3-1-1-53-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-53-16

Otsuse kuupäev

15. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Saale Laos ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Väärteoasi Alar Salu karistamises KarS § 325 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. detsembri 2015. a otsus väärteoasjas nr

4-15-5097

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alar Salu kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 18. detsembri 2015. a otsus osaliselt Alar Salu karistamises

KarS § 325 lg 1 järgi ja temalt 456 euro suuruse DNA-ekspertiisikulu väljamõistmises ning

saata väärteoasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

2. Osas, millega DNA-ekspertiisikulu jäeti osaliselt riigi kanda, jätta maakohtu otsus

muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada.

4. Kaitsja taotlus maakohtu menetluses kantud menetluskulu hüvitamiseks jätta läbi

vaatamata.

5. Määrata Advokaadibüroo Clarus OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Alar Salule

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sh

käibemaks 40 (nelikümmend) eurot.

6. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 22. jaanuaril 2014 alustas Tallinna Vangla karistusseadustiku (KarS) § 325 lg 2 p 1 tunnustel

kriminaalasjas nr 14922500009 menetlust selle kohta, et Tallinna Vangla julgeolekuosakonnale

laekunud teabe kohaselt toimetab kaitsja ülesandeid täitev isik Tallinna Vangla kinnipeetavatele

esemeid, mis on justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla

sisekorraeeskirja“ § 641 p 10 järgi vanglas keelatud.

2. 25. märtsil 2014 esitati selles kriminaalasjas KarS § 325 lg 2 p 1 ja § 183 lg 1 tunnustel kahtlustus

Alar Salule. Seoses 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatustega lõpetas Tallinna

Vangla 18. veebruari 2015. a määrusega KarS § 325 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo osas

kriminaalmenetluse KarS § 5 lg 2 alusel. Selle süüteo osas alustati A. Salu suhtes

väärteomenetlust.

3. Tallinna Vangla 3. juuni 2015. a otsusega karistati Alar Salu KarS § 325 lg 1 alusel 250

trahviühiku (1000 euro) suuruse rahatrahviga ja temalt mõisteti DNA-ekspertiisikulu katteks välja

1140 eurot. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta andis 21. veebruaril 2014 ajavahemikul

16.30 kuni 17.00 Tallinna Vanglas toimunud kohtumisel kinnipeetav R. R-ile üle neli SIM-kaarti

ja mobiiltelefoni mikroskeemi, mis on vangla sisekorraeeskirja § 641 p 10 kohaselt vanglas

keelatud esemed.

4. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles A. Salu väärteomenetluse lõpetamist

väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 või § 30 lg 1 alusel, samuti menetluskulude

hüvitamist.

5. Harju Maakohtu 18. detsembri 2015. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja kohtuvälise

menetleja otsus tühistati A. Salult menetluskulude väljamõistmise osas. Maakohus tegi tühistatud

osas uue otsuse, mõistis menetlusaluselt isikult DNA-ekspertiisikulu katteks välja 456 eurot ja

jättis ülejäänud ekspertiisikulu riigi kanda. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud KarS § 325 lg-s 1 nähti ette vastutus väärteo eest, sama

paragrahvi 2. lõikes kirjeldatud käitumine täitis aga kuriteokoosseisu tunnused. 1. jaanuaril 2015

jõustunud karistusseadustiku muudatustega tunnistati KarS § 325 lg 2 kehtetuks ja sellest ajast

nähakse kõnealuse paragrahvi 1. lõikes ette vastutus üksnes väärteo eest.

5.2 14. novembri 2014. a jälitustoimingu protokollis on fikseeritud Tallinna Vangla tehtud

jälitustoiming, s.o teabe salajane pealtkuulamine ajavahemikul 2.–31. detsembrini 2013.

Jälitustoimingu aluseks olnud Harju Maakohtu 2. detsembri 2013. a määrusega nr 631 tutvumisel

selgus, et jälitustoimingu luba ei olnud antud A. Salu suhtes menetletud kriminaalasjas. Seega ei

ole kõnealune jälitustoimingu protokoll VTMS § 32 lg 2 järgi lubatav tõend.

5.3 3. novembri 2014. a jälitustoimingu protokollis kajastatud jälitustoimingu aluseks olid Harju

Maakohtu 28. jaanuari 2014. a määrus nr 64 ja 26. veebruari 2014. a määrus nr 119.

Jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 1262 lg 2 kohaselt võis sama paragrahvi lg 1 p 2

alusel teha jälitustoiminguid ka KarS § 325 lg-s 2 sätestatud kuriteo puhul. Jälitustoiminguks loa

andmise ajal oli piisav alus eeldada, et tegemist on keelatud esemete korduva üleandmisega.

Määruse tegemise aluseks olid kolm kaastööteadet ja teises asjas tehtud jälitustoimingu käigus

juhuleiuna ilmnenud teave, mille kohaselt tellis R. R. A. Salult mälukaarte. Korduv käitumine

nähtub ka jälitustoimingu protokollist. Jälitustoiminguks loa andmine oli kooskõlas ultima ratio-

põhimõttega.

5.4 Vaidlust pole selle üle, et menetlusalune isik sai väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kokku

R. R-iga. Seda kinnitavad tunnistajate S. L-i ja R. R-i kohtuvälises menetluses antud ning

kohtulikul arutamisel avaldatud ütlused ning A. Salu ütlused. Samuti ei ole vaidlust, et pärast

kohtumist tehtud läbiotsimisel leiti R. R-i jalanõude sees olevast peidikust neli SIM-kaarti ja

mobiiltelefoni mikroskeem. Keelatud esemete leidmist kinnitavad S. L-i ja R. R-i ütlused, akt

esemete äravõtmise kohta ning 24. märtsi 2014. a vaatlusprotokoll. Järelikult on tuvastatud

keelatud esemete üleandmine kinnipeetavale.

5.5 KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo pani toime A. Salu. Seda järeldust kinnitab muu

hulgas jälitustoimingu protokoll, mis kajastab Tallinna Vangla kinnipeetavate ja vabaduses

viibinud isikute suhtlemist. S. L-i ütlustega on tõendatud, et enne kokkusaamist vaatas ta ruumi

põhjalikult üle ega tuvastanud keelatud esemeid. A. Salu ja R. R-i kokkusaamine toimus vahetult

pärast ruumi kontrollimist. Enne kaitsjaga kohtumist otsis järelevalveosakonna valvur ka R. R-i

läbi, kuid keelatud esemeid ei tuvastanud. Hiljem tehtud läbiotsimisel leitud esemed kattuvad

koguse poolest ja esemeliselt sellega, mida jälitusprotokollis kajastatud kõnede kohaselt

vanglasse telliti ning mille kohaletoimetamiseks edastati kolmandatele isikutele A. Salu

telefoninumber. Usaldusväärsed ei ole R. R-i ütlused selle kohta, et menetlusalune isik ei andnud

talle keelatud esemeid. Samuti pole usaldusväärne kaitseversioon, mille järgi võis A. Salu DNA

sattuda R. R-i jalanõudes olnud peidikust leitud Minigripi kilekotile vahendliku ülekandumise

teel. Selle võimaluse välistavad S. L-i ja R. R-i ütlused.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Salu kaitsja vandeadvokaadi abi Silver

Reinsaar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist samale kohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

6.1 KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud

otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette kolmeaastast

aegumistähtaega. 21. veebruaril 2016 möödus väärteo toimepanemisest 2 aastat. Maakohus

tuvastas, et kriminaalmenetlust A. Salu suhtes alustati KarS § 325 lg 2 p 1 tunnustel teise

jälitustoimingu käigus juhuleiuna saadud teabe alusel. Jälitustoimingu protokolli, millest juhuleid

ilmnes, ei pidanud kohus lubatavaks tõendiks. Väärteo aegumise tuvastamiseks on tähtis

selgitada, kas kriminaalmenetluse alustamine KarS § 325 lg 2 p 1 alusel oli põhjendatud, s.t kas

kriminaalmenetluse alustamiseks oli ajend ja alus. Kriminaalmenetluse õigusvastane alustamine

KarS § 81 lg 7 p-s 2 ette nähtud aegumise peatumise tagajärge kaasa tuua ei saa.

