3-2-1-54-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-54-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Tamara Smirnova hagi AS-i Paide MEK vastu

tervisekahju hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-10280

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tamara Smirnova kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

307 eurot 58 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tamara Smirnova, esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Kostja AS Paide MEK (registrikood 10064455), esindaja

vandeadvokaat Elmer Muna

Asja läbivaatamise kuupäev

30. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10280 ja

Pärnu Maakohtu 24. septembri 2015. a vaheotsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon UniLaw Õigusbüroo OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tamara Smirnova (hageja) esitas 9. juulil 2015 Pärnu Maakohtule hagi, milles palus mõista AS-ilt

Paide MEK (kostja) välja tervisekahju hüvitise 4716 eurot 17 senti ajavahemiku 9. mai 2012 kuni

30. juuni 2015 eest ning alates 1. juulist 2015 iga kuu 136 eurot 70 seni kuni kutsehaigusest tingitud

püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni, indekseerides perioodilist hüvitist iga aasta muutuva ehituse

tegevusala keskmise töötasu juurdekasvuga.

Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 4. mail 2012 kutsehaigus, mis kujunes välja ajavahemikul

1977-2009, sh kostja juures töötamisel 3. juunist 1996 kuni 30. juunini 2009. Tööinspektsioon on

teinud kindlaks, et hagejal tekkis kutsehaigus, kuna kostja rikkus töötervishoidu ja -ohutust

reguleerivaid õigusnorme. Sotsiaalkindlustusameti 11. juuli 2012 otsusega on tuvastatud, et

kutsehaiguse tõttu on hageja püsiv töövõime kaotus 40%. Hageja on kutsehaiguse tõttu eelduslikult

kaotanud võimaluse saada sissetulekut püsiva töövõime kaotuse määra ulatuses. Kostja süüline

õigusvastane käitumine on hageja varalise kahju tekkimise põhjuseks. Hüvitise arvutamise aluseks

tuleb võtta hageja keskmine sissetulek 659 eurot 28 senti kuus, millest ei saa maha arvata hagejale

makstavat vanaduspensioni. Hageja sai kutsehaigusega tekitatud kahjust teada kutsehaiguse

diagnoosimisel. Pooled pidasid hageja nõude üle läbirääkimisi ning hagi aegumistähtaeg hakkas

kulgema alates 7. aprillist 2013, mil möödus mõistlik tähtaeg hageja 6. veebruaril 2013 kostjale

edastatud kirja kättesaamisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus teha vaheotsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu

rahuldamata.

Töötervishoiuarsti 4. mai 2012 teatise kohaselt diagnoositi hagejal kutsehaigus 2. mail 2012. Kuna

haigus kujunes välja pika aja jooksul, pidid sümptomid ja töö tegemist takistavad asjaolud olema

hagejale selgelt äratuntavad juba oluliselt varem. Kuna hageja sai töövõimetuse põhjusest ja isikutest,

kelle vastu nõue esitada, teada alates kutsehaiguse diagnoosimisest teada saamisest 4. mail 2012,

hakkas sellest ajast kulgema ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg-s 1 sätestatud

kolmeaastane aegumistähtaeg. Hageja nõue aegus 4. mail 2015.

3. Pärnu Maakohus tegi 24. septembril 2015 vaheotsuse, millega jättis rahuldamata kostja taotluse

kohaldada aegumist ning otsustas tsiviilasjas menetlust jätkata.

Vaheotsuse kohaselt ei ole õige kostja seisukoht, et hagi hakkas TsÜS § 153 järgi aeguma alates

4. maist 2012, mil hageja sai teada töövõimetuse põhjusest. Töötervishoiuarsti 4. mai 2012

kutsehaiguse diagnoosimise teatis ja arstliku ekspertiisi 26. oktoobri 2006 otsus ei määranud

kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse ulatust. Seetõttu ei saa nendest dokumentidest teada

saamist arvestada kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saamise või teada saama

pidamisena. Seega lõppeks nõude aegumistähtaeg kõige varem 11. juulil 2015, s.o kolm aastat pärast

hageja püsiva töövõime kaotuse ulatuse kindlaksmääramist. Hageja on tõendanud, et alates hageja

kutsehaiguse ilmnemisest kuni 2013. a alguseni pidasid pooled läbirääkimisi. Hagi aegumine oli

TsÜS § 167 lg-te 1 ja 2 järgi peatunud läbirääkimiste tõttu kuni 6. aprillini 2013, mil möödus mõistlik

tähtaeg kostja kompromissist keeldumise 14. jaanuari 2013. a kirjale vastamisest 6. veebruaril 2013.

Seega aeguks hageja nõue 7. aprillist 2016. Kuna hagi esitati 9. juulil 2015, ei ole see aegunud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ning teha asjas uue

otsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. jaanuari 2016. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi kohaldub hageja nõude aegumisele TsÜS § 153 lg 1, mille kohaselt on

nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja

kahju hüvitama kohustatud isikust. Kahju hüvitamise nõude aegumisel TsÜS § 153 lg 1 järgi on

määrav kahjust teada saamise aeg. Kahjuna tuleb käsitada tervise kahjustumisest tingitud töövõime

kaotust. Hageja tervis ei halvenenud ja töövõime ei vähenenud Sotsiaalkindlustusameti otsuse

vormistamisega, mis on töövõimetustoetuse maksmise aluseks. Hageja pidi saama tervise

halvenemisest ja töövõime vähenemisest teada enne töövõime kaotuse vormistamist, sest ta ei

sattunud töövõimetuse kaotust vormistava organi ette juhuslikult.

Hagejal tekkis kahju siis, kui tema tervis halvenes ja töövõime vähenes. Töövõime kaotusest saab

inimene selgelt ja üheselt teada siis, kui spetsialist (arst) annab teada, et patsiendile on tema senine

töö ja muu koormus ebasobiv. Sellistest asjaoludest sai hageja teada hiljemalt 4. mail 2012. Kuna

hageja teadis, milliste tööandjate juures ta töötas ja kelle juures ta millist tööd tegi, teadis ta ka

asjaoludest, mis said talle kahju tekitada, hiljemalt juba siis, kui arst teavitas teda töö sobimatusest.

Seega sai hageja kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada hiljemalt 4. mail 2012. Kuna asjaoludest

teada saamise ja hagi esitamise vahele jäi enam kui kolme aasta pikkune ajavahemik, on hageja nõue

aegunud.

Poolte kirjavahetus ei anna alust järeldada, et nõude aegumine oli läbirääkimiste tõttu peatunud.

Kuigi hageja saatis kostjale 2. jaanuaril 2013 kirja, milles tegi ettepaneku sõlmida kompromiss, ei

alanud sellega poolte kompromissiläbirääkimised aegumise peatumise tähenduses, kuna kostja

keeldus sellest mõistliku aja jooksul 14. jaanuaril 2013 selgelt ja ühemõtteliselt. Kostja ei teinud

hagejale kompromissiettepanekut ja tema vastusest ei saa järeldada, et kostja oli nõus pidama

kompromissiläbirääkimisi või ootas uut ettepanekut või oli valmis arutama hageja nõuet edasi. Nõude

üle peetavateks läbirääkimisteks ei saa pidada ka seda, kui hageja esindaja saatis kostjale vastuseks

uue kirja, millele kostja ei vastanud.

Aegumist ei mõjuta asjaolu, et hageja võis kahju täpsest suurusest saada teada alles siis, kui tema

töövõime kaotuse ulatus määrati kindlaks või tekkis selge tõend kahju tekkimise kohta. Tervise

kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaja kulgemine ei sõltu sellest, millal

selgus kahju täpne suurus või kannatanu sai selle kohta piisavaid tõendeid. Oluline on kahjust ja

kahju põhjustanud isikust teada saamise aeg. Asjaolust, et hagejale ei sobi raske füüsiline töö ja

koormus, sai hageja teada 2. mail 2012 ja kirjalikult 4. mail 2012. Eeltoodust vastupidisele

seisukohale jõudmiseks ei anna alust hageja apellatsioonimenetluses esitatud väited, et kostja ei ole

tõendanud, et hageja sai töötervishoiuarsti 4. mai 2012 kirja kätte samal kuupäeval, ning et hageja

varasem esindaja võib vande all kinnitada poolte läbirääkimisi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada, jätta jõusse maakohtu

vaheotsuse ja menetluskulud kostja kanda, kellelt mõista välja hageja kassatsiooniastme õigusabikulu

1080 eurot.

Hageja arvates kohaldas ringkonnakohus valesti TsÜS § 153 lg-t 1, kui leidis, et hageja nõude

aegumine algas kutsehaiguse diagnoosist teada saamisest. Hagi aegumine algas hageja püsiva

töövõime kaotuse tuvastamisest 11. juulil 2012, nagu leidis maakohus. Hageja kahjuks on töövõime

kaotus ja kutsehaigus ei tähenda tingimata varalise kahju tekkimist.

Ringkonnakohus jättis ekslikult kohaldamata TsÜS § 167 lg 1 ja tuvastas valesti, et pooled ei pidanud

läbirääkimisi. Kostja kompromissist keeldumine ei tähenda, et ta keeldus läbirääkimistest. Hageja

pöördus pärast töövõime kaotuse tuvastamist korduvalt kostja poole.

Ringkonnakohus rikkus selgitamiskohustust, sest ei teinud pooltele ettepanekut esitada lisatõendeid.

Hageja varasem esindaja oleks saanud vande all kinnitada, et ta pidas hageja nimel kostjaga 2012. a-l

läbirääkimisi, mille käigus kostja nõustus hüvitise maksmisega, kuid talle jäi selgusetuks hüvitise

arvutamise metoodika.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista temalt välja kostja kassatsioonimenetluses

kantud õigusabikulu 920 eurot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 4

ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ja maakohtu vaheotsus § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ning

asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Hageja nõuab kostjalt 9. juulil 2015 esitatud hagis rahalist hüvitist kutsehaigusega tekitatud kahju

eest, paludes mõista temalt välja nii ühekordse rahasumma kui ka perioodilised maksed.

Hagiavalduses viitab hageja kutsehaiguse tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise vajadusele ja selle

suuruse kindlakstegemisele Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud

ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra alusel. Maa- ja ringkonnakohus on

käsitanud hageja nõuet varalise kahju hüvitamise nõudena. Kolleegiumil ei ole alust käsitada hageja

nõuet kohtutest erinevalt vaatamata sellele, et ringkonnakohus on otsuses leidnud, et hageja kahjuks

on tema töövõime kaotus, ning hageja on kassatsioonkaebuses märkinud, et tervisekahju hüvitamisel

ei ole varalise kahju tekkimine oluline. Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt

kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitamist. Hageja ei ole esitanud mittevaralise kahju

hüvitamise nõuet.

11. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: töötervishoiuarst diagnoosis hagejal 2. mail 2012

kutsehaiguse ning koostas selle kohta 4. mail 2012 teatise, mille järgi kujunes kutsehaigus välja

ajavahemikul 1977-2009; Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 11. juuli 2012. a otsusega hagejal püsiva

töövõime kaotuse 40%; hageja töötas kostja juures ajavahemikul 3. juunist 1996 kuni 30. juunini

2009. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue on aegunud.

Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud, sest nõude aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 153 lg 1 järgi

kulgema alates hageja püsiva töövõime kaotuse ulatuse kindlaksmääramisest 11. juulil 2012 ning

lisaks oli aegumine poolte läbirääkimiste tõttu peatunud. Ringkonnakohus järeldas erinevalt

maakohtust, et hagi on aegunud, sest hageja sai oma tervise halvenemisest ja töövõime vähenemisest

teada hiljemalt 4. mail 2012, mil talle teatati kutsehaiguse diagnoosimisest, ning aegumine ei olnud

poolte läbirääkimiste ajaks peatunud.

Kolleegium leiab, et kohtud on kohaldanud küll aegumise sätteid, kuid on jätnud aegumistähtaja

kulgemise aluseks olevad asjaolud välja selgitamata. Ekslikult on maakohus võtnud aegumistähtaja

kulgemise alguseks hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise ja ringkonnakohus kutsehaiguse

diagnoosimisest teada saamise aja.

12. Kostja juures töötamise ajal reguleerisid tervisekahju hüvitamist erinevad õigusaktid.

Ajavahemiku osas enne 1. juulit 2002 tuleb asja lahendamisel kohaldada võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi varem kehtinud seadust, st esmajoones tsiviilkoodeksit (TsK),

ning järgneva ajavahemiku suhtes võlaõigusseadust (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 20). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et enne 1. juulit

2002 kehtinud TsK § 86 kohaselt algas aegumine ajast, mil isik sai teada või oleks pidanud saama

teada oma õiguse rikkumisest. Ka 1. septembrist 1994 kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116

esimese lause kohaselt algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse

rikkumisest. Eeltoodud sätetele tuginedes on kolleegium leidnud, et kutsehaigusega põhjustatud

tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost

ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest

teadasaamise aega (Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10).

Varasemas praktikas on kolleegium selgitanud ka seda, et 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1

järgi algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik sai kahjust

ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama. TsÜS § 153 lg 2 järgi aeguvad need

nõuded lisaks hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest. VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse TsÜS-s aegumise kohta sätestatut ka

enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele kohaldatakse VÕSRS § 9 lg 1

teise lause järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust üksnes juhul, kui aegumine on alanud enne

1. juulit 2002. Seega kui hageja nõude aegumine sai alata pärast 1. juulit 2002, kohaldub selle

aegumisele TsÜS § 153 (Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 28).

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.

Samuti jääb kolleegium oma varasema seisukoha juurde, et juhul, kui hageja nõuab

tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks

hinnata hagi aegumist, hagi täpsustama ning märkima, millal tema sissetulek kostja väidetava

õigusrikkumise tõttu vähenes (Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12,

p 10). Kolleegium rõhutab, et kui hageja väidab, et kostja tekitas talle kutsehaigusega varalist kahju,

peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal (Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13, p 13). Seega peab kohus aegumise

kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma

sissetuleku vähenemisest.

13. Kuigi hageja nõuab kostjalt kutsehaiguse tõttu saamata jäänud sissetuleku hüvitamist, ei ole ta

selgitanud, kas ja millal tal selline varaline kahju tekkis. Asjakohane ei ole hageja väide, et

tervisekahju korral ei ole varalise kahju tekkimine oluline. Tervisekahju tekitamise korral saamata

jäänud tulu hüvitamise üheks eelduseks on nii TsK § 448 kui ka VÕS §-de 127 ja 130 järgi kahju

tekkimine, s.o tulust ilma jäämine või tulu vähenemine.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei ole kahju tekkimist, s.o oma sissetuleku kaotust või

vähenemist, täpsustanud. Sellega on maakohus rikkunud mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud

kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud

tõendid. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu eksimuse tähelepanuta, on ka tema rikkunud

menetlusõiguse norme.

Kolleegiumi arvates on tõenäoline, et ringkonnakohus peaks maakohtu otsuse tühistama ja saatma

asja uueks lahendamiseks maakohtule. Seetõttu teeb kolleegium seda ainuüksi menetlusökonoomiast

lähtudes ise. Riigikohus ei saa nõudeid ise lahendada ega ka aegumise kohta lõplikku seisukohta

võtta, kuna ei saa selleks vajalikke tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada (TsMS § 688 lg-d 3-5).

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et läbirääkimiste pidamist aegumise peatumise

tähenduses saab järeldada üksnes siis, kui vastaspool läbirääkimiste pidamise ettepanekule vastuseks

väljendab mingitki valmisolekut läbirääkimisteks. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde,

et aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad

omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust.

Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise

tahtega vastanud (Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-15, p 11).

15. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus määrama hagejale hagi täpsustamiseks tähtaja

TsMS § 3401 lg 1 järgi. Kui hageja ei täpsusta hagi maakohtu määratud tähtajaks, on maakohtul õigus

jätta hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kui maakohus tuvastab, et hageja

nõue on aegunud, saab ta teha otsuse ja jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kui aga maakohus

tuvastab, et hageja nõue ei ole aegunud, peab ta aegumise kohta tegema TsMS § 449 lg 3 järgi

vaheotsuse ja menetlema tsiviilasja edasi.

16. Kuna kohtute otsused tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb

menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja

lg 8 esimese lause alusel tagastada selle tasunud isikule.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Ants Kull