3-1-1-48-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-48-16

Otsuse kuupäev

15. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Janno Remmelga (Remmelgas) süüdistuses

KarS § 436 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 1-15-3503

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Deniss Medvedev, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Janno Remmelga kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2016. a otsus Janno Remmelga õigeksmõistmises

KarS § 436 lg 2 järgi muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Janno Remmelgas anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ajavahemikul 29. aprillist 2013 kuni

25. juunini 2013 jättis ta kaitseväeteenistuses oleva tegevväelasena omavoliliselt ilmumata oma

teenistuskohta Kaitseliidu Tallinna maleva staapi aadressil Narva mnt 81, Tallinn ning ei täitnud ka

teenistuskohustust mujal. Kokku kestis J. Remmelga omavoliline äraolek 58 päeva. Seejuures oli

J. Remmelgas teadlik, et tema teenistussuhe ei ole lõppenud ning et ta on kohustatud ilmuma

teenistuskohta ja täitma teenistusülesandeid. Sellega pani J. Remmelgas toime karistusseadustiku

(KarS) § 436 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o väeosast väljalubatu poolt tähtajaks teenistusse

ilmumata jätmise, kui omavoliline äraolek on kestnud üle kolmekümne päeva.

2. Harju Maakohtu 28. oktoobri 2015. a otsusega mõisteti J. Remmelgas KarS § 436 lg 2 järgi õigeks.

Kohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. Tõendatud on, et J. Remmelgas oli temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal

tegevväelane kaitseväeteenistuses ning alates 29. aprillist 2013 J. Remmelgas oma teenistuskohta ei

ilmunud ja teenistusülesandeid ei täitnud. Tunnistajate ütluste ja kirjalike tõendite kohaselt soovis

J. Remmelgas teenistussuhet peatada alates 11. märtsist 2013, esitades sellekohase avalduse

28. veebruaril 2013, kuid seda ei rahuldatud, sest tema ülem L. A. ei nõustunud nii lühikese

etteteatamise tähtajaga. Tegevteenistusse ei ilmunud J. Remmelgas esmalt 5. aprillist 2013 kuni

26. aprillini 2013, mille kohta esitas ta haiguslehe personalikonsultant A. K-le. Seejärel esitas

J. Remmelgas avalduse teenistussuhte lõpetamiseks 28. aprillist 2013. Alates 29. aprillist 2013 ta

teenistuskohustusi enam ei täitnud.

2.2. Arutatava kriminaalasja peamine küsimus seisneb selles, kas KarS § 436 on kohaldatav üksnes

isikule, kes on määratud kasarmurežiimile, või on selle kuriteo subjektiks ka selline

kaitseväeteenistuja, kes ei asu kogu aeg teenistuskohas, vaid täidab teenistuskohustusi sarnaselt tööl

käiva inimesega. Kohus sedastas, et karistusseadustiku 24. peatükis sisalduvate kuriteokoosseisude

subjekti eritunnus seisneb just teenistuses, mille eesmärk on tagada riigikaitse. Riigi kaitsmise

eesmärgil peavad kaitseväeteenistuses olevad isikud olema allutatud rangematele reeglitele, millega

tagatakse

kaitseväe

valmisolek

riigi

kaitsmiseks

igal

selleks

vajamineval

hetkel.

Kaitseväeteenistusalaste rikkumiste toimepanemise eest tuleb vastutusele võtta üksnes enamohtlike

süütegude korral. Teod, mida enamohtlikuna käsitada ei saa, on karistatavad distsiplinaarkorras.

2.3. Maakohus asus seisukohale, et J. Remmelga käitumises puuduvad KarS § 436 objektiivsed ja

subjektiivsed tunnused. KarS §-s 436 sätestatud koosseisu kaitstav õigushüve on kaitseväedistsipliin.

Teenistusse ilmumata jätmine saab seisneda väeosast või muust teenistuskohast loa alusel lahkunud

kaitseväeteenistuses oleva isiku sinna tähtajaks ilmumata jätmises. Väeosa või muu teenistuskoht on

koht, kus kaitseväelane oli kohustatud viibima, kaasa arvatud staap. Teenistuskoht või väeosa on

koht, kus kasarmurežiimile allutatud kaitseväelane peab teenistuses viibima. Tegevväelase puhul on

KarS § 436 kohaldatav üksnes juhul, kui ta on mingil põhjusel allutatud kasarmurežiimile. Sellisele

režiimile saab allutada kõrgendatud valmisoleku, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal,

samuti kui kaitsevägi on kaasatud rahvusvahelisele sõjalisele missioonile. Rahuajal on

kasarmurežiimile allutamisega tegemist näiteks sõjalise väljaõppega, kus väljaõppe kestel ei lubata

koju minna.

2.4. KarS § 436 koosseisu realiseerimiseks on keskse tähendusega luba, mille alusel on isikul

väeosast või muust teenistuskohast lubatud lahkuda. J. Remmelgal oma teenistuskohast lahkumiseks

eraldi luba vaja ei olnud, ka ei olnud ta allutatud kasarmurežiimile. Tunnistaja V. T., kes oli

J. Remmelga vahetu ülem, selgitas kohtuistungil, et J. Remmelgas suunati Kaitseliidu Tallinna

malevasse (aadressil Narva mnt 81, Tallinn) juunikuust 2012. Tema ütluste kohaselt oli Tallinna

maleva staabihoones kasarmurežiimile allutatud üksnes korrapidaja. Kohapeal teenisid üldjuhul

tegevväelased ajavahemikus kella 8.00–17.00. Igapäevaseid teenistusülesandeid maleva staabihoones

täites ei pidanud J. Remmelgas teenistuskohast lahkumiseks luba küsima. Tunnistaja A. K. kinnitas

samuti, et J. Remmelgas töötas Tallinna maleva staabihoones väljaõppesektsioonis instruktorina ning

oli tegevteenistuses. J. Remmelga tööaeg kestis 8.00–17.00. Et ta oli instruktor, pidi ta liikuma

erinevate objektide vahel (näiteks tagalakeskus, lasketiir). Tunnistaja sõnul soovis J. Remmelgas

korduvalt teenistussuhte peatamist ning avaldas arvamust, et kui ta tegevteenistuse peatamist ei saa,

lahkub ta tegevteenistusest. Tunnistaja L. A. ütlused kattuvad A. K. ja V. T. ütlustega. Tunnistaja R.

T. ütluste kohaselt kehtib kaitseväeteenistujatele või töölistele kasarmurežiim siis, kui kõrgendatakse

valmisolekuastmeid. J. Remmelgas kasarmurežiimile allutatud ei olnud.

2.5. Peatudes ka teo subjektiivsel koosseisul, sedastas maakohus, et J. Remmelgas soovis korduvalt

oma teenistussuhet peatada, kuid tema avaldusi ei rahuldatud. Kuna ta oli äraminekust rääkinud,

luges ta kahekuulist etteteatamise tähtaega alates 28. veebruarist 2013, s.t teenistussuhte peatamise

avalduse

esitamisest.

Avaldused

erakorraliseks

vabastamiseks

kaitseväeteenistusest

esitas

J. Remmelgas mitu korda (28. aprillil 2013 ja 9. mail 2013). Hiljem sai ta teada, et tema avaldust ei

ole menetletudki. Sellest tulenevalt ei saa rääkida tahtlikust väeosasse ilmumata jätmisest.

2.6. Ehkki J. Remmelgas ei vastuta KarS § 436 lg 2 järgi, võib ta kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS)

§ 166 lg 1 alusel vastutada seadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevate

teenistusülesannetega seotud põhimõtete eiramise ning nõuete ja teenistusülesannete täitmata jätmise

või nende mittenõuetekohase täitmise eest.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Deniss Medvedev, taotledes kohtuotsuse tühistamist ning J. Remmelga süüditunnistamist ja

karistamist KarS § 436 lg 2 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2016. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja prokuröri

apellatsioon rahuldamata. Kohus nõustus maakohtu seisukohtade ja järeldustega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör D. Medvedev, kes taotleb maa- ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja täiendavaid tõendeid kogumata uue otsuse tegemist, millega

mõista J. Remmelgas KarS § 436 lg 2 järgi süüdi ja karistada teda vangistusega 10 kuud. KarS § 73

lg-te 1 ja 3 alusel taotleb prokurör mõistetud vangistuse täitmisele pööramata jätmist, kui

J. Remmelgas ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kassaatori

seisukohad on järgmised.

5.1. Kassatsiooni kohaselt on kohtud piirdunud ekslikult KarS § 436 sättes sisalduva termini

„väljalubatu“ grammatilise tõlgendamisega, jättes tähelepanuta KarS § 436 paigutuse peatükis

„Kaitseväeteenistusalased süüteod“ ja selle eesmärgi ning KarS § 431 lg 1 sõnastuse, mis määratleb

kaitseväeteenistusalaste süütegude subjekti mõistet. Tõlgendades kõnealust sätet süstemaatiliselt ja

teleoloogiliselt, tuleb kassaatori arvates asuda seisukohale, et KarS § 436 on kohaldatav, kui

teenistuskohta jääb õigeaegselt ilmumata kasarmurežiimil olev kaitseväelane või ka kasarmurežiimil

mitteolev kaitseväeteenistuja. „Väljalubatu“ on iga kaitseväelane, kelle puudumisel teenistusest on

õiguslik alus. See alus võib tuleneda eraldi antud loast, aga ka tööajakorraldusest, nt kui

tegevväelasele on määratud kindel tööaeg ning ta ei pea kogu aeg viibima teenistuskohas.

5.2. Ka ei nõustu kassaator kohtute seisukohaga, et J. Remmelgas ei käitunud tahtlikult, kui ta jättis

teenistuskohta ilmumata. Süüdistatav oli teadlik, et tegevväelasena pidi ta 29. aprillil 2013 ja

järgnevatelgi päevadel teenistusülesandeid täitma. Seda asjaolu ei väära ka J. Remmelga avaldused

teenistussuhte peatamiseks ja teenistusest vabastamiseks. Teenistuse peatamise või lahkumisavalduse

esitamisega teenistussuhe kohe ei peatu ega lõpe, see lõpetatakse vastava käskkirjaga.

5.3. Vääraks tuleb pidada maakohtu hinnangut, et J. Remmelga tegu ei kuulu kaitseväedistsipliini

enam ohtlike rikkumiste hulka. Varasema kohtupraktika kohaselt oli KarS § 436 kohaldatav ka

kaitseväeteenistujatele, kes ei ole kasarmurežiimile allutatud. Distsiplinaarsüüteona KVTS § 166 p 1

mõttes võib apellandi hinnangul olla käsitatav eelkõige üksikute teenistusülesannete täitmata jätmine.

Kui isik ei ilmu üldse teenistusse, jätab ta oma teenistuskohustused täitmata tervikuna ning säärane

olukord on käsitatav distsiplinaarsüüteona üksnes lühikese aja jooksul. KarS § 436 lg-st 1 tuleneb

üheselt, et kui omavoliline äraolek on kestnud üle kolme päeva, siis järgneb sellele kriminaalvastutus.

6. Kassatsioonivastuses leiab J. Remmelga kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova, et süüdistatava

teos puuduvad nii KarS § 436 objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused. Omavolilisest lahkumisest

saab rääkida üksnes siis, kui väeosast või muust teenistuskohast lahkumiseks on vajalik luba. See

kehtib eelkõige ajateenistuses olijate suhtes, kellele antakse teenistuskohast lahkumiseks väljaluba.

Tegevteenistuses olijate suhtes on norm kohaldatav siis, kui Kaitseväe üksused on Eestis

kasarmeeritud riigisisese kaitsevalmiduse tõttu. J. Remmelgas ei olnud süüdistuses kirjeldatud ajal

kasarmeeritud ega vajanud ta ka teenistuskohast lahkumiseks eraldi luba. Lisaks ei teadnud

J. Remmelgas ega pidanud ka võimalikuks, et ta hoidub teenistusülesannete täitmisest omavoliliselt

kõrvale, arvestades, et tema taotlust teenistussuhte lõpetamiseks ei rahuldata taotletud aja jooksul.

Kaitsja hinnangul võis J. Remmelgas olla koosseisueksimuses KarS § 17 tähenduses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kassaator taotleb maa- ja ringkonnakohtu

õigeksmõistva otsuse tühistamist ja täiendavaid tõendeid kogumata uue, süüdimõistva kohtuotsuse

tegemist. Sellise otsuse koostamist kriminaalmenetluse seadustik kassatsioonimenetluses aga ei

võimalda. Tulenevalt KrMS § 361 lg 1 p-st 7 võib Riigikohus otsusega tühistada kriminaalasjas

tehtud kohtuotsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha täiendavaid tõendeid kogumata uue kohtuotsuse

üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda. Sellest johtuvalt ei ole Riigikohtul pädevust

teha kasseeritud kohtuotsusega võrreldes erinevat, süüdistatava olukorda raskendavat kohtuotsust.

Kuna praegusel juhul tegid maa- ja ringkonnakohus õigeksmõistva otsuse, tähendaks J. Remmelga

süüdimõistmine Riigikohtus tema olukorra raskendamist. Eelmärgitu ei takista siiski kassatsiooni

sisulist lahendamist ning otsuse tegemist küsimuses, kas alama astme kohtute otsused on seaduslikud

ja põhjendatud.

8. Kriminaalasja sõlmküsimuseks on, kas KarS § 436 subjektiks saab olla ainult selline

kaitseväeteenistuses olev isik, kes võib teenistuskohast lahkuda üksnes ülema sellekohase loa alusel,

või laieneb see karistusnorm ka nendele kaitseväelastele, kes peavad teenistusülesandeid täitma

kindlal ajal, kuid ei vaja teenistuskohast lahkumiseks ülema poolt eraldi antavat luba (nt

tegevväelane, kes töötab tavapärasel tööajal ning lahkub väeosa territooriumilt pärast tööaega).

Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadega ning leiab sarnaselt, et KarS § 436

toimealasse ei ole hõlmatavad juhud, kus tavapäraseid teenistusülesandeid täitev tegevväelane, kes ei

vaja luba väeosast või muust teenistuskohast lahkumiseks, jätab teenistuskohta ilmumata.

9. Kaitseväeteenistusalase süüteo toimepanemise eest karistatakse isikut, kes on kaitseväeteenistuses

(KarS § 431 lg 1). Kaitseväeteenistuses olevateks isikuteks on kaitseväeteenistuskohustust täitvad

isikud – ajateenijad (KVTS § 5 lg 2) ja reservväelased (KVTS § 5 lg 3) – ning tegevteenistuses

olevad isikud ehk tegevväelased (KVTS § 7). Kuna KarS § 436 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemine ei ole piiratud kaitseväeteenistuse liigiga, võib selle teo toimepanijaks olla nii

kaitseväeteenistuskohustust täitev kui ka tegevteenistuses olev isik. Sellega on kohtumenetluse

pooled käimasolevas kriminaalmenetluses läbivalt ka soostunud.

10. Määrav on aga KarS § 436 koosseisu subjektsuse hindamisel see, kas kaitseväeteenistuses oleva

isiku lahkumine väeosast või muust teenistuskohast sõltus loa olemasolust. Kolleegiumi hinnangul

tuleneb see otseselt KarS § 436 lg 1 dispositsioonist. Nimelt on käsitletava karistusnormi

koosseisupärasteks tegudeks väeosast või muust teenistuskohast omavoliline lahkumine või väeosast

väljalubatu poolt tähtajaks teenistusse ilmumata jätmine, kui omavoliline äraolek on kestnud üle

kolme päeva. Kolleegium leiab, et omavolilise äraolekuna on käsitatav üksnes teenistuskohast

eemalviibimine ülema loa puudumise korral. Luba on KarS § 436 mõttes kaitseväelasele antud õigus

lahkuda väeosast või muust teenistuskohast. Sellest tulenevalt on kaitseväelase omavoliline äraolek

teenistuskohast võimalik üksnes ajal, mil ta ei tohtinud ilma loata teenistuskohast lahkuda või mil tal

oli küll sellekohane luba, kuid ta ei naasnud teenistuskohta pärast väljalubatud tähtaja möödumist.

Seega ei hõlma KarS § 436 kohaldamisala sellise kaitseväelase teenistusest äraolekut, kelle

lahkumine väeosast või muust teenistuskohast ei sõltunud konkreetsel juhul ülema loa olemasolust.

11. Tegevväelane, kes täidab rahuajal tavapäraseid teenistusülesandeid selleks kindlaksmääratud

tööajal, ei vaja üldjuhul teenistuskohast lahkumiseks luba. Vastav luba on tegevväelase puhul nõutav

ainult siis, kui ta on kasarmeeritud ning tal on keelatud väeosast või muust teenistuskohast ilma loata

lahkuda. Tegevväelane kasarmeeritakse eeskätt kõrgendatud valmisoleku, sõjaseisukorra ja

erakorralise seisukorra ajal. Neil juhtudel on riigikaitse tagamiseks esmatähtis, et tegevväelane oleks

ruumiliselt kättesaadav ning viibiks väeosas või muus teenistuskohas operatiivses valmisolekus.

Rahuajal on tegevväelane kasarmeeritud näiteks siis, kui ta osaleb pikemaajalisel sõjaväelisel

väljaõppel, mille käigus on väljaõppe eesmärkide täitmiseks ja selle sujuvaks korraldamiseks oluline

samuti tema pidev kohalolek.

12. Käesolevas kriminaalasjas tuvastas maakohus, et J. Remmelgas täitis tegevväelasena

teenistusülesandeid tavapärase tööajakorralduse järgi, ta ei olnud kasarmeeritud ega vajanud luba

teenistuskohast lahkumiseks. Kolleegium rõhutab, et ehkki J. Remmelgas jättis süüdistuses

kirjeldatud ajavahemikul teenistuskohta ilmumata, ei sõltunud tema lahkumine sealt ülema eraldi

antavast loast. Seega ei täitnud J. Remmelgas KarS § 436 lg 2 objektiivset koosseisu ning tema

õigeksmõistmine kohtute poolt on põhjendatud.

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2016. a otsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)