3-3-1-54-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-54-15

Otsuse kuupäev

17. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

A. S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-

14-50156

Menetlusosalised

Kaebaja A. S.

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Menetluse alus Riigikohtus

A. S. kassatsioonkaebuse

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A. S. kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2015. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

17. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-14-50156.

3. Teha uus otsus. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja

kasuks välja ebaseadusliku kainenema paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis 400

eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt A. S. kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud

menetluskulud 750 eurot.

5. Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseinikud peatasid 5. septembril 2013 liiklusjärelevalve teostamise käigus A. S. (kaebaja)

juhitud sõiduauto eeldatava lubatud kiiruse ületamise tõttu. Peatamise hetkel ei olnud kaebajal kaasas

juhtimisõigust tõendavat dokumenti ega sõiduauto tehnilist passi. Dokumendid asusid isiku elukohas.

Politseinikud lubasid isikul sõitu jätkata ning järgnesid talle, et viia isikusamasuse tuvastamine

lõpule. Kaebaja tõi elamust nõutavad dokumendid ja esitas need teda ootavatele politseinikele.

Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt kõrvaldati kaebaja sõiduki juhtimiselt kell 22.54

liiklusseaduse (LS) § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas

õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Otsuse kohaselt andis selliseks

kahtluseks alust alkoholilõhn suust. Politseinikud kontrollisid kell 22.58 isiku joobeseisundit

indikaatorvahendiga, mis osutas joobele (0,65 mg/l). Kilingi-Nõmme politseijaoskonda toimetatud

kaebaja joovet kinnitas ka joobe tuvastamine kell 23.01 tõendusliku alkomeetriga (0,61 mg/l).

2. Kilingi-Nõmmel koostati isiku kinnipidamise protokoll (protokollist nähtuvalt 5. septembril 2013

kell 23.07, protokolli sissejuhatavas osas aga 6. septembril) ning isik toimetati Pärnu politseijaos-

konda, kus tema kohta koostati joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokoll. Arestimaja

elektroonilise žurnaali kande kohaselt toimetati kaebaja kainestuskambrisse 6. septembril kelle 00.50.

Isiku kinnipidamise alusena on märgitud väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 44 lg 1 p 3, mille

kohaselt võib isik jätkuvalt toime panna väärtegusid. Väärteo kvalifikatsioonina märgiti kinni-

pidamise protokolli LS § 224 lg 2. Kainenema toimetamise protokolli kohaselt on isiku kainenema

toimetamine vältimatu isikust endale või teistele isikutele lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks.

Protokollist nähtuvalt ei kohaldatud isiku kainenema toimetamisel sundi. Kaebaja vabastati

kainenemiselt kell 01.43 tervisliku seisundi halvenemise ning kiirabiga haiglasse toimetamise tõttu.

Isik vabastati 6. septembril kell 01.45. Nimetatud protokollile keeldus kaebaja alla kirjutamast.

3. 5. septembril 2013 kell 22.43 koostas patrullpolitseinik A. Treial Pärnu politseijaoskonnas

väärteoprotokolli, mille kohaselt pani kaebaja toime LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi

kvalifitseeritavad väärteod. Protokolli kantud märke kohaselt keeldus kaebaja protokollile alla

kirjutamast. Protokollist nähtub, et kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures

kättesaadav alates 2. oktoobrist 2013.

4. Kaebaja esitas 18. septembril 2013 eelnimetatud protokollile vastulause. Menetlusalune isik leidis,

et talle süüks pandud mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis ei vasta tõele. Vastulauses

selgitab isik, et sõiduki peatamisel ei saanud tal olla mingitki märki joobeseisundist ning ka

politseinikel ei olnud sellist kahtlust. Elukohas sisenes ta hoonesse ning kuna toimus perekonnaliikme

olulise sündmuse tähistamine, siis võttis ta tervitusnapsi kangemat alkoholi. Ta ei osanud selles

probleemi näha, sest oli auto parkinud ega planeerinud sellel päeval enam autot juhtida. Tema

üllatuseks soovis politseiametnik hoovis kontrollida tema joovet. Kaebaja selgitustele vaatamata

toimetati ta koduhoovist kohalikku politseijaoskonda ja seejärel kainenema Pärnu politseijaoskonda.

Kaebaja sõnul pole teda tegelikult sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Joobe tuvastamise toimingute ajal

ei olnud ta sõidukijuht või isik, kes on toime pannud mõne alkoholijoobest tuleneva süüteo, samuti ei

olnud ta ohtlik endale või teistele. Menetlusalune isik ei ole nõus väärteoprotokollis märgitud

kvalifikatsiooniga LS § 224 lg 2 järgi, samuti taotleb ta menetluse lõpetamist LS § 227 lg 2

kvalifikatsiooni järgi.

5. 10. oktoobril 2013 edastas kohtuvälise menetleja ametnik kaebajale väärteoprotokolli täiendatud

(lisatud märge tunnistaja ütluste kohta) koopia. Täiendavas selgituses ja vastulauses leiab kaebaja, et

protokollis talle süüks arvatav kiiruseületamine vähemalt 22 km/h tekitab kahtlusi ega saa olla

loogiliselt õige.

6. Kohtuvälise menetleja ametnik tegi menetletavas väärteoasjas otsuse 4. oktoobril 2014. Otsusega

määrati kaebajale karistuseks LS § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks. Otsuse

kirjeldavast osast nähtub, et väärteomenetlus LS § 224 lg 2 osas on vastulauset arvestades lõpetatud.

Menetluse lõpetamise alusele selles otsuses ei viidata. Kohtuasja materjalide hulgas ei ole ka eraldi

määrust menetluse lõpetamise kohta.

7. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb talle riikliku järelevalve menetluse

käigus õigusvastase ja süülise väärikuse alandamise ning vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamist riigivastuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel ning palub Politsei- ja

Piirivalveametilt mõista välja hüvitis 1500 eurot.

Kaebuse põhjendused on järgmised.

7.1. Toimingud, mis põhjustasid kaebajale kahju, olid kaebaja allutamine joobeseisundi

kontrollimisele (politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 723) ning kaebaja kainestusmajja kainenema

toimetamine (PPVS § 729). Mõlemad toimingud on kohaldatavad järelevalve erimeetmetena ning

alluvad halduskohtulikule kontrollile. Nende toimingute seaduslikuks eesmärgiks on ohu ennetamine

või tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine.

7.2. Esimeseks kaebaja suhtes tehtud väärteomenetluslikuks toiminguks oli väärteoprotokolli

koostamine, mille raames teavitati kaebajat muu hulgas tema õigustest ja kohustustest. Enne seda

puudus kaebajal alus eeldada, et alustatud on väärteomenetlust.

7.3. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist, samuti tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist

ei nähtu, millisel alusel allutati kaebaja joobeseisundi kontrollimisele. Joobeseisundi kontrollimise

protokolli kohaselt oli selge nii kaebaja kõne- kui ka aja-, isiku- ja kohataju ning kaebaja käitumine ja

reaktsioonikiirus oli normaalne. Kaebaja ei olnud kontrollimise ajal ka sõidukijuht. Sõidukijuhiks ei

saa pidada isikut, kes on sõidukit juhtinud üksnes minevikus või kes kavatseb sõidukit juhtida

tulevikus. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei juhtinud joobeseisundi kontrollimisele allutamise

hetkel sõidukit. Aluseks ei saanud olla ka kahtlus, et kaebaja on toime pannud süüteo, mille

koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund.

7.4. Kaebaja õigusvastane allutamine tema enda kodus joobeseisundi kontrollimisele alandas kaebaja

väärikust.

7.5. Kainenema toimetamise protokollist ei nähtu, et kainenema toimetamine oli vältimatult vajalik

kaebajast endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Politsei- ja Piirivalveameti

tegevus kaebaja kainenema toimetamisel viitab riigivõimu omavolile ning sellele, et rakendatud

järelevalvemeetme eesmärgiks oli meetme kasutamine karistusliku mõjutusvahendina.

7.6. Kui kohus peaks leidma, et asjassepuutuvaks normiks on ka RVastS § 15 lg 1, palub kaebaja

tunnistada selle põhiseadusvastaseks osas, milles see seab kaebaja nõudeõiguse tekkimise eelduseks

menetleja poolt kuriteo toimepanemise.

8. Politsei- ja Piirivalveamet selgitas vastuses kohtunõudele, et joobeseisundi kontrollimine ja

tuvastamine on toimunud politsei järelevalve ehk haldusmenetluse käigus PPVS §-de 724 ja 725

alusel. Isiku kinnipidamine võib olla nii haldusmenetluse kui ka süüteomenetluse toiming. Praegusel

juhul oli kaebaja kinnipidamine väärteomenetluse esimeseks menetlustoiminguks.

Vastates sellele vastustaja seisukohale, leidis kaebaja, et joobeseisundis isiku kainenema toimetamine

on järelevalvemenetluse toiming, mille rakendamisel kohaldatakse PPVS § 1 lg 3 kohaselt

haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades selle seaduse erisusi. Kriminaalmenetluse seadustik ja

väärteomenetluse seadustik ei sätesta aluseid isiku kainenema toimetamiseks.

9. Politsei- ja Piirivalveamet leidis vastuses kaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata osas, mis

puudutab joobeseisundi kontrollimist ja tuvastamist, ning läbi vaatamata osas, mis puudutab isiku

kainenema paigutamist tema kinnipidamise raames, sest see toiming on tehtud väärteomenetluses.

Vastustaja ei pea taotletava hüvitise suurust piisavalt põhjendatuks ja mõistlikuks.

Kaebaja ei nõustu vastustaja väidetega. Kaebaja nendib täiendavas vastuses, et kaebaja käitumise ja

auto juhtimise vahel ei esinenud vahetut ajalis-ruumilist seost ja seega ei saanud kaebajat käsitada

sõidukijuhina, mistõttu puudus ka õiguslik alus tema allutamiseks joobeseisundi kontrollimisele.

Kohane on märkida, et LS § 224 järgi alustatud väärteomenetlus lõpetati, sest kaebaja käitumises

puudusid väärteo tunnused. Õiguslikku tähendust ei ole vastustaja seisukohal, et kaebaja toimetati

kainenema pärast väärteomenetluse alustamist. Nõustuda ei saa vastustaja selgitusega, et kaebaja

kainenema toimetamise protokolli vormistamine oli lihtsalt menetleja viga ja lähtuda tuleks üksnes

kaebaja kinnipidamise protokollist.

10. Tallinna Halduskohus jättis 17. oktoobri 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50156 kaebuse

rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

10.1. Isiku kinnipidamist VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel ei saa pidada järelevalvetoiminguks. Isiku

kinnipidamisele järgnenud toimingud on samuti tehtud väärteomenetluse raames.

10.2. Väärteomenetluses tekitatud õigusvastase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleks

lähtuda erinormist, RVastS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2. RVastS § 15 kohaselt hüvitatakse

väärteomenetluse käigus tekitatud kahju üksnes juhul, kui menetleja on toime pannud kuriteo ja

menetluse käigus tekitatud muu kahju hüvitamine on välistatud. Põhiseaduse §-s 25 sätestatud

põhiõiguste piirang RVastS § 15 alusel on proportsionaalne väärteo kohtuvälise menetlemise osas.

10.3. Praegusel juhul ei ole tähtsust asjaolul, et kaebaja Pärnu arestimaja kainestuskambrisse

kainenema toimetamise kohta vormistati joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokoll, kuna

kaebaja peeti kinni ja toimetati politsei arestimajja väärteomenetluse raames. Puudub igasugune

mõistlik põhjendus selle kohta, et pärast isiku vastu väärteomenetluse alustamist ning VTMS alusel

kinnipidamist alustas politseiametnik kaebaja vastu järelevalvemenetlust ning paigutas ta kainenema

haldusmenetluse toiminguna. Seega paigutati kaebaja kainenema väärteomenetluses toimunud

kinnipidamise raames.

10.4. Põhjendatud on käsitada sõiduki peatamist, dokumentide kontrollimist ning joobeseisundi

kontrollimist ja tuvastamist järelevalvemenetluse toimingutena.

11. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuses

taotles ta Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri 2014. a otsuse haldusasjas nr 3-14-50156 tühistamist

täies ulatuses ning asjas uue otsuse tegemist, millega rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebust

põhjendas kaebaja järgmiselt.

11.1. Hinnates apellandi joobeseisundi tuvastamise protseduurile allutamise õiguspärasust, on kohus

jätnud otsuse olulises osas motiveerimata ning asjassepuutuvad normid kohaldamata.

11.2. Käsitledes apellandi kainenema paigutamist, on kohus jätnud otsuse olulises osas motiveeri-

mata, asjassepuutuvad õigusnormid kohaldamata ning asjas esitatud tõendid tähelepanuta.

11.3. Kohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud RVastS § 15 lg 2 p 2 käsitlust.

12. Vastustaja leidis, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50156 kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata. Kohtuotsust

põhjendati järgmiselt.

13.1. Kaebaja joobeseisundi kontrollimine oli järelevalvemenetluse toiming. Kuivõrd joobeseisund ei

ole LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisuliseks elemendiks, siis ei ole vaidlusaluste

toimingute liigitamisel tähtsust sellel, kas lubatud sõidukiiruse ületamise osas oli väärteomenetlus

selleks ajaks juba alanud.

13.2. Sündmuse asjaoludest nähtub, et politseiametnikel esines mõistlik kahtlus, et kaebaja võis olla

toime pannud LS §-s 224 sätestatud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on sõidukijuhile lubatud

alkoholipiirmäära ületamine. Kahtlust, et kaebaja võis joobes olla juba sõiduki juhtimise ajal, ei saa

pidada ilmselt põhjendamatuks. Siinjuures võimaldab PPVS § 723 p 1 kontrollimisele allutada nii

sõidukijuhi kui ka muu isiku, mistõttu ei ole tähtsust sellel, kas kaebajat tuli kontrollimise ajal

käsitada sõidukijuhina või jalakäijana.

13.3. Asjaolu, et LS § 224 lg 2 tunnustel väärteomenetlus hiljem lõpetati, ei muuda väärteomenetluse

ega sellele eelnenud järelevalvemenetluse toiminguid automaatselt ja tagasiulatuvalt õigusvastasteks.

Politseiametnike tegevust tuleb pidada õiguspäraseks ja seega puudub kahju hüvitamise esmane alus,

avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus.

13.4. Kaebaja kinnipidamise ning Pärnu arestimaja kainestuskambrisse paigutamise osas nõustub

ringkonnakohus halduskohtu lõppjäreldusega, et tegemist oli väärteomenetluse toiminguga. Esmalt

võidi küll pidada vajalikuks toimetada kaebaja kainenema PPVS § 729 lg-le 1 alusel, kuid selle

toiminguga ei jõutud protokolli vormistamisest kaugemale, vaid juba vahetult pärast selle koostamist

otsustati ta kinni pidada VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel. Pärnu arestimaja kainestuskambris viibimist ei

saa pidada samal ajal nii järelevalve- kui ka väärteomenetluse toiminguks, vaid pärast

väärteomenetlus alustamist (s.o isiku kinnipidamist) tuleb lähtuda selle menetluse kohta kehtivast

regulatsioonist. Isiku PPVS § 729 lg 1 alusel kainenema paigutamist kui järelevalve erimeetme

rakendamist tegelikkuses aset ei leidnud. Seega puudub vajadus analüüsida, kas kaebaja suhtes

esinesid PPVS § 729 lg-s 1 sätestatud alused isiku kainenema toimetamiseks.

13.5. Praegusel juhul ei vaielda selle üle, et kohtuväline menetleja ei ole väärteomenetluses kuritegu

toime pannud. Samuti ei ole apellant väitnud, et ta oleks väärteomenetluse raames vaidlustanud enda

VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel kinnipidamist.

13.6. Kuna isik ei pruukinud oma õiguste kaitse võimalusi adekvaatselt mõista, hindab kohus isiku

kinnipidamise õiguspärasust sisuliselt. VTMS § 44 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise aluse

esinemise või puudumise hindamine on prognoosotsus, mis tuleb teha piiratud, puuduliku ja/või

kontrollimata informatsiooni põhjal. Politseiametnikel on võimalik arvesse võtta üksnes otsuse

tegemise hetkeks selgunud asjaolusid ja kahtlustatava käitumist ning selles väljenduvaid hoiakuid.

Ilmselt ebamõistlikuks ei saa pidada hinnangut, et olukorras, kus lubatud sõidukiiruse ületamiselt

tabatud isik, kellel tuvastatakse vahetult pärast mootorsõiduki juhtimise lõpetamist alkoholijoove

ning kes oma käitumisega ei näita üles mingit kahetsust toimepandud teo pärast, võib jätkata

samalaadsete väärtegude toimepanemist. Kaebaja kinnipidamist tuleb pidada õiguspäraseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2015. a otsuse peale kassatsioonkaebuse.

Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist, millega

rahuldada kaebus.

15. Kassaator leiab, et valdav osa Tallinna Ringkonnakohtu tehtud järeldustest on materiaalõiguse

väära kohaldamise tõttu ekslikud. Kassaator nõustub kohtuga, et tema allutamine joobeseisundi

tuvastamise toimingule oli riikliku järelevalve menetluse toiming, kuid ei nõustu kohtu ülejäänud

seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised.

15.1. Kassaatori allutamine joobeseisundi tuvastamise protseduurile ei olnud õiguspärane. Kassaatorit

ei saa praegusel juhul käsitada sõidukijuhina liiklusseaduse tähenduses. Kassaatori poolt sõiduki

juhtimise lõpetamise ja sellele järgnenud käitumise vahel ei esinenud ajalist ega ka ruumilist vahetut

seost. Kassaator lõpetas sõiduki juhtimise koduhoovis, parkis sõiduki ja suundus tuppa, kus viibis

kauem kui hetke, seejärel naasis ta koduhoovi. Kõik see toimus politseinike loal. Ülalnimetatud

käitumise võimaldamisega minetasid politseinikud võimaluse käsitada kassaatorit viimase naasmise

korral sõidukijuhina, keda võinuks allutada joobeseisundi tuvastamise protseduurile.

15.2. Kassaatori kainenema toimetamine oli ja jäi riikliku järelevalve toiminguks. Tallinna

Ringkonnakohus on eksinud, väites, et kassaatori kainenema toimetamisega ei jõutud protokolli

vormistamisest kaugemale, kuna enne arestimajja jõudmist otsustati kassator kinni pidada VTMS

§ 44 lg 1 p 3 alusel. Kassaatorilt võeti vabadus PPVS § 729 lg 1 alusel kell 22.52. Seega jõuti

kassaatori kainenema toimetamisega igal juhul kaugemale pelgalt kainenema toimetamise protokolli

vormistamisest. Ringkonnakohus on samuti eksinud, väites, et pärast kassaatori kinnipidamise

protokolli vormistamist VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel tuleb kassaatorilt vabaduse võtmise osas lähtuda

väärteomenetluse regulatsioonist. Politseinukud võtsid teadlikult vastu otsuse toimetada isik

kainestusmajja kainenema ning tegid toimingu teoks, st paigutasidki kassaatori kainestusmajja

kainenema.

15.3. Kassaatori kainenema toimetamine ei olnud õiguspärane, sõltumata menetlustoimingu liigist.

Täidetud ei olnud PPVS § 29 lg-s 1 nimetatud eeldused.

15.4. Kohus on eksinud kassaatori kinnipidamise aluste tuvastamisel. Kassaatori kinnipidamise

protokollist nähtub, et kassaatori toime pandud kiireseületamisel polnud tema kinnipidamisega seost;

kinnipidamise tingis kahtlustus mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis. Kassaator ei nõustu

käsitlusega, mille kohaselt võimaldasid kassaatori kinnipidamise hetkeks selgunud asjaolud, sh isiku

käitumine, järeldada kinnipidamise aluse esinemist.

15.5. Kui kohus peaks jääma seisukohale, et kassaator toimetati kainenema väärteomenetluse raames,

palub kassaator tunnistada RVastS § 15 lg 1 ja lg 2 p 2 põhiseadusega vastuolus olevateks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Selles kohtuasjas on kaebaja leidnud, et tema suhtes kohaldatud ning järelevalvetoimingutena

käsitatavad joobeseisundi tuvastamise ning kainenema paigutamise toimingud olid õigusvastased

ning nendega tekitati talle hüvitatavat mittevaralist kahju.

17. Kolleegium nõustub nii kassaatori kui ka kohtute seisukohaga, et joobeseisundi tuvastamise

toimingud on selles asjas käsitatavad järelevalvetoimingutena. Joobeseisundi kontrollimise

õiguslikuks aluseks oli PPVS § 723 p 1, mille kohaselt võib joobeseisundi kontrollimise või

tuvastamise protseduurile allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on

toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine

või narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamine. Vaidlust pole selle

üle, et kontrollimise hetkeks oli isik alkoholi tarvitanud.

Kuigi isiku juhitud sõiduk peatati lubatud piirkiiruse ületamise kahtluse tõttu, s.o LS § 227 lg-s 2

sätestatud väärteo tõttu, ei nähtu kohtuasja toimikust, et selle rikkumise kohta oleks joobeseisundi

kontrollimise hetkeks väärteomenetlust alustatud.

18. Kassaatori väitel tarvitas ta alkoholi pärast seda, kui oli sõiduki juhtimise lõpetanud, sõiduki

parkinud ja viibis oma kodus. Vaidlust pole selle üle, et isik viibis elamus politseinike teadmisel ja

eesmärgiga tuua sealt dokumendid. Kohtud ei ole hinnanud ning ka kolleegium ei saa kassatsiooni-

menetluses hinnata kassaatori nende väidete usaldusväärsust. Kolleegium möönab, et üldjuhul pole

isikul keelatud tarvitada alkoholi pärast sõiduki juhtimise lõpetamist ning see seisukoht pole vastu-

olus liiklusseaduse nõuetega. Liiklusseaduse § 169 lg 7 sätestab üksnes liiklusõnnetuse puhuks

erinormi, mille kohaselt ei tohi liiklusõnnetuses osalenud juht tarvitada alkoholi, kuni politsei on

selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud.

19. Isiku joobeseisundi tuvastamisele allutamise eelduseks on joobeseisundile viitavatel tunnustel

põhinev kahtlus, et isik on pannud toime süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või

alkoholipiirmäära ületamine. Sõiduki peatamisel tehtud toimingute käigus ei tuvastanud politseinikud

selliseid tunnuseid ning neil ei tekkinud kahtlust, et sõidukijuht on tarvitanud alkoholi, s.t pannud

toime LS § 224 lg 2 tunnustele vastava teo. Kahtlus, et isik on tarvitanud alkoholi, võis tekkida isiku

esitatud dokumentide hilisemal vaatlemisel tema elukohas ning põhines järelevalvatava

väljahingatavas õhus tajutavatel alkoholilõhnadel.

20. Eeltoodut arvestades möönab kolleegium, et politsei võib olla konkreetses situatsioonis

põhjendamatult allutanud isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele. Piisava professionaalse

hoolsuse korral oleks politseiametnik pidanud ette nägema, et joobeseisundi tuvastamise

toimingutega tõendite kogumine võimaliku varasema joobe kohta olukorras, kus isik viibis oma

elukohas, oli lõpetanud sõiduki juhtimise ning politsei teadmisel ja nõusolekul sai siseneda ja viibida

hoones, ei pruugi täita PPVS § 723 punktis 1 sätestatud joobeseisundi tuvastamise õiguslikke eeldusi.

Faktiliste ja õiguslike asjaolude ekslik hindamine joobe tuvastamise toimingute tegemisel tõi kaasa

isiku vastu LS § 224 lg 2 alusel algatatud väärteomenetluse hilisema lõpetamise. Menetluse

praeguses etapis ei pea kolleegium võimalikuks ega ka vajalikuks uurida ja hinnata kõiki toimingute

faktilisi asjaolusid selleks, et otsustada isiku joobeseisundi tuvastamise toimingutele allutamise

õiguspärasuse üle.

21. Kassaatori arvates oli joobeseisundi tuvastamine õigusvastane ja tema inimväärikust kahjustav.

Kaebuse kohaselt tuleb toiminguga tekitatud mittevaraline kahju hüvitada. Kolleegium nendib, et

joobeseisundi õigusvastane tuvastamine riivab isiku põhiõigusi, sh võib riivata isiku väärikust.

Kolleegium on seisukohal, et joobeseisundi tuvastamise meetodit ja muid toimingu tegemise

tingimusi arvestades on selles asjas riivatud isiku subjektiivseid õigusi vähesel määral. Seega, isegi

kui pidada isiku allutamist joobe tuvastamisele õigusevastaseks, ei toonud see kaasa isiku kaitstavate

õiguste sellist rikkumist, mis oleks piisav mittevaralise kahju tekkeks ning selle hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

22. Pärast joobe tuvastamist toimetati kaebaja kainenema. Kolleegium möönab, et politseiametnike

koostatud menetlustoimingute protokollides on mitmeid ilmseid ebatäpsusi ja vasturääkivusi,

mistõttu pole need usaldusväärsed ning neile ei saa tugineda, mh menetlustoimingute ajalise

järgnevuse määramisel. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollist ei selgu selle

koostamise täpne aeg.

PPVS § 729 lg 1 kohaselt võib politseiametnik joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema elu- või

ööbimiskohta või kainenema arestimajja või arestikambrisse või kohaliku omavalitsuse kainestus-

majja, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks.

Kainenema toimetamise protokolli kohaselt oli kainenema paigutamine vältimatu isikust endale või

teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Nimetatud protokolli kohaselt juhtis isik sõidukit

juhile keelatud seisundis: juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,61 mg/l kohta ning ta juhtis

sõidukit kiirusega 75 km/h teelõigul, kus lubatud kiiruseks oli 50 km/h.

23. Kainenema toimetamise esimeseks eelduseks on isiku joobeseisund. PPVS § 722 määratles

joobeseisundit alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine

tarvitamisest põhjustatud terviseseisundina, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud

kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Joobeseisundi kontrollimise protokolli

kohaselt oli isiku käitumine normaalne, puudusid joobele iseloomulikud nähud, nagu rahutus,

ärritumine, ründav käitumine, aga ka unisus ja apaatsus. Protokollis täheldati kergeid

koordinatsioonihäireid.

24. Kainenema paigutamise protokolli järgi oli isikust lähtuv oht seotud tema väidetavalt toime

pandud liiklusalaste väärtegudega. Nende ohtude hindamisel tuleb arvestada, et liiklusseaduse § 69

lg 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Selle paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse alkoholi-

joobes olevaks mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht järgmistel juhtudel: 1) kui juhi

ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on

alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem; 2) kui juhi ühes grammis veres on vähemalt

0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri

kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või

psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses

nõutava kindlusega juhtima. Kuna kassaatori väljahingatavas õhus tuvastati alkoholi 0,61

milligrammi liitri kohta, saab kassaatorile ette heita liiklusseaduse §-s 69 sätestatud joobeseisundis

sõiduki juhtimise keelu rikkumist üksnes siis, kui väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või

muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid. Praegusel juhul selliste

reaktsioonide ja funktsioonide tugevat muutumist fikseeritud ei ole. Samuti ei nähtunud vahetut ohtu

ei kaebajale endale ega teistele isikutele. Puuduvad ka muud asjaolud, mis annaksid alust väita, et

isiku alkoholi tarvitamisest tingitud terviseseisund oli selline, mis tingis vältimatu vajaduse isiku

kainenema paigutamiseks, sh tuleb märkida, et kaebaja viidi kainenema oma elukoha vahetust

lähedusest. Kolleegium leiab, et isiku kainenema toimetamine oli õigusvastane.

25. Selles asjas vormistati kaebaja suhtes ka VTMS § 44 lg 1 punkti 3 alusel isiku kinnipidamise

protokoll. Kinnipidamise protokolli järgi on kinnipidamise algusajaks 5. september kell 23.07,

protokoll on koostatud aga juba 6. septembril 2013. Isiku kinnipidamine VTMS § 44 alusel on väär-

teomenetluse toiming. Kolleegium peab võimalikuks, et isiku suhtes kohaldatakse nii väärteo-

menetluse tagamise vahendina kinnipidamist kui ka järelevalvemeetmena kainenema paigutamist.

Kuigi nii kinnipidamine kui ka kainenema paigutamine on suunatud isiku vabaduse piiramisele, on

nende kohaldamise alused ja tingimused erinevad. Seadus ei välista ka kinnipeetava paigutamist

kainenema. Praegusel juhul viibis kaebaja arestimajja toimetamisest kuni arestimajast vabastamiseni

eraldi kainestuskambris. Kolleegium ei nõustu väitega, et kinnipidamine VTMS alusel n-ö neelab

kainenema paigutamise ega kujuta isiku jaoks iseseisvat piirangut. Erisuste rõhutamiseks tuleb

osutada üksnes kainenema toimetatud isikute kinnipidamistingimustele. Isiku paigutamine kainenema

on lisaks isiku kinnipidamisele täiendava stigmatiseeriva tähendusega.

26. Kolleegium ei kahtle, et õigusvastane täiendav vabaduse piiramine toob kaasa hüvitatava mitte-

varalise kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada piirangu

intensiivsust, sh asjaolu, et kaebaja suhtes kohaldati väärteomenetluse raames kinnipidamist, ning

kainenema paigutati isik lühikeseks ajaks. Kolleegiumil ei ole alust kahelda ka Politsei- ja Piirivalve-

ameti süüs. Seetõttu peab kolleegium põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise 400 eurot.

27. Eeltoodust lähtudes rahuldab kolleegium kaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu ja ringkonna-

kohtu otsused ning teeb uue otsuse, millega mõistab välja mittevaralise kahju hüvitise 400 eurot.

28. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Kassaator taotles esimese astme kohtus õigusabikulude 940 euro ja riigilõivu 45 euro väljamõistmist.

Apellatsiooniastme menetluskulud on 165 eurot, millest 45 eurot on apellatsioonkaebuselt tasutud

lõiv ning 120 eurot õigusabikulud. Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid on kohtule esitatud.

Kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist kassaator ei taotle. Seega on esimese ja teise astme

kohtus kantud menetluskulud kokku 1105 eurot. Arvestades kaebuse rahuldamise ulatust, peab

kolleegium põhjendatuks ja vajalikuks mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 750 eurot.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld