3-1-1-34-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-34-16

Määruse kuupäev

13. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

S. E. taotlus kriminaalasjas nr 1-12-2761 kahju tekitamise

eest hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a määrus

kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise asjas nr 1-

15-6505

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. E. esindaja vandeadvokaat Küllike Namm, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, riigi peaprokurör Lavly Perling

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. aprill 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a määrusest välja põhistused seoses S. E.

saamata jäänud töötasu hüvitamata jätmisega, vahistamise ja elukohast lahkumise keelu

õiguspärasuse, samuti jälitustoimingutega kaasunud põhiõiguste riive ulatuse hindamisega,

kriminaalasja menetleva prokuröri taandumise kohustusega ning asendada need käesoleva

määruse põhistustega.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt S. E. kasuks välja 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot, sh

käibemaks 72 (seitsekümmend kaks) eurot, süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise

menetluses Riigikohtus valitud esindajale makstud tasu katteks.

5. Jätta kaebuse esitaja taotlus Riigiprokuratuuris, maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulude hüvitamiseks läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

I Kriminaalmenetlus

1.1. Kriminaalasjas nr 1-12-2761 (kohtueelse menetluse nr 11700000029) süüdistati Viru

Ringkonnaprokuratuuri abiprokurörina töötanud S. E-d karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 1 järgi

altkäemaksu võtmises ja KarS § 3161 lg 1 järgi kohtueelse kriminaalmenetluse andmete

ebaseaduslikus avaldamises.

1.2. Kriminaalmenetlust alustati 11. veebruaril 2011 J. N-i 10. veebruari 2011. a avalduse alusel. J. N.

viitas avalduses sellele, et S. E. viib tema suhtes läbi kriminaalmenetlust ja S. V. kaudu tehti talle

ettepanek maksta 100 000 krooni, et J. N-ilt „võetaks maha needus ja lõppeks kõik tema

ebameeldivused“. Lisaks väljapressimisele võivad S. V. ja S. E. teha täiendavaid ebaseaduslikke

toiminguid, mis tekitaksid J. N-ile kahju. 11. veebruaril 2011 andis Viru Maakohus

Riigiprokuratuurile loa jälitustoimingute tegemiseks S. E. ja S. V. suhtes, sh altkäemaksu andmise

matkimiseks, varjatud sisenemiseks S. E. elu- ja töökohta, samuti S. E. telefonikõnede salajaseks

pealtkuulamiseks ning tema töökoha arvuti kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtvaatamiseks.

S. E. peeti kahtlustatavana kinni 3. märtsil 2011 ja võeti järgmisel päeval Viru Maakohtu määrusega

vahi alla. Riigiprokuratuuri 7. märtsi 2011 määrusega keelati vahi all oleva S. E. kokkusaamised,

kirjavahetus ja telefoni kasutamine. Viru Maakohtu 11. juuli 2011. a määrusega asendati vahistamine

kautsjoniga. Sama päeva Viru Maakohtu määrusega keelati S. E-l ilma menetleja loata lahkuda oma

korterist Narvas kauemaks kui üheks ööpäevaks. S. E. vabastati vahi alt 18. juulil 2011. Elukohast

lahkumise keeld kehtis S. E. suhtes 11. juulini 2012.

1.3. Viru Maakohtu 26. septembri 2013. a otsusega mõisteti S. E. talle esitatud süüdistuses õigeks.

Kohus leidis, et jälitustegevus S. E. suhtes oli õigusvastane: eeluurimiskohtuniku jälitusluba erinevate

jälitustoimingute tegemiseks oli vajalikul määral põhistamata, järgitud polnud ultima ratio-

põhimõtet. J. N. võis kuritegu matkides S. E. saadetud isikut (S. V.) lubamatult provotseerida, kuna

enne seda polnud kogutud süüstavaid tõendeid. Seetõttu jättis kohus jälitustoimingutega saadud

tõendid kõrvale. Ülejäänud tõendid S. E. süüdimõistmiseks alust ei andnud.

1.4. Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2014. a otsusega jäeti Viru Maakohtu 26. septembri 2013. a

otsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul oli ilmne, et jälitusloa põhistused ei olnud seadusega

kooskõlas: need oli äärmiselt napid ja üksnes deklaratiivset laadi.

II Kahju hüvitamise menetlus

(A) Menetlus Rahandusministeeriumis

2. S. E. esitas Rahandusministeeriumile avalduse saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses 137 päeva vahi all viibimisega. Rahandusministeeriumi otsusega määrati S. E-le

riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 5 lg

1 alusel hüvitisena 10 000 eurot.

(B) Menetlus Riigiprokuratuuris

3. 13. mail 2015 esitas S. E. lepinguline esindaja vandeadvokaat Küllike Namm Riigiprokuratuurile

taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotleja hinnangul ei ole 10 000 eurot

õiglane hüvitis ega vasta kahju tegelikule suurusele. Lähtudes 1. mail 2015 jõustunud

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest (SKHS) tuleb S. E-le maksta täiendav hüvitis

257 645,97 eurot arveldusarvele YYYYYYYYYYYYYYYYYYYY. Lisaks ei ole õige, et

Rahandusministeerium pidas S. E-le välja makstud hüvitiselt kinni tulumaksu 2000 eurot, maksustada

saanuks vaid saamata jäänud tulu ehk pool S. E-le määratud hüvitisest.

4. Riigiprokuratuuri 13. juuli 2015. a määrusega jäeti S. E. esindaja taotlus rahuldamata ja S. E-le

lisahüvitis määramata. Prokuratuur leidis, et vahistamisega seoses saamata jäänud tulu ja tekkinud

mittevaraline kahju hüvitati S. E-le AVVKHS-i alusel ja muudele taotluses esitatud nõuetele SKHS

ega ka riigivastutuse seadus (RVastS) ei kohaldu.

(C) Menetlus maakohtus

5. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas Viru Maakohtule kaebuse S. E. esindaja, kes palus kuulata

üle J. J. ja S. E., nõuda prokuratuurilt välja S. E. lahkumisavaldus, rahuldada S. E. kaebus ja mõista

välja hüvitis summas 257 645,97 eurot või alternatiivselt tühistada Riigiprokuratuuri määrus ja saata

asi Riigiprokuratuurile uueks arutamiseks. Muu hulgas leidis kaebaja, et taotluse läbi vaadanud

riigiprokurör D. Nahkur-Tammiksaar oleks pidanud taanduma, sest ta juhtis ka S. E. suhtes läbi

viidud kriminaalmenetlust. SKHS ei näe ette ametniku taandamise aluseid ega korda. Analoogia

korras on kohaldatavad KrMS § 49 lg-d 1 ja 6 koosmõjuS § 52 lg-ga 1.

6. Viru Maakohtu 28. septembri 2015 määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et

prokuratuuri määrus on seaduslik. S. E. juhtumi puhul ei kohaldu SKHS ega RVastS, kuna AVVKHS-

i alusel makstud hüvitis hõlmab nii saamata jäänud töötasu kui ka tekkinud mittevaralist kahju.

AVVKHS § 5 lg 4 lause 2 nägi aga ette, et alusetult vabadusevõtmisega tekitatud otsene varaline

kahju hüvitatakse RVastS sätete alusel, mistõttu SKHS § 23 lg 3 kohaldamise eeldusi varalise kahju

tagasiulatuvaks nõudmiseks ei esine. Samuti pole alust eeldada riigiprokurör D. Nahkur-Tammiksaare

erapoolikust taotluse läbivaatamisel. KrMS § 52 lg 2 kohaselt ei ole prokuröri varasem osalemine

samas kriminaalmenetluses prokurörina tema taandumise alus.

(D) Menetlus ringkonnakohtus

7. Maakohtu määruse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule kaebuse S. E. esindaja, kes palus

maakohtu määruse tühistada ja asja maakohtule uueks arutamiseks saata.

8. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a määrusega tühistati Riigiprokuratuuri ja maakohtu

määrused ning S. E-le määrati talle kriminaalmenetlusega tekitatud kahju eest hüvitisena 3532 eurot.

Kaebus rahuldati osaliselt. Kohtumääruse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.

8.1. SKHS § 23 lg 3 sätestab, et kui SKHS näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

juhul, mida riigi poolt isikule AVVKHS-iga ei ole ette nähtud, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt.

SKHS on kohaldatav, kui selle alusel on kahjuhüvitis suurem, kui S. E-le AVVKHS-i alusel määrati.

8.2. Hoolimata SKHS §-st 17 (mis kaebuse läbivaatamise korda ei sätesta) ja KrMS § 231 lg-st 2 (mis

näeb ette kirjaliku menetluse) võib kohtul olla sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest kohustus

vaadata asi läbi suulises menetluses, et tagada kaebaja õiguste tõhus kaitse. Näiteks võib suulise

istungi korraldamine olla vajalik siis, kui asjaolud on keerulised ja tarvis on kuulata asjasse puutuvate

isikute vahetuid selgitusi. Kaebaja on taotlenud suulist istungit, et kuulata üle tunnistaja, kes teab S.

E. ametist lahkumise avalduse esitamisega seotud asjaolusid. Kuna kohtul pole kahtlusi S. E. ametist

lahkumise vabatahtlikkuses, pole alust ka tunnistaja ülekuulamiseks suulisel istungil.

8.3. Kahju hüvitamise taotluse läbi vaadanud riigiprokurör D. Nahkur-Tammiksaar oleks pidanud end

lähtuvalt KrMS § 49 lg 1 p-st 3 taandama, sest tema viis läbi kriminaalmenetluse S. E. suhtes.

Analoogselt halduskohtumenetlusega, kui asja otsustamiseks pole vaja rakendada (haldusorgani)

mitteõiguslikke eksperditeadmisi, ei pea kohus aga asja haldusorganile tagasi saatma, vaid lahendab

selle ise. Kuna prokuratuuril ei ole selliseid eriteadmisi, mida ei ole ka kohtul, ei ole tarvis saata

kahjuhüvitise asja tagasi prokuratuuri. Ringkonnakohus saab KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud maakohtu

rikkumise praeguses asjas ise kõrvaldada.

8.4. Juhul, kui on põhjust kahelda SKHS § 5 lg-s 1 sätestatud meetme õiguspärasuses, on mõistlik

hakata kontrollima kahjuhüvitamisnõude põhjendatust SKHS § 7 lg 1 alusel, kuna siis peaks

kahjuhüvitis olema eeldatavasti suurem. Kui SKHS § 7 lg 1 ei rakendu, on vaja asuda analüüsima

SKHS § 5 lg-t 1. SKHS §-des 5, 6 või 7 sätestatud meetme kohaldamisega peab menetleja olema

tekitanud isikule kahju. Kahju on meetmega tekitatud siis, kui meetme ja kahju vahel on põhjuslik

seos. SKHS §-s 8 sätestatu kohaselt ei pruugi siiski menetlejapoolne kahju tekitamine alati päädida

isikule kahju hüvitamisega: kui isikul endal oli kahju tekkimisel oluline roll, võib see hüvitise koguni

välistada.

8.5. Kahjuhüvitist nõudes tuleb ära näidata menetleja konkreetsed toimingud (meetmed: vt SKHS § 2

lg 4, § 5 lg 4, § 8 lg 1 p 2 ja § 12 p-d 5 ning 6), millega väidetavalt kahju tekitati. Isikul ei teki

kahjuhüvitise nõudmise õigust pelgalt tulenevalt sellest, et tema suhtes toimetati õigeksmõistmisega

päädinud kriminaalmenetlust. KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude

ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad

asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus.

8.6. Hüvitamata jääb väidetav kahju, mis tekkis S. E-l kriminaalmenetluse läbiviimisega tervikuna. S.

E. ei saa tugineda sellele, et kriminaalmenetlusega kaasneva meediakajastusega rikuti tema au ja head

nime (S. E-l on õigus nõuda kahjuhüvitist sellise rikkumise eest tsiviilkohtus), et ta talus alandust,

solvatust, hirmu ja muret, et kriminaalmenetlusega kaasnes xxxxxxxxxxx ja haigus, et S. E. lahutas

väidetavalt kriminaalmenetluse tõttu oma abielu või et väidetavalt ebaõnnestus tema poliitiline

karjäär just kriminaalmenetluse tõttu.

8.7. Kriminaalmenetluse alustamist saab pidada konkreetseks menetluslikuks meetmeks, mille kohta

on kahjuhüvitamismenetluses võimalik võtta seisukoht. Menetluse alustamise tõttu saab mõista

kahjuhüvitise välja üksnes SKHS § 7 lg 1 alusel – aset peab olema leidnud menetlusõiguse

rikkumine. Kriminaalmenetluse alustamine saab kujutada endast menetlusõiguse rikkumist vaid

erandlikel juhtudel, kuna KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamisel tuleb

lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse

alustamise kasuks. Vaatamata võimalikule kättemaksumotiivile, kummalistele väidetele („needuse

mahavõtmine“) ja eelmärgitu kaudsele seosele S. E-ga ei olnud menetluse alustamine S. E. suhtes

J. N-i avalduse alusel meelevaldne. Prokurör on oluline ametnik, kes peab tagama õiguskorra kaitse

ehk prokuröri kuritegu on n-ö tavalisest kuriteost märksa ohtlikum. Seetõttu võib prokuröri poolse

kuriteo toimepanemist puudutava kahtluse korral kriminaalmenetluse alustamise lävi olla madalam

kui enamiku muude isikute puhul. Kriminaalmenetluse alustamine S. E. suhtes oli õiguspärane.

8.8. Seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida vahistamist, ametist kõrvaldamist ja vara

arestimist SKHS-s (vt § 5 lg 1 p-d 1, 4 ja 5) hoolimata sellest, et neid meetmeid kohaldatakse

kohtumääruse alusel. Maakohus on vahistamismääruses veenvalt põhjendanud, miks on alust karta

seda, et Venemaaga tihedalt seotud S. E. võiks vabaduses olles pakku minna. Ka võib soostuda

seisukohaga, et S. E. oleks oma ametist ja sidemetest lähtuvalt võinud panna toime

õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamise õiguspärasust tuleb hinnata info põhjal, millest

lähtusid prokuratuur ja kohus 4. märtsil 2011 (nn ex ante-perspektiiv). Seega ei ole tähtsust asjaolul,

et S. E. mõisteti hiljem õigeks. 4. märtsil 2011 esines piisavalt suur tõenäosus, et pidada S. E-d

altkäemaksu võtmise katse toime pannud isikuks, mistõttu S. E. vahistamine ja sellest lähtuvalt ka

kahtlustatavana kinnipidamine olid õiguspärased. Kahjuhüvitist kahtlustatavana kinnipidamise ja

vahistamise eest ei saa S. E-le SKHS § 7 lg 1 järgi välja mõista.

8.9. Kahju hüvitamine SKHS-i järgi eeldab seda, et kahju hüvitamise kohustuse aluseks oleva asjaolu

ja kahju vahel oleks põhjuslik seos. Teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel peab kasutama

nn conditio sine qua non-testi. SKHS-i alusel kahju hüvitamisel tuleb lähtuda tsiviilõiguses omaks

võetud tõendamiskoormise nõuetest, kuna tegemist on sisuliselt tüüpilise kahju hüvitamise

vaidlusega. S. E. vahistamise ning tema poolt laenule kulutatud 1412 euro vahel on põhjuslik seos.

Võlaga tõttu tekkinud kahju hüvitamine S. E-le ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-te 2 ja 3 järgi

välistatud. Et kindlaks teha, kas tegemist on kahjuga, tuleb see lisaks põhjusliku seose tuvastamisele

teha selgeks nn diferentsihüpoteesi alusel: peab võrdlema isiku tegelikku olukorda sellega, milles ta

oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg

1). Kahjuks saab pidada raha, mida S. E. pidi maksma uue laenu teenindamiseks: eeskätt

laenulepingu tasu ja võimalikku intressi (VÕS § 397 lg 1). Laenulepingu tasu oli 32 eurot, kuid

intressikulu pole selles vaidluses tõendatud.

8.10. S. E. saamata jäänud töötasu jääb hüvitamata, sest kui maakohus ei oleks S. E-d vahi alla

võtnud, ei oleks ta ikkagi alates 7. märtsist 2011 enam töötasu saanud: S. E. vabastati tema avalduse

alusel ametist. Ametist vabastamise tõttu aga langes S. E-l ära ka õigus nõuda prokuratuurilt palka. S.

E-le ametist lahkumiseks avaldatud surve polnud nii suur, et oleks takistanud tema vaba tahte

kujundamist ja oleks olnud õigusvastane.

