3-3-1-84-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-3-1-84-15 Otsuse kuupäev 10. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld Kohtuasi A. T. kaebus Politseija Piirivalveameti 10.03.2014 vastuse nr 3.2-2/40342-2 peale Menetlusosalised Kaebaja A. T. Vastustaja Politseija Piirivalveamet Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 22.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-376 Menetluse alus Riigikohtus A. T. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A. T. kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 17.11.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-376 ja Tartu Ringkonnakohtu 22.09.2015 otsus samas asjas ning teha uus otsus, millega kohustada Politseija Piirivalveametit uuesti läbi vaatama A. T. taotlust väljastada talle kriminaalasja nr 10760000070 kriminaaltoimiku materjalid, mis sisaldavad teda puudutavaid andmeid. 3. Tagastada kautsjon Raidla Ellex Advokaadibüroo OÜ pangakontole nr EE502200221001145400 Swedbank AS pangas. 4. Mõista Politseija Piirivalveametilt A. T. kasuks välja menetluskulud 2330 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Karistusseadustiku (KarS) § 217² lg 1 tunnustel alustatud kriminaalasjas nr 10760000070 rahuldas Tartu Maakohus 27.10.2010 määrusega Lõuna Ringkonnaprokuratuuri taotluse anda kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 118 alusel luba A. T. mobiiltelefoniga edastatava teabe pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks ajavahemikul 27.10.2010–26.11.2010. Politseija Piirivalveamet lõpetas prokuratuuri loal kriminaalmenetluse 10.07.2012 KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

2. Politseija Piirivalveameti korruptsioonikuritegude büroo teavitas 27.01.2014 A. T., et tema suhtes on ajavahemikul 27.10–26.11.2010 teostatud jälitustoiminguid. Politseija Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei tutvustas 11.02.2014 A. T. jälitustoimingutega kogutud andmeid: DVD-le salvestatud abonentnumbri kaudu edastatud kõnesid ja sõnumeid. Politseiametnik fikseeris andmete tutvustamise protokollis A. T. taotluse tutvuda selle kriminaalasja toimikuga (materjalidega), mille raames isikut on pealt kuulatud.

3-3-1-84-15 2(8)

3. A. T. (kaebaja) esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kaebuse uurimisasutuse tegevuse peale jälitustoimingutega kogutud teabe tutvustamisel. Kaebuse kohaselt ei võimaldanud ametnik tutvuda kriminaalmenetluse toimikuga ega ka jälitustoimikuga kaebajat puudutavas osas, sh ei tutvustanud taotlusi jälitustoimingute lubade saamiseks ega ka jälitustoimingute lubasid. Kaebaja palus kohustada Politseija Piirivalveametit tutvustama talle tema suhtes teostatud jälitustoimingute lubade taotlusi ja väljastatud lubasid. Lisaks palus kaebaja kohustada Politseija Piirivalveametit väljastama eelnimetatud dokumentide ning jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamise protokolli koopiad. Lõuna Ringkonnaprokuratuur edastas kaebaja kaebuse taotluse osas tutvuda lõpetatud kriminaalasja toimikuga Politseija Piirivalveameti korruptsioonikuritegude büroo Lõuna talitusele kui teabevaldajale. Ringkonnaprokuratuur kohustas korruptsioonikuritegude büroo Lõuna talitust tutvustama kaebajale jälitustoimingu taotlust ja eeluurimiskohtuniku määrust. Ülejäänud osas jättis ringkonnaprokuratuur määrusega kaebuse rahuldamata.

4. Politseija Piirivalveamet (vastustaja) tutvustas kaebajale jälitustoimingu taotlust ning Tartu Maakohtu asjaomast kohtumäärust. Samas keeldus Politseija Piirvalveamet 10.03.2014 vastuses nr 3.2-2/40342-2 arhiveeritud kriminaaltoimikut tervikuna tutvustamast, kuna avaliku teabe seaduse (AvTS) § 34 järgi on tegemist piiratud juurdepääsuga teabega. Arhiveeritud kriminaalasja nr 10760000070 toimikus sisalduv teave on asutusesiseseks kasutamiseks, millele tervikuna on juurdepääs piiratud. AvTS § 23 lg 2 p-dele 3 ja 5 ning isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 20 lg 1 p-le 4 viidates keelduti kriminaaltoimikus olevate kaebaja isikuandmeid sisaldavate materjalide tutvustamisest. Vastustaja selgitas, et arhiveeritud kriminaalasja toimikus sisalduv teave on asutusesiseseks kasutamiseks, millele tervikuna on kaebaja juurdepääs piiratud, ning selleks et tutvustada talle tema isikuandmeid sisaldavaid toimikumaterjale, oleks vaja toimikut veel kord analüüsida, süstematiseerida ning võimalikku teavet uuesti dokumenteerida. Vajaliku töö mahtu arvestades nõuab see ametnike töökorralduse muutmist. Kriminaaltoimiku tutvustamine annab ka ülevaate politsei menetlustaktikalisest tegevusest ning võib tulevikus raskendada sarnastes kriminaalmenetlustes tõe väljaselgitamist.

5. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Politseija Piirivalveameti 10.03.2014 kirjas nr 3.2-2/403342-2 teatavaks tehtud keeldumise väljastada talle kriminaaltoimikus olevaid materjale ning kohustada Politseija Piirivalveametit väljastama taotletud materjalid. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 5.1. Kaebajal ei tekkinud kriminaalasja lõpetamisel võimalust kriminaaltoimikuga tutvuda, sest teda ei ole tunnistatud kahtlustatavaks ega süüdistatavaks ning ta ei omandanud KrMS § 34 alusel õigust teada kahtlustuse sisu ega ka KrMS § 35 alusel õigust tutvuda kriminaaltoimikuga. 5.2. Põhiseaduse (PS) § 44 lg 3 ja IKS §-de 19 ja 20 järgi ei olnud vastustajal õigust keelduda teabenõuet täitmast AvTS § 23 lg 2 p-de 3 ja 5 alusel. Andmesubjekti õigust saada teavet saab piirata ainult IKS § 20 lg-s 1 ammendavalt loetletud alustel. Vastustaja tugines keeldumisel ka IKS § 20 lg 1 p-le 4, mille kohaselt piiratakse isikuandmete töötlemisel andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid, kui see võib raskendada kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist. Praegusel juhul ei ole ühtki kriminaalmenetlust, milles teabe väljastamine võiks raskendada tõe väljaselgitamist. Kriminaalmenetlus on lõpetatud. Võimalus, et tõe väljaselgitamine võib olla raskendatud tulevikus analoogsetes kriminaalmenetlustes, ei ole IKS § 20 lg 1 p 4 kaitsealas. 5.3. Teabe avaldamisest keeldumine rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, mis tuginevad PS § 44 lõikele 3 ning IKS §-le 19, samuti avaliku teabe seaduse §-le 39.

6. Tartu Halduskohus võttis 28.05.14 määrusega kaebuse menetlusse, märkides, et PPA 10.03.14. kirja nr 3.2-2/40342-2 näol ei ole tegemist haldusaktiga, vaid toiminguga, mistõttu ei ole selle tühistamine võimalik. Kohtu hinnangul on võimalik menetleda kohustamisnõuet, mille raames antakse hinnang ka keeldumise õiguspärasusele.

3-3-1-84-15 3(8)

7. Vastustaja palus kaebuse jätta rahuldamata. Kaebaja esitatud teabenõude täitmine eeldaks kogu kriminaalasja toimiku materjalide ja dokumentatsiooni täiendavat süstematiseerimist ja analüüsimist selleks, et eraldada kaebaja isikuandmeid sisaldavad dokumendid, ning kontrollimist, kas neis ei sisaldu teiste isikute delikaatseid või muid isikuandmeid või teavet politsei tegevuse meetodite ja taktika kohta. Kriminaaltoimiku mahtu arvestades on see vastustaja kui teabevaldaja seisukohalt ebamõistlikult suur töö ning teabenõude täitmisest keeldumine AvTS § 23 lg 2 punktide 3 ja 5 alusel on igati seaduslik ja põhjendatud.

