3-1-1-38-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-38-16

Määruse kuupäev

20. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi

AS-i Liviko, Selver AS-i, Rimi Eesti Food AS-i, MAXIMA

Eesti OÜ, Prisma Peremarket AS-i ja AS-i HELTER-R

süüdistuses KarS § 400 lg 2 (praegu KarS § 400 lg 4) järgi;

Kärt-Ragnar Kitse, Ivar Grossevi, Rando Galini, Hallar

Ränga, Tiiu Valgu, Vaido Padumäe, Marko Krusbergi, Ilja

Kulikovi, Marge Saluste, Robert Sibula ja Kalev Kivipalu

süüdistuses KarS § 400 lg 1 (praegu KarS § 400 lg 2 p 1)

järgi ning Andres Lubja süüdistuses KarS § 400 lg 1 – § 22

lg 3 (praegu KarS § 400 lg 2 p 1 – § 22 lg 3) järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-14-3730

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuur (esindaja riigiprokurör Laura Feldmanis),

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Rimi Eesti Food AS-i kaitsjad vandeadvokaadid Rauno Ligi

ja Margus Mugu; Prisma Peremarket AS-i ja Marge Saluste

kaitsja vandeadvokaat Arne Ots; Ivar Grossevi, Rando Galini

ja Hallar Ränga kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn; AS-i

Liviko ja Kärt-Ragnar Kitse kaitsja vandeadvokaat Erki

Kergandberg; MAXIMA Eesti OÜ kaitsja vandeadvokaat

Marko Kairjak; Robert Sibula kaitsja vandeadvokaadi abi

Indrek Kangur; Ilja Kulikovi kaitsja vandeadvokaat Dmitri

Teplõhh; Selver AS-i ja Tiiu Valgu kaitsja vandeadvokaat

Elmer Muna; Marko Krusbergi kaitsja vandeadvokaat Jaanus

Tehver ja Vaido Padumäe kaitsja vandeadvokaat Aadu

Luberg

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. aprill 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a määrus ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Mõista Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu

katteks Eesti Vabariigilt välja järgmised summad:

1) 1000 (üks tuhat) eurot AS-i Prisma Peremarket kasuks;

2) 770 (seitsesada seitsekümmend) eurot MAXIMA Eesti OÜ kasuks;

3) 1100 (üks tuhat ükssada) eurot Rimi Eesti Food AS-i kasuks, sh 300 eurot Rimi Food

AS-i enda kaitsjatasu katteks ja 800 eurot Marko Krusbergi kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Menetlus Harju Maakohtus

1. 25. aprillil 2014. a saatis Riigiprokuratuur Harju Maakohtusse üldmenetluse korras arutamiseks

süüdistusakti, mille kohaselt süüdistati AS-i Liviko, Selver AS-i, Rimi Eesti Food AS-i,

MAXIMA Eesti OÜ-d, Prisma Peremarket AS-i ja AS-i HELTER-R karistusseadustiku (KarS)

§ 400 lg 2 (alates 27. veebruarist 2010 KarS § 400 lg 4) järgi; Kärt-Ragnar Kitse, Ivar Grossevit,

Rando Galinit, Hallar Ränka, Tiiu Valku, Vaido Padumäed, Marko Krusbergi, Ilja Kulikovi,

Marge Salustet, Robert Sibulat ja Kalev Kivipalu KarS § 400 lg 1 (alates 27. veebruarist 2010

KarS § 400 lg 2 p 1) järgi ning Andres Lubjat KarS § 400 lg 1 – § 22 lg 3 (alates 27. veebruarist

2010 KarS § 400 lg 2 p 1 – § 22 lg 3) järgi.

2. Isikuid süüdistati kokkuvõtlikult selles, et 2009. a juunis ja juulis sõlmisid nad konkureerivate

ettevõtjate vahel konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja tegutsesid kooskõlastatult madalama

hinnaklassi 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitrises klaastaaras viinade jaehinna

tõstmiseks kokkulepitud tasemele (minimaalselt 63 krooni 50 senti). Süüdistuse kohaselt

väljendasid konkurentsi kahjustavas koostöös osalevad ettevõtjad esialgu valmisolekut osaleda

madalama hinnaklassi viinade jaehinna ühtlustamises kokkulepitud minimaalsele tasemele

2009. aasta juuni lõpuks. Seejärel konkretiseeriti konkureerivate ettevõtjate vahel konkurentsi

kahjustavat koostööd ja kooskõlastati kuupäevi, millele järgnes madalama hinnaklassi viinade

jaehinna järkjärguline tõstmine kuni kokkulepitud hinnataseme saavutamiseni. Kõik kokkuleppes

osalenud ettevõtjad pidid süüdistuses nimetatud madalama hinnaklassi viinade hinnad ühtlustama

1. juuliks 2009, kuid Rimi Eesti Food AS-i tegevuse tõttu lükkus see edasi ja toimus lõplikult 9.–

14. juulini 2009. Hinnatõus toimus kõigi kokkuleppes osalenud ettevõtjate jaemüügiüksustes

hiljemalt 14. juulil 2009 ja selle tulemusena kujunes odavate viinade madalaimaks jaehinnaks

kaubaturul 63 krooni 50 senti (4 eurot 6 senti).

3. 3. juunil 2014 toimunud eelistungil selgitas maakohus esmalt, et kohtu alla andmisel tuleb

kohtunikul kontrollida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-de 24–27 sätteid järgides

kriminaalasja kohtualluvust. Olles sedastanud, et pooltel ei ole vastuväiteid sellele, et

kriminaalasja arutamine allub Harju Maakohtule, määras kohus süüdistatavate kohtu alla

andmise, selgitades, et kohtu alla andmine vormistatakse eraldi kirjaliku määrusega.

(Kohtutoimik (KoTo), kd 1, tl 103) Seejärel arutas kohus osa kaitsjate taotlusi kaitseakti esitamise

tähtaja pikendamiseks. Kohus rahuldas need taotlused ja andis ka teistele kaitsjatele võimaluse

täiendada oma kaitseakte 12. juunini 2014 (KoTo, kd 1, tl 103). Pärast seda arutati eelistungil

kaitsjate taotlusi tagastada süüdistusakt KrMS § 262 p 2 alusel prokuratuurile. Kohus kuulas

selles küsimuses poolte seisukohad ära. (KoTo, kd 1, tl 103–110) Järgnevalt vaatas kohus läbi

kaitsjate tõenditega seotud taotlused (KoTo, tl 110–111) ja kooskõlastas pooltega kohtuistungi

ajakava. Kohus määras kohtuliku uurimise ajaks 27.–30. oktoobri ja 10.–13. novembri 2014,

kohtuvaidlusteks 24.–27. novembri 2014. Lisaks määras kohus uue eelistungi 18. juuniks 2014,

teatades ühtlasi, et kirjalik määrus koostatakse hiljemalt 6. juuniks 2014. (KoTo, kd 1, tl 111–112)

4. 11. juunil 2014 tegi Harju Maakohus määruse, millega

1) jäeti rahuldamata kaitsjate taotlused tagastada süüdistusakt prokuratuurile;

2) anti kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses kohtu alla;

3) määrati kohtuliku arutelu planeerimiseks korraldav istung 18. juuniks 2014 kell 10.00.

5. Määruse põhiosas asus kohus seisukohale, et süüdistusaktis ei ole kaitsjate väidetud puudusi ja

see vastab seaduse nõuetele. Samuti leidis kohus, et pelgalt süüdistusakti põhjal ei ole võimalik

otsustada, kas etteheidetav kuritegu on aegunud. Kuna süüdistusakti tagastamiseks alust ei ole,

kuritegu ei ole süüdistusakti põhjal aegunud ja kriminaalasja arutamine allub Harju Maakohtule,

tuleb süüdistatavad kohtu alla anda.

6. 18. juunil 2014 toimunud eelistungil arutas kohus kaitsjate taotlusi, mis puudutasid tõendite

kogumist, andes MAXIMA Eesti OÜ kaitsjale 11. augustini 2014 aega ekspertiisi määramise

taotluse konkretiseerimiseks. Samuti täpsustati kohtuistungi ajakava kellaaegu.

7. 10. septembril 2014 tegi Harju Maakohus määruse, millega jäeti MAXIMA Eesti OÜ kaitsja

taotlus ekspertiisi määramiseks rahuldamata ja Rimi Eesti Food AS-i kaitsja taotlus arutada

kriminaalasja süüdistatava seadusliku esindaja osavõtuta lahendamiseks põhiistungi esimesel

päeval.

8. 27. oktoobrist 2014 kuni 29. aprillini 2015 toimus kriminaalasja kohtulik arutamine.

Maakohtu otsus

9. Harju Maakohtu 29. aprilli 2015. a otsusega tunnistati AS Liviko, Selver AS, Rimi Eesti Food

AS, MAXIMA Eesti OÜ ja Prisma Peremarket AS süüdi ja neid karistati KarS § 400 lg 2 (praegu

§ 400 lg 4) järgi. K-R. Kits, I. Grossev, R. Galin, H. Ränk, T. Valk, V. Padumäe, M. Krusberg,

M. Saluste ja R. Sibul tunnistati süüdi ja neid karistati KarS § 400 lg 1 (praegu § 400 lg 2 p 1)

järgi. A. Lubja ja I. Kulikovi mõistis maakohus õigeks. Samal kuupäeval tehtud kohtumäärusega

lõpetas maakohus KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetluse AS-i HELTER-R ja K. Kivipalu

suhtes, pannes neile KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel kohustuse tasuda riigituludesse vastavalt 6000 ja

2500 eurot.

10. Seoses osa kaitsjate väitega kuriteo aegumise kohta leidis maakohus, et kõige varasem võimalik

teo toimepanemise aeg oli 16. juuni 2009. Kuna süüdistatavad anti kohtu alla 11. juunil 2014 ehk

enne KarS § 81 lg 1 p-s 2 sätestatud 5-aastase tähtaja möödumist, katkes kuriteo aegumine

KarS § 81 lg 5 p 2 alusel.

Apellatsioonid

11. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid kõigi maakohtu poolt süüdi mõistetud 14

süüdistatava kaitsjad, taotledes oma kaitsealuste õigeksmõistmist, osal juhtudel alternatiivselt ka

kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. Apellatsiooni esitas ka prokuratuur,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas ja palus

I. Kulikovi talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada ning teda karistada.

Ringkonnakohtu määrus

12. Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a määrusega tühistati maakohtu otsus 14 süüdistatava

süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas. Ringkonnakohus lõpetas nende süüdistatavate

suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu.

A. Lubja ja I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata. KrMS § 185 lg 1 ja § 183 alusel mõistis kohus riigilt süüdistatavate kasuks esimese ja

teise astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulu kogusummas 598 066 eurot 50 senti.

13. Ringkonnakohus märkis, et süüdistatavaid süüdistatakse teise astme kuritegudes, mis pandi toime

ajavahemikus juunist juulini 2009. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi teise astme kuriteo

toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud

kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Kuna süüdistatavad on antud kohtu alla

kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes, ei ole neile etteheidetava kuriteo aegumistähtaeg

KarS § 81 lg 5 alusel katkenud. Seetõttu on väidetava kuriteo aegumistähtaeg möödunud.

14. Süüdistatavaid kohtu alla andes rikkus maakohus KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, kuna ei võtnud seisukohta kõigis KrMS §-s 263 sätestatud küsimustes

ega lahendanud kaitsjate kõiki taotlusi.

15. Asjas nr 3-1-1-86-15 tehtud määruses on Riigikohus rõhutanud, et KrMS § 258 lg 1 p 4

sõnastusest tulenevalt ei saa kohtuniku poolt ainuisikuline ja kirjalik kohtu alla andmine ning

eelistung kohtuliku arutamise planeerimiseks olla ajaliselt teineteisest lahutatud, kuna kohtu alla

andmise määrusest peab nähtuma kohtuistungi aeg. Maakohtu 11. juuni 2014. a määrusest ei

nähtu kohtuistungi aeg ega koht, kohtuistungile kutsutavate isikute nimed ega nende ilmumise

aeg, samuti mitte kohtu seisukohad taotluste kohta. Seega ei vasta maakohtu 11. juuni 2014. a

kohtu alla andmise määrus KrMS § 263 p-des 3, 5 ja 8 esitatud nõuetele.

16. 11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määrust ei tehtud eelistungil, sest sel kuupäeval eelistungit ei

toimunud.

17. Kriminaaltoimikus olev kohtu alla andmise määrus on allkirjastatud käsitsi, samas nähtub kohtute

infosüsteemist, et sama määrus on 11. juunil 2014 kell 14.14 digitaalselt allkirjastatud.

18. Süüdistatavaid ei antud nõuetekohaselt kohtu alla ka 3. juuni 2014. a eelistungil, sest kohtu alla

andmise saab otsustada alles pärast seda, kui on lahendatud süüdistusakti prokuratuurile

tagastamise küsimus. Eelistungi protokolli kohaselt määras kohus, et süüdistatavad tuleb anda

kohtu alla ja see vormistatakse eraldi määrusega. Süüdistusakti prokuratuurile tagastamise

taotluste kohta kohus eelistungil seisukohta ei võtnud, määrates samas kindlaks kohtuliku

arutamise ajad ja uue eelistungi aja. Samas rahuldas ringkonnakohus protokolliliselt kaitsjate

taotlused kaitseaktide esitamise tähtaja pikendamiseks. Ehkki protokolli kohaselt pidi maakohus

koostama kirjaliku määruse 6. juuniks 2014, pole toimikus selle kuupäevaga määrust.

19. Ka teisel eelistungil 18. juunil 2014 ei olnud maakohtu tegevus KrMS § 262 nõuetega kooskõlas.

Maakohus tegeles endiselt kaitsjate taotluste lahendamisega, andes ühele kaitsjale tähtaja

kaitseakti täpsustamiseks ja eksperdile küsimuste esitamiseks, prokurörile ja teistele kaitsjatele

aga tähtaja taotlusele vastamiseks. Seega möönis maakohus ka ise, et enne kõikide taotluste

lahendamist ei saa süüdistatavate kohtu alla andmise osas seisukohta võtta.

20. Pärast 18. juuni 2014. a eelistungi lõppemist edastati kaitsjatele digitaalselt allkirjastatud

11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määrus. 18. juuni 2014. a eelistungil süüdistatavaid seaduses

sätestatud korras kohtu alla ei antud. Sisuliselt jätkas maakohus eelmenetluses korralduslike

küsimuste lahendamist 10. septembrini 2014, mil tehti määrus kaitsjate taotluste lahendamiseks.

Ka selle määruse tegemisel ei järginud maakohus KrMS § 263 p-de 3, 4 ja 5 nõudeid. Ausa ja

õiglase

menetluse

põhimõtet

järgides

saanuks

süüdistatavad

kohtu

alla

anda

kas

pärast 10. septembri 2014. a kohtumääruse tegemist või lugedes 10. septembri 2014. a määruse

kohtu alla andmise määruseks.

21. Taotlused süüdistatavate esimese ja teise astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulu (valitud

kaitsjatele makstud tasu, tõlketeenuse kulu ja infotehnoloogia-alase ekspertiisi kulu) hüvitamiseks

luges ringkonnakohus enamasti kogu taotletud summa ulatuses põhjendatuks. Erandina arvas

ringkonnakohus taotlustes märgitud kaitsjatasust maha 15 000 eurot ja 27 849 eurot 60 senti,

mille maakohus oli juba vastavalt A. Lubja ja I. Kulikovi menetluskulude katteks riigilt välja

mõistnud. Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist puudutavas osas jättis ringkonnakohus

süüdistatavatele hüvitamata kaitsjatele apellatsioonide koostamise eest makstud tasu. Kohus

põhjendas seda sellega, et kuna KrMS § 45 lg 7 kohaselt hõlmab kaitseülesannete täitmine

lepingulise kaitsja poolt maakohtus ka apellatsiooni koostamist, ei ole apellatsiooni koostamise

tasu käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Prokuratuuri määruskaebus

22. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, taotledes

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks

saatmist või alternatiivselt ringkonnakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude hüvitiste

vähendamist.

23. Prokuratuuri arvates on asjas nr 3-1-1-86-15 väljendatud Riigikohtu seisukohtade ülekandmine

käesolevale kriminaalasjale meelevaldne, sest praegu on tegemist oluliselt teistsuguste

asjaoludega. Esiteks jäi süüdistusakti kohtusse saatmise (25. aprill 2014) ja eelistungi

(3. juuni 2014) vahele oluliselt pikem ajavahemik ja kaitsjatel oli seega kaitseakti koostamiseks ja

oma seisukohtade kohtule esitamiseks mõistlik aeg. Kõik kaitsjad ka esitasid oma seisukohad

kohtule, ehkki kolm neist ei teinud seda kaitseaktis, vaid eraldi taotlusena süüdistusakti

tagastamiseks. Teiseks toimus 3. juunil 2014 eelistung, mille käigus arutati süüdistusakti

tagastamist, kaitseaktide täiendamist ja kohtuistungi ajakava.

24. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et 11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määrus on tehtud

eelistungist lahutatult. Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa eelistung toimuda lahutatult

kohtu alla andmisest, tähendab, et enne kohtu alla andmise otsustamist tuleb korraldada eelistung.

Samas ei järeldu sellest, et kõik KrMS §-s 258 nimetatud küsimused tuleks lahendada enne kohtu

alla andmist. Järelikult võib kohus määrata eelmenetluses eelistungeid ka pärast kohtu alla

andmist, lahendamaks KrMS §-s 258 märgitud küsimusi. Enne kohtu alla andmist peavad olema

otsustatud üksnes küsimused, mis on vahetult seotud sellega, kas on takistusi kohtu alla

andmiseks (s.t küsimus, kas kriminaalasi on õiges kohtualluvuses; kas süüdistusakt tuleb

prokuratuurile tagastada; kas kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 199 lg 1 p-de 2–6 alusel lõpetada;

samuti peab olema arutatud kohtuistungi planeerimine). Neid nõudeid maakohus ka järgis.

25. Asjas nr 3-1-1-86-15 tuvastas Riigikohus kohtu alla andmisel kriminaalmenetlusõiguse sedavõrd

massiivsed rikkumised, et need tuli lugeda KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliseks. Üksnes

asjaolust, et kohtu alla andmise määruses ei ole kajastatud kohtuistungi aega ja kohta, kohtusse

kutsutavate isikute nimesid ega kohtu seisukohta tõendite asjakohasust puudutavate taotluste

kohta, ei saa järeldada, et kohtu alla andmisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Kohtuistungi ajad on fikseeritud kohtuistungi protokollis, mis oli kättesaadav nii prokurörile kui

ka kaitsjatele. Maakohus väljendas kohtu alla andmise määruses oma seisukoha nii süüdistusakti

tagastamise kui ka kriminaalmenetluse lõpetamise osas. Ka asjaolu, et kaitsjatele anti lisaaega

kaitseaktide täiendamiseks, ei välistanud süüdistatavate kohtu alla andmist.

26. Kuna 11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määrus ei ole tühine, katkes kuritegude aegumine

KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. Seega ei ole menetletavad kuriteod aegunud ja ringkonnakohtul ei

olnud alust kriminaalmenetlust aegumise tõttu lõpetada.

27. Ringkonnakohtu määruse resolutiiv- ja põhiosa on vastuolus. Ringkonnakohus jättis maakohtu

otsuse I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata, ehkki kohtumääruse põhiosast

tulenevalt pidanuks kohus tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetama.

28. Ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ka süüdistatavate menetluskulude

hüvitamisel. Kohtupraktikas on valitud kaitsjale makstav tasu käsitatav menetluskuluna

KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Käesolevas asjas

ei ole ringkonnakohtu seisukoha kujunemine menetluskulude põhjendatuse küsimuses

kohtumääruse põhjal jälgitav. Kohus on korranud kaitsjate taotlustes esitatut, kuid pole

selgitanud, millest lähtuvalt ta jõudis järeldusele, et taotlustes nimetatud kaitsetoimingud on olnud

põhjendatud ning vajalikud.

Vastused määruskaebusele

29. Prokuratuuri määruskaebusele esitasid vastused AS-i Liviko ja K-R. Kitse kaitsja vandeadvokaat

Erki Kergandberg; Selver AS-i ja T. Valgu kaitsja vandeadvokaat Elmer Muna; AS-i Prisma

Peremarket ja M. Saluste kaitsja vandeadvokaat Arne Ots; MAXIMA Eesti OÜ kaitsja

vandeadvokaat Marko Kairjak koos I. Kulikovi kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhi ja R. Sibula

kaitsja vandeadvokaadi abi Indrek Kanguriga; I. Grossevi, R. Galini ja H. Ränga kaitsja

vandeadvokaat Tanel Pürn; M. Krusbergi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver ning Rimi Eesti

Food AS-i kaitsjad vandeadvokaadid Margus Mugu ja Rauno Ligi. Kõik kaitsjad paluvad jätta

ringkonnakohtu vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Kaitsjate

vastuväited prokuratuuri seisukohtadele on kokkuvõtlikult järgmised.

30. Ringkonnakohus leidis õigesti, et Harju Maakohtu 11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määrus

on õigusvastane, sellest tulenevalt aegumine ei katkenud ja menetletav kuritegu on aegunud.

Ehkki maakohtu rikkumise asjaolud erinevad mõnevõrra nendest, mida Riigikohus käsitles asjas

nr 3-1-1-86-15, on rikkumised kokkuvõttes sedavõrd massiivsed, et need tuleb lugeda

KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 mõttes oluliseks.

31. Osa kaitsjatest ei olnud 11. juuniks 2014 veel kaitseakti esitanud, vaid taotlesid kaitseakti

esitamise tähtaja pikendamist, mida kohus ka tegi. Kaitseaktid esitati alles 12. juunil 2014. Olles

pikendanud kaitseaktide esitamise tähtaega, poleks kohus tohtinud anda süüdistatavaid kohtu alla

enne pikendatud tähtaja möödumist.

32. Kohtu alla andmise määruse tegemisega lõpeb kohtulik eelmenetlus ja algab kohtulik arutamine.

Pärast kohtuliku arutamise algust ei ole enam võimalik eelmenetlust uuendada ega näiteks

süüdistusakti prokuratuurile tagastada. Seetõttu ei saa maakohus ka süüdistatavat kohtu alla anda

enne, kui on sisuliselt lahendanud küsimuse, kas süüdistusakt tuleb KrMS § 258 lg 1 p 2 alusel

prokuratuurile tagastada. Samuti peavad enne kohtu alla andmise otsustamist olema lahendatud

kõik kaitsjate taotlused, sh tõendite kogumist puudutavad, sest alles siis saab kohus õigesti

otsustada, kas süüdistatav tuleb anda kohtu alla, kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistusakt

prokuratuurile tagastada. Käesolevas asjas jätkas maakohus eelmenetluslike küsimuste

lahendamist pärast süüdistatavate kohtu alla andmist sisuliselt kuni 10. septembrini 2014. Andes

esmalt süüdistatavad kohtu alla ja asudes alles seejärel lahendama poolte taotlusi, rikkus

maakohus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

33. Lähtudes Riigikohtu määrusest asjas nr 3-1-1-86-15, ei saa kohtu alla andmine üldmenetluses

toimuda lahutatult eelistungist ja sellel lahendatavatest küsimustest. KrMS § 2571 lg-st 1 ja § 262

lg 1 p-st 1 järeldub, et kohtu alla andmine tuleb otsustada eelistungil. KrMS § 258 lg 1 p 2

koostoimeS § 262 lg 1 p-dega 1 ja 2 näevad ette, et kui kohtulikus eelmenetluses on esitatud

taotlus süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks, peab kohus selle lahendama enne kohtu alla

andmise otsustamist. Vastasel korral välistaks menetlusotsuste tegemise järjekord süüdistusakti

tagastamise taotluse rahuldamise, sest pärast kohtu alla andmist ei ole süüdistusakti

prokuratuurile tagastamine võimalik. Kuigi 3. juuni 2014. a eelistungil käsitles maakohus

kaitsjate taotlusi süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks, ei teinud kohus eelistungil nende

taotluste kohta mingit menetlusotsust. Käesolevas kriminaalasjas tehti kohtu alla andmise määrus

eelistungist ajaliselt lahutatud, kuna 11. juunil 2014 eelistungit ei toimunud.

34. Kohtu alla andmise määruses peavad sisalduma kõik KrMS §-s 263 loetletud andmed. Harju

Maakohtu 11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määruse tegemisel ei ole järgitud KrMS § 263 p-

des 3, 5 ja 8 sätestatud nõudeid. Määruses ei ole märgitud kohtusse kutsutavaid isikuid,

kohtuistungi toimumise aega ega kohta, samuti kohtu otsustusi kaitsjate taotluste kohta. Kuna

maakohus ei oodanud ära 12. juuni 2014. a kaitseaktide laekumist, ei saanud ta kohtu alla

andmise määruses võtta seisukohta nendes kaitseaktides esitatud taotluse kohta lõpetada

kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu.

35. 18. juunil 2014 toimunud istung, mida maakohus nimetas korraldavaks istungiks, oli sisuliselt

eelistung. Süüdistatava saab kohtu alla anda üksnes pärast eelistungi lõppu, kui on selge kohtu

seisukoht kõigis KrMS §-s 263 nimetatud küsimustes. Kohus ei saa süüdistatavaid kohtu alla

anda üllatuslikult eelistungite-vahelisel ajal, mil menetluslikud küsimused ei ole veel osalistega

läbi räägitud. 11. juuniks 2014 ei olnud veel lõplikult läbi räägitud kohtuliku arutamise ajagraafik,

kohus ei olnud teadlik kolme veel laekumata kaitseakti sisust ega nendes esitatavatest taotlustest.

18. juuni 2014. a eelistungi ajal ei olnud kaitsjad 11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määrusest

teadlikud ega saanud seetõttu kohtu tegevusele ka vastuväiteid esitada.

36. 11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määrust võib pidada näilikuks lahendiks, sest maakohus oli

juba 3. juuni 2014. a eelistungil otsustanud süüdistatavad kohtu alla anda ja 11. juuni 2014. a

määrusega üritas kohus vaid näidata, nagu oleks kaitsjate taotlused süüdistusakti tagastamiseks

lahendatud enne süüdistatavate kohtu alla andmist.

37. Ringkonnakohtu välja mõistetud menetluskulude hüvitised on mõistlikud. Kõik hüvitatud kulud

olid kaitseõiguse teostamiseks vajalikud ja põhjendatud. Hüvitatava õigusteenuse tasu tunnihinna

vähendamiseks samuti alust ei ole. Samas tegi ringkonnakohus KrMS § 45 lg-st 7 eksliku

järelduse, nagu ei kuuluks apellatsiooni koostamise eest makstav tasu apellatsioonimenetluse kulu

hulka. KrMS § 45 lg 7 reguleerib kaitsja volituste ja kaitsekohustuse kehtivuse aega, mitte

menetluskulude hüvitamist. Apellatsiooni koostamine on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna,

sest maakohtus ei ole teada, kas apellatsiooni on üldse vaja koostada, samuti on maakohtul

võimatu hinnata olematu apellatsiooni koostamise kulu põhjendatust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

38. Riigikohus käsitleb esmalt menetletava kuriteo aegumist, andes hinnangu ringkonnakohtu

seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas kuriteo aegumine KarS § 81 lg 5 p 2 alusel ei katkenud

(I). Seejärel peatub kolleegium ringkonnakohtu otsustusel kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

kohta (II) ning lõpetuseks võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab Riigikohtule

esitatud menetluskulude hüvitamise taotlused (III).

I

39. Käesolevas määruskaebemenetluses on põhivaidlus selles, kas füüsilistest isikutest

süüdistatavatele KarS § 400 lg 1 (praegu § 400 lg 2 p 1) järgi ja juriidilistest isikutest

süüdistatavatele KarS § 400 lg 2 (praegu § 400 lg 4) järgi ette heidetav kuritegu, mis maakohtu

otsuse kohaselt pandi toime kõige varem 16. juunil 2009, on aegunud või mitte.

40. Nii väidetava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 400 lg 1 kui ka KarS § 400 lg 2

redaktsioonid, mis jõustusid 27. veebruaril 2010 ja 15. juulil 2013, näevad füüsilisele isikule

raskeima karistusena ette vangistuse, mille tähtaeg on lühem kui viis aastat. Seega on menetluse

esemeks teise astme kuritegu (KarS § 4 lg-d 2 ja 3).

41. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi teise astme kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui

kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat.

Samas sätestab KarS § 81 lg 5 loetelu menetlustoimingutest, mille tegemisel kuriteo aegumine

katkeb. Aegumine katkeb üksnes juhul, kui mõni KarS § 81 lg-s 5 nimetatud asjaoludest leiab

aset enne KarS § 81 lg-st 1 tuleneva üldise aegumistähtaja möödumist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 10). Kui kuriteo

aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti KarS § 81 lg-s 5 sätestatud menetlustoimingu

tegemisest. Isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle lõpuleviimisest kuni

selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lg-s 1 sätestatust viie aasta

võrra pikem aeg. (KarS § 81 lg 6)

42. KarS § 81 lg 5 p 2 kohaselt katkeb kuriteo aegumine muu hulgas ka süüdistatava kohtu alla

andmisega. Käesolevas asjas ongi küsimus selles, kas süüdistatavad anti enne KarS § 81 lg 1 p-

st 2 tuleneva tähtaja möödumist KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes kohtu alla või mitte. Kriminaalasjas

pole andmeid, et enne väidetava kuriteo toimepanemisest viie aasta möödumist võis esineda mõni

teine KarS § 81 lg-s 5 nimetatud asjaoludest.

43. Süüdistatava kohtu alla andmisena peetakse KarS § 81 lg 5 p-s 2 silmas süüdistatava kohtu alla

andmist kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses. Seega lugemaks süüdistatava kohtu alla

andmine KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes toimunuks ja kuriteo aegumine osutatud sätte alusel

katkenuks, on nõutav ja samas piisav, kui süüdistatav on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt

kohtu alla antud.

44. Ei ole vaidlust, et Harju Maakohus tegi 11. juunil 2014 ehk vähem kui viis aastat pärast väidetava

kuriteo toimepanemist (mitte enne 16. juunit 2009) määruse, mis sisaldas muu hulgas otsustusi

kõigi süüdistatavate kohtu alla andmise kohta. Nii kaitsjad kui ka ringkonnakohus asusid aga

seisukohale,

et

maakohus

rikkus

kohtu

alla

andmise

määruse

tegemisel

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, mistõttu kuriteo aegumine selle määruse tegemisega KarS § 81 lg 5 p 2

alusel ei katkenud. Eeskätt heidavad ringkonnakohus ja kaitsjad maakohtule ette seda, et

süüdistatavad anti kohtu alla enne kõigi eelmenetluses lahendatavate küsimuste otsustamist, sh

enne kaitseaktide esitamiseks ja täiendamiseks antud lisatähtaja möödumist ja kaitsjate kõigi

taotluste lahendamist. Samuti ei sisaldanud 11. juuni 2014. a määrus kõiki KrMS §-s 263

loetletud andmeid.

45. Seega otsustamaks, kas menetletav kuritegu on aegunud, tuleb kolleegiumil järgnevalt hinnata

süüdistatavate kohtu alla andmise õiguspärasust. Samas leiab Riigikohus, et mitte igasugused

vead süüdistatava kohtu alla andmisel ei välista kuriteo aegumise katkemist KarS § 81 lg 5 p 2

alusel.

46. Uuenenud kohtupraktika valguses ei saa nõustuda ringkonnakohtu ja kaitsjate hinnanguga, et

maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kui andis süüdistatavad kohtu alla enne kaitseaktide

esitamiseks määratud lisatähtaja möödumist, ei võtnud kohtu alla andmise määruses seisukohta

kõigis KrMS §-s 263 sätestatud küsimustes ega lahendanud enne süüdistatavate kohtu alla

andmist kaitsjate kõiki taotlusi, tehes seda alles hiljem.

47. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis osutas oma hiljutises lahendis asjas nr 3-1-1-22-

16 sellele, et kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille

süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on

esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (KrMS § 28 lg 1)

või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (KrMS § 28 lg 3); teiseks KrMS § 154

nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (KrMS § 262 lg 1 p 2) ja

kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel

(KrMS § 262 lg 2 p 3). Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja

puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla

andmise eeldused. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-

16, p 37). Ühtlasi asus kolleegium osutatud lahendis kokkuvõtlikult seisukohale, et vaatamata

kohtuliku eelmenetluse korra ebaselgusele (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30) toetavad

selle mitmed sätted, eriti aga seadusandja tahte kujunemist kirjeldavad materjalid siiski

tõlgendust, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku

eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava

kohtu alla andmise määruse koostamist (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 32–37).

48. Kolleegium jääb eelmises punktis viidatud seisukohtade juurde, märkides käesoleva vaidluse

keskmes oleva teema – süüdistatava kohtu alla andmise ja muude eelmenetluslike küsimuste

lahendamise ajalise seose – kohta täiendavalt järgmist.

49. 1. septembril 2011 jõustunud kohtuliku eelmenetluse korra muudatused kehtestanud

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(RT I, 23.02.2011, 1) eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas leiti muu hulgas

järgmist: "Praktikas võib juhtuda, et kohtu alla andmisel, mis peab toimuma KrMS § 257 mõtte

kohaselt kohe pärast süüdistusakti saamist, ei ole täpselt teada, millisel päeval või ajavahemikul

saab kriminaalasja arutada, mistõttu ebamäärase aja (nt "2010 kevad") või lihtsalt huupi

märkimisel ei ole mõtet. Kohtuistungi aeg selgub üldiselt alles kohtuistungi planeerimiseks

korraldatud eelistungil, kus selguvad ka poolte võimalused, kuid see ei tohi tähendada, et

süüdistusasi peaks seisma seni kohtu alla andmise otsuseta ehk maa ja taeva vahel, seda enam, et

isiku vahistustähtajad on selle otsusega seotud."

50. Seega on seadusandja kohtuliku eelmenetluse praegust korda kehtestades lähtunud arusaamast, et

KrMS § 257 mõtte kohaselt peab maakohus andma süüdistatava kohtu alla "kohe pärast

süüdistusakti saamist", sest enne kohtu alla andmise otsustust on kriminaalasi "maa ja taeva

vahel" (ehk pädeva menetlejata). Sellist käsitlust kajastavad mõõduka eduga (vt määrus asjas

nr 3-1-1-22-16, p-d 24–36) ka kriminaalasja kohtulikku eelmenetlust reguleerivad normid.

KrMS § 263 sätestab kaheksapunktilise loetelu sellest, mida tuleb kohtu alla andmise määruses

märkida. Selle sätte kohaselt peab kohtu alla andmise määrus kajastama muu hulgas seda, kas

kohaldatakse või muudetakse tõkendit (KrMS § 263 p 7), ja taotluste lahendust (KrMS § 263

p 8). Samas käsitab KrMS § 262 lg 1 määrust tõkendi kohaldamiseks või muutmiseks (p 4) ja

määrust menetlusosalise taotluse lahendamiseks (p 5) süüdistatava kohtu alla andmise määruse

(p 1) kõrval eraldi määrustena, mille kohus võib eelistungil teha. KrMS § 262 lg 1 p-de 4 ja 5

olemasolu sama lõike punkti 1 kõrval osutab sellele, et kõiki KrMS §-s 263 nimetatud küsimusi –

sh küsimust, kuidas lahendada poolte taotlused, ei pea alati lahendama kohtu alla andmise

määruses ja järelikult ka mitte kohtu all andmisega samal ajal. Samasuguse järelduseni viivad ka

KrMS § 263 p-d 3 ja 5, mille kohaselt märgitakse kohtu alla andmise määruses kohtuistungi aeg

ja koht ning kohtuistungile kutsutavate isikute ees- ja perekonnanimed ning nende kohtulikule

arutamisele ilmumise aeg üksnes juhul, kui need on teada. Järelikult siis, kui kohtuistungi aeg ja

koht ning kohtuistungile kutsutavate isikute ring ei ole süüdistatava kohtu alla andmise ajaks

teada, ei pea kohus süüdistatava kohtu alla andmist edasi lükkama, vaid kohtulik eelmenetlus

kõnesolevate asjaolude kindlaksmääramiseks jätkub pärast süüdistatava kohtu alla andmist.

51. Eelnevast järeldub, et kohtu otsustus süüdistatav kohtu alla anda võib – ehkki ei pruugi – olla

ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest ajaliselt lahutatud. Süüdistusakti saanud

kohus on pädev andma süüdistatava KrMS § 257 lg 1 kohaselt kohtu alla niipea, kui ta on

sedastanud, et kriminaalasja arutamine allub sellele kohtule, ja tal ei ole esmase kontrolli käigus

tekkinud kahtlust, et süüdistusakt tuleks KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada või

kriminaalmenetlus mõnel KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud alusel lõpetada. Kohtu alla

andmise määruse põhiosast peab nähtuma, et kohus on eespool nimetatud kohtu alla andmise

eelduste olemasolu kontrollinud.

52. Ülejäänud kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimused, mis

kriminaalasjas aktualiseeruvad, võib kohus lahendada kas koos süüdistatava kohtu alla andmisega

või siis pärast seda – edasise eelmenetluse käigus tehtava eraldi määrus(t)ega. Eelistungi peab

kohus süüdistatava kohtu alla andmiseks korraldama üksnes juhul, kui tal tekib KrMS § 2571 lg-

s 2 viidatud kahtlus kohtu alla andmise lubatavuse suhtes või kui ta soovib koos süüdistatava

kohtu alla andmisega lahendada ka vähemalt ühe KrMS § 258 lg 1 p-s 1, 21 või 4 nimetatud

korralduslikest küsimustest või küsimuse, mille õigeks otsustamiseks on kohtu enda hinnangul

vaja korraldada eelistung (KrMS § 258 lg 1 p 5). Viimati nimetatud küsimuste lahendamine

eelistungil on aga võimalik ka pärast süüdistatava kohtu alla andmist.

53. Kuna KrMS § 227 lg 1 seob kaitseakti esitamise tähtaja eelistungi toimumisega, süüdistatava

kohtu alla andmiseks eelistungi korraldamine aga KrMS § 258 lg 1 kohaselt nõutav pole, ei keela

seadus süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist.

54. See, kas lahendada muud eelmenetluslikud küsimused koos süüdistatava kohtu alla andmisega

või pärast seda, on kohtu otsustada. Süüdistatava kohtu alla andmine muudest küsimustest eraldi

on vajalik eeskätt siis, kui kohus peab enne seda, kui eelmenetluslikud küsimused on võimalik

tervikuna lahendada, langetama mõne menetlusotsustuse, mille tegemise pädevus tekib tal alles

süüdistatava kohtu alla andmisega (nt tõkendi kohaldamise jätkamine või kohtumenetluse poolte

taotluse lahendamine).

55. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et kõigi eelmenetluslike küsimuste, sh KrMS §-s 263

nimetatute lahendused ei pea alati kajastuma ühes ja samas menetlusdokumendis (määruses), vaid

need võivad jaguneda ka mitme erineval ajal tehtava määruse vahel (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-

16, p 37).

56. See, kui kohus otsustab anda süüdistatava kohtu alla enne kaitseakti esitamist, ei võta kaitsjalt

võimalust kohtu alla andmise küsimuses kaasa rääkida. Kaitsja saab ka pärast süüdistatava kohtu

alla andmist kuni eelmenetluse lõpuni taotleda kaitseaktis või sellest eraldi nii kriminaalasja

alluvusjärgsele kohtule saatmist, KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti prokuratuurile

tagastamist kui ka kriminaalmenetluse lõpetamist mõnel KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 sätestatud

alusel. Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et

kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja

menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha

KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on

süüdistatava juba kohtu alla andnud. (Vt ka määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 38.)

57. Harju Maakohtu 11. juuni 2014. a määrusest nähtub, et kohus kontrollis süüdistatavaid kohtu alla

andes nii kohtualluvust, süüdistusakti nõuetekohasust kui ka seda, kas süüdistusakti põhjal on

võimalik väita, et kriminaalmenetlus tuleks aegumise tõttu lõpetada (KoTo, kd 1, tl-d 121–125).

Seega oli kohus õigustatud süüdistatavad kohtu alla andma. Lisaks oli kohus enne – 3. juuni

2014. a eelistungil – ära kuulanud poolte argumendid süüdistusakti prokuratuurile tagastamise

kohta (KoTo, kd 1, tl 102–112).

58. Ringkonnakohtu määrusest ega kaitsjate vastustest ei nähtu ka muid asjaolusid, mis annaksid

kolleegiumile aluse asuda seisukohale, et maakohus rikkus süüdistatavaid 11. juuni 2014. a

määrusega kohtu alla andes kriminaalmenetlusõigust.

59. Nagu eelnevast käsitlusest järeldub, ei saa kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena vaadelda seda,

et maakohus ei võtnud kohtu alla andmise määruses seisukohta kõigis KrMS §-s 263 sätestatud

küsimustes ega lahendanud kaitsjate kõiki taotlusi. Samuti ei ole tähtsust sellel, et kaitseaktide

esitamiseks määratud lisatähtaeg möödus alles 12. juunil 2014 ehk päev pärast süüdistatavate

kohtu alla andmist. Kuna kaitseakti laekumine ega selles sisalduvate taotluste lahendamine ei ole

süüdistatava kohtu alla andmise eeldus, oli süüdistatavate kohtu alla andmine lubatav ka enne

kaitseaktide esitamiseks ja täiendamiseks antud tähtaja möödumist. Käesolevas asjas said kaitsjad

kohtu alla andmise eelduste kohta argumendid esitada juba 3. juuni 2014. a eelistungil.

Süüdistatavate kohtu alla andmine ei välistanud kohtualluvuse, süüdistusakti nõuetepärasuse ega

kriminaalmenetluse lõpetamise küsimuse edasist käsitlemist eelmenetluses. Seega ei ole võimalik

nõustuda kaitsjate väitega, et süüdistatavate kohtu alla andmine enne kaitseaktide esitamiseks ja

täiendamiseks antud lisatähtaja möödumist muutis selle tähtaja pikendamise sisutuks. Eelnevalt

juba toodud põhjustel ei jaga kolleegium ka määruskaebuse vastustes väljendatud arvamust, et

pärast süüdistatava kohtu alla andmist ei saa kohus rahuldada taotlust tagastada süüdistusakt

KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile või lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 258 lg 1 p-s 3

ja § 262 lg 1 p-s 3 sätestatud korras.

60. Iseenesest vastab tõele kaitsjate vastustes märgitu, et maakohus ei võtnud eraldi seisukohta

MAXIMA Eesti OÜ, I. Kulikovi ja R. Sibula kaitsjate 12. juuni 2014. a kaitseaktides esitatud

taotluse kohta lõpetada kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu. Samas kattus kaitsjate taotluse

põhjendus sisuliselt sellega, mille oli 28. mai 2014. a kaitseaktis esitanud Prisma Peremarket AS-i

kaitsja (KoTo, kd 1, tl 93) ja mille rahuldamata jätmist maakohus 11. juuni 2014. a määruses ka

põhjendas. Lisaks säilis kaitsjatel võimalus korrata kõnesolevat taotlust kohtulikul arutamisel,

samuti maakohtu otsuse peale edasi kaevates. Taotlused süüdistusakti prokuratuurile tagastamise

kohta esitasid MAXIMA Eesti OÜ, I. Kulikovi ja R. Sibula kaitsjad juba 26.–27. mail 2014, neid

arutati 3. juuni 2014. a eelistungil ja nende rahuldamata jätmist on maakohus 11. juuni 2014. a

kohtu alla andmise määruses põhjendanud.

61. Kaitsjate tõendite esitamist puudutavad taotlused, mille lahendamist jätkas maakohus

10. septembrini 2014, ei seostu samuti kohtu alla andmise eelduste olemasoluga.

62. Süüdistatavate kohtu alla andmise seaduslikkust ei mõjuta seegi, et maakohus jättis 11. juuni

2014. a määruses märkimata 3. juuni 2014. a istungil kokku lepitud ja eelistungi protokollis

fikseeritud kohtuliku arutamise ajad. KrMS § 263 p 3 eesmärk on tagada kohtumenetluse poolte

tõhus ja õigeaegne teavitamine kohtuistungi ajast ja kohast. Käesolevas asjas ei ole tõstatatud

küsimust, et mõni kohtumenetluse pool ei saanud kohtuliku arutamise ajast või kohast õigel ajal

teada.

63. Viitega asjas nr 3-1-1-86-15 tehtud Riigikohtu määrusele heitis ringkonnakohus maakohtule ette

ka seda, et 11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määrust ei tehtud eelistungil, sest sel kuupäeval

eelistungit ei toimunud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu selline etteheide oleks

põhjendamatu isegi siis, kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis ei oleks asjas nr 3-1-

1-22-16 varasemat kohtupraktikat muutnud ega asunud seisukohale, et süüdistatava kohtu alla

andmise otsustamiseks ei ole eelistungi korraldamine alati nõutav (vt lähemalt määrus asjas nr 3-

1-1-22-16, p-d 32–37). Käesolevas asjas toimus 3. juunil 2014 eelistung, kus arutati

süüdistatavate kohtu alla andmist, aga ka kaitsjate taotlusi süüdistusakti tagastamiseks. Pole

oluline, et maakohus ei vormistanud KrMS § 145 lg 1 p 1 nõuetele vastavat määrust

süüdistatavate kohtu alla andmise kohta eelistungi toimumise päeval, vaid kaheksa päeva hiljem.

Nii toimides ei andnud maakohus süüdistatavaid kohtu alla ajaliselt eelistungist lahutatult, nagu

leidis ringkonnakohus. Asjas nr 3-1-1-86-15 väljendatud (ja asjas nr 3-1-1-22-16 muudetud)

Riigikohtu seisukoha mõte seisnes selles, et üldmenetluses ei saa kohtu alla andmise määrust teha

enne eelistungit.

64. Kohtu alla andmise seaduslikkuse seisukohalt pole tähtsust ka ringkonnakohtu esile toodud

asjaolul, et kohtutoimikus olev kohtu alla andmise määrus on allkirjastatud omakäeliselt,

kohtuinfosüsteemis

olev

määrus

aga

digitaalselt.

Mõlemad

dokumendid

kannavad

11. juuni 2014. a kuupäeva ja ringkonnakohus ei tuvastanud nende määruste sisus ühtki erinevust.

Seega on tegemist olukorraga, kus maakohus vormistas ühe ja sama määruse (otsustuse) kahel

erineval viisil. Asjaajamise seisukohalt ei pruugi see olla korrektne, kuid kohtu alla andmise

otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea.

65. Mis puudutab 3. juuni 2014. a eelistungi protokollis sisalduvat kohtu määrust "Anda

süüdistatavad kohtu alla, kohtu alla andmine vormistatakse eraldi kirjaliku määrusega" (KoTo,

kd 1, tl 103), siis sellel ei ole käesoleva vaidluse seisukohalt tähendust. Esmalt märgib

kolleegium, et KrMS §-st 263, § 265 lg-st 2 ja § 279 lg-st 2 järeldub, et otsustus süüdistatava

kohtu alla andmise kohta tuleb üldjuhul vormistada KrMS § 145 lg 1 p 1 nõuetele vastava

kirjaliku määrusega. Kohtu alla andmine n-ö protokollilise määrusega on võimalik üksnes

erandina, näiteks KrMS §-s 2651 toodud menetlussituatsioonis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. aprilli 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-30-16, p-d 7–10). Käesolevas asjas on selge, et maakohtu

tahe ei olnud suunatud süüdistatavate kohtu alla andmisele 3. juuni 2014. a protokollilise

määrusega, sest eelistungi protokollis on viidatud eraldi kirjaliku määruse vormistamisele, mida

kohus 11. juunil 2014 ka tegi. Ka maakohtu 29. aprilli 2015. a otsuses on märgitud, et

süüdistatavad anti kohtu alla 11. juunil 2014. Seega on eelistungi protokollis kajastatu puhul

tegemist sisuliselt vaid informatiivse märkusega tulevase määruse sisu kohta. Süüdistatavate

kohtu alla andmise seaduslikkust ei mõjuta seegi, et maakohus tegi kohtu alla andmise määruse

eelistungil lubatud 6. juuni asemel 11. juunil 2014.

66. Kolleegium ei pea õigeks ega seaduse mõttega kooskõlas olevaks seda, et maakohus edastas

11. juuni 2014. a kohtu alla andmise määruse koopia kaitsjatele alles pärast 18. juuni 2014. a

eelistungit (mida maakohus ise nimetas ekslikult korraldavaks istungiks). Siiski pole käesolevas

asjas tegemist KrMS § 339 mõttes olulise rikkumisega. Arvestades 3. juuni 2014. a eelistungi

protokollis kajastuvat kohtu avaldust, et juba 6. juuniks 2014 vormistatakse eraldi kirjalik määrus

süüdistatavate kohtu alla andmise kohta, oli kaitsjatel reaalne võimalus 18. juuni 2014. a

eelistungil või enne seda kohtult küsida, kas kohtu alla andmise määrus on tehtud. 18. juuni

2014. a eelistungi protokollist (KoTo, kd 1, tl 113–116) ei nähtu, et keegi kaitsjatest oleks kohtu

alla andmise määruse vastu huvi tundnud. Ühtlasi ei ole kaitsjad esile toonud asjaolusid, mis

annaksid alust väita, et maakohtu viivitus kohtu alla andmise määruse koopia edastamisega

mõjutas sisuliselt kaitseõiguse teostamist ja kriminaalasja lahendamist. Muu hulgas ei võtnud see

kaitsjatelt võimalust hilisemas menetluses väita, et süüdistatavate kohtu alla andmine on

ebaseaduslik, ja tugineda kuriteo aegumisele.

67. Neil põhjustel asub kolleegium seisukohale, et maakohus ei rikkunud kohtu alla andmise määruse

tegemisel kriminaalmenetlusõigust ja menetletava kuriteo aegumine katkes KarS § 81 lg 5 p 2

alusel 11. juunil 2014. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult, et kuritegu on aegunud ja

kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Tegemist on

materiaalõiguse (KarS § 81 lg 5 p 2) ebaõige kohaldamisega, mis on tingitud

kriminaalmenetlusõiguse (eeskätt kohtuliku eelmenetluse korra) ebaõigest tõlgendamisest.

68. Isegi kui menetletav kuritegu oleks aegunud, poleks ringkonnakohus saanud jätta maakohtu otsust

I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata. Olukorras, kus prokuratuur oli

I. Kulikovi õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leidis, et kuriteo aegumise ning

KrMS § 274 lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega

prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, pidanuks teise astme kohus I. Kulikovi

õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse ka selle süüdistatava suhtes aegumise tõttu

lõpetama (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15,

p 174). Jättes maakohtu otsuse I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata, rikkus

ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

II

69. Määruskaebuse esitaja on vaidlustanud ka ringkonnakohtu otsustuse kriminaalmenetluse kulude

hüvitamise kohta. Kuna kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kriminaalmenetlus

tuleb kuriteo aegumise tõttu lõpetada, ja tühistab selles osas ringkonnakohtu määruse, langeb ära

ka ringkonnakohtu sedastatud alus KrMS § 183 ja § 185 lg 1 kohaldamiseks. Esimese ja teise

astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulude hüvitamine tuleb otsustada kriminaalasja uuel

arutamisel, lähtudes selle tulemusest.

70. Siiski märgib kolleegium prokuratuuriga nõustuvalt, et ringkonnakohus on jätnud menetluskulude

hüvitamise otsustuse sisuliselt põhjendamata, piirdudes peaasjalikult menetluskulu hüvitamise

taotluste ulatusliku refereerimisega. Riigikohus on varem selgitanud, et sedavõrd suure kaitsjatasu

puhul nagu praeguses asjas tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise

põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu

hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti

seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 22.)

71. Samas leiab Riigikohus sarnaselt ühes määruskaebuse vastuses märgituga, et valitud

(lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega

tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185

alusel. Ringkonnakohtu viidatud KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest

sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav

süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. Ringkonnakohus ei arvestanud muu

hulgas seda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on esimese astme kohtu menetluses

tekkinud menetluskulu hüvitamine vähemalt üldjuhul võimalik üksnes siis, kui maakohtule on

enne viimase nõupidamistuppa siirdumist esitatud menetlusosalise sellekohane taotlus (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 10

ja 25. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p 49). Ajal, kui maakohus läheb

nõupidamistuppa, ei ole tema otsuse sisu pooltele teada. Järelikult ei tea süüdistatav ega kaitsja ka

seda, kas süüdistatava huvides on vaja apellatsioon esitada või mitte. Veel vähem oskavad nad

prognoosida kaebuse mahtu ja selle koostamise võimalikku kulu. Valitud kaitsjale apellatsiooni

koostamise eest makstava mõistliku suurusega tasu puhul on tegemist apellatsioonimenetluse

kuluga. Selle kasuks räägib ka see, et apellatsiooni – ja ka selle koostamise kulu – põhjendatust

hindab esmalt just ringkonnakohus.

III

72. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2016. a määruse

ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Prokuratuuri määruskaebus tuleb rahuldada.

73. Kaitsjad esitasid Riigikohtule järgmised taotlused süüdistatavatel Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjatele õigusteenuse eest makstud

tasu – hüvitamiseks:

1) AS-i Prisma Peremarket ja M. Saluste kaitsja palub mõista riigilt AS-i Prisma Peremarket

kasuks välja 3321 eurot (sh käibemaks 553 eurot 50 senti), mis hõlmab tasu määruskaebusele

vastuse koostamise eest (töömaht 13 tundi tasumääraga 205 eurot tunnis) ja kaitsjatasu

hüvitamise taotluse koostamise eest (töömaht 0,5 tundi tasumääraga 205 eurot tunnis);

2) MAXIMA Eesti OÜ, I. Kulikovi ja R. Sibula kaitsjad paluvad mõista riigilt MAXIMA Eesti

OÜ kasuks välja 770 eurot (ilma käibemaksuta), mis hõlmab tasu määruskaebuse analüüsi ja

kliendile määruskaebusest ülevaate andmise eest (töömaht 1,5 tundi tasumääraga 140 eurot

tunnis) ning määruskaebuse vastuse koostamise eest (töömaht 4 tundi tasumääraga 140 eurot

tunnis);

3) M. Krusbergi kaitsja palub mõista riigilt õigusteenuse arve tasunud Rimi Eesti Food AS-i

kasuks välja 2120 eurot (ilma käibemaksuta), mis hõlmab tasu määruskaebusega tutvumise

eest (töömaht 0,5 tundi tasumääraga 160 eurot tunnis), tutvumist Riigikohtu määrusega

määruskaebuse menetlusse võtmise kohta (0,25 tundi tasumääraga 160 eurot tunnis),

määruskaebuse ja kohtutoimiku materjalide analüüsi (6,5 tundi tasumääraga 160 eurot tunnis)

ning määruskaebuse vastuse koostamist (6 tundi tasumääraga 160 eurot tunnis);

4) Rimi Eesti Food AS-i kaitsjad paluvad mõista riigilt oma kaitsealuse kasuks välja 2928 eurot

(sh käibemaks 488 eurot), mis hõlmab tasu määruskaebuse ja toimiku materjalide analüüsi

ning määruskaebuse vastuse koostamise eest (töömaht kokku 13 tundi).

74. KrMS § 187 lg 1 sätestab, et määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise

korral kannab menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kuna kolleegium rahuldab prokuratuuri

määruskaebuse, tuleb Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjatele makstud

tasu süüdistatavatele hüvitada, kuid seda üksnes mõistlikus ulatuses. Mõistlikku suurust ületavat

kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka

selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-

12, p 29).

75. Kolleegium leiab, et arvestades menetluseseme mahtu, keerukust ja määruskaebuse vastuste

põhjendatuse astet, tuleb MAXIMA Eesti OÜ, I. Kulikovi ja R. Sibula kaitsjate taotluses märgitud

kaitsjatasu summat pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks, ülejäänud taotlustes

märgitud summad on aga ebamõistlikud.

76. Esmalt hõlmavad nii AS-i Prisma Peremarket kui ka Rimi Eesti Food AS-i kaitsjate taotlustes

märgitud summad käibemaksu, ehkki mõlemad süüdistatavad on käibemaksukohustuslased.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult

arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel

kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud

kohtupraktikaga). Praegusel juhul ei ole kaitsjad väitnud, et süüdistatavatel puudub võimalus

õigusteenuse arvel näidatud käibemaksusummade sisendkäibemaksuna mahaarvamiseks. Seega

tuleb AS-i Prisma Peremarket ja Rimi Eesti Food AS-i taotlustes märgitud summasid vähendada

käibemaksu osa ehk vastavalt 553 euro 50 sendi ning 488 euro võrra.

77. Lisaks eeltoodule ei vasta AS-i Prisma Peremarket, Rimi Eesti Food AS-i ega M. Krusbergi

kaitsjate taotlustes märgitud kaitsjatasu summad (käibemaksu osa arvestamata) käesoleva

määruskaebemenetluse mahule ja keerukusele ning kaitsjate vastuste põhjendatuse astmele. Eriti

ilmne on see Rimi Eesti Food AS-i kaitsjate umbes kaheleheküljelise põhistusega vastuse puhul,

kus esmalt selgitatakse umbes kolmveerandil leheküljel, et ringkonnakohtu seisukoht

kriminaalmenetluse lõpetamise kohta on õige ja maakohtu 11. juuni 2014. a määruse puhul on

tegemist näiliku kohtulahendiga. Ülejäänud osa vastuse mahust on pühendatud selle

õigustamisele, miks ringkonnakohtu rahuldatud kaitsjatasu hüvitamise taotlus oli täies ulatuses

põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei saa Rimi Eesti Food AS-i kaitsjatasu mõistlik suurus

praegusel juhul ületada 300 eurot.

78. Arvestades kaitsjate vastuste mahtu ja põhjendatuse astet, loeb kolleegium AS-i Prisma

Peremarket puhul mõistliku suurusega kaitsjatasuks, mis tuleb süüdistatavale KrMS § 187 lg 1

alusel hüvitada, 1000 eurot, M. Krusbergi puhul aga 800 eurot, mis kaitsja taotlusel hüvitatakse

Rimi Eesti Food AS-ile.

Saale Laos, Paavo Randma, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)