3-3-1-86-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-86-15

Otsuse kuupäev

30. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Ants

Kull, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo

Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle

Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Margit Toominga kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27. juuni

2014. a ettekirjutuse nr 9.TL15.2-2/9946 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Margit Tooming

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-14-52199

Menetluse alus Riigikohtus

Margit Toominga kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada, et vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni

31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli põhiseaduse vastane osas, milles nägi ette

vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu

ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks

töötasu väljamaksmisega viivitanud.

2. Tunnistada, et vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni

13. maini 2013 kehtinud sõnastuses) oli põhiseaduse vastane osas, milles nägi ette

vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu

ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks

töötasu väljamaksmisega viivitanud.

3. Tunnistada vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimene lause (alates 1. jaanuarist 2014

kehtivas sõnastuses) põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see näeb ette

vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu

ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks

töötasu väljamaksmisega viivitanud.

4. Rahuldada Margit Toominga kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2014. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

27. augusti 2015. a otsus asjas nr 3-14-52199.

6. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt.

7. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 27. juuni 2014. a ettekirjutus nr 9.TL15.2-2/9946

tagasinõude summa osas, mis ületab 130 eurot ja 67 senti.

8. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt Margit Toominga kasuks kantud menetluskulude katteks

15 eurot.

9. Tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 18. septembri 2012. a otsusega Margit Toomingale seoses

10. septembril 2012 sündinud lapse kasvatamisega vanemahüvitise 702 eurot ja 30 senti kuus

ajavahemikuks 18. novembrist 2012 kuni 26. jaanuarini 2014.

2. 27. juuni 2014. a ettekirjutusega nr 9.TL15.2-2/9946 kohustas Sotsiaalkindlustusamet

M. Toomingat tagastama talle õigusliku aluseta makstud vanemahüvitise 168 eurot ja 84 senti.

Ettekirjutuse järgi maksis Rekrum Eesti OÜ M. Toomingale 2013. a oktoobris 870 eurot, mis hõlmas

augusti ja septembri töötasu ja koondamishüvitist ning ületas vanemahüvitise määra (2013. aastal

290 eurot). Seega oleks M. Tooming pidanud vanemahüvitise seaduse (VHS) § 3 lg 7 alusel saama

oktoobris 2013 vanemahüvitist 488 eurot ja 58 senti. VHS § 3 lg-s 71 sätestatud erandid, mil hüvitist

ei vähendata, ei kohaldu. Seega on M. Toomingale 2013. a oktoobrikuu eest arvestatud

vanemahüvitist 213 eurot ja 72 senti enam ja välja makstud 168 eurot ja 84 senti enam (arvestatud

hüvitis miinus tulumaks).

3. M. Tooming esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ettekirjutuse tühistada. Kaebaja

selgitas, et töötas vanemahüvitise saamise ajal, kuid tema igakuine töötasu jäi alla seaduses sätestatud

piirmäära. Vastustaja on jätnud arvestamata, et piirmäära ületav laekumine oktoobris 2013 tekkis

põhjusel, et tööandja maksis kaebajale korraga välja koondamisraha koos kahe eelneva kuu eest

saamata jäänud töötasuga.

4. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt võrreldes vanemahüvitist mittesaavate koondatavatega. Nii jääb

kaebaja, kellel on väikese lapse vanemana niigi raskem uut töökohta leida, koondamise puhuks

ettenähtud hüvitisest sisuliselt ilma. Lisaks ei vähendata vanemahüvitist VHS § 3 lg 71 p 3 järgi

juhul, kui koondamishüvitise maksab tööandja maksejõuetuse tõttu välja töötukassa. Kaebaja leidis,

et ka tema puhul tuleks analoogia korras rakendada VHS § 3 lg 71 p 3. Kui see pole võimalik, tuleks

vanemahüvitise seaduse regulatsioon tunnistada põhiseaduse (PS) vastaseks.

5. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 12. detsembri 2014. a otsusega rahuldamata. Kohus leidis, et

VHS § 3 lg 7 alusel vähendatakse vanemahüvitist, kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kuul

ükskõik millist sotsiaalmaksuga maksustavat tulu, mis ületab hüvitise määra. Vanemahüvitise

vähendamisel võetakse arvesse tulu saamise hetk, mitte tulu saamiseks õiguse tekkimise hetk. Seega

ei ole oluline see, et kaebajale maksti oktoobris 2013 välja töötasu eelnevate kuude eest. Tegemist ei

ole ka tuluga, millele oleks kaebajal tekkinud õigus enne vanemahüvitise saamiseks õiguse tekkimist,

mistõttu pole kohaldatav VHS § 3 lg 71 p-s 4 sätestatud erand.

6. Ka koondamishüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, mis tuli seega arvata kaebaja 2013. a

oktoobrikuu sissetuleku hulka. VHS § 3 lg 71 p-s 3 sätestatud erand pole analoogia korras kohaldatav.

VHS § 3 lg 71 p-de 3 ja 4 kehtestamisega soovis seadusandja kompenseerida väljamaksete

hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud teha hüve saamise

üldreeglist erandit muudel juhtudel.

7. Vanemahüvitist saavad isikud ei ole võrreldavas olukorras nendega, kes vanemahüvitist ei saa. Riik

ei nõua kaebajalt tagasi mitte koondamishüvitist, vaid enammakstud vanemahüvitist. Võrreldavateks

gruppideks on isikud, kelle vanemahüvitist vähendatakse, ja isikud, kelle vanemahüvitist VHS § 3

lg 71 p-s 3 sätestatud erandi alusel ei vähendata. Õige on see, et tegu on võrdsuspõhiõiguse riivega.

Olukord pole aga põhiseaduse vastane, kuna vanemahüvitise maksmise kohustuse on riik endale

võtnud heast tahtest ning vanemahüvitise vähendamine või vähendamata jätmine on riigi

sotsiaalpoliitiline otsus. Kohus ei saa riigi otsustusruumi sekkuda.

8. M. Tooming esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja leiab,

et tema puhul esinevad sisuliselt nii VHS § 3 lg 71 p-s 3 kui ka p-s 4 nimetatud asjaolud: tööandja

maksejõuetus ja saamata jäänud tasu väljamaksmine vanemahüvitise saamise perioodil. Laekumiste

kuhjumises pole süüdi mitte kaebaja, vaid tööandja, kes ei suutnud oma kohustusi õigel ajal täita. Kui

tööandja oleks täitnud oma kohustusi ja maksnud töötasu iga kuu, ei oleks kaebajal vanemahüvitise

tagasimaksmise kohustust tekkinud. Seadusandja on kehtestanud regulatsiooni, mille järgi on

vanemahüvitise saamise ajal õigus töötada ja saada töötasu allpool vanemahüvitise piirmäära, ilma et

vanemahüvitist vähendataks. Kaebajal pole võimalik esitada ka kahjunõuet tööandja vastu, kuna

tööandja on pankrotis. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et teda ei saa võrrelda vanemahüvitist

mittesaavate koondatud isikutega. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt ka nende vanemahüvitist saavate

isikutega võrreldes, kellele maksab koondamishüvitise välja töötukassa.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et seaduse analoogia kohaldamiseks ei ole

alust, kuna VHS regulatsioon on selge. Mitme kuu töötasu maksmise korral ühel kalendrikuul on

vanemahüvitise vähendamine õigustatud. Ka tuli vanemahüvitise vähendamisel arvestada

koondamishüvitist. Vanemahüvitist mittesaav koondatav isik ei saa koondamisele järgnevatel kuudel

töötasu, vanemahüvitise saajale jätkatakse aga hüvitise maksmist kuni hüvitise maksmise perioodi

lõpuni. Ringkonnakohus leidis, et VHS § 3 lg 71 p 3 ei ole PS §-ga 12 vastuolus.

10. M. Tooming esitas kassatsioonkaebuse, milles palus haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada

ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Kaebaja leiab, et õiguskantsler ei ole

ringkonnakohtu viidatud arvamuses käsitlenud olukorda, kus tööandja rikkumise tõttu makstakse

mitme kuu palk välja ühel kuul. Kaebaja vanemahüvitise vähendamine tööandja süü tõttu pole

õigustatud. Isegi kahe kuu töötasu ja koondamishüvitise ühekordse väljamaksena tasumise korral

oleks tööandja pidanud tasu deklareerima erinevate kuude TSD-s (tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispenisoni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon). Sel juhul ei oleks

kaebaja vanemahüvitist vähendatud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

11. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et kaebaja puhul on riivatud PS § 12 lg 1 esimesest lausest

tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Esiteks koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes isikutega,

kes töötasid vanemahüvitise saamise ajal ja said töötasu kätte õigel, tööandjaga sõlmitud lepingus

sätestatud ajal. Erinevalt eelnimetatud isikutegrupist vähendatakse kaebaja vanemahüvitist temast

sõltumatul põhjusel (tööandja lepingurikkumine). Kaebajal polnud ka efektiivset võimalust nõuda

tööandjalt lepingurikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist, kuna enne vanemahüvitise tagasinõude

esitamist oli välja kuulutatud Rekrum Eesti OÜ pankrot (21. mail 2014).

12. Teiseks koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes saavad tööandja süül

vanemahüvitise maksmise kalendrikuul kätte töötasu, mis neil jäi saamata enne vanemahüvitisele

õiguse tekkimist. Selliste isikute vanemahüvitist VHS § 3 lg 71 p 4 järgi ei vähendata. Seejuures on

kaebaja olukorraga kõige sarnasemas olukorras isikud, kellele ei määratud töötasu hilinenud

laekumise tõttu väiksemat igakuist vanemahüvitist. Tegemist on isikutega, kes saavad vanemahüvitise

saamise kalendrikuul kätte tasu, mille nad oleksid pidanud saama enne vanemahüvitise

väljamaksmise perioodi algust, kuid seejuures samal kalendriaastal, mil neil tekib õigus

vanemahüvitisele. Kuna vanemahüvitise suurus arvutatakse eelmise kalendriaasta tulu põhjal

(VHS § 3 lg-d 1 ja 2), ei mõjuta tulu hilinenud laekumine nende isikute puhul igakuise

vanemahüvitise suurust (vt selle kohta ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

27. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 52).

13. Ebavõrdse kohtlemise põhjenduseks saab tuua vanemahüvitise administreerimise lihtsuse.

Vanemahüvitise puhul on tegemist sotsiaalpoliitika valdkonnaga, kus riik on endale ise soodustuse

andmise ülesande võtnud. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et

tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või

soodustusega, mitte PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega.

14. Halduskolleegium leidis, et administreerimise lihtsus ei õigusta ebavõrdset kohtlemist olukorras,

kus kaebaja vanemahüvitist vähendati tööandja lepingurikkumise tõttu, mille vältimiseks kaebajal

mingit võimalust ei olnud. Vanemahüvitise saamise ajal töötasu teenimise võimaldamise eesmärgiks

on toetada töö- ja pereelu ühitamist. Selle eesmärgiga oleks vastuolus vanemahüvitise saamise ajal

töötava isiku vanemahüvitise vähendamine üksnes tööandja rikkumise tõttu.

15. Kolleegium möönis, et kaebaja õiguste riive ei olnud praegusel juhul suur. Eeldades, et

koondamishüvitise saamise alusel tagasinõude esitamine oli õigustatud, vähendati kaebaja

vanemahüvitist hilinenult välja makstud palga tõttu lisaks umbkaudu 38 euro võrra. Sarnases

olukorras olevate isikute õiguste riive võib aga olla ka oluliselt suurem.

16. Halduskolleegium leidis, et kohtuasi tuleb anda lahendamiseks Riigikohtu üldkogule VHS § 3

lg 7 põhiseaduspärasuse hindamiseks osas, milles see näeb ette vanemahüvitise vähendamise

tööandja süül hiljem makstud töötasu tõttu.

17. Kolleegium nõustus haldus- ja ringkonnakohtuga, et koondamishüvitise saamise tõttu

vanemahüvitise vähendamine ei riku kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Sarnaselt kaebajaga asjas

nr 3-4-1-23-11 sai M. Tooming koondamishüvitise kätte õigel ajal. Seega erineb kaebaja olukord

nende isikute olukorrast, kellele maksab tööandja maksejõuetuse tõttu koondamishüvitise välja

töötukassa. Kolleegium möönis, et kaebaja kui koondatu olukord erineb selliste isikute olukorrast,

kelle tööleping lõppeb tähtaja möödumise tõttu. Koondamine on erinevalt tähtajalise töölepingu

lõppemisest sageli ootamatu ning võib põhjustada seega suuremat ebamugavust ja suuremaid raskusi

igapäevaelus. Erinevus ei olnud kolleegiumi meelest aga nii oluline, et õigustaks riive

põhiseadusvastaseks tunnistamist.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

18. Riigikogu põhiseaduskomisjon oli seisukohal, et VHS § 3 lg 7 esimene lause (1. septembrist

2009 kuni 31. detsember 2013 kehtinud sõnastuses) oli vastuolus PS § 12 lõikega 1 osas, milles nägi

ette, et isiku vanemahüvitist vähendatakse vanemahüvitise maksmise kuul saadud sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu tõttu, millele tal tekkis õigus vanemahüvitise saamise ajal, kuid mis maksti talle

tööandja süül välja hilinemisega. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt võrreldes isikutega, kellele

tööandja maksis sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja õigel ajal, ja isikutega, kellele tööandja

maksis viivitusega välja töötasu, mis oli teenitud enne vanemahüvitise saamise õiguse tekkimist.

Põhjendusi, mis sellist eristamist õigustaksid, esitatud ei ole, kuid süsteemi administreerimise lihtsus

võiks olla ebavõrdse kohtlemise legitiimne eesmärk.

19. Riigikogu sotsiaalkomisjon märkis, et vanemahüvitise seaduse regulatsioon on jäik ega

võimalda SKA-l rakendada erimenetlust olukorras, kus tööandja on jätnud deklareerimata õigel ajal

välja maksmata töötasu. Komisjon tegi Sotsiaalministeeriumile ülesandeks leida sellele probleemile

lahendus ja teha ettepanek seaduse muutmiseks, lisades selle Riigikogu menetluses olevale

perehüvitiste seaduse (217 SE) eelnõule. Koondamishüvitise maksmise tõttu vanemahüvitise

vähendamine ei riku vanemahüvitise saaja õigusi.

20. SKA jaoks on oluline, et vanemahüvitise maksmise süsteem ja selle administreerimine oleks

võimalikult lihtne ning hüvitise maksmist mõjutavaid andmeid oleks võimalik saada nii kiiresti kui

võimalik. SKA ise andmeid ei kogu, vaid kasutab erinevate registrite andmeid. SKA-l pole andmeid

lepingus kokku lepitud töötingimuste, sh palga maksmise kohta. Vanemahüvitise saajal endal lasub

kohustus teavitada SKA-d vanemahüvitise saamist mõjutavatest asjaoludest.

21. M. Tooming jäi oma varasemate seisukohtade juurde. Tema vanemahüvitist vähendati tööandja

lepingurikkumise tõttu ja tema ei saanud olukorda mõjutada. Kohustustest vabanemiseks esitas

tööandja viivitamatult pankrotiavalduse ja enne vanemahüvitise tagasinõude esitamist kuulutas kohus

välja tööandja pankroti.

22. Sotsiaalkindlustusamet leidis, et VHS § 3 lg 7 (1. septembrist 2007 kuni 31. detsembrini 2013

kehtinud sõnastuses) ei olnud põhiseadusega vastuolus. Vanemahüvitise maksmine ei ole

põhiseadusest tulenev kohustus, vaid riigi sotsiaalpoliitiline otsus. Vanemahüvitise maksmise

perioodil oli isikule tagatud igakuine keskmine sissetulek. Riik on võimaldanud vanemahüvitisega

samal ajal saada lisatulu ning suurendada oma igakuist sissetulekut.

23. Vanemahüvitise suuruse määramisel ja selle vähendamisel võetakse aluseks tulu saamise hetk.

See võimaldab riigil oluliselt hõlpsamalt hüvitise suurust ja selle vähendamist kindlaks määrata,

võrreldes sellega, kui arvesse võetaks tulu teenimise aeg. Sotsiaalkindlustusametil oleks asjakohaste

dokumentide saamisel võimalik kindlaks teha, mis kuus ja millised summad oleks pidanud isikule

välja makstama. See suurendaks halduskoormust ja tooks kaasa erimenetluse. Aprillis tehti

vanemahüvitise väljamakse 17 976 isikule. Neist 2387 (13,28%) isiku kohta on

Sotsiaalkindlustusametil andmed sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta ehk tegemist

võib-olla isikutega, kelle puhul võib tekkida samalaadne olukord nagu Margit Toominga puhul.

Sotsiaalkindlustusamet ei ole pidanud arvestust selle kohta, kui palju on juhtumeid, kus tööandja on

isikule vanemahüvitise maksmise perioodil saadud tulu hilinenult välja maksnud.

Sotsiaalkindlustusameti vaatevälja jõuavad need juhtumid üldjuhul siis, kui isik sellest teatab või

otsuse/ettekirjutuse vaidlustab. Tõenäoliselt on taolisi juhtumeid aastas alla kümne. Samas on olnud

ka juhtumeid, kus hiljem selgub, et tööandja ei teinud väljamakset hilinemisega.

24. Õiguskantsler oli seisukohal, et VHS § 3 lg 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni

31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) koosmõjus § 3 lõike 71 punktiga 4 on vastuolus PS § 12

lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega.

25. Asjassepuutuv on VHS § 3 lõike 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni 31. detsembrini 2013

kehtinud sõnastuses), mis annab hüvitise vähendamise valemi. Selle rakendamisel tuleb arvestada ka

Riigikohtu 14. mai 2013. a otsuse asjas nr 3-4-1-7-13 resolutsiooniga, millega tunnistati põhiseaduse

vastaseks ja kehtetuks VHS § 3 lõike 7 esimene lause osas, mille alusel vähendatakse inimese

vanemahüvitist sedavõrd, et tema kogusissetulek kujuneb väiksemaks kui talle algselt määratud

vanemahüvitis. Kuna 2013. a oktoobriks ei olnud seadusandja sellele Riigikohtu otsusele

reageerinud, tuli sel ajal kehtinud VHS § 3 lõike 7 esimest lauset lugeda koos Riigikohtu otsuse

resolutsiooniga. Kuna VHS § 3 lõike 7 esimese lause kohaldamine sõltub sellest, kas selle sätte

rakendamine on piiratud mõne VHS § 3 lõikes 71 toodud erandiga, tuleb praeguses asjas

asjassepuutuvaks pidada ka VHS § 3 lõike 71 punkti 4, mis ei luba vanemahüvitist vähendada siis,

kui vanemahüvitise perioodil makstakse sotsiaalmaksu maksja süül välja enne vanemahüvitisele

õiguse tekkimist saamata jäänud tulu.

26. Esiteks koheldakse kaebajat erinevalt inimesest, kellele tööandja maksis sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu välja õigel ajal. Sarnase olukorra põhiseaduspärasust hindas Riigikohus 2006. a

asjas nr 3-4-1-33-05, leides, et erinev kohtlemine ei ole põhjendatud, kui ainuke erinevus seisneb

tõsiasjas, et ühele grupile maksis tööandja töötasu välja viivitusega, teisele õigel ajal. Samal põhjusel

on ka praegu erinev kohtlemine põhiseadusvastane. Vanemahüvitise vähendamise valem on küll ajas

muutunud ja erineb sellest, mis kehtis 2006. a Riigikohtu otsuse tegemise ajal, kuid tulemuseks on

ikka ebavõrdne kohtlemine ja vanemahüvitise suuruse põhjendamatu vähendamine.

27. Teiseks koheldakse kaebajat erinevalt inimesest, kellele tööandja maksis viivitusega välja töötasu,

mis oli teenitud enne vanemahüvitise perioodi algust, ja kelle vanemahüvitise suurust ei oleks töötasu

õigel ajal maksmine mõjutanud. Sellise isiku vanemahüvitist ei vähendata, kuna talle laieneb

VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erand. Seega on nende kahe grupi ainus erinevus tulu teenimise

aeg (üks grupp teenis tulu enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist, teine vanemahüvitise saamise

ajal).

28. Pole alust arvata, et juhtumeid, kus tulu teeniti vanemahüvitise saamise perioodil, oleks

keerulisem administreerida kui juhtumeid, kus tulu teeniti varem. Mõlemal juhul on vanemahüvitise

saaja kohustatud SKA-d teavitama piirmäärast suurema tulu saamisest ja esitama tööandja süüd

tõendavad dokumendid. Samuti ei tulene seadusest jäika tähtaega, mille jooksul tuleb

Sotsiaalkindlustusametil inimese dokumendid läbi vaadata ja otsus teha. Seega võib mõningase

administreerimiskoormuse kasvu kaasa tuua vaid asjaolu, et Sotsiaalkindlustusametini jõuab

eeldatavasti mõnevõrra rohkem asju, kus tuleb teha otsus hüvitise ümberarvutamise kohta. See ei

õigusta ebavõrdset kohtlemist.

29. Neile kahele grupile kättesaadavad õiguskaitsevahendid (nt kohtusse pöördumine saamata jäänud

tulu saamiseks) ei erine. Nende kasutamine võib mõlemal juhul olla ühtmoodi võimatu, kui tööandja

on tunnistatud maksejõuetuks. Ka ei saa rääkida kuritarvitamise riskist nende inimeste puhul, kellele

tööandja maksis viivitusega välja tulu, mis oli teenitud vanemahüvitise saamise ajal töötades. Töötasu

väljamaksmisega viivitamine ei annaks neile rahalist võitu. Seda juhul, kui erineva kohtlemise

kõrvaldamisel ei asetata neid soodsamasse olukorda, kui nad oleksid olnud siis, kui tööandja ei oleks

viivitanud.

30. Erineva kohtlemise kõrvaldamine tähendab praegusel juhul seda, et inimesed, kellele tööandja

maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, tuleks asetada samasugusesse

olukorda nagu need, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. Vanemahüvitise saamise perioodi jooksul

saadud tulu ja vanemahüvitis kokku ei tohi olla väiksemad, kui siis, kui tööandja ei oleks töötasu

väljamaksmisega viivitanud. Vanemahüvitise suuruse täielikult vähendamata jätmine (VHS § 3 lõike

71 punktis 4 sätestatud erandi laiendamine) võib teatud juhtudel kaasa tuua hoopis sissetulekute

kasvu. Näiteks kui inimesele määratud vanemahüvitise suurus 2013. a-l oli 1000 eurot. Samal ajal

tööl käies sai ta töötasu 500 eurot kuus. Selline töötasu ületas vanemahüvitise piirmäära, mistõttu

oleks tema vanemahüvitist vähendatud ligikaudu 798 euroni. Kui tööandja maksaks töötasu õigel

ajal, saaks inimene kahe kuu eest vanemahüvitist ja töötasu kokku 2596 eurot

(798 + 500 + 798 + 500). Kui tööandja maksab viivitusega välja korraga kahe kuu töötasu

(500 + 500 eurot), vähendatakse sel kuul tema vanemahüvitist 715 euroni. Sellisel juhul saaks ta kahe

kuu eest kokku 2715 eurot (1000 + 0 + 715 + 500 + 500). Kui aga seadus ütleks, et tööandja süül

viivitusega saadud tulu tõttu vanemahüvitist üldse ei vähendata, oleks inimesel võimalik saada kokku

3000 eurot (1000 + 0 + 1000 + 500 + 500), mis on 404 euro võrra rohkem, kui ta oleks saanud

tööandja korrektse käitumise korral.

31. Justiitsminister oli seisukohal, et VHS § 3 lõike 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni

31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) ei ole põhiseadusega vastuolus. Isikuid, kes saavad

tööandja maksejõuetuse korral hüvitist töötuskindlustuse seaduse § 20 alusel, ja isikuid, kes saavad

tööandjalt hüvitist koondamise tõttu töölepingu seaduse (TLS) § 100 alusel, ei kohelda

põhjendamatult ebavõrdselt.

32. Tööandja maksejõuetuse korral hüvitatakse töötajale enne tööandja maksujõuetuks tunnistamist

saamata jäänud töötasu, enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud puhkusetasu; enne

või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised,

mis on ette nähtud töölepingu seaduses. Seega hüvitatakse saamata jäänud sissetulekud.

Koondamishüvitise korral maksab töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu tööandja töötajale

hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega kompenseeritakse see, et isik jääb ilma

tööta. Eespool nimetatud hüvitisi makstakse erinevatel eesmärkidel, mistõttu ei saa asuda

seisukohale, et isikud, kes saavad koondamishüvitist, on võrreldavad isikutega, kes saavad hüvitist

tööandja maksejõuetuse korral.

33. Vanemahüvitise maksmise eesmärgiks ei ole isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise aasta

keskmise sissetuleku säilitamine. Kui hüvitise saajal tekivad muud sissetulekud, siis võetakse need

hüvitise maksmisel arvesse. Vanemahüvitise maksmise ajal saadav sotsiaalmaksuga maksustatav tulu

võib olla saadud eelneval perioodil töötamise eest. Hüvitise vähendamine on põhjendatud sellega, et

isikul on olemas sissetulek ja saamata jäänud tulu ei pea riigieelarvest täies ulatuses kompenseerima.

Isik ei jää vanemahüvitisest ilma, vaid seda vähendatakse seaduses ette nähtud ulatuses ja

tingimustel. Justiitsminister märkis, et võiks kaaluda vanemahüvitise seaduse muutmist ja vajaduse

korral erandite loetelu täiendamist.

34. Sotsiaalminister oli seisukohal, et VHS § 3 lõike 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni

31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) ei ole põhiseadusega vastuolus.

35. Vanemahüvitist makstakse isiku varasema sissetuleku taseme säilitamiseks, mitte selle

suurendamiseks. Seadusandja on siiski soovinud lisaks sissetuleku tagamisele väikelapse kasvatamise

ajal võimaldada ka töötamist ning sideme hoidmist tööturuga. Seetõttu ei vähendata vanemahüvitist

töötasu saamise korral kogu saadud töötasu ulatuses. Kui hüvitist makstaks üksnes majanduslikult

mitteaktiivsetele vanematele, seaks see pered sundvaliku ette ega toetaks töö- ja pereelu ühitamist.

Hüvitise vähendamine on aga põhjendatud, kui isikul on olemas sissetulek ja saamata jäänud tulu ei

pea riigieelarvest täies ulatuses kompenseerima. OECD Eesti tööturu ja sotsiaalpoliitika 2010. a

raporti kohaselt on Eestis üks maailma heldemaid vanemahüvitise skeeme.

36. Vanemahüvitise maksmisel on oluline, et oleks olemas adekvaatsed andmed, mida oleks võimalik

kiiresti saada pädevatelt andmeandjatelt. SKA lähtub vanemahüvitise määramisel ja maksmisel

isikustatud sotsiaalmaksu andmetest. Andmeandjaks praeguses asjas on Maksu- ja Tolliamet. SKA ei

tohi koguda ning töödelda andmeid, mis on teiste infosüsteemide põhiandmeteks, sest see oleks

vastuolus andmete ristkasutuse põhimõttega. Seega ei töötle SKA ise sotsiaalmaksu andmeid, vaid

kasutab Maksu- ja Tolliameti kogutud ning kontrollitud tööandja poolt deklareeritud sotsiaalmaksu

andmeid. Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lõike 1 kohaselt arvestab ja deklareerib tööandja tasud koos

väljamaksega. Seega sai SKA vanemahüvitise vähendamisel lähtuda 2013. aasta oktoobrikuus

makstud ning deklareeritud sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. Kui isikule maksti erinevate

kuude töötasud välja korraga, ei saa tööandja deklareerida neid erinevate kuude töötasudena.

Andmeid selle kohta, millistel kuudel isik töötas ning milliste kalendrikuude eest talle töötasu välja

maksti, SKA-l ei ole ega peagi olema. Töölepingu andmeid ei kanta registrisse, neid ei kontrollita

ning need ei ole SKA-le automaatselt kättesaadavad. Seega puudus SKA-l võimalus hinnata, millise

perioodi eest tulu deklareeriti ning enammakstud hüvitis nõuti ettekirjutuse korras isikult tagasi. SKA

saab praegu kasutada uue andmeallikana töötamise registrit, millest on näha töötamise aeg ehk

kalendrikuud, millal isik töötas. Samas puuduvad SKA-l andmed töötasu väljamaksmise kokkulepete

kohta. Seetõttu peab SKA tegema lisatööd, et välja selgitada, kas tööandja on käitunud õiguspäraselt

või mitte ning ta ei saa kontrollida andmeid, mille põhjal ta seda otsustama peab.

37. Koondamishüvitise tõttu vanemahüvitise vähendamine ei riku kaebaja õigust võrdsele

kohtlemisele.

38. Sotsiaalministri hinnangul ei ole kaebaja olukord täiesti võrreldav VHS § 3 lõike 71 punktis 4

sätestatud olukorraga. Kaebaja vanemahüvitis ei olnud tööandja süülise käitumise tõttu väiksem.

Tööandja süülise käitumise tõttu vähendati kaebaja ühe kalendrikuu vanemahüvitist, mis oleks jäänud

vähendamata või mida oleks vähendatud väiksemas ulatuses, kui tööandja oleks maksnud töötasu

õigel ajal välja. Isiku õigused ei ole aga täielikult piiratud, sest tal on õigus esitada nõue tööandja

pankrotimenetluse käigus.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

39. Vanemahüvitise seaduse § 3 „Hüvitise suuruse arvutamine" lõike 7 esimene lause (1. septembrist

2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses):

„(7) Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või

Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu),

võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega,

millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa."

40. Vanemahüvitise seaduse § 3 „Hüvitise suuruse arvutamine" lõike 7 esimene lause (14. maist 2013

kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses):

„(7) Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või

Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu),

võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega,

millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa.

[---]

[RT I, 16.05.2013, 42 – jõust. 14.05.2013 – Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

otsus tunnistab põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimese lause

osas, mille alusel vähendatakse isiku saadavat vanemahüvitist sedavõrd, et tema kogusissetulek

kujuneb väiksemaks kui talle algselt määratud vanemahüvitis.]"

41. Vanemahüvitise seaduse § 3 „Hüvitise suuruse arvutamine" lõike 7 esimene lause (alates

1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses):

„(7) Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või

Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu),

lahutatakse hüvitisest hüvitise määra ületav tuluosa, mis on jagatud kahega."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

42. Riigikohtu üldkogu hindab kõigepealt vanemahüvitise seaduse põhiseaduspärasust

halduskolleegiumi poolt kahtluse alla seatud ulatuses – osas, mis näeb ette vanemahüvitise

vähendamise juhul, kui tööandja maksab töötasu välja hilinemisega. Üldkogu teeb kindlaks

asjassepuutuva sätte (I), toob välja vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise

(võrdsuspõhiõiguse riive) (II) ja annab hinnangu ebavõrdse kohtlemise põhiseaduspärasusele (III).

Lõpuks lahendab üldkogu kassatsioonkaebuse (IV).

I

43. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teine lause).

Kaebaja töötas vanemahüvitise saamise ajal (2013. aasta augustis ja septembris), mistõttu tekkis tal

töölepingu järgi õigus saada töötasu. Tööandja maksis 2013. augusti töötasu kaebajale välja lepingus

kokkulepitust hiljem, 2013. a oktoobris koos septembrikuu töötasuga. Kaebajale töötasu hilisem

väljamaksmine tõi kaasa selle, et kaebaja sai vanemahüvitise saamise kalendrikuul hüvitise määrast

(290 eurot) suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ja SKA vähendas tema vanemahüvitist

VHS § 3 lõike 7 esimese lause alusel. Juhul kui tööandja oleks maksnud kaebajale töötasu välja õigel

ajal, ei oleks kaebaja sissetulek 2013. a oktoobris ületanud hüvitise määra ja tema 2013. a

oktoobrikuu vanemahüvitist ei oleks vähendatud. Üldkogu on seisukohal, et asjassepuutuv on

VHS § 3 lõike 7 esimene lause, mis näeb ette, et vanemahüvitist vähendatakse juhul, kui hüvitise

maksmise kuul ületab hüvitise saaja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu hüvitise määra.

44. Asjassepuutuvaks ei saa lugeda VHS § 3 lõiget 71, mis sätestab vanemahüvitise vähendamata

jätmise erandid. Asjassepuutuv on norm, mille kehtivuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui

kehtetuse korral. Ükski VHS § 3 lõikes 71 nimetatud erand ei ole kaebaja suhtes kohaldatav, mistõttu

ei saa kohus hinnata selle põhiseaduspärasust ega tunnistada seda sätet põhiseadusvastaseks ja

kehtetuks. Asjaolu, et võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamisel võrreldakse kaebajat isikutega, kelle

suhtes mõni VHS § 3 lõikes 71 sätestatud erand kohaldub, ei muuda VHS § 3 lõiget 71 seetõttu veel

asjassepuutuvaks sätteks.

45. Asjassepuutuv on VHS § 3 lõike 7 esimene lause sõnastuses, mis kehtis 2013. a oktoobris, mil

kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu ületas hüvitise määra. VHS § 3 lõike 7 esimene lause

kehtestati vanemahüvitise seaduse muutmise seadusega (1085 SE, Riigikogu X koosseis), mis jõustus

1. septembril 2007. Arvestada tuleb aga seda, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

tegi 14. mail 2013. a-l kohtuasjas nr 3-4-1-7-13 otsuse, millega tunnistas VHS § 3 lõike 7 esimese

lause põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, mille alusel vähendatakse isiku saadavat vanemahüvitist

sedavõrd, et tema kogusissetulek kujuneb väiksemaks kui talle algselt määratud vanemahüvitis.

Seega muutis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma otsusega VHS § 3 lõike 7

esimeses lauses sätestatud õigusnormi ja VHS § 3 lõike 7 esimest lauset tuli lugeda koos Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. mai 2013. a otsuse resolutsiooniga.

46. Vanemahüvitise seaduse muutmise seadusega (470 SE, Riigikogu XII koosseis), mis jõustus

1. jaanuaril 2014, kehtestati VHS § 3 lõike 7 esimene lause uues sõnastuses (kehtiv). Eeltoodust

lähtudes tuleb asjassepuutuvaks lugeda VHS § 3 lõike 7 esimene lause sõnastuses, mis kehtis alates

14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013.

II

47. Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse,

töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja

piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2006. a otsus nr 3-4-1-33-05, punkt 25 ja 27. detsembri 2011. a

otsus kohtuasjas nr 3-4-1-23-11, punkt 68). PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigus keelab kohelda

sarnases olukorras isikuid ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks

määrab üldkogu kindlaks võrdluse lähtekohad ja toob välja võrreldavad grupid.

48. Vanemahüvitise seadus lähtub vanemahüvitise suuruse arvutamisel kassapõhisest arvestusest.

Hüvitise suurus arvutatakse hüvitise taotleja (hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud

kalendriaasta) ühe kalendrikuu keskmise tulu alusel, mille arvutamisel võetakse aluseks hüvitise

taotleja isikustatud sotsiaalmaks riiklikus pensionikindlustuse registris (VHS § 3 lõiked 1 ja 2).

Teisalt võimaldab seadus vanemahüvitise saamise ajal töötada ning saada lisaks vanemahüvitisele

täiendavat sissetulekut. Tingimuseks on see, et vanemahüvitise saaja ei tohi hüvitise maksmise kuul

saada hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (VHS § 3 lg 7). Hüvitise määr

kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega (VHS § 3 lg 6 teine lause). Juhul, kui

vanemahüvitise maksmise kuul ületab hüvitise saaja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu hüvitise

määra, vähendatakse vanemahüvitist vastavalt VHS § 3 lõike 7 esimeses lauses sätestatud valemile.

Kassapõhine arvestus kehtib seega ka vanemahüvitise vähendamise puhul välja arvatud juhul, kui

kohaldub VHS § 3 lg 71 punktis 4 sätestatud erand.

49. VHS § 3 lg 71 punkti 4 kohaselt ei rakendata VHS § 3 lõikes 7 sätestatud hüvitise vähendamist

enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja

vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül.

Siinkohal tuleb silmas pidada, et VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erand hõlmab kahte erinevat

olukorda. Kui tulu, mille sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksis, oli välja teenitud

ajavahemikul, mille jooksul makstud sotsiaalmaks võeti aluseks hüvitise suuruse arvutamisel

(hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta, VHS § 3 lg 2), mõjutab tulu hilisem

väljamaksmine esmalt isiku vanemahüvitise suurust – isiku vanemahüvitis on seetõttu väiksem.

Lisaks sellele tooks tulu hilisem väljamaksmine vanemahüvitise saamise ajal kaasa vanemahüvitise

vähendamise tulu saamise kalendrikuul (VHS § 3 lõike 7 esimene lause), kui ei kohalduks VHS § 3

lõikes 71 punktis 4 sätestatud erand. Juhul kui vanemahüvitise saamise kuul hilinemisega välja

makstud tulu ei olnud välja teenitud ajavahemikul, mille jooksul makstud sotsiaalmaks võeti aluseks

hüvitise suuruse arvutamisel, ei mõjuta tulu hilisem väljamaksmine isiku vanemahüvitise suurust ega

too VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandi tõttu kaasa ka vanemahüvitise vähendamist.

50. Üldkogu leiab, et asjakohane on võrrelda vanemahüvitist saavaid inimesi, kellele makstakse

vanemahüvitise saamise kalendrikuul sotsiaalmaksu maksja süül hilinemisega välja tulu, mis ei

saanud mõjutada vanemahüvitise suurust. Esimeseks võrreldavaks grupiks on hüvitise saajad, kellele

makstakse vanemahüvitise saamise kalendrikuul sotsiaalmaksu maksja süül hilinemisega välja tulu,

millele isikul tekkis õigus vanemahüvitise saamise ajal (kaebaja). Teiseks võrreldavaks grupiks on

hüvitise saajad, kellele makstakse vanemahüvitise saamise kalendrikuul sotsiaalmaksu maksja süül

hilinemisega välja tulu, millele tal tekkis õigus enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist.

51. Võrreldavaid gruppe koheldakse ebavõrdselt. Juhul kui hilinemisega makstakse välja tulu, millele

õigus tekkis vanemahüvitise saamise ajal, ja tulu ületab hüvitise määra, vähendatakse hüvitist

VHS § 3 lõike 7 esimese lause alusel. Juhul kui hilinemisega makstakse välja tulu, millele oli õigus

tekkinud enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist, kohaldub VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud

erand.

