3-3-1-8-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-8-16

Otsuse kuupäev

9. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

AS Eesti Pagar kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse

8. jaanuari 2014. a otsuse tühistamiseks või õigusvastasuse

tuvastamiseks, intresside osas uue haldusakti andmiseks

kohustamiseks ning Majandus- ja Kommunikatsiooniminis-

teeriumi 21. märtsi 2014. a vaideotsuse nr 14-0003

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja AS Eesti Pagar, esindaja vandeadvokaat Reesa Paatsi

Vastustaja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, esindajad Evelin

Pärn-Lee ja Kati Jakobson-Lott

Vastustaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,

esindaja Gerly Lootus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. septembri 2015. a otsus asjas

nr 3-14-387

Menetluse alus Riigikohtus

AS Eesti Pagar kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-14-387.

3. Tühistada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 8. jaanuari 2014. a otsuse resolutiivosa punkt

1.1 tervikuna, samuti punkt 1.2 intressi osas, mida tuli arvestada punkti 1.1 kohaselt arvutatud

liitintressi summalt. Rahuldada selles osas kaebus. Ülejäänud osas saata asi Tallinna

Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Pagar sõlmis Kauko-Telko OY-ga 28. augustil 2008 ostu-müügilepingu vormileiva ja

röstsaia tootmisliini soetamiseks maksumusega 2 770 000 eurot. 29. septembril 2008 sõlmis AS Eesti

Pagar AS-ga Nordea Finance Estonia liisingulepingu. 13. oktoobril 2008 sõlmisid AS Nordea Finance

Estonia, Kauko-Telko OY ja AS Eesti Pagar ostulepingu. Sellega müüs Kauko-Telko OY

pagaritööstuse liini AS-le Nordea Finance Estonia, kes kohustus selle edasi liisima AS-le Eesti Pagar.

25. oktoobril 2008 sõlmitud liisingulepingu lisas 1 muutsid AS Eesti Pagar ja AS Nordea Finance

Estonia esimese osamakse suurust ja leppisid kokku maksegraafiku.

AS Eesti Pagar esitas 24. oktoobril 2008 taotluse projektile "Investeering AS Eesti Pagar vormileiva ja

röstsaia tootmisliini" majandus- ja kommunikatsiooniministri 4. juuni 2008. a määruse nr 44

"Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord" alusel 553 474 euro 88

sendi suuruse toetuse saamiseks. Projekti kogumaksumus oli 2 767 374 eurot 38 senti ning

abikõlblikkuse periood 24. oktoobrist 2008 kuni 31. juulini 2009. Projekti eesmärk oli uue vormileiva

ja röstsaia tootmisliini soetamine ja paigaldamine Paide tehasesse.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhatus rahuldas 10. märtsi 2009. a otsusega nr 1.1-

5.1/09/424 taotluse ning toetus 526 300 eurot maksti välja.

2. EAS nõudis 8. jaanuari 2014. a otsusega nr 1.1-5.1/14/50 kaebajalt tagasi väljamakstud summa

(p 1) koos alates toetuse väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmiseni arvutatud liitintressiga

(otsuse tegemiseni 98 454 eurot (p 1.1), edasi Euroopa Komisjoni kehtestatud intressimäära järgi

(p 1.2)). Toetuse tagasimaksmiseks anti kaebajale 90-päevane tähtaeg, mille ületamisel tuleb tasuda ka

viivist 0,1% päevas (p 3). Otsuse põhjendused olid järgmised.

a) Detsembris 2012 toimunud järelkontrolli tulemusel tuvastati, et röstsaia tootmisliini ostmiseks

sõlmiti leping Kauko-Telko OY-ga 28. augustil 2008, seega enne taotluse esitamist EAS-le. Seetõttu ei

ole tõendatud Euroopa Ühenduste Komisjoni 6. augusti 2008. a üldise grupierandi määruse (EÜ)

nr 800/2008 art 8 lg-s 2 nõutud abi ergutav mõju. Selle sätte kohaselt on väikese ja keskmise

suurusega ettevõtjale antaval abil ergutav mõju, kui abisaaja esitab taotluse abi saamiseks enne kui

alustab projekti või tegevuse teostamisega seotud töödega. Ostulepingus puudub säte, mis seaks

lepingu jõustumise sõltuvusse EAS toetuse saamisest. Samuti viitab liisingulepingu sõlmimine sellele,

et toetuse saaja on võtnud siduvaid kohustusi projekti tegevuste elluviimiseks juba enne abitaotluse

esitamist. Liisingulepingus puuduvad sätted, mille alusel saaks toetuse saaja lepingu lihtsalt lõpetada.

Toetuse saaja ja tootmisliini müüja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud äramuutev tingimus ei

laiene liisinguandjale. Liisinguleping ja selle lisad olid sarnaselt müügilepinguga jõustunud enne EAS-

le taotluse esitamist.

b) Riigiabi on määruse nr 44 ja määruse nr 800/2008 kohaselt ebaseaduslik. Euroopa Liidu toimimise

lepingu (ELTL) art 108 lg 2 ja Euroopa Liidu Nõukogu 22. märtsi 1999. a määruse (EÜ) nr 659/1999,

millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks, kohaselt

tuleb abi saajalt tagasi nõuda. Abi saajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust saada toetust. Euroopa

Kohtu praktika kohaselt saaks ettevõtja õiguspärasele ootusele tugineda ainult juhul, kui abi andmise

seaduslikkuse kohta on andnud täpse, tingimusteta ja praktikaga kooskõlas oleva kinnituse pädev EL

asutus (otsus asjades nr T-427/04 ja T-17/05: Prantsuse Vabariik ja France Telecom vs. komisjon,

p 262 jj).

3. Majandus- ja kommunikatsiooniminister jättis 21. märtsi 2014. a vaideotsusega AS Eesti Pagar

vaide EAS otsuse peale rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei olnud toetuse tagasinõudmine aegunud.

Riigiabi andmine on lubatud üksnes juhul, kui see on vajalik (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-730/79:

Philip Morris Holland vs. komisjon). Abi, milleta oleks abisaajad igal juhul jõudnud taotletavale

eesmärgile, ei saa lugeda siseturuga kokkusobivaks. Toetuse andmine ei vastanud sellele põhimõttele,

mis on väljendatud määruse nr 800/2008 art 8 lg-s 2. See nõue on selge. Toetuse tagasinõudmise

piirangud on ette nähtud üksnes määruse nr 659/1999 art-s 14.

4. AS Eesti Pagar esitas 21. aprillil 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS 8. jaanuari 2014. a

otsuse tühistamiseks või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks toetuse tagastamise osas või

alternatiivselt selle tühistamiseks intressi nõudmise osas ja EAS kohustamiseks andma nõutava intressi

kohta haldusakt, samuti majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. märtsi 2014. a vaideotsuse

tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised.

a) EAS kontaktisik andis kaebajale juhiseid juba enne toetuse taotluse esitamist. Väidetav rikkumine

oli EAS-le teada ning kaebaja tegutses juhistest lähtudes. EAS leidis ekslikult, et kaebajal ei ole

õiguspärast ootust, et toetuse andmise otsus jääb kehtima.

b) EAS 10. märtsi 2009. a otsust ei ole kehtetuks tunnistatud. See on jätkuvalt kohustuslik ka EAS-le.

Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuste seaduse (STS) § 18 lg 6 p 1 nõuab toetuse maksmise otsuse

kehtetukstunnistamist. Vaidlustatud haldusakt on seetõttu tühine vastukäivate kohustuste panemise

tõttu või vähemalt tuleb see kehtetuks tunnistada.

c) Toetuse tagasinõudmine oli aegunud. Kohaldada tuli Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. a

määruse nr 278 "Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel

toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord" varasema redaktsiooni (v.r) § 11 lg-s 1

sätestatud 90-päevast tähtaega koosmõjus STS § 26 lg-ga 6.

d) EAS ei hinnanud abi ergutavat mõju sisuliselt. EAS tellitud advokaadibüroo hinnangut ei saa pidada

haldusorgani kaalutluseks. Kaalutlused haldusaktist ei nähtu. Kaebaja sõlmitud lepinguid on valesti

mõistetud. Analüüsida tulnuks ka seda, kas lepingutest vabanemine on keerukas. Tegelikku tööd enne

toetuse saamist ei alustatud. Müügilepingu pooled leppisid kokku, et selle jõustumine ja täitmine

sõltuvad toetuse maksmisest. Lepingutest väljumise kulu oli marginaalne. Projekti ei oleks ilma

toetuseta realiseeritud. Ostulepingule kohaldub Soome õigus. Seda ei ole EAS ega advokaadibüroo

lepingu analüüsimisel vaadelnud.

e) Intressinõue on vastuolus STS § 28 lg-tega 1–3.

f) EAS otsuse õigusvastasuse tuvastamist taotleb kaebaja selleks, et esitada hiljem kahju hüvitamise

nõue. Kaebaja tegutses EAS juhiste järgi ning EAS on ka ise 17. veebruari 2010. a auditis leidnud, et

mitteabikõlbulikke kulusid ei esinenud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 17. novembri 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

nõustus vaidlustatud haldusaktide põhjendustega. Lisaks märkis halduskohus järgmist.

a) Toetuse väljamaksmisega on taotluse rahuldamise otsusest tulenevad õigused realiseeritud.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 järgi see otsus enam ei kehti. Seetõttu ei ole toetuse

tagasinõudmise otsus tühine.

b) STS § 26 lg 5 sätestab, et tagasinõudmise otsuse võib teha hiljemalt aastal 2025. Määrus nr 278 ei

saa olla vastuolus seadusega. Määruse nr 278 § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ei ole aegumistähtaeg, vaid

haldusorganit korrale kutsuv menetlustähtaeg, mille jooksul peab haldusorgan üldjuhul tagasinõudmise

otsuse tegema. Seda on kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus otsuses asjas nr 3-12-1618. Vastustajate

tõlgenduse õigsust kinnitab määruse nr 278 muutmise määruse eelnõu seletuskiri. Selle määrusega

tunnistati § 11 lg 1 kehtetuks. Ka seletuskirjas ei peetud seda tähtaega aegumistähtajaks. Ebaseadusliku

riigiabi tagasinõudmisel tuleb juhinduda EL õigusest. Määruse nr 659/1999 art 14, mis käsitleb abi

tagastamist, ja art 15 lg 1, mis sätestab ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmisel aegumistähtajaks 10

aastat, on kehtestatud juhtudeks, mil toetust nõuab tagasi Euroopa Komisjon. Komisjoni teatise

"Ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi: abi tagasinõudmist käsitlevate komisjoni otsuste

tõhus rakendamine liikmesriikides" (2007/C 272/05) p-s 20 on märgitud, et liikmesriik ei või toetuda

oma õigusaktidele, et õigustada oma ebaõnnestumist tagasinõude otsuse täitmisel. Kui tagastusnõuetele

kohalduks lühem tähtaeg kui 10 aastat, ei oleks EL õiguse efektiivne kohaldamine tagatud. Haldusasjas

nr 3-12-1618 kohaldati 4-aastast aegumistähtaega seoses EL riigihankenormide rikkumisega.

c) Määruse nr 44 § 1 lg 2 p 1 lubab anda regionaalabi, mille andmisel järgitakse määruses nr 800/2008

ja konkurentsiseaduse §-s 342 sätestatut. Määruse nr 800/2008 art 8 lg-te 2 ja 3 tingimused ei ole

täidetud. Euroopa Komisjon on regionaalabi suuniste aastateks 2007–2013 p-s 38 sätestanud, et

abitaotlus peab olema esitatud enne projekti kallal töö alustamist ning tööde alguseks tuleb pidada muu

hulgas esimese kindla kokkuleppe sõlmimist, v.a esialgsed tasuvusuuringud. Vastustajad ei ole lähtunud

üksnes lepingute pealkirjadest, vaid on hinnanud lepingute sisu. Lepingud ei ole tingimuslikud. Pole

alust eeldada, et kui lepinguid sooviti sõlmida tingimuslikena, siis need sõnastati kindlate

kokkulepetena. Lepingud jõustusid allkirjastamisest ning lepingute kehtivus ei sõltunud EAS-lt toetuse

saamisest. 29. septembri ja 13. oktoobri 2008. a lepingute jõustumist ei seatud sõltuvusse Kauko-Telko

OY ja kaebaja 28. augustil 2008. a-l sõlmitud lepingu jõustumisest.

d) Euroopa Komisjoni regionaalabi suunised kujutavad endast sisuliselt halduseeskirja komisjonile

antud kaalutlusõiguse teostamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-13-1497). Suuniste

kohaselt tuleb analüüsida, kas lepingutest vabanemine on keerukas või mitte. Need joonealuse

märkusena esitatud komisjoni selgitused ei ole siduvad. Suunistest ja määrustest nr 800/2008 ja

659/1999 saab siiski järeldada, et kui ettevõtja on enne abitaotluse esitamist sõlminud siduva

kokkuleppe, tuleb ta igal juhul arvata töödega alustanuks. Kaebaja tasus ettemaksu seadmete ostmiseks

3. septembril 2008. Sellega alustas ta lepingu täitmist. Kuigi pooled on lepingueelsetes läbirääkimistes

EAS toetuse vajalikkust kinnitanud, ei sisaldu sellist tingimust lepingus. Lepingueelsetest

läbirääkimistest ei tulene, et pooled leppisid kokku lepingu ühepoolse lõpetamise kuludes või et

lepingust väljumise korral ei oleks kaebaja kandnud muid kulusid peale tasutud ettemaksu. Kauko-

Telko OY 22. augusti 2008. a kirjast nähtuvalt tühistatakse müügileping automaatselt, kui taotlus

osutub ebaedukaks, ning seejärel arutavad pooled lepingu lõpetamise tingimusi. AS Nordea Finance

Estonia, Kauko-Telko OY ja kaebaja vahel sõlmitud 29. septembri ja 13. oktoobri 2008. a lepingutes

selliseid tingimusi ei olnud. Nende lepingute jõustumist ei seatud sõltuvusse 28. augusti 2008. a

lepingust ega toetuse maksmisest. Lepingu siduvuse hindamisel ei oma tähtsust, et lepingut võib poolte

kokkuleppel muuta või lõpetada. Oluline on ühepoolne mittemuudetavus või lepingu automaatne

lõppemine teatud tingimuste esinemise korral (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-13-1497,

p 10).

e) Liikmesriigi kohus ei saa hinnata, kas meede on ühisturuga kokkusobiv. Selline pädevus on üksnes

Euroopa Komisjonil. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas toetus maksti kooskõlas määrusega.

Investeeringutoetuse ergutava mõju hindamist majanduslikus mõttes ei saa seetõttu nõuda ka

vastustajatelt. Kuna EAS tuvastas, et praegusel juhul ei ole järgitud määruse nr 800/2008 art 8 lg-d 2 ja

3, siis soovitati kaebajal pöörduda Euroopa Komisjoni poole abi siseturuga kokkusobivuse

kindlakstegemiseks. EAS otsuses on hinnatud kaebaja usaldust ja leitud õigesti, et EAS töötaja juhiste

järgimine ei loo sellist kaitstavat usaldust, mis välistaks toetuse tagasinõudmise. Ettevõtetel endal on

kõrgendatud hoolsuskohustus riigiabi seaduslikkuse kontrollimisel. Hoolikas ettevõtja peab olema

võimeline selgitama, kas riigiabi andmiseks ettenähtud protseduuri on järgitud või mitte (Euroopa

Kohtu otsus asjas nr C-5/89: komisjon vs. Saksamaa, p 14).

6. AS Eesti Pagar palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ning kaebuse rahuldada võ

saata asi halduskohtule uueks arutamiseks.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. septembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata,

halduskohtu otsuse muutmata ning menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused olid

järgmised.

a) STS § 26 lg 2 ülesehitusest saab järeldada, et toetuse tagasinõudmine on võimalik ka muudel

juhtudel kui toetuse maksmise otsuse kehtetuks tunnistamine.

b) Euroopa Liidu Nõukogu 18. detsembri 1995. a määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa

ühenduste finantshuvide kohta on kohaldatav ka toetustele, mida on maksnud liikmesriigid (vt

määruse preambul). Nelja-aastane tähtaeg hakkas kulgema toetuse maksmisest märtsis 2009 ning

lõppes märtsis 2013. Selleks ajaks oli käimas juba kirjavahetus kaebaja ja EAS vahel toetuse

maksmise võimaliku õigusvastasuse väljaselgitamiseks (nt kaebaja 10. detsembri 2012. a kiri, EAS

22. jaanuari 2013. a kiri, kaebaja 28. veebruari 2013. a vastus). Aegumistähtaeg katkeb, kui pädev

asutus teatab isikule juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Asi aegub lõplikult päeval, mil

kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud

karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on peatatud. Seega isegi kui jagada kaebaja

seisukohta, et määruse nr 659/1999 art 15 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kohaldub Euroopa Komisjoni

otsuse tegemisele, ei ületanud EAS aegumistähtaega.

c) 28. augusti 2008. a müügilepingu sõlmimisele eelnenud kirjavahetusest nähtub, et kaebaja oli

valmis sõlmima vaid eelkokkuleppe ning müügileping jõustuks alles siis, kui EAS maksab toetust.

Müüja nõustus sellega, kuid soovis, et toetuse mittemaksmise korral lepitaks täiendavalt kokku

lepingu tühistamise tingimustes ja vajalikes tegevustes. Lepingu sõlmimisel tasus kaebaja 5%

müügihinnast. Tähtsust ei oma, kas seda kirjavahetust saab lepingu tõlgendamisel arvesse võtta.

d) Liisingulepingu p 13.1 kohaselt pidid liisinguandja kohustused jõustuma, kui ostja on

liisinguandjale tasunud esimese lepingumakse või lepingutasu või tasunud selle müüjale ning müüja

on tasu saamist liisinguandjale kinnitanud. Esimese osamakse suurus ja lepingutasu lepiti

liisingulepingus kokku; esimene lepingumakse oli suurem, kui müügilepingu järgi oli müüjale tasutud.

Liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut ei saa pidada tingimuslikuks. 13. oktoobri 2008. a

müügilepingust nähtub, et 5% ostuhinnast oli juba tasutud ning 20% tuli tasuda ettemaksuna 5 päeva

jooksul lepingu allakirjutamisest. AS-l Nordea Finance Estonia tekkis kohustus ostuhind tasuda ja

müüjal kohustus seadmed müüa ja kohale toimetada. Kaebaja on selle lepinguga siduvalt kauba

liisinud. Sellest, et lepingus pole kokku lepitud liisingutingimusi, ei saa järeldada, et kokkulepe pole

siduv või on käsitatav üksnes eelkokkuleppena. Enne EAS-le taotluse esitamist sõlmitud lepingutest ei

saa järeldada, et kaebajale ei oleks lepingust taganemise korral tekkinud rohkem kulutusi kui juba

tasutud 5% ostuhinnast ja liisinguandja eelnevalt kantud vajalikud kulutused. Liisinguandjal tekkis

siduv kohustus tasuda ostusumma müüjale, seejuures tuli tal lisaks 5%-le ostuhinnast tasuda veel 20%

viie päeva jooksul alates 13. oktoobri 2008. a lepingu sõlmimisest, s.t enne EAS-le taotluse esitamist.

Ükski tingimus ei kinnita, et kaebaja oleks selle summa tagasi saanud. Tegemist on tööde alustamisega

enne abitaotluse esitamist regionaalabi suuniste p 38 tähenduses.

e) Abi tagasinõudmine on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg (Euroopa Kohtu otsused

asjases nr C-142/87: Belgia vs. komisjon, p 66; C-275/10: Residex Capital IV, p 29; C-529/09:

komisjon vs. Hispaania, p 90). See, et kaebaja ei ole 19. novembri 2009. a lepingut vastustaja eest

varjanud, ei tekita talle õiguspärast ootust. Abi saanud ettevõtjad võivad õiguspärasele ootusele

tugineda põhimõtteliselt vaid siis, kui abi andmisel on järgitud ELTL art-s 108 ettenähtud menetlust.

Hoolas ettevõtja peab suutma üldjuhul kindlaks teha, kas seda menetlust järgiti (Euroopa Kohtu

otsused asjades C-5/89: komisjon vs. Saksamaa, p 14; C-81/10 P: France Télécom vs. komisjon, p 59).

f) Liitintressi nõue ja intressi arvutamise kord on, nagu vastustajad õigesti märgivad, ette nähtud

Euroopa Ühenduste Komisjoni 21. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse

nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ

asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks, peatükis 5. Toetuse tagasinõudmise otsuse järel arvestatav

intress on sätestatud STS §-s 28. Asjaolust, et STS ei näe ette intressi tasumise kohustust enne toetuse

tagasinõudmise otsuse tegemist, ei saa järeldada, et intressi selle perioodi eest tasuda ei tule, sest EL

määrus on otsekohalduv. Intressiarvestuses ei nähtu vigu.

g) EAS 8. jaanuari 2014. a otsus on õiguspärane. Kaebaja väidetest võib järeldada, et ta soovis, et

kohus tuvastaks hoopis EAS-lt toetuse taotlemisel saadud eksitavate juhiste õigusvastasuse. Kaebuse

muutmine ei ole praeguses kohtuasjas lubatav, sest sellist nõuet ei saaks pidada tähtaegseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. AS Eesti Pagar palub kassatsioonkaebuses kohtuotsused tühistada ning rahuldada kaebus täies

ulatuses. Alternatiivselt palub kaebaja saata asja uueks lahendamiseks halduskohtule. Kaebaja

põhjendused kassatsiooniastmes on järgmised.

a) Vaidlustatud EAS otsus on tühine (HMS § 63 lg 2 p 5). Toetuse määramise ja tagasinõudmise

otsused on vastukäivad, kuid tehtud täpselt samade asjaolude põhjal.

b) EAS on toetuse tagasinõudmise õiguse minetanud (määruse nr 278 § 11 lg 1). Eesti õiguskorras ei

ole sellist mõistet nagu haldusorganit korrale kutsuv tähtaeg. EAS teadis kaebajale etteheidetavast

teost (kokkulepete sõlmimisest) juba enne toetuse taotlemist. Määruse nr 2988/95 kohaldatavust on

ringkonnakohus põhjendanud vaid viitega määruse preambulile. Selle määruse art 3 lg-s 1 sätestatud

tähtaeg möödus märtsis 2013. Aegumistähtaja katkemiseks ei piisa isiku ja haldusorgani vahelisest mis

tahes kirjavahetusest. EAS ei ole määruse nr 2988/95 mõttes pädev asutus. EAS ei teatanud

22. jaanuari 2013. a kirjas juurdluse või kohtumenetluse algatamisest.

c) EAS otsuses puuduvad kohased kaalutlused, millest lähtudes toetus tagasi nõuti. Lähtuda tuleb

HMS § 64 lg-st 3. Kaebaja tegutses toetuse taotlemisel heauskselt EAS juhiste järgi. EAS jagas

soovitusi, tuginedes äriplaanile, st EAS-le olid kaebajat puudutavad asjaolud sisuliselt teada.

Vastustaja auditid kinnitasid tööde abikõlbulikkust. Kontroll-lehtedel on EAS kinnitanud, et projekti

alguskuupäev ei ole varasem taotluse esitamise tähtajast. Uusi asjaolusid ei ole toetuse

tagasinõudmisel ilmnenud, muutunud on vaid vastustaja õiguslik käsitlus. See ei saa olla toetuse

tagasinõudmise aluseks (STS § 26 lg 2 p 1, määruse nr 278 § 10 lg 2 p 1). Toetust ei saa tagasi nõuda

ka STS § 26 lg 1 p 7 ja määruse nr 278 p 6 alusel. Vastustaja audit ja kontroll-lehed kinnitavad, et

kaebaja ei ole toetuse saamise protsessis ühtki rikkumist toime pannud. Määruse nr 800/2008 art 8

lg-d 2 ja 3 ega regionaalabi suunised ei ole iseseisvad toetuse tagasinõudmise alused.

d) Kaebaja ei sõlminud õiguslikult siduvaid kokkuleppeid ega alustanud töödega enne abitaotluse

esitamist. EAS ei analüüsinud ergutavat mõju sisuliselt (Esimese Astme Kohtu otsus asjas

nr T-126/99: Graphischer Maschinenbau; Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-630/11: HGA). Kaebaja

alustas töödega aprilli lõpus 2009, kui talle tarniti uus röstliin. Müügilepingust ja liisingulepingust

vabanemise kulu oli marginaalne. Sellisel juhul tuleb tõdeda, et kokkulepe ei ole siduv. Kaebaja

võimalik rahaline kaotus oleks müügilepingust väljumisel olnud 5% kogu tehingu hinnast,

liisingulepingu puhul 0,68% projekti maksumusest.

e) Kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et talt ei nõuta abi tagasi. STS § 26 lg 2 p-st 1 ja määruse nr 278

§ 10 lg 2 p-st 1 ei tulene vastustaja kohustust nõuda ebaseaduslik riigiabi ettevõtjalt tagasi.

Ringkonnakohus ei ole täpsustanud, millisest otsekohalduvast EL õigusaktist tuleneb vastustajale

praegusel juhul kohustus abi tagasi nõuda. Kaebajale anti toetust määrusest nr 800/2008 lähtuvalt.

Seega ei tulnud Euroopa Komisjoni abi andmisest teavitada. Toetuse andmine oli EAS pädevuses.

Ringkonnakohtu viidatud kohtuotsused ei ole asjakohased, sest nad käsitlevad olukorda, kus Euroopa

Komisjon on teinud otsuse, mis kohustab riiki abi tagasi nõudma, või kus abi andmisest oleks pidanud

teavitama Euroopa Komisjoni. Õiguspärase ootuse võib kaasa tuua olukord, kus lubaduse annab pädev

ametnik (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-81-10). Juhiste andmise üle enam ei vaielda. Kaebajal ei

olnud mingit vajadust alustada lepingute sõlmimise protsessi enne taotluse esitamist. Just EAS

soovitas kaebajal konkreetses programmis osaleda. Kui isegi abi andja ei suuda regulatsiooni õigesti

sisustada, ei saa toetuse saajale ette heita hoolsuskohustuse rikkumist.

f) Kaebaja ei pea tasuma liitintressi (STS § 27 lg 1 ja § 28 lg-d 1 kuni 3). Ringkonnakohus kohaldas

ebaõigesti määrust nr 794/2004. EAS pole otsuses komisjoni määrusele tuginenud. Komisjoni

määrusele saab tugineda vaid juhul, kui komisjon on teinud abi tagasinõudmise otsuse. Määrus

nr 794/2004 ei sätesta liitintressi mõistet ega arvestuslikke aluseid. Intresside maksmist ei saa nõuda

pikema aja eest kui 90 päeva (STS § 27 lg 1). Intressinõue on kaalutlusotsus, kuid otsusest ei nähtu,

miks pidas vastustaja vajalikuks liitintressi nõuda. Sarnases situatsioonis olevatelt teistelt ettevõtjatelt

ei ole EAS intressi nõudnud. 90 päeva eest arvestatava intressi summa on 6867 eurot 90 senti.

Vastustaja on arvestanud intressi ka intressidelt.

g) Alternatiivne tuvastamisnõue oleks tulnud rahuldada nii otsuse kui ka sellele eelnenud

menetlustoimingute osas. Kaebaja ei saanud EAS juhiste õigusvastaseks tunnistamist varem taotleda.

9. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus palub vastuses jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata järgmistel

põhjustel.

a) Toetuse tagasinõudmine on olemuselt sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisega. Sel juhul

vähendatakse projekti eelarvet (määruse nr 278 § 11 lg 6).

b) Tagastusnõue ei ole aegunud (määruse nr 659/1999 art 15). Nõue poleks aegunud ka

ringkonnakohtu poolt kohaldatud aegumistähtaja korral. EAS ei olnud kaebaja sõlmitud lepingutest

teadlik. Väljavõtteid ajaleheartiklitest ei saa pidada tõendiks selle kohta, et vastustaja nõustas vääralt

kaebajat. Enne lõpparuande menetlemist ei suhelnud vastustaja ja kaebaja vaidlusaluste lepingute

teemal. Määruse nr 44 § 12 lg 5 p 6 kohaselt oli koos taotlusega vaja esitada üksnes hinnapakkumised.

Seega sai aegumistähtaeg alata kõige varem 6. juulil 2009, mil lepingud vastustajale esitati.

Aegumistähtaeg tuli lugeda katkenuks hiljemalt 22. jaanuari 2013. a e-kirjaga (Euroopa Kohtu otsus

asjas nr C-367/09: Belgisch Interventie- en Restitutiebureau, p 69).

c) Toetuse võib tagasi nõuda, kui ilmneb asjaolu, mille korral taotlust ei oleks rahuldatud (STS § 26

lg 2 p 1, määruse nr 278 § 10 lg 2 p 1). Lepingute sõlmimine enne taotluse esitamist oli asjaolu, mis

küll eksisteeris taotluse esitamise ajal, kuid ilmnes hiljem. Toetuse võib tagasi nõuda ka juhul, kui isik

ei täida määruse nr 800/2008 art 8 lg-t 2 (STS § 26 lg 2 p 7, määruse nr 278 § 10 lg 2 p 6). Tulenevalt

vaidluse asjaoludest oli vastustaja kaalutlusõigus väga piiratud. Tagasinõudmine on vajalik

imperatiivse ühenduse huvi tõttu. Tuleb kaotada eelis, mille ettevõtja on saanud. Komisjon ei ole

vaidlusalust abi ühisturuga kokkusobivaks tunnistanud.

d) Abil ei olnud ergutavat mõju. Määrav on esimese siduva kohustuse võtmise aeg (vt ka Euroopa

Komisjoni 17. juuni 2014. a määruse (EL) nr 651/2014 EL-i aluslepingu artiklite 107 ja 108

kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, art 2 p 23;

Üldkohtu otsused asjades nr T-394/08: Regione autonoma della Sardegna, p 231; T-551/10: Fri-El

Acerra, p 82; Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-630/11 P: HGA, p-d 106–107). Kaebaja arvestus

lepingust väljumise kulude kohta ei põhine tõenditel. Liisingulepingu lõpetamine eeldanuks mh

liisinguandjale viimase poolt 13. oktoobri 2008. a kolmepoolse müügilepingu alusel kantud kulude

hüvitamist (35 kuni 100% seadme maksumusest).

e) Kaebaja õiguspärast ootust ei ole riivatud. Abile, mis on vastuolus üldise grupierandi tingimustega,

laieneb teavitamis- ja ootamiskohustus (ELTL art 108 lg 3). Kaebaja ei ole tõendanud, et vastustaja

oleks teda vääralt juhendanud. EAS-l puudus teave kaebaja lepingute kohta enne lõpparuande

esitamist 6. juulil 2009. Liikmesriigi asutuse tegevus ei saa olla õiguspärase ootuse aluseks.

Õiguspärast ootust tuleb eitada eelkõige siis, kui asutuse tegevus on olnud vastuolus liidu õiguse selge

sättega (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-568/11: Agroferm, p 52; kohtujuristi arvamus samas,

p-d 58-59). Usalduse kaitsele ei saa tugineda abisaaja, kes ei ole kontrollinud menetlusnõuete või abi

andmise tingimuste täitmist (Euroopa Kohtu otsus asja nr C-5/89: komisjon vs. Saksamaa, p 14;

kohtujuristi arvamus samas, p 24; Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-81/10 P: France Télécom, p 59;

Euroopa Komisjoni 27. novembri 2002. a otsus nr C(2002) 4359).

f) Liitintressi nõudmine on haldusorgani kohustus. Riigiabi andmisele eelnenud olukord saab taastatud

vaid siis, kui abi makstakse tagasi koos intressiga (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-183/91: komisjon

vs. Kreeka, p 16). Intressi tuleb arvestada toetuse väljamaksmisest kuni selle tagastamiseni (määruse

nr 659/1999 art 14 lg 2; määruse nr 794/2004 art 9). Intress tuleb arvutada liitintressina ning

intressimäär ei tohi olla madalam kui komisjoni poolt kehtestatud viite- ja diskontomäär (Euroopa

Komisjoni teatis nr 2009/C 85/01 riigiabi kohta, p 41). Alates tagasinõudmise otsuse

kehtimahakkamisest kuni toetuse tagasimaksmiseni tuleb kohaldada STS § 28 lg-t 1, sest see näeb ette

rangema intressimäära.

g) Kaebaja alternatiivnõue on jäetud õigesti rahuldamata. Kaebusest ei saa tuletada nõuet EAS juhiste

õigusvastasuse tuvastamiseks.

h) Vaidluse lahendamiseks on oluline välja selgitada, kas liikmesriigi tehtud tagasinõude aegumisele

kohaldub määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud 4-aastane aegumistähtaeg või määruse

nr 659/1999 art 15 lg-s 1 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Samuti tuleb selgitada, kas

liikmesriigil on õigus tugineda määruse nr 659/1999 art 14 lg-le 2 ja määrusele nr 794/2004 omal

algatusel riigiabi tagasinõudmisel, kui riigisisene õigus ei võimalda nõuda intressi toetuse maksmisest

kuni selle tagastamiseni. Neis küsimustes peaks Riigikohus taotlema Euroopa Kohtult eelotsust.

10. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palub vastuses jätta kassatsioonkaebuse

rahuldamata muu hulgas järgmistel põhjustel.

a) Toetuse andmise ja tagasinõudmise otsused ei ole tehtud samade asjaolude põhjal. Lepingu sõlmine

enne taotluse esitamist selgus alles pärast taotluse rahuldamist. Toetuse andmise otsusel ei ole enam

regulatiivset toimet.

b) STS § 26 lg 5 järgi aegub tagasinõue 31. detsembril 2025. Määruse nr 659/1999 art 15 lg-s 1

sätestatust oluliselt lühema aegumistähtaja kohaldamine ohustaks EL õiguse efektiivsust. 22. jaanuari

2013. a kirja puhul ei olnud tegemist suvalise kirjavahetusega, vaid see oli selgelt ajendatud kaebaja

suhtes läbi viidud uurimisest.

c) Toetuse tagasinõudmise eeldused on täidetud. 28. augusti 2008. a müügileping oli siduv. Kui

kaebaja oleks lõpetanud liisingulepingu ennetähtaegselt ja asunud müügilepingut müüja ees ise täitma,

oleks kaebaja pidanud liisinguandjale tagastama müüjale tasutud 277 000 eurot ning tasuma lepingu

lõpetamise kuludena 4155 eurot. Mis tahes lahenduse korral oleks kaebaja lepingust väljumise kulu

olnud suurem kui 5% seadme maksumusest. ELTL art 108 lg 2 järgi on riigiabi ühisturuga

kokkusobivuse hindamine ainult Euroopa Komisjoni pädevuses. Liikmesriigi kohus ei saa võtta

komisjoni rolli ega hakata hindama ergutava mõju sisulist aspekti.

d) Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust. Ettevõtja võib õiguspärasele ootusele tugineda vaid

siis, kui selle on loonud Euroopa Komisjon. Abisaajal on kõrgendatud hoolsuskohustus (Euroopa

Kohtu otsus asjas nr C-99/02: komisjon vs. Itaalia, p-d 21 ja 32; Euroopa Komisjoni teatis nr 2009/C

85/01, p 33). Kohtud ei ole tuvastanud, et EAS andis kaebajale vääraid juhiseid.

e) Intressi tuleb tasuda alates toetuse maksmisest (määruse nr 794/2004 põhjendused 10 ja 14, art 11;

määruse nr 659/1999 art 14 lg 2). Maksta tuleb ka liitintressi (määruse nr 794/2004 art 11) ning STS

alusel arvestatud intressi otsuse kehtima hakkamisest kuni toetuse tagasimaksmiseni, samuti viivist

STS § 28 lg 5 alusel.

f) Aegumistähtaja ja intressiarvestuse kohta on vaja Euroopa Kohtu eelotsust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Asjas käib vaidlus kaebajale makstud struktuuritoetuse tagasinõudmise ja intresside tasumise

kohustuse üle. Kaebaja leiab, et tagasinõue on aegunud (I) ning toetusel oli tegelikult õigusaktidega

nõutav ergutav mõju, mille puudumisele tuginedes tegi EAS tagasinõudmisotsuse (II). Kaebaja

hinnangul on toetuse tagasinõudmine ka vastuolus õiguspärase ootusega (III) ning intresse on

arvestatud valesti (IV). Lisaks on kaebaja seisukohal, et kohtud oleksid pidanud vaatama läbi

alternatiivse tuvastamisnõude (V).

12. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu põhjendusega, miks toetuse tagasinõudmise otsus ei ole

tühine. Puudub vajadus sellekohaseid põhjendusi korrata.

I

13. Määruse nr 278 § 11 lg 1 v.r järgi tuli üle 127 823 euro suuruse toetuse tagasinõudmine otsustada

90 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise alustest teadasaamise päevast arvates. Põhjendatud

juhtudel võis otsuse tegemise tähtaega mõistliku aja võrra pikendada.

Kohtud leidsid õigesti, et määruse nr 278 § 11 lg 1 v.r ei sätesta nõuet lõpetavat tähtaega. See säte pani

haldusorganile kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. Määruses ei olnud aga kohustuse rikkumise

tagajärjena sätestatud aegumist ega keeldu nõuda tagasi tagasimaksmisele kuuluvat toetust. Ka HMS

§ 41 ei välista haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuid nõuab, et sellisel

juhul teavitataks isikut ja selgitataks viivituse põhjusi. Menetlusliku tähtaja rikkumine on

menetlusviga, kuid ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (HMS § 58).

14. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu sellega, kuidas ringkonnakohus finantshuvide kaitse

määruse (nr 2988/95) art 3 kohaldas. Art 3 lg 1 esimese lõigu esimese lause kohaselt on

aegumistähtaeg menetluse algatamiseks neli aastat alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise

toimepanekust. Kui see säte rakenduks, võiks tagasinõue olla selles asjas aegunud.

Kõnealuse aegumistähtaja algus on seotud kontrollitavate eeskirjade eiramise hetkega ning selle

tähtaja järgimiseks peab kontrollimenetlus algama enne tähtaja lõppu. HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt

algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosaliste teavitamisega. Kui

õigusaktid ei sätesta teisiti, kohaldub HMS § 35 lg 1 p 2 ka haldusmenetlusele, mida Eesti asutus viib

läbi EL õiguse alusel. Vastustajad heidavad kaebajale eeskirjade eiramisena ette projekti elluviimisega

alustamist enne toetustaotluse esitamist. Eeskirjade eiramisena käsitatav tegevus lõppes seega

hiljemalt taotluse esitamisega 24. oktoobril 2008 ning kontrollimenetlust tuli alustada hiljemalt

24. oktoobril 2012. EAS väitel algatas ta mittevastavusmenetluse 27. augustil 2012. Kohtud ei ole

tuvastanud, millal teavitas EAS kaebajat kontrollimenetluse alustamisest.

15. Vastustajad leiavad, et EL regulatsioon ei ole selge küsimuses, kas määruse nr 2988/95 art 3 lg 1

kehtestab aegumistähtaja liikmesriigi poolt makstud struktuuritoetuste tagasinõudmiseks. Seda

küsimust ei näi olevat selgitanud ka Euroopa Kohus.

16. Kolleegium tõdeb ühest küljest, et struktuuritoetustena jaotatav raha pärineb EL üldeelarvest

(Euroopa Liidu nõukogu 11. juuli 2006. a määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted

Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, art 14 lg 1, art 61 p f, art 70 lg 2) ning alusetult

makstud struktuuritoetusi võib seetõttu pidada põhjendamatuks kuluartikliks määruse nr 2988/95 art 1

lg 2 mõttes. Teisalt aga ei ole alusetu riigiabi tagasinõudmise peamiseks ajendiks ühenduse

finantshuvide kaitse, vaid konkurentsimoonutuste kõrvaldamine.

Nelja-aastane aegumistähtaeg ei ühildu hästi 10-aastase aegumistähtajaga, mis kehtib Euroopa

Komisjoni poolt tehtava riigiabi tagasinõudmise otsuste suhtes (määruse nr 659/1999 art 15 lg 1). Kui

komisjon on teinud otsuse, millega kohustab liikmesriiki alusetult antud abi tagasi nõudma, siis on

selge, et liikmesriik ei saa jätta otsust täitmata. Liikmesriik ei või niisuguses olukorras tugineda

määruse nr 2988/95 art 3 lg-le 1 ja jätta kasuliku mõjuta määruse nr 659/1999 art 15 lg-t 1 kui

erisätet.

Praegusel juhul ei ole Euroopa Komisjon toetuse tagasinõudmise otsust teinud. Seetõttu määrus

nr 659/1999 ei kohaldu (vrd Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-81/10 P: France Télécom, p 87). Kuna

komisjoni otsust pole, võiks 4-aastast aegumistähtaega õigustada see, et niisugusel juhul pole

välistatud, et tagasinõutav abi on vaatamata reeglite rikkumisele tegelikult ühisturuga kokkusobiv.

Tuleb arvestada, et komisjon võib tagasinõudmisotsuse küll teha 10 aasta jooksul, kuid selle vältimatu

eeldusena peab komisjon esmalt veenduma, et abi ei sobi ühisturuga kokku. Liikmesriigi asutused

sellist hinnangut anda ei saa.

17. Toodud arutluste valguses ei saa määruse nr 2988/95 art 3 lg-t 1 pidada selgeks ega kohtupraktikas

selgitatuks küsimuses, kas see laieneb praegusele juhtumile. Kui ilmneb, et aegumine on käesolevas

asjas määrava tähtsusega, st kaebuse põhiosa ei saa rahuldada muudel põhjustel, nt abi ergutava mõju

olemasolu (allpool II) või õiguspärase ootuse rikkumise (allpool III) tõttu, tuleb kohtutel anda

aegumise kohta lõplik hinnang. Selleks tuleb esmalt tuvastada kontrollimenetluse alustamise hetk. Kui

see oli hilisem kui 4 aastat taotluse esitamisest, võib tekkida vajadus küsida määruse nr 2988/95 art 3

lg 1 kohaldamisala kohta eelotsust Euroopa Kohtult.

II

18. Kohtud asusid õigele seisukohale, et vaidlusalusel abil pidi olema ergutav mõju, st abi võis anda

üksnes tegevusele, millega abisaaja tavapärastes turutingimustes ei tegeleks (määruse nr 800/2008

põhjendus 28, art 8 lg 1). Viidatud määruse art 8 lg 2 sätestab, et abil loetakse olevat ergutav mõju, kui

abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile

abi saamiseks taotluse. See säte ei nõua, et abisaaja ei tohi alustada töödega enne, kui pädev asutus on

taotluse kohta otsuse teinud.

Asjas käib peamine vaidlus selle üle, kas kaebaja 28. augustil ja 13. oktoobril 2008 sõlmitud lepingud

on määruse nr 800/2008 art 8 lg 2 mõttes käsitatavad töö alustamisena ning välistavad abi ergutava

mõju.

19. Euroopa Komisjon on regionaalabi suuniste aastateks 2007–2103 (2006/C 54/08) joonealuses

viites 40 (eestikeelses versioonis viide 39) selgitanud, et töö algus tähendab kas ehitustööde algust või

esimese kindla kokkuleppe sõlmimist varustuse tellimiseks, välja arvatud esialgsed tasuvusuuringud.

20. Kohtud on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et kaebaja sõlmis enne 24. oktoobril 2008

taotluse esitamist seadmete ostmiseks kindla kokkuleppe. Isegi kui pidada 28. augusti 2008. a

kahepoolset ostulepingut poolte eelneva kirjavahetuse (I kd, tl 18 ja 18 pöördel) põhjal tingimuslikuks,

puuduvad igasugused viited tingimuslikkusele 13. oktoobril 2008 liisinguandja osalusel sõlmitud

kolmepoolse ostulepingu puhul. Pelgalt teoreetiline võimalus saavutada läbirääkimiste tulemusena

lepingu lõpetamine ei muuda kindlat kokkulepet mittesiduvaks.

21. Samas on vastustajad ja kohtud lähtunud väärast eeldusest, et siduva lepingu sõlmimine enne

abitaotluse esitamist välistab alati ergutava mõju. Regionaalabi suunised, milles kindla kokkuleppe

sõlmimine loetakse töö alustamiseks määruse 800/2008 art 8 lg 2 mõttes, on üksnes Euroopa

Komisjoni ennast siduv halduseeskiri, mitte Euroopa Liidu õigusakt. Siiski on Euroopa Kohus

selgitanud, et lepingu sõlmimine pärast taotluse esitamist on asjakohane kriteerium, mis loob eelduse,

et abi on vajalik. Seejuures ei kummutanud Euroopa Kohus aga Üldkohtu mööndud võimalust, et abi

vajalikkust (ergutavat mõju) saab tõendada ka muude kriteeriumide alusel isegi siis, kui abitaotlus ei

ole esitatud enne kõnealuste projektide elluviimise algust (otsus asjas nr C-630/11 P: HGA, p-d 106–

110).

22. Euroopa Komisjon on samuti selgitanud määruse nr 800/2008 art 8 kohta, et töö loetakse

alustatuks siis, kui lepingulised kohustused muudavad projektist loobumise majanduslikus mõttes

keeruliseks, eriti juhul, kui taotleja kaotaks loobumise tõttu märkimisväärse rahasumma (I kd, tl 71).

Sellest selgitusest võib teha järelduse, et juhul, kui lepingulised kohustused ei muuda projektist

loobumist majanduslikus mõttes keeruliseks, st kui isik ei kaota loobumise tõttu märkimisväärset

rahasummat, ei pruugi lepingu sõlmimine enne abi taotlemist abi ergutavat mõju välistada.

23. Praegusel juhul on kaebaja toonud välja asjaolud, mis võivad viidata sellele, et kaebaja oleks

saanud abist keeldumise korral lepingutest ülemääraste raskusteta vabaneda, mistõttu ei pruugi

enneaegu sõlmitud lepingud välistada abi ergutavat mõju. EAS ja kohtud on need asjaolud jätnud

vajaliku tähelepanuta.

Esiteks, 28. augusti 2008. a ostu-müügilepingu sõlmimisele eelnes väidetavalt kaebaja ja müüja

kirjavahetus, milles lepingut käsitati rõhutatult esialgsena ning müüja nõustus sõnaselgelt lepingu

jõustumisega alles pärast EAS positiivset otsust. Samuti nõustus müüja lepingut täiendavalt

läbiräägitavatel tingimustel, kuid siiski "automaatselt" tühistama, kui abi ei anta (I kd, tl 18 pöördel).

Teiseks keeldus EAS esialgu, 31. detsembri 2008. a otsusega nr 1.1-1-5/08/2237 (I kd, tl 30 pöördel jj)

vaidlusalust abi andmast. Kaebaja alustaski seetõttu müüjaga läbirääkimisi. EAS tellitud õiguslikus

arvamuses tsiteeritakse koosoleku protokolli, mille kohaselt nõustus müüja EAS keeldumisotsuse

vaidlustamise perspektiivituse korral lepingust loobuma, sh tagastama juba tasutud 20% ostuhinnast.

Müüjale oleks selle kokkuleppe järgi jäänud ja kaebaja oleks kaotanud 5% ostuhinnast (I kd, tl 49,

p 2.1.13). Kuna EAS hiljem, 10. märtsi 2009. a otsusega siiski andis abi, langes lepingu lõpetamise

vajadus ära.

Kolmandaks on ka liisinguandja tagantjärele kinnitanud võimalust leping ennetähtaegselt lõpetada

tingimusel, et kaebaja asub müügilepingut ise müüja ees täitma ning tagastab liisinguandjale summad,

mille viimane oli juba müüjale maksnud. Arvestades müüja valmisolekut ettemaks valdavas osas

tagastada, ei saa selle tingimuse täitmist pidada ilmselgelt ebatõenäoliseks. Panga kinnitusel oleks

niisugune lahendus tähendanud kaebajale lisakulu 19 391 eurot 38 senti (lepingutasu 2354 eurot 50

senti, intressid 12 881 eurot 88 senti, lepingu lõpetamise tasu 4155 eurot; I kd, tl 64 pöördel) ehk 0,7%

2 770 000-eurose projekti kogumaksumusest.

24. Halduskolleegiumi hinnangul oleks need asjaolud – juhul kui kohtud tuvastavad need asja uuel

läbivaatamisel – piisavad õigusliku järelduse tegemiseks, et seadme ostulepingust loobumise võimalus

ei olnud pelgalt teoreetiline ega majanduslikult ülemäära kulukas.

25. Vastuseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohale märgib kolleegium, et abi

ergutava mõju üle otsustamist ei saa samastada hinnangu andmisega sellele, kas riigiabi on siseturuga

kooskõlas. Viimati nimetatu on Euroopa Komisjoni pädevuses. Määruse nr 800/2008 art 8 lg 2

kohaldamine on liikmesriigi asutuste ja kohtute pädevuses.

26. Ergutava mõju kindlakstegemise korral tuleb ringkonnakohtul EAS vaidlustatud otsus tühistada.

Sellisel juhul ei esine asjaolu, mille tõttu oleks toetustaotlus tulnud jätta rahuldamata. Samuti ei ole

kaebaja sellisel juhul rikkunud talle õigusaktidega pandud kohustusi (STS § 26 lg 2 p-d 1 ja 6).

Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud kahtlused seoses määruse nr 800/2008 art 8 lg 3

kohaldamisega väljuvad vaidluse raamidest. Toetuse tagasinõudmise otsuses pole selle sätte rikkumise

küsimust tõstatatud.

III

27. Juhul kui abi ergutav mõju tehakse kindlaks, pole kaebaja õiguspärasel ootusel enam tähtsust. Kui

aga toetusel ergutav mõju puudus, tuleb ringkonnakohtul anda hinnang ka õiguspärasele ootusele.

Selle kohta selgitab kolleegium järgmist.

28. Kuigi Euroopa Kohus on suhtunud alusetult makstud riigiabisse rangelt, võivad erandlikud

asjaolud, sh vastuolu ühenduse õiguse üldpõhimõttega (analoogselt määruse nr 659/1999 art 14

lg-ga 1), siiski õigustada abi säilitamist. Neid erilisi asjaolusid on pädev hindama liikmesriigi kohus,

vajaduse korral pärast eelotsuse küsimist. Erandlikuks asjaoluks, mis loob ülekaaluka õiguspärase

ootuse, on iseäranis peetud pädeva institutsiooni konkreetseid kinnitusi, mis on tekitanud

põhjendamatuid lootusi (vt Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-39/94: SFEI, p-d 70–71; C-275/10:

Residex, p 35; C-199/06: SIDE, p 43; C-81/10 P: France Télécom, p 63; Esimese Astme Kohtu otsus

asjas nr T-427/04: France Télécom, p-d 261–262).

29. Vastustajad ja kohtud on ekslikult leidnud, et riigiabi asjades ei saa õiguspärane ootus üldse

tekkida riigisisese asutuse tegevusest. Kohtupraktikas on tõesti viidatud sellele, et õiguspärase ootuse

peab riigiabi saajale olema loonud Euroopa Komisjon (Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-5/89:

komisjon vs. Saksamaa, p 14; C-24/95: Alcan, p-d 30, 41; C-99/02: komisjon vs. Itaalia, p-d 21–23;

C-81/10 P: France Télécom, p 63; C-630/11 P: HGA, p-d 132–134). Need seisukohad on aga võetud

kontekstis, kus riigiabi lubatavuse üle oleks esmalt pidanud otsustama EL organ (komisjon).

Praegusel juhul ei tulenenud abi lubamatus komisjoni kui pädeva asutuse teavitamata jätmisest, vaid

EAS hinnangul puudus abil ergutav mõju. On tõsi, et ergutava mõjuta abi puhul ei kehti määruse

nr 800/2008 art 3 lg-st 1 tulenev vabastus ELTL art 108 lg-s 3 sätestatud teavitamis- ja

ootamiskohustusest. See aga ei tähenda, et juhul, kui liikmesriigi asutus eksib ergutava mõju

tuvastamisel, muutub liikmesriigi asutus ebapädevaks institutsiooniks.

30. Samuti iseloomustab punktis 29 viidatud kohtuasju see, et lõpliku otsuse abi tagasinõudmise kohta

tegi komisjon, olles ühtlasi tuvastanud konkurentsimoonutuse ja riigiabi kokkusobimatuse ühisturuga.

Kui komisjoni niisugune otsus on muutunud vaidlustamatuks, ei või liikmesriik asuda abi

tagasinõudmist õiguspärase ootuse valguses uuesti kaaluma, vaid peab keskenduma komisjoni otsuse

täitmisele (eriti Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-24/95: Alcan, p 34). Komisjoni otsus riigiabi

tagasinõudmise kohta on liikmesriigile kui adressaadile siduv (ELTL art 288 lg 4). Praegusel juhul

puudub komisjoni otsus riigiabi tagasinõudmise kohta. Seega puudub nii liikmesriigi jaoks kohustuslik

tagasinõudmisotsus kui ka kindlus, et abi on ühisturuga kokkusobimatu.

31. Kaebaja on õigel seisukohal, et abi tagasinõudmine liikmesriigi asutuse enda algatusel, st ilma

Euroopa Komisjoni asjakohase otsuseta, on kaalutlusotsus (STS § 26 lg 2; vrd ka konkurentsiseaduse

§ 42 lg 3). Ka ükski EL õiguse säte ei kohusta sõnaselgelt ja imperatiivselt liikmesriike ilma komisjoni

otsuseta abi tagasi nõudma. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb õiguspärase ootusega arvestada niivõrd

kui see ei muuda EL õiguse elluviimist võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks.

32. Õiguspärane ootus on ka Eesti riigisisese õiguse kohaselt välistatud, kui kaebaja teadis või oleks

hoolsuskohustuse järgmise korral pidanud teadma ergutava mõju klausli rikkumisest (vrd HMS § 67

lg 4 p 5).

Kindla kokkuleppe sõlmimine selle juhtumi asjaoludel enne toetuse taotlemist ei oleks rikkunud

selgesõnalist aluslepingu normi, nagu teavitamiskohustuse eiramine (vrd ELTL art 108 lg 3). Küsimus

oli hoopis selles, kas kaebaja järgis Euroopa Komisjoni mittesiduva teatise joonealuses viites toodud

rakenduslikku juhendit, millest pealegi on teatud tingimustel lubatud kõrvale kalduda. Seetõttu ei ole

asjakohane EAS viide Euroopa Kohtu otsusele asjas nr C-568/11: Agroferm, mille kohaselt ei saa

usalduse kaitse põhimõtet rakendada ühenduse õiguse selge sätte vastu (p 52). Määruse 800/2008 art 8

lg 2 ei ole ka komisjoni teatist arvestades üheselt mõistetav küsimuses, mida lugeda "töö alustamiseks"

ergutava mõju hindamisel.

33. Isegi kui eelneva valguses ei saa õiguspärast ootust välistada, ei takista see tingimata toetuse

tagasinõudmist. Õiguspärase ootuse korral tuleb seda juhtumi asjaolude valguses kaaluda puudutatud

kolmandate isikute õiguste ning avaliku huviga, sh ühenduse huviga. Kui Euroopa Komisjon on

tuvastanud riigiabi kokkusobimatuse ühisturuga, on abi tagasinõudmine komisjoni hinnangu loogiline

jätk (nt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-110/02: komisjon vs. nõukogu, p 41). See tähendab, et

üldjuhul tuleb niisuguses olukorras huvi konkurentsimoonutuse kõrvaldamise vastu pidada

ülekaalukaks ning kaalutlusõigus redutseerub. Praegusel juhul eksisteerib üksnes kahtlus, et komisjon

võib lugeda abi ühisturuga kokkusobimatuks.

34. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks niisuguses olukorras olla tegemist iseäranis siis, kui EAS

oleks teadlikult soovitanud kaebajal sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui EAS oleks

toetustaotlust rahuldades olnud kaebaja lepingutest teadlik. Kui EAS toetuse andmisel kaebaja

sõlmitud lepingutest ei teadnud ega andnud lepingute sõlmimiseks soovitusi, ei saanud ta lepingute

sõlmimisele hinnangut anda ning toetuse andmise otsusest ei saa lugeda välja pädeva asutuse

konkreetset usaldust loovat kinnitust. Põhjendatud lootusi ei saanud tekkida ka sellest, et EAS

kontrollis ja aktsepteeris auditites ja kontroll-lehtedel kulude ja tööde abikõlbulikkust, kui EAS ei

teadnud sel ajal kaebaja sõlmitud lepingutest.