8.11. SKHS § 11 lg-s 4 sätestatud päevamäära järgides oleks vahistamise ja kinnipidamisega

kaasnenud ning hüvitatava mittevaralise kahju summa olnud 4779 eurot ja 40 senti. SKHS § 9 lg 2

sätestab, et menetleja võib SKHS-i 3. peatükis sätestatud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole

õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Mittevaralise kahju suuruse

juures tuleb S. E. prokuröristaatust lugeda talle soodsaks asjaoluks. Ehkki lisapiirangud iseenesest

polnud erakordne ega liigselt koormav meede, olid need koormavad olukorras, kus S. E. ei saanud

enam suhelda enda raskelt haige emaga. Vähemalt mingil määral on S. E. terviseprobleemid tingitud

tema kahtlustatavana kinnipidamisest ja vahistamisest. Küll aga pole ühest seost S. E. vahistamise ja

tema abielu lahutamise vahel. S. E. kahtlustatavana kinnipidamist ja vahistamist ei saa pidada n-ö

tüüpiliseks ja SKHS § 9 lg 2 alusel tuleb oluliselt suurendada kahjuhüvitist, millele S. E-l oleks õigus

SKHS § 11 lg 4 järgi, umbes kahekümne tuhande euroni. SKHS § 8 lg 1 p-st 2 tuleneb, et isikul ei ole

õigus nõuda kahju hüvitamist, kui ta põhjustas kahju kaasa toonud meetme kohaldamise tahtlikult või

ettevaatamatult; SKHS § 8 lg 2 lubab erandlike asjaolude korral isikule siiski kahju hüvitada, aga

vähendada sealjuures hüvitise suurust. Kui S. E. ei oleks S. V-ga J. N-i puudutavast

kriminaalmenetlusest rääkinud, ei oleks S. E-d kindla teadmisega külgneva tõenäosusega

kahtlustatavana kinni peetud ja vahi alla võetud. Niisiis põhjustas S. E. endalt vabaduse võtmise

suuresti ise. Ta tegi seda ettevaatamatult SKHS § 8 lg 1 p 2 tähenduses. Kui prokuratuur ei oleks

ebaseaduslikke jälitustoiminguid teinud, ei oleks S. E-d kindla teadmisega külgneva tõenäosusega

kahtlustatavana kinni peetud ega vahistatud. S. E. kahjuhüvitist tuleb vähendada umbes neljakümne

protsendi võrra ja mõista S. E-le vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja

kaksteist tuhat eurot.

8.12. KrMS § 135 lg 51 lubab isiku suhtes kohaldada samal ajal kautsjonit ja elukohast lahkumise

keeldu. Nii kautsjon kui ka elukohast lahkumise keeld pidid tagama selle, et S. E. ei põgeneks.

Pelgalt kautsjon ei oleks välistanud seda, et S. E. pikaks ajaks Eestist lahkub ja menetlejale

kättesaamatuks muutub. Seega oli elukohast lahkumise keelu kohaldamine S. E. suhtes õiguspärane.

SKHS § 5 lg 1 p 3 võimaldab nõuda hüvitist kahju eest, mis tekitati õiguspärase elukohast lahkumise

keeluga. SKHS § 11 lg 1 kohaselt hüvitatakse SKHS § 5 või 6 alusel füüsilisele isikule mittevaraline

kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust

mõistlikule menetlusajale. Ehkki elukohast lahkumise keeld piirab isiku liikumisvabadust, ei saa seda

pidada vabaduse võtmiseks SKHS § 11 lg 1 mõttes. Järelikult ei tekkinud S. E-l õigust nõuda selle

eest mittevaralise kahju hüvitist.

8.13. Kriminaalasjas nr 1-12-2761 tunnistati S. E. suhtes tehtud jälitustoimingud õigusvastaseks.

Prokuratuur läks jälitusluba taotlema esimese kriminaalmenetluse toiminguna ultima ratio-põhimõtet

rikkudes ja võttis S. E. suhtes jälitustoimingud ette põhistamata jälitusloa alusel. Järelikult oli tegu

SKHS § 7 lg 1 mõttes menetlusõiguse süülise rikkumisega, pidades sarnaselt üldise riigivastutusega

silmas nn organisatsioonisüüd. Mittevaraline kahju hüvitatakse menetleja süülise menetlusõiguse

rikkumise korral üksnes juhul, kui kahju saab paigutada SKHS § 11 lg-s 2 toodud loetelusse.

Jälitustoimingute tegemisega rikuti S. E. sõnumi saladust. Seaduses ja senises õiguspraktikas

puuduvad juhised jälitustoiminguga põhjustatud mittevaralise kahju suuruse kindlaks tegemiseks.

Lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu võrreldavast praktikast tuleb ebaseadusliku jälitustegevusega

tekitatud mittevaralise kahju eest riigilt S. E. kasuks välja mõista 1500 eurot.

8.14. Kokku on S. E-l SKHS-i järgi õigus 13 532 euro suurusele hüvitisele. Et see summa on suurem,

kui S. E. sai AVVKHS-i alusel, tuleb lähtuvalt SKHS § 23 lg-st 3 mõista S. E-le kahjuhüvitis välja

just SKHS-i alusel. Et aga S. E-le on AVVKHS-i alusel juba makstud välja 10 000 eurot, tuleb see

summa S. E-le SKHS-i alusel välja mõistetavast hüvitisest maha arvata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

(A) S. E. esindaja K. Nammi määruskaebus

9. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse S. E. esindaja. Kaebuses taotletakse Tartu

Ringkonnakohtu 29. detsembri 2015. a määruse tühistamist ja kahju hüvitamise asja

Riigiprokuratuurile uueks läbivaatamiseks saatmist. Kaebuse põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

9.1. S. E. esitas prokuröriteenistusest lahkumise avalduse D. Nahkur-Tammiksaare survel vahetult

vahistamise istungil maakohtus. SKHS § 5 lg 1 p 1 kohaselt tulnuks seoses S. E. vahistamisega

saamata jäänud tulu (töötasu) hüvitada osas, mis ületas AVVKHS-i alusel väljamõistetud summa, s.o

5000 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht, et saamata jäänud töötasu S. E-le ei hüvitata, ei ole

põhjendatud. Eelmainitu tõendamiseks on nii maakohtult kui ringkonnakohtult taotletud, et kuulataks

üle S. E. kaitsja J. J., kes viibis 4. märtsi 2011 kohtuistungil ning saaks anda olulist infot situatsiooni

kohta, milles toimus lahkumisavalduse kirjutamine.

9.2. S. E. oli vahistamise tõttu sunnitud võtma täiendava laenu selleks, et maksta eelmisest laenust

tekkinud viivised. Viiviseid ei oleks S. E-l tekkinud, kui ta ei oleks olnud vahistatud. Seega on S. E-le

tekkinud varaline kahju kogu laenusumma (1380 eurot) ulatuses, mis tuleb SKHS § 5 lg 1 p 1

kohaselt hüvitada.

9.3. S. E-le on kriminaalmenetluse tõttu tekkinud mittevaraline kahju, mis seisneb eelkõige tema

hingelistes kannatustes. S. E. mittevaraline kahju väljendub nii tema hea nime ja väärikuse

kahjustamises, võimatuses alustada poliitilist karjääri ning hilisemas xxxxxxxxxxxx diagnoosimises.

Lisaks ei olnud S. E-l võimalik oma emaga enne surma enam suhelda, lagunes S. E. perekonnaelu

ning ta ei saanud hoolitseda oma alaealise tütre eest ega külastada oma lähisugulasi.

9.4. Menetluse alustamine J. N-i avalduse alusel oli meelevaldne. Ei saa nõustuda seisukohaga, et

prokuröride puhul võib kriminaalmenetluse alustamise lävi olla madalam kui muude isikute puhul,

kuna võimalikud tagajärjed võivad prokuröride jaoks olla oluliselt raskemad. Kriminaalmenetlust on

võimalik läbi viia selliselt, et esmalt kontrollitakse, kas on alust konkreetset isikut

kriminaalmenetlusele allutada. Praegusel juhul nii ei toimitud. Isegi kui lugeda kohtueelse menetluse

alustamine õiguspäraseks, ei olnud põhjendatud olematute tõendite alusel süüdistuse esitamine. Muu

hulgas ei lõpetatud S. E. ebameeldivasse olukorda asetamist ka siis, kui maakohus leidis, et S. E. ei

ole süüdi ja et tema suhtes menetluse kestel rakendatud meetmed olid suures osas ebaseaduslikud,

ning prokuratuur kaebas asja edasi.

9.5. S. E. suhtes tehtud jälitustoimingud olid eriliselt intensiivsed (kuriteo matkimine, varjatud

sisenemine elu- ja töökohta, telefonikõnede salajane pealtkuulamine, töökoha arvuti kaudu

edastatavate sõnumite salajane pealtvaatamine, S. E. varjatud jälgimine, tema kasutuses oleva telefoni

positsioneerimine) ning õigusvastased, nagu leidsid ka S. E. õigeks mõistnud maa- ja

ringkonnakohus. Kohus on mõistnud S. E-le jälitustegevusega tekitatud kahju hüvitisena liiga väikese

summa (1500 eurot), kuna ringkonnakohus on oma määruses analüüsinud ainult S. E. sõnumisaladuse

rikkumist. Jälitustegevuse käigus aga toimus veel ka kuriteo matkimine, varjatud sisenemine elu- ja

töökohta, S. E. varjatud jälgimine ning telefoni positsioneerimine. Mittevaralist kahju ei põhjustatud

seega ainult sõnumisaladuse rikkumisega. Tähelepanuta jäetud jälitustoimingute ning eriti intensiivse

menetluse tõttu tuleb ebaseadusliku jälitustegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista

suurem hüvitis.

9.6. S. E. vahistamine oli vahistamisaluste puudumise tõttu õigusvastane. Põhiseaduse (PS) §-ga 25

on vastuolus olukord, kus õigusvastase tegevuse puhul ei hüvitata kahju täies ulatuses. SKHS § 9 lg 2

sätestab, et menetleja võib hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades

üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Arvestades S. E. ulatuslikke kannatusi, ei ole

ringkonnakohtu poolt määratud 20 000 euro suurune kahjuhüvitis proportsionaalne S. E. poolt

läbielatuga. Lisaks on ringkonnakohus põhjendamatult vähendanud S. E-le makstava kahjuhüvitise

summat, leides, et S. E. on ise põhjustanud osa endale tekkinud kahjust. Menetlusest rääkimisel

menetlusvälise isikuga on ebaproportsionaalne eeldada, et isik peaks kohe ette nägema ka enda suhtes

algatatavat kriminaalmenetlust ning vabaduse võtmist. Lisaks ei saa kolmandale isikule

kriminaalmenetluse kohta info avaldamine anda alust isiku vahistamiseks.

9.7. Õigusvastane oli ka elukohast lahkumise keeld, kuna kohtumäärus oli põhistamata ja kautsjon

oleks samaväärselt tõkestanud S. E. pakku minekut. S. E-l oli Eestis perekond, töökoht, alaealine

tütar ning haige ema. S. E-l puudus võimalus külastada oma Venemaal elavat poega ning sõpru, seega

oli elukohast lahkumise keelt S. E. suhtes oluliselt suurema mõjuga, kui näiteks isiku suhtes, kes ei

pea oma lähedastega kohtumiseks reisima.

9.8. Praegusel juhul oli tegemist silmatorkavate ning ulatuslike vigadega, mis ei välista terve

kriminaalmenetluse õigusvastasust. Lisaks selgelt ebaseaduslikele jälitustoimingutele ei esitatud

kohtule mingeid tõendeid, mis oleksid andnud alust S. E-d süüdistada. Isegi kui kriminaalmenetlus

ise tervikuna ei olnud õigusvastane, oli menetlus määruskaebuse esitaja jaoks ebaproportsionaalselt

koormav. Kuigi SKHS ei reguleeri kriminaalmenetluse kui tervikuga tekitatud kahju hüvitamist,

samuti kriminaalmenetluse alustamisega või süüdistuse esitamisega tekitatud kahju hüvitamist,

tuleneb see praegusel juhul PS §-st 25.

9.9. SKHS on põhiseadusvastane, kuna võimaldab kahjuhüvitamistaotluse lahendada prokuröril, kes

on läbi viinud kriminaalmenetluse. Olukorras, kus kahju hüvitamise taotluse vaatas läbi erapoolik

prokurör, kes ei olnud pädev asja lahendama, oleks ringkonnakohus pidanud saatma taotluse uueks

lahendamiseks tagasi Riigiprokuratuurile. Seda viga ei saa kohus, veel vähem kõrgema astme kohus,

ise parandada sarnaselt KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgituga.

9.10. SKHS ei sätesta piisavalt täpselt, milliseid menetlusnorme järgides tuleks süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise kaebus lahendada. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise vaidluste

puhul on tegemist olukorraga, kus isikul tuleb sageli esitada tõendid, sh tunnistaja ütlusi, tõendamaks

kahju tekkimist ja suurust. Lähtuvalt SKHS § 17 lg-st 4 tuleks maakohtu määruse peale

määruskaebuse esitamisel juhinduda just kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust

reguleerivatest sätetest. Põhiseadusega on vastuolus olukord, kus sellise kahju hüvitamisele ei ole ette

nähtud isiku põhiõigusi tagavat menetlust ning võimalust endale kahju tekkimist tõendada suulises

menetluses. Ringkonnakohtu püüd tõlgendada SKHS-i põhiseaduskonformselt ei taga ühest

arusaamist sellest, millal on kaebuse esitajal õigus suuliseks menetluseks ning millistel juhtudel on

kohtul kohustus olenemata seaduses sätestatust pidada kirjaliku menetluse asemel suuline istung.

Tegemist on õiguskindluse põhimõtte rikkumisega. Praegune olukord ei võimalda isikul kasutada

PS §-st 24 tulenevat õigust olla oma kohtuasja arutamise juures ega ka ütlusi anda. Ka tunnistajate

ülekuulamise osas ei ole teada, kas see peaks toimuma ristküsitluse vormis või mingil muul moel.

Põhiseadusvastane olukord on määruskaebuse esitajale toonud kaasa ebaõige lahendi. Riigi tekitatud

kahju hüvitamise kaebusi peaks lahendama halduskohtumenetluse raames, mis pakub nii ühtsema kui

ka selgema regulatsiooni olukorras, kui kohaldatav regulatsioon on ebaselge ning põhiseadusvastane.

9.11. Ringkonnakohtu määruse resolutsioonist ega ka selle põhistavast osast ei selgu, kes peab S. E-le

kahju hüvitama. See tingib olukorra, kus kohtumäärust ei saa reaalselt täitmisele pöörata.

9.12. SKHS on põhiseadusvastane ka seetõttu, et ei reguleeri menetluskulude hüvitamist.

Määruskaebuse esitaja on nii maa- kui ringkonnakohtus palunud jätta S. E. menetluskulud riigi

kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldas osaliselt määruskaebuse , tuleks riigilt vähemalt osaliselt

välja mõista ka menetluskulud. Maa- ega ringkonnakohus ei ole menetluskulude osas seisukohta

avaldanud. Käesolev kohtumenetlus on oma õigusliku uudsuse tõttu tekitanud S. E-le

märkimisväärseid kulusid ning riivab seega intensiivselt tema omandipõhiõigust.

(B) Prokuratuuri vastus määruskaebusele

10. Määruskaebusele esitas vastuse riigi peaprokurör Lavly Perling. Prokuratuur nõustub täielikult

ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohtade ja nende põhistustega. Vastuses esitatud seisukohad

on kokkuvõtlikult järgmised.

10.1. S. E. allkirjastas ametist lahkumise avalduse kohtusaalis oma kaitsja juuresolekul. Sellises

olukorras ei saa näha ei kriminaal- ega tsiviilõiguslikult ebaseaduslikku survestamist SKHS § 7

mõistes ega ka isiku vaba tahte puudumist. Otsuse lahkumisavaldus kirjutada tegi S. E. ise oma

kaitsja soovitusel.

10.2. Isikule mõistetud mittevaralise kahju hüvitamisel on ringkonnakohus vahistamise ning

kinnipidamisega seoses igakülgselt arvesse võtnud ka kaebaja hingelised kannatused.

10.3. Ringkonnakohus on ebaseadusliku jälitustegevuse eest väljamõistetud hüvitise suuruse

arvutamisel igakülgselt arvesse võtnud kõiki S. E. suhtes rakendatud meetmeid, sealhulgas ka

varjatud jälgimist, telefoni positsioneerimist jt jälitustoiminguid.

10.4. KrMS § 128 lg 1 võimaldas kogu tõkendi kohaldamise ajal esitada menetlejale taotluse

elukohast lahkumiseks. S. E. seda võimalust ei kasutanud. Samuti jõustus 1. septembril 2011 KrMS-i

muudatus, millega pikendati võimalust lahkuda elukohast ilma menetlejale teatamata varasema ühe

ööpäeva asemel kuni kolme ööpäevani. Selle võimaluse kasutamata jätmine viitab asjaolule, et S. E-

le ei tekitatud talle rakendatud piiranguga mittevaralist kahju.

10.5. Olukorras, kus kaks kohtuastet on asja menetlenud, mh täpsustanud mitmeid seni praktikas

ühese vastuseta olnud SKHS-i rakendamist puudutavaid küsimusi, ei oleks asja uuesti

Riigiprokuratuuri saatmine menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ega ka kaebuse esitaja suhtes

mõistlik.

10.6. Menetluse vormi valikul tuleb silmas pidada, et vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus on

kaebuse esemeks olevate asjaoludega igati kursis ning suulise istungi korraldamine ei ole sellisel

juhul vajalik. Kahju hüvitamise kohta tehtud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebust

lahendav kohus on sarnases olukorras kohtuga, kes lahendab kaebust, mis on esitatud

uurimiskaebemenetluses tehtud Riigiprokuratuuri määruse peale. Ka SKHS-i seletuskirjas on

märgitud, et kohtueelse menetleja juures algav kahju hüvitamise menetlus on sarnane

uurimiskaebemenetluse

korraga.

Vastupidi

kaebuses

esitatud

hinnangule

on

Eestis

halduskohtumenetlus üldjuhul samuti kirjalik.

10.7. Menetluskulude hindamisel tuleb SKHS-i kontekstis analoogia korras rakendada vastavaid

uurimiskaebemenetluse sätteid.

10.8. Täiendavas vastuses määruskaebusele leidis riigiprokurör Steven-Hristo Evestus esiteks, et

nõue süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks seoses S. E. ametist vabastamisega võib olla SKHS § 14

lg 4 kohaselt esitatud hilinenult. Teiseks osutas prokuratuur sellele, et SKHS § 15 ja § 16 tuleks

tõlgendada viisil, et esmase SKHS §-de 5 ja 6 alusel esitatud taotluse võib lahendada menetlust juhtiv

prokurör ja tema määrusele esitatud kaebuse lahendab Riigiprokuratuur või riigi peaprokurör. Üksnes

SKHS §-s 7 loetletud juhtumitel ei saaks kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud prokurör ise

kahju hüvitamise nõuet läbi vaadata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium võtab esmalt seisukoha S. E. esindaja määruskaebuse menetlemiseks vajalike

üldküsimuste kohta (I), analüüsib seejärel kaebuses esitatud kahju hüvitamist puudutavaid taotlusi

(II) ja lahendab kaebuse koos menetluskulude hüvitamise taotlusega (III).

I

12. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kord on pärast SKHS-i jõustumist võrreldes

AVVKHS-is sätestatuga oluliselt muutunud. Tulenevalt käesolevas menetluses tekkinud vaidlustest

selgitab kolleegium õiguspraktika ühtlustamiseks mõningaid nn üleminekuasjade lahendamise

põhimõtteid.

13. Menetleja ei saa SKHS § 23 lg-le 2 tuginevalt a priori sedastada, et SKHS-i regulatsioon enne

1. maid 2015 lõplikult lahendatud kriminaalmenetluste suhtes tagasiulatuvalt ei rakendu.

Ringkonnakohus on S. E. taotlust lahendades õigesti lähtunud arusaamast, et kriminaalmenetluses,

mis on lahendatud lõplikult enne SKHS-i jõustumist, tuleb võrdlevalt hinnata põhjendatud

kahjuhüvitise suurust ja vastavalt sellele otsustada, kas lisaks AVVKHS-i järgi määratud hüvitisele on

isikul õigus saada hüvitist ka SKHS-i alusel. Aluse selliseks hindamiseks annab üleminekusättena

SKHS § 23 lg 3, mille eesmärk on tagada isiku õigus süüteomenetlusega tekitatud kogu kahju

hüvitamisele, mitte üksnes alusetult vabaduse võtmisega kaasnenud kahju hüvitamisele (vt seletuskiri

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu juurde (635 SE, Riigikogu XII koosseis)

lk 56). Ka juhul kui isikul AVVKHS-i alusel õigust kahjuhüvitisele ei tekkinud, ei ole välistatud

SHKS-i tagasiulatuv kohaldamine, arvestades SHKS § 23 lg-s 4 toodud menetlustähtaegu.

14. Samuti jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et maakohtu määrus, millega jäeti S. E.

kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale läbi vaatamata, oli vaidlustatav. Süüteoga tekitatud kahju

hüvitamise menetluses tehtud maakohtu määrust saab SKHS § 17 lg 4 ja KrMS § 383 lg 1 kohaselt

vaidlustada ringkonnakohtus. Maakohtus kahju hüvitamise taotluse või kaebuse lahendamine

analoogiliselt uurimiskaebemenetlusega puudutab üksnes menetluse vormi selles kohtuastmes, mitte

aga edasikaebeõigust.

15. Ringkonnakohtu järeldused puutuvalt süüteomenetlusega tekitatud kahju materiaalõiguslikesse

üldalustesse (vt käesoleva määruse p-d 8.4–8.5) on loogilised ja põhjendatud. Kui on alust arvata, et

süüteomenetluse meede on õigusvastane, tuleb taotlust või kaebust lahendaval menetlejal kontrollida

esmalt SKHS § 7 kohaldumist, ehk siis olukorda, mil kahju on tekitatud süüliselt õigusvastase

menetlustoiminguga, sest sellisel juhul on hüvitis üldjuhul suurem. Kui ei leia kinnitust toimingu

õigusvastasus, tuleb hinnata SKHS §-des 5 või 6 sätestatud aluseid kahju hüvitamiseks. Lisaks

asjakohase materiaalõigusliku aluse tuvastamisele tuleb menetlejal taotluse alusel kindlaks teha

kahju, selle liik, põhjuslik seos süüteomenetluse meetme (menetlustoimingu) ja kahju vahel.

Kahjuhüvitise summa kindlakstegemisel peab menetleja juhinduma SKHS §-des 9–11 sätestatust.

Samuti tuleb kahju hüvitamise taotlust või kaebust lahendaval menetlejal hinnata taotluse või kaebuse

esitaja enda võimalikku rolli kahju tekkimisel, mis võib olla aluseks hüvitise vähendamisel või

hüvitise maksmise välistamisel nt SKHS § 8 ja § 9 lg 2 alusel. SKHS § 9 lg 2 võimaldab omakorda

hüvitist erandlike asjaolude esinemisel ka suurendada.

16. Prokuratuur leiab vastuses määruskaebusele, et S. E. nõue saamata jäänud töötasu hüvitamiseks

on SKHS § 14 lg 4 kohaselt esitatud hilinenult. Kuna prokuratuur pole ringkonnakohtu otsust selles

osas vaidlustanud, ei saa kolleegium lahendatavas asjas kaebuse piiridest väljuda. Küll aga peab

kolleegium vajalikuks selgitada SKHS § 14 lg 4 kohaldamist süüteomenetluse osas, mis on lõpliku

lahendi saanud enne SKHS-i jõustumist (SKHS § 23 lg 3). SKHS § 14 lg 4 suhtes on erinorm

SKHS § 23 lg 4 teine lause, mille kohaselt saab isik esitada taotluse hüvitamiskaebuse esitamiseks

ettenähtud tähtaja jooksul, s.o kolm aastat arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama

kahjust ja selle põhjustanud isikust või meetme tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab

(halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lg 4). Kriminaalasjades, mis on lahendatud enne 1. maid 2015

ja mille eest näeb SKHS ette laiemad hüvitise väljamõistmise alused või määrad, hakkab see tähtaeg

kehtima SKHS-i jõustumise ajast, kuna vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada selle seaduse

rakendussätete eesmärki – tagada süüteomenetlusega kahju saanud isikute põhiõigused seaduse

tagasiulatuva kohaldamisega.

II

17. Kaebuses leitakse, et S. E-le tekitati õigusvastase vahistamisega varalist kahju, s.o tal jäi saamata

töötasu abiprokurörina töötamise eest. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu lõppjäreldus õige,

sest saamata jäänud abiprokuröri töötasu ei saa lugeda kriminaalmenetlusega tekitatud varaliseks

kahjuks. Esiteks võib töötasu kui saamata jäänud tulu hüvitamine SKHS-i alusel tulla kõne alla juhul,

kui kahtlustatav või süüdistatav on vahistatud ja ta ei saa just temalt vabaduse võtmise tõttu

teenistusülesandeid täita ning ta kaotab seetõttu sissetuleku. Teine võimalik kriminaalmenetluslik

meede, mis võib kaasa tuua kahjuhüvitise, on sätestatud KrMS § 141 lg-s 1, s.o kahtlustatava ja

süüdistatava ametist kõrvaldamine. Samuti pole välistatud, et teistmise tulemusena tühistatakse

süüdimõistev kohtuotsus, millega materiaalõigusliku järelmina kaasnes senise töö- või ametikoha ja

seeläbi ka sissetuleku kaotus. Kõigil neil juhtudel on tegemist kriminaalmenetluse meetmega, mis

võib anda aluse tekitatud kahju hüvitamiseks.

18. Ringkonnakohus aga tuvastas, et S. E. esitas ise avalduse ametist vabastamiseks vahetult enne

tema vahistamist kriminaalasjas nr 1-12-2761. Sellega katkes põhjuslik seos kriminaalmenetluse ja

tekkinud kahju vahel. Kuigi eluliselt on S. E. ametist vabastamisel olemas seos kriminaalmenetlusega

– ilma tema vastu esitatud kahtlustusteta poleks ta ilmselt seda avaldust esitanud –, ei saa seda

õiguslikult siduda kriminaalmenetlusega. S. E. oleks enda ametist vabastamist saanud vaidlustada

halduskohtumenetluse korras, kuna tegemist on prokuröriteenistusalase küsimusega. Isegi kui oleks

tuvastatud, et kõrgemalseisev prokurör sundis S. E-d lahkumisavaldust esitama, ei oleks sel eeltoodud

põhjusel tähtsust hüvitise taotlemisel SKHS-i järgi.

19. Eelmises punktis sedastatu tõttu jäeti põhjendatult rahuldamata ka S. E. esindaja taotlus

korraldada kaebuse suuline arutamine, et kuulata üle tunnistaja, kes oleks esindaja väitel selgitanud

S. E. ametist vabastamise avalduse esitamise asjaolusid. Need ütlused ei oleks saanud muuta

tõdemust, et S. E. ametist vabastamine ei toimunud kriminaalmenetluse toiminguga ja tema saamata

jäänud

töötasul

polnud

otsest

põhjuslikku

seost

ühegi

kriminaalmenetluse

toiminguga

(nt vahistamine).

20. Puutuvalt taotlusesse hüvitada S. E. vahistamisega tekkinud otsene varaline kahju, mis tekkis

pangalaenu refinantseerimisel, nõustub kolleegium aga maakohtu määruses märgituga. Ka enne

1. maid 2015 oli kriminaalmenetluses vabaduse võtmisega tekitatud otsese varalise kahju

hüvitamiseks olemas alus, mis on sätestatud AVVKHS § 5 lg 4 lauses 2 ja RVastS § 8 lg-s 1. Kuna

RVastS § 8 ei piiranud hüvitise maksmise aluseid ega hüvitise määra, ei muutnud SKHS vabaduse

võtmisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise aluseid ega suurendanud hüvitise määra,

mistõttu sellele kahjunõudele SKHS § 23 lg 3 tagasiulatuv jõud ei kohaldu. Seetõttu oleks

ringkonnakohus pidanud S. E. kaebuse vabaduse võtmisega tekitatud otsese varalise kahju osas läbi

vaatamata jätma. Kuna aga ringkonnakohtu määrust pole selles osas vaidlustatud ja kolleegium on

seotud kaebuse piiridega, jääb S. E-le määratud lisahüvitis otsese varalise kahju eest (32 eurot)

muutmata.

21. Kuigi vahistamisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamine S. E-le SKHS-i alusel on p-s 20

toodud põhjustel välistatud, märgib kolleegium järgmist.

21.1. Laenu refinantseerimiseks võetud uus laen ei ole käsitatav otsese varalise kahjuna, kuna

laenusumma ei kujuta endast kahju. Küll aga saab kahjuks pidada raha, mida isik peab maksma uue

laenu teenindamiseks: eeskätt laenulepingu tasu ja võimalik intress (VÕS § 397 lg 1). Lisaks sellele

saab kahjuna käsitada algse laenu viiviseid ja ümbervormistamise kulusid, kui need on põhjustatud

kriminaalmenetluse toiminguga (nt vahistamisega).

21.2. Ringkonnakohus tegi kindlaks, et S. E. ei ole esitanud tõendeid uue laenu võtmise kulude kohta,

v.a. lepingutasu 32 eurot. Kolleegium on seisukohal, et üldjuhul tuleb menetlejal süüteoga tekitatud

kahju hüvitamise menetluses analoogselt tsiviilkohtumenetlusega selgitada kaebajale tõenduslikke

küsimusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4) ja

sarnaselt halduskohtumenetlusega selgitada välja kaebaja tegelik tahe (HKMS § 2 lg-d 4-5 ja § 59

lg 3).

22. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu kaalutlusvigu S. E-le vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaralise kahju eest määratud hüvitise summa kindlaksmääramisel ja seega pole alust

ringkonnakohtu määruse vastavas osas muutmiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu määruses

sedastatuga, mille kohaselt oli S. E. vahistamise puhul tegemist tema rasket isiklikku olukorda

arvestades väga intensiivse meetmega, kuid õigeksmõistetu käitus ka ise ettevaatamatult kohtueelse

kriminaalmenetluse teabe jagamisel (käesoleva määruse p 8.11). Seega ei saa ringkonnakohtule

hüvitise summa vähendamist ette heita. Hüvitise määra vähendamist sellel argumendil on

ringkonnakohus põhjendanud ja kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus kaalutlusõigust

rikkunud (vt ka käesoleva määruse p 24).

23. Kaebuse esitaja on aga õigesti märkinud, et ringkonnakohus on hinnanud üksnes S. E.

sõnumisaladuse riivet, jättes tähelepanuta jälitustoimingud, millega riivati S. E. muid põhiõigusi

(eeskätt eraelu, kodu ja töökoha puutumatust). Kriminaalasja nr 1-12-2761 materjalidest nähtub, et S.

E. allutati kriminaalmenetluses kohtu loal tema kõnede salajasele pealtkuulamisele ja sõnumite

salajasele pealtvaatamisele ning lisaks anti luba varjatud sisenemiseks S. E. elu- ja töökohta ning

altkäemaksu

vahendamise

matkimiseks.

Kriminaalasjas

nr

1-12-2761

tunnistas

kohus

ebaseaduslikuks kõik kohtu loa alusel tehtud jälitustoimingud. Prokuröri loa alusel allutati S. E. ka

varjatud jälgimisele, sh tema kasutuses olnud sidevahendite asukoha kindlakstegemisele

(positsioneerimisele). Selle prokuratuuri jälitusloa seaduslikkuse kohta kohtud kriminaalasjas nr 1-

12-2761 sõnaselget seisukohta ei võtnud.

24. Seadusandja on menetlejale ja kohtule jätnud mittevaralise kahju eest makstava hüvitise

kindlaksmääramisel laia kaalutlusruumi. Menetleja kaalutlusruumi piiride järgimisel on mõistlik võtta

õiguse analoogia korras hindamise aluseks haldusmenetluse üldpõhimõtted. Haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Juhul, kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise

aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.

jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-81-07, p 16).

25. Hüvitise summa kindlakstegemine on õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka

Riigikohus. Kuna eespool märgitud kohtu loa alusel tehtud jälitustoimingud tunnistati kohtuotsustega

ebaseaduslikuks, siis on selles osas tegemist SKHS § 7 lg 1 alusel hüvitatava kahjuga. SKHS § 11 lg

2 kohaselt on isiku kodu ja eraelu puutumatuse ning sõnumi saladuse süüline rikkumine mittevaralise

kahju hüvitamise aluseks. Seejuures mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (lg 3 ls 1).

Kahjuhüvitamise asja materjalidest ei nähtu, et mittevaralist kahju oleks püütud heastada muude

vahendite kui rahalise hüvitisega. Teisalt on ka kaebuses toodud väited riive ulatuse kohta

üldsõnalised ja konkretiseerimata. Riigikohus tutvus S. E. jälitustoimiku materjalidega, sh

kriminaalasjas nr 1-12-2761 tõendina esitatud jälitustoimingu protokolliga, ja on seisukohal, et

ringkonnakohtu poolt ebaseaduslike jälitustoimingutega kaasnenud riive eest määratud mittevaralise

kahju eest hüvitise suurendamiseks alust ei ole. Kolleegium jõudis sellele järeldusele, arvestades mh

S. E. asukohas tema pealtkuulamise asjaolusid; seda, et S. E. suhtes toimetatud teiste

jälitustoimingutega (v.a. kõnede salajane pealtkuulamine ja sõnumite salajane pealtvaatamine)

põhjustatud eraelu, kodu- ja töökoha puutumatuse riived ei leidnud aset kogu jälitustoimingu loas

lubatud tähtaja jooksul; varjatud sisenemisega riivati S. E. kodu puutumatust üksnes pealtkuulamise

võimaldamiseks; kuriteo matkimise eesmärk oli küll tõendite kogumine S. E. kahtlustuse kohta, kuid

jälitustoiming ise S. E. põhiõigusi otseselt ei riivanud. Kokkuvõtvalt märgib kolleegium, et kuigi

eriliigiliste ja erineva intensiivsusega jälitustoimingute tegemisega kaasneb mitme põhiõiguse riive,

on S. E-le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisel määrav tema vestluste ja sõnumite ebaseaduslik

pealtkuulamine ja -vaatamine, millest ringkonnakohus hüvitise suuruse määramisel lähtuski, kuivõrd

teiste ja vähem intensiivsete jälitustoimingutega üksnes loodi võimalus tõendite kogumiseks teabe

salajase pealtkuulamise ja -vaatamise teel. Seega jääb ringkonnakohtus S. E-le määratud hüvitis

(1500 eurot) jälitustoimingutega tekitatud mittevaralise kahju eest muutmata.

26. Ühtlasi märgib kolleegium, et vahistamise, jälitustoimingute, vara arestimise jt kohtu luba

nõudvate menetlustoimingute puhul ei kohaldu SKHS § 7 lg-s 3 sätestatud piirang. Seda viidet

RVastS § 15 lg-le 1, mille kohaselt vastutab riik kohtu tekitatud õigusvastase kahju eest üksnes siis,

kui tegemist on kohtuniku kuriteoga, tuleb tõlgendada kitsalt (vt ka seoses mõistliku menetlusaja

nõude rikkumisega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-

15, p 132). Need juhtumid, kui hüvitada tuleb üksnes kohtuniku kuriteo tagajärjel tekkinud

õigusvastane kahju, on RVastS § 15 grammatilise tõlgenduse järgi piiratud kohtumenetlusega. Seega

hõlmab SKHS § 7 lg 3 erand üksnes kohtu tuumikfunktsiooni ehk õigusemõistmist materiaalses

tähenduses.

Menetlustoimingute

tegemiseks

nõutavad

kohtu

load

peavad

kohtueelses

kriminaalmenetluses

tagama

põhiõiguste

ennetava

kaitse

ega

ole

seetõttu

käsitatavad

õigusemõistmisena materiaalses tähenduses (nt isikute süüküsimuse ja karistamise otsustamine

kriminaalmenetluses) ning on üldjuhul väljaspool riigivastutuse seaduse kohaldamisala. Seega saab

SKHS § 7 järgi hüvitada kohtumääruse alusel tehtud kohtueelse kriminaalmenetluse toimingutega

süüliselt tekitatud õigusvastast kahju.

27. S. E. esindaja määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohus oleks pidanud kogu õigeksmõistetu

suhtes toimetatud kriminaalmenetluse tunnistama õigusvastaseks ja sellega tekitatud mittevaralise

kahju eest määrama eraldi hüvitise. Alternatiivselt taotleb S. E. esindaja täiendava kahjuhüvitise

määramist tulenevalt PS §-st 25 S. E. suhtes läbiviidud erakordselt koormava kriminaalmenetluse

tõttu. Kolleegium asub sarnaselt ringkonnakohtuga seisukohale, et kriminaalmenetluse kui ajas

kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid see kahju tekkimine peab olema

põhjuslikus seoses konkreetse meetme ehk menetlustoiminguga. Seda kinnitab ka asjaolu, et kuigi

SKHS § 11 lg 3 esimese lause järgi mittevaralise kahju teket eeldatakse, on see sama seaduse § 7

juhtudel expressis verbis seotud konkreetselt loetletud põhiõiguste riivega. Teoreetiliselt ei ole

täielikult välistatud, et terve kriminaalmenetlus ja kõik selles tehtud menetlustoimingud, sh menetluse

alustamine, on meelevaldsed ning algusest peale õigusvastased. S. E. kriminaalasjast aga selliseid

tunnuseid ei nähtu ja tema esindaja väited on suunatud üksnes kahjuhüvitise suurendamisele. Isegi

kui lugeda kaebuse esitaja taotlus esitatuks SKHS § 9 lg 2 alusel, s.o suurendamaks hüvitist

üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve arvestavalt, on ringkonnakohus jälgitavalt ja

loogiliselt põhjendanud kriminaalmenetluse üksikute meetmete mõju S. E-le tema isiklikust

olukorrast lähtudes ning täiendava hüvitise määramine ega hüvitise suurendamine tulenevalt

kriminaalmenetluse läbiviimise faktist endast ei ole põhjendatud.

28. Ringkonnakohus on kaebuse esitaja väidete põhjal analüüsinud ka erinevate menetlustoimingute

õiguspärasust SKHS §-des 5 ja 7 sätestatud kahju hüvitamise aluste eristamise vajadusest lähtudes.

Kokkuvõttes jõudis ringkonnakohus järeldusele, et need toimingud, v.a. kohtu loal tehtud

jälitustoimingud, on ex ante-perspektiivist vaadelduna seaduslikud. Kolleegium leiab, et

kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasust tagantjärele hinnates on ringkonnakohus praegusel

juhul ületanud talle kahju hüvitamise menetluses antud pädevust. Kriminaalmenetluse meetme

õiguspärasust tuleb ka nn ülemineku asjades hinnata üldjuhul süüteomenetluses ja see hinnang on

sellisel juhul hüvitise taotlust lahendavale menetlejale siduv. Kui süüteomenetluses on isikule

edasikaebeõigus tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb ka

kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud

(sh määruskaebemenetlust lahendavas) kohtulahendis või süüteomenetluse lõpetamise määruses

võetud seisukohast meetme seaduslikkuse kohta. Kahju hüvitamise taotlust lahendaval menetlejal

pole sel juhul pädevust hinnata vaidlustatud meetmete sisulist õiguspärasust.

29. Üksnes erandjuhul, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingu

õigusvastasuse tuvastamist n-ö põhimenetluses, on kahju hüvitamise taotlust lahendav menetleja

pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste

õiguspärasust (vt ka mutatis mutandis Riigikohtu halduskolleegiumi 28. märtsi 2016. a otsus asjas

nr 3-3-1-70-15, p 20; Riigikohtu üldkogu 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55;

Riigikohtu üldkogu 11. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-75-11, p 21). Erandlikud juhtumid, mil

menetleja saab kahju hüvitamisel kriminaalmenetluse toimingu õiguspärasust täiendavalt hinnata,

võivad

esineda

näiteks

juhul,

kui

kriminaalmenetluse

toimingu

tegemisel

on

rikutud

kriminaalmenetlusõigust või kui selguvad muud faktilised asjaolud (nt kohtuniku, prokuröri või

kaitsja distsiplinaarsüütegu), mille pinnalt tuleb kriminaalmenetluse toimingu lubanud või teinud

menetleja otsus ka ex ante-perspektiivist ümber hinnata. Samuti on ringkonnakohus õigesti märkinud,

et kahtlustatav ei saa üldjuhul põhimenetluses vaidlustada kriminaalmenetluse alustamist, kuna

menetluse alustamise lävend on legaliteediprintsiibist ja in dubio pro duriore-põhimõttest tulenevalt

madal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p-d 7–

12). Ühtlasi sai ringkonnakohus kriminaalmenetluse alustamise õiguspärasust kahju hüvitamise

kontekstis hinnata. Ringkonnakohtu sellekohase hinnangu põhistustega jääb kolleegiumil üle vaid

nõustuda.

30. S. E. vahistamise õiguspärasust kontrolliti kriminaalasja nr 1-12-2761 toimetamise ajal

määruskaebemenetluses. Tartu Ringkonnakohus on 28. märtsi 2011. a määruses leidnud, et Viru

Maakohtu 4. märtsi 2011. a vahistamismäärus oli S. E. suhtes seaduslik. Seega puudub kohtul nii

õiguslik alus kui ka vajadus hinnata täiendavalt sama menetlustoimingut kahju hüvitamise

menetluses. Praeguses kriminaalasjas ei esinenud selliseid erandlikke aluseid, mis ei võimaldanud

S. E-l vaidlustada muid asjasse puutuvaid kriminaalmenetluse toiminguid põhimenetluse enda käigus.

Seega tuleb muuta ringkonnakohtu määruse põhistavat osa ja jätta sellest välja arutluskäik, mis

puudutab S. E. suhtes kriminaalmenetluses tehtud toimingute, s.o vahistamise ja elukohast lahkumise

keelu seaduslikkust.

31. Puutuvalt S. E. esindaja kaebuses väljendatud nõudesse hüvitada elukohast lahkumise keeluga

põhjustatud mittevaraline kahju nõustub kolleegium ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohaga.

SKHS § 5 lg 1 p 3 alusel saab hüvitada üksnes varalise kahju, kuivõrd SKHS § 11 lg 1 välistab

mittevaralise kahju hüvitamise juhtumil, kui isiku liikumisvabadust kriminaalmenetluse õiguspärase

toiminguga üksnes piirati. Mitme tõkendi, mis ei välista üksteist, samaaegne kohaldamine on

otsesõnu lubatud KrMS § 135 lg-s 51 sätestatuga ega muuda ühte neist õigusvastaseks.

32. Kaebuses taotletakse ka SKHS-i regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas,

milles see ei välista süüteoga kahju tekitamise taotluse lahendamist sama prokuröri poolt, kes oli

taotluse aluseks olevas kriminaalmenetluses seda juhtivaks prokuröriks. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu määruse tõlgendusega, mille kohaselt tuleb SKHS-is prokuröri taandamise

regulatsiooni puudumisel kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid (KrMS §-d 49

jj) analoogia korras. Seejuures on ringkonnakohus õigesti sedastanud, et SKHS §-s 7 sätestatud kahju

hüvitamise aluse puhul peab kohtueelset kriminaalmenetlust juhtinud prokurör taanduma, et vältida

võimalikku tegelikku või näilikku huvide konflikti (KrMS § 49 lg 1 p 3 ja § 52). Seega on SKHS-i

regulatsioonis olev lünk tõlgendamise teel ületatav ja S. E. esindaja taotlus on jäetud põhjendatult

rahuldamata, kuna põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamine konkreetse normikontrolli

vormis eeldab asjassepuutuvat õigusnormi, mis jäetakse kohaldamata (põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1). Kolleegium rõhutab, et käesolev kahju hüvitamise asi on

erandlik, kuna süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitas endine prokurör, kelle

kohtueelset kriminaalmenetlust juhtis ja riiklikku süüdistust kohtus esindas riigiprokurör. Seda enam

oleks prokuratuur pidanud eriti hoolikalt kontrollima, et taotluse lahendamisel ei tekiks seda

lahendaval prokuröril kasvõi näilist huvide konflikti. Siiski peab kolleegium sama moodi nagu

prokuratuur oma täiendavas vastuses määruskaebusele võimalikuks, et SKHS §-des 5 ja 6 märgitud

alustel võib kahju hüvitamise taotluse lahendada kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud või

kohtus riiklikku süüdistust esindanud prokurör.

33. Lisaks eeltoodule jagab kolleegium ringkonnakohtu määruses väljendatud seisukohta, et kaebuse

lahendamise ajal menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel ja Riigiprokuratuuri ning maakohtu

määruse tühistamisel sai ringkonnakohus teha asjas ise uue sisulise lahendi. Esiteks tuleneb see

kriminaalmenetluse määruskaebemenetluse põhimõtetest (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 17 ja 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-

1-1-12, p 12). Halduskohtumenetluse analoogia, millest lähtub kaebuse esitaja, pole aga süüteoga

tekitatud kahju hüvitamise menetluses asjakohane, kuna selles puudub haldusmenetlusele sageli

omane õigusväliste eriteadmiste kasutamine haldusorgani poolt.

34. Kaebuse esitaja taotleb ka SKHS-i regulatsiooni, eelkõige enne 1. maid 2015 lõpliku lahendi

saanud süüteomenetlusega (SKHS § 23 lg 3) tekitatud kahju hüvitamise menetluse tunnistamist

põhiseadusega vastuolus olevaks seetõttu, et isiku õiguste kaitse, sh õigus suulisele kohtumenetlusele,

pole selles piisavalt selgelt tagatud. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu määruses põhjendatult

tõdetud, et SKHS-i menetlusõiguslikus regulatsioonis on puudusi, kuid need on ületatavad

tõlgendamise teel. Seejuures on ringkonnakohus üksikasjalikult ja äärmise põhjalikkusega selgitanud

enda seisukohti süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluse tõlgendamisel. Süüteomenetlusega

tekitatud kahju hüvitamise menetluse üleminekuasjades (SKHS § 23 lg-s 3), sh praegusel juhul, on

tegemist n-ö põhimenetlusest tuletatud järelmenetlusega, mida ei pea üldjuhul läbi vaatama suulises

menetluses. Seaduse mõte on, et toimingute õiguspärasus või õigusvastasus tehakse enamasti

kindlaks juba kriminaalmenetluses, kas uurimiskaebemenetluses või asja lahendavas lõplikus

lahendis (vt käesoleva määruse p 28). Üksnes kahju tekkimise faktiliste asjaolude täiendaval

tuvastamisel peaks menetleja kaaluma, kas erandlikult võib vajalik olla suulise menetluse

läbiviimine. Praeguses menetluses sellist vajadust ei olnud (vt käesoleva määruse p-d 18 ja 19).

Seega pole S. E. esindaja kaebuses toodud etteheide põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamata jätmise kohta ringkonnakohtus põhjendatud.

35. S. E. esindaja määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon on ebapiisavalt

sõnastatud ega saa sellisena olla täitedokument. Kolleegium kaebuse esitaja seisukohta ei jaga ning

märgib järgmist. SKHS § 2 lg 1 järgi on kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitise väljamõistmise

korral kohustatud isik üheselt Eesti Vabariik, mistõttu sisulist ebaselgust selles küsimuses olla ei saa.

Ringkonnakohtu määruse resolutsioonis on kajastatud kõik selle otsustuse täitmiseks vajalik teave.

III

36. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 2 p-st 4, § 362 p-st 2 ning § 390 lg-st 1, samuti

SKHS § 7 lg-st 1 ja § 11 lg-st 2, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

29. detsembri 2015. a määruse põhiosa, jättes ringkonnakohtu määrusest välja põhistused seoses S. E.

saamata jäänud töötasu hüvitamata jätmisega, vahistamise ja elukohast lahkumise keelu

õiguspärasuse, samuti jälitustoimingutega kaasunud põhiõiguste riive ulatuse hindamisega,

kriminaalasja menetleva prokuröri taandumise kohustusega ning asendades need käesoleva määruse

põhistustega. S. E. esindaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

37. S. E. esindaja on esitanud taotluse hüvitada S. E-le tema poolt valitud esindajale

süüteomenetlusega

tekitatud

kahju

hüvitamise

menetluses

Riigiprokuratuuris

ja

määruskaebemenetluses Riigikohtus makstud õigusabikulud summas 4320 eurot, lisades sellele arved

summas 6048 eurot. Kuigi ka menetluskulude kandmist ja hüvitamist pole SKHS-is reguleeritud,

tuleb sellegi küsimuse lahendamisel kohaldada analoogia korras vastava süüteomenetlusseaduse

sätteid.

37.1. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka valitud esindajale makstud

mõistliku suurusega tasu. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 390 lg-s 1 ja § 361 lg 1 p-s 3 märgitud

lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1 järgi kaebuse esitajale hüvitama kaebemenetluse kulu. Nii nähtub

S. E. esindaja esitatud taotlusest ja sellele lisatud arvetest, et esindaja on Riigikohtule esitatud

kaebuse koostamisele kulutanud 7,5 tundi. Kolleegium leiab, et kuna määruskaebuses sisuliselt

korratakse maa- ja ringkonnakohtule esitatud väiteid ning need väited jäävad ka Riigikohtu määruse

kohaselt edutuks, tuleb mõislikuks ajakuluks kaebuse koostamisel lugeda 3 tundi. Advokaadist

esindaja on tunnihinnaks märkinud 120 eurot. Seega loeb kolleegium S. E-le Riigikohtu menetluses

esindajale makstud KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks tasuks 432 eurot, sh käibemaks 72

eurot, ja see summa tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda.

37.2. Ühtlasi taotleb esindaja S. E. süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluses kantud

kogu menetluskulu hüvitamist, kuna Riigiprokuratuur, maa- ega ringkonnakohus pole neid kulusid

oma määrustes hinnanud. Toimiku materjalidest nähtub, et S. E. esindaja on varasemas menetluses

üksnes üldsõnaliselt taotlenud menetluskulude hüvitamist, toomata välja konkreetset summat.

Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel.

Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud,

ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude

hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 18. märtsi 2015. a

määrus asjas nr 3-1-1-78-14, p 29.2; 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 16 ja 28.

detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 36 jj.) Eeltoodu kohaselt jätab kolleegium selle

taotluse läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)