt menetlusõigust. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja apellatsioonikohtule

uueks arutamiseks saatmist ning V.Z-i suhtes KrMS § 1431 alusel kohaldatud lisapiirangute tühistamist. Kassatsiooni

põhjendused on järgmised.

9.1. V.Z ei osalenud kannatanult vabaduse võtmises, ta oli üksnes kõrvalseisja. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, milline

oli V.Z-i oluline teopanus süüteo toimepanemisel. Ainus konkreetne tegu, mille kohus V.Z-ile omistab, on väidetav

kannatanu valvamine Rimi parklas, kui teised süüdistatavad poodi läksid. V.Z ja G. K. tegid rahvarohkes Rimi parklas koos

suitsu, mis tähendab, et kannatanu oleks saanud lahkuda. Kaitsealuse ütlustest, mis on kooskõlas ka teiste

kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, ilmneb, et ta ei soovinud end asjasse segada, seejuures on tõendatud, et V.Z ei

tarvitanud kordagi G. K. kallal vägivalda.

9.2. Kassaator ei nõustu kohtuga ka selles, et V.Z on aidanud kaasa mõrvakatsele. Kuni otsitava rahasumma leidmiseni ei

saa kannatanu suhtes tarvitatud vägivalda pidada tapmisele suunatud tegevuseks. Kuna K. Kuntseli tegevus oli suunatud

raha leidmisele, ei saanud teised süüdistatavad, sh V.Z, võimalikuks pidada ega vähimalgi määral möönda, et K. Kuntsel

soovib kannatanut tappa. Kassaator ei nõustu kohtu seisukohaga, et kannatanu korterisse tagasitoimetamine iseloomustab

süüdistatavate tahtlust kannatanu surma saabumise osas. K. Kuntsel lubas nii suvilas, kui nad Xxxxxxx tagasi hakkasid

sõitma, kui ka pärast kannatanu korterisse toimetamist, et ta kutsub kannatanule kiirabi.

9.3. Ka jääb kassaatorile arusaamatuks, miks olukorras, kus kannatanule on tekitatud kahju KarS § 114 p-des 1 ja 5 – § 25

lg-s 2 sätestatud teo toimepanemisega, rahuldab kohus tsiviilhagi solidaarselt kõigi süüdistatavate suhtes. Kohtu tuvastatud

teo ja kahjuliku tagajärje vahel puudub põhjuslik seos, kuna vabaduse võtmisega ei ole kahju tekitatud. Mittevaralise kahju

on kannatanule tekitanud oma tegevusega K. Kuntsel.

10. Kassatsioonidele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli, kes leiab, et kannatanult

vabaduse võtmine oli seotud mõrvakatsega ja põhjuslikus seoses raske tagajärje saabumisega. Süüdistatavate tegevust tuleb

käsitleda ühtse tervikuna algusest lõpuni. Narkokurjategijate käitumine, kus käsuliin on välja kujunenud ja narkoraha eest

vastutav isik jäeti raha leidmise eesmärgil kannatanut peksma, on ilmne. Põhjendatuks peab prokurör ka K. Kuntseli

suhtlemispiiranguid. Kuna kannatanu on hooldusasutuses ja ei saa täielikult välistada, et tema tervis läheb paremaks, ei saa

ka välistada, et kurjategijad kontrollivad pidevalt tema seisundit ja teda võidakse hakata mõjutama endale kasulikus suunas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohus võtab kõigepealt seisukoha K. Kuntseli süüküsimuses KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi (I) ning

osutab ringkonnakohtu otsuse põhistusvigadele T.A, R.L ja V.Z-i tahtluse tuvastamisel KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 –

§ 22 lg 3 järgi etteheidetava teo toimepanemisel (II). Seejärel juhib kolleegium tähelepanu sellele, et T.A, R.L ja V.Z-i

käitumine võib vastata väljapressimise (KarS § 214) koosseisule (III). Lisaks peatub kolleegium tsiviilhagi solidaarsel

väljamõistmisel (IV), selgitab menetlusõiguse rikkumist süüdistatavate arestitud vara määramisel tsiviilhagi katteks (V) ning

hindab K. Kuntselile ja V.Z-ile kohaldatud suhtlemispiirangute jätkuvat põhjendatust (VI). Lõpuks võtab Riigikohus kokku

kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlused (VII).

I

12. Kaitsja vaidlustab K. Kuntseli üksiktäideviijana süüdimõistmise KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi, leides muu

hulgas, et T.A, R.L ja V.Z-i sellekohased ütlused on antud enda vastutusest vabastamise eesmärgil. Nii maa- kui ka

ringkonnakohus asusid kokkuvõtlikult seisukohale, et G. K. eluohtlikud tervisekahjustused tekitas K. Kuntsel suvilas

peksmise ajal, kui ta oli kannatanuga kahekesi. Kolleegium soostub selle järeldusega. Tulenevalt kohtuotsuse põhistustest

pidas maakohus K. Kuntseli kaassüüdistatavate ütlusi G. K. peksmise asjaolude kohta ühetaoliseks ja sellest johtuvalt ka

usaldusväärseks. Kohtud on ka tuvastanud, et R.L ja V.Z-i osalemist kannatanu peksmises ei kinnita ükski kriminaalasjas

kogutud tõend, sh ekspertiisiaktid. T.A on küll tunnistanud kannatanu löömist korteris, kannatanu suhtes rohkema vägivalla

kasutamist kinnitavad tõendid aga puuduvad temagi puhul.

13. Ka nõustub kolleegium kohtutega selles, et K. Kuntselil oli vähemalt kaudne tahtlus G. K. surma saabumise suhtes.

Kohtuekspertiisi akti kohaselt võisid G. K. hulgalised kehavigastused olla põhjustatud korduvatest jõulistest löökidest

rusika, jala või mõne muu tömbi esemega elutähtsatesse kehapiirkondadesse (pähe ja rindkeresse), samuti kannatanu seljale

astumisest või hüppamisest (vt KoTo III kd, tl 62–63). Arvestades vigastuste hulka ja laadi, aga ka löökide korduvust ja

suunatust, on maa- ja ringkonnakohus õigesti järeldanud, et K. Kuntsel pani teo toime piinaval viisil. Kuna kohtud

tuvastasid, et K. Kuntselit ajendas G. K.e peksma sularaha asukoha teadasaamine ja selle äravõtmine, on talle omistatav

omakasu motiiv. Seda hoolimata asjaolust, et K. Kuntsel nõudis väidetavalt temale kuuluva sularaha üleandmist (vt ka

käesoleva otsuse p 14). Ühtlasi jagab kolleegium kohtute lõppjäreldust, et puudub alus rahuldada K. Kuntseli kaitsja taotlus

ja kvalifitseerida süüdistatava tegu ümber KarS § 1191 või KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi.

14. Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et K. Kuntselile omistatava mõrvakatse subjektiivse külje kontrollimisel on

ringkonnakohtu põhjendused mõneti vastuolulised. Esmalt leiab apellatsioonikohus, et K. Kuntseli tapmistahtlus ei ole

tuvastatav enne otsitava sularaha leidmist. Seejuures ei põhista ringkonnakohus, millised tõendid kinnitavad raha leidmist

süüdistatavate poolt. Et süüdistatavad oleksid leidnud mingi raha G. K. suvilast ning selle ära võtnud, ei nähtu ka maakohtu

otsusest, kuna maakohus ei sidunud oma põhjendusi raha leidmisega. Teisalt osutab ringkonnakohus sellele, et kannatanut

ei jäetud rahule ka pärast seda, kui ta avaldas raha asukoha, ja kui süüdistatavate huvi piirdunuks ainult raha leidmisega, siis

oleks kannatanu sõnade õigsuses saanud veenduda teda tahtevastaselt kaasa viimata, mistõttu saab tema suvilasse

kaasavõtmist hinnata edasise peksmise soovina. Samal ajal kummutas ringkonnakohus süüdistusversiooni, et kannatanut

peksti jõhkralt enne suvilasse jõudmist tehtud vahepeatuse ajal, kuna seda kinnitavad tõendid puuduvad. Viimaks märgib

ringkonnakohus, et algne tervisekahjustuse tekitamise tahtlus neeldub hilisemas tapmistahtluses ning õiguslikult tuleb

K. Kuntseli tegu vaadelda üksnes tapmiskatsena. Kirjeldatud ebakõlad ei anna aga alust K. Kuntseli KarS § 114 p-de 1 ja 5

– § 25 lg 2 järgi süüdimõistmise tühistamiseks, kuna kolleegiumi hinnangul saab K. Kuntseli puhul rääkida G. K.

tapmistahtlusest hiljemalt hetkest, mil K. Kuntsel peksis kannatanut suvilas pärast kaassüüdistatavate lahkumist. Sama

järelduseni jõudsid kokkuvõttes ka maa- ja ringkonnakohus.

II

15. T.A, R.L ja V.Z-i kaitsjad vaidlustavad kaitsealuste süüdimõistmise KarS § 114 p‑de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi.

Kassaatorite hinnangul ei ole ringkonnakohus tuvastanud süüdistatavate tahtlust kannatanu tapmise osas, samuti ei ole õige

neile ette heita teo toimepanemist piinaval viisil ja omakasu motiivil.

16. Ringkonnakohus leidis, et G. K-lt vabaduse võtmine oli põhjuslikus seoses tema hilisema peksmisega suvilas K.

Kuntseli poolt. Sellest johtuvalt käsitas kohus T.A, R.L ja V.Z-i mõrvakatsele kaasaaitajatena, kuna nad toimetasid G. K.

suvilasse ja jätsid kannatanu sinna koos agressiivselt meelestatud K. Kuntseliga.

17. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist,

ainelist või vaimset kaasabi. Kolleegium on selgitanud, et kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos

kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama

selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte

üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija

tahtlust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13.5)

18. Maa- ja ringkonnakohus mõistsid K. Kuntseli, T.A, R.L ja V.Z-i süüdi KarS § 136 lg 1 järgi G. K-lt vabaduse

võtmises. Kassatsioonimenetluses vaidlustab süüditunnistamist selle kuriteo toimepanemises üksnes V.Z-i kaitsja, kelle

hinnangul ei ole kohtud tuvastanud V.Z-i teopanust. Erinevalt kaitsjast on kolleegium seisukohal, et V.Z-i tegevuse

hindamisel KarS § 136 lg 1 järgi ei ole kohtud menetlusõigust rikkunud, kohtute siseveendumuse kujunemine otsustes on

jälgitav ning esitatud seisukohad on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Hinnates kõigi süüdistatavate käitumist

kannatanu korteris, tema tahte allutamist ja seejärel tahtevastast kaasaviimist suvilasse, aga ka enne suvilasse jõudmist autos

kinnisidumist ja ‑hoidmist, on kohtud põhjendatult omistanud kõigile süüdistatavatele KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemise. V.Z-i ja R.L väiksemat teopanust on arvestatud karistuse individualiseerimisel.

19. Kolleegium leiab, et G. K-lt vabaduse võtmine toetas vaieldamatult sündmuste edasist arengut ja mõjutas oluliselt

kausaalahelat, mis kulmineerus K. Kuntseli täideviimisteoga, s.o G. K. valimatu peksmisega suvilas. Seega saab

kannatanult vabaduse võtmist tõesti käsitada objektiivselt kaasaaitamisteona.

20. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks

peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse

tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo

suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse

ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu,

mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13.6)

21. Ringkonnakohus tugines T.A, R.L ja V.Z-i kaasaaitamistahtluse tuvastamisel sellele, et G. K. tahtevastane suvilasse

kaasaviimine oli kantud tahtlusest teda seal peksta. Kuna K. Kuntsel oli sündmuste vältel agressiivne ja tarvitas juba

kannatanu korteris tema kallal vägivalda, pidasid süüdistatavad ringkonnakohtu hinnangul võimalikuks ja möönsid, et K.

Kuntsel võib kannatanu suvilas surnuks peksta. Tapmistahtlusele osutas ringkonnakohtu otsuse järgi seegi, et J. Kiirend,

R.L ja V.Z koos K. Kuntseliga toimetasid pärast esimeste suvilasse naasmist teadvusetu kannatanu tagasi tema korterisse ja

jätsid ta taas K. Kuntseliga kahekesi.

22. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohtu põhjendused kaasaaitamistahtluse tuvastamisel lõpuni jälgitavad.

Tulenevalt T.A, R.L ja V.Z-i kohtumenetluses antud ütlustest toimetati kannatanu suvilasse üksnes sularaha leidmiseks ning

vägivalla tarvitamine enne suvilasse jõudmist oli suunatud kas sularaha asukoha teadasaamisele või kannatanu vastupanu

mahasurumisele. Kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kannatanult vabaduse võtmisel oli

süüdistatavatel tapmistahtlus. Ehkki T.A, R.L ja V.Z kinnitasid, et K. Kuntsel oli agressiivne, ei saa ainuüksi sellest

järeldada, et süüdistatavad pidid enne suvilasse jõudmist ja hiljem sealt lahkudes pidama võimalikuks ja möönma, et K.

Kuntsel võib G. K. tappa. Siinkohal tuleb taas juhtida tähelepanu sellele, et K. Kuntseli teotahtlust analüüsides tugines

ringkonnakohus ekslikult (tõendamata) asjaolule, et K. Kuntsel jätkas kannatanu peksmist pärast sularaha leidmist (vt

käesoleva otsuse p 14). Viimaks märgib kolleegium, et ka teadvusetu kannatanu tagasitoimetamine tema korterisse, abi

kutsumata jätmine ning kannatanu K. Kuntseliga jätmine ei võimalda väita, et T.A, R.L ja V.Z oli tahtlus, et K. Kuntsel

üritab G. K.e suvilas tappa. Samuti ei arvestanud ringkonnakohus T.A, R.L ja V.Z-i kaasaaitamisteo kvalifitseerimisel

sellega, et maakohus tuvastas teo toimepanemise omakasu motiivil (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-36-

09, p 14.3) üksnes K. Kuntselit iseloomustava erilise isikutunnusena ega põhjendanud ka täideviimisteo piinava viisi

omistamist T.A-le, R.L-ile ja V.Z-ile.

23. Seega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, jättes T.A, R.L ja V.Z-i

kaasaaitamistahtluse (KarS § 114 p‑de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3) nõuetekohaselt põhistamata. See toob KrMS § 362 p 2

järgi kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasi tuleb KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 2 alusel saata

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kuna T.A, R.L ja V.Z mõisteti ringkonnakohtu otsusega süüdi KarS § 114 p-de 1 ja

5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 ja KarS § 136 lg 1 (ideaalkonkurents) järgi ning neile mõisteti liitkaristus KarS § 63 lg 1 alusel,

tuleb tühistada ka nende süüdimõistmine KarS § 136 järgi (vt ka käesoleva otsuse p 25).

III

24. Juhul, kui ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel leiab, et T.A, R.L ja V.Z-i tegevus ei ole kvalifitseeritav

KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi, tuleb kohtul pöörata tähelepanu järgnevale. Lähtudes KrMS § 306 lg 1

p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas

tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra

väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 20).

KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta

süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise

kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-12-16, p 10).

Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus

kontrollima täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud

kuriteokoosseisule (viidatud otsus asjas nr 3-1-1-12-16, p 12).

25. Käesolevas kriminaalasjas lugesid kohtud tõendatuks, et süüdistatavate sooviks oli väidetavalt K. Kuntselile kuuluva

sularaha tagasisaamine ning raha asukoha väljaselgitamiseks kasutati G. K. kallal vägivalda. Seejuures tuvastasid kohtud, et

aktiivne pool sularaha väljanõudmises oli lisaks K. Kuntselile ka T.A, kes väitis ristküsitlusel, et ta esitas G. K-le nõude

endale, mitte K. Kuntselile kuuluva raha väljaandmiseks (vt KoTo VIII, tl 176). Kolleegiumi hinnangul võib kirjeldatud

käitumine vastata KarS §-s 214 sätestatud väljapressimise kuriteokoosseisule.

26. KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada

häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane

kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks

seaduslik õigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise

koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas KarS §-s 214

kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet

tunnustab. Näiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 järgi kehtetu tehing, mis on vastuolus heade kommete ja

avaliku korraga (nt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi,

tuleb seega lahendada küsimus, kas K. Kuntseli poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte.

27. Maakohus jättis aresti alla ja määras kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 3 alusel riigituludesse kandmisele M

külast Xxxxx xxx XX põranda alt leitud 32 150 eurot, kuna sularaha omanikku kriminaalmenetluses ei tuvastatud. Raha

leidis politsei uurimistoimingu käigus. K. Kuntsel on leitud rahasumma omandi ka kassatsioonis vaidlustanud, väites, et K.

Kuntsel omas umbes 40 000 eurot sularaha, mis läks kaduma korterist, kus ta elas koos G. K-ga. Kolleegiumi hinnangul on

kohtud ammendavalt kummutanud K. Kuntseli kaitsja versiooni suvilast leitud sularaha omandiõiguse kohta.

Ringkonnakohus leidis õigustatult, et kriminaalasjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks väidetavalt K. Kuntselile

kuulunud ja kannatanu suvilast leitud raha seaduslikku päritolu. Olukorras, kus ka kannatanu (esindaja) ei taotle tema

suvilast leitud sularaha tagastamist ja pole tõendatud, et rahasumma võis kuuluda kellelegi teisele, on õige kohtute otsustus

kanda see summa riigituludesse.

IV

28. Kuna Riigikohus tühistab T.A, R.L ja V.Z-i süüdimõistmise KarS § 114 p‑de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 ning KarS §

136 järgi, langeb ühtlasi ära õiguslik alus tsiviilhagi solidaarseks väljamõistmiseks kõigilt süüdistatavatelt. Kriminaalasja

uuel arutamisel peab ringkonnakohus tsiviilhagi selles osas seega uuesti lahendama. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta

kassaatorite põhjendused tsiviilhagi süüdistatavatelt solidaarse väljamõistmise lubamatuse kohta. VÕS § 1045 lg 4 kohaselt

loetakse kahju tekitanud teole kihutaja ja kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju

tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Sõltuvalt T.A, R.L ja V.Z-i süüküsimuse lahendamisest kriminaalasja uuel

arutamisel tuleb otsustada ka VÕS § 1045 lg 4 kohaldamise üle. K. Kuntseli kaitsja üldsõnalised väited kannatanu kasuks

välja mõistetud moraalse kahju hüvitise ülemäärase suuruse kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks

rahuldatud tsiviilhagi ulatuse osas.

V

29. Maakohus jättis K. Kuntselile, T.A-le ja V.Z-ile kuuluva ning kriminaalmenetluse käigus äravõetud sularaha ja K.

Kuntseli arvelduskontol oleva raha aresti alla ning määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb arestitud vara kanda tsiviilhagi

katteks. Lisaks jättis kohus aresti alla K. Kuntselile kuuluvad esemed (vt käesoleva otsuse p 2.6), mis määrati kohtuotsuse

jõustumisel võõrandada ja saadud raha kanda tsiviilhagi katteks. Seejuures käsitles maakohus nii kohtuotsuse resolutiiv- kui

ka põhiosas vara aresti alla jätmist ja tsiviilhagi katteks määramist pealkirja „konfiskeerimine“ all. Kuna K. Kuntseli, T.A ja

V.Z-i eelnimetatud vara arestiti Harju Maakohtu 13. jaanuari 2015. a määrustega (nr 1-15-17, 1-15-18, 1-15-19) üksnes

kannatanu tsiviilhagi tagamiseks, ei ole vara konfiskeerimiseks õiguslikku alust.

30. Kriminaalkolleegium on selgitanud, et kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb

väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi

tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult

väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi

tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse

korraldamisele. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja 18. märtsi

2015. a määrus asjas nr 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus

täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka viidatud

määrus asjas nr 3-1-1-78-14, p 25). Kolleegium osutab, et tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt

konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). Eeltoodust tulenevalt pidanuks maakohus

piirduma otsustusega jätta tsiviilhagi tagamiseks kohaldatud vara arest muutmata kuni kohtuotsuse täitmiseni tsiviilhagi

puudutavas osas. Ringkonnakohus sellele maakohtu eksimusele tähelepanu ei pööranud.

VI

31. K. Kuntseli ja V.Z-i kaitsjad vaidlustavad ka KrMS § 1431 alusel kohaldatud lisapiirangute jätkuva põhjendatuse.

Suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on

kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab

selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-69-14, p 9.1). Kriminaalmenetluse praeguses

staadiumis on võimalus, et lisapiirangute tühistamisega võidakse tunnistajaid mõjutada või muul viisil menetlust kahjustada,

väike. Teisalt saadab kolleegium kriminaalasja ringkonnakohtusse uueks arutamiseks ning ei ole välistatud vajadus

täiendavate tõendite kogumiseks, sh süüdistatavate ja tunnistajate uuesti ülekuulamiseks. Kolleegium märgib, et nii K.

Kuntselile kui ka V.Z-ile on vastavalt Harju Maakohtu 20. veebruari 2015. a ja 10. veebruari 2015. a määrusega lubatud

kokkusaamisi, kirjavahetust ja telefoni kasutamist kahe lähedasega. See vähendab nende perekonnaelu puutumatuse riivet.

Eeltoodust tulenevalt jääb kaitsjate taotlus lisapiirangute tühistamiseks rahuldamata.

VII

32. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 361 lg-st 2, § 341 lg‑st 3 ja § 339 lg-st 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a otsuse osaliselt, s.o osas, millega

T.A, R.L ja V.Z tunnistati süüdi ja neid karistati KarS § 114 p-de 1 ja 5 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja

5) – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 ja KarS § 136 järgi, neile mõisteti liitkaristus ja mõisteti välja sundraha 975 eurot. Samuti tühistab

kolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 24. septembri 2015. a otsus määrata

K. Kuntseli, T.A ja V.Z-i kriminaalmenetluses arestitud vara kohtuotsuse jõustumisel tsiviilhagi katteks, ning osas, millega

mõisteti K. Kuntselilt, T.A-lt, R.L-ilt ja V.Z-ilt solidaarselt välja K. P. kasuks tsiviilhagi summas 20 987,68 eurot.

Tühistatud osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et Tallinna Ringkonnakohtu

20. jaanuari 2016. a otsuse p-s 12 põhjendati K. Kuntseli kaitsja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramise taotluse

rahuldamist, kuid see ei kajastu ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis.

33. Viimaks lahendab kolleegium K. Kuntseli kaitsja S. Sillari taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks ning R.L

kaitsja A. Repnau ja V.Z-i kaitsja M. Missiku taotlused kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstava õigusabi tasu

hüvitamiseks. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 361 lg 1 p-des 2–7

nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb käesolevas kriminaalasjas KrMS § 361 lg 1 p-s 6

nimetatud lahendi, jäävad süüdistatavate kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

34. K. Kuntseli kaitsja taotleb kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu 192 euro hüvitamise kindlaksmääramist. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu lahendi analüüsile ja kassatsioonkaebuse koostamisele kokku 8 pooltundi.

Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 ning § 23 lg 1 ja Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktide 2 ja 16 alusel rahuldada ning määrata riigi

õigusabi tasu suuruseks 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot).

35. R.L kaitsja esitas taotluse kassatsioonimenetluses valitud kaitsja õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 1 200 eurot (sh

käibemaks). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja õigusabi osutamisele aega 8 tundi, sh 3 tundi ringkonnakohtu lahendiga

tutvumisele ja 5 tundi kassatsiooni koostamisele. Kassatsioonis on valdavalt kajastatud R.L-ile esitatud süüdistust ja

varasemat menetluskäiku ning sisulised kaitseväited moodustavad kaebusest marginaalse osa. Samas tuleb pidada

kaitseargumente põhjendatuks R.L süüditunnistamise vaidlustamisel KarS § 114 p‑de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi.

Arvestades kassatsiooni mahtu ja sisukust, tuleb R.L huvide kaitsmisel lugeda vajalikuks ja põhjendatuks õigusabi

osutamist kuue tunni ulatuses. Tunnitasu määraga 125 eurot on R.L-ile osutatud mõistliku suurusega õigusabi tasuks 750

eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 900 eurot.

36. Kassatsioonis taotleb R.L kaitsja menetluskulude hüvitise kandmist Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid pangakontole.

Kolleegium selgitab, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise korral on süüdistatav,

kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti

tema või mõne muu isiku arvel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p

137). See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel

välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. Kohtutoimikust ei nähtu R.L taotlust täita menetluskulude hüvitamise nõue

Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid pangakontole (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2015. a otsus asjas nr

3-1-1-62-14, p 19). Sellest tulenevalt mõistab kolleegium kassatsioonimenetluse kulu riigilt välja R.L kasuks.

37. V.Z-i kaitsja esitas taotluse hüvitada V.Z-ile valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu 1 312,50 eurot (sh

käibemaks). Taotlusele lisatud arvest nähtuvalt kulutas kaitsja õigusabi osutamisele aega 8,75 tundi (tunnitasuga 125 eurot).

Kolleegiumi hinnangul on taotluses näidatud ühe tööühiku hind põhjendatud ning taotluses märgitud toimingud ja nende

tegemisele kulutatud aeg vajalik V.Z-ile õigusabi osutamiseks. Seega on taotletav kaitsjatasu mõistliku suurusega ning

kaitsja taotlus tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)