52. Järgnevalt hindab üldkogu, kas selline ebavõrdne kohtlemine on põhiseaduslikult õigustatud.

III

53. Võrdsuspõhiõigus on PS § 12 lõikes 1 tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga, seega piiratav igal

põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas

nr 3-4-1-12-10, punkt 31). Ebavõrdse kohtlemise põhiseaduspärasuse hindamiseks kaalub üldkogu

võrdsuspõhiõiguse riivet selle eesmärkidega.

54. Üldkogu hindab kõigepealt, kas VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandi eesmärk õigustab

praegusel juhul ebavõrdset kohtlemist. VHS § 3 lõike 71 punkt 4 kehtestati 2007. a vanemahüvitise

seaduse muutmise seadusega. Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja

(1085 SE, Riigikogu X koosseis) kohaselt oli VHS § 3 lõike 71 punkti 4 lisamise põhjuseks

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-

1-33-05. Selles kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus tööandja maksis isikule vanemahüvitise

saamise kuul välja kolmel eelneval aastal saamata jäänud töötasu. Kohus leidis, et isikut, „kellele

tööandja süül maksti vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval perioodil väljamaksmisele

kuuluvat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ettenähtust hiljem ja seda võeti arvesse üksnes talle

makstava vanemahüvitise vähendamisel, mitte aga vanemahüvitise määramisel, koheldi ebavõrdselt

võrreldes teiste lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatava tulu

välja õigeaegselt ehk siis ajal, mil see võeti vanemahüvitise määramisel arvesse" (otsuse punkt 28).

Eelnõu seletuskirja kohaselt oli VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandi eesmärgiks

kompenseerida ja vähendada sotsiaalmaksu maksja süül tekkinud vanemahüvitise suuruse moonutusi.

55. Nimetatud eesmärk ei saa üldkogu hinnangul ebavõrdset kohtlemist õigustada. VHS § 3 lõike 71

punktis 4 sätestatud erand hõlmab ka olukordi, kui väljamakse hilines sotsiaalmaksu maksja süül,

kuid see ei toonud endaga kaasa väiksema suurusega vanemahüvitise määramist. Seega ei ole kõigi

VHS § 3 lõike 71 punktis 4 reguleeritud olukordade puhul tegemist moonutusega vanemahüvitise

määramisel (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. detsembri 2011. a otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-23-11, punkt 62).

56. Kassapõhine arvestus teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise lihtsamaks ja vähem

kulukaks, mis oli vanemahüvitise seaduse ettevalmistamisel üks eesmärkidest (vanemahüvitise

seaduse eelnõu (125 SE, Riigikogu X koosseis) esimesel lugemisel tõi selle välja eelnõu

ettevalmistaja). Kuna hüvitise arvutamisel võetakse aluseks tegelikult laekunud sotsiaalmaks, mille

kohta on andmed riiklikes registrites olemas, ei pea süsteemi administreerija SKA ise lisaandmeid

koguma ja kontrollima. Tekkepõhise arvestuse puhul, kus oleks oluline varalise õiguse tekkimise aeg

(nt nõue tööandja vastu töötasu maksmiseks), peaks süsteemi administreerija koguma andmeid selle

kohta, kas, millal ja millises suuruses on hüvitise taotlejal tekkinud nõudeõigus tööandja vastu. See

muudaks süsteemi administreerimise märkimisväärselt keerulisemaks ja kulukamaks. Asjaolu, et

hüvitise suurus arvutatakse tegelikult laekunud sotsiaalmaksu alusel, vähendab ka süsteemi

kuritarvitamise võimalusi. Kassapõhise arvestuse puuduseks on aga see, et kui isiku tuluna käsitada

(hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta) isikustatud sotsiaalmaksu, ei pruugi see

õigesti kajastada hüvitise taotleja varasemat sissetulekut. Tööandja ei pruugi hüvitise taotlejale

maksta töötasu lepingus kokkulepitud ajal ega sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses ettenähtud ajal.

Selle tulemusel võib hüvitise taotleja (hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta)

tulu ja vanemahüvitis olla väiksem kui juhul, kui hüvitise taotlejale oleks makstud töötasu välja õigel

ajal. Arvestades seda, et vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse (riigi abi

puuduse korral) kaitsealasse ja vanemahüvitise seaduse ühte eesmärki – säilitada riigi toetuse

andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu (VHS § 1 lõige 1),

– võib kassapõhist arvestust ja sellega kaasnevat süsteemi administreerimise lihtsust ning väiksemaid

administreerimise kulusid hüvitise suuruse arvutamisel pidada eesmärkideks, mis võivad õigustada

süsteemist tulenevaid ebavõrdsusi. Praeguses kohtuasjas ei ole aga vaidluse all hüvitise suuruse

arvutamise põhimõtete (VHS § 3 lõiked 1 ja 2) põhiseaduspärasus.

57. Üldkogu leiab, et ka hüvitise vähendamise puhul (VHS § 3 lg 7 esimene lause) saab kassapõhisest

arvestusest tulenevat administreerimise lihtsust ja kulude kokkuhoidu pidada ebavõrdse kohtlemise

õigustuseks.

58. VHS § 5 lõike 1 kohaselt on hüvitise saaja kohustatud SKA-le teatama, kui ta saab

vanemahüvitise saamise kuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu.

2007. aastal, kui seadusandja kehtestas VHS § 3 lõike 71 punktis 4 nimetatud erandi kassapõhisest

arvestusest, sätestas seadusandja VHS § 5 lõikes 2 hüvitise saaja kohustuse esitada SKA-le

sotsiaalmaksu maksja tõendi tulu saamise kohta, jõustunud kohtuotsuse, -määruse,

töövaidluskomisjoni otsuse või muud asjakohased tõendid. Seega on hüvitise saaja kohustus

tõendada, et õigus saada tulu tekkis enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist. SKA peab seejärel

kontrollima, kas hüvitise saaja esitatud andmed on tõesed. SKA selgitas arvamuses Riigikohtule, et

SKA peab eelnimetatud dokumentide saamisel alustama erimenetlust, et teha kindlaks, millal ja

millised summad oleks pidanud isikule välja makstama. Erimenetlus suurendab vaieldamatult SKA

koormust ja kulusid.

59. Samas ei ole SKA ega sotsiaalminister toonud välja andmeid selle kohta, kui palju suurenesid

vanemahüvitise süsteemi administreerimise kulud pärast VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandi

kehtestamist 2007. aastal ja kui palju võiksid need suureneda juhul, kui kassapõhisest arvestusest

tehtaks erand ka siis, kui hilinemisega makstakse välja tulu, mille saamise õigus on tekkinud

vanemahüvitise saamise ajal. SKA märkis, et nemad ei ole pidanud arvestust selle kohta, kui palju on

juhtumeid, kus tööandja on isikule vanemahüvitise maksmise perioodil saadud tulu hilinenult välja

maksnud. SKA selgituste kohaselt jõuavad sellised juhtumid nende vaatevälja üldjuhul siis, kui isik

sellest teatab või otsuse või ettekirjutuse vaidlustab, kuid tõenäoliselt on selliseid juhtumeid aastas

alla kümne. Seega on administreerimise lihtsus ja kulude kokkuhoid, mis praegusel juhul ebavõrdse

kohtlemisega saavutatakse, suhteliselt väike.

60. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja

hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese

töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu

makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset

võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse.

61. Arvestades eeltoodut ja seda, et võrreldavate gruppide ainus erinevus seisneb selles, et ühel juhul

on isik tulu, mis talle vanemahüvitise saamise perioodil välja makstakse, välja teeninud enne

vanemahüvitise saamist, teisel juhul on aga õigus tulule tekkinud vanemahüvitise saamise ajal, on

üldkogu seisukohal, et süsteemi administreerimise lihtsus ja kulude kokkuhoid ei õigusta praegusel

juhul VHS § 3 lõike 7 esimesest lausest tulenevat ebavõrdset kohtlemist.

62. Üldkogu nõustub õiguskantsleri seisukohaga (vt otsuse punkt 30), et ebavõrdsuse kõrvaldamiseks

ei ole põhjendatud laiendada VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandit ka isikutele, kellele

makstakse hilinemisega välja tulu, mille saamise õigus on tekkinud vanemahüvitise saamise ajal.

Sellisel juhul võib isik, kes vanemahüvitise saamise ajal töötab ja kellele makstakse töötasu välja

hiljem, olla soodsamas olukorras, kui isik, kes töötab ja kellele makstakse töötasu välja õigel ajal. See

tühistaks sisuliselt VHS § 3 lg 7 esimeses lauses sätestatud reegli, et vanemahüvitise saamise ajal ei

tohi teenida tulu üle hüvitise määra. Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele

tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse

samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal.

63. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 5 tunnistab Riigikohtu üldkogu, et VHS § 3 lõike 7

esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli põhiseadusega

vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise

perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis,

kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud.

64. Vajadusest tagada õigusselgus ja vältida võimalikke praeguses kohtuasjas lahendatuga sarnaseid

vaidlusi vanemahüvitise vähendamise regulatsiooni põhiseaduspärasuse üle, laiendab üldkogu

kontrolli ulatust ka enne 14. maid 2013 kehtinud ja pärast 31. detsembrit 2013 kehtivale VHS § 3

lõike 7 esimese lause redaktsioonile.

65. Üldkogu tunnistab põhiseaduse vastaseks VHS § 3 lõike 7 esimese lause (1. septembrist 2007

kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses) osas, milles see nägi ette vanemahüvitise vähendamise

selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja

viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud.

66. Üldkogu tunnistab põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks VHS § 3 lõike 7 esimese lause (alates

1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses) osas, milles see näeb ette vanemahüvitise vähendamise

selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja

viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Üldkogu

tunnistab nimetatud normi kehtetuks alates selle jõustumisest 1. jaanuaril 2014.

IV

67. Kuna üldkogu tunnistas VHS § 3 lõike 7 esimese lause osaliselt põhiseadusvastaseks, tuleb

tööandja süül hiljem välja makstud töötasu osas kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

68. Lisaks palgale maksis tööandja kaebajale 2013. a oktoobris koondamishüvitist ühe kuupalga

ulatuses, mille tulemusel vähendati VHS 3 lõike 7 esimese lause alusel kaebaja 2013. a oktoobrikuu

vanemahüvitist. Kaebaja leidis kassatsioonkaebuses, et vanemahüvitise vähendamine

koondamishüvitise tõttu on põhiseadusega vastuolus. Kaebaja arvates koheldakse teda ebavõrdselt

võrreldes isikutega, kes koondamishüvitise maksmise ajal vanemahüvitist ei saa. Teiseks koheldakse

teda ebavõrdselt võrreldes isikutega, kellele maksab tööandja maksejõuetuse tõttu koondamishüvitise

välja töötuskindlustuse seaduse alusel töötukassa. Sellisel juhul kohaldub VHS § 3 lg 71 punktis 3

sätestatud erand, mille kohaselt ei rakendata hüvitise vähendamist töötuskindlustuse seaduse alusel

tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise osas, kui see makstakse välja vanemahüvitise

maksmise kalendrikuul.

69. Riigikohtu halduskolleegium leidis 29. märtsi 2016. a määruses, et koondamishüvitise saamise

tõttu vanemahüvitise vähendamine ei riku kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele ega taotlenud selles

osas vanemahüvitise seaduse regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamist. Üldkogu nõustub

halduskolleegiumi seisukohtadega (vt käesoleva otsuse punkt 17) ega pea põhjendatuks algatada

selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Koondamishüvitise tõttu vanemahüvitise

vähendamise osas jätab üldkogu kassatsioonkaebuse rahuldamata.

70. Kaebajale laekus korraga kahe kuu palk ja koondamishüvitis, seetõttu vähendati tema

vanemahüvitist valemi alusel 168 euro ja 80 sendi võrra (702,3 – (((702,3 + 580) ÷ 1,2) –

580) = 213,7; pärast tulumaksu kinnipidamist seega 168,80). Üksnes koondamishüvitise koos

palgaga laekumise korral oleks vanemahüvitist vähendatud 130 euro ja 67 sendi võrra (702,3 –

(((702,3 + 290) ÷ 1,2) – 290) = 165,4; pärast tulumaksu (21%) kinnipidamist seega 130,67). Seega

vähendati kaebaja vanemahüvitist hilinenult välja makstud palga tõttu 38 euro ja 13 sendi võrra, mida

vaidlusaluse normi põhiseadusvastaseks tunnistamise tõttu kaebajalt tagasi nõuda ei saa. Selles osas

tuleb kaebus rahuldada.

71. Eelnevast tulenevalt tühistab üldkogu halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused. Üldkogu teeb uue

otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning tühistab vaidlustatud ettekirjutuse osas, mis ületab

130 eurot ja 67 senti.

72. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 108 lg 1).

73. Kassaator on tasunud nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot. Kuna

kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb Sotsiaalkindlustusametilt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv

15 eurot (HKMS § 108 lg 2). Kassaator ei ole ülejäänud kulude kohta menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad need tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 viimane lause).

74. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister,

Ants Kull, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma,

Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu