3-3-1-16-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-16-16 Otsuse kuupäev 15. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld Kohtuasi Rodion Ovsijenko kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja Rodion Ovsijenko Vastustaja Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 2015. a otsus asjas nr 3- 14-51196 Menetluse alus Riigikohtus Rodion Ovsijenko kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Rodion Ovsijenko kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 2015. a ja Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2014. a otsused haldusasjas nr 3-14-51196 ning teha uus otsus, millega rahuldada Rodion Ovsijenko kaebus ning mõista Tallinna Vanglalt Rodion Ovsijenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 375 eurot. 3. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda. 4. Kautsjon tagastada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Rodion Ovsijenko (kaebaja) esitas 15. jaanuaril 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles palus mõista välja hüvitise ebakohaste kinnipidamistingimustega (vähene põrandapind) tekitatud mittevaralise kahju eest. Tallinna Vangla andis 5. märtsi 2014. a kirjaga taotlejale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Tallinna Vangla registreeris 21. märtsil 2014 taotleja vastuse, kuid jättis kahjunõude seaduses ettenähtud ajal lahendamata. 2. Kaebaja esitas 18. juunil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus pärast kaebuse täpsustamist mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu omal äranägemisel seoses ebapiisava põrandapinna ning muude ebakohaste kinnipidamistingimuste esinemisega kambrites ajavahemikul 1. märts kuni 7. november 2012. 3. Tartu Halduskohus rahuldas 2. oktoobri 2014. a otsusega kaebuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 828 eurot. Halduskohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 3.1. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas süüdimõistetuna 252 päeva. 3.2. Vangla tegevuse õiguspärasust ei saa hinnata üksnes justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna

alusel, arvestada tuleb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 3 sätestatuga ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. 3.3. Kambri põrandapinna arvutamisel ei saa WC-alust pinda arvesse võtta. Mööblialust pinda tuleb aga arvestada. 3.4. Kaebaja kinnipidamine kambrites, kus ühe isiku kohta oli isiklik ruum väiksem kui 3 m², oli EIÕK art 3 ning EIK kohtupraktikat arvestades õigusvastane ning kaebaja inimväärikust rikkuv. Vastustaja väitel ei olnud kaebaja õiguste rikkumist võimalik ümberpaigutamisega vältida, sest vanglates puudusid selleks vabad kohad. Kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli vastustaja teadlik valik. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tingimused on täidetud. Muud kaebuses märgitud puudused kinnipidamistingimustes ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud. 3.5. Kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum jäi asjakohasel ajavahemikul alla 3 m² kokku 207 päeval, mis moodustab kinnipeetud ajast ligikaudu 82%, kusjuures kaebajat hoiti katkematult sellistes tingimustes 161 järjestikusel päeval. Põrandapinna vähesusest tulenenud negatiivseid mõjusid leevendas asjaolu, et kaebajale oli tagatud võimalus viibida iga päev vähemalt neli tundi väljaspool kambrit ning viibida ka värskes õhus. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et raskendavaid asjaolusid kohtumenetluses ei tuvastatud. 4. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja jätta kaebus rahuldamata. Vangla hinnangul ei saa kambri pindala arvutamisel WC-alust pinda maha arvata. Kui WC-alune pind arvestada üldpinna hulka, siis oli kaebajale õigusaktides ette nähtud 2,5 m² suurune põrandapind tagatud. Kambrid vastasid VSkE § 6 lg-s 6 ette nähtud tingimustele ning kaebaja õigusi ei ole rikutud. Eesti riik sai alles 2013. a-l teada, et alla 3 m² suurune põrandapind ühe isiku kohta ei ole EIK praktikaga kooskõlas. Seejärel on riigis võetud samme 3 m² tagamiseks. Asjakohasel ajavahemikul ei olnud vanglal võimalik tagada kaebajale rohkem pinda. Tartu Vanglasse ja Viru Vanglasse oli paigutatud maksimaalne arv kinnipeetavaid, mistõttu ei oleks neisse vanglatesse kinnipeetavate ümberpaigutamine probleemi lahendanud. Kuna 2013. aastast tagatakse isikule 3 m2 suurune kambripind, on Tallinna Vanglas vähendatud kinni peetavate isikute arvu 145 võrra. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja ei ole kahju ärahoidmiseks kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. 5. Kaebaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus mõista välja halduskohtu otsuses märgitust suurem hüvitis, sest halduskohus on ekslikult käsitanud isikut kinnipeetavana, kel oli võimalik viibida väljaspool kambrit iga päev vähemalt neli tundi. Kaebajat peeti kinni vahistatule ettenähtud kambrites või vastuvõtuosakonnas. 6. Tartu Ringkonnakohus tagastas 6. jaanuari 2015. a määrusega vastuapellatsioonkaebuse riigilõivu tasumata jätmise tõttu. 7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 26. novembri 2015. a otsusega Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. Tualetti ei ole kinnipeetaval võimalik kasutada kambris isikliku pinnana ja see vähendab üldruumi tajutavat suurust, mistõttu ei ole seda õige võtta kambri põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse. 7.2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-9-14 tuleneb, et 2,5–3 m² suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema õigusi on täiendavalt kogumis muul viisil piiratud. Selles asjas sellist olukorda ei esine, muud kambri tingimused olid õiguspärased. Kaebaja on ise möönnud, et tunnise jalutuskäigu võimalus oli talle tagatud ja et kambrite uksed olid avatud 4 tundi (tl 3). Tallinna Vangla on selgitanud, millised muud hüved olid kinnipeetavatele, sh kaebajale vaidlusalusel ajavahemikul tagatud (tl 34 pöördel – 35). Seega ei esine kaebaja õiguste rikkumist, mis õigustaks kaebajale hüvitise väljamõistmist. Halduskohus on põhjendamatult kaebaja kasuks hüvitise välja mõistnud. 7.3. Ringkonnakohus möönab, et esines ka päevi, mil kaebaja isiklik pind kambris jäi alla 2,5 m²: 147 päeval oli see 2,41 m², 1 päeval 2,3 m² ning 12 päeval 2,46 m² (tl 35 pöördel). Põrandapind oli VSkE- s ette nähtud pinnast aga niivõrd vähesel määral väiksem, et see ei saanud tuua kaasa märkimisväärseid ebamugavusi või muid negatiivseid tagajärgi. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole seetõttu õigustatud. 7.4. Kaebaja on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata ning ka seetõttu ei ole hüvitisnõude rahuldamiseks alust. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg 1 järgi õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist rohkem kui kaheksa kuud. Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta kaheksa kuud. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud tulemuseni. Seetõttu ei kohaldu Riikohtu lahendis nr 3-3-1-90-11 väljaöeldud seisukohad. Küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada täies ulatuses. Kassaatori hinnangul on kohtud rikkunud uurimispõhimõtet ning ebaõigesti käsitanud kaebaja kinnipidamisrežiimi. Kaebaja oli kahjunõudes märgitud ajavahemikul enamiku ajast vahistatu staatuses ja osa ajast viibis vastuvõtuosakonnas, kus tema liikumisvabadus oli oluliselt piiratum. Kaebajal puudus võimalus viibida iga päev neli tundi väljaspool kambrit. Halduskohtu ebaõige määratluse vaidlustas kaebaja ka tagastatud vastuapellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus on kahjunõude rahuldamata jätmisel ebaõigesti arvestanud esmaste õiguskaitsevahendite kohaldamata jätmisega. Nende vahendite kasutamine poleks kahju ära hoidnud ning seda järeldust on tunnustatud ka kohtupraktikas (Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 24).

9. Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu ei ole kahjunõude rahuldamiseks alust. Kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu otsust, mistõttu ei saa kaebaja kassatsioonkaebuses halduskohtu väidetavale eksimusele tugineda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleks kambris olev WC-alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17 ja 3-3-1- 21-16, p 8). Kolleegium jääb nendes asjades võetud seisukohtade juurde. Kohtud on seega ebaõigesti põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC-aluse pinna maha. Eeltoodust tulenevalt ei viibinud kaebaja asjakohasel ajavahemikul ühtegi päeva kambris, kus isiku kohta oli alla 2,5 m² põrandapinda. Kaebajat hoiti kahjunõudes märgitud ajavahemikul kambrites, milles ühe isiku kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m² 190 päeval (147 päeval 2,65 m², sellest enamik aega katkematult, 12 päeval 2,75 m², 1 päeval 2,58 m² ning 30 päeval 2,9 m²). 11. Ringkonnakohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist asjas nr 3-4-1-9-14 teinud ebaõige järelduse, justkui peaks esinema 2,5–3 m² suuruses kambris viibimise korral inimväärikuse alandamiseks täiendavad isiku olukorda raskendavad puudused. Nimetatud lahendis asus järelevalve kolleegium seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et saaks eeldada inimväärikuse alandamist, kuid tõenäoliselt alandaks inimväärikust see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (3-4-1-9- 14, p 37). Kui kinni peetava isiku käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu tugeva eelduse, et tegemist võib olla alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Väiksemast kui 3 m2-sest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga leevendada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus (vt RKHKo 3-3-1- 42-15, p-d 14 ja 15 ja 3-3-1-68-15, p 18). Isiku olukorda raskendavad muud puudused on olulised siis, kui isikut on hoitud kambris, milles ühe isiku kohta on isiklikku ruumi 3–4 m² (vt RKHKo 3-3- 1-42-15, p 14). 12. Olenevalt sellest, kas isik on kinnipeetav või vahistatu, kohaldatakse talle erinevat kinnipidamisrežiimi. Kui kinnipeetav saab tavaliselt osakonna piires vabalt liikuda, on vahistatul üldjuhul võimalik liikuda väljaspool kambrit üksnes tunniajase jalutuskäigu ajal (vangistusseaduse § 90 lg 3). Ka vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava liikumisvõimalused ei erine oluliselt vahistatule kohaldatavast režiimist (vt ka RKHKo 3-3-1-21-16, p 8). 13. Kolleegiumi hinnangul on kohtud menetlusõiguse norme (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 2 teine lause) rikkudes ebaõigesti tuvastanud, et kaebaja ruumikitsikust kompenseeris võimalus iga päev 4 tundi väljaspool kambrit viibida. Halduskohus pole näidanud, millest ta järeldab kaebaja kinnipeetava staatust, ringkonnakohus on omakorda omistanud kaebajale

kaebuses esitamata kinnitusi. Kohtud on jätnud tähelepanuta vastustaja vastuses kaebusele sisaldunud kinnitused kaebaja vahistatu staatuse kohta (tl 34 pöördel – 35 pöördel). Kuna kohtud on kinnipidamistingimusi leevendava asjaolu kindlakstegemisel rikkunud menetlusnormi, ei saa kolleegium sellest asjaolust lähtuda. Asja uueks arutamiseks saatmiseks puudub aga vajadus, sest vangla vastusest selgub, et kaebaja viibis enamiku ajast vanglas vahistatu staatuses. Sama on kinnitanud ka kaebaja ning kinnitavad kohtute infosüsteemis kajastatud Harju Maakohtu 26. septembri 2012. a otsus (jõustus 12. oktoober 2012) kriminaalasjas nr 1-12-4661 ja sama kohtu 1. veebruari 2012. a vahistamismäärus kriminaalasjas nr 1-12-1034. 14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kahju hüvitamise välistab esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtupraktikas on selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla üldist ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine 2012. aastal aidanud kahju ära hoida ega vähendada (vt RKHKo 3-3-1-21-16, p 10.2, ja 3-3-1-42-15, p 24). Ka selles asjas on vastustaja selgitanud, et asjakohasel ajavahemikul ei olnud vanglal võimalik tagada kaebajale rohkem pinda ning teistesse vanglatesse isikute ümberpaigutamine oli raskendatud. Kolleegiumi hinnangul ei saa eelöeldu tõttu kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita ning kahjunõude rahuldamata jätmiseks puudub alus. 15. Arvestades kohtlemise küllaltki pikka kestust ja asjaolu, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suurus jäi olulisel määral alla 3 m² ning isiku liikumisvõimalused väljaspool kambrit olid vähesed ega saanud kompenseerida kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, siis olid kinnipidamistingimused kambris õigusvastased ning inimväärikust alandavad. RVastS § 9 lg 1 tingimused on täidetud ning kaebajale tuleb mõista välja mittevaralise kahju tekitamise eest rahaline hüvitis. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Arvestades eeltoodud asjaoludega ning kaebaja õiguste riive intensiivsusega, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud määrata hüvitise suuruseks 375 eurot. Hüvitise selline suurus on kooskõlas ka senises kohtupraktikas välja mõistetud hüvitistega (vt nt RKHKo 3-3-1-42-15, 3-3-1-21-16). 16. Eeltoodust tulenevalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja kohtute otsused tühistada. Kolleegium teeb uue otsuse, millega rahuldab Rodion Ovsijenko kaebuse ning mõistab Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 375 eurot. Kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta dokumente esitanud, siis jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 107 lg 4 alusel tuleb tagastada kaebaja eest tasutud kautsjon. Viive Ligi, Ivo Pilving, Jüri Põld