35. Kohtud jätsid kogumata, uurimata ja hindamata tõendid, millega kaebaja püüdis tõendada EAS

poolt lepingute sõlmimiseks juhtnööride andmist ja EAS teadmist lepingute sõlmimisest, sest pidasid

neid asjaolusid ebaolulisteks. Kuna kolleegium ei nõustu kohtute selle seisukohaga, tuleb kohtutel

need asjaolud välja selgitada, juhul kui õiguspärane ootus osutub praeguses asjas määravaks.

Kolleegium rõhutab sellega seoses aga, et tõendada tuleb EAS poolt juhtnööride andmine just

lepingute eelnevaks sõlmimiseks. Sellega ei saa samastada üldist üleskutset toetuse taotlemiseks.

Selleks et kohus saaks tõendite kogumise üle otsustada, peab kaebaja esmalt konkretiseerima oma

faktiväiteid, selgitades milline EAS ametnik ja kuidas sai tema väitel enne toetuse andmist teada

kaebaja lepingutest ning kes ja millal soovitas kaebajal sõlmida lepinguid enne abi taotlemist.

IV

36. Juhul kui kaebus jääb põhiosas rahuldamata, st jõusse jääb EAS otsus toetuse tagasinõudmise

kohta, tuleb kohtutel lahendada ka vaidlus intressi arvestamise üle.

37. EAS nõuab vaidlustatud otsuses liitintressi alates toetuse maksmisest kuni tagasinõudmiseni

määruse nr 794/2004 alusel kokku 98 454 eurot ning alates tagasinõudmisest kuni tagasimaksmise

tähtpäevani STS § 28 alusel. Liitintressina käsitab vastustaja intressi nii tagasinõutavalt toetussummalt

kui ka eelneva aasta eest arvestatud intressilt. Kaebaja hinnangul puudub alus nõuda intressi tasumist

toetuse väljamaksmise ja tagasinõudmise vahelise ajavahemiku eest.

38. STS § 28 lg 1 sätestab, et sama seaduse § 26 lg-te 1 ja 2 alusel tagastatava toetuse summa jäägilt

nõutakse intressi. Intressimäär tagastatava toetuse summa jäägilt on kuue kuu Euribor + 5 protsenti

aastas. Intressiarvestuse baasiks on 360-päevane periood.

STS § 28 lg 2 esimese lause järgi arvestatakse intressi selle tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise

päevast arvates, võttes aluseks otsuse tegemise kalendrikuule eelnenud kuu viimasel tööpäeval

kehtinud intressimäära. STS § 28 lg 3 järgi arvestatakse intressi kuni toetuse tagasimaksmise päevani,

kuid mitte kauem kui toetuse tagasimaksmise tähtpäevani, ajatamise korral lõpliku tagasimaksmise

tähtpäevani.

39. Vaid juhul, kui toetuse taotlemisel või kasutamisel on toime pandud kuritegu, näeb STS § 28 lg 2

teine lause ette intressi arvestamise toetuse väljamaksmise päevast arvates. Kuna kaebaja ei ole toetuse

taotlemisel ega kasutamisel toime pannud kuritegu, ei näe Eesti õigus ette intressi maksmist taotluse

väljamaksmise ja tagasinõudmise vahelise ajavahemiku eest. Selgitada tuleb, kas Eesti õiguse

niisugune lahendus on kooskõlas EL õigusega.

40. Vastustajad ja kohtud leiavad, et kaebaja peab tagasinõudmisele eelneva ajavahemiku eest maksma

intressi määruse nr 794/2004 art-te 9 ja 11 järgi. Kaebaja väidab, et need sätted kohalduvad vaid juhul,

kui abist oleks tulnud teavitada Euroopa Komisjoni ning komisjon on teinud tagasinõudmisotsuse. See

nähtub kaebaja hinnangul ka määrusest nr 659/1999.

Määruse nr 659/1999 art 14 lg 2 teine lause sätestab, et intressi makstakse ajavahemiku eest, mil

ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise päevani. Sama lõike esimese lause

kohaselt peetakse siin aga silmas vaid intressi, mis kuulub komisjoni tehtava tagastamisotsuse alusel

tagastatava abi hulka. Seetõttu nõustub kolleegium kaebajaga, et praegune juhtum ei kuulu määruse

794/2004 art-te 9 ja 11 toimealasse.

Vastustaja ei saa intressinõudes tugineda ka määrusele nr 2988/95. Selle määruse art 4 lg 2 järgi

võetakse saadud soodustus ära koos intressidega, "kui nii on sätestatud". Art 5 lg 1 p b kohaselt võib

halduskaristuseks vajaduse korral olla intress. Kumbki norm ei sätesta ise intressi maksmise kohustust,

vaid eeldab, et see sätestatakse EL või liikmesriigi õigusaktiga. Kolleegiumi arvates on need sätted

selged ja üheselt mõistetavad.

41. Kolleegium leiab, et tuvastatud konkurentsimoonutuse kõrvaldamise eesmärk õigustaks intressi

arvestamist abi andmisest alates, kuid riik peab tagama selleks korrektse õigusliku aluse. Intressi ei saa

nõuda analoogia alusel EL määrusega, mis juhtumile ei laiene. Seega tuleb EAS otsus selle

jõustumisele eelnenud ajavahemiku eest arvestatud intressi (resolutsiooni p 1.1), samuti sellelt

intressilt omakorda järgnevate aastate kaupa arvestatud intressi (p 1.2) osas tühistada. Käesolev otsus

ei välista tühistatava intressi uut määramist, kui Euroopa Komisjon peaks tegema otsuse toetuse

tagasinõudmise kohta.

V

42. Kohtud on õigesti leidnud, et kaebuses toodud tuvastamisnõude esemeks on EAS 8. jaanuari

2014. a otsus, mitte toetuse taotlemise ajal antud selgitused. Toetuse andmine ja tagasinõudmine

otsustati erinevates menetlustes. Seetõttu ei hõlma kaebus toetuse tagasinõudmise otsuse peale

toiminguid, mis tehti toetuse andmisel. Kaebuse laiendamine toetuse andmisel tehtud toimingutele

võiks olla otstarbekas siis, kui tuvastatakse, et EAS eksitas kaebajat, kuid kohtu hinnangul ei kaalu

õiguspärane ootus siiski üles huvi konkurentsimoonutus kõrvaldada.

VI

43. Eeltoodust tulenevalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kolleegiumil on võimalik teha

ise uus otsus tagasinõudmisele eelnenud intressi ja sellelt arvutatud intressi kohta. Muus osas tuleb asi

saata ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

Ringkonnakohus peaks esmalt koguma ja hindama tõendeid, mis puudutavad abi ergutava mõju kohta

esitatud väiteid (eespool p 23). Kui ergutav mõju tehakse kindlaks, tuleb kaebus rahuldada. Kui

toetusel ei olnud ergutavat mõju, on järgnevalt otstarbekas teha kindlaks, kas toetuse andmisel esines

asjaolusid, mis tingisid õiguspärase ootuse tekkimise, ning positiivse tulemuse korral otsustada, kas

õiguspärane ootus kaalub üles huvi võimaliku konkurentsimoonutuse kõrvaldamise vastu. Kui

õiguspärane ootus ei takista abi tagasinõudmist, tuleb vajaduse korral eelotsuse abiga lahendada

aegumise küsimus. Otsus toetuse põhisumma kohta määrab ära ka selle, milline on lõplik otsus intressi

kohta.

44. Kautsjon tuleb tagastada. Kaebaja palub õigusabikuluna mõista vastustajalt välja 5088 eurot (ilma

käibemaksuta). Õigusabi eest esitatud arvete järgi on õigusabikulu 5113 eurot ilma käibemaksuta.

Arved on pangaväljavõtete ja maksekorralduste kohaselt tasutud. Kuna asi saadetakse

ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, ei jaota Riigikohus menetluskulusid.

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld