3-1-1-52-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-52-16

Otsuse kuupäev

9. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

Vilmar Engeli väärteoasi liiklusseaduse § 259 lg 2 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14. detsembri 2015. a otsus väärteoasjas nr

4-15-8154

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vilmar Engeli kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri prefekt Kristian

Jaani

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. mai 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. detsembri 2015. a otsus Vilmar Engeli väärteoasjas ja

lõpetada väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Vilmar Engeli kasuks välja 1563 (tuhat viissada kuuskümmend

kolm) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 260 (kakssada kuuskümmend)

eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 15. septembri 2015. a väärteootsusega karistati

Vilmar Engelit selle eest, et ta astus 19. novembril 2014 kell 17.06 Tallinnas Vabaõhumuuseumi teel

ette T. R-i juhitud teisest autost möödasõitu tegevale sõidukile Honda, põrkas seetõttu Hondaga

kokku ning tekitas selle omanikule AS-ile Nordea Finance Estonia varalise kahju. Liiklusõnnetuse

põhjustas nii V. Engeli kui ka T. R-i tegevus. Menetlusalusel isikul oli liiklusseaduse (LS) § 24 lg 2

järgi küll õigus selles kohas teed ületada, aga ta ei teinud seda viisil, nagu nimetatud säte nõuab.

Nimelt ei olnud V. Engel piisavalt tähelepanelik ega järginud kohustust mitte takistada ega ohustada

teisi liiklejaid. Menetlusalune isik rikkus LS § 24 lg-t 2 ja realiseeris LS § 259 lg 2 p-s 3 sätestatud

väärteokoosseisu. Karistuseks määrati V. Engelile 40 trahviühiku suurune trahv (160 €).

2. Väärteootsuse peale esitas V. Engeli kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk kaebuse, paludes

kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja menetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1

alusel lõpetada. Kaebaja märkis järgmist.

2.1 V. Engel veendus enne sõidutee ületama asumist, et lähenevad autod on piisavalt kaugel.

Menetlusalune isik selgitas, et ta elab avariipaiga kõrval ja teab, et hoolimata kiirusepiirangust

30 km/h sõidavad autod seal üldjuhul tavalise linnakiirusega, s.o 50 km/h. Sellega ta teele astudes

arvestaski. Kui ta juba sõiduteel oli, märkas V. Engel tugevasti kiirust ületades möödasõitu tegevat

autot, mistõttu lisas menetlusalune isik kiirust, ent ei jõudnud kokkupõrget täielikult vältida.

Usutavad ei ole Hondat juhtinud T. R-i ütlused, et ta sõitis möödasõitu tehes umbes 35 km/h. Ekspert

on tuvastanud, et kui T. R. oleks sõitnud lubatud kiirusega, oleks ta suutnud kokkupõrget vältida.

2.2 V. Engeli teo ja avarii vahel puudub põhjuslik seos ekvivalentsusteooria mõttes: avarii põhjustas

mitte V. Engeli käitumine, vaid T. R-i kiiruse ületamine. Kui põhjuslikku seost siiski jaatada, ei saa

avariid V. Engelile normatiivselt omistada. Tulenevalt usalduspõhimõttest on igal liiklejal õigus

eeldada, et teised liiklejad täidavad liiklusnõudeid. V. Engel arvestas isegi sellega, et õnnetuspaigas

tihtipeale reegleid ei järgita ja sõidetakse 30 km/h asemel 50 km/h. Talle ei saa aga ette heita seda, et

ta ei lähtunud sellest, et keegi sõidab veel oluliselt kiiremini. Kohtuväline menetleja on lähtunud

väärast eeldusest, et väljaspool ülekäigurada õnnetusse sattunud jalakäija on alati vastutav.

3. Harju Maakohtu 14. detsembri 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja väärteootsus

muutmata. V. Engelilt mõisteti välja ekspertiisitasu 228,5 eurot ja tema poolt kaitsjale tasutud 969,6

eurot jäeti tema enda kanda. Kohtu põhiseisukohad olid järgmised. Saab olla nõus sellega, et kui T. R.

ei oleks kiirust ületanud, oleks V. Engel jõudnud tee ohutult ületada. Samas aga märkis tunnistaja V.

H. R., kellest T. R. mööda sõitis, et ta lasi teele astunud V. Engelit märgates jala gaasipedaalilt maha.

Niisiis tajus V. H. R., et ilma auto kiirust vähendamata on võimalus kokkupõrkeks. V. Engel pani

väärteo toime hooletusest, sest jättis veendumata sõidutee ületamise ohutuses enda elule ja tervisele

ning teiste liiklejate varale. T. R. märkas menetlusalust isikut alles viimasel hetkel, sest V. H. R-i auto

varjas V. Engelit tema eest. Menetlusalune isik teadis, et sellel teel sõidetakse tihti 50 km/h, mistõttu

ei saanud ta olla täiesti kindel, et tee ületamine on ohutu. Usalduspõhimõttele ei saanud tugineda

mitte üksnes V. Engel, vaid ka teised liiklejad, kes võisid eeldada, et menetlusalune isik kannab

helkurit. Väljas oli hämar ja tumedates riietes helkurita jalakäijad on juhtidele halvasti nähtavad.

Õnnetuse põhjustamises on süüdi nii liiga kiiresti sõitnud T. R. kui ka V. Engel, kes ei veendunud

sõiduteele minemise ohutuses.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Engeli kaitsja I. Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Oma taotlust põhistab kassaator

järgmiselt:

4.1 Kohus on tuginenud valesti V. H. R-i ütlustele. Tunnistaja kinnitas korduvalt, et V. Engeli tegevus

ei olnud talle takistuseks. Kui menetlusalune isik ei takistanud kuidagi V. H. R-i, ei takistanud ta seda

enam V. H. R-i taga olevat T. R-i. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt pidi V. Engel

arvestama sellega, et T. R. eirab liiklusnõudeid ja ületab sõidukiirust.

4.2 Kohus luges T. R-ile soodsaks, et viimane ei näinud V. H. R-i auto tõttu V. Engelit, aga jättis

arvestamata sama asjaolu V. Engeli kasuks: V. H. R-i auto varjas ka V. Engeli vaatevälja. On

tuvastatud, et kui T. R. oleks sõitnud lubatud kiirusega, ei oleks liiklusõnnetust toimunud.

4.3 Kohus on lubamatult laiendanud süüdistuse piire viitega sellele, et V. Engelil polnud helkurit.

Tegelikult oli menetlusalusel isikul helkur olemas, küll pole aga senises menetluses temalt selle kohta

küsitud. V. Engel on esitanud ka kindlustusseltsile taotluse hüvitada talle õnnetuses kaduma läinud

helkuri väärtus. Pealegi ei oleks T. R. niikuinii saanud helkurit näha: maakohus ütleb selgelt, et T. R-i

vaatevälja varjas V. H. R-i auto.

5. Kassatsioonivastuses palub Põhja prefekt Kristian Jaani jätta maakohtu otsus muutmata ja märgib

järgmist:

5.1 V. H. R. ütles kohtus, et pidi V. Engelit märgates jala gaasipedaalilt ära võtma. Ka kinnitas V. H.

R., et menetlusalune isik ületas sõiduteed sörgisammul. Seega tajus V. Engel kokkupõrke võimalust,

isegi kui ta ei põhjustanud otsest ohtu V. H. R-i autole. Hoolimata teadmisest, et sellel teel ületatakse

pidevalt kiirust, ja hämarast ajast, asus V. Engel ikkagi sõiduteed ületama.

5.2 Kohus pole helkuri osas süüdistuse piire laiendanud. Otsuses on vaid abstraktselt räägitud helkuri

kandmise vajalikkusest. Samas ei näinud ei T. R. ega V. H. R., et V. Engelil oli helkur olemas,

mistõttu saab teha järelduse, et menetlusalune isik ei teinud ennast teistele liiklejatele nähtavaks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. V. Engelile heidetakse ette LS § 24 lg 2 ls 2 rikkumist. Selle normi kohaselt tohib jalakäija

käigusillale või -tunnelisse mineku kohast, ülekäigurajast, ülekäigukohast või ristmikust kaugemal

kui 100 meetrit sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee

ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Seega koosneb LS § 24 lg 2 ls 2 kahest alternatiivist, millest

ükskõik kummaga vastuollu minemine kujutab endast sätte rikkumist: jalakäija asub sõiduteed

ületama, ehkki tee ei ole mõlemas suunas hästi näha (esimene alternatiiv), või jalakäija tekitab teed

ületades liiklusohu (teine alternatiiv). LS § 24 lg 2 ls 2 esimese alternatiivi rikkumine toob endaga

kaasa vastutuse LS § 259 lg 1 järgi. LS § 24 lg 2 ls 2 teise alternatiivi rikkumine aga päädib LS § 259

lg 2 p 3 järgse vastutusega, sest see karistusnorm näeb ette sanktsiooni liiklusohu loomise eest.

7. LS § 24 lg 2 ls 2 esimesest alternatiivist saab teele astumise puhul kõneleda siis, kui jalakäija ei

näe teed sedavõrd kaugele, et tema teele minemise korral oleks välistatud liiklusohu (vt käesoleva

otsuse p 8) tekkimine: näiteks tee ääres oleva takistuse (nt suur veoauto või murdunud puu), järsu

kurvi, katkise tänavavalgustuse vms tõttu. Niisiis kujutab sellisel viisil teele astumine endast

karistusõiguslikus mõttes abstraktse (liiklus)ohu loomist: niisuguse teo tagajärjel võib mõningatel

juhtudel tekkida liiklusohtlik olukord (st konkreetne liiklusoht), mis omakorda võib päädida isiku-

või varakahju tekkega. Praegu sellise olukorraga tegemist ei olnud, sest tee, millele V. Engel astus, oli

sirge ja valgustatud ning ei esinenud ka muid tee head nähtavust pärssivaid asjaolusid.

8. Seega tuleb analüüsida, kas menetlusalusele isikule saab heita ette LS § 24 lg 2 ls 2 teise

alternatiivi rikkumist, st konkreetse liiklusohu tekitamist. Liiklusohu mõiste on defineeritud LS § 2 p-

s 31: olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või

peatuma. Seega tähendab liiklusoht konkreetset ohtu karistusõiguse dogmaatika tähenduses: tee

ületamine toob kaasa situatsiooni, kus isiku- või varakahju tekkimine individualiseeritud objekti

suhtes on sedavõrd tõenäoline, et see tingib liikleja reaktsiooni, et kahju vältida.

9. Praeguses menetluses tuleb kõne alla V. Engeli poolne ohu tekitamine kahele konkreetsele

objektile: esiteks T. R-i juhitud autole (millel tekkis ka varaline kahju) ja teiseks autole, mida juhtis

V. H. R..

10. Kolleegiumi hinnangul ei saa V. H. R-i kasutatud sõidukile ohu tekitamist V. Engelile ette heita.

10.1 Seda esiteks menetluslikel kaalutlustel. V. H. R-i juhitud auto võimalikust ohustamisest hakati

kõnelema alles maakohtu istungil, kust see kandus edasi kohtuotsusesse. Väärteoprotokollis ega

kohtuvälise menetleja otsuses ei ole viidet V. H. R-i kasutatud autole ohu tekitamise kohta.

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei saa isikule heita ette faktilisi asjaolusid, mida

väärteoprotokollis ei kajastata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-90-14, p 29). Kui menetleja seda siiski teeb, rikub ta oluliselt väärteomenetlusõigust

VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr

3-1-1-88-14, p 6.5). Väärteoprotokolli tekst on asjasse puutuvas osas selline: "Astus ette sõidukile

Honda, mis tuli tema suhtes vasakult poolt ja mis sooritas eesolevast sõidukist möödasõitu ja sai

sõidukilt Honda löögi." Niisuguse teokirjelduse põhjal pole võimalik teha järeldust, et menetlusalune

isik V. H. R-i juhitud sõiduki ohtu seadis. Nimelt ei ole kuidagi kirjeldatud seda, milles V. Engeli

tekitatud väidetav oht V. H. R-i kasutatud sõidukile (millele viidatakse vaid n-ö muuseas kui

möödasõidetavale autole) väljendus. Teokirjelduses keskendutakse selgelt T. R-i juhitud Hondale.

10.2 Lisaks pole võimalik nõustuda maakohtuga järgmistel põhjustel. Asjaolu, et juht võtab jala

gaasipedaalilt ära, ei viita iseenesest konkreetsele liiklusohule. Nimelt võib juht gaasipedaali

vabastada ka n-ö igaks juhuks, mitte aga selleks, et vältida jala pedaalile jätmise korral tõenäoliselt

tekkida võivat liiklusõnnetust. Lisaks on V. H. R. kohtuistungil selgitanud, et V. Engel ei takistanud

teda teele astumisega kuidagi ja kindluse mõttes jala gaasipedaalilt äravõtmine kuulubki tema

sõidustiili juurde (tl 38). Ka ei saa ohtu tuletada V. Engeli tee ületamise kiirusest. Sellega seoses

väidab V. H. R., et menetlusalune isik liikus sörksammul või pigem kiirel kõnnil (tl 39 pöördel).

Jalakäija võib kiiresti liikuda mitte seetõttu, et hoiduda vastasel juhul tõenäoliselt ees seisvast

liiklusõnnetusest, vaid selleks, et minimeerida võimalikult tõhusalt igasuguste – ka pelgalt

teoreetiliste – ohtude realiseerumise võimalikkus (nt see, et talle sõidab otsa mõni suurel määral

kiirust ületav auto, isegi kui tal pole ühtegi konkreetset alust arvata, et selline auto lähenemas on).

11. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas V. Engelile saab ette heita ohu tekitamist T. R-i juhitud

autole. Tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 saab liiklejat LS § 259 lg 2 p 3 järgi karistada nii tahtliku kui ka

ettevaatamatu LS § 24 lg 2 ls 2 rikkumise eest ehk liiklusohu tekitamise eest. Maakohus on leidnud,

et V. Engel pani väärteo toime hooletusest. Teo toimepanemine hooletusest kujutab endast KarS § 18

lg 3 kohaselt ettevaatamatusdelikti. Seetõttu kontrollib kriminaalkolleegium järgnevalt, kas

menetlusalune isik realiseeris kõik elemendid, mis on vajalikud võtmaks isikut vastutusele süüteo

ettevaatamatu toimepanemise eest.

11.1 Kahtluseta saab öelda seda, et V. Engeli käitumise tõttu tekkis liiklusoht naturalistliku

kausaalsuse mõttes: kui menetlusalune isik ei oleks teed ületanud, ei oleks tekkinud võimalust tema ja

T. R-i juhitud auto kokkupõrkeks (ja see võimalus poleks saanud realiseeruda kokkupõrkes ning

sellest lähtuvas T. R-i kasutatud autole kahju tekkimises). Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje

vahel on aga ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral pelgalt isiku karistusõigusliku

vastutuse minimaalne eeldus. Lisaks sellele tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik rikkus

mingit hoolsuskohustust, ja vajadusel analüüsida ka seda, kas tagajärg on selle põhjustajale

normatiivselt omistatav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-

23-13, p 6 ja 2. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15, p 12).

11.2 Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata

ühiskonnas vajaliku hoolsuse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-

1-1-45-14, p 8). Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita

üksnes juhul, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 20). Tagajärje objektiivse

ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija

eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2003. a

otsus asjas nr 3-1-1-63-03, p 12 ja 24. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-95-11, p 10). See eeldus

aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest: nt märkab autojuht

sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine)

lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjadevastaselt teele ei jookse, või teab jalakäija kohaliku elanikuna,

et autojuhid ületavad mingil teelõigul pidevalt lubatud sõidukiirust.

11.3 V. Engel ei saanud lähtuda eeldusest, et talle lähenevad sõidukijuhid järgivad sõidukiiruse puhul

kehtivat õigust: seda seetõttu, et enda ütluste kohaselt teadis ta, et autojuhid sõidavad

Vabaõhumuuseumi teel tihtipeale lubatust (30 km/h) kiiremini: umbes 50 km/h. Menetlusalune isik

juhinduski teed ületama asudes sellest, et V. H. R. sõidab u 50 km/h, ja suutis igasugust

kokkupõrkeohtu V. H. R-i juhitud autoga vältida. Maakohtu poolt tuvastatust aga ilmneb, et T. R.

sõitis veel kiiremini kui 50 km/h: ta alustas möödasõitu niigi küllaltki suurel määral lubatud

sõidukiirust ületavast V. H. R-ist. V. Engelil puudus igasugune alus eeldada, et T. R. asub

liikluseeskirju sedavõrd tõsiselt rikkuma: hakkab sõitma mööda autost, mis isegi ületab oluliselt

lubatud piirkiirust. Ettenähtavust ei saa tuletada sellest, et abstraktselt ja hüpoteetiliselt oleks

V. Engelil olnud võimalik T. R-i väärkäitumisega (ja sellest johtuva T. R-i jaoks vastassuunavööndis

aset leidva kokkupõrkega) arvestada. Mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab seda, et

tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus teo toimepanija hinnangul enam

kui pelgalt teoreetiline. Seega ei olnud T. R-i tegu V. Engeli jaoks ettenähtav, mistõttu ei rikkunud

menetlusalune isik sõiduteele astudes ja seeläbi kausaalses mõttes liiklusohtu tekitades ühtegi

hoolsuskohustust. Ühtlasi tähendab see, et V. Engel ei realiseerinud LS § 259 lg 2 p 3 objektiivset

koosseisu, mistõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 175 p-dest 1 ja 2 ning § 149 p-st 2 ja

§ 150 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 14. detsembri 2015. a otsuse

V. Engeli karistamises KarS § 259 lg 2 p 3 järgi, rahuldab menetlusaluse isiku kaitsja kassatsiooni ja

lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel V. Engeli teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

13. V. Engeli kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada V. Engelile seoses väärteoasja kohtueelse

menetlemisega ja maakohtu ning kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu kokku

1563,60 eurot (sh käibemaks 260,6 eurot). Kriminaalkolleegium leiab, et tasu suurus on mõistlik ja

kuna Riigikohus lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, tuleb see menetluskulu

VTMS § 23 alusel Eesti Vabariigilt V. Engeli kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)