3-1-1-49-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-49-16

Otsuse kuupäev

27. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi H.Z süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a otsus kriminaalasjas

nr 1-13-3307

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ene Timmi ning

kannatanu D A/S esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

H.Z lepingulised kaitsjad Sergei Belov ja Mihhail Tuštšenko

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

25. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a otsus H.Z õigeksmõistmises KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

3. Kannatanu esindaja kassatsioon rahuldada osaliselt, s.o D A/S menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.Z anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Süüdistuse sisu oli järgmine.

1.1. AS S pank (kelle õigusjärglane on D A/S Eesti filiaal, edaspidi: D) ja AS T (edaspidi: T) sõlmisid 21. augustil 2006

kapitalirendilepingu nr xxxxxxxx, mille alusel omandas liisinguandja D sõiduki Toyota Land Cruiser 3,0 ning andis selle

liisinguvõtja T volitatud esindaja H.Z kasutusse.

1.2. Samuti sõlmisid D ja T 27. veebruaril 2007 kapitalirendilepingu nr yyyyyyyy, millega liisinguandja D omandas sõiduki

Jaguar S-Type 3,0 ning andis selle liisinguvõtja T volitatud esindaja H.Z kasutusse. D ja H.Z sõlmisid seejuures samal

päeval käenduslepingu YY-yyyyyyyy-y. Lepingu kohaselt vastutas H.Z liisinguandja ees solidaarselt liisinguvõtjaga

kapitalirendilepingust nr yyyyyyyy tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest.

1.3. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei täitnud T ja H.Z kapitalirendilepingutega nr xxxxxxxx ja nr yyyyyyyy

võetud kohustusi tasuda lepingumakseid. Seetõttu esitas D liisinguvõtjale 18. detsembril 2008 kapitalirendilepingute

ülesütlemisavalduse ja palus tasuda võlguolevad lepingumaksed ning kohe tagastada omanikule lepinguesemeks olevad

sõidukid. H.Z võlgnevusi ei tasunud ning jättis sõidukid omanikule üle andmata, asudes sõidukite asukohta liisinguandja

eest varjama ja manifesteerides sellega nende omastamistahet.

1.4. Seejärel volitas D inkassofirmat OÜ I (edaspidi: I) tegema sõidukite tagasisaamiseks vajalikke toiminguid. Kui I nõudis

H.Z-ilt sõidukite üleandmist, tegi H.Z 13. septembril 2010 dateeritud kirjas „Ettepanek nõude loovutamiseks“ arusaamatu

pakkumise „arutada küsimust S L D AS Eesti filiaali nõude loovutamise kohta AS-le T (pankrotis) H.Z kasuks“. Sõidukeid

H.Z ei tagastanud ja jätkas nende asukoha varjamist.

1.5. 23. novembril 2010 kustutati D taotluse alusel kõik sõiduki kasutamiseks riiklikusse registrisse kantud volitused.

1.6. Politsei pidas 1. augustil 2011 Tallinnas kinni Toyota Land Cruiser 3,0, mis kandis sama registreerimisnumbrit nagu D

ja T vahelise liisingulepingu esemeks olnud auto. Sõiduki VIN-koodi kontrollimisel selgus aga, et see erineb sõiduki

tehnilises passis kirjas olnud VIN-koodist. Ekspertiisi tulemusena selgus, et identifitseerimiskleebis on võltsitud. Tuvastati

auto tegelik tehasetähis, mille kontrollimisel selgus, et sellele vastav sõiduauto Toyota Land Cruiser registrimärgiga WW-

WWWW on varastatud Läti Vabariigist.

1.7. Senimaani ei ole liisinguandjale kuuluvate sõidukite Toyota Land Cruiser 3,0 ja Jaguar S-Type 3,0 asukoht teada, H.Z

seda ka ei avalda. Mõlemad sõidukid on alates 18. märtsist 2011 kuulutatud tagaotsitavateks. Seega on H.Z need sõidukid

ebaseaduslikult omastanud. Sõidukite omastamisega tekitas H.Z D-le kahju summas 740 268,32 krooni ehk 47 311,77

eurot.

1.8. Lisaks süüdistatakse H.Z selles, et ta omastas OÜ B esindajana sõiduki Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE.

Selles osas kõlab süüdistus järgmiselt.

1.9. AS N L (edaspidi: N) ja OÜ B sõlmisid 27. augustil 2008 liisingulepingu nr zzzzzz, mille esemeks oli sõiduk Land

Rover Range Rover Sport TdV6 HSE maksumusega 620 000,00 krooni ehk 59 546,16 eurot. Sõiduk anti liisinguvõtja

esindaja J. N. (G) kasutusse, kes on H.Z tütar. Samal päeval sõlmiti N ja J. G. vahel käendusleping nr zzzzzz. Selle

lepinguga kohustus J. G. N ees vastutama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust nr zzzzzz tulenevate (OÜ B)

kohustuste nõuetekohase täitmise eest.

1.10. Alates 4. veebruarist 2010 teavitati J. G-d korduvalt liisingumaksete tasumata jätmisest ning nõuti võlgnevuse

viivitamatut tasumist. OÜ B ei täitnud liisingulepinguga võetud kohustust tasuda lepingumakseid. 11. juuni 2010. a teatises

palus N lepingueseme tagastada ning 6. juulil 2010 peatas N liisingulepingu. 13. juulil 2010 volitas liisinguandja

võlgnevuse sissenõudjaks OÜ U. Kui OÜ U nõudis sõidukit OÜ B ebaseaduslikust valdusest välja, teatas J. G., et sõidukit

kasutab H.Z. 31. oktoobril 2010 tegi liisingufirma esindaja H.Z-ile ettepaneku üle anda talle mittekuuluv ja tema poolt

ebaseaduslikult kasutatav sõiduk. Süüdistatav keeldus ilma põhjuseid nimetamata liiklusvahendit omanikule üle andmast

ning varjas seda, millega manifesteeris tahet sõiduk omastada ning jättis sõiduki enda valdusesse ja kasutusse. N taotluse

alusel kustutati 1. novembril 2010 kõik selle sõiduki kasutamiseks riiklikusse registrisse kantud volitused.

1.11. Seega omastas H.Z liisingufirmale N kuuluva liiklusvahendi Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE. Sõiduki

omastamisega tekitas H.Z kahju summas 6 858,69 eurot. Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE leiti ja võeti H.Z

valdusest ära 22. novembril 2010.

2. Viru Maakohtu 23. veebruari 2015. a otsusega tunnistati H.Z süüdi KarS § 201 lg 2 p‑de 1 ja 2 järgi ning karistuseks

mõisteti talle 1 aasta 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Viru Maakohtu 7. aprilli

2011. a otsusega mõistetud karistusega 3 kuud vangistust. Maakohus luges kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis

H.Z-ile ärakantavaks karistuseks 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Kannatanute tsiviilhagid rahuldati ning võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti süüdistatavalt välja kannatanu D kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas

47 311,77 eurot ning kannatanu N kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 6 858,69 eurot. Kohtu põhiseisukohad olid

järgmised.

2.1. Tõendatud on, et H.Z sai enda valdusesse ja kasutusse kolm sõidukit. H.Z ei tagastanud sõidukeid Toyota ja Jaguar

ning sõiduki Land Rover tagastas ta alles pärast politsei sekkumist. Nähtuvalt 13. septembril 2010 Ile tehtud H.Z

ettepanekust nõude loovutamiseks oli H.Z teadlik sellest, et D on volitanud It nõudma Tlt sõidukite Toyota ja Jaguar S-

Type tagastamist. T. L. ütluste kohaselt nägi ta sõidukeid H.Z kodusel aadressil. 29. novembril 2010 sellel aadressil aga

sõidukeid ei avastatud, mis tähendab, et selleks ajaks oli H.Z Toyota ja Jaguari ära peitnud.

2.2. H.Z väitis, et ta andis sõiduautod Toyota Land Cruiser ja Jaguar S-Type I töötajale 28. detsembril 2011. Maakohus

leidis, et see väide on ümber lükatud nii kannatanute esindajate ütlustega kui ka I vastusega H.Z päringule. Seejuures ei

esitanud H.Z ühtegi tõendit, mis kinnitaks sõidukite üleandmist.

2.3. Võõra vara varjamisega demonstreeris H.Z enda omastamistahet. Süüdistataval puudus alates liisingulepingute

ülesütlemisest igasugune õigus sõidukite valdamiseks ja kasutamiseks, mida ta ka teadis. Alates liisingulepingute

ülesütlemisest oli H.Z valdus sõidukite üle ebaseaduslik. H.Z teadis, et tegemist on võõra varaga, ta tahtis seda omastada

ning tegigi seda.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav H.Z ning tema kaitsjad Sergei Belov ja Mihhail Tuštšenko,

taotledes kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ning H.Z mõisteti

süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks. Kannatanute tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata. Kannatanu D

menetluskulud, s.o esindajale makstud õigusabi tasu summas 2075 eurot 20 senti, jäeti tema enda kanda. Ringkonnakohtu

põhjendused olid järgmised.

4.1. H.Z-ile heidetakse ette, et ta pööras enda kasuks tema valduses olnud ja kannatanutele kuuluvad sõiduautod.

Ringkonnakohus on seisukohal, et H.Z käitumises ei ole tõendatud omastamistahte manifesteerimine.

4.2. Kriminaalasja materjalide kohaselt esitas D kuriteokaebuse kriminaalmenetluse alustamiseks alles 1. novembril 2010 ja

OÜ U (kes esindas liisinguandjat N) 6. novembril 2010. Niisiis sai J. H.Z kasutada pärast lepingu ülesütlemist sõidukeid

Toyota ja Jaguar veel pea kaks aastat. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega ei

väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Seega pole ainuüksi liisingueseme tagastamata jätmine pärast

liisingulepingu ülesütlemist veel käsitatav võõra asja ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks.

4.3. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et H.Z varjas sõidukeid. Alates 18. märtsist 2011 on Toyota

ja Jaguar olnud tagaotsitavad ning politsei ei ole suutnud neid üles leida. Land Rover võeti H.Z kasutusest ära 22.

novembril 2010. Sellest ei saa veel järeldada, et H.Z on sõidukeid varjanud ja sellega omastamistahet manifesteerinud.

4.4. Vastupidiselt maakohtule leidis ringkonnakohus, et omastamistahte puudumist näitab asjaolu, et H.Z tegi 13. septembril

2010 I-le nõude loovutamise ettepaneku. Seega on süüdistatav näidanud üles huvi vallata vara seaduslikult. Tõsiasi, et

läbiotsimisel sõidukeid süüdistatava juurest ei leitud, ei tähenda veel, et ta oleks neid varjanud. Ringkonnakohtu arvates ei

kummuta kannatanute ja tunnistajate ütlused, et neile pole sõidukeid tagastatud, J. G. ja O. H.Z vastupidiseid ütlusi.

Tegemist on sõna sõna vastu olukorraga, mille puhul tuleb lähtuda kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg-st 3.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ene Timmi ning

kannatanu D esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme.

6. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist või kriminaalasja saatmist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kokkuvõtvalt on kassatsiooni põhjendused järgmised.

6.1. Ringkonnakohtu järeldused H.Z õigeksmõistmisel põhinevad tõendite valikulisel hindamisel. Otsuse tegemisel võttis

kohus aluseks üksnes süüdistatava ennastõigustavad ütlused, asetamata neid konteksti teiste tõenditega. Ringkonnakohus

pidanuks ära näitama ka esimese kohtuinstantsi vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse

faktiliste asjaoludega, mida ei ole aga tehtud.

6.2. Süüdistuses on piisavalt kirjeldatud faktilisi asjaolusid ning märgitud, et omastamise manifesteerimisena käsitatakse just

sõidukite peitmist ja varjamist omanike eest. 22. novembril ja 29. novembril 2010 kuulati H.Z üle kahtlustatavana kolme

sõiduki omastamises. H.Z jätkas sõidukite asukoha varjamist ega tagastanud neid omanikule, avaldamata ka sõidukite

asukohta. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-99-15 märkinud, et omastamistahte manifesteerimisega võib olla tegemist siis, kui

valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea. Prokuröri hinnangul kinnitab sõidukite tagaotsitavaks

kuulutamine ja nende mitteleidmine vara asukoha varjamist selle omaniku eest. Sama kinnitab ka ajavahemik, mil H.Z ei

ole kellelegi avaldanud sõidukite asukohta. Süüdistatava tegevus pärast liisingulepingute ülesütlemist ja nõude esitamist

tõendab tegutsemist eesmärgiga varjata liisinguandjate eest sõidukeid ja kasutada neid oma varana. Prokurör on seisukohal,

et menetluse vältel oma väiteid olulisel määral muutnud süüdistatava ütlused ei saa olla usaldusväärseks tõendiallikaks, seda

enam, et süüdistatava kohtus antud ütlusi ei kinnita ükski teine uuritud tõend.