6.2 Kui järjestikuste jälitustoimingute puhul tunnistatakse esimene jälitustoiming lubamatuks, peab

hindama, missuguses ulatuses tugineti hiljem jälitustoiminguteks antud lubade väljastamisel

varem tehtud jälitustoimingutega saadud teabele. Maakohus tugines hilisema jälitustoimingu

lubatavaks tunnistamisel esimesena tehtud jälitustoimingu protokollile, kuid ei tutvunud selle

aluseks olnud kohtu loaga. Samuti ei võetud väärteoasja materjali juurde teise jälitustoimingu

aluseks olnud lubasid. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb üldjuhul kriminaalasja juurde võtta

selline jälitustoimingu tegemist lubav määrus, mille alusel on saadud tõendina kasutatav

jälitustoimingu protokoll. Menetlusalune isik taotles jälitustoimingute lubade asja materjali juurde

võtmist, lubade aluseks oleva materjaliga tutvumist ja ka selle materjali asja juurde võtmist, kuid

seda taotlust ei lahendatud. Kohtuistungi protokollist ega kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi, miks

jälitustoiminguteks antud lubasid väärteoasja materjalile ei lisatud. Nende tõenditeta ei saa

hinnata kriminaalmenetluse alustamise põhjendatust ega vastata küsimusele, mis puudutab

aegumise peatumise aluse olemasolu.

6.3 Kohus ei analüüsinud võimalust, et R. R-il puudus keelatud esemete üle tegelik võim, s.t valdus

asjaõigusseaduse § 32 mõttes. Valdus omandatakse asja üle tegeliku võimu saamise teel. R. R-i

valdus oleks saanud tekkida pärast seda, kui tal oli võimalik naasta enda igapäevasesse

elukeskkonda. Valduse tekkimist ei tuvastatud, mille tõttu ei viidud keelatud esemete üleandmist

lõpule. Vastutust väärteokatse eest KarS § 325 ette ei näe (KarS § 251).

6.4 KrMS § 1262 lg 2 kohaselt oli lubatud jälitustoiminguid teha KarS § 325 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo puhul. Sama paragrahvi 1. lõikes nimetatud teo suhtes see lubatud ei

olnud. Jälitustoimingutega kogutud tõendeid KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo

tõendamisel kasutada ei saa. Ka ei olnud jälitustoimingu protokollile tuginemine kooskõlas

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendiga asjas nr 3-1-1-10-11 ja see kujutab endast

väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.

6.5 Riigikohtu praktika kohaselt on tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel lubatud vaid

siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda

mõjuvatel põhjustel. Maakohus avaldas S. L-i kohtuvälises menetluses antud ütlused, kuigi

tunnistajat kohtuistungile ei kutsutud. Tema ütlustele tuginemine mõjutas kohtuotsuse

seaduslikkust, mis on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2

mõttes.

7. Kassatsioonivastuses leiab Tallinna Vangla, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon

rahuldamata. Kohtuvälise menetleja põhiseisukohad on järgmised.

7.1 Kriminaalasja nr 14922500009 menetlust alustati KarS § 325 lg 2 p 1 tunnustel kaastöötajatelt

laekunud informatsiooni ja kriminaalasjas nr 13922500084 tehtud toimingute ning kogutud teabe

põhjal. Selle teabe järgi toimetas A. Salu Tallinna Vangla kinnipeetavatele keelatud esemeid.

KrMS § 194 ja § 197 lg 2 kohaselt oli kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ning põhjendatud.

Kuigi maakohus leidis, et VTMS § 32 lg 2 kohaselt ei saa tõendina kasutada teises kriminaalasjas

koostatud jälitustoimingu protokolli, ei tähenda see, et kõnealune tõend on lubamatu

KrMS § 1261 lg 2 mõttes. Samuti pole osutatud maakohtu järeldus seotud kriminaalasjas nr

14922500009 menetluse alustamise seaduslikkusega.

7.2 KarS § 325 lg 1 tunnused eeldavad kinnipeetavale keelatud eseme üleandmist. Ei ole oluline, kas

kinnipeetav oli saanud hakata talle üle antud eset kasutama. R. R. sai keelatud esemed enda kätte

ja peitis need jalatsite sisse, millega oli KarS § 325 lg 1 koosseis täidetud. Kassaatori viide

KarS §-le 251 pole asjasse puutuv, sest väärtegu pandi toime enne selle sätte jõustumist. KarS § 5

lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.

7.3 Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et maakohus tugines lubamatult jälitustoimingu protokollile.

Kohtuotsuse põhjendused on jälitustoimingu protokolli puudutavas osas õiged.

7.4 Samuti leitakse kassatsioonis ebaõigesti, et maakohus rikkus S. L-i ütluste avaldamisega oluliselt

väärteomenetlusõigust. Kassaator ajab segamini kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse

regulatsiooni. VTMS § 99 lg 8 sätestab üheselt, et kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud,

võib maakohtunik avaldada tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium annab kõigepealt hinnangu kassaatori väitele, mille kohaselt ei

saa väärteoprotokollis kirjeldatud käitumist käsitada lõpuleviidud süüteona KarS § 325 lg 1

mõttes (I), vastab seejärel argumentidele, mis puudutavad kriminaalmenetluse alustamise

seaduslikkust, väärteo võimalikku aegumist ja jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimist ning

võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (II). Viimaks lahendab kolleegium kaitsja taotlused

maakohtus kantud menetluskulu hüvitamiseks ja kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks (III).

I

9. Kolleegium osutab esmalt kohtuvälise menetleja ekslikule seisukohale, mille järgi välistab

KarS § 251 kohaldamise KarS § 5 lg-s 1 sätestatu. Kassatsioonivastuses jäetakse tähelepanuta, et

KarS § 5 lg 2 esimese lause järgi on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust

või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest

jõustunud otsusega karistatud. Kuigi väärteokatse karistatavust ette nägev säte (KarS § 251)

jõustus 1. jaanuaril 2015, s.t pärast arutatava väärteoasja esemeks oleva teo toimepanemist, saaks

see menetlusaluse isiku teo karistatavuse välistada siis, kui oleks tuvastatud, et A. Salu ei viinud

KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu lõpule.

10. Väärteokatse on KarS § 251 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses

sätestatud juhtudel. KarS § 325 lg 1 vastutust väärteokatse eest ette ei näe. Öeldu tähendab, et

katsestaadiumi jäänud käitumise korral oleks KarS § 251 tagasiulatuvat jõudu omav seadus, mis

välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt. Küsimust A. Salu käitumise kvalifitseerimisest

väärteokatsena ei ole aga senisel kohtulikul arutamisel aktualiseerunud, vaid selle probleemi

tõstatas kaitsja alles kassatsioonis.

11. KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad

kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või

vahistatule. A. Salule heidetakse ette, et ta andis R. R-ile üle neli kõnekaarti ja mobiiltelefoni

mikroskeemi. Kassatsioonimenetluse poolte vahel ei ole vaidlust, et kõnealused esemed on

vanglas keelatud. Kuna kohtulikul arutamisel tehti kindlaks keelatud esemete üleandmine,

tähendab see, et sellise käitumisega on KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused täidetud.

12. Lisaks tuvastas kohus, et R. R. peitis talle üle antud asjad oma jalanõu sees olevasse peidikusse ja

lahkus ruumist, kus kokkusaamine toimus. Kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolude põhjal oli

keelatud esemete üleandmise ja nende hilisema leidmise vahel selgelt tajutav ajaline ning

ruumiline erinevus ning kolleegiumil ei teki vähimatki kahtlust, et väärteoprotokollis kirjeldatud

tegu tuleb käsitada lõpuleviiduna.

II

13. Väärteoasja materjali kohaselt alustati A. Salu suhtes 22. jaanuaril 2014 kriminaalmenetlust

KarS § 325 lg 2 p 1 tunnustel. Kriminaalmenetluse alustamise ajendiks oli Tallinna Vanglale

kaastöötajatelt laekunud informatsioon ning kriminaalasjas nr 13922500084 jälitustoiminguga

kogutud teave selle kohta, et kaitsjana tegutsev isik toimetab Tallinna Vangla kinnipeetavatele

keelatud esemeid. Eelnevast nähtub, et arutatava kohtuasja menetlus oli ajendatud mh teises

kriminaalasjas juhuleiuna saadud teabest.

14. Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu

tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et

järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus

kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue

kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning

ultima ratio-põhimõtte järgimist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr

3-1-1-10-11, p 19 ja 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 801).

15. Osutatud seisukohtadest lähtudes kontrollis maakohus õigustatult ka praeguses kohtuasjas

jälitustoimingute seaduslikkust ja KrMS § 1261 lg 2 ning § 1262 lg 2 nõuete täitmist. Vaidlustatud

kohtuotsusest nähtuvad põhjendused selle kohta, millistest tõenditest ja miks järeldub, et

menetlejal oli piisav alus kahtlustada KarS § 325 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemist. Juhuleiust ajendatud kahtlust, mille kohaselt võis olla tegemist keelatud esemete

korduva üleandmisega, kinnitavad muu hulgas nii hiljem kogutud ja jälitustoimingu protokollis

talletatud tõendusteave kui ka kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruses kajastatud

andmed. Samuti on maakohus sedastanud, et teises kriminaalasjas juhuleiuna ilmnenud uus

kuritegu sisaldus jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud menetlusseaduse redaktsiooni kohaselt

KrMS § 1262 lg-s 2 toodud kuritegude kataloogis. Seega oli selle kuriteo puhul lubatud tõendeid

koguda ka jälitustoimingutega. Viimaks sisalduvad kohtuotsuses põhjendused sellegi kohta, miks

kohus leidis, et A. Salu puudutava jälitustoimingu tegemisel on järgitud ultima ratio-põhimõtet.

16. Kuigi maakohus jättis teises kriminaalasjas koostatud jälitustoimingu protokolli tõendikogumist

välja, ei ole ta seejuures tuvastanud, et selles kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel

KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. Vaidlusalusele jälitustoimingu protokollile ei saanud kohtuotsuse

järeldusi rajada põhjusel, et VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga

kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus

lõpetatud. Kuna 14. novembri 2014. a jälitustoimingu protokoll oli koostatud teise kriminaalasja

menetluse raames, välistas juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise

A. Salu puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 kohaldamisega seotud maakohtu

järeldused pole aga vähimalgi määral seostatavad küsimusega kriminaalmenetluse alustamise

seaduslikkuse kohta. Järelikult ei saa senisel kohtulikul arutamisel tuvastatu põhjal väita, et A.

Salu puudutava kriminaalmenetluse alustamine oli õigusvastane ja et menetlusalusele isikule

süüks arvatud väärtegu võib seetõttu olla KarS § 81 lg-s 3 ning § 81 lg 7 p-s 2 sätestatu

koosmõjus aegunud.

17. Siiski märgib kassaator õigesti, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb üldjuhul

võtta kriminaalasja juurde selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või

prokuratuuri määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav

jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba

sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte osaliselt avalikustada.

Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada,

peab kohus põhjendama avaldamise võimatust. Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima

ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-89-15, p 27).

18. Kohtuistungi protokolli ja kohtuotsuse kohaselt on maakohus kohtuliku arutamise käigus

jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud, refereerides kohtuistungil lühidalt ka jälitustoimingu

aluseks olnud lubade sisu ning põhjendades otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust.

Ometi ei ole väärteoasja materjali juurde võetud jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka

põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei

saa. Väärib tähelepanu, et ka A. Salu taotles jälitustoiminguks antud lubade aluseks olnud

materjaliga tutvumise võimaldamist ja jälitustoimingu aluseks olnud lubade ning materjali

võtmist väärteoasja materjali juurde. Selle taotluse kohta tehtud lahendust väärteoasja materjalist

ei nähtu. Järelikult rikkus maakohus jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel otsuse

põhjendamise nõudeid, mis on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150

lg 2 mõttes.

19. Kaitsjaga saab nõustuda veel selles, et maakohus rikkus S. L-i kohtuvälises menetluses antud

ütluste avaldamise ja nendele ütlustele tuginemisega oluliselt väärteomenetlusõigust. VTMS § 99

lg 8 sätestab, et kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud, võib maakohtunik avaldada

tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused. Osutatud normi alusel saab aga tunnistaja

varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud

asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri

2007. a otsus asjas nr 3-1-1-74-07, p 5.1).

20. S. L-i 1. detsembril 2015 toimunud kohtuistungile ja järgnevale istungile kutsutud ei ole. Samas

on avaldatud tema kohtuvälises menetluses tunnistajana antud ütlused. See tähendab, et tunnistaja

ütluste avaldamiseks VTMS § 99 lg 8 alusel ei olnud täidetud kõik nõutavad eeldused. Arusaam,

justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse

kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks

irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses.

21. Kolleegium osutab täiendavalt, et sarnaselt S. L-i ütlustega puudus maakohtul seaduslik alus ka

R. R-i kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamiseks ja neile otsuses tuginemiseks. Eelnevat

tõdemust ei mõjuta ka asjaolu, et R. R-i ütlused avaldati menetlusaluse isiku taotlusel. Nimelt,

kuigi kohtuistungi protokolli kohaselt oli R. R. kutsutud kohtuistungile, kuhu ta ei ilmunud, ei ole

tuvastatud, et tal oli ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus. Järelikult eiras maakohus mõlema

tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamise ja neile ütlustele otsuse järelduste

rajamisega VTMS § 123 lg 2 nõudeid. Samuti rikuti menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid

vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena

VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kogumis jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel kindlaks tehtud

otsuse põhjendamise nõude rikkumisega toob see kaasa otsuse tühistamise ja väärteoasja uueks

arutamiseks saatmise samale maakohtule. Tuvastatud väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste

tõttu ei analüüsi kolleegium muid kassatsiooni väiteid.

22. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 18. detsembri 2015. a otsuse osaliselt A. Salu karistamises

KarS § 325 lg 1 järgi, samuti temalt 456 euro suuruse DNA-ekspertiisikulu väljamõistmises, ja

saadab väärteoasja tühistatud osas uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Osas, millega jäeti DNA-ekspertiisikulu osaliselt riigi kanda, jääb maakohtu otsus muutmata.

Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.

III

23. Kassaator on esitanud Riigikohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule maakohtus kantud

kuluna valitud kaitsjale makstud tasu 2000 euro suuruses summas. Taotluse kohaselt ei selgitanud

maakohus A. Salule ja tema kaitsjale menetluskulude hüvitamist puudutava taotluse esitamise

tähtaega. Kriminaalkolleegium leiab, et see taotlus tuleb jätta läbi vaatamata.

24. Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi

menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu kohta.

VTMS § 2 ja § 38 lg 1 kohaselt tuleb selles küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse sätteid.

Riigikohus on varem korduvalt väljendanud seisukohta, mille järgi tuleb KrMS § 189 lg 2 ning

§ 306 lg 1 p 14 järgi taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu

siirdumist nõupidamistuppa (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a otsus

asjas nr 3-1-1-119-12, p 9 ja 5. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-90-12, p 10). Kuna

Riigikohtul puudub menetluslik alus lahendada maakohtu asemel hilinenult esitatud taotlust, tuleb

see jätta läbi vaatamata.

25. Lisaks on A. Salu kaitsja esitanud taotluse kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks 240 euro suuruses summas, sh käibemaks 40 eurot. Taotluse kohaselt

kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks ja kaitsealusega nõupidamiseks aega 10 pooltundi.

Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23

lg-st 1 ning § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. septembri 2015. a otsusega kinnitatud

korra p-dest 2 ning 33 rahuldada. Kuna käesoleva otsusega maakohtu otsus tühistatakse ja

väärteoasi saadetakse uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus, tuleb see

menetluskulu VTMS § 38 lg 1 ning KrMS § 186 lg 1 kohaselt jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)