3-2-1-53-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-53-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS-i SEB Pank hagi Marko Langundi (Langund) vastu

111 861 euro 56 sendi ja viivise saamiseks ning Marko

Langundi (Langund) ja Marko Kahu (Kahk) vastu

solidaarselt 127 949 euro 59 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 2-12-43630

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind 237 375 eurot 94 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando

Kostja Marko Langund

Kostja Marko Kahk

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-12-43630 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu 10. juuli 2015 otsuse osas, milles

maakohus jättis rahuldamata AS-i SEB Pank nõude Marko Langundilt ja Marko Kahult

solidaarselt 127 910 euro 5 sendi saamiseks, ning jättis lahendamata AS-i SEB Pank nõude

Marko Langundi vastu 109 465 euro 89 sendi saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-12-43630 on jõustunud

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu 10. juuli 2015 otsuse osas, milles

maakohus lõpetas menetluse AS-i SEB Pank hagis Marko Langundi vastu põhivõla 115 euro

41 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks, samuti menetluse AS-i SEB Pank hagis

Marko Langundi ja Marko Kahu vastu solidaarselt põhivõla 39 euro 54 sendi, intressi,

teenustasu ning viivise saamiseks ning mõistis Marko Lagundilt AS-i SEB Pank kasuks välja

2280 eurot 26 senti.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid OÜ-le AS-i SEB Pank eest

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 27. oktoobril 2012 Pärnu Maakohtule Marko Langundi (kostja I) ja

Marko Kahu (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt I välja 111 861 eurot 56 senti

kõrvalnõuetega, kokku 144 577 eurot 7 senti ja viivis, ning kostjatelt solidaarselt 127 949 eurot

59 senti kõrvalnõuetega, kokku 187 859 eurot 89 senti ja viivis. 4. juunil 2015 loobus hageja osaliselt

hagist intresside ja viiviste osas ning palus mõista hageja kasuks kostjalt I välja 111 746 eurot

15 senti ning kostjatelt solidaarselt 127 910 eurot 5 senti. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 8. juunil 2006 laenulepingu summas 70 347 eurot

(laenuleping 1). Laenusummat suurendati hiljem kaks korda 141 974 euroni. Hageja ja kostjad

sõlmisid 20. veebruaril 2007 laenulepingu summas 241 738 eurot (laenuleping 2). Mõlema lepingu

alusel kohustus laenusaaja iga kuu 10. kuupäeval tasuma intressi ja tagastama laenu. Kuna kostjad ei

tasunud intresse ega tagastanud laenu nõuetekohaselt, ütles hageja 8. oktoobril 2009 saadetud

teadetega mõlemad lepingud erakorraliselt üles alates 30. oktoobrist 2009. Kostjad ei ole võlgu

tasunud. Hageja lähtus laenu andmisel ja selle suurendamisel kostjate esitatud andmetest

sissetulekute kohta, mis olid piisavad laenude teenindamiseks. Laenulepingute ülesütlemine on

tõendatud. Juhul kui kostja I eitab ülesütlemise teadete kättesaamist, said kostjad ülesütlemise

teatised kätte koos hagiga. Isegi kui lepingud ei ole üles öeldud, siis ei ole kostjad tasunud

lepingujärgseid kuumakseid. Seetõttu tuleks hagi vähemalt osaliselt ikkagi rahuldada.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjad leidsid, et hageja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, andes laenu, mida

kostjad ilmselgelt ei suutnud teenindada. Hageja pidi aru saama, et kui laene väljastatakse tagavatest

hüpoteekidest rohkem, ei ole võlgniku makseraskuste korral laen tagatistega tagatud.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitas hageja kostjale I rahalise kahju, mille

kostja I tasaarvestab hageja nõudega. Kostja leiab, et tõendamata oli laenulepingute ülesütlemine ja

sissenõutavaks muutunud nõuete olemasolu. Hageja ei tõendanud laenulepingute ülesütlemise

avalduste kättetoimetamist.

3. Pärnu Maakohus lõpetas 10. juuli 2015. a otsusega menetluse hagis kostja I vastu põhivõla

115 euro 41 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks, samuti menetluse hagis kostjate vastu

solidaarselt põhivõla 39 euro 54 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks. Kohus jättis

rahuldamata hagi solidaarselt kostjate vastu põhivõla 127 910 euro 5 sendi saamiseks ning rahuldas

hagi osaliselt, mõistes kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 2280 eurot 26 senti. Kohus jättis hageja

menetluskuludest 99,35% hageja kanda ja 0,65% kostja I kanda. Kostja II menetluskulud jäid hageja

kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud 2481 eurot 94 senti ja viivise.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei öelnud hageja laenulepinguid kehtivalt üles ja laenusumma

tasumise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Ülesütlemise avaldustest ei saa järeldada, et need

jõudsid kostjateni. Tähtsust ei ole hageja väitel, et kostjad said lepingute ülesütlemise teated kätte

vähemalt kohtumenetluses. Lepingu ülesütlemise teadetes oli märgitud, et võla mittetasumisel

hiljemalt 29. oktoobril 2009 öeldakse leping erakorraliselt üles 30. oktoobril 2009. Kostja II sai hagi

kätte 21. detsembril 2012 ja kostja I 23. septembril 2013. Lepingut ei saanud üles öelda

kohtumenetluses, s.o tagasiulatuvalt peale hagi esitamist. Sellisel juhul ei vastaks lepingute

ülesütlemine võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 1 nõuetele.

Laenulepingust 2 tulenev põhivõlg oli lepingu ülesütlemise teate saatmise kuupäeval 2172 eurot

25 senti. Enne hagi esitamist tehti tagasimakse 111 403 eurot 3 senti. Seega olid kostjad lepingu

ülesütlemise kuupäevaga põhivõla tasunud. Laenulepingust 1 tulenev põhivõlg oli lepingu

ülesütlemise teate saatmise kuupäeval 2395 eurot 67 senti. Kostja I ei ole seda võlga tasunud. Kuna

hageja loobus osaliselt põhivõla nõudest, siis tuleb kostjalt I välja mõista 2280 eurot 26 senti.

Ülejäänud laenuvõlad ei ole muutunud sissenõutavaks. Lepingute ülesütlemine ei olnud kehtiv ja

vastavalt lepingute p-le 5.2 ei saadetud igakuuliste maksete kohta kostjatele teateid. Kostja I väide, et

põhivõlg on aegunud, ei ole põhjendatud.

Hageja ei järginud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellele vaatamata ei olnud

kostjal I nõuet, mida väljamõistetava põhivõlaga tasaarvestada. Hageja loobus kõrvalnõuetest ja

kostjale I ei tekkinud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju põhivõla ulatuses.

Hagi rahuldatakse vaid sissenõutavaks muutunud laenusumma osas.

4. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles kostjalt I mõisteti välja 2280 eurot 26 senti ja jaotati menetluskulud. Kostja I palus teha

uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja I jätta hageja kanda ning mõista hagejalt välja menetluskulud kostja I kasuks.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I

kanda.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud. Hageja palus teha uue otsuse, millega

hagi rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 127 910 eurot 5 senti ning mõista

kostjalt I hageja kasuks lisaks välja 109 465 eurot 89 senti. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate

kanda.

Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. detsembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata

ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti jaganud tõendamiskoormise ja

selgitanud hagejale kohustust tõendada hagi aluseks olevat asjaolu, st et lepingud olid kehtivalt enne

hagi esitamist üles öeldud. Hagimaterjalidega ülesütlemisteadete kättetoimetamisel ei ole asja

lahendamisel tähtsust, sest lepinguid ei saanud üles öelda tagasiulatuvalt peale hagi esitamist. Hageja

ei ole hagi muutnud, täiendanud ega esitanud uut nõuet. Hagi aluseks oli asjaolu, et laenulepingud

olid 30. oktoobril 2009 üles öeldud. Maakohus on õigesti leidnud, et laenulepingute ülesütlemine

enne hagi esitamist on tõendamata.

Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et laenulepingust 1 oli sissenõutavaks muutunud ainult

põhinõue 2280 eurot 26 senti. Laenulepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ja hageja ei tõendanud, et ta

oleks ülejäänud igakuiste maksete kohta esitanud kostjale I laenulepingu p 5.2 järgi arveid. Maakohus

ei ületanud hageja nõude osalise rahuldamisega hagi piire.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada täielikult ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

arutamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust ja rikkusid

oluliselt menetlusnorme, leides, et laenulepingute ülesütlemise avalduste kättesaamisel

kohtumenetluse ajal ei ole tähtsust. Kuivõrd kostja I eitas menetluses ülesütlemisavalduste

kättesaamist, tugines hageja alternatiivselt asjaolule, et kostjad said nimetatud avaldused kätte koos

hagimaterjalidega. Seega tuleb lugeda laenulepingud igal juhul üles öelduks. Tegemist ei ole hagi

muutmisega. Ringkonnakohus käsitles hagi alust liiga kitsalt. Hagi aluseks on lepingute ülesütlemine,

mitte ülesütlemise jõustumise ja lepingute lõppemise aeg. Isegi kui hageja alternatiivset väidet

käsitada hagi muutmisena, siis ei saanud kohus jätta seda tähelepanuta. Kuna kohus määrusega hagi

muutmisest ei keeldunud, siis tuli lugeda see vastuvõetuks.

Kohtud on põhjendamatult tuginenud sellele, et lepinguid ei saanud üles öelda tagasiulatuvalt. Hageja

ei väitnudki, et laenulepingud lõppesid tagasiulatuvalt. Hageja väitis, et ülesütlemine jõustus pärast

seda, kui kostjad olid ülesütlemisavaldused koos hagimaterjalidega kätte saanud. Seega oleksid

kohtud pidanud hindama, kas laenulepingud on lõppenud ülesütlemisega pärast hagi esitamist.

Lepingute ülesütlemist kohtumenetluses ei takistanud ka VÕS § 416 lg 1. VÕS § 114 lg 1 järgi

pikeneb ebamõistlikult lühike täitmise tähtaeg mõistliku täiendava tähtajani. Võlgniku jaoks on

üheselt arusaadav täiendava tähtaja ja ülesütlemishoiatusega saadetud avaldus. Eelnevast tulenevalt

oleksid kohtud pidanud andma hinnangu, kas ja millal saab ülesütlemisavaldused lugeda kättesaaduks

ning ülesütlemise kehtivaks.

Kohtud on rajanud otsuse asjaolule, millele kostjad maakohtus ei tuginenud. Alternatiivselt tugines

hageja sellele, et kostjad ei ole alates 2009. aastast tasunud laenulepingu tingimuste järgi iga kuu

tasumisele kuulunud laenumakseid, mistõttu on nõuded muutunud igal juhul vähemalt osaliselt

sissenõutavaks. Praeguses asjas ei tuginenud kostjad maakohtus asjaolule, et hageja ei teatanud

laenulepingute p 5.2 kohaselt annuiteetmaksete suurust. Samuti ei väitnud kostjad, et laenulepingute

tingimuste järgi iga kuu tasumisele kuulunud maksed ei ole seetõttu muutunud sissenõutavaks.

Kohtud ei teinud hagejale ettepanekut esitada tõendeid laenulepingute p 5.2 järgi iga kuu tasumisele

kuulunud laenumaksete suuruse kohta ja nendest kostjate teavitamise kohta. Kohtute seisukoht on ka

õiguslikult põhjendamata. Laenulepingute p-st 5.2 tuleneb üheselt, et laenu tagasimakseid tuli tasuda

hagejale iga kuu 10. kuupäevaks.

8. Kostjad ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada kostja I vastu esitatud nõude 109 465 eurot 89 senti lahendamata jätmise

ning kostjate vastu esitatud solidaarse nõude lahendamise osas, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

10. Ringkonnakohus jättis osaliselt seisukoha võtmata maakohtu otsuse kohta, mille peale hageja

edasi kaebas. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule kostja I

vastu esitatud 109 465 euro 89 sendi suuruse nõude lahendamiseks.

TsMS § 438 lg 1 teise lause järgi, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete

kohta. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Pärast hagist osalist loobumist jäi hageja nõudeks kostja I vastu 111 746 eurot 15 senti ning kostjate I

ja II vastu solidaarselt 127 910 eurot 5 senti. Maakohus rahuldas osaliselt nõude kostja I vastu ja

mõistis hageja kasuks välja 2280 eurot 26 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Seega jättis

maakohus rahuldamata hageja nõude kostja I vastu 109 465 euro 89 sendi väljamõistmiseks.

Apellatsioonkaebuses palus hageja muuhulgas kostjalt I täiendavalt välja mõista 109 465 eurot

89 senti (II kd, tl 73). Ringkonnakohtu otsusest nähtub, justkui ei oleks selles osas maakohtu otsust

vaidlustatud (ringkonnakohtu otsuse p 10 teine lõik). Seega jättis ringkonnakohus

apellatsioonkaebuses vaidlustatud nõude osas maakohtu otsuse kontrollimata.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on laenulepingu kohtumenetluses

kehtivalt üles öelnud, ning juhul, kui lepingud ei ole lõppenud, kas laenu tagasimakse nõuded on

muutunud sissenõutavaks.

Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus lõpetas menetluse kostja I vastu

põhivõla 115 euro 41 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks, samuti menetluse kostjate

vastu solidaarselt põhivõla 39 euro 54 sendi, intressi, teenustasu ning viivise saamiseks. Kostja I ei

vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse

osas, milles maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 2280 eurot 26 senti. Seetõttu on

eelviidatud osades maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Kassatsiooniastmes on

vaidluse all hageja solidaarne nõue kostjate vastu 127 910 eurot 5 senti ning hageja nõue kostja I

vastu 109 465 eurot 89 senti.

12. Kohtud leidsid, et asjas ei ole tähtsust ülesütlemisteadete kättetoimetamisel koos

hagimaterjalidega, ning põhjendasid oma järeldust sellega, et lepinguid ei saanud tagasiulatuvalt üles

öelda peale hagi esitamist. Sealjuures on kohtud viidanud Riigikohtu vastavale seisukohale

28. novembri 2012. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-139-12, p 16. Kolleegium peab vajalikuks

eelnimetatud seisukohta selgitada.

Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69

lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu

ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsMS § 306 lg 1 kohaselt on menetlusdokumendi

kättetoimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma

õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigel ajal tutvuda. Saaja on menetlusosaline või muu isik, kellele

menetlusdokument on adresseeritud. Eelnevast tulenevalt saab üldjuhul eeldada, et kui dokument on

TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka

TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud,

kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-189-15, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on

tuvastatud TsÜS § 69 lg-s 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine.

Lisaks on Riigikohus varem leidnud, et taganemisavalduse on võimalik esitada ka kohtumenetluse

ajal (vt Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Samuti peab kohus

arvestama kohtumenetluse ajal esitatud tasaarvestuse avaldust. Tasaarvestuse saab lugeda tehtuks

alates hetkest, mil pool on tasaarvestuse avaldusest teada saanud (Riigikohtu 28. novembri 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16). Sarnaselt taganemise ja tasaarvestusega on ka ülesütlemine

võlasuhte lõppemine kujundusõiguse kasutamise tulemusel. Seega on võimalik lepingu ülesütlemise

avaldus esitada ka kohtumenetluses.

13. Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut

võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega

lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse

kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel. Ka hageja on

õigesti kaebuses viidanud, et ta ei tuginenud lepingute tagasiulatuvale ülesütlemisele (vt II kd, tl-d 13,

16, 102 pöördel).

14. Kohtumenetluses saab lepingu üles öelda siiski vaid juhul, kui täidetud on ka kõik

materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu

ülesütlemise avaldus olema üheselt arusaadav, mh ülesütlemise kuupäeva osas. Kohtute tuvastatud

asjaoludel ei ole praegusel juhul VÕS § 416 lg 1 nõuetele vastavat ülesütlemisavaldust

kohtumenetluses esitatud.

VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu

tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb

selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille

järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt

arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud

(mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist (Riigikohtu

15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib

ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel

loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (Riigikohtu

2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 25). Küll aga peab ülesütlemisavaldus siiski

vastama eelnimetatud nõuetele.

Üldjuhul pikeneb lepingu ülesütlemise avalduses määratud ebamõistlik täiendav tähtaeg VÕS § 114

lg 1 kolmanda lause järgi mõistliku täiendava tähtajani. Ka sellisel juhul on kohaldatav VÕS § 116

lg 5, st leping lõpeb, kui võlgnik täiendava (mõistliku) tähtaja jooksul kohustusi ei täida

(vt Riigikohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p-d 9-10). Eeltoodu ei ole aga

kohaldatav tarbijakrediidilepingute puhul. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab

olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise kuupäeva osas, siis tuleb

kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata uuesti ka lepingu täiendav

täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg.

Kohtud on tuvastanud, et vaidlusalused laenulepingud oli tarbijakrediidilepingud. Seega ei piisanud

kohtumenetluses laenulepingute ülesütlemiseks vaid 2009. a ülesütlemisteadete hagile lisamisest.

Laenulepingute kehtivaks ülesütlemiseks oleks hageja pidanud esitama kostjatele VÕS § 416

nõuetele vastava avalduse, eelkõige märkima täitmiseks täiendava tähtaja ning mis kuupäevast alates

on seejärel leping üles öeldud.

15. Lisaks peab kohtumenetluses lepingu ülesütlemine olema ka menetluslikult lubatav (vt ka

Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Ringkonnakohus pidas

kohtumenetluses lepingute ülesütlemisele tuginemist lubamatuks seetõttu, et hagi aluseks oli asjaolu,

et lepingud on üles öeldud alates 30. oktoobrist 2009 ning hageja ei ole hagi muutunud, täiendanud

ega esitanud uut nõuet.

TsMS § 376 lg 1 kohaselt pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja

muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei

esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet.

Hagis tugines hageja lepingu lõppemisele alates 30. oktoobrist 2009 (ringkonnakohtu otsuse p 10).

Lepingute ülesütlemise aeg on hagi aluseks olev faktiline asjaolu TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes. Sellest

sõltub, kas ja millise perioodi ulatuses tuleb kostjal vastu vaielda täitmisnõudele või lepingu

ülesütlemisest tulenevale nõudele. Olukorras, kus laen tuleb tagastada osade kaupa, tuleb eristada

enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks

muutunud summat (vt ka Riigikohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12).

Eelnevast tulenevalt on kohtumenetluse käigus lepingu ülesütlemine hagi muutmiseks TsMS § 376

lg 1 mõttes, milleks on vaja kostja või kohtu nõusolekut. Kolleegiumi hinnangul ei ole ülesütlemise ja

lepingu lõppemise kuupäeva muutmine faktiliste väidete täiendamine või parandamine TsMS § 376

lg 4 p 1 mõttes. Kohus peab hagi muutmise lubatavuse kohta menetluses võtma selge seisukoha

(vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15).

16. Asudes seisukohale, et lepingud ei ole kehtivalt üles öeldud, lahendasid kohtud hageja nõuet kui

laenulepingu täitmise nõuet. Kolleegiumi hinnangul on kohtud täitmisnõude lahendamisel rikkunud

nii materiaal- kui ka menetlusõigust, mistõttu tuleb asi uueks läbivaatamiseks saata ringkonnakohtule.

Kolleegium märgib, et kui hageja tugineb alternatiivselt laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale

võlgnevusele, siis tuleb hagejal kohtule esitada ka arvestus selle kohta, milliste osamaksete ning

millises ulatuses tasumist ta nõuab. Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt

kindlaksmääratult (vt nt Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 48). Kui

hageja ei ole vastavat arvestust esitanud või see on ebaselge, siis tuleb kohtul TsMS § 392 lg 1 p 1

järgi juba eelmenetluses sellele hageja tähelepanu juhtida ja selgitada talle vajadust oma nõuet

täpsustada. Maakohtu menetluses ei esitanud hageja tagasimakse võlgnevuse kohta arvestust, kuid

maakohus ei pööranud sellele ka hageja tähelepanu. Apellatsioonkaebuses esitas hageja arvestuse

lepingujärgsete maksete võlgnevuse kohta (II kd, tl 73).

17. Kohtud leidsid, et laenuvõla nõue ei ole suuremas osas muutunud sissenõutavaks, sest hageja ei

esitanud laenulepingu p 5.2 järgi kostjatele teateid maksete tasumiseks.

Esiteks nõustub kolleegium hagejaga, et maakohus tugines kohtuotsuses laenulepingu p-le 5.2

üllatuslikult. Kumbki pooltest ei olnud varem menetluses laenulepingu p-le 5.2 tuginenud. Uut

asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega

arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-50-15, p 16; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15). Maakohus rikkus

seega TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Ringkonnakohus eelviidatud rikkumist ei kõrvaldanud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu tõlgendusega ja märkis, et hageja ei ole tõendanud arvete

esitamist. Samas esitasid pooled apellatsioonimenetluses väiteid selle kohta, kuidas laenulepingu

p 5.2 tõlgendada. Hageja leidis, et kostjad pidid makseid jätkama ka juhul, kui hageja maksete

suuruse muutumisest kostjaid ei teavitanud (II kd, tl 72 pöördel). Kostja I leidis, et hageja teadeteta ei

saanud kostjad makseid tasuda (II kd, tl 86). Ringkonnakohus ei arutanud istungil laenulepingu p 5.2

tõlgendamist. Kui ringkonnakohus nõustus maakohtuga, siis oleks ringkonnakohus pidanud hagejale

oma seisukohta selgitama ning andma võimaluse tõendada arvete esitamist.

18. Lisaks ei ole kohtud ka piisavalt selgitanud oma järeldust, miks praegusel juhul sõltus laenu

tagastamise maksete sissenõutavaks muutumine arvete esitamisest.

VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte

olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Laenulepingute p 5.2 järgi tagastab laenusaaja

pangale laenu ja tasub intresse osade kaupa annuiteetmaksetena iga kalendrikuu 10. kuupäeval panga

arvutatud ja laenusaajale teatatud summades.

Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema

lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus

juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub

alles arve esitamisel (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18).

Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises

sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast

(Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 12). Lisaks võib lepingus kokku

lepitud või seaduse järgi nõutava teate esitamata jätmine anda osal juhtudel aluse keelduda oma

kohustuse täitmisest VÕS § 110 alusel (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

170-13, p 14).

Käesolevas asjas on laenulepingu p-s 5.2 kindlaks määratud, et laen tagastatakse annuiteetmaksetena,

samuti maksete tegemise periood ning tähtpäev. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel

arutada pooltega laenulepingute p 5.2 tõlgendamist ning võtta seisukoht, kas hageja teadete esitamine

oli osamaksete sissenõutavaks muutumise eelduseks. Seejärel tuleb ringkonnakohtul hageja esitatud

arvestusest lähtudes võtta seisukoht, kas ja millises ulatuses on hageja täitmisnõue põhjendatud.

19. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi alama astme kohtu otsustada.

Ringkonnakohtu otsuse tühistamise tõttu määrab menetluskulude rahalise suuruse vastavalt

menetluskulude jaotusele kindlaks ringkonnakohus TsMS § 174 lg 6 järgi.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kassatsioonikautsjon.

Malle Seppik, Henn Jõks, Jaak Luik