7. Kannatanu esindaja taotleb samuti ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamist. Lisaks

leiab kannatanu esindaja, et ringkonnakohtu otsus jätta menetluskulud kannatanu enda kanda on vastuolus menetlusõiguse

sätetega. Kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend,

kannab menetluskulud riik (KrMS § 185 lg 1). KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks muu hulgas esindajale

makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus on teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahendi, seega tuleb

KrMS § 185 lg 1 kohaselt ka kannatanu menetluskulud jätta riigi kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohus selgitab esmalt, miks tuleb kannatanu D A/S esindaja kassatsioon jätta osaliselt läbi vaatamata (I); käsitleb

seejärel prokuröri kassatsioonis esitatud väiteid (II); osutab ringkonnakohtu eksimusele kannatanu D A/S menetluskulude

käsitlemisel (III) ning võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (IV).

I

9. KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul ja tsiviilkostjal kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagi puudutavas osas. See

tähendab, et kannatanu võib kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab

kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

määrus nr 3-1-1-87-15, p 7). Kannatanul ei ole aga õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras

süüditunnistamist ja karistamist (vt koos edasiste viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-47-09, p 17).

Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu seega ringkonnakohtu nende järelduste vaidlustamiseni, mis puudutavad süüdistatava

süüküsimuse lahendamist. Sellest johtuvalt ei saa kannatanu kasseerida apellatsioonikohtu lahendit olukorras, kus tema

tsiviilhagi on jäetud läbi vaatamata KrMS § 310 lg 2 alusel õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Olukord, kus

kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks otseses vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-55-09, p 10).

10. Kassatsioonis vaidlustab kannatanu esindaja valdavalt apellatsioonikohtu neid seisukohti ja järeldusi, mis puudutavad

H.Z õigeksmõistmist. Kuna kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu kohtualuse süüküsimuse lahendamiseni, tuleb kassatsioon

selles osas jätta KrMS § 344 lg 2 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

II

11. Ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustamisel väärivad kriminaalkolleegiumi hinnangul tähelepanu prokuröri

kassatsioonis esitatud väited. Kolleegium nõustub riikliku süüdistajaga, et apellatsioonikohus on käsitlenud tõendeid

valikuliselt ega ole hinnanud tõendikogumit tervikuna.

12. Arutatava kriminaalasja keskseks küsimuseks on, kas H.Z on liisinguesemeteks olevaid sõidukeid aktiivselt varjanud,

manifesteerides sel viisil omastamistahet KarS § 201 tähenduses.

13. KarS § 201 lg 1 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult

enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks

pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine

kujutab endast selle teooria kohaselt tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või

vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-14,

p 21 ja otsus nr 3-1-1-92-13, p 14.)

14. Nii maa- kui ka ringkonnakohus lugesid tõendatuks, et süüdistuses märgitud sõidukid Toyota Land Cruiser 3,0, Jaguar

S-Type 3,0 ja Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE läksid liisingulepingute alusel H.Z valdusesse. Hoolimata

korduvatest meeldetuletustest ei tasunud T ja OÜ B liisinguandjatele D ja N liisingumakseid. Pärast liisingulepingute

ülesütlemist ei tagastanud H.Z sõidukeid kannatanutele, ehkki seda olid D ja N temalt korduvalt nõudnud. Kohtud

sedastasid, et sõidukite puhul oli H.Z jaoks tegu võõra varaga KarS § 201 tähenduses. Tuvastatud on seegi, et Toyota Land

Cruiser 3,0 ja Jaguar S-Type 3,0 asukoht on siiani teadmata, Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE võeti H.Z

valdusest ära 22. novembril 2010.

15. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et sõidukite varjamine H.Z poolt ei ole tõendatud. Nii leidis

kohus, et H.Z käitumises ei ole sedastatav omastamistahte manifesteerimine, kuna ta tegi I-le 13. septembril 2010

ettepaneku nõude loovutamiseks, mis näitab soovi vallata liisinguvara seaduslikult. Teiseks ei kummuta ringkonnakohtu

hinnangul H.Z süüstavad tõendid kaitseversiooni, et H.Z tagastaski Toyota Land Cruiser 3,0 ja Jaguar S-Type 3,0

omanikule. Sellest lähtuvalt sedastatakse otsuses, et kriminaalasjas on tõusetunud kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb

KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks.

16. Eitades omastamistahte manifesteerimist H.Z käitumises, viitas ringkonnakohus Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei

saa ainuüksi asjaolust, et liisinguvõtja kasutab pärast seda, kui liisinguandja on liisingulepingu üles öelnud, liisingueset

edasi, järeldada kohe teo toimepanija soovi käituda edaspidi ise võõra asja omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul.

Asja edasikasutamine pärast kasutus- ja valdusõiguse lõppemist (nt pärast liisingulepingu kehtivat ülesütlemist) rikub küll

liisinguandja omandiõigust, kuid ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi

ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-15,

p 30.)

17. Kolleegium märgib, et Riigikohus ei välistanud osutatud lahendis siiski seda, et ka asja kasutamises pärast valdusõiguse

lõppemist võib väljenduda otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks

peab olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele

kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t

faktilise omanikustaatuse üle võtta. Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab

kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav (vt

viidatud lahendi p 30).

18. Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast

liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt

toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui kohus

tuvastab, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles

liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on kolleegiumi hinnangul eeldatav, et liisingueseme tagastamata jätmise ja

selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse üle võtta. Sellises olukorras tuleb

kaitsepoolel usaldusväärselt tõendada, et süüdistatav tagastas liisingueseme omanikule või et tagastamine oli süüdistatavast

mitteolenevatel asjaoludel võimatu.

19. Kriminaalkolleegium märgib siinkohal, et p-s 15 kokkuvõtlikult märgitud ringkonnakohtu järeldused tuginevad

üksnes H.Z poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses antud ütlustel, millele on kohtuotsuses viidatud täiesti kriitikavabalt.

Kolleegium peab vajalikuks meenutada kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt

tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel

määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-

1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Praegusel juhul sellist H.Z ütluste usaldusväärsust puudutavat analüüsi

ringkonnakohtu lahendist aga ei nähtu.

20. Nii ei ole näiteks ringkonnakohus hinnanud H.Z väiteid selle kohta, et liisinguandja ei ole temalt autode tagastamist

üldse nõudnudki (KoTo III kd, tl 74 pöördel, tl 75 pöördel). Samuti on H.Z väitnud, et tema käest ei ole küsitud ka

vaatlusaluste sõidukite asukohta (KoTo III kd, tl 76 pöördel). Ehkki H.Z sõnul viisid Toyota Land Cruiser 3,0 ja Jaguar S-

Type 3,0 ära I tuvastamata töötajad (KoTo III kd, tl 75), ei ole ringkonnakohus pööranud otsuses vähimatki tähelepanu

muudele tõenditele, mis selle kaitseversiooniga ei riimu ja seeläbi kõigutavad otseselt selle usutavust. Nii on esitatud

kohtule tõendina näiteks 20. oktoobril 2010 koostatud teatis, mille kohaselt nägi T. L. 19. oktoobril 2010 sõidukeid H.Z

elukohas, Toyota Land Cruiser ja Jaguar S-Type seisid maja ees, süüdistatav saabus ise Land Roveriga (KoTo I kd, tl 182).

Seda kinnitas T. L. ka kohtuistungil. Seejuures rääkis tunnistaja, et ta oli J. Nesterenkoga arutanud korduvalt D ja T vahel

sõlmitud lepingust tulenevaid võlgnevusi. Vaatamata sellele, et H.Z lubas liisingumaksed tasuda või sõidukid tagastada, ta

seda ei teinud (KoTo II kd, tl 20 ja 20 pöördel). Kuu aega pärast seda, kui T. L. oli näinud H.Z koduhoovis liisitud

sõidukeid, tegi politsei seal läbiotsimise, mis jäi aga tulemusetuks, kuna sõidukeid ei leitud (vt KoTo „Asitõendid I, grupp

I“, tl 172–176). Kriminaalasjas ei ole esitatud ega avaldatud ühtegi objektiivset tõendit, mis sõidukite üleandmist H.Z

kirjeldatud ajal ning viisil mingilgi moel kinnitaks.

21. Lisaks ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamata jätmisele on ringkonnakohtu lahendis ignoreeritud ka

menetlusõiguslikku arusaama, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3

tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse

käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon

olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku

süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-

1-77-15, p-d 18-19).

22. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtul õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid

samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, s.o ka maakohtust erinevalt. Vältimaks aga maakohtu otsuses tõenditele

antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi

põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab sellisel

juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Nimetatud nõuete mittejärgimine tõendite hindamisel

tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. Eelnevates punktides märgitut arvestades leiab

kolleegium, et ringkonnakohus on arutatavas kriminaalasjas hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, ei ole faktiliste

asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata

seisukohtadele. Nimetatud vead on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa

ringkonnakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja saatmise samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

III

23. Täiendavalt juhib kolleegium tähelepanu järgnevale. Vaatamata sellele, et KrMS § 344 lg 2 järgi on kannatanul

kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puudutavas osas, leiab kolleegium, et kannatanu kaebeõigus ulatub ka

menetluskulude väljamõistmise kasseerimiseni. See tuleneb otseselt KrMS § 189 lg-st 3, mis sätestab, et kui

kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.

peatüki kohaselt. Kuna menetluskulude hüvitamise vaidlustamisel kehtib eriregulatsioon, ei mõjuta KrMS § 344 lg-s 2

sätestatud edasikaebepiirang kannatanu õigust vaidlustada ringkonnakohtu otsus tema menetluskulude väljamõistmise osas

kassatsiooni korras.

24. Kannatanu esindaja vaidlustab kassatsioonis lisaks H.Z õigeksmõistmisele ka ringkonnakohtu otsustuse jätta kannatanu

kriminaalmenetluse kulud kannatanu enda kanda. Kassaatori hinnangul pidanuks kohus jätma nimetatud menetluskulu aga

riigi kanda. Kolleegium nõustub selle seisukohaga ning selgitab järgmist.

25. Menetluskuluks on muu hulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1).

Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud KrMS § 182 lg 4 järgi riik.

Ehkki selle sätte sisuks on üksnes tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud, tuleb seda kolleegiumi hinnangul

tõlgendada laiendavalt ja asuda seisukohale, et KrMS § 182 lg-s 4 sätestatu hõlmab kõiki tsiviilhagi menetlemisega

kaasnenud kulusid, sh kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Sellega seoses märgib kolleegium de lege

ferenda, et 1. jaanuaril 2017 jõustuv KrMS § 182 lg 5 ls 1 sätestab otsesõnu, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik.

26. Praegusel juhul jättis maakohus kannatanu valitud esindajale makstud tasu õigesti KrMS § 180 lg 1 ja § 182 lg 2 alusel

süüdimõistetu kanda. Kuna apellatsioonimenetluses kannatanu menetluskulud ei suurenenud, pidanuks ringkonnakohus

jätma õigeksmõistva otsuse tegemisel kannatanu valitud esindajale makstud tasu KrMS § 181 lg 1 ja § 182 lg 4 alusel riigi

kanda. Seega ei olnud ringkonnakohtul alust nimetatud menetluskulu kannatanu enda kanda jätmiseks. Isegi kui kannatanu

menetluskulud oleksid apellatsioonimenetluses suurenenud, tulnuks ringkonnakohtul KrMS § 185 lg 1 alusel jätta

kannatanu uuedki menetluskulud riigi kanda.

IV

27. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 361 lg-st 2, § 341 lg‑st 3 ja § 339 lg-st 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada. Kannatanu esindaja

kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt, s.o D A/S menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas.

(allkirjastatud digitaalselt)