3-2-1-49-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-49-16

Määruse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Andres Kaljo (pankrotis) pankrotimenetlus. Võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2016. a määrus

tsiviilasjas 2-05-24840

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Kaljo määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik Andres Kaljo (pankrotis), esindaja vandeadvokaat

Aarne Akerberg

Usaldusisik Terje Eipre

Võlausaldaja AS SEB Pank (registrikood 10004252)

Asja läbivaatamise kuupäev

30. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas 2-05-24840

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Määruskaebemenetluse menetluskulud jätta Andres Kaljo kanda. AS-il SEB Pank tekkinud

ja Andres Kaljo kanda jäetud kulude suurus jätta kindlaks määramata sellekohase avalduse

tähtajaks esitamata jätmise tõttu.

3. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohus kuulutas 21. veebruari 2005. a otsusega välja Andres Kaljo (võlgnik) pankroti

ja määras pankrotihalduriks Terje Eipre. Harju Maakohus kinnitas 3. oktoobri 2008. a määrusega

lõpparuande, lõpetas võlgniku pankrotimenetluse, algatas võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse ja nimetas võlgniku usaldusisikuks Terje Eipre. Selle määruse kohaselt jäi võlgniku

pankrotis AS-il SEB Pank (võlausaldaja) tunnustatud nõude eest saamata 88 387 eurot 92 senti

(1 382 970 krooni 42 senti).

2. Usaldusisik esitas 1. juulil 2015 kohtule usaldusisiku aruande ja võlgniku taotluse

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks.

Võlgniku taotluse kohaselt on tema kohustustest vabastamise menetlus kestnud kuus aastat ja

kaheksa kuud. Sellel ajal on ta tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega ning ei ole varjanud saadud

tulusid ja vara. Võlgnik töötab OÜ-s Direct Messenger töötasuga 383 eurot 47 senti ning on kogunud

2073 eurot, mille usaldusisik on tasunud võlausaldajale. Võlgnik on teinud kõik oma sissetulekute

suurendamiseks, kuid see pole õnnestunud põhjusel, et lõpetamata kõrghariduse tõttu on tema

konkurentsivõime tööturul alla keskmise.

Usaldusisik toetas võlgniku taotlust. Tema hinnangul ei ole võlgnik süüliselt rikkunud

pankrotiseaduse (PankrS) §-s 173 toodud kohustusi ega kahjustanud võlausaldajate huve.

Ajavahemikus 3. oktoober 2008 kuni 30. juuni 2015 on kogunenud raha väljamakseteks 2072 eurot

23 senti, millest Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2015 määruse alusel tasuti usaldusisiku tasu

103 eurot 61 senti (lisandus teenustasu 16 senti) ning maksti võlausaldajale 1968 eurot 8 senti

(lisandus teenustasu 38 senti).

3. Võlausaldaja leidis, et võlgniku taotlus ei ole põhjendatud. Võlgnik on kohustustest vabastamise

menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud, varjates oma tegelikke tulusid. Kohtul tuleks

uurida, millisel põhjusel on võlgnik viiendat aastat nõus töötama miinimumpalgaga kasumis olevas

OÜ-s Direct Messenger projektijuhi ja juhatajana, kui 2001 töötas ta OÜ Tele-A tegevdirektorina

palgaga 2236 eurot 91 senti (35 000 krooni) ning samal ajal ka AKV Kinnisvara OÜ juhatuse

esimehena palgaga 2428 eurot 64 senti (38 000 krooni).

4. Harju Maakohus lõpetas 9. detsembri 2015. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse, keeldus võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja

vabastas Terje Eipre usaldusisiku kohustustest.

Maakohtu määruse põhjendustel ei või kohus PankrS § 175 lg 3 järgi keelduda võlgnikku

kohustustest vabastamast enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad,

kes on selleks soovi avaldanud. Ärakuulamiseks saab piisavaks lugeda usaldusisiku, võlgniku ja

võlausaldaja kirjalikult esitatud seisukohti.

Maakohus tuvastas, et võlgnik on juhatuse liikmeks kahes kasumlikult töötavas äriühingus, mis on

veel omakorda seotud teiste kasumlikult töötavate ettevõtetega. Nii on võlgnik juhatuse liige OÜ-

s Direct Messenger ning töötab samas ka projektijuhina. Maksu- ja Tolliameti vastuse kohaselt on

võlgniku töötasu selles äriühingus alates 2015. a veebruarist 390 eurot. Võlgnik on ka OÜ-le Direct

Messenger kuuluva OÜ Waterford Invest juhatuse liige. 2014. a majandusaasta aruande kohaselt oli

OÜ Waterford Invest kasum 73 569 eurot. Osaühingul ei ole ühtegi töötajat ning kasumit otsustati

osanikule mitte välja maksta. OÜ Waterford Invest omab omakorda 50% osalust Erikol OÜ-s.

Töötajaid Erikol OÜ-l ei ole ning 2014. a majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu kasum

162 559 eurot. Erikol OÜ on omakorda osanikuks (51%) Gamestar Holding OÜ-s, mille kasum oli

2014. a majandusaasta aruande kohaselt 326 997 eurot. Lähtudes OÜ Direct Messenger 2014. a

majandusaasta aruande andmetest, oleks äriühingu iga töötaja tööjõukuluks aastas 10 846 eurot

60 senti ning iga töötaja brutotöötasuks kuus seega 674 eurot 54 senti (mitte 383 eurot 47 senti, nagu

märkis võlgnik oma taotluses). Ei ole usutav, et selles äriühingus projektijuhina töötav ning lisaks

veel ka juhatuse liikmeks olev võlgnik teeniks vähem kui teised töötajad.

Eeltoodut arvestades ei ole eluliselt usutav, et võlgniku sissetulek oleks määras, millele ei saa

seadusest tulenevalt sissenõuet pöörata. Võlgnik on süüliselt (tahtlikult) rikkunud PankrS § 173 lg-s 2

sätestatud kohustust mitte varjata saadud tulusid. Seetõttu tuleb PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi keelduda

võlgniku vabastamisest pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega tema

taotlus rahuldada.

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. jaanuari 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

võlgniku määruskaebuse rahuldamata. Nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pidanud

ringkonnakohus vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 ja § 659 kohaselt

korrata.

Ringkonnakohus leidis, et võlgnik, usaldusisik ja võlausaldaja on kohtumenetluses nõuetekohaselt

ära kuulatud. Maakohus andis võlausaldajale 19. novembri 2015. a e-kirjaga ja võlgnikule

23. novembri 2015. a e-kirjaga teada võimalusest esitada oma seisukohad. Selliselt on PankrS § 175

lg-s 3 sätestatud ärakuulamise nõue täidetud.

Maakohus on asjaolusid kogumis hinnates (maakohtul oli õigus uurida asjaolusid ka

omaalgatuslikult) õigesti keeldunud võlgniku võlgadest vabastamisest. Tuvastatud asjaolude kohaselt

ei ole võlgniku ja usaldusisiku esitatud andmed veenvad ning kahtlus, et võlgnik varjab oma tulusid,

on põhjendatud. Võlgniku selgitused, et tema haridustasemega ei olegi võimalik miinimumpalgast

rohkem teenida, on väheveenvad. Võlgniku haridustase võimaldas tal enne praegust menetlust

töötada kordades kõrgema palgaga. Võlgniku kohustusest vabastamise menetluse eesmärk on

eelkõige võlausaldaja nõuete rahuldamine, milles seisneb ka võlausaldaja huvi. Põhjendamatu on

võlgniku etteheide, et selle huvi olemasolu oleks pidanud maakohus eraldi põhjendama.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuses palub võlgnik kohtumäärused tühistada ning saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et maakohus täitis PankrS § 175 lg-s 3

sätestatud võlgniku ärakuulamise nõude. Võlgnikule saadetud e-kiri ei ole käsitatav viidatud sätte

järgi kohase ärakuulamisena, tegemist on üksnes abstraktse teabe nõudmisega võlgniku vara ja

tulutoova tegevuse otsimise kohta. Võlgnikku ei ole ära kuulatud nende asjaolude osas, millega

maakohus põhjendas võlgniku kohustustest vabastamata jätmist (maakohus pidanuks esitama

küsimused võlgniku võimaliku seose kohta OÜ-ga Direct Messenger, OÜ-ga Waterford Invest,

Erikol OÜ-ga ja Gamestar Holding OÜ-ga).

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti võlgniku kohustustest vabastamata. Ringkonnakohus ei analüüsinud

võlgadest vabastamata jätmise eesmärgipärasust. Tähelepanuta on jäänud määruskaebuse väide, et

jääb arusaamatuks, millist eesmärki kannab võlgniku kohustustest vabastamata jätmine olukorras, kus

võlgadest vabastamise menetlus on kestnud ligemale üksteist aastat ja usaldusisik on veendunud, et

selle menetluse jätkamisel ei ole perspektiivi. Samuti tuli arvestada, et võlgnevus tekkis ka

võlausaldajast tingitud põhjusel - võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

realiseeris tagatise kiirmüügi korras alla turuhinna. Ringkonnakohus kaalus võlgniku ja võlausaldaja

huve valesti. Füüsilisest isikust võlgniku puhul on pankrotimenetluse peamiseks eesmärgiks anda

talle võimalus vabaneda oma kohustustest ning see eesmärk kaalub üles eesmärgi rahuldada

võlausaldajate nõuded. Võlgniku kohustustest vabastamata jätmine ei ole mitte kellegi huvides, seega

ei ole see kooskõlas ka võlausaldaja seadusega kaitstud huvidega.

9. Usaldusisik teatas, et ei soovi esitada seisukohta võlgniku esitatud määruskaebusele.

10. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruste tühistamiseks.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata.

12. Määruskaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas kohtud on põhjendatult lõpetanud

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldunud vabastamast võlgnikku tema

pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

13. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib PankrS § 175, mille lg 1 järgi

otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise.

Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi

võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

PankrS § 175 lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud

süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja

kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Samuti peab kohus PankrS § 175 lg 4 järgi keelduma

võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu määratud tähtajaks vande all teavet

kohustuste täitmise kohta. Eespool nimetatud PankrS § 173 järgi on võlgnik kohustatud tegelema

mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1), samuti ei tohi

võlgnik varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma

tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (lg 2).

14. Kohtud on lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse PankrS § 175 lg 2 p 2 ja § 173

lg 2 alusel seetõttu, et tõenditest tulenevalt on võlgnik tahtlikult (võlaõigusseaduse § 104 lg 5)

varjanud oma tulu eesmärgiga jätta võlausaldajate nõuded määras, milles ta oleks seaduse järgi

kohustatud, rahuldamata. Maakohtu tuvastatud asjaoludel on võlgnik OÜ Direct Messenger ja

OÜ Waterford juhatuse liige, töötades ühtlasi OÜ-s Direct Messenger projektijuhina. 2014. aasta

majandusaasta aruannete kohaselt on tegemist kasumlikult töötavate äriühingutega ning need

äriühingud on omakorda seotud teiste kasumlikult töötavate ettevõtetega. Maakohus analüüsis

OÜ Direct Messenger aastast tööjõukulu, millest nähtuvalt oleks iga töötaja brutotöötasu kuus

674 eurot 54 senti (võlgnik on märkinud kohtule esitatud taotluses oma töötasuks 383 eurot 47 senti).

Eeltoodut arvestades ei pidanud maakohus veenvaks, et võlgniku sissetulek piirdub määraga, millele

ei saa seadusest tulenevalt sissenõuet pöörata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega,

osutades lisaks, et võlgniku selgitused tuvastatud asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed. Nii on

võlgnik leidnud, et tema haridustasemega ei olegi võimalik miinimumpalgast rohkem teenida.

Ringkonnakohus viitas põhjendatult asjaolule, et võlgniku haridustase võimaldas tal enne praegust

menetlust töötada kordades kõrgema palgaga.

Kolleegium leiab, et kohtud on kohaldanud kõnealuseid sätteid õigesti ning nende alusel võlgniku

kohustustest vabastamisest keeldumist piisavalt analüüsinud ja hinnanud. Määruskaebuse väited ei

anna kolleegiumi hinnangul alust kohtute määrusi tühistada. Eeltoodu tuvastamisel ei ole

menetlusõiguse norme rikutud. Riigikohus määruskaebemenetluses ise asjaolusid ei tuvasta

(TsMS § 688 lg-d 3-5, § 695).

15. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus

vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena

väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. (vt Riigikohtu 4. mai

2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga

võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille

puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et

võlgnik rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust, kahjustades sellega võlausaldajate

huve. Seega on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud. Ülaltoodut

arvestades on põhjendamatud määruskaebuse väited, et ringkonnakohus on kaalunud asja

lahendamisel võlgniku ja võlausaldaja huve valesti ning pole arvestanud võlgadest vabastamata

jätmise eesmärgipärasust.

16. Määruskaebuse kohaselt ei nõustu võlgnik ringkonnakohtuga, et maakohus täitis PankrS § 175 lg-

s 3 sätestatud võlgniku ärakuulamise nõude.

PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui ta on

ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud.

PankrS § 3 lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Hagita asjade läbivaatamist sätestava

TsMS § 477 lg 4 järgi tuleb menetlusosaline tema taotlusel ära kuulata, kui seadusest ei tulene teisiti.

Isiku ärakuulamine toimub isiklikult ja suuliselt. Selleks ei pea korraldama kohtuistungit ja see ei pea

toimuma teiste menetlusosaliste juuresolekul, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib isiku ära

kuulata muu hulgas telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt

esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta

piisavalt hinnata. Isiku ärakuulamine ja sellega seonduvad olulised asjaolud tuleb märkida menetlust

lõpetavas määruses.

Toimiku materjalide kohaselt esitas võlgnik taotluse kohustustest vabastamiseks esimest

korda 21. novembril 2014 (maakohus jättis taotluse 3. veebruari 2015. a määrusega läbi vaatamata) ja

teist korda 1. juulil 2015. Viidatud avaldustes märkis võlgnik oma töökohana OÜ Direct Messenger,

kus on tema palgaks 383 eurot 47 senti (II kd, vastavalt tl 58 ja 131). Maakohus kogus PankrS § 3

lg 3 alusel võlgniku kohta andmeid omal algatusel, tehes sellekohaseid päringuid (II kd, tl 149-200,

III kd, tl 5-21, tl 30). 23. novembri 2015. a e-kirjaga palus maakohus esitada võlgnikul täiendavad

tõendid/andmed tema tulutoova tegevuse otsimise ning vara kohta (III kd, tl 26). Võlgniku

27. novembri 2015. a vastuse kohaselt on võlgnik asutanud kolm ettevõtet, kuid pole suutnud neid

käivitada, samas ei nimetanud võlgnik ettevõtteid, mille tegevusega ta oli otseselt seotud. Võlgnik

loetles ettevõtteid, kus ta on otsinud edutult tööd, ning märkis, et tal ei ole õnnestunud mingit vara

soetada (III kd, tl 31-32).

Eeltoodut arvestades nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et maakohus on PankrS § 175 lg-st 3

tuleneva ärakuulamise nõude võlgniku suhtes täitnud. Võlgnik sai esitada andmed oma seotuse kohta

maakohtu määruses nimetatud äriühingutega vastuses kohtule, samuti ka juba taotlustes kohustustest

vabastamiseks. Tegemist on võlgniku sissetulekut ja vara mõjutavate andmetega. Seega leiab võlgnik

põhjendamatult, et maakohus pidanuks küsima võlgnikult tema seotuse kohta konkreetselt ühe või

teise äriühinguga ning et kohustustest vabastamisest keeldumine maakohtu toodud põhjendustel oli

talle üllatav. Kui võlgnik leidis, et maakohus on jätnud teda mingite andmete osas ära kuulamata, oli

tal võimalus esitada need andmed määruskaebuses ringkonnakohtule.

17. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja võlgniku määruskaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Ringkonnakohus jättis

menetluskulud võlgniku kanda, kuid menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, sest

võlausaldajal menetluskulusid ei olnud. Kuna võlausaldaja ei ole esitanud Riigikohtule selleks

ettenähtud tähtaja jooksul oma menetluskulude nimekirja, jäävad tema võimalikud

määruskaebemenetluse kulud kindlaks määramata, nende kindlaksmääramist ei ole võimalik enam

taotleda maakohtult.

18. Võlgniku määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel arvata riigituludesse.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu