3-1-1-19-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-19-16

Määruse kuupäev

21. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

A. J-i vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-8556

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. J-i kaitsja vandeadvokaadi abi Deniss Matvejev,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2015. a ja Viru Maakohtu 16. oktoobri

2015. a määrus õigusvastaseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata Grandman Law Firm Advokaadibüroo Narva osakonnale makstava riigi õigusabi

tasu suuruseks A. J-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (ükssada

nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Ringkonnaprokuratuuri taotlusel vahistati Viru Maakohtu 16. oktoobri 2015. a määrusega

kahtlustatav A. J. Maakohus luges põhjendatuks A. J-ile karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1

ja 6 järgi esitatud kuriteokahtlustuse ning leidis, et vabaduses viibides võib ta toime panna uusi

kuritegusid ja asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.

2. Maakohtu vahistusmääruse peale esitas kaebuse A. J-i kaitsja vandeadvokaadi abi Deniss

Matvejev, kes taotles määruse tühistamist ja kahtlustatava vahi alt vabastamist. Kokkuvõtlikult

märkis kaitsja, et vahistamistaotluse arutamisel rikuti kaitseõigust ja poolte võrdsuse põhimõtet. Kuna

prokurör andis vahistamistaotluse kaitsjale üle vahetult enne maakohtu istungi algust, polnud kaitsjal

võimalik sellega tutvuda ega end asja arutamiseks ette valmistada. Samuti ei võimaldatud kaitsjale

ega kahtlustatavale juurdepääsu vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele.

3. Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2015. a määrusega jäeti Viru Maakohtu 16. oktoobri 2015. a

määrus muutmata ja selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu

seisukohad järgmised.

3.1. Vahistamistaotluse hiline kättesaamine ei takistanud kaitsjal kahtlustatava huvide esindamist.

Vandeadvokaadi abi D. Matvejev on osalenud kriminaalmenetluses kaitsjana alates kahtlustatava

ülekuulamisest ja oli A. J-ile esitatud kahtlustuse sisuga varasemast tuttav. Samuti kandis

eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse istungil ette ja andis pooltele võimaluse oma seisukohtade

esitamiseks. Kuna kaitsja ei taotlenud kohtult lisaaega vahistamistaotlusega tutvumiseks, oli ta

võimeline oma ülesandeid nõuetekohaselt täitma.

3.2. Maakohus keeldus õigustatult vahistamistaotluse aluseks olevate tõendite tutvustamisest.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 341 lg-te 2 ja 3 kohaselt otsustab vahistamistaotluse

põhjendatuse ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamise seisukohalt olulistele tõenditele

juurdepääsu võimaldamise üle prokuratuur. Samuti võib kohtueelse menetluse vältel tekkida vajadus

hoida osa kogutud teabest salajas, et vältida tõendite moonutamist ja õigusemõistmise takistamist.

3.3. Vahistamise seaduslikkuse seisukohalt oluline teave tehti kaitsjale ja kahtlustatavale sobival viisil

teatavaks. Vahistamistaotluses loetleti taotlust põhjendavad tõendid ja kirjeldati nende sisu. Seega oli

kahtlustataval ja kaitsjal teada, milles A. J-i kahtlustatakse ning miks tema vahistamist taotletakse.

Samuti oli maakohtu istungil võimalik vahistamistaotlusega seotud asjaolusid täpsustada ja

täiendavaid selgitusi küsida.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2015. a määruse peale esitas kaebuse A. J-i kaitsja

D. Matvejev, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kahtlustatava vahi alt

vabastamist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

4.1. Kohtud keeldusid põhjendamatult vahistamistaotluse aluseks olevate tõendite tutvustamisest.

Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) märkis 20. veebruari 2014. a otsuses asjas Ovsjannikov

vs. Eesti, et poolte võrdsus ei ole tagatud, kui isikule või tema kaitsjale ei võimaldata juurdepääsu

nendele kriminaaltoimiku dokumentidele, mis on hädavajalikud vahi all pidamise õiguspärasuse

tõhusaks vaidlustamiseks. Eeltoodust nähtuvalt tuleb kaitsjale ja kahtlustatavale tagada vahetu

juurdepääs vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele ja kaitsjal peab olema võimalus tõenditega

iseseisvalt tutvuda. Teadmata tõendite sisu, pole kaitsjal ega kahtlustataval võimalik prokuratuuri

väiteid vaidlustada.

4.2. Maakohtu istung algas 16. oktoobril 2015 kell 15.35, lõppes kell 16.00 ning vahistamismäärus

allkirjastati juba kell 16.03. Arvestades kohtuistungi lõpu ja vahistamismääruse allkirjastamise vahele

jäänud lühikest ajavahemikku, pidi vahistamismäärus olema valmis enne kohtuistungi lõppemist.

Seega otsustas maakohus A. J-i vahistamise enne kahtlustatava ja kaitsja arvamuse ärakuulamist ning

rikkus selliselt toimides oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Juhul, kui maakohus koostas

vahistamismääruse pärast kohtuistungi lõppu 2-3 minuti jooksul, on määrus ilmselt põhjendamatu,

sest niivõrd lühikese aja jooksul pole võimalik kriminaaltoimikuga tutvuda ja vahistamistaotluse

põhjendatuses veenduda.

5. Riigikohtu menetluse vältel esitatud kaitsja täiendavad seisukohad olid järgmised.

5.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 4. mai 2016. a määruses nr 3-1-1-110-15, et ausas

menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise

mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati

käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse

ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid

raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on

võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada (vt viidatud

määruse p 16). Praegusel juhul ei ole tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi

tasakaalustatud. Vahistamistaotluses ei avatud tõendeid piisavalt ja seetõttu polnud kaitsepoolel

võimalik neile sisulisi vastuväiteid esitada.

5.2. Kohus võib enne vahistamistaotluse arutamist kriminaaltoimikuga tutvuda, kuid ei tohi enne

kahtlustatava ja kaitsja ärakuulamist kohtumääruse kavandit koostada. Vastasel juhul lahendaks

kohus vahistamisküsimuse enne kohtuistungit ja jääks hiljem tõenäoliselt oma esialgse seisukoha

juurde.

6. Määruskaebusele esitas vastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk, kelle

hinnangul on A. J-i vahistamine seaduslik ja kohtumäärused nõuetekohaselt põhjendatud.

Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.

6.1. Kohtud keeldusid õigustatult kaitsjale tõendite tutvustamisest. KrMS § 341 lg-te 2 ja 3 kohaselt

otsustab vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle prokuratuur.

6.2. Vahistamismääruse allkirjastamine 2-3 minuti jooksul pärast kohtuistungi lõppemist ei ole

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Mõnikord kuulutab kohus oma seisukoha pärast

vahistamistaotluse arutamise lõppemist istungisaalist lahkumata ja teatab, millal tehakse kirjalik

vahistamismäärus pooltele kättesaadavaks. Samuti ei ole keelatud see, kui kohtul on lahendi kavand

valmis ja pärast kohtuliku uurimise lõppemist otsustatakse vaid seda, kas kavandit täiendada või

mitte. Kui asuda seisukohale, et 2-3 minutit on lahendi tegemiseks liiga lühike aeg, allkirjastavad

kohtunikud vahistamismääruseid edaspidi näiteks 5 minutit enne lahendi kuulutamist. Ka siis võib

lahend olla valmis pikka aega enne allkirjastamist, sest pooltele ei ole teada, kui kaua kohus nende

argumente kaalub.

6.3. Maakohtul ei pruukinud siseveendumuse kujunemiseks kaua aega kuluda. A. J-ile esitatud

kuriteokahtlustust kinnitavad kannatanu ja tunnistajate ütlused ning DNA-ekspertiisiakt. Kuna

vahistamistaotluses on tõendite sisu kirjeldatud, pidi kohus kontrollima, kas taotluses märgitud

toimingud on tehtud ja kas tõendite sisu on õigesti kajastatud. Kolme või nelja tõendiga tutvumine ei

pruukinud kaua aega võtta. Samuti ei pruukinud kaua aega kuluda karistusregistri õiendi ja

varasemate kohtuotsustega tutvumiseks ning uute kuritegude toimepanemise ohu olemasolus

veendumiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 4. mai 2016. a määruses nr 3-1-1-110-15, et ka

vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks

olevatele

tõenditele

juurdepääsust

keeldumise

seaduslikkust.

Nimelt

on

kahtlustataval

KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse

põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt

KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta.

Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele

tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava

kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut

süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi

KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu

võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks

tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228

sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine

aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks

vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest

kohtulikust kaitsest (vt viidatud määruse p 17). Jäädes selle seisukoha juurde, ei nõustu kolleegium

prokuröri arvamusega, et vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustab

üksnes ja lõplikult prokuratuur.

8. Ülalviidatud määruses märkis Riigikohus sedagi, et kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks

olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe

osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni

eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt

tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri

2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-

125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse

kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt

EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK

praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning

tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse

EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline

teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari

2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa,

p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses

Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud

poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva

avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi

kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt eespool viidatud määruse p-d 11 ja 12).

Arvestades eeltoodut, nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et tõendite moonutamise või

muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral võib jätta osa kriminaalmenetluse vältel

kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune

riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast

lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda.

9. Praeguses asjas pole prokurör ega kohtud toonud välja ühtki asjaolu, millest nähtuks, et tõendite

tutvustamine A. J-ile või tema kaitsjale oleks kriminaalmenetlust kahjustanud või ohustanud. Seega

oli tõenditele juurdepääsust keeldumine alusetu ja sellises olukorras tulnuks kohtutel need

kriminaalasjas kogutud tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. mai 2016. a määrus nr 3-1-1-110-15, p 18). Kuna tõendite kõrvalejätmise

korral oleksid kohtud pidanud prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata jätma, tõi kahtlustatava

tõenditele juurdepääsuõiguse rikkumine praegusel juhul kaasa põhjendamatud kohtumäärused ja on

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

10. Üldjuhul tingiks eelkäsitletud viga vähemalt maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamise ning

kohtuasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks. Käesolevas asjas ei ole see aga vajalik ega

võimalik. Nimelt nähtub kohtuinfosüsteemist, et Viru Maakohtu 13. aprilli 2016. a määrusega nr 1-

16-2675 anti A. J. KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi kohtu alla ning tema suhtes tõkendina kohaldatud

vahistamine jäeti muutmata. Kuna 13. aprilli 2016. a määrusega lõppes käesolevas asjas vaidlustatud

kohtumääruste kehtivus, pole kolleegiumil võimalik neid määrusi tühistada. Seega saab Riigikohus

vaid sedastada, et maa- ja ringkonnakohtu määrus ei vastanud nende tegemise ajal seadusest

tulenevatele nõuetele, s.t nad olid õigusvastased (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni

2015. a määrus nr 3-1-1-52-15, p 39).

11. Ülejäänud määruskaebuse etteheidetega kolleegium ei nõustu. Nimelt ei anna ainuüksi maakohtu

istungi lõpu ja vahistamismääruse allkirjastamise vahele jäänud lühike ajavahemik alust arvata, et

maakohus otsustas A. J-i vahistamise ühekülgselt kahtlustatava ja kaitsja seisukohti arvestamata.

Vastuseks sellekohastele väidetele märgib kolleegium kõigepealt, et KrMS § 131 lg 3 kohaselt hindab

eeluurimiskohtunik vahistamisküsimuse lahendamisel vahistamistaotluse põhjendatust. Selleks tutvub

kohtunik kriminaaltoimikuga, küsitleb kahtlustatavat ning kuulab ära prokuröri ja kaitsja arvamuse.

Otsustamaks, kas eelkirjeldatud nõuded on täidetud, pole määrav mitte see, millal täpselt või kui

kiiresti eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse põhjendatuse osas oma seisukoha kujundab, vaid see,

kas kohtuniku siseveendumus kujuneb kohtuliku uurimise (s.o kriminaaltoimikuga tutvumise,

kahtlustatava

küsitlemise

ning

prokuröri

ja

kaitsja

ärakuulamise)

tulemusena.

Kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisest

on

alust

rääkida

alles

siis,

kui

kohus

võtab

vahistamisküsimuses seisukoha prokuratuuri vahistamistaotluse alusel, tutvumata kriminaaltoimikuga

ning kaalumata kaitsja ja kahtlustatava vastuväiteid. Praegusel juhul ei osuta kaitsja ja kahtlustatava

argumentide kaalumata jätmisele ükski asjaolu. Arvestades maakohtu istungi lõpu ja

vahistamismääruse

allkirjastamise

vahele

jäänud

mõneminutilist

ajavahemikku,

oli

eeluurimiskohtunik alustanud kohtumääruse koostamist tõenäoliselt enne istungi algust. Maakohtu

istungiprotokolli kohaselt tegi eeluurimiskohtunik istungi käigus aga prokurörile ettepaneku avaldada

vahistamistaotlus, küsitles seejärel kahtlustatavat kuriteokahtluse sisu osas ning kuulas ära kaitsja ja

prokuröri seisukohad (vt tl 22-22 pöördel). Samuti on vahistamismääruses kajastatud kahtlustatava ja

kaitsja poolt maakohtu istungil esitatud argumente ning neile ammendavalt vastatud (vt tl 25).

Eelnevast nähtuvalt lisas kohtunik kahtlustatava ja kaitsja seisukohad kohtumäärusesse ilmselt

kohtuistungi käigus ning andis neile kohe ka oma hinnangu. Selline käitumine ei ole käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.

12. Lähtudes määruse p-dest 8–10 ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ja

§ 339 lg-st 2, tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2015. a

ja Viru Maakohtu 16. oktoobri 2015. a määruse õigusvastaseks. Kaitsja määruskaebus rahuldatakse

osaliselt.

13. A. J-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

Grandman Law Firm Advokaadibüroo Narva osakonnale summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot)

määruskaebuse koostamise eest. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb

juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. septembri 2015. a otsuse p-dest 2 ja 23 rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel tuleb see

menetluskulu jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)