3-2-1-45-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-45-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Salva Kindlustuse AS-i hagi Mart Vahteri ja Riina

Heinma vastu 56 394 euro 25 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-59490

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riina Heinma kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

56 394 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984),

esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kostja Riina Heinma, esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-59490 ja

Harju Maakohtu 17. augusti 2015. a otsus samas asjas osas, millega maakohus rahuldas Salva

Kindlustuse AS-i hagi Riina Heinma vastu, jaotas menetluskulud ja mõistis Riina Heinmalt

välja menetluskulud. Tühistatud osas tuleb asi saata samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Jätta menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine vastavalt asja lahendamise tulemusele

asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Salva Kindlustuse AS (hageja) esitas 21. oktoobril 2014 Mart Vahteri (kostja I) ja Riina Heinma

(kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja hüvitise

56 394 eurot 25 senti.

Hagiavalduse kohaselt toimus 13. septembril 2013 Tamperes (Soome Vabariigis) liiklusõnnetus,

milles kostja I, juhtides kostjale II kuuluvat sõidukit, sõitis vasakpööret sooritades otsa mootorrattale

Honda. Kostjal I ei olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkel kehtivat vastava kategooria

mootorsõiduki juhtimise õigust. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduki Audi valdaja

tsiviilvastutuse kindlustamiseks sõlmitud hagejaga liikluskindlustuse tavaleping (poliis nr 56317242).

Lepingu tõttu on hageja tasunud Soome liikluskindlustuskeskusele (Finnish Motor Insurers Centre)

56 394 eurot 25 senti. Hageja on esitanud kostjate vastu regressinõude, kuid kostjad ei ole kahju

hagejale hüvitanud.

Liiklusõnnetuse hetkel kehtinud registreerimistunnistuselt nähtub, et sõiduki omanik (kostja II) oli

määranud sõidukile kolm kasutajat, sh kostja I. On tõendatud, et kostja I põhjustas 13. septembril

2013 liiklusõnnetuse. Kostja I on oma süüd tunnistanud ning kinnitanud, et ohustas liiklusturvalisust

ja tekitas kehavigastuse, juhtides sõidukit juhtimisõiguseta. Samuti on tõendatud, et mootorrattur

sõitis lubatud kiirusel, ta viidi kiirabiga haiglasse ja ta oli kaine.

2. Kostja I ei esitanud kohtule kirjalikke vastuväiteid.

3. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja II ei ole andnud oma sõidukit kasutamiseks kostjale I ja kostja I ei vastuta liiklusõnnetuse

põhjustamise eest. Asjas ei ole analüüsitud, kui suur oli liiklusõnnetuses osalenud mootorratturi osa

liiklusõnnetuse põhjustamises. Mootorratturi kiirus oli lubatust kindlasti suurem ja tuled ei põlenud,

mis on tõendatud muuhulgas kostja I seletuskirjaga, kus ta kinnitab, et kontrollis vastutulevaid

sõidukeid ja lasi vastutuleva sõiduauto läbi ning kuna ta rohkem vastutulevaid sõidukeid ei näinud,

alustas ta pööret kiirusega u 5 km/h. Juhul, kui esineb kostja I ja mootorratturi kaassüü või kui

mootorrattur ei kandnud kaitsevarustust, et vältida isikukahju tekkimist, tuleb hüvitatavat kahju

vähendada, sest kahju tekitamisel tuleb arvestada ka mootorratturi osalust.

Asjas ei ole tehtud põhjendatud otsust kahju hüvitamise kohta. On selgusetu ja tõendamata, millised

olid mootorratturi kahjustused ja sellega seotud vajalikud kulud, millised ravikulud on hüvitatud ja

kuivõrd need on olnud põhjendatud, samuti kui suur oli kannatanu töötasu ja kas selle hüvitamine oli

põhjendatud. Hindaja kulu ja sõiduki pukseerimise kulude põhjendatus on küsitav. Ei ole selge,

milline on muu varaline kahju. Kui kindlustusandja maksis kannatanule hüvitist rohkem, kui oleks

pidanud maksma kahju tekitaja, siis ei ole kindlustusandjal õigust nõuda enammakstud summa

hüvitamist. Tagasinõude õigus tekib üksnes siis, kui kindlustushüvitise väljamaksmine oli seaduslik

ja põhjendatud ning selle nõudmiseks kostjalt II on olemas õiguslik alus.

Kuna kahju tekitati väidetavalt Soome Vabariigis, siis tuleks kohaldada kahjujuhtumi toimumiskoha

riigi õigust ning kahju hüvitamine peaks toimuma kahjujuhtumi toimumiskoha riigi õigusaktides

sätestatud ulatuses ja korras.

4. Harju Maakohus rahuldas 17. augusti 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja 56 394 eurot 25 senti. Hageja menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda

ja kostjate menetluskulud kostjate enda kanda. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja menetluskulude hüvitamiseks 1788 eurot 72 senti, sh riigilõivu katteks 1100 eurot ja

tõlkekulude katteks 688 eurot 72 senti.

Maakohus tuvastas, et 13. septembril 2013 toimus Soome Vabariigis Tamperes liiklusõnnetus, kus

kostja I, juhtides kostjale II kuuluvat sõidukit, sõitis vasakpööret sooritades otsa mootorrattale.

Kostjal I ei olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkel kehtivat vastava kategooria mootorsõiduki

juhtimise õigust. Õnnetuse toimumise kohal on kahju käsitletud ja hageja on kannatanule kahju

hüvitanud, tehes Soome liikluskindlustuskeskusele 56 394 euro 25 sendi suuruse väljamakse. Hageja

on esitanud kostjatele tagasinõude, kuid kostjad ei ole kahju hagejale hüvitanud. Hageja tugineb

nõuet esitades liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lg-le 1, milles on sätestatud kindlustusandja

kohustus hüvitada kindlustatu liikluskahju. LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi on kindlustusandjal õigus

esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isikul ei

olnud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki

juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.

Kostja I ei ole hageja nõudele vastuväiteid esitanud ja on nõuet tunnistanud. Kostja I tunnistab, et tegi

avarii ja juhtis sõidukit ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta. Seega on kostja I hageja esitatud

nõude aluseks olevad asjaolud omaks võtnud, mistõttu tuleb hagi rahuldada kostja I osas hageja

avalduses toodud põhjendustel (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-d 2 ja 4).

Kostja II vaidles hageja nõudele vastu. Kuna asjas tuleb lahendada hageja regressinõue kostjate vastu,

tuleb asjas kohaldada Eesti õigust. Kuna autoavarii toimus 13. septembril 2013, tuleb vaidluse

lahendamisel kohaldada enne 1. juulit 2014 kehtinud liikluskindlustuse seadust. Riigikohus on

asunud seisukohale, et toonase LKindlS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet

sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega

viidatud säte seostab tagasinõude. Nt juhul, kui sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria

sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku vastutust üleandjale, ei oleks

võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel esitada.

Kostja II teo õigusvastasus tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 ning

liiklusseaduse (LS) § 202 lg-st 1. Hageja on tõendanud, et kostjal I puudub juhtimisõigus ja kostja II

kui sõiduki omanik on määranud sõiduki kasutajaks kostja I. Majandus- ja kommunikatsiooniministri

3. märtsi 2011. a määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja

kord" § 2 p 17 kohaselt on kasutaja isik, kelle andmed on sõiduki omaniku taotluse alusel kantud

registrisse. Seega on kostja II taotlusel kantud kostja I kostjale II kuuluva sõiduki

registreerimistunnistusele kasutajana. Kostja I istungitel antud selgitustega on tõendatud, et kostja II

oli teadlik, et kostjal I puudub juhtimisõigus ja et kostja I kasutab kostja II sõidukit. Liiklusseadus

paneb mootorsõiduki omanikule keelu lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle

isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, ning sätestab vastutuse

märgitud keelu rikkumise eest (LS § 90 lg 2 ja § 202 lg 1). Seega vastutab kostja II selle eest, et andis

sõiduki juhtimise üle kostjale I, kellel puudub vastava kategooria juhtimisõigus, ning hagejal on õigus

nõuda LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel ka kostjalt II liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamist.

Asjakohatud on kostja II väited, et asjas on tõendamata, et kostja I põhjustas 13. septembril 2013

liiklusõnnetuse. Uurimisprotokolliga on tõendatud, et kostja I tunnistas süüd liiklusturvalisuse

ohustamises ning ütles, et ta oleks vasakule pöörates pidanud läbi laskma vastutulevad liiklejad ning

vastutulevaid liiklejaid ja mootorratast paremini jälgima. Kostja I tunnistas end süüdi ka

kehavigastuste tekitamises ning sõiduki juhtimises juhtimisõiguseta. Kostja I tunnistas, et tal ei ole

kunagi olnud juhiluba. Kõike nimetatut kinnitas kostja I ka asjas toimunud kohtuistungitel. Seega on

tõendatud, et kostja I põhjustas 13. septembril 2013 toimunud liiklusõnnetuse.

Asjakohatud on ka kostja II väited, et asjas ei ole analüüsitud, kui suur oli süü liiklusõnnetuse

põhjustamises selles osalenud mootorratturil. Uurimisprotokollist nähtub, et 13. septembril 2013

toimunud liiklusõnnetuse tõttu on tehtud uurimistoimingud ja üle kuulatud tunnistajad. Tunnistaja

Jari Tuori ütlustest nähtub, et mootorrattur sõitis „normaalse" sõidukiirusega, ning tunnistaja Jari

Kankaineni ütlustest nähtub, et mootorrattur sõitis kiirusega 50 km/h ja vähendas ristmikule

jõudmisel märkimisväärselt kiirust ning kokkupõrke hetkel võis tunnistaja hinnangul olla mootorratta

kiirus u 30 km/h. Mootorratast juhtinud isik oli esialgse uurimise ajal meelemärkuseta ja ta viidi

kiirabiga haiglasse, kus talt võeti vereproov vere alkoholisisalduse määramiseks, mis oli 0. Kohtule

esitatud fotodelt nähtub, et mootorratas sai kannatada, mootorrattur kandis kiivrit ja spetsiaalset

riietust. Eeltooduga on tõendatud, et politsei on uurinud liiklusõnnetust ning kostja II väited, et

uurimist ei ole toimunud, on asjakohatud ja tõendamata.

Samuti on tõendatud, et mootorratas ja mootorrattur said liiklusõnnetuses tõsiselt kannatada, mille

tõttu on Soome liikluskindlustuskeskus hüvitanud kannatanule kahju ja hageja on maksnud Soome

liikluskindlustuskeskusele kokku 56 394 eurot 25 senti. Soome liikluskindlustuskeskuse hagejale

esitatud regressinõudest ja esitatud arvetest nähtub, et kannatanule on hüvitatud ravikulu, haiglaarve,

saamata jäänud töötasu, visiiditasud, arst-nõustaja tasud, ajutine töövõimetus, hüvitis sõiduki

kasutamiskõlbmatuks muutumise eest, muu varaline kahju, hindaja kulu, transport kiirabiautoga,

pukseerimiskulud, polikliinikutasu, sõiduki hoidmise kulu ja vraki müük. Kohtule esitatud Soome

seaduse väljavõttest nähtub, et kannatanule tehti väljamakseid Soomes kehtivaid seadusi arvestades.

Seega on hageja tõendanud kahju suuruse. Kostja II ei ole esitanud ühtegi tõendit, kust nähtuks, et

kannatanule hüvitatud kahju on hüvitatud õigusliku aluseta või ei ole põhjendatud. Asjakohatud on ka

kostja II väited, et asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja II on sõlminud hagejaga

kindlustuslepingu. Uurimisprotokollist nähtub, et kostja II on käinud 14. septembril 2013 politseis ja

teatanud, et tal ei ole juhtumiga seotud nõudeid. Samas esitas ta sõiduki kindlustusdokumendid ja

talle anti dokumendi koopia, mille ta soovis viia oma sõiduki kindlustanud Eesti kindlustusandjale

Salva.

Seega on asjas tõendatud, et hagejal on nõue kostja I ja kostja II vastu LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel.

On tõendatud, et kostja I põhjustas 13. septembril 2013 liiklusõnnetuse ning tõendatud on kahju

suurus ja põhjendatus. Sõiduki valdaja ehk kostja I ja sõiduki omanik ehk kostja II vastutavad

LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi kindlustusandja ees solidaarvõlgnikena VÕS § 65 mõttes. Seega tuleb

kostjatelt solidaarselt kahjuhüvitis välja mõista.

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus võttis 15. detsembri 2015. a otsusega asjas vastu uue tõendi

(liikluskindlustuse poliis nr 56317242), kuid jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme

menetluskulud kostja II kanda ja mõistis kostjalt II talle antud menetlusabi hüvitamiseks

riigituludesse 1100 eurot. Hageja apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kindlaks

määramata.

Vastuseks hageja taotlusele märkis ringkonnakohus, et hageja esitatud uus tõend tuleb vastu võtta,

sest kostja II on käitunud pahauskselt, kui esitas 16. juuni 2015. a kohtuistungil esimest korda

vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud kindlustuslepingu olemasolu. Kostja II ei ole küll

nõustunud tõendi vastuvõtmisega, kuid kostja II käitumist arvestades on hageja taotlus põhjendatud ja

liikluskindlustuse poliis tuleb lisada tsiviilasja materjalide juurde. Samas ei mõjuta esitatud tõend asja

lõpplahendust, kuna liikluskindlustuse sõlmimine on tõendatud ka muude tsiviilasjas kogutud

tõenditega.

Vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus on kostja II

väidetele vastanud, ja ringkonnakohus nõustus maakohtuga neid põhjendusi kordamata (TsMS § 654

lg 6).

Kostja II väide, et hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid, sh liikluskindlustuslepingu

ja -poliisi olemasolu, selle tingimusi, kehtivuse aega jne, ei ole õige. Eelmenetluses ei ole kostja II

esitanud väidet hageja ja kostja vahel kindlustussuhte puudumise kohta. Eelnimetatud väite esitas

kostja II esimest korda alles 16. juunil 2015 toimunud kohtuistungil, kui kohus oli pärast

menetlusosalistega kooskõlastamist lõpetanud korraldava istungi ja jätkanud asja sisulist arutamist.

Seega oli kostja II väide kindlustussuhte puudumise kohta esitatud hilinenult ja tuli jätta tähelepanuta

(TsMS § 329 lg 1). Samas on maakohus õigesti märkinud, et kostja II väide kindlustussuhte

puudumise kohta on ka asjakohatu, sest Soome politsei uurimisprotokolli kohaselt on kostja II

esitanud sõiduki kindlustusdokumendid ning kindlustusandjaks on hageja. Kindlustuslepingu

sõlmimist tõendab ka liikluskindlustuse poliis nr 56317242. Lisaks ei ole kostja II esitanud tõendeid

selle kohta, et talle kuuluv sõiduk oleks olnud kindlustatud teise kindlustusandja juures.

Apellatsioonimenetluses on kostja II esimest korda väitnud, et allkirjastamata politsei

uurimisprotokolli ei oleks saanud asja lahendades arvestada. Kuna kostja II ei ole varem tuginenud

sellele, et politsei uurimisprotokollil ei ole allkirja, on tema väide esitatud hilinenult ja tuleb jätta

tähelepanuta (TsMS § 329 lg 1).

Iseenesest on õige kostja II väide, et kostja I hagi õigeksvõtmine ei anna alust rahuldada hagi ka

kostja II vastu. Samas on maakohus õigesti tuvastanud asjaolud, mis annavad alust kostjate

solidaarseks vastutuseks. Maakohus kohaldas õigesti LKindlS § 48 lg 2 p 4. Kostja II viidatud

Riigikohtu seisukohta, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel ei saa esitada tagasinõuet isiku vastu, kes ei ole

liikluskindlustuslepingu pooleks, on Riigikohus hiljem muutnud ja selgitanud, et LKindlS § 48 lg 2

p 4 alusel ei saa teha järeldust, et tegelikult sõidukit juhtinud juhtimisõiguseta isiku või sellisele

isikule tegelikult valduse üleandnud isiku vastu ei saa esitada tagasinõuet, kui need isikud ise ei ole

liikluskindlustuse lepingu pooleks. Maakohus on õigesti viidanud sellele, et kostja II on andnud

sõiduki kasutamiseks kostjale I, mida näitab asjaolu, et kostja I on kostja II taotlusel kantud sõiduki

registreerimistunnistusele kasutajana. Kuna kostjal I ei ole sõiduki juhtimise õigust, on kostja II tegu

VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning LS § 90 lg 1 ja § 202 lg 1 järgi õigusvastane.

Väär on kostja II väide, et maakohus ei ole arvestanud kostja II väidetega kahju hüvitamisele

kohaldatava õiguse kohta. Kostja II viidatud LKindlS § 51 lg 4 puudutab kindlustusandja poolt kahju

hüvitamist välisriigis toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel. Maakohus on otsuses ka viidanud, et

kohtule esitatud Soome seaduse väljavõttest nähtub, et kannatanule tehti väljamakseid Soomes

kehtivaid seadusi arvestades. Seega on maakohus kohaldanud välisriigis hüvitatavale kahjule

välisriigi õigust. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väidet, et maakohus oleks kohaldanud Soome

õigust valesti. Järelikult on asjakohatu ja tegelikkusele mittevastav kostja II väide, et maakohus ei ole

kohaldanud välisriigis tekkinud kahju hüvitamisele välisriigi õigust.

Samuti ei vasta tegelikkusele kostja II väide, et maakohus ei ole analüüsinud kannatanule hüvitatud

kahju sisu, suurust ja põhjendatust. Maakohus on otsuse p-des 26-27 analüüsinud, milles seisnes

kannatanule tekitatud kahju. Asjaolu, et kannatanu eest võisid kanda kulutusi (ja sellest tulenevalt

nõudsid kulutuste hüvitamist) ka teised isikud (sh Tampere linn jt regressinõudes nimetatud isikud),

ei tähenda, et tegemist ei ole kannatanule tekkinud kahjuga ja et kindlustusandjal ei ole tekkinud

regressinõuet ulatuses, milles ta on kandnud kulutusi kindlustusjuhtumi tõttu.

Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, tuleb muutmata jätta ka menetluskulude jaotus (TsMS § 173

lg 3). Samuti ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude rahalist suurust. Kuna kostja II

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kostja II kanda (TsMS § 171 lg 1).

Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2015. a määrusega anti kostjale II menetlusabi ja ta vabastati

riigilõivu (1100 euro) tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostjalt II riigituludesse välja mõista temale antud riigi menetlusabi

eest 1100 eurot.

Maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, seetõttu tuleb ka ringkonnakohtul

TsMS § 174 lg 3 järgi määrata kindlaks menetluskulud. Kuna aga kohtu määratud tähtajaks ei

esitanud hageja oma menetluskulude nimekirja, tuleb hageja menetluskulud jätta kindlaks

määramata. Põhjusel, et kõik (sh kostja II) menetluskulud jäävad kostja II kanda, tule asjas hinnata

kostja II menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ning kostja II menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võttis ringkonnakohus vääralt võistlevas menetluses uue

tõendina vastu kindlustuspoliisi, sest hageja esitas selle pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega

ega põhjendanud, miks ta ei saanud seda varem esitada.

Kohtud hindasid asjas vääralt tõendeid ega võtnud seisukohta kõigi kostja II vastuväidete kohta.

Kostja II on algusest peale vastu vaielnud kõigile nõude aluseks olevatele faktilistele asjaoludele ja

leidnud, et hagi ei ole tõendatud. Kostja II ei ole kindlustuslepingu pooleks ja kindlustusjuhtumit ei

ole toimunud. Asjas ei ole tõendatud, et kostja II andis sõiduki kasutada kostjale I. Kostja I võttis

sõiduki kostja II teadmata. Kostja I vastupidine seletus ei ole asjas tõendiks.

Kohtud jätsid kontrollimata, kas kahju hüvitamiseks oli alust, sh kellele ja milline kahju tuli hüvitada,

ning eeldasid, et kõik väljamaksed olid põhjendatud.

Kohtud kohaldasid asjas vääralt LKindlS § 48 lg 2 p 4.

Kohtud jätsid vääralt kohaldamata Soome õiguse. Hageja regressinõudele tuleb küll kohaldada Eesti

õigust, kuid asja lahendamiseks tuleb Soome õiguse alusel välja selgitada, kas ja millises ulatuses tuli

kannatanutele kahju hüvitada.

Kohtud mõistsid vääralt kostjalt II hageja menetluskulude katteks välja tõlkekulud.

9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Samuti tuleb

tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja II vastu, jaotas menetluskulud ja

mõistis need kostjalt II hageja kasuks välja. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 4 ja § 692

lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et 13. septembril 2013 toimus Soome Vabariigis liiklusõnnetus, kus

kostja I sõitis kostjale II kuuluva sõidukiga vasakpööret sooritades otsa mootorrattale, mida juhtis

kannatanu. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kannatanule on kahju hüvitatud ning hageja on

seetõttu tasunud Soome liikluskindlustuskeskusele 56 394 eurot 25 senti.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal kui kindlustusandjal on õigus nõuda kostjalt II kui

liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki omanikult tagasi summat, mille hageja maksis liiklusõnnetuse

tagajärjel kannatanul tekkinud kahjude hüvitamiseks.

12. Kostja II vaidleb esmalt hageja nõudele vastu seetõttu, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale II

kuuluva sõiduki kohta oli hagejaga sõlmitud kindlustusleping. Kohtud on tuvastanud, et kostjale II

kuuluva sõiduki kohta oli sõlmitud hagejaga liikluskindlustusleping. Kolleegiumi hinnangul ei ole

kohtud seda asjaolu tuvastades rikkunud menetlusõiguse norme.

Eeltoodut arvestades on asjas tuvastatud, et kostjale II kuuluva sõiduki valdaja tsiviilvastutus oli

toona kehtinud LKindlS § 2 mõttes kindlustatud hagejaga sõlmitud kohustusliku liikluskindlustuse

lepinguga, mille puhul oli kindlustusvõtjaks LKindlS § 5 lg 1 esimese lause järgi sõiduki omanik.

Sellest tulenevalt oli hagejal kui kindlustusandjal LKindlS § 7 lg 1 järgi kohustus hüvitada

kannatanule kostjale II kuuluva sõidukiga tekitatud liikluskahju. Hageja on oma kohustuse täitnud ja

on esitanud kostjale II toona kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel tagasinõude.

13. Enne 1. juulit 2014 kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi oli kindlustusandjal õigus esitada

tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud

vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki

juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Eeltoodud sätte kohaselt

tuleb kostja II vastu hagi rahuldamiseks esmalt tuvastada, kas kostja II andis talle kuuluva sõiduki

juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.

Asjas on õigesti tuvastatud, et kostjal I, kes juhtis sõidukit õnnetuse toimumise ajal, ei olnud vastava

kategooria juhtimisõigust. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II andis kostjale I sõiduki juhtimise

üle. Maakohus tuvastas, et kostja II andis sõiduki juhtimise üle kostjale I, tuginedes sõiduki

registreerimistunnistusele, millelt nähtus, et kostja II kui sõiduki omanik oli lasknud kanda sõiduki

kasutajaks kostja I, ning kostja I kohtuistungil antud selgitustele, mille kohaselt oli kostja II teadlik,

et kostjal I ei ole juhtimisõigust ja et ta kasutab sõidukit.

Kolleegium nõustub kostja II väitega, et maakohus ei saanud seda asjaolu tuvastades tugineda kostja I

selgitustele, sest kostja I kohtuistungil antud selgitused ei ole tõendiks TsMS § 229 järgi. Kolleegiumi

hinnangul ei tõenda ka ainuüksi sõiduki registreerimistunnistusele märgitud teave seda, et kostja II

andis sõiduki juhtimise üle kostjale I, ega seda, et kostja II teadis, et kostjal I ei ole sõiduki juhtimise

õigust. Seega on maakohus selle asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse normi ning

ringkonnakohus ei ole sellele rikkumisel tähelepanu pööranud. Kuna Riigikohus TsMS § 688 lg 5

järgi ise tõendeid ei uuri, tuleb asi saata tõendite uueks hindamiseks ja asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

14. Kui kohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et kostja II andis sõiduki juhtimise üle kostjale I,

tuleb hagi rahuldamiseks tuvastada, kas kostja II vastutab sellise teoga tekitatud kahju eest.

Kolleegium on varem asunud seisukohale ja ka kohtud leidsid asja lahendades õigesti, et

LKindlS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise

deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab

tagasinõude, sh võis liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukiomaniku teo õigusvastasus tuleneda

VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja LS § 202 lg-st 1 (vt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

35-14, p-d 14-15).

Kolleegium on varem korduvalt väljendanud ka seisukohta, et kahju õigusvastasest põhjustamisest

tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab üldjuhul hageja tõendama kostja teo, kahju,

põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja

on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü

puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus

seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11). Eeltoodu kehtib

kolleegiumi arvates ka siis, kui kindlustusandja esitab tagasinõude liikluskahju põhjustanud sõiduki

valdaja või omaniku vastu.

Sellest tulenevalt tuleb kostja II vastu hagi rahuldamiseks tuvastada, kas kostja II pani toime sellise

õigusvastase teo, mille puhul oli kindlustusandjal toona kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi

tagasinõudeõigus, ning kas kostja II õigusvastase teo tagajärjel tekkis kannatanul kahju. Eelmärgitut

arvestades asusid kohtud iseenesest õigesti seisukohale, et hagi õigeksvõtt kostja I poolt ei anna veel

alust rahuldada hagi kostja II vastu. Samas ei ole kohtud välja selgitanud, kas kostja II vastutab

kannatanule kahju põhjustamise eest. Juhul, kui kohus tuvastab, et kostja II vastutab kannatanule

kahju põhjustamise eest, siis tuleb silmas pidada ka seda, et kostja II vastu LKindlS § 48 lg 2 p 4

alusel esitatav nõue ei saa olla suurem nõudest, mida tema vastu saaks esitada kannatanu.

15. Lisaks tuleb asjas arvestada asjaolu, et kostjale II kuuluva sõidukiga toimus liiklusõnnetus Soome

Vabariigis. Kolleegiumi hinnangul on kohtud asjas õigesti tuvastanud, et kostja I põhjustas kostjale II

kuuluvat sõidukit juhtides kannatanule kahju. Kuna liiklusõnnetus toimus Soome Vabariigis ja Soome

liikluskindlustuskeskus on Soome Vabariigis kindlustatud sõidukit juhtinud kannatanule kahju

hüvitanud, saab ilmselt eeldada, et kahju tekkis Soome Vabariigis.

Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatakse Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 864/2007 („Rooma II") art 4 järgi selle riigi õigust, kus kahju

tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus toimus, ning olenemata sellest,

millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed. Seega saab

praeguses asjas kohaldada kahju õigusvastasele tekitamisele Soome õigust, nagu leidsid õigesti ka

alama astme kohtud. Kohtud on aga paljasõnaliselt piirdunud kostja II vastu hagi rahuldades sellega,

et hageja nõutud hüvitise suurus vastab Soome õigusele, ega ole selgitanud, kas ja millises ulatuses

vastutab kostja II Soome õiguse järgi kannatanule põhjustatud kahju eest. Kolleegiumi hinnangul

saab hageja kui kindlustusandja nõuda kostjalt II kannatanule hüvitatud kahju LKindlS § 48 lg 2 p-s 4

nimetatud eelduste korral (vt käesoleva otsuse p 13) tagasi üksnes juhul, kui kostja II vastutab

kannatanule sellise kahju põhjustamise eest Soome õiguse järgi, ning üksnes ulatuses, milles kostja II

sellise kahju põhjustamise eest Soome õiguse järgi vastutab.

16. Ülaltoodud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja asi saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu