3-2-1-66-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-66-16

Määruse kuupäev

Tartu, 15. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Suur Ameerika Jäähalli OÜ hagi Sihtasutuse

Lastestaadioni Jäähall vastu volikirja väljastama

kohustamiseks, üürilepingu rikkumise lõpetamiseks,

üürilepingust tulenevate kohustuste täitmisest keeldumise

õiguse tuvastamiseks ning leppetrahvi saamiseks. Suur

Ameerika Jäähalli OÜ hagi tagamise avaldus.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas

nr 2-15-18488

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sihtasutuse Lastestaadioni Jäähall määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Suur Ameerika Jäähalli OÜ (registrikood 11038632),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp

Kostja Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall (registrikood

90006609), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne

Akerberg

Asja läbivaatamise kuupäev

6. juuni 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. jaanuari 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. märtsi

2016. a määrused tsiviilasjas nr 2-15-18488. Teha uus määrus, millega jätta Suur Ameerika

Jäähalli OÜ hagi tagamise taotlus rahuldamata.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Sihtasutusele Lastestaadioni Jäähall määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Suur Ameerika Jäähalli OÜ (hageja) esitas 8. detsembril 2015 Harju Maakohtule hagi Sihtasutuse

Lastestaadioni Jäähall (kostja) vastu volikirja väljastama kohustamiseks, üürilepingu punkti 5.2.10

rikkumise lõpetamiseks, üürilepingu p-dest 3.1 ja 4.3 tulenevate kohustuste täitmisest keeldumise

õiguse tuvastamiseks ning leppetrahvi saamiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled üürilepingu, mille kohaselt andis kostja hageja

valdusesse ja kasutusse Tallinnas Suur-Ameerika 14 asuvale kinnisasjale (kinnisasi) rajatavad

ehitised koos oluliste osade ja päraldistega. Kostjale kuulub kinnisasjale seatud hoonestusõigus.

Kostja rikub üürilepingut. Üürilepingu p 4.10 kohaselt kohustus kostja väljastama ja tagama

notariaalselt tõestatud volikirja olemasolu, mille alusel on võimalik teha üürilepingukohaste ehitiste

ehitamiseks vajaminevaid toiminguid, ning üürilepingu kohaselt on vastava punkti rikkumise eest ette

nähtud leppetrahv. Kostja on volikirja kehtetuks tunnistanud. Kostja tõttu on välistatud üürilepingus

kokku lepitud sotsiaalotstarbega ehitiste rajamine. Ühtlasi ei ole kostja seadnud hageja huvides

üürilepingukohast hüpoteeki, mistõttu keeldus hageja üüri maksmisest. Kostja on rikkunud ka

üürilepingu p 5.2.10, mille kohaselt ei või kostja hageja nõusolekuta võtta laene kolmandatelt

isikutelt ega sõlmida lepinguid, mis toovad kaasa rahaliste kohustuste tekkimise kostjale.

Koos hagiavaldusega esitas hageja kohtule hagi tagamise avalduse, mille kohaselt palus seada

hoonestusõigusele keelumärke hageja kasuks.

2. Harju Maakohus jättis 9. detsembri 2015 määrusega hagi tagamise avalduse rahuldamata.

Hoonestusõigusele on 23. septembri 2015 määruse alusel asjas nr 2-15-14079 juba seatud keelumärge

pankrotiavalduse tagamiseks hageja kasuks.

3. Hageja esitas 31. detsembril 2015 uue hagi tagamise avalduse, mille kohaselt palus seada

hoonestusõigusele keelumärke hageja kasuks.

Avalduse kohaselt ei või kostja üürilepingu järgi hageja kirjaliku nõusolekuta hoonestusõigust

võõrandada ega koormata kolmandate isikute õigustega. Ühtlasi peaks kostja seadma

hoonestusõigusele hageja huvides hüpoteegi, millega kindlustama, et hageja nõuded ja viimase

finantseerimiskohustuse täitmine on tagatud teiste kostja võlausaldajate ees eelisnõudena. Hoolimata

eeltoodust on kostja kasutanud kinnistu ostueesõigust, samuti võtnud kohustusi, mida ei ole võimalik

täita. Maakohus on varem seatud hagi tagamise abinõu tühistanud. Arvestades, et kostja on saanud nii

kinnistu kui ka hoonestusõiguse omanikuks, võib kostja asjaõigusseaduse (AÕS) § 245 lg 1 kohaselt

üürilepingu esemeks oleva hoonestusõiguse kustutada. Kostja on avaldanud, et tema eesmärgiks on

kinnistu ja hoonestusõiguse omanikuks saamise korral hoonestusõiguse kustutamine ning kinnistu

kohene kolmandale isikule võõrandamine. Esineb oht, et kostja üritab kohtuotsuse täitmist takistada.

4. Harju Maakohus rahuldas 4. jaanuari 2016. a määrusega hagi tagamise taotluse ja seadis hagi

tagamise korras käsutamise keelumärke kostjale kuuluvale hoonestusõigusele.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on taotletav abinõu asjaolusid arvestades mõistlik ning ei koorma

kostjat liigselt. Hageja on piisavalt põhistanud hagi tagamise vajadust. Kuna varem seatud

pankrotiavalduse tagamise abinõu on tühistatud, on põhjendatud käesoleva kohtumenetluse ajaks ja

üürilepingu kehtivuse ajaks tagada hoonestusõiguse säilimine. Keelumärke seadmine ei riiva

kolmandate isikute õigusi.

5. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

ning teha uus määrus, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata.

Hageja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja hagi tagamine jõusse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. märtsi 2016 määrusega kostja määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt nähtub hagi tagamise taotlusest, et hageja taotleb hagi tagamist

tuvastusnõuete, mitte leppetrahvi nõude tagamiseks.

Kostjal on hoonestusõigusega koormatud kinnisasja ja hoonestusõiguse omanikuna võimalus

hoonestusõigus kinnistusraamatust kustutada, mille tagajärjel võib hageja üürilepingust tulenevate

nõuete täitmine osutuda võimatuks. Kostja kohustuste rikkumise tõttu on hagejal välistatud

üürilepingus märgitud sotsiaalotstarbega ehitiste rajamine. Põhjendatud on kohtumenetluse ajaks ja

üürilepingu kehtivuse ajaks tagada hoonestusõiguse säilimine. Praegusel juhul on hoonestusõigusele

keelumärke seadmine kohane abinõu ega kahjusta ebamõistlikult kostja huve. Kostjal on

üürilepingust tulenev kohustus mitte võõrandada hoonestusõigust ega koormata seda kolmandate

isikute õigustega hageja eelneva kirjaliku nõusolekuta. Hagi tagamiseks keelumärke seadmine ei

eelda, et hagi esemeks on kinnistusraamatu kande tegemise või selle kustutamise nõue. Asjaolu, et

vaidlusalune õigussuhe põhineb kinnisasja üürilepingul, ei anna alust järeldada, et kinnisasja

käsutamise keelamine ei ole kohaseks hagi tagamise abinõuks. Samuti ei nähtu määruskaebusest,

millest võiks järeldada, et käsutamise keelumärkega ei ole kohus reguleerinud esialgu ehk vaidluse

kestuse ajaks vaidlusalust õigussuhet.

Hagi tagamisel esialgse õiguskaitse korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg 2 alusel

ei ole oluline, kas hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle

võimatuks. Samas esineb ka vajadus seada keelumärge, et tagada volikirja väljastama kohustamise

nõude täitmist. Volikirjata ei ole võimalik hoonestusõigust teostada. Samas eeldab volikirja

väljastamine, et kostja on endiselt hoonestusõiguse omanik. Vastupidisel juhul võib kostja hagejale

volikirja küll väljastada, kuid üürilepingukohaseid ehitisi ei ole võimalik rajada. Seega on käsutamise

keelumärke seadmine kostja hoonestusõiguse omanikuna säilitamiseks vajalik selleks, et tagada

hageja volikirja väljastamise nõuet.

Küsimus sellest, kas kostjal oli üürilepingust tulenev kohustus seada hoonestusõigusele hüpoteek, et

tagada hageja võetud laenu üürilepingujärgse ehituskohustuse täitmiseks, eeldab vaidluse sisulist

läbivaatamist. Samuti ei saa vaidlust sisuliselt läbi vaatamata anda hinnangut volikirja väljastamise

nõude perspektiivikusele. Praegusel juhul on maakohus hagi menetlusse võtnud, see tähendab,

eeldades hagis esitatud väidete õigsust, pidanud nõudeid perspektiivikateks. Ringkonnakohtul puudub

alus vastupidise järeldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub määruskaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu määrused ja jätta hagi tagamise

taotlus rahuldamata.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei tulene seadusest ega lepingust hageja õigustatud huvi selle

vastu, et kostja ei võõrandaks hoonestusõigust ega koormaks seda kolmandate isikute õigustega.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 324 lg 1 annab kinnisasja üürnikule õiguse nõuda kinnistusraamatusse

üürilepingu kohta märke tegemist. Selline märge on hageja kasuks kinnistusraamatusse kantud.

Seadus ei võimalda kinnisasja üürnikul nõuda üüritud kinnisasja võõrandamise keelamist. Seetõttu ei

ole võimalik sellist keelumärget kanda kinnistusraamatusse ka hagi tagamise korras TsMS § 377 lg 2

alusel vaidlusaluse õigussuhte esmaseks reguleerimiseks. Kirjalikust üürilepingust ei saa kostjale

tuleneda kehtivat kohustust hoiduda hoonestusõiguse võõrandamisest.

Kinnisasja käsutamise keelamise kui kõige koormavama hagi tagamise abinõu kohaldamine saab olla

põhjendatud üksnes juhul, kui hagi nõudeks on kinnistusraamatu kande tegemine, muutmine või

kustutamine. Hagi rahuldamisel kinnistusraamatu kandeid ei muudeta. Lihtkirjalikust üürilepingust ei

tulene õigust nõuda volikirja, mis annaks õiguse teha kinnisasjaga kõiki tehinguid. Hageja nõutud

tingimustel volikiri ei vasta ka lepingu p-le 4.10 ning ei ole vajalik kinnistule ehitiste rajamiseks.

Kostjal on õigus anda hagejale volitus, kui kostja peab seda vajalikuks. Volikirja saamine ei ole

eesmärk omaette. Jääb arusaamatuks, kuidas tagab kinnistusraamatusse keelumärke kandmine hageja

nõuet lõpetada üürilepingu p 5.2.10 rikkumine või kuidas välistab kinnistusraamatusse keelumärke

kandmine kostja laenude võtmise kolmandatelt isikutelt. Tegemist ei ole kohase abinõuga, tagamaks

hageja nõuet. Mitte ükski hageja nõuetest ei vajanud hagi tagamiseks käsutuskeelu seadmist.

Maakohus on küll võtnud hagiavalduse menetlusse, kuid selles esitatud nõuded on perspektiivitud.

Hagiavalduse menetlusse võtmisel ei olnud nõuete perspektiivitus võib olla selge. Tulenevalt kostja

vastusest pidi ringkonnakohtule olema nõuete perspektiivitus selge. Hagi edulootust on võimalik

hinnata ka hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel.

Jääb ebaselgeks, miks on hagi tagatud - kas seetõttu, et on alust arvata, et tagamata jätmine võib

raskendada kohtuotsuse täitmist (TsMS § 377 lg 1), või seetõttu, et kohus pidas vajalikuks esialgselt

reguleerida vaidlusalust õigussuhet (TsMS § 377 lg 2). Kohtud on määruste põhjendustes viidanud

mõlemale sättele. Kui hagi on tagatud seetõttu, et kohtud pidasid vajalikuks esialgselt reguleerida

vaidlusalust õigussuhet, siis on see toimunud kohtute omal initsiatiivil, kuna sellel põhjusel ei

taotlenud hageja hagi tagamist. Sellisel juhul on hagi tagamisega rikutud TsMS § 377 lg-t 2, kuna

hagi tagamise korras vaidlusaluse õigussuhte esmane reguleerimine eeldab üldjuhul hageja taotlust.

Vastupidi ringkonnakohtu väidetule ei pea kostja esitama põhjendusi, millest võiks järeldada, et

kohus ei ole reguleerinud esialgselt õigussuhet TsMS § 377 lg 2 mõttes. Kohtumääruses peaks

nähtuma põhjendused, kuidas on käsutamise keelumärke kandmine kinnistusraamatusse käsitletav

vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimisena.

Kohtud on vastuolus TsMS § 377 lg-ga 2 kohaldanud hagi tagamise abinõu (käsutuskeeldu)

üürilepingu kehtivuse ajaks. TsMS § 377 lg-s 2 nimetatud õigussuhte esialgne reguleerimine

tähendab õigussuhte reguleerimist tsiviilkohtumenetluse ajaks, st mitte kauemaks kui lõpplahendi

jõustumiseni.

8. Hageja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja kohaldatud hagi tagamine jõusse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb

TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada. Riigikohus teeb uue määruse, millega jätab hagi tagamise taotluse

rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.

10. Hageja on esitanud järgmised mitterahalised nõuded:

· kohustada kostjat väljastama hagejale üürilepingu p 4.10 alusel volikiri ning hoidma volikiri

kehtivana kuni üürilepingu kehtivuse lõppemiseni;

· kohustada kostjat täitma üürilepingu p 5.2.10 ning lõpetama kõik kolmandate isikute ees

võetud kohustused ja hoiduma kolmandate isikute ees kohustuste võtmisest hageja

nõusolekuta kuni üürilepingu kehtivuse lõppemiseni;

· tuvastada hageja õigus keelduda üüri maksmisest ja sotsiaalotstarbega ehitiste ehitamise

kohustuse täitmisest kuni kostja lepingurikkumiste kõrvaldamiseni.

Hageja on taotlenud hagi tagamist vaid hagis loetletud tuvastusnõuete tagamiseks (ringkonnakohtu

määruse lk 6).

11. Kostja on määruskaebuses põhjendatult leidnud, et kohtute põhjendustest ei selgu, kas hagi

tagamise aluseks on TsMS § 377 lg 1 või lg 2.

See, kas kohus kohaldab hagi tagamisel TsMS § 377 lg-t 1 või 2, sõltub eelkõige hageja taotluses

välja toodud asjaoludest. Erinevalt TsMS § 377 lg-st 1 ei ole hagi tagamisel esialgse õigussuhte

reguleerimise korras TsMS § 377 lg 2 alusel oluline, kas hagi tagamata jätmine võib raskendada

kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks (vt Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-55-15, p 11). Samas eeldab TsMS § 377 lg 2 järgi õigussuhte esialgne reguleerimine, et see on

vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seega tuleb kohtul õigussuhte

esialgsel reguleerimisel alati põhjendada, millise olulise kahju vältimiseks või muul põhjusel on hagi

tagamine vajalik.

Hageja on põhjendanud hagi tagamise taotlust sellega, et hagi tagamata jätmisel on suur oht, et

osutub võimatuks kohtuotsuse täitmine (I kd, tl-d 89-90). Sisuliselt on seetõttu hagi tagamist

põhjendatuks pidanud ka kohtud (I kd, tl-d 101, 237-238). Seega ei ole hageja ega kohtud

põhjendanud, millise olulise kahju vältimiseks või muul põhjusel TsMS § 377 lg 2 mõttes on

hoonestusõigusele käsutuskeelu seadmine praegusel juhul vajalik. Ringkonnakohus analüüsis

TsMS § 377 lg-t 2 seega alusetult.

12. Sõltumata sellest, kas kohus kohaldab TsMS § 377 lg-t 1 või 2, ei tohi hagi tagamise abinõu

kostjat liigselt koormata (TsMS § 378 lg 4).

TsMS § 378 lg 4 kohaselt tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks

kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades

põhjendatuks. Rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb arvestada hagi hinda.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et keelumärge on kinnisasja omanikule kõige koormavam hagi

tagamise liik ning seetõttu piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmisest

kinnistutele (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12; 8. juuni

2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12, p 10). Samuti on Riigikohus leidnud, et üürilepingu kohta

kinnistusraamatusse märke kandmise nõude tagamiseks on sobiv abinõu eelmärke (mitte keelumärke)

kandmine kinnistusraamatusse. Kostja jaoks oleks keelumärge hagi tagamise vahendina reeglina

põhjendamatult koormav, sest see piirab omanikku rohkem, kui on vaja hagi rahuldamise või

kohtuotsuse täitmise tagamiseks (Riigikohtu 8. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-04,

p 46). Seega tulenevalt TsMS § 378 lg-st 4 võib hagi tagamiseks kasutada keelumärget üldjuhul vaid

siis, kui see on vajalik hagi rahuldamise või kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Keelumärke seadmine

võib olla lubamatu, kui hagis esitatud nõuded ei ole kinnisasja käsutamisega üldse seotud. Seetõttu

tuleks hagi tagamisel eelkõige hinnata, kas käsutuskeelu seadmata jätmine ka tegelikult takistab

kohtuotsuse täitmist või üldse kahjustab hageja õigusi.

13. Arvestades hageja esitatud nõudeid ja põhjendatud huvi, ei ole hoonestusõigusele käsutuskeelu

seadmine kolleegiumi hinnangul praegusel juhul vajalik ega proportsionaalne.

Esiteks ei takista hoonestusõigusele käsutuskeelu seadmine kuidagi kostjale uute laenukohustuste

võtmist (üürilepingu p 5.2.10 täitmise nõue). Teiseks on kohtud põhjendanud hagi tagamist sellega, et

hoonestusõiguse võõrandamisel või kustutamisel on võimatu ehitada üürilepingus kokkulepitud

ehitisi, sh kasutada hageja nõutud volikirja eesmärgipäraselt. Kolleegiumi hinnangul on kohtud

sealjuures seadust vääralt tõlgendanud.

14. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et hoonestusõiguse kustutamisel kehtivad üürilepingust tulenevad

hageja õigused edasi.

VÕS § 291 lg 2 kohaselt lähevad hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmisel üüritud asjale pärast

asja üürniku valdusse andmist üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused asja omanikult üle

piiratud asjaõiguse omajale. Kolleegiumi hinnangul kohaldub VÕS § 291 lg 2 ka vastupidises

olukorras, st hoonestusõiguse lõpetamisel. VÕS § 291 lg 2 mõtte järgi oleks sellisel juhul üürniku

õigused tagatud ka juhul, kui üürileping varem hoonestusõiguse seadmise tõttu hoonestajale üle läks.

Seega lähevad hoonestusõiguse esemeks olevate ehitiste kasutamiseks seatud üürilepingust tulenevad

õigused ja kohustused pärast hoonestusõiguse lõppemist üle kinnisasja omanikule.

15. Juhul, kui kostja otsustab hoonestusõiguse võõrandada, saab hageja kõik üürilepingust tulenevad

nõuded panna maksma ka hoonestusõiguse uue omaniku suhtes.

AÕS § 241 lg 4 kohaselt kohaldatakse hoonestusõigusele kinnisasja sätteid, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. VÕS § 291 lg 1 kohaselt, kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja

üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist

asja võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad

üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Seega lähevad hoonestusõiguse omandajale

üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle VÕS § 291 lg 1 alusel. Kuivõrd üürileping läheb

hoonestusõiguse võõrandamisel tervikuna ja muutumatult üle, siis on kokkulepitud ehitiste ehitamise

ja volikirja nõudeõigus hagejale tagatud ka hoonestusõiguse võõrandamisel.

16. Lisaks on käesoleval juhul seatud hageja kasuks kinnistusraamatusse ka üürilepingu kohta märge

VÕS § 324 lg 1 järgi (I kd, tl 149). VÕS § 324 lg 2 kohaselt tagab kinnistusraamatusse kantud märge,

et kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse,

peab lubama üürnikku kinnisasja vastavalt üürilepingule kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust

üürilepingut vastavalt VÕS §-s 323 sätestatule üles öelda. Seega tagab märge veel omakorda, et

VÕS § 324 lg 2 kohaselt peab ka uus hoonestusõiguse omanik lubama hoonestusõigust üürilepingu

alusel kasutada.

17. Kinnistusraamatusse kantud märke tõttu ei ole võimalik hageja nõusolekuta hoonestusõigust

kustutada.

AÕS § 245 lg 1 kohaselt, kui hoonestusõiguse ja maatüki omanikuks saab üks ja sama isik,

kustutatakse hoonestusõigus kinnistusraamatust tema avalduse alusel. Kande kustutamiseni jääb

hoonestusõigus asjaõigusena püsima, kui omanik ei esita avaldust hoonestusõiguse kustutamiseks.

kinnistusraamatuseaduse (KRS) § § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või

kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks

(puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KRS § 341 lg 2 p 6 järgi on puudutatud isikuks

teiste hulgas asjaõigust puudutava märke muutmisel või kustutamisel märke järgi õigustatud isikud,

samuti isikud, kes omavad asjaõigust märkest tulenevale õigusele.

Hageja on põhjendanud hagi tagamist sellega, et kostja on varasemas kohtuasjas sõnaselgelt

väljendanud eesmärki kustutada kinnistu omanikuna hoonestusõigus ja kinnistu kõrgema hinnaga

maha müüa (I kd, tl 67). Kolleegium selgitas, et hoonestusõiguse kustutamisel läheb hoonestusõiguse

esemeks olevate ehitiste kasutamiseks seatud üürileping üle kinnisasja omanikule (vt ülal p 14). Kui

hoonestusõiguse omandab kinnisasja omanik, siis üldjuhul tuleb kinnisasja omaniku avalduse alusel

hoonestusõigus kustutada. Sisuliselt on sellisel juhul tegemist ka kinnistute ühendamisega sarnase

olukorraga, kus KRS § 59 lg 1 järgi kehtivad kanded edasi kogu kinnistu kohta. Tulenevalt märke

muutmise vajadusest on hoonestusõiguse esemeks olevaid ehitisi üürinud üürnik ka KRS § 341 lg 2

p 6 mõttes puudutatud isik, kelle nõusolek on vajalik hoonestusõiguse kustutamiseks.

18. Eelnevast tulenevalt on nii hoonestusõiguse kustutamise kui ka võõrandamise korral hageja

kehtivad üürilepingust tulenevad õigused tagatud. Kuivõrd käsutuskeelu seadmine ei ole käesoleval

juhul põhjendatud TsMS § 378 lg 4 mõttes, siis tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu

määrused. Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab hagi tagamise taotluse rahuldamata.

Keelumärke kustutamiseks tuleb kostjal esitada käesolev määrus Tartu Maakohtu

kinnistusosakonnale. Märke kustutamiseks ei ole vaja hageja nõusolekut (KRS § 496).

19. Kolleegium märgib, et põhjendamatu on seada hagi tagamise abinõu pärast kohtumenetluse

lõppemist ka kogu üürilepingu kehtivuse ajaks, nagu maakohus on seda praegusel juhul teinud.

TsMS § 386 lg 4 järgi peab kohus hagi tagamise omal algatusel tühistama, kui hagi jääb rahuldamata.

Otsuse täitmise tagamiseks võib kohus siiski otsuses kindlaks määrata mõne hagi tagamise abinõu

kohaldamise (TsMS § 445 lg 1 esimene lause) (vt ka nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-123-14, p 12).

20. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus oleks pidanud hagi tagamise tühistama

hageja nõuete perspektiivituse tõttu, märgib kolleegium järgmist. Riigikohus on korduvalt selgitanud,

et kui kohus on hagi menetlusse võtnud, tuleb ringkonnakohtul perspektiivikust hinnata kitsamates

piirides (vt nt Riigikohtu 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p-d 14-15).

Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kostja väited ei anna alust järeldada, et maakohus oleks

põhjendamatult võtnud hagi menetlusse, sh pidanud nõudeid perspektiivikaks.

21. Kuna kolleegiumi määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause

mõttes, jaotatakse hagi tagamisega seotud menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest

menetluskulude jaotusest.

22. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks