3-2-1-56-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-56-16

Määruse kuupäev

Tartu, 16. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

J-A. R-a hagi K. R-a vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-108012

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J-A. R-a määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J-A. R, seaduslik esindaja M. R, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Meelis Pirn

Kostja K. R, esindaja vandeadvokaat Grete Lind

Asja läbivaatamise kuupäev

6. juuni 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-108012 ja

saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Barrister J-A. R-a määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J-A. R (hageja, laps) esitas 15. aprillil 2015 K. R-a (kostja, ema) vastu maksekäsu kiirmenetluse

avalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks alates 15. aprillist 2015 välja elatise 195 eurot

kuus. Kuna kostja esitas makseettepanekule vastuväited, lõpetas maakohus maksekäsu kiirmenetluse

ja menetlus jätkus hagimenetluses.

Hageja esitas 2. juulil 2015 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja

tagasiulatuvalt alates 15. aprillist 2014 kuni maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni 14. aprillil

2015 elatise 2300 eurot ja alates 15. aprillist 2015 elatise 195 eurot kuus (kuid mitte vähem kui

miinimumelatise) kuni lapse täisealiseks saamiseni või õpingute jätkamisel täiskasvanuna kuni

õpingute lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on M. R-al (lapse seaduslik esindaja elatiseasjas, isa) ja kostjal

kaks last - 20-aastane poeg ja 16-aastane tütar (hageja). Kostja kolis koos pojaga 2012. a septembris

pere ühisest kodust välja. Pärast eraldi elama asumist ei ole kostja osalenud tütre ülalpidamises. Last

on ülal pidanud üksnes isa. Ainsana on lapse ema kandnud tütre kunstikooli tasu vältava õppeaasta

jooksul. Samas on alates lapse sünnist laekunud lapse ema kontole riiklik lapsetoetus.

Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub 695 eurot kuus, sh kulub toidule 200 eurot, riietele 100 eurot,

koolikohustuse täitmisele ja õppevahenditele-raamatutele 75 eurot, tervishoiule ja hügieenile

25 eurot, sidevahenditele 44 eurot, transpordile 20 eurot, meelelahutusele, reisimisele ja vaba aja

veetmisele 135 eurot ja eluasemele 96 eurot kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja esitatud põhjenduste kohaselt tuli elatisenõue talle üllatusena, sest vanemad olid laste

ülalpidamises kokku leppinud teisiti. Vanemad jagasid 26. novembril 2014 ja 25. veebruaril 2015

notariaalselt tõestatud lepingutega ühisvara selliselt, et isa sai kogu vara ja laenukohustuse,

kohustusega hüvitada emale 132 500 eurot, mille isa kohustus talle maksma 1. juulil 2018. Kostja oli

nõus väiksema hüvitisega ja hüvitise tasumise tähtaja edasilükkamisega seetõttu, et pooled leppisid

kokku, et kuni selle ajani kannab isa kõik tütre kulud ja ema poja kulud. Nii on seni laste

ülalpidamine ka toimunud. Sellise kokkuleppeta ei oleks kostja nõustunud hüvitise maksmise

tähtaega edasi lükkama, sest tema sissetulekud ei võimalda pidada poega täielikult ülal ja osaleda

lisaks tütre vajaduste rahuldamises pooles ulatuses.

Lisaks tuleb arvestada, et poeg on sügava puudega (sünnist saati pime). Poeg on 20-aastane ja õpib

ülikoolis, kuid tema igapäevane tegutsemine ja ühiskonnaelus osalemine on takistatud ja nõuab

lisakulutusi. Kostja on ostnud pojale korteri, et õpetada ja harjutada teda iseseisvalt toime tulema.

Kostja on nõus võtma tütre enda juurde elama ja täitma vahetult ülalpidamiskohustust. Juhul kui

kohus peaks kostjalt tütre ülalpidamiseks elatise välja mõistma, ei tohiks seda teha suuremas summas

kui 100 eurot kuus.

3. Harju Maakohus jättis 7. detsembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus tuvastas, et vanematel on kaks ühist last. Septembrist 2012 muutus vanemate kooselu

lahkhelide tõttu võimatuks ja kostja oli sunnitud pere ühisest elukohast lahkuma ning asuma elama

üüripinnale. Koos emaga lahkus ka poeg. Tütar jäi isaga elama. Tütar keeldub emaga suhtlemast,

kuna peab ema lahutuse põhjustajaks. 2014. aastal jagasid vanemad ühisvara notariaalsete

lepingutega, mille kohaselt sai isa kogu vara ja ühise laenukohustuse, kohustusega hüvitada kostjale

132 500 eurot 1. juulil 2018. Poeg on sünnist saati pime ning seetõttu sügava puudega.

Tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96-97 on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealist

last ja täisealist last, kes ei ole võimeline end ise ülal pidama. PKS § 98 lg 1 räägib juhtumist, mil

ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile

kõigile ülalpidamist andma. Sellisel juhul eelistatakse alaealist last teistele lastele. Praegusel juhul on

ülalpidamist saama õigustatud isikuid kaks ja ülalpidamiskohustuslasi samuti kaks. Vanemad, olles

lastele sama astme sugulased, täidavad laste ülalpidamise kohustust osavõlgnikena. Vanemad on seni

arvestanud ka kohustatud isikute ja ülalpidamist saama õigustatud isikute vahelisi suhteid. Seni ei ole

esinenud probleemi, et vanemad ei oleks olnud võimelised ülal pidama nii alaealist last kui ka

täisealist sügava puudega last. Seetõttu ei ole tekkinud olukorda, mis tekitaks vajaduse eelistada

alaealist last. Vanemad on laste ülalpidamise kohustuse täitmise omavahel ära jaganud.

PKS § 105 lg 3 järgi peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma

lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb

aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi

proportsioonile. Asjas esitatud väidete ja neid kinnitavate tõendite kohaselt ei ole kostja

lapsevanemana keeldunud last ülal pidamast, vaid vanemad on laste ülalpidamise kohustuse

omavahel ära jaganud, mis ei ole seadusega keelatud. Seejuures on väljaselgitatud asjaolude järgi

kostja kohustus isegi suurem, kui peaks vanemate sissetuleku ja varalise seisundi proportsioone

arvestades olema. Kostja sissetulek (töötasu) on teise vanema sissetulekust üle kahe korra väiksem,

tal puudub igasugune vara ja kompensatsioon vara eest laekub alles umbes kolme aasta pärast.

Pealegi vajab täisealine poeg oma sügava puude tõttu vanemalt enam tähelepanu, abistamist, toetust

ning rohkem aega, kui iseseisev 16-aastane tütar. Kostja on teinud kõik täisealiseks saanud sügava

puudega poja ülalpidamiseks, juhendamiseks, talle hariduse andmiseks, et poeg suudaks tulevikus

end ise ülal pidada ning võimalikult väheste probleemidega iseseisvat elu elada.

Tütrele makstava riikliku lapsetoetuse on kostja kandnud tütre kontole. Kui hageja täisealiseks

saamise järel jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või

kutseõppeasutuses, on tal endal võimalik otsustada elatisenõude esitamise üle oma vanemate vastu.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 8. jaanuari 2016. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes ja

seetõttu on asjas edasikaebeõigus piiratud. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus

hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus

sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 2000 eurole. Hageja palus hagis välja mõista tagasiulatuvalt enne hagi esitamist

elatise 2300 eurot ja alates hagi esitamisest elatise 195 eurot kuus. Sellise hagi hinnaks on

TsMS § 129 lg 2 järgi 1755 eurot (9 kuud × 195).

Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest

tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise

loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses.

Asjas ei esine TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Vaidlusaluses asjas tehtud hagi rahuldamata jättev otsus ei ole maakohtus selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi

ega selgelt valesti hinnanud tõendeid. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna vastupidise

väitmiseks alust. Maakohus on otsuses toodud põhjendustel ja tuvastatud asjaoludel õigesti võtnud

otsuse tegemisel arvesse asjaolu, et vanemad on laste ülalpidamise kohustuse omavahel ära jaganud.

Samuti on kohus õigesti arvestanud vanemate sissetuleku ja varalise seisundi proportsioone.

Eeltoodust tulenevalt ei ole alust apellatsioonkaebust menetlusse võtta.

Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vajadust seda kaebuse menetlusse

võtmisest keeldumisel tagastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asusid kohtud vääralt seisukohale, et tsiviilasja hind

on 1755 eurot, ning sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus ekslikult TsMS § 637 lg 21 ja § 405 lg 1

alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Arvestades hageja tagasiulatuvat ja edasiulatuvat

elatisenõuet, on asja hind 4055 eurot ja tegemist ei ole lihtmenetluse asjaga.

Isegi kui tegemist on lihtmenetluse asjaga, pidi ringkonnakohus kaebuse menetlusse võtma, sest

maakohus kohaldas selgelt vääralt materiaalõiguse normi. PKS § 100 lg 3 järgi ei välista vanemate

kokkulepe lapse elatisenõude rahuldamist. Seega ei saanud kohus jätta edasiulatuvalt elatist välja

mõistmata.

7. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Asjas oli tegemist lihtmenetlusega, mistõttu oli ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse

menetlemisest. Isegi kui apellatsioonkaebust tuleks menetleda, ei annaks hageja väited alust

elatisenõuet rahuldada, sest PKS § 100 lg 3 järgi tuleb vanemate kokkulepet elatist välja mõistes

arvestada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, ringkonnakohtu

määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

9. Kolleegium juhib tähelepanu, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis asus 19. aprilli

2016. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-185-15 (p 14) seisukohale, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause

mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks tuleb lähtuda

esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu

tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus

sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat.

Seega saab TsMS § 405 lg 1 tähenduses lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles nõutud

elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot.

10. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja elatise ühe aasta eest enne hagi esitamist

(2300 eurot) ja alates hagi esitamisest 195 eurot kuus (kuid mitte vähem kui elatise miinimummäär)

kuni lapse täisealiseks saamiseni või õpingute lõpetamiseni täisealiseks saamise järel. Seega on

hageja nõude koguväärtus selgelt suurem kui TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses sätestatud varalise

nõude ülempiir.

Arvestades Riigikohtu ülalviidatud seisukohta, leidis ringkonnakohus ekslikult, et tegemist on

lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses, ning sellest tulenevalt keeldus põhjendamatult

TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

11. Kuna määruskaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada menetlusõiguse normi

rikkumise tõttu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel, ei käsitle kolleegium

määruskaebuses esitatud asja sisulist lahendamist puudutavaid väiteid.

12. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon advokaadibüroole, mille kaudu on

vandeadvokaat menetlusosalist kassatsiooniastmes esindanud.

Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3

teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik