3-2-1-40-16 · Riigikohus

Riigikohtunike Jaak Luige ja Tambet Tampuu eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-16.

1. Me ei nõustu kolleegiumi enamuse seisukohaga, et kohus ei ole pädev asja lahendama ning et

maakohus keeldus õigesti hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371

lg 1 p 1 järgi.

Oleme seisukohal, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 2 teises lauses sätestatu ei välista

kannatanu kahju hüvitamise nõuet avaliku võimu kandja (AVK) ülesandeid täitnud füüsilise isiku (FI)

vastu juhul, kui FI tegevus oleks kvalifitseeritav deliktiõiguse sätete (eelkõige võlaõigusseaduse

(VÕS) 53. ptk) järgi. RVastS § 12 lg 2 teine lause ei ole mõeldud kaitsma FI-d juhtudel, kus ta on

tekitanud kannatanule kahju oma ameti- või töökohustusi täites VÕS § 1045 lg 1 p-de 1-8 mõttes

õigusvastaselt kas tahtlikult või hooletusest. Seetõttu tuleb RVastS § 12 lg 2 teises lauses sätestatut

meie arvates tõlgendada nii, et selles sättes mõeldakse olukorra „seadus ei sätesta teisiti" all olukorda,

kus muu seadus ei võimalda FI deliktiõiguslikku vastutust. Sellisest tõlgendusest on seni lähtunud

kriminaalasju lahendavad kohtud (vt nt Riigikohtu 22. juuni 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-

12). Kõnealusel juhul oleks kostjate deliktiline vastutus võimalik VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2

ja § 1050 või siis VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 järgi.

2. RVastS § 12 lg 2 teine lause, mis kolleegiumi enamuse seisukoha järgi välistab hageja võimaluse

omi õigusi kohtus kaitsta hagi esitamisega talle mittevaralist kahju vahetult tekitanud isikute vastu,

riivab meie arvates ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) §-s 25 sätestatud õigusvastaselt tekitatud

kahju eest hüvitise saamise põhiõigust.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt oli hageja pöördunud sama juhtumi tõttu kahju hüvitamise

kaebusega halduskohtusse riigi vastu, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata ning Riigikohus keeldus

ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Sellises olukorras

oligi hageja loogiliseks sammuks hagi esitamine kostjate vastu, sest etteheited, mida ta esitas

halduskohtusse esitatud kaebuses riigile kostjate käitumise kohta, ei andnud kohtute arvates alust

panna riiki hagejale tekitatud kahju eest vastutama. See aga, et riik ei vastuta hagejale kostjate

tekitatud kahju eest, ei pea ilmtingimata tähendama, et kostjad kui kahju vahetult põhjustanud FI-d ei

võiks hageja ees vastutada VÕS § 1043 jj alusel.

Hageja on küll saanud riigilt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuse alusel rahalise hüvitise, kuid ta

on halduskohtule esitatud kaebuses leidnud ja leiab jätkuvalt, et talle tekitatud mittevaralise kahju

eest tuleks talle mõista suurem hüvitis. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus jättis

pärast EIK otsuse teatavaks saamist menetlusse võtmata hageja teistmisavalduse. Seega ei ole ükski

kohus eelnimetatud sätte alusel hinnanud riigi süü vormi ja raskuse mõju hageja rahalise hüvitise

suurusele. Kolleegiumi enamuse seisukoha järgi tuleb AVK vastu esitatud hüvitamiskaebuse korral

arvestada RVastS § 9 järgse süüna mh selle ametniku süüd, kes on teenistussuhtes AVK-ga, kellelt

mittevaralise kahju hüvitamist nõutakse (vt määruse p 18). Ka kostjate süü vormi ja raskuse mõju

rahalise hüvitise suurusele ei ole ükski kohus hinnanud.

Eeltoodu tõttu leiamegi, et kolleegiumi enamuse antud RVS § 12 lg 2 teise lause tõlgendus on PS §-

s 25 sätestatut põhjendamatult kitsendav. PS § 25 mõttega oleks enam kooskõlas meie tõlgendus

(vt käesoleva eriarvamuse p 1) või tõlgendus, mille järgi on kannatanul deliktiõiguslik kahju

hüvitamise nõue talle vahetult kahju põhjustanud FI vastu vähemalt siis, kui tema kaebus riigi vastu

kahju hüvitamiseks on jäetud rahuldamata või kui ta leiab, et riigilt välja mõistetud kahjuhüvitis ei

ole piisav, kuna hüvitise suuruse määramisel ei ole arvestatud kahju vahetult põhjustanud FI süü

vormi ja raskust.

3. Leiame veel, et kolleegium oleks pidanud asja andma TsMS § 19 lg 1 järgi lahendamiseks

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi vahelisele erikogule. Seda põhjusel, et

kolleegium on tõlgendanud RVastS § 12 lg 2 teist lauset hageja nõuet välistava sättena, kuid samal

ajal on Riigikohtu kriminaalkolleegium teinud lahendi (vt eelnimetatud otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

63-12), kus oli kassatsiooni korras vaidlustatud ka võimuliialdustes süüdi mõistetud politseiametniku

vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamine ja kus Riigikohus jättis hagi rahuldavas osas alama astmete

kohtute otsused jõusse.

Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegium ei võtnud eelviidatud lahendis selget seisukohta küsimuses,

kuidas ta RVastS § 12 lg 2 teist lauset tõlgendab, ei tähenda see seda, et kriminaalkolleegiumi

eelviidatud lahendi ja käesoleva määruse vahel ei teki vastuolu. Kui kriminaalkolleegium oleks

RVastS § 12 lg 2 teist lauset tõlgendanud selliselt, nagu praeguses asjas tõlgendab tsiviilkolleegium,

siis oleks ta pidanud alamate kohtute otsused tsiviilhagi rahuldavas osas tühistama ja keelduma

TsMS § 371 lg 1 p 1 järgi hagi menetlemisest.

Jaak Luik, Tambet Tampuu