3-1-1-19-16 · Riigikohus

Konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2016. aasta kohtumääruse 3-

1-1-19-16 juurde

I

1. Nõustun kahtlusteta kohtumääruse resolutsiooni esimese punktiga. Loodetavasti vähemalt nüüd,

kui lahendis 3-1-1-110-15 väljendatud kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu seisukoha

vankumatut püsivust on tunnustanud ka kolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei tohiks

KrMS § 341 kolmanda lõike tõlgendamine enam prokuröridele, kaitsjatele ega kohtunikelegi

raskusi tekitada. Valitsev seisukoht kõnealuses küsimuses on kokkuvõtlikult järgmine.

1.1. Vahistatavale ja tema kaitsjale võib vahistamisküsimuse lahendamisel jätta erandlikult

tagamata vahetu juurdepääs mõnedele süüstavatele tõenditele tingimusel, et prokurör on enda

taotluses põhjendanud vastava tõendi tutvustamata jätmise vajalikkust ( st nende tõendite

tutvustamisega kaasneda võivaid ohtusid kriminaalmenetlusele) ja kohus on prokuröri

argumente selgesõnaliselt ka aktsepteerinud. Intellektuaalselt huvipakkuv, eriti käesoleva

kohtuasja kontekstis, on küsimus, et kas põhimõtteliselt saaks aktsepteeritav olla ka

vahistatava ja tema kaitsja vahetu juurdepääsu välistamine eranditult kõigile tõenditele,

millele vahistamistaotluses tuginetakse. Maailmas, eriti aga kohtupraktikas on küll

teadupärast põhimõtteliselt kõik võimalik. Siinkirjutaja veendumuse kohaselt ei oleks aga

kõnealuses olukorras enam tegemist EIÕK-st Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai

2012. a direktiivist nr 2012/13/EL lähtuva nn juurdepääsu õiguse piiranguga, vaid selle

õiguse äravõtmisega, mis moonutaks selle õiguse olemust ega saaks mingil moel olla

kooskõlas põhiseaduse §-st 11 lähtuvaga.

1.2. Kuid vahistamisküsimuse otsustamisel ei saa kohus mõnedele süüstavatele tõenditele vahetu

juurdepääsu välistamisel piirduda pelgalt vaid kõnealuse piirangu põhjendamisega. Teatud

tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevad raskused kaitseõiguse teostamisel peavad

olema tasakaalustatud selliselt, et vahistataval endal ja tema kaitsjal peab olema tõhus

võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada.

2. Kohtulahendi 3-1-1-110-15 p-s 16 on märgitud, et tasakaalustamise üheks peamiseks võimaluseks

on kahtlustuse aluseks olevate tõendite (sisu) küllaldane avamine vahistamistaotluses. Selle

lahendi p 18 aga sisaldab mõttekäiku, et kui prokuröri vahistamistaotluses ei ole tõenditele

juurdepääsu keeldumist nõuetekohaselt tasakaalustatud, ei pea kohus uurimisprintsiibist lähtuvalt

hakkama ise toimima tasakaalustavalt, vaid peab nn juurdepääsupiiranguga tõendid

vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätma.

II

3. Määruskaebuses heidetakse maakohtule ette ka seda, et kuna vahistamismäärus allkirjastati juba 3

minutit pärast istungi lõppu, siis ei saanud kohtul olla piisavalt aega vahistamistaotluse

põhjendatuses nõuetekohaseks veendumiseks ja et tegelikult pidi vahistamismäärus olema

koostatud juba enne kohtuistungit. Vastuses määruskaebusele märgib prokurör, et kohtulahendi

allkirjastamist juba mõned minutid pärast kohtuistungi lõppemist ei ole kriminaalmenetluse

seadustikus otsesõnu nimetatud lahendi tühistamist tingivaks menetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks. Seejärel meenutab prokurör enda praktikast juhtumeid, mil kohus on lahendi teinud

teatavaks koheselt pärast arutamist kohtusaalis. Prokuröri arvates aga ei olegi keelatud ega

välistatud see, kui kohtul ongi juba enne istungit lahendi projekt valmis. Eriti näidustatud

pidavatki selline praktika olema vahistamiste puhul, sest siis, nagu märgib prokurör, on kohtul ju

olemas vahistamistaotlus.

4. Kuna kohtulahendit ei saa digitaalselt allkirjastada väga palju kiiremini kui kolme minutiga, siis

vähemalt oma põhikujul pidi vahistamismäärus olema tõepoolest valmis juba enne istungit.

Puudub tõepoolest seaduslik alus heita kohtule ette seda, kui kohtulahendi projekti koostamist

alustatakse enne kohtuistungit. Esiteks oleks projekti koostamise täpset alguspunkti juba

kontrollida kas raske või suisa võimatu ja õigustada võib sellist ennaktegevust kahtlemata ka

menetlusökonoomiaga. Mingi projekti olemasolu juba kohtuistungi alguses aga ei välista ju veel

iseenesest kohtu erapooletut otsustamist ega muudatusi projektis. Maakohtu istungiprotokolli

kohaselt

tegi

eeluurimiskohtunik

istungi

käigus

prokurörile

ettepaneku

avaldada

vahistamistaotlus, küsitles seejärel kahtlustatavat kuriteokahtluse sisu osas ning kuulas ära kaitsja

ja prokuröri seisukohad (vt tl 22-22 pöördel). Kahtlustatava-kaitsja seisukohad lisati

kohtumäärusesse ilmselt kohtuistungi käigus ning kohus andis neile kohe ka omapoolse

ammendava hinnangu (vt tl 25). Seda arvestades puudub ka minu arvates alus väiteks, et

maakohtu istungi lõpu ja vahistamismääruse allkirjastamise vahele jäänud lühike ajavahemik

oleks käesoleval juhul ka sisuliselt tähendanud A. J-i vahistamist ilma tema enda ja tema kaitsja

arvamust ära kuulamata.

5. Prokuröril on kahtlemata tuline õigus, et KrMS §-s 339 ei nimetata otsesõnu

kriminaalmenetlusseaduse oluliseks rikkumiseks kohtulahendi allkirjastamist koheselt pärast

kohtuistungit. Kuid tegelik õiguslik küsimus on ju siin selles, et kas kõnealusel viisil toimides ei

ole mitte rikutud KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet või

kas sel viisil toimimine ei tuleks mitte tunnistada kriminaalmenetlusõiguse muuks oluliseks

rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes põhjusel, et sellega võis kaasneda ebaseaduslik ja

põhjendamatu kohtulahend.

6. Teravdatud tähelepanu väärib minu arvates aga prokuröri see väide, mille kohaselt ongi praktikas

tavapärane, et kohus teeb enda otsustuse teatavaks koheselt pärast arutamist ilma kohtusaalist

lahkumata, kusjuures eriti laialt levinud ja näidustatud olla see just nimelt vahistamisküsimuste

lahendamisel. Esmalt tuleb nentida, et kõnealune praktika ei ole seaduslik. KrMS §-des 304 ja

305 sätestatu kohaselt tehakse kohtuotsus nõupidamistoas (mitte kohtusaalis) ning §-des 145 ja

132, aga ka 276 sätestatu nende koostoimes ei võimalda kahelda selles, et vahistamismäärus tuleb

allkirjastada ja sellele eelnev sisuline otsustus vahistamisküsimuses tuleb teha nõupidamistoas.

Mitte kohtusaalis.

7. Kõnealust problemaatikat veidi üldisemalt vaagides ei tohiks ju unustada üldtuntud ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu arusaamaga kooskõlaks olevat tõdemus, et õigusemõistmine mitte üksnes ei

pea olema, vaid ka näima aus. Sellist arusaama toetab kahtlusteta ka näiteks Eesti kohtunike

eetikakoodeksi p-des 14 ja 25 sätestatu. Punkti 14 esimese lause kohaselt on kohtunik

õigusemõistmisel erapooletu ning püüab sellisena ka näida mõistlikule kõrvalseisjale ja punkt 25

kohaselt peab kohtunik end taandama muuhulgas ka siis, kui tal on eelarvamus poole suhtes, mis

takistab asja objektiivselt lahendamast. Minu hinnangul on raske käsitada õigusemõistmise aususe

näivuse tagaja ja tugevdajana olukorda, mil kohtunik, eirates, nagu eelnevalt märgitud, ka seaduse

nõudeid, ütleb juba kohtusaalis välja enda otsustuse või/ ja kui kohtumenetlust ja selle lahendit

eraldavad vaid mõned minutid. Sel viisil toimival kohtul ei saa ju olla lihtne tõrjuda kiirustamise

ja erapoolikuse etteheiteid ja kõnealusel viisil toimivale kohtule võib tervikhinnanguna

kahtlemata ette heita ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist.

21. juunil 2016

Eerik Kergandberg

(allkirjastatud digitaalselt)