8. Kaebaja esitas 24.10.2014 täiendavad seisukohad. Ta leidis, et vastustajal puudub õiguslik alus kriminaaltoimikus sisalduvate kaebaja kohta käivate isikuandmete väljastamisest keeldumiseks. Tuginemine AvTS § 23 lg 2 punktidele 3 ja 5 on ekslik. Kaebaja päringu suhtes kehtib IKS § 19 lg 1. Riigikohus on 29.11.04 kriminaalasjas nr 3-1-1-116-04 leidnud, et isikuandmetena IKS § 4 lg 1 tähenduses on käsitatavad ka kriminaalmenetluses kogutud andmed, kusjuures tähtsust pole asjaolul, milline formaalne menetlusseisund on isikul, kelle kohta andmeid kogutakse. Isikul, kelle kohta on kriminaalmenetluses kogutud isikuandmeid, on õigus nendega tutvuda, välja arvatud IKS § 30 lg-s 1 (kehtiva redaktsiooni kohaselt IKS § 20 lg-s 1) sätestatud aluste esinemisel. Praegusel juhul ei esine IKS § 20 lg 1 punktides 1–4 nimetatud aluseid. Kaebaja leiab, et AvTS sätted ei ole selles asjas kohaldatavad, pealegi oleks AvTS § 23 lg 2 punktide 3 ja 5 rakendamine vastuolus PS § 44 lg-ga 3. Vastustaja halduskoormuse suurenemine ei saa pealegi üles kaaluda kaebaja õigust saada teavet enda isikuandmete kohta kriminaaltoimikus. Erahuvi IKS-i alusel esitatud päringu menetlemisel on alati tähtsam kui avalik huvi. Vastustaja ei ole kuidagi selgitanud, kuidas saaks isikuandmete tutvustamine takistada kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist.

9. Politseija Piirivalveamet leidis täiendavas vastuses, et AvTS-s ette nähtud juurdepääsupiirangud on kohaldatavad juhul, kui teabenõude täitmine tooks kaasa kolmandate isikute isikuandmetele juurdepääsu võimaldamise. IKS § 20 lg 1 punktis 1 sätestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kahjustamise vältimine kriminaaltoimiku andmete uue selekteerimiseta ning nende töötlemine kolmandate isikute andmete kaebaja jaoks kättesaamatuks muutmiseks on vastustaja seisukohalt põhjendamatult töömahukas ja takistab teabevaldajale pandud avalike ülesannete täitmist. Seega esineb teabe väljastamisest keeldumiseks § 20 lg 1 punktis 1 ning AvTS § 23 lg 2 punktis 3 nimetatud alus.

10. Tartu Halduskohus jättis 17.11.2014 otsusega haldusasjas nr 3-14-376 kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on vastustaja keeldumine teabenõude täitmisest õiguspärane ning Politseija Piirivalveamet on seejuures põhjendatult tuginenud AvTS § 23 lg 2 punktidele 3 ja 5, samuti IKS § 20 lg 1 punktile 1. Halduskohus nentis, et kaebaja taotluse oleks haldusorgan saanud rahuldada, kui isik oleks konkretiseerinud, millise dokumendiga ta tutvuda soovib.

11. Kaebaja esitas eelnimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus ja rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus ebaõigesti kvalifitseerinud apellandi taotluse saada informatsiooni kriminaaltoimikus enda kohta käivate andmete kohta teabenõudeks avaliku teabe seaduse mõttes. Apellandi taotlus on kvalifitseeritav päringuna IKS § 19 lg 1 punkti 1 mõttes. Halduskohus on samuti jõudnud ebaõigele järeldusele, et kohaldatavad on AvTS § 23 lg 2 punktidest 3 ja 5 tulenevad alused ning et avalik huvi kaalub üles apellandi õiguse saada teada enda kohta isikuandmeid IKS § 4 lg 1 ning § 19 lg 1 mõttes. Halduskohus pole võtnud seisukohta kaebaja taotluse aluseks oleva PS § 44 lg 3 kohta. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud IKS § 20 lg 1 punktist 1 tulenevat keeldumise alust põhjusel, et see võib rikkuda teiste isikute õigusi ja vabadusi. Vastustaja oleks saanud seda vältida.

3-3-1-84-15 4(8) 12. Politseija Piirivalveamet palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja märkis, et kriminaalasja toimiku arhiveerimisest alates ei reguleeri toimikumaterjalide avaldamist menetlusseadustik, vaid esmajoones arhiiviseadus koosmõjus avaliku teabe seadusega. Juurdepääsupiirangud arhiivitoimikus sisalduvale teabele tulenevad AvTS §-st 35 ning eriseadustest. Seega tuleb vastustajal kui teabevaldajal, olenemata asjaolust, et päring on esitatud IKS § 19 lg 1 alusel, juhinduda küsitud teabe väljastamise üle otsustamisel arhiiviseadusest ja avaliku teabe seaduse sätetest.

13. Tartu Ringkonnakohus jättis 22.09.2015 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis ja täiendas halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 13.1. Kaebajal oli kriminaalasjas keskne roll, mistõttu võib eeldada, et kriminaaltoimik sisaldab kaebajat puudutavaid andmeid. Riigikohus on leidnud, et isikul, kelle kohta on kriminaalmenetluses kogutud isikuandmeid, on sõltumata kriminaalmenetluslikust menetlusseisundist õigus nendega tutvuda, välja arvatud IKS-s sätestatud keeldumise aluste esinemisel. Kriminaaltoimiku tutvustamisest keeldumist pärast kriminaalmenetluse lõpetamist pole võimalik vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku alusel (RKKKm 3-1-1-116-04, p-d 18 ja 20). 13.2. Ka arhiiviseadus ning kehtivuse kaotanud jälitustegevuse seadus ei sätesta juurdepääsupiiranguid Politseija Piirivalveameti arhiivis sisalduvale teabele, mistõttu on vastustaja viide nimetatud eriseadustest tulenevatele võimalikele piirangutele ekslik ning nendele seadustele ei ole vastustaja tuginenud ka kaebaja taotluse rahuldamisest keeldudes. 13.3. Vaidlust pole selle üle, et AvTS § 35 lg 1 p 1 alusel oli Politseija Piirivalveametil kui teabevaldajal kohustus tunnistada kriminaalmenetluses kogutud teave asutusesiseseks teabeks, millest tulenevalt oli AvTS § 34 lõigete 1 ja 2 alusel tegemist piiratud juurdepääsuga teabega. AvTS § 2 lg 1 p 2 näeb ette, et seadus sätestab piiratud juurdepääsuga teabe ja sellele juurdepääsu võimaldamise korra teiste seadustega reguleerimata osas. Kuna kaebaja taotles enda isikuandmetega tutvumist, mida reguleerib isikuandmete kaitse seadus, on viimane selliseks eriseaduseks kaebaja nõutud teabe väljastamiseks. Põhiseaduse § 44 ei loetle isikuandmete väljastamisest keeldumise alustena taotletava teabe suurt mahtu, mis takistab avalike ülesannete täitmist, ega ka vajadust teavet süstematiseerida ja analüüsida. Seega ei ole AvTS §-s 23 toodud teabenõude täitmisest keeldumise alused andmesubjekti poolt iseenda kohta küsitud andmete väljastamisel asjakohased. Vastustaja on seetõttu ebaõigesti tuginenud AvTS § 23 lg 2 punktidele 3 ja 5. 13.4. Vastustaja on kriminaaltoimiku tutvustamisest keeldumisel tuginenud ka IKS § 20 lg 1 punktile 4, põhjendades seda tulevikus tekkida võivate raskustega analoogsetes kriminaalmenetlustes tõe väljaselgitamisel, kuivõrd kriminaaltoimiku materjalide tutvustamine annab ülevaate politsei menetlustaktikalistest tegevustest kriminaalasja menetlemisel. IKS § 20 lg 1 p 4 järgi piiratakse andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel, kui see võib raskendada kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et selle sätte rakendamise eelduseks ei ole ainult konkreetne käimasolev kriminaalmenetlus. Keeldumiseks piisab, kui on oht, et koos isikuandmete avaldamisega satub kaebaja valdusesse informatsioon, mis võib tulevikus raskendada kriminaalmenetluse alustamist või selle alustamiseks vajalike aluste kontrollimist kaebajaga seonduvatel asjaoludel. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud ohtu ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka kriminaaltoimiku andmete valikulise avaldamisega. Seetõttu ei saa vastustaja keeldumist IKS § 20 lg 1 p 4 alusel pidada õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtu 22.09.15. otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassaator palub haldusja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt taotleb kassaator eelnimetatud otsuste tühistamist ning palub Riigikohtul teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus ning kohustada Politseija Piirivalveametit väljastama A. T. kriminaalasja nr 10760000070

3-3-1-84-15 5(8) kriminaaltoimiku materjalid, mis sisaldavad teda puudutavaid andmeid. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 14.1. Kassaator nõustub ringkonnakohtu järeldustega, et vastustaja tuginemine andmete väljastamisest keeldumisel AvTS § 23 lg 2 punktidele 3 ja 5 on vastuolus põhiseaduse §-ga 44 ja seetõttu õigusvastane. Ebaõige on aga ringkonnakohtu seisukoht, et IKS § 20 lg 1 punkti 4 alusel saab vastustaja keeldumist pidada õiguspäraseks. 14.2. Ringkonnakohus on sellele seisukohale asudes oluliselt rikkunud menetlusnorme. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kui kohus leidis, et IKS § 20 lg 1 punkti 4 kohaldamise eeldused on täidetud, saaks see järeldus tugineda üksnes faktiliste asjaolude tuvastamisele ja nende alusel antud hinnangule. IKS § 20 lg 1 punktis 4 nimetatud juhtumi esinemist ei saa järeldada abstraktselt. Kohus ei ole kontrollinud, kas selle sätte kohaldamise eeldused on konkreetse teabe puhul täidetud. 14.3. Ringkonnakohus leidis, et keeldumiseks piisab, kui on oht, et koos isikuandmete avaldamisega satub kaebaja valdusesse informatsioon, mis võib tulevikus raskendada kriminaalmenetluse alustamist või selle alustamiseks vajalike aluste kontrollimist kaebajaga seonduvatel asjaoludel. Kassaator leiab, et selline IKS § 20 lg 1 punkti 4 tõlgendamine ei ole põhimõtteliselt õigustatud. Sellisest tõlgendusest nähtub, et juhul kui isik on olnud kord mingisuguses kriminaalmenetluses, on edaspidi alati alust keelduda talle isikuandmetele juurdepääsu andmisest. Ringkonnakohus ei selgita, miks kassaatorit saab pidada isikuks, kes võiks hakata analoogsetes menetlustes tõe tuvastamist takistama. Selline lähenemine ei ole omane õigusriigile ega ühitatav süütuse presumptsiooni ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Politseija Piirivalveamet peaks suutma vähemalt täpsustada, millises kriminaalmenetluses uuritakse asjaolusid, mis on seotud vaidlusaluse teabega. 14.4. Teabe väljastamine saab olla piiratud vaid konkreetse menetluse eesmärkide tõttu. Kassaatori tõlgendust toetab ka see, et kriminaalmenetluse kohtueelse menetluse lõpus tutvustatakse kahtlustatavale kogu kriminaaltoimikut kriminaalmenetluse reeglite järgi.

15. Politseija Piirivalveamet leiab Riigikohtule esitatud kirjalikus seisukohas, et kuivõrd haldusja ringkonnakohus on selles vaidluses asunud täiesti vastandlikele seisukohtadele, on Riigikohtu otsus äärmiselt vajalik edasise õigusselguse huvides järgmiste analoogiliste pöördumiste puhul.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Selle kohtuasja lahendamisel on üks põhiküsimustest asjassepuutuva õiguse kindlaksmääramine. Kuigi haldusorganile esitatud taotlus oli ulatuslikum, on kaebaja kohtumenetluses rõhutanud, et on taotluse esitanud IKS § 19 alusel ning taotleb kriminaalasja toimikuga tutvumist teda puudutavate isikuandmete osas. Kriminaalmenetlus on selles asjas lõpetatud ning Politseija Piirivalveamet on toimiku arhiveerinud. Kuigi kriminaalasjas ei olnud kaebaja kahtlustatavaks ega ka süüdistatavaks, ei vaielda selle üle, et nimetatud kriminaalasja toimik sisaldab kaebaja isikuandmeid ning seega on isik käsitatav andmesubjektina.

17. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri lõpetatud kriminaalasja arhiveeritud toimikus sisalduvate andmete, sealhulgas isikuandmete tutvustamist andmesubjektile. Asjaolu, et nimetatud andmed on kogutud kriminaalmenetluse toimingute käigus, ei tingi vältimatult asjassepuutuva regulatsiooni paiknemist menetlusseaduses. Eriregulatsioon on kehtestatud üksnes jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise kohta (vt nt KrMS § 12614). Jälitustoimingutega kogutud andmeid on kaebajale tema taotluse alusel tutvustatud. Kaebaja soovib aga juurdepääsu kogu kriminaalasja materjalidele teda puudutavas osas ehk ka materjalidele, mis ei ole jälitustoimingutega kogutud. Praegusel juhul on erimeelsused eelkõige selles, kas ja millises ulatuses on selles asjas kohaldatavad avaliku teabe seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse sätted.

3-3-1-84-15 6(8) 18. Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on avaliku teabe seaduse § 3 lg 1 tähenduses avalik teave, st mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites. Politseija Piirivalveamet on leidnud, et avaliku teabe seaduse sätted, sealhulgas ka selles seaduses sisalduvad teabele juurdepääsu võimaldamise piirangud (sh §-s 23) on kohaldatavad ka lõpetatud kriminaalasja toimikus sisalduvatele isikuandmetele. Nimetatud seisukohaga ei saa nõustuda. Avaliku teabe seaduse § 2 lg 2 punkti 4 kohaselt ei kohaldata seda seadust teabele juurdepääsupiirangute, juurdepääsu eritingimuste, korra ja viiside osas, juhul kui need on eriseaduses või välislepingus sätestatud teisiti. Isikuandmete kaitse seadus, kuigi see ei sisalda eriregulatsiooni isikuandmete töötlemiseks süütegude tõkestamisel, uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel, on praegusel juhul vaadeldav sellise kohaldatava eriseadusena (vt ka RKKKm 3-1-1-116-04).

19. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. Kuigi teave on kogutud kriminaalmenetluse raames ning see teave on AvTS § 35 lg 1 kohaselt mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks, avaldab dokumentide selline režiim mõju esmalt avaliku teabe nõuete lahendamisel. Andmesubjekti õigus tutvuda teda puudutavate isikuandmetega tugineb isikuandmete kaitse seadusele, sealhulgas selles sätestatud piirangutele. Isikuandmete kaitse seadus ühelt poolt piirab kolmandate isikute juurdepääsu andmesubjekti isikuandmetele, teiselt poolt aga loob andmesubjektile PS §-st 44 tulenevad lisagarantiid tema kohta avaliku võimu poolt kogutud isikuandmetega tutvumiseks ning nende õigsuse kontrollimiseks. Praegusel juhul on kaebaja soovinud tutvuda oma isikuandmetega, tuginedes sealjuures nii PS §-le 44 kui ka IKS §-dele 19 ja 20.

20. Kolleegium möönab, et seadusandja võiks senisest ulatuslikumalt ja täpsemalt kindlaks määrata kriminaalmenetluse käigus töödeldavate isikuandmete kaitse ning andmesubjektide õiguste teostamise, juhindudes ka direktiivi (EL) 2016/680 sätetest. Samas tuleb nõustuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele ei ole olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming. See ei ole suunatud toimepandud kuriteo avastamisele, tõendusteabe kogumisele ega kohtumenetluseks muude tingimuste loomisele. Samuti ei moodusta see toiming kriminaalmenetlusega ühtset tervikut, ei saa seda menetlust enam mõjutada ega ole seotud kriminaalmenetluses tehtud lahendi täitmisele pööramisega (vt käesoleva otsuse p-s 17 viidatud lahend, punkt 20).

21. Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on käsitatav põhiõigusena. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele. Selle põhiõiguse lahutamatuks osaks on andmesubjekti õigus tutvuda isikuandmetega. Põhiseaduse § 44 kolmanda lõike kohaselt on Eesti kodanikul õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega. Andmesubjekti õigust tutvuda isikuandmetega saab piirata üksnes seadusega ning PS § 44 lg-s 3 sätestatud alustel, s.o teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning lapse põlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides. Seaduses sätestatavad piirangud peavad tuginema eelnimetatud põhiseaduslikele eesmärkidele ning olema demokraatlikus ühiskonnas proportsionaalsed. Andmesubjekti isikuandmetega tutvumise õiguse piirangud sisalduvad isikuandmete kaitse seaduse §-s 20.

22. IKS § 20 lg 1 sätestab: "Andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib: 1) kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi; 2) ohustada lapse põlvnemise saladuse kaitset; 3) takistada kuriteo tõkestamist või kurjategija tabamist; 4) raskendada kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist."

3-3-1-84-15 7(8) 23. Isikuandmete väljastamisest keeldumist on Politseija Piirivalveamet selles asjas põhjendanud muu hulgas IKS § 20 lg 1 punktiga 4, leides, et arhiveeritud toimikus sisalduvate andmete kättesaadavaks tegemine võib tulevikus raskendada analoogsetes kriminaalmenetlustes tõe väljaselgitamist, kuivõrd kriminaaltoimiku tutvustamine annab ülevaate politsei menetlustaktikalistest tegevustest kriminaalasjas käsitletava kuriteo menetlemisel. Ringkonnakohus on sisuliselt nõustunud vastustaja seisukohaga, väites, et nimetatud sätte rakendamise eelduseks ei ole ainult konkreetne käimasolev kriminaalmenetlus. Ringkonnakohtu arvates piisab keeldumiseks sellest, kui on oht, et koos isikuandmete avaldamisega satub kaebaja valdusesse informatsioon, mis võib tulevikus raskendada kriminaalmenetluse alustamist või selle alustamiseks vajalike aluste kontrollimist kaebajaga seonduvatel asjaoludel. Kolleegium ei nõustu nende seisukohtadega.

24. Põhiseaduse § 44 lg-le 3 tugineva IKS § 20 lg 1 punkti 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Asjassepuutuva sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus. Politseija Piirivalveamet ei ole konkreetset kriminaalmenetlust esile toonud. Veelgi enam, vastustaja ja ka ringkonnakohus seovad keeldumise aluse ebaõigesti eelkõige just tulevikus tekkida võivate menetlustega. Kolleegium leiab, et IKS § 20 lg 1 punktis 4 sätestatu ei saa selles asjas olla isikuandmetega tutvumise õiguse piiramise aluseks. Kolleegium möönab, et IKS § 20 vajaks täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses, kuid regulatsiooni täpsustamine saab toimuda PS §-s 44 sätestatud raamides üksnes seadusega legitiimsetel eesmärkidel ning piirangute proportsionaalsust tagavalt.

25. Kassaator on esitanud taotluse kohustada Politseija Piirivalveametit väljastama kaebajale kriminaalasja nr 10760000070 kriminaaltoimiku materjalid, mis sisaldavad teda puudutavaid andmeid. Kuigi Politseija Piirivalveameti keeldumise alused olid ekslikud või nende kohaldamise tingimused polnud täidetud, ei ole haldusorgani kaalutlusruum täielikult redutseerunud. Arvestades möödunud ajavahemikku võivad olla muutunud faktilised asjaolud, samuti tuleb haldusorganil kaaluda teiste IKS § 20 lg-s 1 sätestatud aluste esinemist. Kriminaalasja materjalide hulgas võib olla näiteks materjale, mis võivad avalikustamisel kahjustada teiste isikute õigusi ja vabadusi. Kui kaebaja soovib saada juurdepääsu kriminaalasja materjalide hulgas olevatele jälitustoiminguga kogutud andmetele, mida pole talle eelnevalt tutvustatud, siis tuleb nende andmete puhul otsustada juurdepääsu andmine erandina KrMS § 12614 alusel. Seetõttu saab kohus üksnes kohustada haldusorganit taotlust uuesti lahendama.

26. Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et parema õigusselguse eesmärgil võiks kriminaaltoimikuga, sh pärast arhiveerimist, tutvumise kord olla ammendavalt reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus. Ka halduskohtumenetluse seadustikus ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus on kohtutoimikuga tutvumise osas kehtestatud AvTS ja IKS mõttes eriregulatsioon (vt HKMS § 88 ja 89 ning TsMS § 59).

27. Eeltoodust tulenevalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kohus tühistab Tartu Halduskohtu 17.11.2014 otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 22.09.2015 otsuse haldusasjas nr 3-14-376 ja teeb uue otsuse, millega kohustab Politseija Piirivalveametit uuesti otsustama kaebaja taotluse üle.

28. Kuna Riigikohus teeb otsuse asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta HKMS § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

29. Halduskohtus taotles kaebaja, et tema kasuks mõistetaks välja õigusabikulud 2317 eurot 80 senti ning riigilõiv 15 eurot. Kolleegiumi hinnangul on halduskohtus täiendavate seisukohtade koostamiseks märgitud esindaja töötundide arv vastuse mahukust ning osaliselt kaebuses esitatud

3-3-1-84-15 8(8) seisukohtade kordamist arvestades selgelt ülepaisutatud ning need kulud ei ole täies ulatuses väljamõistetavad. Täiendavate seisukohtade esitamisega seotud õigusabikulud olid isegi suuremad kui kaebuse koostamise eest tasutud õigusabikulud. Ka kaebuse koostamise kulud ei ole vaidluse eset arvestades täies ulatuses põhjendatud. Arvestades eeltoodut ning vaidluse eseme keskmist keerukust ja mahukust, on kolleegiumi hinnangul halduskohtus kantud õigusabikuludest põhjendatud ja vajalikeks kuludeks 1150 eurot (ligikaudu 1/2 kantud õigusabikuludest) ning see tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Samuti tuleb välja mõista halduskohtus kantud riigilõiv.

30. Ringkonnakohtus kandis kaebaja kuludokumentide järgi õigusabikulusid 3125 eurot 40 senti ning riigilõivu 15 eurot. Riigikohtus taotleb kaebaja, et tema kasuks mõistetaks välja kassatsioonimenetlusega seotud õigusabikulud 1121 eurot 40 senti ning tagastataks ka 25 euro suurune kautsjon.

31. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui esimese astme kohtus. Samamoodi ei saa ka kassatsiooniastmes olla menetluskulud üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes (RKHK 3-3-1-5-15, p 32; 3-3-1-46-14, p 20). Kohtupraktika, mille kohaselt ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui madalamas astmes, põhineb eeldusel, et kõrgemas astmes lahendatavaid probleeme on enamasti mõnevõrra vähem kui madalamas astmes ning põhiosa asja lahendamisel olulisi asjaolusid on alama astme menetluses juba välja selgitatud. Seega kulub kõrgema astme menetluses õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega (RKHK 3-3-1-82-14, p 28). Selles asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid esimeses kohtuastmes kantud kuludest suuremaid õigusabikulusid apellatsioonivõi kassatsiooniastmes. Eelnevast tulenevalt ei saa apellatsiooniega kassatsiooniastmes kantud õigusabikuludest olla välja mõistetav enam kui 1150 eurot ühe astme kohta.

32. Arvestades apellatsioonkaebuses ja kaebuses esitatud seisukohtade olulist kattuvust, apellatsioonimenetluses koostatud materjali mahukust ja vaidluse eseme keskmist keerukust ning eelkõige asjaolu, et apellatsioonkaebuse koostamiseks kulunud esindaja töötundide arv (ligikaudu 25 h) on võrreldes halduskohtule kaebuse esitamiseks kulunud töötundide arvuga (ligikaudu 5 h) ilmselgelt ülepaisutatud, siis tuleb kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtus kantud õigusabikuludest lugeda põhjendatud ja vajalikeks kuludeks 575 eurot (ligikaudu 1/2 halduskohtus kantud kuludest). Sellele lisandub riigilõiv 15 eurot täies ulatuses. Samas ulatuses tuleb vähendada ka kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude suurust ning ka neist tuleb välja mõista 575 eurot.

33. Eelnevast tulenevalt mõistab kolleegium vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2330 eurot (1150 + 15 + 15 + 575 + 575). Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt

Indrek Koolmeister

Viive Ligi Jüri Põld